OÜ Morobell hagi OÜ Hansafish vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
11 674,72 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Hansafish apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Morobell (registrikood 10217077, asukoht Oja 6, Haapsalu), esindaja advokaat Marko Tiiman; Kostja OÜ Hansafish (registrikood 10652198, asukoht Vormsi 16-68, Tallinn), advokaat Nigul Saar.
Harju Maakohtu 27.02.2009 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27.02.2009 otsus OÜ Morobell hagis OÜ Hansafish vastu laenulepingust tuleneva viivise väljamõistmise osas ja osas, millega kohus rahuldas laenulepingu järgse intressi nõude rohkem, kui 6 888,28 krooni ulatuses ning samuti menetluskulude jaotust puudavas osas.
3.Jätta OÜ Morobell hagi OÜ Hansafish vastu laenulepingu alusel viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning mõista OÜ-lt Hansafish välja laenulepingust tulenev intress 6 888,28 krooni OÜ Morobell kasuks.
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskuludest 2,33% OÜ Hansafish kanda ja 97,67% OÜ Morbell kanda.
Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti vastuväited ja seisukohad teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.01.10.2007 esitas OÜ Morobell (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Hansafish (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Pooled sõlmisid müügilepingu, mille kohaselt kostja kohustus tarnima hagejale 55 kalakonteinerit pärast ettemaksu tegemist. Hageja tasus 15.02.2006 kostja poolt esitatud arve nr 206 alusel 253 110 krooni ning kostja kohustus tarnima hagejale konteinerid hiljemalt ettemaksu ülekandmise ajaks 16.02.2006. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole 2006.a veebruaris ega sellele järgneval perioodil müügilepingu alusel kostjalt konteinereid vastu võtnud ega allkirjastanud sellekohaseid saatelehti. Hagejal on alust arvata, et saatelehe vormistamiseks on kasutatud hageja esindaja allkirjaga tühja saatelehe blanketti, millele on oluliselt hiljem juurde kirjutatud konteinereid puudutav tekstiosa. Saatelehe näol on tegemist võltsitud dokumendiga, mida ei saa arvesse võtta.
3.Kostja müügilepingut ei täitnud. Hageja esitas kostjale 20.07.2007 müügilepingust taganemise avalduse ning andis tähtaja 31.07.2007 ettemaksu tagastamiseks. Kostja on taganemise avalduse kätte saanud tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-le 2 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-05). Hagejapoolsete tahteavalduste kostjani mittejõudmise riski kannab käesolevas vaidluses kostja kui juriidiline isik (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-97-04, 3-3-1-75-07, 3-3-37-03 ja 3-3-1-10-04). Tähitud kirjana jõudis avaldus kostja asukohta 23.07.2007 ning see tagastati hagejale 08.08.2007. Järelikult tuleb lugeda müügilepingust taganemise avaldus kostja poolt kättesaaduks alates 23.07.2007. Kostja ei ole ettemaksu tagastanud. Hagejal on õigus nõuda tagastamata ettemaksult intressi ja viivist alates 24.07.2007 kuni põhinõude tasumiseni. Juhul, kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega konteinerite üleandmise aja kokkuleppe olemasolu tuvastamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 7 lg 1 alusel, tuleb hageja hinnangul lugeda müügileping kehtetuks VÕS § 27 lg 1 alusel. Hageja ei oleks sõlminud lepingut, milles pole kokku lepitud konteinerite üleandmise tähtaega kuna nimetatud tähtaeg on hageja jaoks oluline tingimus.
4.11.08.2006 andis hageja kostjale suulise laenulepingu alusel laenu 200 000 krooni. 20.07.2007 avaldusega ütles hageja laenulepingu üles VÕS § 398 lg 1 tulenevalt. Kostja sai avalduse kätte 23.07.2007, mil kostja asukohta jõudis teatis laenulepingu ülesütlemisavalduse saabumise kohta tähitud kirjana. Hagejale tagastati kiri 08.08.2007 hoiutähtaja möödumise tõttu. Hageja arvates tuleb lugeda laenulepingu ülesütlemisavaldus kostja poolt kättesaaduks. Seega tuli raha tagastada 23.09.2007. Kostja tagastas 03.12.2007 hagejale laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 200 000 krooni. Hagejal on õigus nõuda laenusummalt intressi tulenevalt VÕS § 397 lg 1 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-29-04 p 18) ning viivist laenusumma tagastamisega viivitatud aja eest alates 23.09.2007 kuni põhinõude täitmiseni.
