Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-17-10 Tartu, 15. märts 2010. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks LindeGERP OÜ hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-38511 ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi määruskaebus Hageja LindeGERP OÜ (registrikood 11129978) Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10017013), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter 22. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. augusti 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-38511.
2.Teha asjas uus määrus, millega kohustada LindeGERP OÜ-d tagastama viivitamatult ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsile hagi tagamise korras saadud 1 988 563 (üks miljon üheksasada kaheksakümmend kaheksa tuhat viissada kuuskümmend kolm) krooni ja jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi arvelduskontole nr 100220080504002.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.LindeGERP OÜ (edaspidi hageja) esitas 6. augustil 2009 ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt kindlustusjuhtumi toimumise tõttu välja mõista saamata kindlustushüvitise 2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise maksmisega viivitamise päeva eest. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja hagejale kindlustusjuhtumi toimumise järel põhjendamatult kogu kahju hüvitamata. Koos hagiavaldusega esitas hageja kohtule hagi tagamise avalduse, milles palus kohustada kostjat hagejale viivitamatult tasuma minimaalselt tasumisele kuuluva hüvitise 1 988 563 krooni juba kohtumenetluse ajal. Kostja vähendas kindlustushüvitist ebaseaduslikult 70% võrra. Kindlustuslepingu eesmärk on tagada asja võimalikult kiire taastamine kindlustushüvitisena saadava raha eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 450 lg 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 8 eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjat kindlustusandja pahatahtliku viivitamise eest ning kohustada kindlustusandjat tasuma vähemalt minimaalselt väljamaksmisele kuuluv kindlustushüvitis võimalikult kiiresti. Hageja arvates on kindlustushüvitise vähendamine ebaseaduslik ning kostja peab ilmselt hüvitama vähemalt 90% tekkinud kahjust. Kostja kohustamine sellises suuruses makset tegema ei kahjustaks mingil moel kostja õigusi, kuid võimaldaks hagejal
renoveerida hotellihoone, jätkata tavapärast majandustegevust ning vältida olulise kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol. Hagejale tekkis 5 000 000 krooni kahju, millest 90% on 4 500 000 krooni. Kuna kostja on hagejale kokku hüvitanud 2 511 437 krooni, tuleb hagi tagamise korras kohustada kostjat tasuma hagejale veel 1 988 563 krooni.
2.Harju Maakohus rahuldas 10. augusti 2009. a määrusega hagi tagamise avalduse ja kohustas kostjat tasuma hagejale viivitamatult kindlustuslepingu alusel hüvitist veel 1 988 563 krooni. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagi tagamise avaldus TsMS § 377 lg-te 1 ja 2, § 378 lg 4 ja § 378 lg 1 p 8 alusel põhjendatud. Kui kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikke toiminguid ei ole lõpetatud ühe kuu jooksul pärast kindlustusjuhtumist teatamist, võib kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi kindlakstegemise korral nõuda VÕS § 450 lg 3 järgi kindlustusandja täitmise kohustuse arvel raha maksmist ulatuses, mida kindlustusandja vastavalt asjaoludele peaks minimaalselt maksma. Tähtaja kulgemine peatub ajaks, mil toimingute lõpetamine on takistatud kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Arvestades kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu eesmärki on ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist. Pooled on üksmeelel selles, et kindlustusjuhtum toimus. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja on kindlustushüvitise osaliselt välja maksnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses. Kuna hagi tagamata jätmise korral on raskendatud hoone taastamine ja seeläbi ka hageja tavapärase majandustegevuse jätkamine, mis toob hagejale kaasa täiendava kahju, on hagi tagamine põhjendatud. Kuigi TsMS § 383 lg 11 esimese lause järgi tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5% ulatuses nõudesummast, võib kohus TsMS § 383 lg 12 järgi jätta tagatise täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi tagamata jätmisega võivad hagejale kaasneda rasked tagajärjed või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtel muul põhjusel ebaõiglane. Hagejalt tagatise nõudmine oleks ebaõiglane, sest kostja on kindlustusandja, kellel on kohustus kahju hüvitada.
3.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse ja hagi tagamise abinõu tühistada ning kohustada hagejat tagastama kostjale hagi tagamise korras 12. augustil 2009 tasutud 1 988 563 krooni viivitamatult või kohustada hagejat viivitamatult maksma 1 988 563 krooni kostja asemel Harju Maakohtu deposiitkontole ja lugeda see raha TsMS § 386 lg 2 mõttes kostja pakutud tagatiseks. Kuna TsMS § 378 lg 1 p-s 8 sätestatud hagi tagamise abinõu on äärmiselt intensiivne sekkumine lepingulisse suhtesse, peab kohus selle abinõu rakendamisel hindama hüvitatud ja hüvitamata kahju suhet. Selle abinõu rakendamise kriteeriumiks ei ole ainuüksi asjaolu, et kostja on kindlustusandja. Abinõu peab vastama minimaalselt hädavajalikule hüvitisele. Kuna kostja tasus juba mais 2009 hagejale 2 500 000 krooni, ei ole alust hagi tagada ega maksta hagejale välja kogu nõutud hüvitis.
