Võlaõigus › Muud

RESOLUTSIOON: Jätta V. G. ́i hagi N. I. vastu kõigi nõuete osas rahuldamata. Rahuldada N. I. vastuhagi V. G. ́i vastu ning tunnustada V. G. ́i poolt 07.jaanuaril 2008.a. tehtud kinkelepingust taganemise avalduse (millega V. G. taganes N. I. kasuks 30.oktoobril 2003.a. sõlmitud kinkelepingust) tühisust. Kohtukulude jaotus: Kõik kohtukulud jätta V. G. ́i ja N. I. endi kanda.

Toimetada kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele kätte TsMS §313 ettenähtud korras ning kui see ei anna tulemusi, siis toimetada kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele kätte TsMS §315 ettenähtud korras. Edasikaebamise kord: Menetlusosaline võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD

V. G. esitas kohtusse hagiavalduse N. I. vastu järgmiste nõuetega: 1) tühistada 30.oktoobril 2003.a. N. I. kasuks koostatud notariaalne kinkeleping täielikult V. G. ́i taganemise tõttu lepingust; 2) nõuda N. I. ́lt välja mõtteline osa 1⁄2 kaasomandist, milleks on korteriomand, asukohaga: xxx(katastritunnus 25201:005:0650) ja ehitis, asukohaga: Kaasiku 8, Jõhvi linn ning taastada V. G. ́i kui omaniku kõik õigused sellele varale, tehes vastavad, omandiõigust kinnitavad kanded kinnistusraamatusse. Hagiavalduse esitas V. G. kohtusse põhjusel, et, hagiavalduse kohaselt, V. G. ja N. I. sõlmisid 30.oktoobril 2003.a. abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, aga samuti korteriomandi kinkelepingu ja ehitise osa kinkelepingu. Lepinguga loeti V. G. ́i ja N. I. ühisomandiks korteriomand, asukohaga: xxx, Ida – Virumaa (katastritunnus 25201:005:0650) ning ehitis, asukohaga: xxx, Ida – Virumaa. Ühisomandi väärtuseks hindasid pooled 110 000.- krooni. V. G. ja N. I. hindasid kummagi abikaasa osad ühisvaras võrdseks, mille tõttu jagati ühisvara lepinguga järgmiselt: 1⁄2 mõttelist osa ühisvarast N. I. ́le ja 1⁄2 mõttelist osa ühisvarast V. G. ́ile. Seejärel tegi V. G. kinkelepingu N. I. kasuks, millega kinkis kogu oma (ühisvara jagamise lepinguga saadud) osa N. I. ́le. Hagiavalduse kohaselt tegi V. G. kinkelepingu N. I. ́le põhjusel, et, V. G. ́i arvates, oleks N. I. ́l ja poolte abielust sündinud ühistel lastel kingi saamise korral peale abikaasade lahutust muretu elu, lastel oleks kindlustatud tulevik ning lastele jääks võimalus alati isaga suhelda. Alaealiste laste ülalpidamiseks elatise maksmise suhtes leppisid N. I. ja V. G. kokku, et V. G. maksab N. I. ́le alaealiste laste ülalpidamiseks elatusraha väiksemas määras, kui Perekonnaseadusega ettenähtud minimaalne elatusraha summa ühe lapse kohta kuus. Kokkulepitud elatusraha summat maksis V. G. N. I. ́le korralikult ja regulaarselt. Kokkuleppest hoolimata esitas N. I. kohtusse hagi V. G. ́ilt elatusraha väljamõistmiseks oluliselt suuremas ulatuses (kui oli varem kokku lepitud). 08.oktoobri 2007.a. kohtuotsusega (tsiviilasjas nr.2-07-22178) mõistis Viru Maakohus V. G. ́ilt välja elatusraha alaealiste laste ülalpidamiseks N. I. kasuks 1⁄2 Vabariigi Valituse kehtestatud kuupalga alammääras alaealise poja V. G.i (isikukood: 39211292529) ülalpidamiseks alates 11.juunist 2007.a. kuni 29.novembrini 2010.a. ning 1⁄2 Vabariigi Valituse kehtestatud kuupalga alammääras alaealise tütre V. G.a (isikukood: xxx) ülalpidamiseks alates 11.juunist 2007.a. kuni 01.märtsini 2009.a.. Hagiavalduse kohaselt oli V. G. ́ile elatusraha sellises määras väljamõistmine ülemäära kulukas ja koormav, eriti arvestades kinkelepingut, N. I., kasuks, millega V. G. kinkis kogu oma abikaasade ühisvara osa N. I. ́le. Pärast kinkelepingu täitmist ei ole V. G. võimeline täitma suurendatud koormisega elatusraha maksmist. V. G. soovib kinkelepingust taganeda selleks, et kingitud vara arvelt täita oma suurendatud elatusraha maksmise kohustust N. I. ́le. Samuti soovib V. G. kinkelepingust taganeda selle tõttu, et N. I. on, hagiavalduse kohaselt, näidanud V. G. ́i suhtes üles jämedat tänamatust. N. I. solvab V. G. ́i pidevalt igal võimalikul viisil nii oma laste kui ka ühiste tuttavate ees. N. I. laimab V. G. ́i oma laste ees väites, et isa on lurjus, kellega ei ole vaja suhelda. Palus avalduse rahuldada.