2(9)
5.Hageja palub kostjalt välja mõista müügilepingu alusel tasutud ettemaks 253 110 krooni, intress 10 793,59 krooni, viivis kuni 01.05.2008 19 897,73 krooni ja viivis kuni põhinõude täitmiseni ning laenulepingu alusel intress 6888,28 krooni ja viivis kuni 03.12.2007 4338,81 krooni kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
6.Kostja ei vaidle vastu, et poolte vahel oli sõlmitud kalakonteinerite müügiks müügileping. Kokku oli lepitud, et hageja tasub ettemaksu ning selle tasumiseks oli kostja esitanud arve 15.02.2006, mille hageja tasus 15.02.2006. Kostja andis hagejale kalakonteinerid üle 22.02.2006 ning hageja kinnitas kauba saamist allkirjaga saatelehel. Kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustust. Dokument ei ole võltsitud. Kostja poolt allkirjastatud saateleht on täitmiskviitung VÕS § 95 lg 1 mõttes ning selle väljaandmisel eeldatakse, et täidetud on kogu kohustus. Faktiline lepingu täitmine toimus arve esitamisest 7ndal päeval, mis mahub hageja määratud täitmise aja ehk 10 päeva sisse. Kohustus on täidetud nõuetekohaselt.
7.Kostja ei vaidle vastu, et hageja kandis 11.08.2006 kostja kontole 200 000 krooni selgitusega „lühiajaline laen“. Poolte vahel oli tähtajatu laenusuhe ning selle korralist ülesütlemist ei ole toimunud enne hagi esitamist kohtusse. Laenu andmine ei ole hageja majandus- ega kutsetegevus, mistõttu laenuintressi tasumise kohustust ei ole. Kostja ei ole laenu tagastamisega viivituses olnud ning nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostjal on hageja vastu nõue, mis tuleneb põhjendamatu hagi esitamisest tulenevalt TsMS § 200 lg-st 3 ning kostja palub hüvitada talle sellega seoses 53 000 krooni.
8.09.02.2009 on kostja väitnud, et raha üleandmisel puudus poolte vahel kokkulepe, et tegemist on laenuga. Laenulepingu olemasolu on tõendamata. Raha tagastamise kohustus tekkis hagi esitamisest. Hageja ei ole varem raha tagasisaamise soovi esitanud ja oktoobris 2006.a lihtkirja saatmine ei ole tõendatud. Kostja ei ole olnud viivituses raha tasumisega ning kostjal ei ole kohustust tasuda ka intressi. Maakohtu otsuse põhjendused
9.Harju Maakohus 27.02.2009 otsusega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi 7474,72 krooni ja viivise 4200 krooni. Menetluskulud jäid 50% ulatuses kostja kanda.
10.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte vahel sõlmiti 2006.a veebruaris 55 kalakonteineri müügileping, mille alusel kostja esitas 15.02.2006 hagejale arve nr 206 summas 253 110 krooni ning hageja tasus arve nr 206 16.02.2006.
11.VÕS § 208 lg 1 tulenevalt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Puudub vaidlus, et hageja on ostuhinna tasumise kohustuse täitnud. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on kalakonteinerid hagejale üle andnud.
12.Kostja esitas kohtule 22.02.2006 saatelehe nr 02/2006, millest nähtuvalt on hageja vastu võtnud 55 kalakonteinerit arvest nr 206 tulenevalt. Hageja on leidnud, et nimetatud dokument on võltsitud ja seda ei saa arvesse võtta. TsMS § 277 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Hageja väidab, et saatelehe vormistamiseks on kasutatud hageja esindaja allkirjaga tühja saatelehe blanketti, millele on oluliselt hiljem juurde kirjutatud konteinereid puudutav tekstiosa. Kohus määras dokumendi võltsituse kontrollimiseks ekspertiisi. Ekspertiisi tegemisest keelduti, kuna esitatud dokumendi põhjal erinevate sissekannete ajalist kuuluvust määrata ei ole võimalik. Kohus on menetluse käigus tuvastanud, et dokumendid, mida saaks vaidlusaluse dokumendiga võrrelda, on hageja valduses.
