tehinguline esindaja vandeadvokaat Taavi Pihlakas Kostja (apellatsioonimenetluses apellant) Eda Mamontov (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXXX, aadress: XXXXXXXXX X X XX, XXXXX XXXXXXXX, XXXXX XXXXXXXX) tehinguline esindaja Oliver Ennok
Harju Maakohtu 28.05.2008.a otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi põhivõla puhul 768 134 krooni ületavas osas ja viivisenõude puhul 489 278 krooni ületavas osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Mõista kostjalt Eda Mamontov ́ilt hageja, Jaanek Pikand ́i kasuks välja kohtukulu summas 40 021 krooni ja 20 senti.
4.Mõista kostjalt, Eda Mamontov ́ilt riigi tuludesse välja 25 800 krooni.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683
5.Mõista hagejalt, Jaanek Pikand ́ilt riigi tuludesse välja 17 200 krooni.
6.Resolutsiooni p-des 4 ja 5 nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlgnetavalt summalt viivist käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Jätta rahuldamata hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud taotlus kostjalt täiendava viivise väljamõistmiseks.
8.2.mõista kostjalt, Eda Mamontov ́ilt kostja, Jaanek Pikand ́i kasuks välja põhivõlg summas 768 134 krooni ja viivis summas 489 278 krooni.
8.3.Mõista kostjalt Eda Mamontov ́ilt hageja, Jaanek Pikand ́i kasuks välja kohtukulu summas 40 021 krooni ja 20 senti.
8.4.Mõista kostjalt, Eda Mamontov ́ilt riigi tuludesse välja 25 800 krooni.
8.5.Mõista hagejalt, Jaanek Pikand ́ilt riigi tuludesse välja 17 200 krooni.
8.6.Resolutsiooni p-des 8.4. ja 8.5. nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlgnetavalt summalt viivist käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
9.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 04.10.2005.a Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 1 263 134 krooni väljamõistmiseks. 05.05.2008.a kohtuistungil palus hageja kostjalt välja mõista ka viivise 803 919,58 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda. Hagi kohaselt sai kostja hagejalt kolmel korral laenu kokku 1 298 134 krooni:
2.08.11.2001.a 38 250 USA dollarit, tagastamistähtajaga 08.11.2002.a (Eesti Panga andmetel 08.11.2002.a seisuga võrdus 1 USA dollar 15,48943000000 krooniga, seega kuulus 08.11.2002.a tagasi maksmisele 592 470 krooni);
3.13 200 USA dollarit, tagastamistähtajaga 08.10.2002.a (Eesti Panga andmetel 08.10.2002.a seisuga võrdus 1 USA dollar 15,95945000000 krooni, seega kuulus 08.10.2002.a tagasi maksmisele 210 664 krooni). Kostja tasus 29.04.2002.a laenust 35 000 krooni hageja pangaarvele selgitusega ÜL. Ülejäänud osa laenust on tagastamata ja kostja võlg hageja ees kokku on 1 263 134 krooni. 13.04.2005.a esitas hageja kostjale pankrotihoiatuse, kuid Tallinna Ringkonnakohtu määrusega jäeti pankrotimenetlus algatamata. Kostja vastuväited
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et 01.08.2001.a võlakirjast tulenev nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel ja taotles aegumise kohaldamist. Võlakirjad on osaliselt rahatud. Kostja sai hagejalt kokku vaid 225 000 krooni ja 23 000 USA dollarit, mille on täielikult tagastanud. Hageja soovil vormistati võlakirjad saadud laenusummast 2,2 korda suuremad. Kuigi hageja andis reaalselt 225 000 krooni, siis võlakiri kirjutati 495 000 kroonile. Hageja väitis, et pärast 225 000 krooni tasumist hävitab ta võlakirjad ja suurem summa on märgitud vaid kohustuse täitmise tagamiseks. Sama põhimõtte kohaselt on allkirjastatud ka teised võlakirjad. Hagejal puudus pangakonto ja hageja soovil tagastas kostja enamuse laenust sularahas või pangaülekannetega hageja sõprade või sugulaste pangaarvetele. Laenu tagasimakseid on tasutud E. T. ja M. P. pangaarvetele, ka hagiavalduses märgitud 35000 krooni tasuti tegelikkuses hageja ema pangaarvele. Kostja tasus hagejale sularahas 29.08.2001.a 200 000 krooni, 14.02.2002.a 70 000 krooni, 26.03.2002.a 50 000 krooni ja 26.04.2002.a 40 000 krooni. Selle raha võttis kostja eelnevalt pangakontolt sularahas välja ja tasus hagejale. Osa makseid tasus kostja eest kostja õde E. L. ja need summad tasuti hageja soovil hageja sõprade arvetele: 31.12.2003.a 2000 krooni E. T. ́i arvele selgitusega „Janekule“, 15.02.2004.a 5000 krooni E. T. ́i arvele selgitusega „Janekule“, 03.05.2004.a 70 000 krooni M. P. arvele selgitusega „J. T.