N. I. poolt esitatud vastuhagile V. G. kohtu poolt antud tähtaja jooksul (tl.80-82) kirjalikku vastust ei esitanud.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja, N. I., kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl.17-21), vaidles hagile vastu ja palus jätta V. G. ́i poolt esitatud hagi täies ulatuses rahuldamata. N. I. palus jätta rahuldamata V. G. ́i taotluse kanda kinnistusraamatusse vastuväide, aga samuti taotles N. I. kohtult V. G. ́i nõude suhtes hagi aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist. Kohus jättis taotluse vaheotsuse tegemiseks tsiviilasjas rahuldamata. N. I. kirjaliku vastuse kohaselt leppisid V. G. ja N. I. kokku, et peale abikaasade ühisvara jagamist kingib V. G. N. I. ́le abikaasade ühisvara jagamisel saadud V. G. ́i osa, mis koosnes 1⁄2 mõttelisest osast korteriomandist aadressil: xxx (kus pidi hakkama elama N. I. koos ühiste alaealiste lastega) ning 1⁄4 mõttelisest osast ehitisest ja rajatisest, asukohaga: xxx linn (kus pidi hakkama elama N. I. ema – V. I.). Vastutasuks kingituse eest müüs V. I. V. G. ́ile 30 000.- krooni eest korteriomandi, asukohaga: xxx, kus pidi hakkama elama V. G. ise peale kingitud vara N. I. ́le üleandmist. V. I. ja V. G. ́i vaheline tehing vormistati 30.oktoobril 2003.a. Jõhvi notari Ülle Mesi büroos notariaalselt tõestatud korteriomandi müügi – ja asjaõiguslepinguga (tl.36-42). N. I. asus kirjalikus vastuses seisukohale, et kinkelepingute vormistamise ajal ei olnud N. I. ja V. G. ́i vahel mingit kokkulepet elatise maksmise suhtes. Ka ei pannud V. G. kinkelepinguga N. I. ́le kui kingisaajale mingeid koormatisi või kohustusi VÕS §265 lg.1 mõttes. Ehitise, asukohaga: xxx, kinkis V. G. N. I. ́le vallasasjana, mis ei olnud kinnistusraamatusse kantud, kuna maa oli erastamata. N. I. erastas maja juurde maa ja lasi selle hoonestatud maa kanda enda nimel kinnistusraamatusse. 2005.a. tegi elamus elav V. I. (N. I. ema), omal kulul elamule kapitaalremondi. N. I. võttis kirjalikus vastuses õigeks, et esitas V. G. ́i vastu kohtusse elatise hagi, mille Viru Maakohus 08.oktoobri 2007.a. otsusega (tsiviilasjas nr.2-07-22178) rahuldas, mitte pidades võimalikuks elatise väljamõistmist alla minimaalse määra. Peale kohtuotsuse jõustumist, 07.jaanuaril 2008.a., esitas V. G. Jõhvi notarile Ülle Mesile kirjaliku avalduse kinkelepingust taganemiseks, millega N. I. ei olnud nõus. N. I. asus kirjalikus vastuses seisukohale, et kinkelepingust taganemise avaldus oli V. G. ́i poolt esitatud ilma igasuguse aluseta: 1) N. I. ei laimanud V. G. ́i laste silmis ning ei häälestanud lapsi V. G. ́i vastu; 2) N. I. ei teinud takistusi lastele suhtlemises oma isaga, V. G. ́iga ning 3) V. G. ́il olid olemas kõik võimalused, et osaleda oma laste kasvatamisel ning lastega suhelda. N. I. peab alusetuks V. G. ́i süüdistusi nagu sunniks N. I. poeg V.it edasi õppima kutsekoolis selle asemel, et poeg V. saaks võimeka õpilasena jätkata õpinguid gümnaasiumis. N. I. esitas kohtule 04.juulil 2008.a. vastuhagi avalduse V. G. ́i vastu (tl.75-78) nõudega tunnustada V. G. ́i poolt 07.jaanuaril 2008.a. tehtud kinkelepingust taganemise avalduse (millega V. G. taganes N. I. kasuks 30.oktoobril 2003.a. sõlmitud kinkelepingust) tühisust. Vastuhagi kohaselt leidis V. G., et N. I. oli ilmutanud oma käitumisega jämedat tänamatust V. G. ́i suhtes, mis väljenduvat selles, et N. I. ei võimaldavat V. G. ́il kokkusaamist lastega, aga samuti sekkub N. I. pidevalt V. G. ́i eraellu, mille tõttu V. G. taganes kinkelepingust VÕS §268 ja §270 alusel. N. I. asus vastuhagi avalduses seisukohale, et ta ei ole kunagi oma käitumisega näidanud tänamatust V. G. ́i suhtes. V. G. ́il oli olemas (ja on ka praegu) kõik võimalused lastega suhtlemiseks, keegi ei häälesta lapsi V. G. ́i vastu ning V. G. võib osaleda laste kasvatamises, kui ta seda ise vaid soovib. N. I. praktiliselt ei suhtle V. G. ́iga, mille tõttu ei ole N. I. ́l ka võimalik sekkuda V. G. ́i eraellu. N. I. ja V. G. ́i ühine tütar V. on 17 –

