Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

99 1g l) hageja pole esitanud kostjale lepingust taganemise avaldust koos rikkumise põhjendusega, millist lepingust tulenevat kohustust on oluliselt rikutud (viidates siis ühele või mitmele VÕS § 116 lg-s 2 toodud alusele), mille puhul põhjendatud rikkumise kõrvaldamiseks etteantud tähtaja jooksul (VÕS § 116 lg 2 p 5, lg 4) või lepinguga sätestatud viisil (lepingu p.4.4.), mis andis kostjale aega 10 päeva paranduste sisseviimiseks, osutus kostja poolt võimatuks. Enne töö lõplikku ülevõtmist nõudis hageja, et konsultant garanteeriks talle ka veel pangast vajaliku laenuraha saamise, mis oli vastuolus sõlmitud lepingu sisu, konsultandi töö ja eesmärkidega. Hageja väide, et hageja pole leidnud mingeid tõendeid, millest nähtuks, et kostja on pädev ja üldse asunud lepingut täitma, on alusetu ja hageja poolt tõendamata. Hageja esitab teadlikult valesid andmeid, sest hageja on kostjalt vastu võtnud kostja poolt koostatud kokkulepitud dokumentatsiooni, SEB pangale koostatud ehituse eelarve ja äriprojekti üldtutvustuse, arendusprojekti jaoks koostatud erinevad andmestikud ja ideelahendused jne. Hageja on saanud EAS nõustamistoetuse rahad, mille eelduseks oli, et EAS pidas kostja poolt koostatud äriprojekti nõuetekohaseks ja kostjat pädevaks, et nõustamisteenuseid osutada. EAS on hinnanud kostjat pädevaks ja hageja pole tõendanud millegagi vastupidist. Evi Soone loobus stardiabitoetuse saamisest ja võttis ise rahastamistaotluse tagasi pärast seda, kui EAS nõudis Evi Soonelt enne 160 000 rahatoetuse andmist täiendavalt panga tõendit, et pank garanteerib laenu ligi 20 miljonilise objekti väljaehitamiseks. Panga tõendi saamine polnud võimalik, sest Evi Soone oli alustanud ehitamist ilma vajalike ehituslubadeta. EAS-i starditoetuse saamine või sellest ilmajäämine ei saa mõjutada vaidlusaluse lepingu täitmisega seotud hageja kohustusi ja õigusi. Hageja tarbis konsultandi teenuseid. Tegemist oli konsultatsiooniteenuste lepinguga, mille täitmise käigus toimus pidev hageja konsulteerimine ja kokkulepitud dokumentide vormistamine. Hageja väide, et lepingust taganemise vajadus tulenes temas tekkinud kahtlusest, et kostja ei ole pädev tellitud töö tegemiseks, on vastuolus hageja poolt koostatud 19.02.2007 lepingu lisaga, milles hageja teatas kostjale, et ta soovib muuta oluliselt lepingu sisu ja tingimusi sh. pikendada lepingut veel kahe kuu võrra kuni 28.04.2007. Hageja pole tagasi võtnud kostjale välja antud volikirja, mis kehtis kuni 31.03.2007. Hageja esitatud tõendid ja asjaolud ei ole usaldusväärsed. Hageja esitatud e-kirjad on esitaja poolt kokku monteeritud, millega hageja kujundab asjaolusid moonutades - hageja 13.02.2007 ekiri (Wordis tehtud) sisu on vastuolus kostjale postiga saadetud hageja 19.02.2007 kirjas toodud lepingu muutmise tingimustega, hageja esitatud 27.02.2007 (Wordis) kirja näeb kostja esmakordselt. Hageja püüab jätta muljet, nagu oleks lepingu täitmine ja lõpetamisega viivitamine põhjustatud kostjast. Kostja saatis hagejale tähitud postiga kirjaliku teate 28.02.2007, milles teatas hagejale, et valmis töö tuleb vastu võtta. Sellele teatele lisaks