Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud Liilia Bäckman esitas 23.09.2008 Harju Maakohtule hagi Ivar Tõnissoo vastu võlgnevuse 250 345,60 krooni ning viiviste väljamõistmiseks. Hagi põhjenduste kohaselt laenas hageja 20.09.2003 kostjale 15 000 eurot, mille kättesaamise kohta allkirjastas kostja samal päeval võlakirja. Võlakirja kohaselt kohustus kostja laenu hagejale tagastama „kohe peale maja müüki, mis toimub orienteeruvalt 2 aasta jooksul“. 10.10.2003 andis hageja kostjale samadel tingimustel veel laenuks 1000 eurot ning seega kostja rahaline kohustus hageja ees moodustab kokku 16 000 eurot, mis võrdub Eesti Panga ametliku vahetuskursi järgi 250 345,60 krooniga. Kostja ei ole tasunud hagejale ühtegi makset. Nõue muutus sissenõutavaks 21.09.2005, s.o 2 aastat peale laenu andmist ja võlakirja väljastamist. Lisaks taotles hageja kostjalt jooksvalt täiendavate viiviste väljamõistmist 0,03% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest kuni kostjapoolse võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 250 345,60 krooni, viivised 90 815,37 krooni ja täiendavad viivised alates 09.04.2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni võlgnetavalt põhisummalt päevas VÕS § 94 sätestatud määras. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata, sest nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja andis kostja kasutusse 15 000 eurot, sest kostja oli raskesti haige ning seetõttu töövõimetu ja tuluta. Kostjale raha laenamise eesmärgiks oli kergendada kostja olukorda ning vältida kostja muret seoses eluasemelaenu tagasimaksmisega pangale ning laenuintressidega, kuni uus maja on valmis ja vana müüdud. Nõue pidi muutuma sissenõutavaks, kui kostja on müünud enda maja. Silmas on peetud kostja elukohta Tallinnas, Xxxxxx xx. Poolte kokkulepe on üheselt tõlgendatav kokkulepe, et summa tagastatakse pärast maja müüki. Dokumendil on märge, et kostja kohustub summa tagasi maksma kohe pärast maja müüki, mis toimub orienteeruvalt kahe aasta pärast. Kaks aastat on vastavalt kokkuleppe tekstile orienteeruv tähtaeg ning hageja pidi arvestama võimalusega, et tagasimakse toimub enam kui kahe aasta pärast. Maja müüki ei ole toimunud. Kostja maja müük oli sõltuv sellest, millal ta saab endale ehitada uue maja. Kostja oli teinud uue maja ehitamiseks vajalikud ettevalmistused, kuid hageja tegevus nurjas uue maja ehitamise. Seega põhjustas hageja tegevus olukorra, kus kostja ei ehitanud uut maja ega saanud seoses sellega müüa vana maja, ning sellega seoses ei muutunud hageja nõue sissenõutavaks. Arvestades asjaolu, et hageja tegevus põhjustas kostja uue maja ehitamise edasilükkamise ja poolte poolt sõlmitud tehingu tingimus oli, et raha kasutamise eest ei ole intressi, on hageja nõue alusetu nii põhinõude kui ka viivise osas.