aastane ja poeg V. on 15 – aastane. Sellises vanuses lapsed on võimelised juba ise määrama, kellega ja kui palju nad suhtlevad. N. I. ei tee mingeid takistusi lastele suhtlemiseks V. G. ́iga. N. I. asus vastuhagis seisukohale, et V. G. esitas kohtule hagi kinkelepingust taganemiseks N. I. ́le kahju tekitamise eesmärgiga. N. I. asus seisukohale, et V. G. ́i notariaalne taganemise avaldus 07.jaanuarist 2008.a. on tühine järgmiste asjaolude tõttu: 1) V. G. ́il puudusid seadusest tulenevad alused, mis annaks V. G. ́ile õiguse taganeda kinkelepingust peale selle täitmist (kõik alused on ära toodud VÕS §267 p.1 – p.3); 2) V. G. rikkus hagi esitamisega hea usu põhimõtet, kuna esitas hagi N. I. vastu eesmärgiga tekitada N. I. ́le kahju, milline tegevus on TsÜS §132 lg.2 kohaselt lubamatu ning 3) V. G. oli lasknud mööda ühe aastase aegumistähtaja kinkelepingust taganemiseks, peale selle täitmist (VÕS §270 lg.1), aga samuti on V. G. mööda lasknud tehingu tühiseks tunnistamise kolme aastase aegumistähtaja (TsÜS §99 lg.2). Eeltoodu alusel palus N. I. kohut rahuldada tema poolt esitatud vastuhagi täies ulatuses ning jätta V. G. ́i poolt esitatud hagi rahuldamata. HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED KOHTUISTUNGIL Hageja, V. G., palus kohtuistungil hagi rahuldada. Täiendavalt selgitas V. G. kohtule kohtuistungil, et hageja ja N. I. abielu purunes, kuna N. I. lahkus hageja juurest teise mehe juurde. Poolte abielu purunes umbes aasta enne kinkelepingu sõlmimist. Kinkelepingu sõlmimisega soovis V. G. kindlustada, et N. I. uus pere elaks hästi. V. G. oli oma sisemuses veendunud, et kui N. I. uus pere elab hästi, siis elavad hästi ka V. G. ́i ja N. I. ühised lapsed, kes jäid peale abielulahutust elama N. I. juurde. Kohtuistungil selgitas V. G., et ta oli peale abielulahutust psüühiliselt ebastabiilne, aga samuti mõtles ta suitsiidile. V. G. ́i kõige suuremaks sooviks oli, et keegi teda enam rohkem ei puutuks ja ta jäetaks rahule. Enne kinkelepingu sõlmimist lubas N. I. V. G. ́ile, et lastega kokkusaamisel ja suhtlemisel ei teki mitte mingeid probleeme. Pärast kinkelepingu sõlmimist ja täitmist aga muutus kõik kardinaalselt. Kui V. G. oli määranud lastega kokkusaamise, siis olid tekkinud lastel endil probleemid, mille tõttu ei saanudki V. G. lastega suhelda. V. G. asus seisukohale, et N. I. tegi seda meelega. Teine kord tahtis V. G. pojaga Euroopasse reisile minna, kuid siis selgus, et samal ajal oli pojal kokkulepe minna reisile teise mehega. V. G. asus kohtuistungil seisukohale, et N. I. ́t tuleb karistada selle eest, et V. G. on moraalselt (N. I. süü tõttu) kaotanud oma lapsed. Lapsed elavad küll V. G. ́aga ühes linnas, kuid tänaval kohtudes lapsed isegi ei tervita V. G. ́i. Hageja, V. G. ́i, lepinguline esindaja, advokaat Leanika Tamm palus kohtuistungil hagi täies ulatuses rahuldada ja N. I. poolt esitatud vastuhagi jätta rahuldamata. Kohtukulud palus advokaat Leanika Tamm jätta kummagi poole enda kanda. Advokaat Leanika Tamm selgitas kohtuistungil täiendavalt, et V. G. soovib Jõhvi notar Ülle Mesi poolt koostatud kinkelepingust nr.9389/2003 taganeda põhjusel, et kingisaaja, N. I., on olnud jämedalt tänamatu kinkija, V. G. ́i, suhtes. Mitmeid aastaid olid V. G. ́i ja tema laste suhted väga head. Hagiavalduse esitamise ajaks oli N. I. viinud aga asja niikaugele, et suhted V. G. ́i ja tema laste vahel olid täielikult rikutud. Perioodil, kui V. G. ́il ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik elatist maksta (nii suures summas nagu N. I. seda soovis) suhtus N. I. V. G. ́isse äärmiselt negatiivselt. N. I. negatiivne suhtumine V. G. ́isse kandus edasi ka laste suhtumisse, kes loobusid täielikult V. G. ́iga suhtlemast. V. G. üritas N. I. ́ga suhete edasise halvenemise vältimiseks kokkuleppeid sõlmida, kuid N. I. ei soovinud mitte milleski kokku leppida. Poolte suhted läksid nii halvaks, et V. G. nägi ainsana väljapääsu kinkelepingust taganemises. Tegelikult püüdis V. G. kinkelepingu sõlmimisega kindlustada oma laste tulevikku (et lastel oleks normaalne elamine ja et lapsed ei peaks oma kodu maha jätma). Tegelikult ei olnud N. I. ́l mitte ühtegi põhjust olla V. G. ́i suhtes tänamatu. Advokaat Leanika Tamm selgitas

