Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
15. veebruar 2010.a -
hageja esindajad HL ja Inge Veso
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt AOSAÜHING hageja Osaühing P kasuks välja 78 181,62 krooni (seitsekümmend kaheksa tuhat ükssada kaheksakümmend üks krooni
1(7)
2-09-20529 ja 62 senti). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 97% ulatuses kostja AOSAÜHING kanda ja 3% ulatuses hageja Osaühing P kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 22. märtsil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.6. mail 2009.a Harju Maakohtule esitatud hagis palub Osaühing P kostjalt AOSAÜHING välja mõista 80 930,62 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt soovis hageja liisida hilisema väljaostuõigusega mahtuniversaali. VAS 20. novembri 2006.a hinnapakkumise alusel pakuti hagejale sõidukit mahtuniversaal Citroen Berlingo 1,6 HDI Multispace (edaspidi sõiduk) hinnaga 229 000 krooni. Sõiduki liisingusse võtmisel soovitati hagejal kasutada kostjat. Kostja nõustus ja esitas 21. novembril 2006.a hagejale arve summas 49 340 krooni, mille positsioonidena olid märgitud liisingu I sissemakse summas 38 813,56 krooni (ilma käibemaksuta) ja lepingutasu 3000 krooni (ilma käibemaksuta). Hageja tasus arve. Samuti lepiti kokku, et kostja koostab ja esitab hagejale liisingulepingu projekti.
24.novembril 2006.a registreeriti sõiduk ARK-is ja sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt oli sõiduki omanikuks AS Hansa Liising Eesti, vastutavaks kasutajaks kostja ja kasutajaks hageja juhatuse liige HL. Kostja hagejale pärast sõiduki registreerimist mingit lepingut ega graafikut ei saatnud, kuigi hageja oli kostjale tasunud esimesel arvel märgitud lepingutasu. Küll esitas kostja hagejale ka edaspidi arveid, millel olid positsioonidena
2(7)
2-09-20529 märgitud osamakse, intress, kaskokindlustus ja liikluskindlustus. Hageja tasus kostja esitatud arved tähtaegselt. 2008.a sügisel soovis hageja osta sõiduki välja enda omandisse ja esitas kostjale vastava taotluse. Kostja palus selles küsimuses suhelda A.S ’e nimelise isikuga ning edastas hagejale tema e-postiaadressi. Hageja toimis kostja suuniste kohaselt ning sai A.S ’elt, kes osutus AS-i Hansapank ettevõtete järelevalve üksuse suurkliendihalduriks, 20. oktoobril 2008.a vastuseks e-kirja, milles oli muu hulgas sõiduki hinna jäägiks märgitud summa 139 616,85 krooni. Hageja palus omalt poolt 24. oktoobril 2008.a saadetud e-kirjas arvestada kostjale tasutud 50 000 krooni suurust esimest sissemakset ja kõiki seniseid makseid, mistõttu peaks hind tulema väiksem. Samuti teatas hageja, et ei ole 139 616,85 krooni suuruse hinnaga väljaostust huvitatud, vaid soovib autot kasutada liisinguperioodi lõpuni. Sellepeale sai hageja A.S 'elt 3. novembril 2008.a vastuse, et kui hageja pole huvitatud auto väljaostust ega ka lepingu ümbervormistamisest, siis tuleb auto tagastada, kuna kotjaga on AS Hansa Liising Eesti lepingu lõpetanud. Kuivõrd hageja ja Hansa Liising Eesti AS vahelised läbirääkimised sõiduki väljaostmise hinnas tulemusi ei andnud, tagastas hageja sõiduki Hansa Liising Eesti AS-ile. Hageja leiab, et hageja ja kostja vahel võis olla üürisuhe ja mitte liisingulepingul põhinev suhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab liisingulepingu mõiste, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Sõiduki omanikuks käesoleval juhul oli vastavalt sõiduki registreerimistunnistusele AS Hansa Liising Eesti, kes seega oli eelduslikult liisinguandjaks kostja suhtes. Kostja oli vastavalt sõiduki registreerimistunnistusele sõiduki vastutavaks kasutajaks, kuid esitas hagejale tasumiseks arveid. Hageja leiab, et kostja ei saanud eeltoodut arvestades olla liisinguandjaks hageja suhtes. Lisaks toetab seda järeldust ka asjaolu, et äriregistri kannetest nähtuvalt oli kostja üheks tegevusalaks sõidukite rent, mitte liisinguteenused. Vastavalt VÕS §-s 271 toodud üürilepingu mõistele kohustub üks isik (üürileandja) andma üürilepinguga teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 sätestab, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 293 kohaselt kannab üürileandja asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja uskus sõidukit kasutusse võttes, et ta saab sõiduki välja osta ja et väljaostuhinda on arvatud ka esimene liisingu sissemakse kostja arve alusel summas 45 800 krooni (koos käibemaksuga), nagu oli sõiduki kasutusse võtmisel kostjaga kokku lepitud. Kuna hageja aga sõidukit välja osta ei saanud ja pidi selle tagastama AS-ile Hansa Liising Eesti, siis hageja leiab, et on kostjale alusetult tasunud arve summas 49 340 krooni (liisingu 1. sissemakse ja lepingutasu). Samuti leiab hageja, et tuginedes VÕS § 292 lg-le 1 ja §-le 293 ning asjaolule, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe sõidukiga seotud muude kulude (kõrvalkulude) kandmiseks, peaks kostja kandma kõik muud sõidukiga seotud kulud. Muudeks sõidukiga seotud kuludeks, mille kandmises hageja poolt ei ole pooled kokku leppinud, loeb hageja intressi, kaskokindlustust, liikluskindlustust, kokku summas 31 590,62 krooni. Kokku nõuab hageja seega kostjalt 80 930,62 krooni tagastamist (s.o 49
3(7)
2-09-20529 340 kr + 31 590,62 kr). Kostja arvetel osamaksetena nimetatud positsioone käsitleb hageja kui üüri (tasu sõiduki kasutamise eest).
3.Juhul kui kohus leiab, et hageja ja kostja vahel ei olnud tegemist üürisuhtega, siis on kostja hageja hinnangul tema arvel alusetult rikastunud. VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja on seisukohal, et kuna lepingut ei sõlmitud, ka kostja ise oli vaid sõiduki kasutaja ja hageja ei saanud sõidukit välja osta, nagu oli kokku lepitud, vaid ainult kasutas sõidukit, ei tekkinud (ei saanudki tekkida) kostjal kohustust sõiduki müümiseks, mistõttu kostja peab hagejale tasuma alusetult saadu summas 80 930,62 krooni (sh liisingu 1. sissemakse ja lepingutasu kokku summas 49 340 kr ning sõidukiga seotud muud kulud 31 590,62 kr).
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja leiab, et esitatud hagiavalduses moonutab hageja tegelikke asjaolusid. Kuna VAS ei soovinud sõlmida hagejaga liisingulepingut, pöördus viimane kostja poole ettepanekuga, et kostja sõlmiks liisingulepingu VAS-iga ning hageja hüvitab kostjale kulud seoses liisinglepingu sõlmimisega ning tasub kostjale käsundi täitmise eest teenustasu. Hageja nõustus kostja pakkumisega ning kostja esitas hagejale ka lepingu projekti, mida pooled ei ole siiski allkirjastanud. Hoolimata sellest, et pooled ei olnud allkirjastanud lepingut, olid pooled kostja hinnangul sõlminud omavahel lepingu ülalnimetatud tingimustel. Seega sõlmiti poolte vahel kehtiv leping, mis ei vastanud üheselt ei liisinglepingu ega ka üürilepingu tingimustele. VÕS § 1 lg 2 sätestab, et kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kostja hinnangul tegutses kostja vaidlusaluse sõidukiga seoses vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule hageja käsundisaajana, kus hageja kohustus tasuma kostjale tasu käsundi eest (VÕS § 627 lg 1) ning hüvitama kulud, mida kostja on kandnud käsundi täitmiseks (VÕS § 628 lg 2 ja lg 3). Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, kus hageja nõustus kostja poolt pakutud tingimustega (VÕS § 29 lg 5 p 1), tõlgendust, mille pooled on nendevahelisele lepingule varasemalt andnud, ja lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist (hageja on tasunud ilma pretensioonideta kostja poolt esitatud arved VÕS § 29 lg 5 p-de 2 ja 3 mõttes) ning pooltevahelist praktikat VÕS § 29 lg 5 p 6 mõttes (hageja poolt arvete tasumist), on kostja esitanud hagejale arved vastavalt lepingule ning õiguslikul alusel, mistõttu kostja ei saa olla aluseta rikastunud VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Asjaolu, milline leping oli sõlmitud kostja ja VAS-i vahel ning kas see on kehtiv või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähendust, kuna hagejal on lepinguline suhe üksnes kostjaga, mitte VAS-iga ning hageja nõuab kostjalt summasid, mis on väidetavalt saadud aluseta rikastumise tulemusena.
4(7)
2-09-20529
MENETLUSE KÄIK
5.15. veebruaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäid hageja esindajad varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja esindaja istungile ei ilmunud, kuid teatas 5. veebruaril 2010.a kohtule saadetud avalduses, et kostja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde, on nõus asjas kirjaliku menetlusega või asja lahendamisega tema osavõtuta TsMS § 413 lg 3 p 3 mõttes.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Pooltel ei ole vaidlust õiguslikku tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas hagis märgitud sõiduki kasutamine hageja poolt toimus lepingu alusel ja kui toimus, siis millised olid lepingu tingimused.
8.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Poolte esitatust lähtudes ei saa kohtu hinnangul käesoleval juhul järeldada lepingulise suhte olemasolu. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 loetakse leping sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Juhul kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis VÕS § 14 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi.
9.Asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, kas kostja nõustus hageja pakkumisega liisingulepingu sõlmimiseks. Ka poolte tahteavalduste (s.h kaudsete tahteavalduste) põhjal ei ole selge, et pooled oleks saavutanud kokkuleppe liisingulepingu sõlmimises. Pooltel ei ole küll iseenesest vaidlust hagis märgitud arvete väljastamise osas kostja poolt (vt toimik, lk 10-34). Samas ei saa arvete väljastamise faktist teha lõplikke järeldusi liisingulepingu sõlmimise kohta. VÕS § 361 määratleb liisingulepingut kui lepingut, millega üks isik (liisinguandja) kohustub omandama teise isiku (liisinguvõtja) poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kostja on menetluses eitanud liisingulepingu sõlmimise soovi. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole kostja omandanud sõidukit selle müüjalt VAS ega astunud selleks ka mingisuguseid samme. Sõiduki registreerimistunnistusest ja hagile lisatud elektroonilisest kirjavahetusest nähtuva põhjal võib eeldada, et sõiduki omandas VAS-ilt AS Hansa Liising Eesti (vt toimik, lk 35 ja lk 3640). Seega ei saa ka kostja käitumisest järeldada, et ta oleks asunud täitma kõiki VÕS §-s 361 määratletud liisinguvõtja kohustusi.
10.Samuti puudub kohtu hinnangul alus väita, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe üürilepingu (VÕS § 271) või muu kasutuslepingu sõlmimiseks. Liisinguleping on oma õiguslikult olemuselt siiski oluliselt erinev teistest kasutuslepingu tüüpidest. Hageja enda väidetest lähtuvalt ei ole ta teinud kostjale ettepanekut üürilepingu sõlmimiseks (väidetavalt soovis hageja sõlmida liisingulepingut). Ka kostja ei ole kunagi väljendanud tahet hagejaga üürilepingu sõlmimiseks. Hageja poolt hilisemate sündmuste valguses esitatud õiguslikud tõlgendused ei saa olla kostja jaoks siduvad. VÕS § 27 regulatsioon kohtu hinnangul käesoleval juhul kohaldatav ei ole, kuna pooltel puudub kokkulepe üürilepingu olulistes tingimustes (sh üüri suuruses) ning ei saa eeldada, et leping oleks sõlmitud ka nendes tingimustes kokku leppimata.
5(7)
2-09-20529
11.Arvestades ülaltoodut, on sõiduki kasutamine hageja poolt toimunud kohtu hinnangul lepingulise aluseta. Asjas olemasolevad tõendid ei toeta kostja väited käsunduslepingu (VÕS § 619) sõlmimise kohta. Kohtu hinnangul ei ole selge, kas ja milliste kostja poolt hagejale pakutud tingimustega viimane lepingueelsete läbirääkimiste käigus nõustus. Kostja poolt esitatud arveid on hageja pretensioonideta tasunud lähtudes eeldusest, et poolte vahel on liisinguandja ja liisinguvõtja suhted. Ka kostja poolt 21. novembril 2006.a väljastatud arvel on seejuures esimese positsioonina märgitud liisingu I sissemakse (vt toimik, lk 10). Lisaks puudub hageja eeldatavaid huve silmas pidades ka mõistlik põhjus eeldada hageja soovi sõlmida lepingut kostja poolt kirjeldatud tingimustel. Kostja kirjalikus vastuses sisalduva viite osas VÕS § 1 lg-le 2 jääb kohtule arusaamatuks, milliste lepinguliikide kohta seaduses sätestatu peaks käesoleval juhul üheaegselt kohaldamisele kuuluma. Juhul kui kostja on silmas pidanud üüri- ja liisingulepingut, siis nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatu üheaegne kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, kuna mainitud lepingute alusel tekkivad õiguslikud suhted on oma olemuselt erinevad.
12.Kohtu hinnangul saab hageja nõude osaliselt rahuldada alternatiivsel alusel – alusetust rikastumisest tekkinud võlasuhtele tuginevalt. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 1 hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Puudub vaidlus selles, et hageja on tasunud kostjale viimase väljastatud arvete alusel kokku 147 402 krooni (vt ka toimik, lk 54), millest hageja nõuab tagasi 80 930,62 krooni. Kohtu hinnangul saab hageja nõude vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 rahuldada v.a liikluskindlustuse makseid puudutavas osas. Lähtudes liikluskindlustuse seaduse §-st 2 ja § 5 lg-st 2, on liikluskindlustus sõiduki kui suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning kindlustatuks on sõiduki valdaja. Seadus peab seejuures silmas ka sõiduki juhti kui valdajat (asjaõigusseadus § 33 lg 1). Arved on vaidlustamata asjaolude kohaselt väljastatud perioodi kohta, mil sõiduki kasutajaks ja seega ka valdajaks oli hageja (juhatuse liikme HL isikus). Liikluskindlustuse lepingu sõlmimist ja liikluskindlustuse maksete tasumist kõnealusel perioodil saab seetõttu vaadelda kui käsundita asjaajamist kostja poolt VÕS § 1018 mõistes. Vastavalt VÕS § 1023 lg 1 esimesele lausele võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kohtu hinnangul on kostjal seega õigus nõuda hagejalt tema huvides tasutud liikluskindlustuse maksete hüvitamist ning kostja ei ole selle osas alusetult rikastunud. Hagile lisatud arvetest nähtuvalt on kostja nõudnud liikluskindlustuse kindlustusmaksete hüvitamist kogusummas 2749 krooni. Seega kuulub hageja nõudest lähtudes alusetult saaduna tagastamisele 78 181,62 krooni (s.o 80 930,62 kr – 2749 kr).
13.Kohus lisab, et kostja kirjalikule vastusele lisatud tõendid kostja vastuväiteid ei kinnita, pigem vastupidi. Nii toetavad kostja esitatud e-kirjad (vt toimik, lk 72) hageja väiteid läbirääkimiste kohta liisingulepingu sõlmiseks. Väidetavalt hagejale edastatud lepinguprojekt (vt toimik, lk 73-74) sisaldab eeskätt üürilepingule omaseid tingimusi. Samas kostja eitab üürilepingu sõlmimise tahet.
6(7)
2-09-20529
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud vastavalt TsMS § 163 lgle 1 võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu nõude kogusummas 80 930,62 krooni, mille kohus käesoleva otsusega rahuldab 78 181,62 krooni, s.o ligikaudu 97%, ulatuses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.