“ ja 05.07.2004.a 10000 krooni M. P. arvele selgitusega „J. T.“. Lisaks tasus E. L. kostja eest sularahas 100 000 krooni. Kostja tasus hagejale 35 000 krooni pangaülekandega E. T. ́i arvele ja 2003.a sügisel 50 000 krooni. Kokku on kostja hagejale tasunud 632 000 krooni. On ebausutav, et hageja oleks 2001.a novembris laenanud kostjale veel 51 450 USD dollarit, kui kostjal oleks eelmine võlg täielikult tasumata. Kuna poolte vahel oli pikaajaline sõbralik suhe, ei vormistatud ka pabereid raha tagasimaksmise kohta. Kostja ei osanud arvata, et hageja võib tema usaldust kuritarvitada ja asuda raha saamist eitama. Ka ei olnud hagejal väidetava 1263134 krooni suuruse laenu andmiseks tegelikkuses rahalisi vahendeid, kostjale teadaolevalt hageja sel ajal ei töötanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 263 134 krooni ja viivise 582 378 krooni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Tehingu tegemise ajal (25.08.2001.a) kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002.a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.a. Sama paragrahvi lõike 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a ning lõike 3 kohaselt, kui enne 01.07.2002.a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002.a kehtinud seadust. Alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ja lõike 4 järgi käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja väitel on 01.08.2001.a allkirjastatud võlakirjast tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud. Kooskõlas VÕSRS § 9 lg-tega 1 ja 2 tuleb hageja poolt esitatud nõude aegumise hindamisel kohaldada alates 01.07.2002.a kehtiva tsiviilseadustiku
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683 üldosa seaduse sätteid ja aegumistähtaja alguseks lugeda 01.07.2002.a. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ja lõike 2 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ning lõige 3 sätestab, et nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Hageja esitas 13.04.2005.a kostjale pankrotihoiatuse ja 25.04.2005.a Harju Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2005.a määrusega, mis jõustus 15.09.2005.a, jäeti kostja pankrotimenetlus algatamata. Kooskõlas TsÜS § 160 lg-tega 2 ja 3 peatus hagi aegumine kostja pankroti algatamise avalduse esitamisega ja lõppes Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumisega. Tulenevalt hagi aegumise peatumisest, oli hagejal õigus esitada hagi ja nõuda kostjalt raha tagastamist peale 01.07.2005.a veel enam kui 4 kuu jooksul. Hagi esitati posti teel 03.10.2005.a, s.o pärast 01.07.2005.a 95 päeva möödudes. Selleks ajaks ei olnud hageja nõue aegunud ja alus aegumise kohaldamiseks puudub. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Tulenevalt eeltoodust kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) sätted ja tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted. TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad ka õigustoimingutest, mis küll ei ole seaduses sätestatud, kuid mis ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. TsÜS § 61 lg 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Hageja esitatud võlakirjad tõendavad kostja tahet astuda hagejaga võlasuhtesse ja sõlmida laenuleping. Asjaolu, et kostja on hagejalt kolme võladokumendi alusel saanud 495 000 krooni ja 51 450 USA dollarit, on kostja kinnitanud oma allkirjadega võlakirjadel. Asja arutamisel kinnitas kostja oma allkirja ehtsust võlakirjadel, samuti võttis kostja omaks võlakirjade omakäelise kirjutamise. Seega kostja väited, et võlakirjad on osaliselt rahatud ja hagejal puudusid väidetava 1 263 134 krooni suuruse laenu andmiseks rahalised vahendid, on alusetud ja paljasõnalised, kuna kostja on isiklikult võlakirjad kirjutanud ja allkirjastanud ning kinnitanud võlakirjades märgitud rahasumma kättesaamist. Kostja taotlusel Maksu- ja Tolliametist nõutud andmed hageja tulude kohta, tõendamaks hagejal eelpoolmärgitud summas laenu andmiseks rahaliste vahendite puudumist, ei lükka ümber kostja omakäelist kinnitust võlakirjadel märgitud summade kättesaamise kohta. Kuigi Maksu- ja Tolliametil (teatis t.lk 50) puuduvad andmed hageja maksustatavate tulude kohta aastatel 2000 - 2002, on kostja oma vastuväidetes ja seletustes kinnitanud hagejalt laenu saamist, samuti hageja poolt kostja õele E. L.ile laenu andmist ja lükanud sellega ise ümber vastuväitena toodud raha puudumise hagejal. Kostja esitatud tõend hageja poolt tehtud arvestuste kohta (tl 28) ei tõenda, et kostja oleks saanud hagejalt vähem raha, kui ta ise omakäeliselt võlakirjas märkis. Sellest tõendist ei nähtu seos vaidlusaluste võlakirjadega, mistõttu tuleb nimetatud tõend jätta tähelepanuta. Asja arutamisel ei leidnud tõendamist kostja väited selles, et ta on kõik saadud rahasummad hagejale tagasi maksnud, tasudes hagejale kokku 632 000 krooni. Kostja on küll oma pangaarvelt välja võtnud sularaha, kuid tõendeid selle kohta, et raha anti võla katteks hagejale, kohtule esitatud ei ole. Ka ei ole tõendatud kostja õe, E. L.i poolt kostja eest hagejale võla tagastamine. Küll on Harju Maakohtu 30.04.2006.a otsusega tõendatud E. L.i võlg hageja ees ja otsusest nähtuvalt on E. L. tagastanud hagejale laenu kokku 487 000 krooni. Vahetuskursi osas, mille alusel hageja arvestas Ameerika Ühendriikide dollarid ümber Eesti kroonideks, kostja vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei ole täitnud kohustust tagastada hagejale kolme võlakirja alusel laenatud raha sumas 1 298 134 krooni. Nii TsK § 173 kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683 ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmisega on võlgnik viivituses alates ettenähtud ajal kohustuse täitmata jätmisest ehk kohustuse rikkumisest. 01.08.2001.a võlakiri summas 495 000 krooni muutus sissenõutavaks 26.08.2001.a. Kostja tasus 29.04.2002.a hagejale võlast 35 000 krooni. Alates 30.04.2002.a võlgneb kostja hagejale 460 000 krooni. Hageja arvestuste kohaselt on viivis perioodi 25.08.2001-05.05.2008 eest 314 641,67 krooni. Hageja viivisearvestus selle perioodi osas ei ole õige. Viivise arvestamisel tuleb kohaldada TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivisemäära, kuna VÕSRS-st tuleneb, et enne 01.07.2002 tekkinud võla pealt viivise arvestamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Riigikohtu lahendi 3-2-1-41-07 kohaselt saab viivist VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks pärast 01.07.2002.a. Kuna võlg 495 000 krooni muutus sissenõutavaks alates 26.08.2001.a, saab viivist nõuda TsK § 231 alusel. TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamise aja eest aastas 3% tasumata summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Kostja oli perioodil 26.08.2001-29.04.2002.a viivituses kokku 274 päeva. Viivis 3% aastas 495 000 kroonilt on 14 850 krooni, 274 päeva eest on viivis 10 049,19 krooni. Perioodil 30.04.2002-31.12.2002 oli kostja viivituses 246 päeva, viivis 3% aastas 460 000 kroonilt on 13 800 krooni, 246 päeva eest on viivis on 9300 krooni. Perioodil 01.01.2003-31.12.2007.a oli kostja viivituses 5 aastat ja viivis selle aja eest on 69 000 krooni. Perioodil 01.01.2008-05.05.2008.a oli kostja viivituses 126 päeva ja viivis selle aja eest on 4750,82 krooni. Kokku on viivis perioodi 26.08.2001-05.05.2008.a eest 93 100 krooni. 08.11.2001.a võlakirja järgi, mis muutus sissenõutavaks alates 09.11.2002.a, nõuab hageja viivist 359 065,62 krooni. Võlakirja järgi, mis muutus sissenõutavaks alates 09.10.2002.a, nõuab hageja viivist 130 212,30 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 8 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ei ole viivisenõuete 359 065,62 krooni ja 130 212,30 krooni arvutusi vaidlustanud. Eelnevast tulenevalt on hageja viivisenõue summas 582 378 krooni põhjendatud. TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada, kui tasutav leppetrahv (trahv, viivis) on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda, muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kohus leidis, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Kuna pooled ei ole laenulepingus kokku leppinud võlgniku rahaliste kohustuste mittetäitmise või mittekohase täitmise korral täitmise tagamise viivist, on põhjendatud hageja nõue viivise seaduses sätestatud ulatuses saamiseks. Tõendeid selle kohta, et tasumisega viivitamine oli kantud mõjuvatest põhjustest, ei ole kostja esitanud. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 01.08.2001.a võlakirja järgi kohustus kostja laenusumma tagastama hiljemalt 25.08.2001.a. Seega hakkas nimetatud võlakirja alusel aegumistähtaeg kulgema alates 26.08.2001.a ja tulenevalt VÕSRS
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683 § 9 lg-st 2 ja TsÜS § 146 lg-st 1 saabus aegumistähtaeg 01.07.2005.a. Hageja esitas hagi 04.10.2005.a. Seega on 01.08.2001.a võlakirjast tulenev nõue aegunud. Kostja ei nõustu kohtuga, et TsÜS § 160 järgi oli aegumine peatunud ning hagejal oli õigus esitada hagi ja nõuda kostjalt raha tagastamist peale 01.07.2005.a veel enam kui 4 kuu jooksul. Käesolevas asjas ei saanud aegumine peatuda, kuna kostja pankrotimenetlust ei ole toimunud. Ebaõige ja meelevaldne on samastada pankrotiavalduse esitamist pankrotimenetluses nõude esitamisega. Hageja poolt esitatud võlakirjad on osaliselt rahatud, kostja sai kokku vaid 225 000 krooni ja 23 000 USA dollarit, mille on täielikult tagastanud. Kostja tõendas laenulepingute osalist rahatust hageja omakäeliselt kirjutatud arvestusega, kostja pangakonto väljavõttega, hageja pangakonto puudumisega ja hageja tuludeklaratsioonidega aastate 1999-2002 kohta, samuti asjaoluga, et hageja andis kostjale korduvalt laenu ilma kinnis- või vallasvara tagatiseta ja seda olukorras, kus väidetavalt oli kostja juba üle poole miljoni krooni võlgu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 23.01.2006.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 asunud seisukohale, et laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kohus nõustus Maksu- ja Tolliametist hageja tuludeklaratsioonide kui asjas tähtsust omavate tõendite väljanõudmisega, kuid samas asus seisukohale, et tulude puudumine ei oma sisuliselt mingit tähtusust. Hageja ei esitanud ühtegi selgitust ega põhjendust rahaliste vahendite olemasolu kohta. Kohus, rikkudes TsMS § 442 lg 8, ei põhjendanud kostja vastuväidetega mittenõustumist, vaid leidis üksnes, et kostja esitatud tõendid ja vastuväited ei lükka ümber omakäeliselt võlakirjas märgitut. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja taotles TsMS § 376 lg 7 ja § 367 alusel kostjalt täiendava viivise väljamõistmist 460 000 kroonilt alates 06.05.2008.a määraga 3% aastas ja 803 134 kroonilt VÕS § 113 lg-s 1 ette nähtud määras. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab seejuures teha asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmata uue otsuse.
7.Käesolevas tsiviilasjas esitas hageja raha maksmisele suunatud nõude, milles tugines sellele, et hageja laenas kostjale kolmel korral raha, mille tõenduseks on kolm võlakirja. Sellele lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivisintressi. Kostja vaidles hagile vastu muuhulgas seetõttu, et kostja hinnangul on esimesena antud laenust tulenev nõue aegunud. Maakohus leidis, et vaidlusalune nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus sellise maakohtu järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on nõue, mida tõendab kostja poolt 01.08.2001.a allkirjastatud võlakiri (t lk 9), aegunud. Osas, milles maakohus sellest laenulepingust tulenevad nõuded (põhinõude ja intressinõude) rahuldas, tuleb maakohtu otsus tühistada ning hagi selles osas rahuldamata jätta.
8.Kostja poolt 01.08.2001.a allkirjastatud võlakirja (t lk 9) kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale 495 000 krooni hiljemalt 25.08.2001.a. Võlakiri viitab sellele, et hageja ja kostja vahel oli laenulepingust tulenev võlasuhe. Alates 26.08.2001.a hakkas kulgema vastava raha tagastamise nõude aegumistähtaeg. Enne 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt oli tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat (TsÜS § 113 lg 1). Alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683 aegumistähtaeg 3 aastat. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt arvestatakse selle nõude puhul alates 01.07.2002.a kolmeaastast aegumistähtaega. Käesolev hagiavaldus esitati Harju Maakohtule 04.10.2005.a, seega oli hagi esitamise ajaks enam kui kolmeaastane hagi aegumistähtaeg möödunud ning käesolevas lõigus käsitletud laenulepingust tulenev nõue aegunud. Hageja leiab, et selle nõude osas aegumine peatus, sest hageja esitas aegumistähtaja jooksul kostja suhtes pankrotiavalduse, mille alusel algatati pankrotimenetlus, kuid mille alusel pankrotti välja ei kuulutatud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kuigi TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine hagi kohtule esitamisega ning § 160 lg 2 p 1 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses, siis ringkonnakohtu hinnangul sellel alusel hagi aegumine ei peatunud. Hageja tõi käesolevas menetluses hagi aegumise peatumise alusena esile selle, et ta esitas kostja vastu aegumistähtaja kestel pankrotiavalduse, mis võeti kohtu menetlusse, kuid mille alusel kostja pankrotti välja ei kuulutatud. Muudele aegumise peatumise alustele ei ole hageja käesoleva menetluse raames tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pankrotiavalduse esitamist käsitleda nõude esitamisena pankrotimenetluses TsÜS § 160 lg 2 p 1 tähenduses. Nõude pankrotimenetluses esitamine on spetsiifiline tegevus, mis on reguleeritud pankrotiseaduse §-des 93 jj. Vastava regulatsiooni kohaselt tuleb nõudeavaldus esitada haldurile teatud aja jooksul peale pankroti väljakuulutamist ja peale pankrotiteate avaldamist. Kuivõrd antud juhul pankrotti välja ei kuulutatud, ei saanud hageja esitada kostja suhtes nõuet pankrotimenetluses TsÜS § 160 lg 2 p 1 tähenduses, mistõttu ei olnud käesolevas lõigus käsitletud nõude aegumine peatunud. Ringkonnakohus märgib, et kõnealuse nõude aegumistähtaeg ei olnud ka kümme aastat (TsÜS § 146 lg 4), sest hageja ei ole käesolevas kohtumenetluses esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjapoolne raha maksmata jätmine oli kantud kohustuse rikkumise soovist. Eespool toodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et 01.08.2001.a allkirjastatud võlakirjast tulenev nõue on aegunud ning selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks käesolevas lõigus käsitletud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest välja ka viivise summas 93 100 krooni. Kuivõrd põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue (TsÜS § 144) ning hagi tuleb ka selle viivise osas jätta rahuldamata.
9.Muude nõuete rahuldamise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Apellant esitas kaebuses samad väited, mis maakohtus ning maakohus on neile väidetele juba vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
10.Apellandi väited selle kohta, et ta ei ole kogu võlakirjades kajastatud raha saanud, on paljasõnalised. Raha saamist tõendab võlakirjades kajastuv raha saamise kinnitus. Apellant on omaks võtnud selle, et ta vaidlusalused võlakirjad koostas ning allkirjastas. Seega tulnuks apellandil tõendada, et ta ei ole võlakirjades kajastatud suuruses raha saanud. Apellandi sellesisulised väited on aga tõendamata ning vastustaja vaidles väidetele vastu. See, et apellant ja vastustaja leppisid kokku, et võlakirjades kajastatakse võlgnevust suuremana, ei ole tõendatud. Apellant esitas maakohtule küll käsikirjalise arvestuse (vt t lk 28), mis on väidetavalt koostatud vastustaja poolt, kuid vastustaja vaidles selle arvestusega seotud apellandi väidetele vastu. Kõnealusest dokumendist ei nähtu, kelle poolt on arvestus koostatud, samuti ei nähtu, kelle võlgnevusi selle arvestuse alusel kajastatakse. Seega, isegi, kui vastav dokument oleks vastustaja poolt koostatud, ei saa see tõendada, et arvestus koostati apellandi poolt võlgu olevate summade osas, või et arvestus kajastab käesoleva menetluse raames hagetavaid võlgnevusi.
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683
11.Apellandi pangakontode väljavõtetega ei saa tõendada vastustajale raha maksmist, sest apellandi pangakontode väljavõtetest saab nähtuda vaid see, et apellant on oma arvelt raha välja võtnud, kuid konto väljavõtetega ei saa tõendada seda, et kontolt välja võetud raha anti vastustajale üle. Asjaolu, et vastustajal pangaarvet ei olnud, ei tõenda seda, et vastustaja sai apellandilt raha võlakirjades kajastatust vähem või et raha on vastustajale tagasi makstud. Ka see asjaolu, et vastustaja andis apellandile laenu ilma tagatiseta, ei tõenda, et apellandi poolt raha saamise kohta esitatud kinnitus oleks ebaõige. Täiendava laenu andmine eelneva võlgnevuse kustutamiseta ei kinnita ka apellandi väiteid.
12.Konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades ei saa vastustaja 1999.a, 2000.a, 2001.a ja 2002.a tuludeklaratsioonide alusel järeldada, et vastustajal ei olnud raha, mille arvelt apellandile laenu anda. Apellant soovis viidatud tuludeklaratsioonidega tõendada, et vastustajal ei olnud rahalisi vahendeid, mille arvelt laenu anda. Käesoleva vaidluse raames on aga apellant ise kinnitanud, et ta sai kostjalt 225 000 krooni laenu. Seega, hoolimata sellest, et vastustajal sissetulekuid ei olnud, oli vastustajal igal juhul 225 000 krooni. Sellele lisaks tuvastas maakohus, et vastustajal oli raha, mille arvelt ta andis laenu apellandi õele. Need asjaolud viitavad sellele, et vastustajal oli viidatud aastatel sissetuleku puudumisest hoolimata arvestatav vara, mille eest ta erinevatele isikutele laenu andis, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks seda, et vastustajal ei olnud vara, mille arvelt apellandile laenu anda. Vastustaja poolt esitatud täiendava viivise väljamõistmise taotluse lahendamine
13.Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses taotles vastustaja kostjalt täiendavalt välja mõista viivis alates 06.05.2008.a summalt 460 000 krooni määraga 3% aastas ja summalt 803 134 krooni VÕS § 113 lg-s 1 ette nähtud määras. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vastav taotlus jätta rahuldamata. Hageja taotles maakohtus viivise väljamõistmist üksnes kindla summana juba sissenõutavaks muutunud viivise ulatuses ja mitte protsendina tulevikku suunatult. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Apellatsioonikohus kontrollib maakohtu otsust üksnes vaidlustatud ulatuses ning ringkonnakohus saab maakohtu otsust muuta üksnes juhul, kui maakohus on rikkunud menetlusnormi või valesti kohaldanud materiaalõigust. Hagejal oleks tulnud esitada viivisenõue maakohtus enne asja sisulise arutamise lõpetamist. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole tegemist viivisenõude suurendamisega, sest hageja soovis apellatsioonimenetluses esitada olemuslikult täiesti uut viivisenõuet, kui taotles viivise protsendina väljamõistmist, kuid maakohtus esitas hageja summaarse viivisenõude juba sissenõutavaks muutunud viivise osas. Eespool toodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonimenetluses vastavasisulist taotlust rahuldada. Kohtukulud ja riigilõivu väljamõistmine
14.TsMS §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006.a alanud menetluste puhul menetluskulude kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud seadust. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 lausest 1 ja 2 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 60% ulatuses, sest hageja poolt kohtusse esitatud hagi rahuldati ca 60% ulatuses. Kohus loeb põhjendatud kohtukuluks riigilõivu. Hageja tasus maakohtus riigilõivu 55 000 krooni, millest 60% on 33 000. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 33 000 krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu. Sellele lisaks taotles vastustaja apellandilt õigusabikulude väljamõistmist summas 13 000 krooni. Õigusabi spetsifikatsiooni kohaselt osutas vastustaja vandeadvokaadist esindaja vastustajale õigusabi 5 tunni ja 50 minuti ulatuses, mille raames tutvuti vaidlustatud maakohtu
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-05-17683 otsusega ja apellatsioonkaebusega, tutvustati kaebust vastustajale, koostati vastus apellatsioonkaebusele ning arutati vastus vastustajaga läbi. Kohus loeb selle kulu põhjendatuks. Tunnitasu hinnaks on märgitud 1700 krooni. Ka selle loeb kohus põhjendatuks. Sellele lisaks soovib vastustaja bürookulu väljamõistmist. Kuivõrd spetsifikatsioonis ei ole märgitud, mida bürookulu endast kujutab, ei saa seda põhjendatud kohtukuluks lugeda. Eespool toodust tulenevalt loeb kohus põhjendatud õigusabi kuluks 9916 krooni ja 67 senti, millele lisandub käibemaks, mis oli kulude kandmise ajal 18%. Põhjendatud õigusabikulu koos käibemaksuga on 11 702 krooni. Sellest summast jääb apellandi kanda 60%, seega kuulub õigusabi kuluna apellandilt väljamõistmisele 7 021 krooni ja 20 senti.
15.Apellant vabastati menetlusabi korras apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Apellant vaidlustas maakohtu otsust, millega mõisteti temalt välja põhivõlg summas 1 263 134, täies ulatuses. Sellise kaebuse esitamisel oleks apellandil tulnud maksta riigilõivu kuni 01.01.2009.a kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi 43 000 krooni. Kuivõrd ringkonnakohus teeb otsuse, millega tühistatakse maakohtu otsus 40% nõude osas, tuleb 60% ulatuses tasumisele kuuluv lõiv apellandilt riigi tuludesse välja mõista. 40% ulatuses kuulub lõiv TsMS § 190 lg-te 3-5 alusel väljamõistmisele vastustajalt (hagejalt). Seega tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast lõivust hagejalt välja mõista 17 200 krooni ning kostjalt 25 800 krooni.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.