kohtule kohtuistungil, et V. G. ́i ja N. I. suhted läksid halvaks elatise vaidluse ajal. Suhted katkesid täielikult aga siis, kui V. G. algatas kinkelepingust taganemise vaidluse. Kostja, N. I. ja tema lepinguline esindaja, Sergei Gromtsev, vaidlesid kohtuistungil V. G. ́i hagile vastu ja palusid hagi jätta rahuldamata. Kõik kohtukulud palusid panna V. G. ́i kanda. N. I. poolt esitatud vastuhagi palusid rahuldada täies ulatuses. N. I. ja tema lepinguline esindaja, Sergei Gromtsev, selgitasid kohtule kohtuistungil täiendavalt, et V. G. ́i poolt kohtuistungil ja hagiavalduses avaldatu ei vasta tõele. Mitte keegi ei avaldanud V. G. ́ile survet kinkelepingu tegemiseks. V. G. tegi kinkelepingu omal algatusel, ilma igasuguste tingimusteta. N. I. ei ole kunagi V. G. ́i laste ees solvanud, aga samuti ei ole N. I. mitte kunagi keelanud lastel V. G. ́iga suhelda. N. I. ja tema lepinguline esindaja, Sergei Gromtsev, asusid kohtuistungil seisukohale, et N. I. ei ole kunagi, mitte mingil viisil, näidanud üles tänamatust V. G. ́i suhtes. N. I. ei ole kunagi, mitte mingil viisil lapsi mõjutanud. Lapsed on täiesti iseseisvalt otsustanud, kellega ja kui palju nad soovivad suhelda. Suhted N. I. ja laste vahel on usalduslikud, mille tõttu on N. I. jätnud lastele õiguse ise otsustada, kellega lapsed suhtlevad (sõbrad, koolikaaslased, tuttavad jne.). Lisaks eelnevale avaldasid N. I. ja tema lepinguline esindaja, Sergei Gromtsev, kohtuistungil, et V. G. on esitanud hagi aegumisega, mille tõttu palusid kohtul kohaldada hagi aegumist V. G. ́i poolt esitatud hagi suhtes.

KOHTU POOLT KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Kohus luges hagi põhjendamatuks ja rahuldamisele mittekuuluvaks, aga vastuhagi põhjendatuks ja rahuldamisele kuuluvaks, järgmiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja, V. G.a, ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on V. G. ́i ja N. I. ühine laps. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et kui tema ema ja isa lahku läksid, siis oli tunnistaja umbes 12 – aastane. Tunnistaja selgituste kohaselt käis tunnistaja peale lahutust alguses isa juures tihti ja tihti käis tunnistaja isa juures ka hiljem, kui isa juures juba elas uus abikaasa, Irina. Alguses olid suhted tunnistaja ja Irina vahel head, kuid siis hakkas Irina tunnistajat solvama rääkides, et tunnistaja käib katkistes riietes ja on must. Tunnistaja isa hoidis samuti Irina poolele, mille tõttu tahtis tunnistaja isaga rohkem kohtuda kodunt väljas (näiteks kohvikus) kui kodus. Sellest, et isa peres räägitakse tunnistajast halvasti ütlesid tunnistajale veel nende ühised tuttavad: O. R. ja I. P.. Ema sundis tunnistajat isaga suhtlema (isale kas helistama või isaga muidu kohtuma) rääkides, et ta on ikkagi tunnistaja isa. Tunnistaja suhtleski isaga, kuid vastumeelselt. Isaga suhtlemise lõpetas tunnistaja ära peale 2008.a.-2008.a. aastavahetust, kui tunnistaja ja tema vend leidsid isa ja ema allkirjadega paberi, mille kohta ema selgitas tunnistajale, et isa tahab kinkelepingut tagasi võtta. Tunnistaja teada jäi isale peale lahutust maja asukohaga: xxx. Kuid kuna isa käis pikkadel reisidel välismaal, siis vahetasid tunnistaja isa ja vanaema elukohad ära nii, et tunnistaja vanaema hakkas elama majas ja tunnistaja isa vanaema endises korteris. Kuidas nad seda tegid, seda tunnistaja ei osanud öelda. Tunnistaja, V. G.i, ütlustega kohtuistungil luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on N. I. ja V. G. ́i ühine poeg. Tunnistaja selgitas kohtule kohtuistungil, et kuni 2008.a. aprilli keskpaigani kohtus tunnistaja isaga regulaarselt. Pärast seda, kui tunnistaja sai teada, et isa esitas hagi kohtusse, siis sellest ajast enam tunnistaja isa juurde minna ei taha. See on tunnistaja enda isiklik otsus. Ema ei ole tunnistajat kunagi mõjutanud, aga samuti ei ole ema kunagi isast halvasti rääkinud ja isa teemat ei ole ema kodus isegi arutanud. Ema palus tunnistajal alati ka isa külastada. Tunnistaja mäletab, et oli juhus, kui tunnistaja tahtis Bulgaariasse sõita ja ema maksis selle reisi kinni. Tunnistaja küsis isalt reisile ka taskuraha kaasa, isa keeldus taskuraha andmast. Pärast isa helistas emale ja pahandas temaga. Kinkelepingust teab tunnistaja niipalju, et isa kinkis emale korteri aadressil: xxx, see on 4 – toaline korter. Tunnistaja ise

arvab, et tegelikult tahab isa kohtuasjaga ainult raha saada, kuna vanaema L. on tunnistajale öelnud, et I. tahavad kõik ära võtta. Samuti kuulis tunnistaja ise, kui isa helistas emale ja küsis raha hagi kohtust tagasi kutsumise eest. Tunnistaja teada isa neile maja ei andnud. Isa andis maja vanaemale ja läks ise elama vanaema korterisse. Tunnistaja teada oli isa siis emale raha võlgu. Tunnistaja, L. B., ütlustega kohtuistungil luges kohus tõendatuks, et tunnistaja oli varem V. G. ́i ja N. I. perekonna-tuttav. Peale lahutust suhtleb tunnistaja ainult N. I. ́ga. V. G. ́iga erilisi suhteid ei ole, kui kohtume, siis räägime niisama. N. I. ei ole V. G. ́ist midagi halba rääkinud. Küll on N. I. rääkinud, et V. G. ei maksa elatusraha. V. G. elas linnas, tunnistaja lähedal. Kui tunnistaja töötas veel politseis ja lapsed olid väikesed, siis viis tunnistaja korduvalt lapsi V. G. ́i juurde. Lapsed ise tellisid tunnistajat, et tunnistaja viiks neid isa juurde. Tütar käis harvemini isa juures, poeg sagedamini. Tunnistaja viis lapsed isa elukoha lähedusse, ise tunnistaja V. G. ́i juurde koos lastega ei läinud. Juhtus, et teinekord tõi tunnistaja lapsed isa juurest ka ära. Lapsed olid siis umbes 12 – 13 aastased. Praegu on lapsed suured ja ilmselt suhtlevad isaga iseseisvalt. Tunnistaja, L. P., kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on V. G. ́i ema. Tunnistaja teab, et pärast lahutust kutsus V. G. lapsi tihti enda juurde. Tunnistaja teada hakkas V. G. ́i ja laste konflikt peale 2007.a. kevadel, kui lapsed küsisid raha lastelaagrisse minekuks. V. G. ́il ei olnud sellel ajal sissetulekut, mille tõttu ta raha ei andnud ning ütles lastele, et maksab juba niigi elatusraha, mille peale hakkas tütar V. G. ́i ignoreerima. Laste ja V. G. ́i konflikt on tunnistajale arusaamatu. Pärast seda kui V. G. andis sisse kinkelepingust taganemise dokumendid, siis ei suhelnud lapsed V. G. ́iga enam üldse. Tunnistaja teada kinkis V. G. korteri N. I. ́le selleks, et lastel oleks hea elada ning ei peaks lapsi emast lahutama. Miks V. G. veel ka majaosa N. I. ́le kinkis, seda ei oska tunnistaja öelda. Tunnistaja möönab, et osaliselt oli V. G. ́i ja laste suhete jahenemise põhjuseks asjaolu, et V. G. ́il tekkis uus naine, kellega V. G. hakkas kokku elama. Lapsed on tihti kurtnud tunnistajale, et tunnevad puudust materiaalselt, mille peale on tunnistaja lastele öelnud, et V. G. ju maksab laste ülalpidamiseks elatusraha. Tunnistaja, I. G.a, kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on V. G. ́i uus abikaasa. Tunnistaja teada läksid V. G. ja N. I. lahku rahulikult, lahutasid perekonnaseisuosakonnas. Tunnistaja teada kinkis V. G. oma osa majast ja korterist lastele selleks, et lapsed elaksid hästi. Alguses oli kõik hästi. N. I. lubas, et ei hakka kohtu kaudu V. G. ́ilt elatusraha nõudma. V. G. omalt poolt maksis vabatahtlikult elatusraha nii palju kui oli võimalik. N. I. lubas, et ei hakka sekkuma V. G. ́i uude pereellu, kuid ei pidanud oma lubadust. Tunnistaja asus seisukohale, et N. I. poolt rikuti V. G. ́i õigust oma lastega suhelda. Lastekaitseinspektori poole ei ole V. G. pöördunud sellepärast, et ei tahtnud põhjustada lastele psühhotraumat. Tunnistajal oli ka oma varasem elu ja oma lapsed, selle tõttu tunnistaja ei sekkunud V. G. ́i suhetesse oma lastega. Samuti ei sekkunud tunnistaja sellesse, kas V. G. kingib oma vara ära või mitte. See oli eranditult V. G. ́i enda otsus ja tunnistaja ei ole sellesse sekkunud. Tunnistaja selgitas, et alguses olid V. G. ́i ja laste suhted head, kuid 2007.a. sügisest halvenesid suhted järsult. Tunnistajale on jäänud mulje, et N. I. kasvatas lapsi selliselt, et V. G. tähendas nende jaoks eelkõige raha ning kui V. G. ́il ei olnud enam piisavalt raha anda, siis ka ei suheldud. Tunnistaja, V. S., kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja oli V. G. ́i ja N. I. endine peretuttav. Peale lahutust suhtleb tunnistaja ainult V. G. ́iga. Tunnistaja teab, et V. G. lahutas väärikalt, võttis kaasa ainult televiisori ja raamatud. Kõik ülejäänud vara

jäi N. I. ́le ja lastele. Kuni 2007.a. toimis, tunnistaja arvates, kõik tsiviliseeritult. Kuid 2007.a. alates tekkisid probleemid. Lapsed ei hakanud enam V. G. ́iga suhtlema. Tunnistaja oli seisukohal, et V. G. ́ist oli küll õilis kinkida oma osa majast ja korterist N. I. ́le, kuid see ei olnud V. G. ́i enda seisukohast õige tegu. N. I. läks uue mehe juurde, kellel oli hea töökoht ja kes oli materiaalselt kindlustatud. V. G. ise samal ajal aga kaotas töökoha. Kinkelepingu üksikasju tunnistaja ei teadnud. Tunnistaja oli veendunud, et suhete halvenemises 2007.a. V. G. ́i ja laste vahel ei ole mitte midagi isiklikku. Tunnistaja arvates oli suhete halvenemine lihtsalt rahaline küsimus s.t. kui V. G. ́il ei olnud enam raha, et maksta lastele täiendavalt, siis ei olnud temaga vaja ka enam suhelda. Tunnistaja oli juures, kui laps palus V. G. ́il kinni maksta koolivaheaja Bulgaarias ja V. G. keeldus sellest. Pärast seda V. G. ́i suhted lastega katkesid. Tunnistaja, V. I., kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on N. I. ema. Tunnistaja kinnitas kohtuistungil, et kui V. G. tegi kinkelepingu, siis läks tunnistaja elama kingitud majasse aadressiga XXX Kinkimise ajal oli majaosa vallasasi, kuna maa oli veel erastamata. Tunnistaja erastas maja juurde maa 2004.a.. Kui tunnistaja majasse elama tuli, siis ütlesid ehitajad, et maja on väga halvas seisus ja peab kõige rohkem vastu veel vaid pool aastat. Tunnistaja tegi maja korda ja praegu on maja heas seisukorras. Enne majasse elama asumist oli tunnistaja korteri, asukohaga: xxx, omanik. Tunnistaja müüs selle korteri notariaalse lepinguga V. G. ́ile, et V. G. ́il oleks omaette elamine. Tunnistaja müüs korteri 30 000.- krooni eest, kuid tegelikult tunnistaja V. G. ́ilt raha ei saanud. Tegelikult sai tunnistaja V. G. ́ilt 30 000.- krooni asemel õiguse V. G. ́i osale majas. Tunnistaja teada, et ole N. I. mitte kunagi teinud takistusi V. G. ́ile lastega suhtlemisel. Tunnistaja, A. M., kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja on V. G. ́i ja N. I. tuttav, kes suhtleb pooltega ka praegu. Tunnistaja tunneb V. G. ́i poega ja on näinud teda mitmel korral V. G. ́i elukoha läheduses. Tunnistaja küsimusele vastas poeg, et tuli oma isa juurde ja on praegu väljas jalutamas. V. G. ́i ja N. I. pereprobleemidest ei teadnud tunnistaja midagi. Samuti ei usu tunnistaja, et N. I. häälestaks poega V. G. ́i vastu. 2008.a. aastavahetusel nägi tunnistaja jällegi poega V. G. ́i maja juures. Kohus luges tõendatuks, et hagi on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele, aga vastuhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, järgmiste kirjalike tõendite alusel. V. G. ́i poolt kohtule sitatud hagiavaldusega (tl.1-3), milles V. G. ise hindab tema poolt kingitud vara väärtuseks 55 000.- krooni. Maksekorraldusega nr.109 05.maist 2008.a. riigilõivu tasumise kohta (tl.4). Notariaalse tehingust taganemise avaldusega 07.jaanuarist 2008.a. (tl.5; 59-60), milles V. G. avaldas tahet taganeda korteriomandi kinkelepingust ja ehitise osa kinkelepingust. Notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppega, korteriomandi – ja ehitise osa kinkelepinguga 30.oktoobrist 2003.a. (tl.6-11; 29-35). Viru Maakohtu 16.mai 2008.a. määrusega (tl.12-13). N. I. kirjaliku vastusega hagile, aga samuti taotlusega hagi aegumise kohaldamiseks (tl.17-21). Fotoärakirjadega V. G. ́i ja N. I. abielutunnistusest, abielulahutuse tunnistusest, aga samuti laste sünnitunnistustest (tl.22-25). Jõhvi Vallavalitsuse tõendiga 27.maist 2008.a. (tl.26) N. I. perekonna kooseisu kohta. Notariaalselt tõestatud korteriomandi müügi ja asjaõiguslepinguga 30.oktoobrist 2003.a. (tl.36-42), mille kohaselt müüs V. I. V. G. ́ile korteriomandi, aadressiga: xxx 30 000.- krooni eest. Jõhvi Linnavalitsuse korraldusega nr.612 11.oktoobrist 2004.a. (tl.43), millega erastati N. I. ́le (endine G.a) ostueesõigusega maa 1⁄2 osas, elukoht: Kaasiku 8, Jõhvi. Jõhvi Linnavalituse tõendiga 10.maist 2005.a. (tl.44) erastatava maa maksumuse kohta. Maa ostu – müügilepinguga ja asjaõiguslepinguga 28.juunist 2005.a. (tl.45-47), mille kohaselt ostis N. I. (endine G.a) Eesti Vabariigilt elamumaa (katastritunnusega 25301:007:0092), asukohaga: xxx. Maa – ameti õiendiga 29.aprillist 2005.a. (tl.48) ning sinna juurde kuuluva

plaanimaterjalidega ja piiriprotokolliga (tl.49-51). Väljatrükkidega elektroonilisest kinnistusraamatust kinnistute nr.3652708 ja nr.2846108 andmetega (tl.52-54). Viru Maakohtu 08.oktoobri 2007.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2-07-22178 (tl.55-58) V. G. ́ilt alaealiste laste ülalpidamiseks N. I. kasuks elatusraha väljamõistmise kohta. N. I. kirjaliku ettepanekuga koos lisadega (tl.61-70), milles sisaldub V. G. ́ile kirjalik ettepanek käesoleva vaidluse lahendamiseks. N. I. poolt 04.juulil 2008.a. kohtule esitatud vastuhagi avaldusega (tl.75-78). Viru Maakohtu määrusega 22.juulist 2008.a. (tl.80-81). Väljatrükiga rahvastikuregistri andmebaasist (tl.96) V. G. ́i andmetega. Maksekorraldusega nr.5 29.juunist 2009.a. (tl.100) tunnistajatasu maksmise kohta. 12.oktoobril 2009.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (mis sisaldab endas tunnistajate ülekuulamise protokolle) (tl.112-128). Viru Maakohtu 02.detsembri 2009.a. määrusega (tl.130-131). 10.veebruaril 2010.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (sisaldab endas tunnistajate ülekuulamise protokolle).

KOHTU POOLT RAKENDATAV SEADUS

Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks rakendada VÕS §259 sätteid, mille kohaselt kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeks ei loeta teise isiku kasuks: 1) vara omandamisest hoidumist; 2) õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud; 3) pärandist või annakust loobumist. VÕS §261 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui VÕS §261 lg.1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud. VÕS §265 kohaselt võib kinkelepingus kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi. Kui koormise või kohustuse täitmine on avalikes huvides, võib pärast kinkija surma nõuda selle täitmist ka pädev riigi – või omavalitsusasutus. Kui koormis on määratud mitme isiku kasuks nende osade suurust kindlaks määramata ning üks neist isikutest sureb, suureneb tema osa arvel teiste isikute osa. Kui kinke väärtus kinke lepingutingimustele mittevastavuse tõttu ei kata koormise täitmiseks vajalikke kulutusi, võib kingisaaja keelduda kinke väärtust ületavas osas koormise täitmisest, kuni kinke väärtust ületavad kulutused talle hüvitatakse. Kui kingisaaja koormise siiski täidab, võib ta nõuda, et kinkija hüvitaks talle koormise täitmisel tehtud kulutused, mis ületavad kinke väärtust. VÕS §267 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui: 1) kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; 2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; 3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; 4) kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; 5) kingisaaja sureb. VÕS §268 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS §267 p.1 – p.3 ettenähtud juhtudel. Kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS §267 p.2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani VÕS §571 sätestatud korras.

VÕS §269 kohaselt ei ole VÕS §267 ja §268 nimetatud juhtudel kingisaajal õigust nõuda talle lepingust taganemisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS §270 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Kui kinkija sureb enne VÕS §270 lg.1 sätestatud tähtaja möödumist, lähevad lg.1 nimetatud õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda VÕS §270 lg.1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Vastavalt TsÜS §89 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. AÕS §70 sätestab, et ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühine omand on kaasomand või ühisomand. Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Ühine omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. PkS §14 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. PkS §16 kohaselt võivad abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. PkS §17 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel. Kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja ei või võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Kui perekonnaseaduse sätete alusel võib kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Vastavalt PkS §18 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel. Abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada

notariaalselt. Vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel. Ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, samuti vara, mida abikaasad omandavad abielu kestel pärast ühisvara jagamist, on abikaasade ühisvara. PkS §19 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ja vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et V. G. ́i hagi N. I. vastu on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. N. I. vastuhagi V. G. ́i vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtukulud pidas kohus vajalikuks jätta V. G. ́i ja N. I. endi kanda. Kohus luges tõendatuks, et V. G. ́i poolt kohtule esitatud Jõhvi notari Ülle Mesi 30.oktoobril 2003.a. tõestatud „ühisvara jagamise kokkulepe, korteriomandi – ja ehitise osa kinkeleping“ ei vasta täielikult VÕS §259 kehtestatud kinkelepingu nõuetele. VÕS §259 kohaselt on kinkeleping kahepoolne, tasuta ja ühekülgne võlaõiguslik kohustustehing, kus võlaõiguslikud kohustused omandab ainult kinkija. Kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija kohustub teatud hüve üleandmiseks, kohustumise vabatahtlikkus, tasutus ning tahe teist poolt rikastada. Kohtule esitatud leping on aga kolmepoolne, kus lepingu osaliseks on pandipidajana Swedbank (endine AS Hansapank), millega kohus luges tõendatuks asjaolu, et lepingu objektiks olev vara oli panitud ning lepinguosalistel puudus õigus seda vara vabalt käsutada. Samuti ei ole kohtule esitatud leping tasuta leping ja sellest ei väljendu V. G. ́i soovi N. I. ́t rikastada. V. G. ́i poolne N. I. rikastamise soovi puudumine leidis tõendamist ka kohtuistungil, kus V. G. ja tema esindaja, advokaat Leanika Tamm, selgitasid, et V. G. ei soovinud tasuta loobuda oma varalisest õigusest N. I. kasuks, vaid tegi seda perekonnaõiguslikel asjaoludel s.t. V. G. soovis, et nende ühiseid lapsi ei lahutataks laste emast, N. I.st; et tulevikus oleks V. G. ́il võimalus lastega vabalt suhelda ja osaleda laste kasvatamisel ning kõige tähtsam, tasuline motiiv, et N. I. ei nõuaks V. G. ́ilt kohtu kaudu alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist, milline kohustus lasus V. G. ́il kooskõlas perekonnaseaduse sätetega. Kohus luges tõendatuks, et võlaõigusliku tehingu teostamisega oli V. G. ́i tegelik tahe suunatud mitte N. I. ́t rikastamisele, vaid V. G. soovis tehinguga vabaneda V. G. ́il seadusega lasuva alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmisest ning sellisel viisil ise rikastuda alaealiste laste ülalpidamiseks mineva raha säästmise arvelt. Kohus luges tõendatuks, et kui leping vastab kahe või enama lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Kinke iseloomu tuvastamisel on määravaks nii V. G. ́i ja N. I. subjektiivne tahe kui objektiivne poolte kohustuste väärtuste oluline erinevus. Kinkelepingu puudumist tõendab, kohtu seisukoha kohaselt, veel ka kohtuistungil tuvastamist leidnud ja vaidlustamist mitteleidnud asjaolu, mille kohaselt asus eramusse, aadressiga: xxx, elama V. G. ́i ämm, kes

vastutasuks omakorda müüs V. G. ́ile elamiseks sümboolse summa eest (30 000.- krooni) korteriomandi aadressiga: Hariduse 10 – 41, Jõhvi linn. Tunnistaja, V. I., kohtuistungil avaldatud ütlustega luges kohus tõendatuks, et V. I. müüs korteri V. G. ́ile küll 30 000.krooni eest, kuid tegelikult V. I. V. G. ́ilt raha ei saanud. Tegelikult sai V. I. V. G. ́ilt 30 000.krooni asemel õiguse V. G. ́i osale majas. Kohus luges tõendatuks, et ka siin oli rikutud kinkelepingu olulisemat tunnust – võlaõigusliku kohustustehingu tasutuse printsiipi, mille tõttu ei kuulu lepingule kohaldamisele Võlaõigusseaduse §259 sätestatud, aga samuti teised VÕS-i kinkelepingut reguleerivad sätted. Samal põhjusel ei ole võimalik V. G. ́i taganemine kinkelepingust peale selle täitmist (haginõue), aga samuti ka taganemise nõude aegumine (kostja vastuväide). Kohus luges tõendatuks, et V. G. ja N. I. on notari juures lihtsalt andnud sõlmitud lepingule kinkelepingu nime, kuid sisuliselt oli lepingu näol tegemist Perekonnaõigusliku lepinguga ja nimelt abikaasade ühisvara jagamise lepinguga, milles V. G. loobus, perekonnaõiguslikel motiividel ja asjaoludel, oma osast abikaasade ühisvaras (lõpetas abikaasade ühise omandi) teise abikaasa N. I. kasuks, tehes sellisel viisil N. I. lepinguga jagatud abikaasade ühise vara ainuomanikuks. Kohus luges tõendatuks, et käesoleval juhul sõlmisid V. G. ja N. I. notari juures näiliku tehingu TsÜS §89 mõttes, mille kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kohus luges tõendatuks, et V. G. ja N. I. soovisid tegelikult tehinguga jagada abikaasade ühist vara kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsuse printsiibist ning selle varjamiseks andsid lepingule kinkelepingu nime. Kohus luges tõendatuks, et käesoleval juhul tuleb rakendada lepingule PkS §14, §16, §17, §18 ja §19 sätteid. PkS §19 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Samas võivad nii kohus (kui pooled vabatahtliku lepingu puhul) kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi ning kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Kohus luges tõendatuks, et oma osast ühises varas loobumisel arvestas V. G. alaealiste laste huvidega soovides kindlustada laste muretut elu ja muretut tulevikku peale abielulahutust. Samuti soovis V. G. takistamatult osaleda edaspidi laste kasvatamisel ja lastega suhtlemisel ning isikliku kasuna, soovis V. G. peale lahutust maksta N. I. ́le alaealiste laste ülalpidamiseks elatusraha vabatahtlikult, alla perekonnaseadusega kehtestatud alammäära. Kohus luges tõendatuks, et eriline kaal V. G. ́i jaoks oli vähendatud elatusraha maksmise lootusel, kuna käesoleva hagi esitas V. G. kohtusse alles pärast seda, kui Viru Maakohus oli temalt N. I. kasuks välja mõistnud elatusraha Perekonnaseadusega kehtestatud minimaalsuuruses (tl.55-58). Samuti luges kohus kohtule esitatud kirjalike tõenditega (Testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusega 09.maist 2000.a. (tl.66) N. I. (endine G.a) nimele ja korteri ostu – müügilepinguga 14.septembrist 2000.a. (tl.67-70)) tõendatuks, et V. G. ́i ja N. I. poolt lepinguga jagatud abikaasade ühine vara oli suures osas soetatud ühe abikaasa, N. I., lahusvara arvelt. N. I. vastuhagi pidas kohus vajalikuks rahuldada, kuna algne leping on notari juures sõlmitud kolmepoolsena V. G. ́i, N. I. ja Swedbank ́i (endine AS Hansapank) osavõtul. Kohus luges tõendatuks, et kirjalikku lepingut saab muuta samas korras kui leping sõlmiti. Kohus luges

tõendatuks, et kohtule esitatud lepingut saab muuta ainult notariaalselt kõigi kolme osapoole osavõtul, mille tõttu tuleb lugeda V. G. ́i ühepoolne notariaalne avaldus lepingust taganemiseks tühiseks, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Omandi õiguslikku režiimi reguleerivad AÕS §70, §71, §72, §73, §74, §75, §76, §77 ja §79 ei näe ette menetlusosalistele võimalust taganeda juba jagatud ühisest omandist ja jagatud kaasomandist. AÕS §76 sätestab, et AÕS §76 nimetamata kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse kaasomandi lõpetamise nõudeõigust, on tühine. Kohus asus seisukohale, et ühise omaniku oma osast loobumine teise ühise omaniku kasuks on samuti ühise omandi (kaasomandi) lõpetamine.

Johannes Külaots Kohtunik

/allkiri/

Ärakiri õige Nooremreferent

Alla Kuzmina

Tartu Ringkonnakohus 07. märtsil 2011.a. otsustas:

Nooremreferent

Alla Kuzmina

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.