2(6)

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 234 699 krooni, viivised 85 139,41 krooni seisuga 08.04.2009 ja edasi alates 09.04.2009 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni võlgnetavalt põhisummalt päevas VÕS § 94 sätestatud määras. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kostja on oma kirjalikus vastuses selgelt väljendanud asjaolu, et ta on saanud hagejalt laenuks 15 000 eurot. Kostja ei ole kinnitanud asjaolu, et hageja andis talle 10.10.2003 veel 1000 eurot ning ka võlakirjal selle summa saamise kohta kostja sellekohane kinnitus puudub. Seega võlgneb kostja tema poolt väljastatud võlakirja alusel 20.09.2003 saadud laenuna hagejale 15 000 eurot. Vastupidist hageja tõendanud ei ole. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hagiavalduses märgitud asjaoludest nähtub, et hagejal oli õigustatud ootus selles, et kostja tagastab talle saadud laenu peale maja müüki kahe aasta jooksul. Kostja kirjalikust vastusest nähtub asjaolu, et hageja tegevuse tõttu väidetavalt nurjus kostja plaan ning kostjal jäi uus maja valmis ehitamata. Milles seisnes aga hagejapoolne kostja majaehitamise plaani nurjanud tegevus, kostja vastusest ei selgu. Kuna kostjal pole võimalik oma praeguseks elukohaks olevat maja müüa, ei ole kostja arvates hageja nõue tema vastu muutunud ka sissenõutavaks. Kostja selline käsitlus temapoolse laenukohustuse mittetäitmise õigustamiseks on meelevaldne ja täielikus vastuolus ka hea usu põhimõttega VÕS § 6 lg 1 mõistes. Hageja esitas hagi kohtule 23.09.2008, seega alles kaks aastat peale kostja poolt väljaantud võlakirjas lubatud laenukohustuse täitmise tähtaega. Hageja on laenuandjana ilmutanud küllaldast kannatlikkust ja head tahet kostja kui laenusaaja suhtes. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et kostja pole oma maja seniajani müünud, sest see on laenukohustuse täitmise või mittetäitmise seisukohast võetuna ainetu ja asjasse mittekuuluv. Hageja pole asja materjalide kohaselt kunagi kostjalt nõudnud, et viimane peab ära müüma saadud laenu katteks oma maja. Kostja kirjalikust vastusest hagile ilmneb veenvalt asjaolu, et tal pole ka praegu vähimatki kavatsust hagejale laenusummat 15 000 eurot tagastada. Tulenevalt asjaolust, et kostja rikkus pooltevahelist kokkulepet ning ei tagastanud hagejale laenusummat nõuetekohaselt ja tähtaegselt, on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6 nõuda kostjalt kohtu kaudu võlakohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ka viiviste tasumist. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsus osas, millises hagi rahuldati, ja teha uus otsus hagi terves osas rahuldamata jätmiseks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Asjaolu, et pooled arvasid 2003.a., et tehing võiks aset leida järgneva paari aasta jooksul, ei oma mitte mingisugust õiguslikku tähendust; ka võlakirjast nähtub selgelt, et tegemist oli orienteeruva müügi ajaga, milline ei ole kuidagi seotud kohustuse sissenõutavaks muutumisega. Pooled sätestasid 20.09.2003 võlatunnistuses edasilükkava tingimuse – maja 3(6)

müügi – millisest hetkest muutub kohustus sissenõutavaks. Võlatunnistuses märgitud maja all on silmas peetud kostja elukohta Xxxxxx xx Tallinnas, mis on kostja abikaasa Ü. T. omandis ning mida ei ole kuni käesoleva ajani võõrandatud. Hageja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning on vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 selle omaks võtnud. Kuivõrd käesoleva hetkeni ei ole 20.09.2003 võlatunnistuses sätestatud edasilükkav tingimus saabunud - maja ei ole müüdud - puudub hagejal ka igasugune alus nõuda 20.09.2003 võlatunnistuses sätestatud kohustuse täitmist, kuivõrd tema nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Maakohus ei ole andnud mitte mingisugust hinnangut võlatunnistuses sisalduvale edasilükkavale tingimusele. Maakohus ei ole hinnanud 20.09.2003 võlatunnistust igakülgselt, täielikult ning objektiivselt. Kohus on täiesti alusetult, põhjendamatult ning ebaseaduslikult käsitlenud edasilükkava tingimusena orienteeruva müügi aja 2 aastat möödumist võlatunnistuse väljastamisest, mitte aga maja müügi fakti, millisest tegid pooled tegelikkuses sõltuvaks kohustuse sissenõutavaks muutumise. VÕS § 29 sätestab, mida tuleb arvestada lepingu tõlgendamisel. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lg 5). Käesoleval juhul andis hageja kostjale laenu vahetult peale seda, kui kostja sai insuldi (võlatunnistuse koostas kostja 11 päeva pärast haiglast saabumist) ning oli seetõttu sunnitud pikemaajalisel ravil viibima. Kuivõrd hagejal oli vabasid rahalisi vahendeid, tegi ta kostjale pakkumise, millise kohaselt kostja lõpetaks võlasuhted pangaga ning võtaks laenu hagejalt. Hageja märkis, et selliselt väheneb kostja närvipinge, mis on tema tervislikku seisundit arvestades eriti olulise tähtsusega, samuti ei kaasneks hagejalt laenu võtmisel kõrvalkohustusi nagu intressid ja viivised. Seega andis hageja kostjale laenu soovist tema olukorda kergendada ning teda aidata. Selles kontekstis on ka arusaadav, et kokku lepiti laenusumma tagasimaksmises peale maja müüki, mil kostjal tekib vajalikul määral rahalisi vahendeid. Kahjuks ei ole kuni käesoleva hetkeni osutunud võimalikuks Saue vallas XXXXXXXXX külas asuva XXXXXXX maaüksuse detailplaneeringu kinnitamine, milline tagastati kostjale kui omandireformi õigustatud subjektile ning mille hageja, kostja ning C. L. reaalosadeks pidid jagama. Kostja sõlmis küll võlaõigusliku tagastatava maa kinkelepingu, kuid asjaõiguslepingute sõlmimine on seni viibinud. Käesoleval momendil ootab Saue vald kinnistu detailplaneeringu kinnitamiseks Maanteeameti kooskõlastust. Johtuvalt detailplaneeringu koostamisel tõusetunud probleemidest ei ole kostjal osutunud võimalikuks alustada XXXXXXX kinnistul asuva elamu renoveerimist, kuna vald ei ole selleks ehitusluba väljastanud detailplaneeringu puudumise tõttu. Uue maja valmimine on oodatust kauem veninud, mistõttu ei ole kostja ka enda senist elukohta Xxxxxx xx Tallinnas saanud võõrandada. Kostjal ei ole temast sõltumatute asjaolude tõttu õnnestunud enda elukohta seni vahetada, seega ei ole hageja nõue muutunud veel sissenõutavaks ja kostja ei ole ka kohustatud laenu veel tagastama. Arvestades laenu andmise asjaolusid, lepingueelseid läbirääkimisi, samuti laenu eesmärki ning pooltevahelisi suhteid (mis on küll käesolevaks hetkeks halvenenud), on ilmne, et võlatunnistuses sätestatud ning üheselt mõistetav kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimus – maja müük – vastas ka poolte tegelikule tahtele. Meelevaldne on maakohtu tõlgendus, millise kohaselt muutus laen sissenõutavaks pärast orienteeruva müügiperioodi 2 aastat lõppu. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 436 lg 1. Kuivõrd hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole kostja rahalise kohustuse täitmisega 4(6)

viivitanud ning hageja viivisenõudeks puudub alus. Samuti on hageja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejalt laenu võtmise üheks ajendiks oligi asjaolu, et hageja ei nõua kostjalt kõrvalkohustuste täitmist. Lisaks eeltoodule nähtub võlakirjast, et maja müük pidi toimuma orienteeruvalt kahe aasta jooksul. Pooled ei sätestanud konkreetset aega, milliseks hetkeks peab kostja maja võõrandama, vaid üksnes väga laia orienteeruva ajavahemiku. Kuivõrd hageja aktsepteeris asjaolu, et müük toimub eelduslikult ning orienteeruvalt kahe aasta jooksul, tähendab see ka seda, et tema jaoks oli vastuvõetav maja müük ka pärast võlatunnistuses fikseeritud kahe aasta möödumist. Maakohus on täiesti põhjendamatult ning alusetult rahuldanud viivisenõude alates 21.09.2005, s.o kahe aasta möödumisel, kuivõrd kokku lepiti üksnes orienteeruvas kuupäevas, milline ei too kaasa mitte mingisuguseid õiguslikke tagajärgi. Edasilükkava tingimusena oli võlatunnistuses konkreetselt ja üheselt märgitud maja müügi fakt, mitte võõrandamise aeg. Ka juhul, kui hageja nõue oleks käesolevaks hetkeks muutunud sissenõutavaks, puudub igasugune alus arvestada viivist juba alates 21.09.2005, sest see oli üksnes elamu võõrandamise orienteeruv, mitte lõplik kuupäev. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Maakohus on viidanud VÕS §-le 398 lg.1, mis sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist, teatades sellest kaks kuud ette. Säte tähendab, et tähtajatult antud laenu saab laenuandja igal ajal tagasi nõuda, teatades sellest 2 kuud ette. Kolleegium leiab, et antud juhul selline viide ei ole asjakohane, kuivõrd nii hageja kui ka kostja väidavad, et laen oli tähtajaline. Hageja väidab, et laenu tagastamise tähtaeg oli kaks aastat võlatunnistuse andmisest. Kostja väidab, et tegemist oli tingimusliku tähtajaga, kus laenu tagastamise kohustus tekib pärast „maja müüki“. Seega on vajalik kostja antud võlakirja (võlatunnistust) laenu tagastamise tähtaja tingimuse osas VÕS § 29 alusel tõlgendada. Kuna toimiku andmed ei võimalda apellatsioonkohtul poolte ühist tegelikku tahet laenu tagastamise tähtaja osas välja selgitada, siis tuleb tõlgendamisel kohaldada eeskätt VÕS § 29 lg. 4 ja 5 sätteid, s.o. tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades ka lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki. Tegemist on eraisikutevahelise laenusuhtega, kus poolteks on õde ja vend; poolte seletuste kohaselt andis õde vennale intressita laenu, abistamaks venda pärast haigust tekkinud raskes majanduslikus olukorras, võetud elamuasemelaenu kustutamisel panga ees. Laenulepingu eesmärgiks on ühe isiku poolt oma vara (antud juhul raha) teisele poolele ajutiseks kasutada andmine ja laenulepingu olemusest tuleneb laenusaaja poolne kohustus laen tagasi maksta. Tavapärane on, et pooled lepivad kokku laenu tagastamise tähtajas, ja tavapärane ei ole laenu tagastamise tähtaeg seada sõltuvusse asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu (edasilükkav tingimus), või laenu tagastamine sõltuvusse 5(6)

seadmine laenusaajal selleks võimaluse tekkimisel; viimasel juhul oleks tegemist sisuliselt tähtajatu laenulepinguga.. Kostja lubas laenu tagastada pärast maja (mis tegelikult kuulus tema abikaasale) müüki, milline pidi toimuma kahe aasta jooksul. Kolleegium leiab, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi mõistma, et laen tagastatakse kahe aasta jooksul ehk hiljemalt kahe aasta möödudes lubaduse andmisest. Kui laenu tagastamine oleks seotud üksnes maja müügiga, seostamata seda mingi tähtajaga, siis ei oleks vajalik anda mingit tähtaega, millise aja jooksul see (maja müük) pidi toimuma. Seega leiab kolleegium, et kostja andis võlatunnistuses lubaduse laen tagastada pärast maja müüki, kuid mitte hiljem kui kahe aasta möödudes võlatunnistuse andmisest. Seetõttu kollegium leiab, et hagi põhivõla väljamõistmiseks 15 000 eurole vastavas ulatuses on õige ja põhjendatud. Maakohus on viiviste väljamõistmisel järginud VÕS § 113 lg.1 ja TsMS § 436 lg.1 sätteid, leides, et laenu tagastamise kohustus tekkis ehk nõue muutus sissenõutavaks 21.09.2005. Samas peab kolleegium vajalikuks ja võimalikuks kohtu poolt ühekordselt väljamõistetud viivist (85 139,41 kr.) vähendada VÕS §-de 113 lg.8 ja 162 lg.1 alusel 44 500 kroonini (milline summa vastab viivistele arvates 1. juulist 2007, mil toimiku lk. 9 andmetel pidi kostja igal juhul teadma, et hageja nõuab laenu tagastamist, hoiatades vastasel korral viiviste nõudega), silmas pidades, et pooled on lähisugulased ning kostja oli ja on majanduslikes raskustes. Selles mõttes apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Arvestades, et hageja nõue (koos ühekordselt väljamõistetava viivisega) oli 341 160 kr., milline rahuldatakse 279 199 kr. ehk 82% ulatuses, siis jätab kolleegium poolte menetluskuludest 82% kostja ja 18% hageja kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.