3(9)
13.Kohtu hinnangul ei ole 22.02.2006 saatelehe nr 02/2006 näol tegemist võltsitud dokumendiga. Kohtule esitatud tõenditest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et kostja on täitnud müügilepinguga võetud kohustuse nõuetekohaselt ja 22.02.2006 saateleht nr 02/2006 tõendab kostja poolt hagejale kauba üleandmist. Kostja on esitanud Osaühingu Kalavara arve-saatelehe nr 21, millest nähtuvalt on kostja omakorda tellinud hagejale müüdud kauba ja selle kätte saanud 16.02.2006 ning maksnud selle eest 22.03.2006. Puuduvad tõendid selle kohta, et kauba üleandmisel 22.02.2006 oleks kostja rikkunud müügilepingu tingimusi. Samuti nähtub 15.02.2006 arvest nr 206, et hageja tegi kauba eest ettemaksu, mistõttu on usutav kostja väide, et kauba üleandmine 22.02.2006 oli nõuetekohane. Müügilepingu nõuetekohast täitmist kinnitab ka hageja enda käitumine, kuna puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjale esitanud pretensioone seoses müügilepingu täitmisega enne 20.07.2007.
14.Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja pidi tarnima ettemaksu saamisel, seda hiljemalt 25.02.2006 hagejale 55 konteinerit. Kostja tarnis kauba 22.02.2006. Seega on ainetud hageja väited müügilepingu kehtetuse kohta VÕS § 27 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul võib esitatud asjaoludest järeldada, et kauba tarnimine 22.02.2006 pärast arve tasumist 16.02.2006 on nimetatud valdkonnas tavaline ning sellele oli suunatud ka poolte tahe.
15.VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Hageja on 20.07.2007 avaldusega müügilepingust taganenud. Kohus leidis, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, kuna puudub kostjapoolne lepingu rikkumine. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on müügilepingu nõuetekohaselt täitnud, mistõttu on hageja poolt lepingust taganemine alusetu. Seega puudub hagejal VÕS § 189 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt 253 110 krooni tagastamist. Samuti on alusetud selle nõudega esitatud intressi ja viivise nõuded. Nimetatud osas jättis kohus hagi rahuldamata.
16.Puudub vaidlus, et 11.08.2006 kandis hageja kostja kontole raha 200 000 krooni selgitusega „lühiajaline laen“ ning kostja tasus 03.12.2007 hagejale 200 000 krooni. 11.10.2007 vastuses hagile on kostja võtnud omaks, et poolte vahel oli tähtajatu laenusuhe ja kostjal tekkis laenu tagasimaksekohustus vastavalt VÕS § 398 sättele. Sama on kinnitanud kostja esindaja 04.01.2008, esitades laenu tagasimaksmise kohta tõendi. 09.02.2009 kohtule esitatud kokkuvõttes on kostja märkinud, et hageja ei ole laenusuhet tõendanud. Kohtu hinnangul on poolte vahel tähtajatu laenulepingu olemasolu tõendatud kostja omaksvõtuga tulenevalt TsMS § 231 lg 2. TsMS § 231 lg 3 võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Käesoleval juhul ei esine TsMS § 231 lg 3 sätestatud asjaolusid, mistõttu luges kohus tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud 11.08.2006 suuline tähtajatu laenuleping 200 000 krooni laenamise kohta.
17.Kuna tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, siis selle ülesütlemist reguleerib VÕS § 398 lg 1. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on teinud laenulepingu ülesütlemisavalduse 20.07.2007. Nimetatud avaldus on saadetud kostjale aadressil Vormsi 16-86, Tallinn. See on tagastatud hoiutähtaja möödumisel 08.08.2007. VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Kohtu hinnangul saab lugeda, et kostja on ülesütlemise avalduse kätte saanud 23.07.2007. Nähtuvalt kostja enda poolt esitatud arvest ning äriregistri andmetest oli Vormsi 16-86 aadressi näol tegemist kostja asukohajärgse aadressiga. Käesoleval juhul saadeti avaldus kostja asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega saab lugeda laenuleping ülesöelduks 23.09.2007 ning hagejal tekkis õigus nõuda laen 24.09.2007 tagasi.
4(9)
18.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda laenusummalt intressi. VÕS § 397 lg-te 1 ja 2 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga VÕS §-s 94 sätestatud määr. Käesoleval juhul ei ole pooled intressi ega intressimääras kokku leppinud. Eeldatakse, et laenuandja poolt majandus- ja kutsetegevuses antud laen on tasuline ning laenult tuleb arvestada intressi. Eeldus ei kehti juhul, kui laen sooviti anda tasuta. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul hagejal õigus nõuda kostjalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras. Ei saa eeldada, et üks äriühing annaks teisele äriühingule tasuta laenu. Kostja poolt esitatud tõenditest ei tulene poolte tahe anda tasuta laenu. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusummalt intressi alates 12.08.2006 kuni 23.09.2007 ning tulenevalt VÕS § 397 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 viivist alates 24.09.2007 kuni 02.12.2007 (kostja tagastas laenu 03.12.2007).
19.Kohtu hinnangul ei ole hagejapoolne intressi ja viivise arvestus korrektne. Isegi kui kostja eraldi viivisearvestusele vastu ei vaielnud, peab arvestus olema õiguslikult põhjendatud, st seadusjärgne viivise arvestus peab ka seadusele vastama (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-08). Seadusjärgne intressimäär Eestis VÕS § 94 lg 1 on järgmine: 1. juulist kuni 31. detsembrini 2006 – 2.75% aastas; 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2007 – 3.50% aastas ning alates 1. juulist 2007 – 4.0% aastas. Hagejal on õigus nõuda laenult intressi VÕS § 397 lg 1 tulenevalt alates 12.08.2006 kuni 23.09.2007 (s.o 408 päeva) summas 7 474,72 krooni. Kuna kostja tagastas laenu 03.12.2007 on hagejal õigus tulenevalt VÕS § 113 lg 1 nõuda laenult viivist alates 24.09.2007 kuni 02.12.2007, s.o 70 päeva (viivisemääras 11.0% aastas) summas 4 200 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 674,72 krooni.
20.Kohtu hinnangul ei olnud hagi esitatud kostja vastu pahatahtlikult, kuna kohus on tuvastanud, et hagi esitamisel oli hagejal kostja vastu laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud nõue ning kostja rahuldas hageja nõude käesoleva menetluse käigus.
21.Menetluskulude jaotusel võttis kohus arvesse järgmised asjaolud: müügilepingu alusel esitatud põhinõue 253 110 krooni jääb rahuldamata; laenulepingu alusel esitatud nõude 200 000 krooni on kostja tasunud menetluse käigus; hagi esitamisel oli laenulepingust tulenev nõue muutunud sissenõutavaks ning kohus pakkus kompromissina, et kostja tasub hagejale 25 000 krooni, millega hageja esindaja nõustus. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1, § 163 lg 2 jättis kohus hageja menetluskulud 50 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
22.Kostja palus Harju Maakohtu 27.02.2009 otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagi kostja vastu osaliselt ja mõisteti välja laenulepingu intress 7 474,72 krooni ja viivis 4 200 krooni ning jäeti menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ning teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata ja panna kõik menetluskulud hageja kanda.
23.Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8 põhistamiskohustust ja jätnud põhistamata, miks ta ei arvesta kostja vastuväitega laenulepingu ülesütlemise tahteavalduse teatavaks saamise kohta (sellest omakorda aja määramisega, kas ja millisest ajast muutus viivis sissenõutavaks). Kohus luges vääralt tuvastatuks, et hagi ei olnud esitatud pahatahtlikult, sest tal oli kostja vastu laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue. Kohus kohaldas materiaalõigust, TsÜS § 69 sätteid ja sellest omakorda ka VÕS § 113 lg 1 ebaõigesti. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja rahaülekanne kostjale oli laen hageja majandustegevuses.
24.Tähtajatu laenulepingu korral on võlausaldajal õigus laenu tagasi nõuda pärast laenulepingu korralist ülesütlemist (VÕS § 398 lg.1). Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et laenuandja on 23.07.2007 laenulepingu üles öelnud. Kohus järeldas laenulepingu ülesütlemist 23.03.2007 sellest, et hageja oli kostjale saatnud 20.07.2007 tähtkirja, selles olevat olnud ülesütlemise tahteavaldus ning kostja ei läinud sideasutusse tähtkirjale järele. Kohus leidis, et selliselt kostja
5(9)
asukohta saadetud tähtkiri on loonud mõistliku võimaluse sellega tutvuda ja kohustus muutus sissenõutavaks 24.07.2007. Kostja pidi oma kohustuse täitma hiljemalt 23.09.2007. 24.09.2007 muutus laen sissenõutavaks. Laenulepingu ülesütlemise avaldus on TsÜS § 67 mõttes tahteavaldus. TsÜS § 69 sätestab tahteavalduse tegemise ja ka kättesaamise eristades eemalviibijale tehtava lepinguga seotud tahteavalduse kättetoimetamise sellest tahteavaldusest, mis ei ole lepinguga seotud. Käesoleval juhul oli tegemist lepinguga seotud tahteavaldusega (sõltumata sellest, kas kostja raha ülekandmist peab laenulepingu või mõne muu lepingu alusel toiminuks). Lepinguga seotud tahteavaldust kostja faktiliselt kätte ei ole saanud, selle tõttu hageja leiabki, et tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostjale adresseeritud kiri saadeti hagejale tagasi ilma, et kostja oleks selle sisuga tutvunud. Kohus, tuginedes küll üldnormile TsÜS § 69 lg 1 leidis, et tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega, kuid ta ei põhista TsÜS § 69 lg 2 ja lg 3 eriregulatsiooni vajalikku kohaldamist. Puudub põhistus, miks kohus järeldas, et Vormsi 16-86, Tallinn on vastavalt TsÜS § 69 lg 3 1.lause mõttes lepingu täitmisega (raha tagastamisega.) kostja kõige enam seotud tegevuskoht. Hinnates mõnda tegevuskohta kostjaga enamseotuks kui teisi tegevuskohti, tuleks osundada, millised tegevuskohad olid vähemseotud, kuhu hageja oma tahteavaldusi ka edastas. Hageja ei ole tahteavaldust isiklikult üle andnud ega ka toimetanud kostja tegevuskohtadesse, et oleks võimalus määrata “enam” ja “vähem” kriteeriume. Kohus esitas paljasõnalise deklaratsiooni: “kohtu hinnangul saab lugeda, et kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud 23.07.2007.” Arusaamatuks jääb 23.07.2007 kuupäeva määramine üleüldse, kuna selle kohta puudub igasugune kohtupoolne põhistus.
25.Tahteavalduse kehtivuse üle otsustamiseks on vaja lahendada küsimus, kas eeldusel, et sideasutus jättis kostja registriaadressil postkasti tähitud kirja teate, kiri ise aga oli endiselt sideasutuses, oli kostjal mõistlik selle kirjaga tutvuda. Riigikohus on lahendi 3-2-1-8-09 p-s 11 leidnud, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Ülesütlemist ei ole 23.07.2004 toimunud ja kostja ei ole ülesütlemisavaldust 23.07.2007 kätte saanud. Tehes sellise järelduse, tuleb siit omakorda järeldada, et hagi esitamise ajaks ei olnud müügilepingust täitmata kohustust, laenulepingust põhikohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks ja kõrvalkohustusena intress oleks teoreetiliselt muutunud sissenõutavaks VÕS § 397 lg 3 kohaselt kalendriaasta lõpus ja viivisenõuet ei saanud olla, kuna kostja ei ole rikkunud põhikohustust.
26.Tegemist oli algusest peale pahatahtliku hagiga kehtinud TsMS § 200 lg 3 mõttes. Kohus ei ole võtnud seisukohta hagi pahatahtlikkuse osas. Sõltumata sellest, et otsuse tegemise ajal kehtinud TSMS redaktsioonis puudus see säte, tekitas oma olemasolu ajal see säte kohustuse. Kohustus tekib, kui kohus tuvastab, et hagi oli pahatahtlik ja esitatud kahju tekitamise eesmärgiga. Kui 530 000 krooni suurusest nõudest osutub sissenõutavaks vaid 4200 krooni (intress), ja seda ka alles aasta lõpus ning pelgalt aja kulgemise tõttu, on hagi oma kogumis pahatahtlik. Kohustust loova seadusesätte paigutamine menetlusseadustikku ei tee kohustust olematuks pelgalt menetlusseaduse enda muudatuse tõttu. Menetlusseadus ei oma tagasiulatuvat mõju ja kohustus tekkis hagi esitamisega oktoobris 2007.
27.Kostja saab tugineda ülesütlemise kehtivusele alates talle hagiavalduse üleandmisega kohtu kaudu. Selles sisaldub hageja tahe saada tagasi 200 000 krooni, mille ta kandis kostjale üle, et vähendada selle summa võrra oma isikliku laenult kostjale tasutavaid intresse. Vaidlust ei olnud asjaolu üle, et kummagi äriühingu juhatuse liikme vahel on teine tsiviilvaidlus isiklike laenude tagastamise üle. 200 000 krooni tagastamise kohustuse üle ei ole siin vaidlus, see tekkis hageja tahteavalduse teatavaks saamisega hagi esitamisega ja kostja tagastas selle 03.12.2007.ilma et oleks tekkinud hagejal õigust viivisele. Vaidluse alla jääb intressi nõude olemasolu, kuna vaid majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi (VÕS § 397 lg 1). Muu laenulepingu korral tuleb maksta intressi, kui see on kokku lepitud.
6(9)
28.Kohus on ekslikult pidanud kostja tõendamiskoormiseks asjaolu tõendamist, et saadud raha kasutamine oli tasuta. Kohus pidi tuvastama hageja poolt esitatud tõendeid hinnates, kas hageja andis raha laenulepingu alusel. Kui jah, siis kas laenuleping oli sõlmitud hageja majandustegevuses ja kas pooled olid leppinud kokku intressi määras. Hageja pidi tõendama kõiki neid asjaolusid, kuid ta pole seda teinud. Väär on kohtu järeldus, et puudub võimalus eeldada, et üks äriühing annab teisele tasuta laenu. Kostja vastuväide oli, et see võimalik tasu (kasu) rahaandjale seisnes selles, et teisest laenusuhtest tasub ta väiksemat intressi. Väär oleks ka intressi kui tasu nõude tekke aluseks pidada seda formaalset asjaolu, et hageja on äriühing. Äriühing eksisteerib ka ilma majandustegevuseta ja kui majandustegevus peab olema tõendatud asjaolu, siis hageja peab seda tõendama. Kui majandustegevusest kitsamalt on vaja tuvastada konkreetse toimingu seos majandustegevusega, siis ka see seos ise tuleb tõendada. Hageja ei ole isegi mitte väite vormis püüdnud põhistada oma rahaülekande seost tema majandustegevusega. Majandustegevus on siinses vaidluses ju objekt ja mitte eelduslik subjekt (äriühing ja majandustegevus ei ole sünonüümid). Kohus ei ole motiveerinud, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Kostja on väitnud, et raha üleandmise hetkel puudus nende vahel kokkulepe, et raha antakse laenulepingu alusel. See, et pooled võivad ka muul alusel raha üle anda, on jäänud kohtu poolt põhjendamatult tähelepanuta.
29.Menetluskulude jaotus kuulub tühistamisele, kuna resolutsioon ei vasta otsuse põhjendustele ning kohtukulude selline jaotus, kus kostja kanda jäävad kohtukulud (ka osaliselt), ei vasta seadusele ja oleks ka ebaõiglane. Põhjenduste kohaselt jättis kohus TsMS § 163 lg 1 ja 2 alusel hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse resolutsiooni kohaselt jättis kohus menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda. TsMS § 163 sätestab kohtukulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral. Jättes kõrvale kostja vastuväited hagi osalise rahuldamise otsuse tühistamise kohta, on kohus menetluslikku küsimust, menetluskulu jaotust, valesti käsitlenud. Hagi oli esitatud nõudes suurusega 530 066 krooni ning kohus rahuldas hagi summas 11 674,72 krooni. Kohus rahuldas esitatud nõude 2,202 % ulatuses. Olgugi, et osundatud menetlussäte annab kohtule võimaluse hagi osalise rahuldamise korral otsustada kolme erineva menetluskulu jaotuse vahel, s.o kas pooled kannavad menetluskulu võrdsetes osades või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda, oleks otsustuse kujunemise selguse huvides valiku tegemise põhjuse näitamine.
30.Kohtu tuvastus, et hagi esitamisel oli laenulepingust nõue muutunud sissenõutavaks, on väär. Ülesütlemise tahteavaldust ei olnud hagi esitamise ajaks olemas. TsMS § 163 lg 2 on erinorm sama paragrahvi esimesele lõikele. Selle rakendamisel on eelduseks, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu kohtumenetluses kompromissina on pakkunud üks pool. Siinsel juhul puudub vajalik eeldus, et kompromissi oleks pakkunud üks pool. Seda tegi kohus, kusjuures kohtu enda poolt on ju põhjendatud nõudeks tunnistatud summa 11 677,72 krooni. Puudub ka teine eeldus, et kohus rahuldab hagi kompromissi suuruses ulatuses. Kohus rahuldas hagi kompromissist 2,14 korda väiksemas ulatuses. Kaebuse esimeses osas toodut arvestades on ka see summa põhjendamatu. Hagejal, kes oleks saanud kohtu poolt pakutud kompromissina 2,14 korda suurema summa kui kohus hiljem välja mõistis, ei saanud tõepoolest olla midagi sellise kompromissi vastu. TsMS § 163 lg 2 viimases lauses viidatud pool, kes kompromissiga ei nõustunud ei tohi olla seatud halvemasse olukorda kompromissi nõudnud poolest, kui mittenõustumine on põhjendatud. Kohus on ise pakkunud kompromissi summa ja hiljem ka seadnud teise poole halvemasse olukorda, määrates ebaõiglase menetluskulu kandmise jättes hindamata põhjused, kas keeldumine kohtu poolt ette pandud kompromissisummast oli õigustatud või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
7(9)
Ringkonnakohtu põhjendused
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada.
33.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning kostja on vaidlustanud otsust üksnes laenulepingu alusel väljamõistetud viivise ja intressi ning menetluskulude jaotuse osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida. Hageja nõue laenulepingu alusel viivise välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, intressinõue aga tuleb täies ulatuses rahuldada.
34.Kolleegium jagab kostja seisukohta, et hageja poolt laenulepingu ülesütlemine 23.07.2007 on jäänud tõendamata ja seetõttu on maakohus rajanud otsuse laenulepingu lõppemise kuupäeva osas ebaõigele eeldusele. Kohus on kohaldanud materiaalõigust ekslikult ja tuvastanud lepingu ülesütlemist puudutavad asjaolud ebaõigesti ning seetõttu tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osalist tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse.
35.Laenulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses ning selle tegemist ja kättesaamist reguleerib TsÜS § 69. TsÜS § 69 lg 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist, mis on erinormiks TsÜS § 69 lg 2 teise lause suhtes. TsÜS § 69 lg 3 sätestab, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
36.Hageja on kinnitanud, et ta saatis laenulepingu ülesütlemise avalduse kostjale 20.07.2007 tema registrijärgsele, Tallinnas Vormsi 16-86 asuvale aadressile, tähitud kirjaga (tl 8). Tuvastamist ei ole leidnud, et kostjal oleks olemas registrijärgse aadressiga võrreldes mõni muu lepingu täitmisega enam seotud tegevuskoht (eelkõige on tegevuskoht ettevõtjatel ÄS § 1 tähenduses). Kostjale jäeti postkasti teade hagejalt saabunud tähitud kirja kohta, millele kostja postiasutusse järele ei läinud ning see tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu 08.08.2007 (tl 10).