Kogu hüvitise väljamaksmine enne asja lahendamist paneb kohtule kõrgendatud kontrollikohustuse, sest hiljem võib tagasitäitmine osutuda võimatuks, st kostja võib kanda hagi tagamise tõttu kahju. Samuti ei ole hageja väited hagi tagamise vajalikkuse kohta eluliselt usutavad, sest algselt nõudis hüvitist hävinud hoone omanik, mitte hageja, ning hageja majandustegevuse katkemisest tuleneda võiv kahju ei ole aluseks hagi tagamisele. Kohus pidi põhjendama, millised on sellised erakordsed objektiivsed asjaolud, mis kinnitavad, et parandustöödega alustamine on võimatu juba makstud hüvitise abil ning et menetluse kestel kulub tulekahju tagajärgede parandamiseks nõutud summa. Hageja ei ole põhjendanud, miks see summa tuleb tasuda enne parandamise alustamist, mitte aga tegelikult tehtud parandamistööde eest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. novembri 2009. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, märkides määruse resolutsiooni, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib kohus TsMS § 377 lg 1 järgi hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. TsMS § 377 lg 2 kohaselt võib kohus sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust hagi tagamise korras esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Üheks hagi tagamise abinõuks on TsMS § 378 lg 1 p 8 järgi kostja, eelkõige kindlustusandja, kohustamine tegema makseid õigusvastaselt kahju tekitamise või kindlustuslepingu asja menetluse kestel ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluvate summade ulatuses. Arvestades kindlustuse eesmärki ja kindlustussuhte poolte ebavõrdsust, on seadusandja pidanud vajalikuks anda kindlustusvõtjale võimalus taotleda vaidluse korral kohtult ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluva hüvitise määramist enne asja lõplikku lahendamist. Tulenevalt TsMS § 378 lg 1 p 8 sisust on tegemist TsMS § 377 lg-le 2 vastava vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega, mille puhul ei ole oluline, kas kostja on suuteline tulevikus võimalikku kohtulahendit täitma või mitte. Kohaldatud hagi tagamise abinõu ei koorma kostjat liigselt ning hagi tagamisel ei ole kohus seadust rikkunud. Kohus on määruses põhjendanud, miks ta pidas hagi tagamist vajalikuks. Olukorras, kus pooled olid sõlmitud kehtiva kindlustuslepingu, on hagi tagamine TsMS § 378 lg-t 4 arvestades põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega kohustada hagejat viivitamatult tagastama kostjale hagi tagamise korras 12. augustil 2009 tasutud 1 988 563 krooni või kohustada hagejat viivitamatult maksma 1 988 563 krooni kostja asemel Harju Maakohtu deposiitkontole ja lugeda see raha TsMS § 386 lg 2 mõttes kostja pakutud tagatiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt TsMS § 378 lg 1 p 8. Selle sätte mõtteks ei ole vaidlusaluse soorituskohustuse olulises ulatuses ette täitmine. Kohtud ei kontrollinud TsMS § 378 lg 1 p-s 8 sätestatud hagi tagamise abinõu kohaldamise eeldusi, sh ei tuvastanud, kui
suur peab olema kohtumenetluse ajal tasutav minimaalne kindlustushüvitise summa ning miks tuleb see summa tasuda hagejale viivitamatult kohtumenetluse ajal enne vaidluse lahendamist. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ei vastanud määruskaebuse põhjendustele, sh kostja väitele, et kostja on kindlustushüvitisena juba 2 511 437 krooni tasunud, mis välistab hagi tagamise vajaduse. Hageja ei ole praeguseni asunud hoonet taastama ega põhjendanud, miks ei ole võimalik hoone taastamist alustada ilma ettemaksuta. Kohtud ei ole põhjendanud, miks hagejale seni makstud summa ei võimalda hagejal asuda hoonet taastama ja miks vajab hageja ettemaksuna 1 988 563 krooni. Kohtud leidsid põhjendamatult, et hagejale on tekkinud 4 500 000 krooni kahju, kuigi tegelikult kuulus hävinud hoone kolmandale isikule, kes nõustus hüvitise ülekandmisega hagejale kui hüpoteegipidajale. Samuti ei ole hageja tõendanud majandustegevuse katkemisest tekkida võivat kahju. Kohtud ei ole arvestanud, et juhul, kui hagi jääb rahuldamata või rahuldatakse osaliselt, ei ole kostjal tulenevalt hageja majanduslikust seisundist võimalik raha tagasi saada, sest hagejalt ei nõutud hagi tagamiseks ka tagatist. Kohtute määratud hagi tagamise abinõu ei ole asjaolusid arvestades kohane. Kohtud ei kaalunud, kas hagi tagamise abinõu kohaldamine on proportsionaalne, st kas kindlustusandja ja -võtja huvid ja riskid on tasakaalus. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, miks tuleb hageja võimalik tulevane makseraskuste risk jätta kostja kanda ilma hagejalt tagatist nõudmata. Ühtlasi ei ole maakohus siiani kostjale määrust kätte toimetanud. Määruse õigel ajal kätte toimetamata jätmine võttis kostjalt võimaluse täita kohustus vabatahtlikult ilma täitemenetlust algatamata ja täitekulusid kandmata. Samuti ei ole õige otsustada hagi tagamise korras hageja nõude olulises osas faktiline rahuldamine ilma kostjat ära kuulamata, sest see viib olukorrani, kus hageja saab faktiliselt oma nõude rahuldatud juba enne asja arutamist ning asja arutamise järel ei ole võimalik hagejalt enam raha tagasi saada. Kohus pidi TsMS § 384 lg 1 järgi andma praeguses asjas kostjale võimaluse olla enne ära kuulatud. Ringkonnakohus leidis vääralt, et määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
6.Hageja esitas 19. veebruaril 2010 taotluse, milles palus pikendada määruskaebusele vastamise tähtaega, sest leping hageja senise lepingulise esindajaga on lõpetatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada ning asjas tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata ja kohustada hagejat tagastama kostjale viivitamatult hagi tagamise korras saadud raha.