saatis kostja hagejale veel kaks kirjalikku teadet ja e-kirju, millele hageja jättis vastamata. Telefoni teel hagejaga kokkulepitud kokkusaamistele jättis hageja tulemata. See, et hageja tahtis ühepoolselt vahetult enne töö vastuvõtmist lepingu sisu ja tingimusi muuta, ei muuda asjaolu, et kostja oli lepingu kestvuse ajal hagejale kokkulepitud teenuseid osutanud ja tellitud arendusprojekti kokkulepitud mahus tähtajaliselt valmis teinud ning hagejal oli kohustus selle eest tasuda ja töö vastu võtta. Vastuhagi Hageja sõlmis Evi Soonega 21.11.2006 Ansumäe Puhkekeskuse 3 aastase arendusprojekti koostamiseks tähtajalise konsultatsioonilepingu kehtivusega 21.11.2006-28.02.2007 ja maksumusega 140 000 krooni. Lepingu p.3.2. alusel kohustus tellija Evi Soone töö eest tasuma kokkulepitud maksumuses ja peale lõplikku tasumist töö vastu võtma (leping p.3.4.) tervikuna ja kirjalikult (leping p.4.1.- 4.2.) kirjaliku üleandmis-vastuvõtuaktiga. Kostja oli hagejaga kokku leppinud, et töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui kostja ei võta alusetult valmis tööd vastu kokkulepitud tähtaja jooksul (leping p.3.4.). Kostja kohustus tasuma kõik lepingust tulenevate vaidluste lahendamisega ja võlgade sissenõudmisega seotud hageja kulud (leping p.3.7). Hageja

poolt oli lepinguline töö üleandmiseks valmis alates 21.02.2007. Kuid Evi Soone jättis viimase osamakse 30 000 krooni tasumata ja saatis 23.02.2007 kirja teel hagejale lepingu tingimuste olulised muudatused: kostja tahtis pikendada lepingut kaks kuud, lisaks kokkulepitud tööle pidi hageja garanteerima Evi Soonele veel raha saamise pangast ja hageja töö tasu sõltus faktist, kas pank annab Evi Soonele raha või mitte. Hageja lepingu muudatustega ei nõustunud ja saatis 28.02.07 Evi Soonele tähitud kirja ja kaks lihtkirja (21.03.07 ja 18.04.07) teatega, et töö on valmis ja tuleb vastu võtta, millele kostja ei vastanud. Kostja jättis tulemata kokkulepitud kohtumistele märts-aprill 2007, ei vastanud hageja e-kirjadele. Kuna Evi Soone muutus hageja jaoks kättesaamatuks, siis pöördus hageja Evi Soone võla sissenõudmiseks 23.11.2007 inkassofirma Lindorff Eesti AS poole, kellele hageja tasus 1770 krooni Evi Soone võlanõude menetlustasu. Käesoleva hetkeni ei ole kostja oma võlga hagejale tasunud. Käesoleva lepingu raames töötas OÜ IQMS Reval Evi Soone ja tema teiste äriosanikega läbi kõik äriprojekti strateegilised seisukohad ja tegevuse üksikasjad sh. rahastamine ja osanike personaalne võimekus. Evi Soonet oli põhjalikult konsulteeritud tema äriprojekti võimalustest ja riskidest erinevate tegevusstsenaariumide järgi. Käesoleva tsiviilasja raames esitatud kirjalikud materjalid tõendavad, et Evi Soone oli osa kirjalikust dokumentatsioonist juba vastu võtnud. Evi Soonel pole õigust põhjendada lepingu ühepoolset rikkumist ebamäärase kahtlusega, et hageja võib-olla pole lepingu täitmist alustanudki. Lepinguga oli sätestatud tööde ülevõtmise kord, mis andis kostjale (leping p.4.3.) peale töö vormikohast vastuvõtmist 10 tööpäeva aega tööga tutvuda ja vajadusel hagejale põhjendatud kirjalike pretensioonide esitamiseks ning hagejale (leping p.4.4.) 