Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

maksepuhkuse. 11.01.2009.a. saabus osamakse tasumise tähtaeg, mida kostja ei tasunud. Kostja ei kontakteerunud hagejaga ega teinud mingeid ettepanekuid võlgnevuse tasumise osas. 15.01.2009.a. saatis hageja kostjale kirjaliku teatise, milles nõudis võlgnevuse tasumist ja hoiatas leppetrahvi rakendamisest. Kostja võlgnevust ei tasunud. 21.01.2009.a. saatis hageja kostjale kirjaliku teatise, milles nõudis tekkinud võlgnevuse ja leppetrahvi tasumist ning hoiatas võla mittetasumisel lepingu ülesütlemisest 26.01.2009.a. 20.02.2009.a. esitas hageja kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajale. 01.04.2009.a. saabus Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajast määrus-maksekäsk võlgnetava summa sissenõudmise kohta. 7.05.2009.a. saabus kohtust määrus-maksekäsu tühistamine, kuna võlgnik ei saanud vastuväidet makseettepanekule esitada temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu. Seejärel pöördus hageja ettepanekuga kostja esindaja poole, pakkudes võimalust 5 päeva jooksul tasuda võlgnevus kohtuväliselt ning vähendas ka kõrvalnõudeid 1500 kr võrra. Kostja võlgnevust ei tasunud. Kostjal on võlgnevus hageja ees kokku 17 474 kr, millest 10 110 krooni on põhivõlgnevus ja kõrvalnõudest intressivõlgnevus on 4 430 krooni, 1 011 krooni on leppetrahv ja 1 923 krooni on viivis. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks kokku 17 474 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Suvel 2008.a. laenas kostja hagejalt 3000 krooni. Tagasimaksmisega sattus ta raskustesse ja hageja pakkus välja pikendamise. Minnes hageja juurde sõlmis viimane aga uue lepingu ja lisas laenusummale eelmise laenusumma intressid ja viivised ning näitas lepingus nagu oleks hageja talle laenanud 11 079 krooni ja maksnud välja selle sularahas. Samas on lepingul allkirjad olemas, kuid mitte eraldi sularaha andmise ja saamise kohta. Samuti pole hageja esitanud kassa väljamineku orderit. 16.10.2008 sõlmitud laenulepingu kohaselt pole kostja raha saanud. Kuna sularaha andmise ja saamise kohta dokumendid puuduvad, siis ei ole kostja nõus hagisummat tasuma (tl 32).

KOHTU

TUVASTATUD

ASJAOLUD,

PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

ESITATUD

ÕIGUSLIKUD

Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on kohtule esitanud pooltevahelise laenulepingu koopia (tl 12-14; 54-56); kostjale saadetud hoiatuse ja laenulepingu ülesütlemise hoiatuse koopiad (tl 15, 16); Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja määruste koopiad (tl 17-20); ettepaneku kostjale võlgnevuse kohtuväliselt tasumiseks (tl 21); kostja avalduse koopia (tl 57); kassa väljamineku orderi koopia (tl 58); kostja saadetud e-kirja koopia (tl 59). Kostja on esitanud oma pangakonto väljavõtted (tl 33-39). Laenulepingu koopiast (tl 12-13) nähtuvalt Lõunalaenud OÜ (laenuandja) ja K. R. (laenusaaja) sõlmisid 16.oktoobril 2008.a. laenulepingu, mille p 1.1. kohaselt laenuandja annab laenusaajale laenu summas 11 079 krooni; p 1.2. järgi laenuandja annab laenusumma laenusaaja kasutusse üle andes selle laenusaajale sularahas peale lepingu sõlmimist samal päeval; p 2. 1. intress laenatavalt summalt on 10% kuus ehk kokku 5 537 krooni; p 2.2. laenusaaja kohustub laenusumma ja intressid tasuma hiljemalt 12.06.2009 a.; p 3.1. laenusaaja kohustub laenuandjale tasuma laenusumma ja intressid vastavalt graafikule lepingu 1õppsätetes; p 3.6. lepingu alusel laenusaaja poolt tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord on alljärgnev: 1. viivisvõlgnevus (kui see tekib), 2.intress, 3. leppetrahv (kui see tekib), 4. põhiosa; p 4.1. kohaselt juhul, kui laenusaaja (või käendaja) ei tasu graafikujärgset

2 (5)

kuumakset või tasub selle mittetäielikult ja ei teata enne uut saabuvat maksetähtaega või tähtajal uuest temale sobivamast maksetähtajast, kohustub ta tasuma laenuandjale viivist 0,5% päevas kuid mitte vähem kui 100 krooni päeva kohta; p 4.2. kohaselt juhul, kui laenusaaja teatab enne maksetähtaega või maksetähtajal uuest maksetähtajast, mis ei ületa 7 päeva lepingujärgsest maksetähtajast, kohustub ta tasuma viivist 0,25% päevas kuid mitte vähem kui 50 krooni päeva kohta, iga ületatud päeva kohta (alates 8-ndast viivituspäevast) arvestatakse viivist edasi 0,5% päevas kuid mitte vähem kui 100 krooni päeva kohta; p 4.3. kohaselt, juhul kui laenusaaja jätab uuest maksetähtajast teatamata ja maksetähtajast on möödunud 8 päeva, ning graafikujärgset kuumakset koos viivistega pole laenuandjale laekunud, kohustub laenusaaja lisaks viivisele tasuma leppetrahvi tasumata jäänud kuumakse intressi ulatuses, leppetrahvi tasumise kohustus on laenusaajal igakordse osamakse tasumise viivitusel, kui tekib kirjeldatud situatsioon; p 4.4. kohaselt viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse (osamakse koos viivistega) tasumise päeval ning viivist arvestatakse viivituses olnud päevade kohta, sõltumata osalisest laekumisest). Kohus suhtub kriitiliselt kostja väidetesse, et kostja ei ole selle lepingu alusel laenu saanud, sest need väited on vastuolus pooltevahelise laenulepinguga, kostja kirjaliku avaldusega ja kassa väljamineku orderiga. Laenulepingu punkt 1.2. kohaselt laenusumma väljastatakse sularahas (tl 12) ja kostja on alla kirjutanud (tl 14), et ta on laenusumma vastu võtnud sularahas. Seda kinnitavad ka kostja poolt 16.oktoobril 2008.a. allkirjastatud avaldus, mille kohaselt ta palub väljastada vaidlusaluse laenulepingu järgne laenusumma sularahas (tl 57) ja samal päeval allkirjastatud kassa väljamineku order selle kohta, et kostja on hagejalt 11 079 krooni vastu võtnud (tl 58). Kohtuistungil kinnitab kostja, et ta on need dokumendid ise allkirjastanud (tl 72), kostja ei ole taotlenud tehingu tühistamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on hagejale tasunud laenulepingu järgset võlgnevust 11.detsembril 2008.a. 2077 krooni ja 10.veebruaril 2009.a. 2077 krooni (tl 36, 38), seega on ta selle laenulepingu järgset võlgnevust tunnistanud ning lepingut täitma asunud. Samuti on kostja taotlenud novembris 2008.a, laenu tasumisel üheks kuuks maksepuhkust (tl 59). Kohus selgitas kostjale TsMS § 230 lg 1, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (tl 72). 16.10.2008.a. on sõlmiti poolte vahel laenuleping R-2008-16-10-01, mille kohaselt hageja laenas kostjale 11 079 krooni ja kostja sai vastavalt esitatud tõenditele laenu sularahas kätte. Kostja on hagejale tasunud laenulepingu järgset võlgnevust 11.detsembril 2008.a. 2077 krooni ja 10.veebruaril 2009.a. 2077 krooni. Hageja selgituste kohaselt on ta seda arvestades vähendanud vastavalt maksegraafikule kostja põhivõlgnevust 969 krooni ja intresse 1 108 krooni ning teist makset on hageja lugenud juba viiviste tasumiseks ning selle arvel on vähendanud viiviste nõuet. Seega on asja materjalidest nähtuvalt hageja põhivõlgnevus 11 079- 969 = 10 110 krooni ja intressivõlgnevus 5 537-1108= 4 429 krooni. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole oluline asjaolu, et hageja ütles laenulepingu kostjaga üles enne kostja poolt vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega viivituses olekut, mis ei ole kooskõlas VÕS § 416 lg 1, sest ka lepingu p 2.2 järgi muutus kogu hageja põhivõlgnevuse ja intresside tasumise nõue sissenõutavaks 12.06.2009.a. ning kuulub sissenõudmisele. Viiviseid pidi kostja tasuma vastavalt laenulepingu p 4.12 hagejale, kui ta ei tasu graafikujärgset kuumakset või tasub selle mittetäielikult ja ei teata enne uut saabuvat maksetähtaega või tähtajal uuest temale sobivamast maksetähtajast, 0,5 % päevas, kuid mitte vähem kui 100 krooni päeva kohta. Asja materjalidest nähtuvalt sattus kostja maksmisega viivitusse, arvestades vahepealset maksepuhkust, alates 13.jaanuarist 2009.a.ja oli hagi esitamise ajal 26.mail 2009.a. viivituses olnud 134 päeva, mistõttu lepingu järgi arvutatud viiviste summa oleks olnud 13 400 krooni, millest lepingu p 3.6 alusel arvestas hageja kostja 10.veebruaril 2009

3 (5)

tasutud makse 2077 krooni viiviste katteks ning vähendades ülejäänud viiviste nõuet nõuab kostjalt hagis viivist 1 923 krooni. Pooltevahelise lepingu p 3.6 kohaselt kuulub laenusaaja poolt maksete tasumisel järjekorras esimesena tasumisele tekkinud viivisevõlgnevus. Kohus leiab, et 1 923 krooni viiviste nõue, milline suurus on tunduvalt alla põhinõude suuruse, on mõistlik ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus leiab, et poolte vahel 16.oktoobril 2008 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Hageja andis laenu oma majandustegevuse raames, kostja on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses. Vastavalt VÕS §-dele 76 lg 1; 82 lg 1; 100 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandusvõi kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 421 sätestab, et tarbijakrediidilepingus on seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Riigikohus on 14.jaanuari 2009.a. kohtuotsuses nr 3-2-1-120-08 selgitanud tarbijakrediidilepingu rikkumise tagajärgi, osundades otsuse p 15, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine, kuna VÕS § 415 lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue kostjalt leppetrahvi 1 011 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 10 110 krooni, intressivõlgnevus 4 429 krooni ja viivised 1923 krooni, so. kokku 16 462 krooni. 4 (5)

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt 94 % ulatuses, jätab hageja menetluskulud 94 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 6 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik:

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.