8.Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus leidis vääralt, et tema määruse peale ei saa edasi kaevata. 1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 390 lg 1 teise lause järgi saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata juhul, kui tagatava hagi hind ületab 1 000 000 krooni või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata kindlustushüvitise
2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise maksmisega viivitamise päeva eest. Seega ületab hagihind 1 000 000 krooni ning maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule kaevata.
9.Kolleegium leiab, et hageja hagi tagamise avaldust lahendades leidsid kohtud iseenesest õigesti, et vaidluses kindlustushüvitise saamise üle saab hagi tagamise abinõuna kohaldada TsMS § 378 lg 1 ps 8 nimetatut ja kohustada kindlustusandjat tasuma kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud isikule juba menetluse kestel enne asjas lõpplahendi tegemist ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis. Ekslik on aga kohtute seisukoht, et praeguses asjas oli hagi tagamine hageja taotletud viisil põhjendatud. Kolleegiumi arvates ei piisa TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamiseks üksnes sellest, et hageja ja kostja vahel on kehtiv kindlustusleping ja toimunud on kindlustusjuhtum. Samuti ei saa eeldada, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu eesmärki arvestades on alati ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist. Kolleegiumi arvates saab seda hagi tagamise abinõu kohaldada eelkõige juhul, kui pooled ei vaidle küll selle üle, et kindlustusandjal on tekkinud kohustus maksta kindlustushüvitist, kuid pooled vaidlevad selle suuruse üle. Seejuures ei ole TsMS § 378 lg 1 p 8 mõtteks maksta hagejale hagi tagamise korras välja mitte enamik nõutud kindlustushüvitisest, vaid üksnes ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis, s.o minimaalne summa, mille kohus hagi rahuldamise korral suure tõenäosusega kostjalt hageja kasuks välja mõistaks.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja hüvitas kindlustusjuhtumist tekkinud kahjust 2 511 437 krooni enne kohtumenetlust. Hagiavalduse kohaselt vähendas kostja kindlustushüvitist 70%, leides, et hageja ise suurendas kindlustusriski sellega, et hoones ei olnud tulekahju ajal inimesi. Seega ei vaidle pooled kindlustushüvitise suuruse üle, vaid selle üle, kas kostja on või ei ole kohustatud hüvitama ülejäänud kahju. Hageja arvates peab kostja hüvitama hagejale veel 2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise maksmisega viivitamise päeva eest, millest hageja soovis hagi tagamise korras saada menetluse ajal 1 988 563 krooni. Kokku pidas hageja ilmselt minimaalselt väljamaksmisele kuuluvaks kindlustussummaks 90% tekkinud kahjust. Kolleegiumi arvates ei ole ülalnimetatud asjaoludel põhjendatud kohustada kostjat maksma hagi tagamise korras 90% kindlustushüvitisest.
11.Ühtlasi märgib kolleegium, et TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel võib osutuda vajalikuks kuulata enne hagi tagamise abinõu kohaldamist ära ka kostja. TsMS § 384 lg 1 teise lause järgi võib kohus lahendada hagi tagamise avalduse ka hiljem kui avalduse esitamisele järgneval päeval, kui ta soovib kostja enne ära kuulata. Kohus võib TsMS § 384 lg 3 teise lause järgi kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. Kolleegium leiab, et TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel peavad kohtule enne hagi tagamise otsustamist olema teada asjaolud, mille alusel saab võtta seisukoha, kui suur on hagi tagamise korras ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis. Sel põhjusel
võib osutuda vajalikuks ka kostja ära kuulata.
12.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostjale määruskaebuselt tasutud kautsjon.
13.Hageja määruskaebusele vastamise tähtaja pikendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest ainuüksi lepingu lõpetamine hageja senise lepingulise esindajaga ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis annaks alust TsMS § 64 lg 1 alusel tähtaega pikendada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.