10 tööpäeva jooksul taotletud paranduste sisseviimiseks. Evi Soone seda õigust ei kasutanud. Lepingu rikkumist ei saa kostja põhjendada väitega, et nüüd 1,5 aastat hiljem, on kostjal kadunud huvi oma äriprojekti vastu. Lepingust tulenevalt on Evi Soone rikkunud ühepoolselt lepinguga võetud kohustusi, leping tuleb lugeda OÜ-u IQMS Reval poolt täidetuks, töö lepingu p.3.4. alusel kostja poolt vastuvõetuks ja Evi Soonel tuleb tasuda lepingu viimane osamakse 30 000 krooni lepingu p.3.5 alusel, võlasummalt viivist kuni võla tasumiseni lepingu 3.6 alusel, kõik võlgade sissenõudmisega kulud, mis seonduvad käesolevast lepingust tulenevate vaidluste lahendamisega lepingu p.3.7 alusel. OÜ IQMS Reval palus mõista Evi Soonelt välja võlgnevus summas 60 000 krooni ja intressid 0,15% päevas võlanõude summalt alates kohtuotsuse teatavaks tegemisest kuni võlanõude täieliku tasumiseni. Hageja vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kuigi pooltevahelises lepingus on kirjas, et hageja peab tellitud töö eest enne sellega tutvumist täies ulatuses tasuma, on ta enda õiguste kaitseks sunnitud omapoolse kohustuse täitmisest keelduma, kuni ta on saanud mingisugusegi kindluse, et ta saab selle, mida ta lepinguga lootis saada. Kuna kostja on käesoleva ajani keeldunud hagejale isegi näitamast vaidlusalust arendusprojekti ning kostja tegevus on piirdunud vaid hagejalt raha nõudmisega, siis oligi hageja ainuvõimalik tegevus antud olukorras, kuni kostja ei ole andnud hagejale kinnitust arendusprojekti olemasolu kohta, keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel kostjale viimase osamakse tasumisest. Kostja püüab järjepidevalt nii hagejat kui kohut lepingu olemuse osas eksitada. Nimelt väidab kostja oma vastuses läbivalt, nagu oleksid pooled sõlminud konsultatsiooni lepingu. Antud juhul nähtub aga poolte vahel sõlmitud lepingu p-dest 1.1-1.7 üheselt, et leping on suunatud kindla eesmärgi saavutamisele. Mitte üheski lepingupunkti ei ole kokku lepitud, et kostja peaks hagejat teatud perioodil nõustama vms. Lepingu muutmisest keeldumist on kostja põhjendanud asjaoluga, mille kohaselt nõudis hageja, et kostja garanteeriks talle ka veel pangast vajaliku laenuraha saamise, mis oli vastuolus sõlmitud lepingu sisuga, konsultandi töö ja eesmärgiga. Selline põhjendus on paljas ettekääne. Kostja on jätnud tähelepanuta, et lepingu muutmise eesmärk oligi ennekõike hageja soov anda kostjale täiendav tähtaeg selleks, et soovitud tulemuseni jõuda. Niisiis tuleb sisuliselt vaadata

hageja poolt esitatud lepingu muudatusettepanekut kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisena. Kostja püüab luua pooltevahelisest töövõtusuhte sisust väära ettekujutust. Kostja on viidanud EAS-i 09.11.2006 teatele nr 1-19.2/16155 ning 27.12.2006 otsusele nr 1-19.2/18267, mis on koostatud projekti nr EU2900 menetluse raames. Nimetatud projekti tarvis on kostja koostanud äriplaani, mille koostamises leppisid pooled kokku 26.10.2006 sõlmitud töövõtulepingus. Kuivõrd käesoleva vaidluse esemeks on 21.11.2006 sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused, siis on antud juhul kostja poolt esitatud väited ja tõendid asjasse mittepuutuvad ning eksitavad. