2-08-54424/29 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 18.08.2008 esitas Mediabalt OÜ hagi Ain Ostra vastu 200 000 krooni saamiseks. Nõude oli hageja omandanud 22.05.2008 T. M.. Nõue põhines 02.03.2008 sõlmitud laenulepingul. Nõue loovutati hagejale summas 400 000 krooni koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud. Vastavalt laenulepingule andis T. M. kostjale laenu 500 000 krooni. Kostja kinnitas laenu kättesaamist 02.03.2008võlatunnistusega. Kostja ei täitnud laenulepingus märgitud maksegraafikut korrektselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja poolt tasumata 200 000 krooni. Hageja on täpsustanud, et tugineb oma nõudes laenulepingule ja võlatunnistusele. Võlatunnistus kinnitab, et kostja on saanud kätte laenulepingus sätestatud summa. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole võlgnevusi hageja ega T. M.e ees. Pooltevaheline laenusuhe puudub. T. M. ei ole kostjale raha üle andnud ning raha üleandmine on tõendamata. Kostja ei vaidlusta, et mõlemad kohtule esitatud dokumendid on kostja poolt allkirjastatud. Kostja väitis, et laenuleping ja võlatunnistus on tema poolt allkirjastatud teistel kuupäevadel ja teistel asjaoludel, kui hagiavalduses on märgitud. Võlatunnistuselt ei nähtu, millise kokkuleppe juurde see dokument kuulub. Kostja vaidles vastu, et hagile lisatud võlatunnistus on antud laenulepingu alusel 500 000 krooni maksmisele kuuluva sularaha kättesaamise kinnituseks. Laenulepingu allkirjastas kostja tegelikult 09.04.2008 ning tegi seda T. M.e veenmisel ja pealekäimisel. Võlatunnistuse allkirjastas kostja 11.04.2008 ja tegi seda T. M.e usaldusisiku V. P. mõjutusel ning dikteerimisel. Keegi selle alusel raha kostjale üle ei andnud. Võlatunnistusega ei ole loodud ühtegi võlakohustust ega kinnitatud mõne muu võlakohustuse olemasolu. Võlatunnistuse näol on tegemist võlakohustuse täitmise kviitungiga. Kostja ja T. M. on ammused head tuttavad ja äripartnerid, kellel on olnud ühiseid äriasju, mille raames on sularahas antud teineteisele suuri summasid. Kostja väitis, et kui ta on andnudki T. M.ele kunagi raha, siis ei ole ta mitte mingil juhul teinud seda kõnealuses laenulepingus sätestatud 500 000 krooni laenu tagastamisena. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas 22.12.2008 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja allkirjastanud kohtule esitatud laenulepingu (lk

10-11) ja võlatunnistuse (lk 12). Hageja on omandanud kostja vastu nõude T. M. 22.05.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel ning kostjat on sellest teavitatud (lk 9, 13). Nõude loovutamise lepingust tulenevalt on hageja omandanud kostja vastu nõude summas 400 000 krooni. Nõude aluseks on nõude loovutamise lepingu p 1 märgitud 02.03.2008 sõlmitud laenuleping ja 02.03.2008 sõlmitud võlatunnistus. VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. 02.03.2008 laenulepingu kohaselt andis T. M. kostjale sularahas laenulepingu sõlmimisel laenu 500 000 krooni. Lisa 1 (võlatunnistus) kohaselt kinnitab kostja, et ta on 02.03.2008 laenuandjalt saanud 500 000 krooni sularahas. Kohus leidis, et kostja esindaja on ebaõigesti määranud poolte tõendamiskoormise. Kõik kostja väited selle kohta, et laenuleping ja võlatunnistus sõlmiti teistel aegadel ja teistel tingimustel, laenulepingu alusel kostja raha ei saanud ning võlatunnistus ei ole laenulepingu juurde kuuluv dokument, on tõendamata. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasus kostjal. Samuti on paljasõnalised kostja väited selle kohta, et pooltel ei olnud tegelikke kavatsusi dokumentide allkirjastamisel võlasuhte loomiseks ning kostja usaldust kuritarvitati. Kui kostja leidis, et laenulepingu lisa 1 ei ole käsitatav laenulepingu lisana, vaid on allkirjastatud mõne muu võlasuhte alusel või loomiseks, tulnuks tal ka seda väidet tõendada. Kostja väide, et ta ei ole laenulepingu alusel raha saanud, on paljasõnaline ning vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Nõude loovutamise lepingu ja laenulepingu alusel luges kohus tõendatuks, et 02.03.2008 võlatunnistusena nimetatud dokument on laenulepingu juurde kuuluv ning sellega on kinnitatud laenulepingu alusel raha üleandmist T. M. kostjale. Võlatunnistusena nimetatud dokument on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Nimetatud dokumendiga on muudetud tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes, kuna sellega tõendab hageja oma laenulepingus võetud kohustuse täitmist. Kostjal tulnuks tõendada, et ta ei ole hagis esitatud raha vaatamata kirjalikule kinnitusele saanud (Riigikohtu lahendi nr 3-21-39-08 p 15). Kuna hagi kuulus rahuldamisele, jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus Ain Ostra palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohus on apellandi arvates ebaõigesti leidnud, et tõendamiskoormis lasus võla puudumise tõendamise osas kostjal. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi esmalt hageja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded, alles seejärel oli kostja kohustatud neile vastuvaidlemisel tõendeid esitama. Kostja väitis järjepidevalt, et võlatunnistus ehk täitmise kviitung ei ole laenulepingu lisaks ega ka sellega seotud dokumendiks. Otsusest nähtuvalt luges kohus laenulepingu ja võlatunnistuse ühtseks üksnes seetõttu, et need omandas hageja ühe loovutustehingu raames. Apellant väitis, et ta pole ühegi eelnimetatud dokumendi alusel tegelikult hagejalt raha kunagi saanud ning mitte ühestki kohtule esitatud dokumendist ei tulene vastupidist. Laenulepingus oli kirjas üksnes see, et hageja õiguseellane T. M. lubas anda kostjale laenu

500 000 krooni. Kohtule esitatud „võlatunnistuses“ on apellant aga kinnitatud 500 000 krooni kättesaamist ning seejuures ei ole märgitud, millega seoses ta raha sai. Kostja arvates pelgalt asjaolu, et mõlemad dokumendid kannavad ühte ja sama kuupäeva, ei anna alust neid ühe võlasuhte raames sõlmituks lugeda. Kostja väitis, et hageja õiguseellane T. M. oli talle juba varasemast ajast tuttav ja osapooled olid kauaaegsed äripartnerid, kellel oli tehtud rohkem kui üks ühine tehing. Hageja ei ole viimast asjaolu kahtluse alla seadnud. Kohus on otsuses ebaõigesti käsitlenud ka antud „võlatunnistust“ ning otsuses ei selgu, kas kohus pidas seda siis VÕS § 95 mõistes täitmise kviitungiks ja/või võlatunnistuseks VÕS § 30 mõistes. Otsuse eelviimasest lõigust loeb välja vaid seda, et kohus on arvestanud seda dokumenti ilmselt mõlemas tähenduses. Apellant leidis, et kohus viis hagi menetluse läbi liigselt kiirustades ning lahendas kogu vaidluse sisuliselt ainult ühe istungiga. Kirjalikus eelmenetluses ei juhtinud kohus poolte tähelepanu vastuväidete tõendamise vajadusele. Kostja vastusest pidi kohus lugema välja, et hagi ei ole vähemasti kostja jaoks piisavalt selge, et seda saaks ühel istungil ära arutada. Vastuses hagile ja ka kohtuistungil juhtis kostja korduvalt tähelepanu sellele, et nõudele vastamiseks ei ole hagi piisavalt põhjendatud, kohtule on korraga esitatud kaks dokumenti, millel omavahelist seost ei ole ja pole selge millise dokumendi alusel on nõue esitatud. Seega enne kohtuistungi korraldamist pidi kohus olema teadlik, et kostjale ei ole hagi arusaadav. Kui kostja palus kohtuistungil anda talle võimalus täiendavate tõendite esitamiseks ning lükata istung edasi, siis kohus taotlust ei rahuldanud ning teatas, et ta rahuldab hagi, kuna kohtule on kõik selge. Kostja kasutas kohtuistungi aega selleks, et hagejale esitatavate küsimuste kaudu saada aimu nõudele lisatud dokumentide tähendusest ja omavahelisest seotusest. Seega ei ole otsus piisavalt põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 442 lg 8 nõuetega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta kohtuotsus muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et ta pole laenulepingu järgi raha saanud. Hageja on tõendanud oma nõuet 02.03.2008 T. M.e ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga (lk 10-11) ja 02.03.2008 vormistatud dokumendiga laenuks saadud raha üleandmise kohta, mis on pealkirjastatud võlatunnistusena (lk 12). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta pole raha saanud või et T. M. on talle raha üle andnud muu pooltevahelise kohustuse täitmiseks. Ainuüksi väide, et T. M.e ja kostja vahel olid ärisuhted, ei anna alust järelduseks, et 500 000 krooni oli 02.03.2008 üle antud muu kohustuse täitmiseks. Kolleegium leiab, et raha üleandmist kinnitav dokument (lk 12) on käsitatav VÕS § 95 järgi täitmise kviitungina. Arvestades poolte poolt esiletoodud asjaolusid, ei ole tegemist VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistusega. Ebaõige on kaebaja väide, et maakohus on menetluse läbi viinud liigselt kiirustades, pidades asjas ainult ühe kohtuistungi. Maakohus on enne kohtuistungit läbi viinud kirjaliku