Võlaõigus › Muud

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja sissenõudjaks täitevmenetluses nr 014/2007/101, kus võlgnikuks on kostja, nõude summa 180 000 krooni, täitevmenetlus on algatatud 7 aastat tagasi, käesoleva hetkel on täitevasi täitmisel kohtutäituri Marek Laanemets' a juures. Tallinna Linnakohus mõistis kostja 11. mail 2000 kriminaalasjas nr 1/2-1243/99 KrK § 143 lg 2 p. 1 alusel süüdi selles, et ta 14.09.98 ARK-is, kasutas võltsitud volitust, omandas sellega õiguse S.S sõiduauto Mazda 626 hinnaga 180 000 krooni. Ühtlasi mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 180 000 krooni. Hageja esitas kohtuotsuse täitmiseks ning selle alusel algatas kohtutäitur Priit Lantin täitemenetluse nr 017/2001/236. 9.11.2001.a. sõlmisid pooled täitemenetluses võlasumma tasumise kokkuleppe, mille järgi kohustus kostja tasuma võla jäägi summas 179 300 krooni järgmise maksegraafiku järgi: 1) 15.11,2001-59766,67 krooni 2) 13.12.2001 - 59766,67 krooni 3) 13.01.2002 - 59766,67 krooni. Vastavalt kokkuleppele ja vana TMS § 30 lg 1, oli hagejal õigus nõuda võlalt viivisena 10 % võlgnetavalt summalt iga tasumata kuu eest. Kostja tasus 15.11.2001 osa võlgnevusest summas 59766,67 krooni, ülejäänud summa tasus ta alles juunis 2007. Hageja on seisukohal, et kuni 2005. aasta lõpuni oli viivise arvestamise õiguslikuks aluseks TMS § 30 lg 1 ja poolte kokkulepe. Peale seaduse kehtetuks tunnistamist jäi aga jõusse pooltevaheline kokkulepe viiviste arvestamise kohta. Hageja leiab, et sõltumata sellest, kas 9.11.2001 kokkulepe on täitedokumendiks või mitte, on nimetatud kokkulepe lepinguks VÕS § 8 lg 1 mõistes ja on seetõttu, tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest, täitmiseks kohustuslik. Teise makse summas 59 766,67 krooni, pidi kostja tasuma 13.12.2001, sellest ajast möödus

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja kirjaliku vastuse kohaselt hagi ei tunnista. 9.11.2001.a. sõlmitud kokkuleppe täitmiseks polnud V.B , arvestades tema majanduslikku seisundit tol ajal ja summa suurust, muud võimalust, kui võtta pangalaen, pantides talle kuuluva korteri Kopli 90-19. V.B oli kokku leppinud notari aja 27.11.2001.a. selle tehingu teostamiseks ja teavitas sellest kohtutäiturit 21.11.2001.a. kirjalikult. Ka tasus ta esimese makse 21.11.2001.a. olemasolevatest rahalistest vahenditest. Tehing notari juures 27.11.2001.a. jäi aga ära, kuna 22.11.2001.a. esitas S.S taotluse Tallinna Linnakohtule XXXkorterile keelumärke tegemiseks hagi tagamise korras enne hagi esitamist, põhjendades seda sooviga esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks XXXkorterile. Kohus rahuldas taotluse ja alates 23.11.2001.a. keelati XXXkorteriga tehingute teostamine kohtumääruse alusel.

Seega muutus korteri pangale pantimise tehingu teostamine ning ka kokkuleppe täitmine võlgnik VB poolt võimatuks. Järgmine makse jäi tema poolt tegemata, kuna tal puudusid reaalsed võimalused seda teha. Sissenõudja SS aga koheselt kokkuleppe kohase makse laekumata jäämisel mingeid avaldusi kohtutäiturile ei teinud. Esimese avalduse kohtutäiturile täitemenetluse jätkamiseks koos pretensiooniga viiviste osas esitas sissenõudja SS alles 09.08.2005.a. 23.11.2001.a. kohtumäärusega pandud keelumärge kustutati 28.märtsil 2006.a. seoses sellega, et SShagi omandiõiguse tunnistamise nõudes XXXkorterile jäeti täielikult rahuldamata. Täitemenetlus täiteasjas 017/2001/236 peatati kohtutäitur Priit Lantini otsusega 18.07.2002.a.. Seda otsust selles täitemenetluses tegelikult ei ole tühistatud. Kohtutäitur Priit Lantini suhtes algatati 17.04.2002.a Kaitsepolitsei poolt kriminaalasi, milles talle esitati kahtlustus mitmetes süütegudes, millistest üks tulenes seaduserikkumistest täitemenetluses 017/2001/236. Seoses kriminaalasja menetlusega teostati täiteasja nr. 017/2001/236 kui asitõendi võetus ning see toimik asus kriminaalasja juures kuni kohtumenetluseni. Tallinna Linnakohus lahendas kriminaalasja 10.10.2005.a. kohtumäärusega, milles lõpetas menetluse prokuröri taotlusel oportuniteedi põhimõttel, kohustades kohtutäiturit tasuma kindlat makset riigi tuludesse. Täiteasi 017/2001/236 saadeti Justiitsministeeriumi poolt täitmiseks kohtutäitur Reet Vokile, kes 31.05.2004.a. saatis võlgnikule korduva täitekutse, näidates sissenõutava summana kohtuotsusega väljamõistetud summa, millest oli maha arvatud varem tasutud summa. SS esitas 09.08.2005.a. ja 15.09.2005.a. kohtutäiturile kirjaliku avalduse, milles taotles lisaks kohtuotsusega väljamõistetud summale viiviste arvestamist. Kohtutäitur Kaire Põlts ei nõustunud kohtuotsusega väljamõistetavale summale viiviseid juurde arvestama, kuna leidis, et see ei ole seaduslik. Järgnevalt tegi sissenõudja 8.11.2005.a. avalduse täiteasja üleandmiseks kohtutäitur Mati Kadaku menetlusse. Kaire Põlts saatis täiteasja toimiku 16.11.2005.a. Mati Kadakule. Mati Kadak aga keeldus täiteasja vastuvõtmisest, tagastades täiteasja 17.11.2005.a. ja 08.06.2006.a. Viimasel korral oli põhjuseks asjaolu, et SS keeldus esitamast Mati Kadakule avaldust uue täitemenetluse alustamiseks, nagu see oli nõutav 01.01.2006.a. kehtiva TMS kohaselt. Järgnevalt tegi S.S 14.09.2006.a. uue avalduse, paludes täiteasja saata Marek Laanemetsa menetlusse. Marek Laanemets algatas 23.02.2007.a. uue täitemenetluse täiteasjas nr. 014/2007/101, kuivõrd SS soostus lõpuks esitama avalduse uue menetluse alustamiseks. Täitemenetlust alustas Marek Laanemets sissenõudja avalduse alusel, milles sisaldusid ka sissenõudja poolt arvestatud viivised. 09.04.2007.a. otsusega määras kohtutäitur Marek Laanemets täiteasjas sissenõutava summa suuruseks 120 233.33 krooni, leidis, et viiviste arvestamiseks seaduslik alus puudub. SS vaidlustas selle otsuse, kuid Harju Maakohtu seadusjõustunud kohtuotsusega 11.01.2008.a.jäeti tema kaebus rahuldamata. 04.06.2007.a. notariaalse lepinguga seadis võlgnik XXXkorteriomandile hüpoteegi, sõlmides laenulepingu ja tasudes sellest summast kogu sissenõude summa täielikult koos kohtutäituri tasuga. 21.10.2008.a.lõpetas kohtutäitur Marek Laanemets täitemenetluse täiteasjas nr. 014/2007/101. Kostja leiab, et 09.11.2001.a. võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei kujuta endast eraldiseisvat võlakohustust, vaid üksnes eriseaduse – Täitemenetluse seadustiku - alusel ja sellega kooskõlas koostatud ning üksnes täitemenetluse korras täidetavat võlgniku kohustustust. See kokkulepe on sõlmitud sel ajal kehtinud eriseaduse – TMS § 30 – alusel täitemenetluses. See nähtub kokkuleppe pealdisest ja asjaolust, et sel ajal kehtinud seaduse kohaselt ilma kohtutäituri osavõtuta selline kokkulepe kehtiv olla ei saanud. Üksnes asjaolu, et kokkulepe tugines TMS § 30 sätetele, andis aluse lülitada kokkuleppesse tingimus viiviste tasumise kohta. Viiviste nõue oli tingimus, mida võlgnikul ei olnud võimalik muuta ega vaidlustada, kuna see tulenes seadusest. Viiviste kohustuse võtmine enda peale ei olnud võlgniku vaba tahte alusel endale võetav kohustus, milline on eeldatav lepingu sõlmimisel, vaid temale kui täitemenetluses kohustatud isikule täituri poolt rakendatav sunnivahend. Kohustuse tasuda võlasummat perioodiliste maksetena kindlaksmääratud tähtaegadeks võttis võlgnik selle kokkuleppega endale mitte sissenõudja, vaid kohtutäituri ees, kuivõrd need summad tuli kanda kohtutäituri

arveldusarvele. Viiviseid oli õigus arvestada mitte sissenõudjal endal, vaid täituril. Sissenõudjale oli sama lausega pandud kohustus informeerida kohtutäiturit võlasumma tähtajaks mittelaekumisest, mis veelkord kinnitab asjaolu, et tegemist on eriseaduse alusel sõlmitud kokkuleppega, milles õigus menetluslikke otsuseid vastu võtta oli antud mitte sissenõudjale enesele, vaid avalik-õiguslikule isikule –kohtutäiturile. V.B vaba tahe oli suunatud oma kohustuste täitmisele täitemenetluses. Järelikult ei saa kokkulepe kuidagi olla tõlgendatav sel ajal kehtinud seaduse kohase võlakohustusena sissenõudja ees. Kokkulepe sõlmiti enne Võlaõigusseaduse kehtimahakkamist, mistõttu VÕS sätted vaidlusaluse õigussuhte suhtes rakendamisele ei kuulu. Igal juhul käsitles võlgnik kokkulepet heas usus üksnes täitemenetluses täidetavana ning pärast seda, kui kokkuleppe täitmine planeeritud viisil osutus võimatuks, jäi ootama kohtutäituri juhiseid. Täitemenetlus aga pärast 23.11.2001.a. seiskus. Arvestades võlgniku ja sissenõudja äärmiselt konfliktseid suhteid – sissenõudja kohtulikku karistatust kuriteo eest võlgniku alaealise tütre suhtes, sissenõudja alusetuid kohtulikke nõudeid võlgniku korteri omandiõiguse suhtes, omavahelisi füüsilisi konflikte, mille tulemusena SS võeti järjekordselt kriminaalvastutusele, ei usaldanud võlgnik mingeid iseseisvaid samme astuda sissenõude tasumiseks. Kostja leiab, et viiviste nõue on aegunud. Sissenõudjale sai teatavaks kokkuleppe mittetäitmine hiljemalt 13.12.2001.a. Avalduse viiviste nõude suhtes esitas SS kohtutäitur Kaire Põltsile 9.08.2005.a., seega pärast seaduses nimetatud tähtaega. Kostja leiab, et hageja kreeditorina ei soovinudki kohustuse täitmist vastu võtta, vaid lõi kunstlikult selleks takistuse vahetult enne seda, kui võlgniku poolt sõlmitav pandileping oleks tal võimaldanud oma kohustust täita. Kokkuleppe kohaselt oli sissenõudjal kohustus teavitada koheselt täiturit, kui kokkulepet ei täideta. Sissenõudja seda kohustust ei täitnud, millega ta käitus vastuolus hea usu põhimõtetega, mis sel ajal oli sätestatud TSÜS § 108. TSÜS § 108 lg 2 kohaselt ei ole lubatud õiguste teostamine eesmärgiga tekitada kahju teisele isikule. Viiviste nõude esitamata jätmisega mitme aasta jooksul tekitas S.S tahtlikult sellise olukorra, kus viiviste summa kasvas ebamõistlikult suureks. Kostja taotleb kohtult TSÜS § 143 alusel aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist aegumise suhtes. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Hageja esindaja jäi kohtuistungil esitatud nõude juurde, kostja vaidles hagile vatsu kirjalikus vastuses toodud motiividel. Kostja palus teha aegumise kohaldamise taotluse osas vaheotsuse. TsMS § 449 lg 3 alusel võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus, uurinud asjas kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Tallinna Linnakohtu 11. mail 2000.a. otsusega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 180 000 krooni. Antud otsuse täitmiseks algatas kohtutäitur Priit Lantin täitemenetluse nr 017/2001/236. 09.11.2001.a. sõlmisid pooled täitemenetluses võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe (tl 76), mille järgi kohustus kostja tasuma võla jäägi summas 179 300 krooni järgmise maksegraafiku järgi:

on seisukohal, et antud säte oli TMS-s antud õigus viiviste saamiseks, samas viiviseid selle sätte alusel arvestatud ei ole. Kohus on seisukohal, et nimetatud alus tulenes TMS-s ja selles ei olnud pooled eraldi kokku leppinud. Kohus leiab, et tegemist oli sanktsiooniga kokkuleppe mittetäitmise eest täitemenetluses. Viivised kui sanktsioon oli tingimus, mida võlgnikul ei olnud võimalik läbi rääkida, kuna see tulenes seadusest. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kostja seisukohaga, mille kohaselt ei olnud viiviste tasumise kohustuse võtmine kujunenud kostja vaba tahte alusel võetav kohustus, milline on eeldatav lepingu sõlmimisel, vaid temale kui täitemenetluses kohustatud isikule täituri poolt rakendatav sunnivahend. Täitemenetlus antud täiteasjas on lõpetatud, antud säte TMS-s on kaotanud kehtivuse uue TMS jõustumisega 01.01.2006.a. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et viiviste nõude aluseks ei saa olla TMS, kuivõrd antud viiviste arvestamine sai toimuda ainult konkreetses täitemenetluses kohtutäituri otsuse alusel TMS-s sätestatud alustel ja korras, mistõttu ei saa lähtuda hagi aegumise 10-aastasest tähtajast. Kohus leiab, et hageja pidi teada saama asjaolust, et kostja ei ole tähtaegselt tasunud poolte 09.11.2001.a. sõlmitud kokkuleppe alusel makseid 13.12.2001 ja 13.01.2001.a., seega pärast maksegraafikus kokkulepitud tasumise tähtaegade möödumist. Pooled olid kokku leppinud konkreetse tasumise graafiku kohtuotsuse täitmiseks, millest tulenevalt tuli otsus täita poolte poolt kokkulepitud ajaks. Kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks viiviseid välja mõistetud ei olnud, välja oli mõistetud üksnes põhivõlgnevus 180 000 krooni. Põhivõlgnevus on täies ulatsues tasutud. Seetõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust hageja poolt viidatud TSÜS § 157 lg 1 sätestatud 30-aastane kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas taotluse viiviste saamiseks täitemenetluses esimest korda 09.08.2005.a. (tl 182), seega pärast aegumistähtaja möödumist. Kohus on seisukohal, et hagejal tulnuks esitada viiviste nõue hiljemalt 01.07.2005.a. Asjaolust, et kostja tasus viimase makse 2007.a. ei tulene, et hagejal oleks tekkinud täiendavalt õigus viiviste saamiseks pärast viiviste nõude esitamise tähtaja möödumist. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja nõue viiviste saamiseks on aegunud, mistõttu tuleb hagi aegumise tõttu jätta rahuldamata. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et asja sisulisel arutamisel võib tõusetuda küsimus viiviste nõude esitamise vastuolust hea usu põhimõttega.

Menetluskulude jaotus TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 lg 4 kohaselt asja läbivaatamisekulud on menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist. Sama paragrahvi lõike 2 alusel esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.