37.TsÜS § 69 lg 3 kohaldamise ja tahteavalduse saaja tahteavaldusega tutvumise mõistliku võimalus hindamise kohta on Riigikohus 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 tehtud otsuse p-s 11 märkinud, et tahteavaldust ei saa lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti on pandud vaid tähitud kirja saabumise teade. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Nimetatud seisukohast tulenevalt ei saa ka kõnealusel juhul lugeda laenulepingu ülesütlemise avaldust kostjale kätteantuks ning lepingu ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole toimunud.
38.Kuna eelnenu ei välista, et lepingu ülesütlemine toimus hiljem ning muid tõendeid lepingu ülesütlemise teate saatmise kohta kohtule esitatud ei ole, saab lugeda lepingu ülesütlemise teate kostjale kättetoimetatuks mitte varem, kui hagiavalduse kätte toimetamisega 03.10.2007 (tl 29). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
39.Vaidlust ei ole selles, et kostja tagastas hagejale laenu 03.12.2007. Kuna kostja likvideeris võlgnevuse VÕS § 398 lg 1 järgi enne lepingu lõppemist, ei ole põhjust kostjalt laenulepingu alusel viivist välja mõista ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata.
8(9)
40.Laenulepingujärgse intressi nõude osas jagab kolleegium maakohtu seisukohta, et pooltevaheline laenuleping oli VÕS § 28 lg 1 tähenduses tasuline ja kostja pidi raha kasutamise eest tasuma VÕS § 397 lg 1 kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. Õige on maakohtu seisukoht, et lepingu tasulisust tuleb eeldada ja seetõttu on kohus tasu puudutavate asjaolude tõendamiskoormise õigesti jaotanud. Kuna ringkonnakohus nõustub intressimaksmise kohustuse osas maakohtu seisukohtadega, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (TsMS 654 lg 6). Kuivõrd laenuleping kehtis kuni võlgnevuse tasumiseni, oleks hagejal õigus nõuda VÕS § 397 lg 1 alusel kostjalt intressi ajavahemikku 12.08.2006 – 03.12.2007 jääva 472 päeva eest kokku 9 030,12 krooni (12.08.2006 – 31.12.2006, päevi 142, intress 2,75% aastas, summa 2 139,72 krooni; 01.01.2007 – 30.06.2007, päevi 181, intress 3,5 % aastas, summa 3 471,23 krooni; 01.07.2007 – 03.12.2007, päevi 156, intress 4% aastas, summa 3 419,17 krooni). Hageja on palunud kostjalt laenulepingu alusel välja mõista intressi 6 888,28 krooni (II kd tl 68) ja seetõttu ei saa kohus hagis nõutuga võrreldes suuremas summas intressi välja mõista. Eeltoodu põhjal, tuleb intressi nõue laenulepingut puudutavas osas kogu ulatuses rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja intress 6 888,28 krooni.
41.Kuna hagi kuulub rahuldamisele maakohtu otsusega võrreldes väiksemas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt kohtuotsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Õige on seejuures kostja tähelepanek, et menetluskulude jaotust puudutavas osas ei ühti maakohtu otsuse põhjendav ja resolutsiooni osa. Otsuse põhjenduste kohaselt jättis kohus TsMS § 163 lg 1 ja 2 alusel hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse resolutsiooni järgi on aga kõik menetluskulud jäetud 50% ulatuses kostja kanda. Maakohtu seisukoht, et menetluskulud peaksid jääma kostja kanda, kuna kostja ei nõustunud tasuma hagejale kompromissi korras 25 000 krooni, ei ole kolleegiumi arvates ka sisuliselt põhjendatud, kuna kohtu poolt kompromissina pakutud summa ületab ligi neli korda hagi põhjendatud ulatust. Kuna hageja palus hagiavalduse kohaselt mõista kostjalt välja kokku 295 028,41 krooni (tl 6869), kuid hagi kuulub rahuldamisele üksnes 6 888,28 krooni ulatuses, tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega jätta menetluskuludest 2,33% kostja kanda ja 97,67% hageja kanda.
Iko Nõmm
Mare Merimaa
Gaida Kivinurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.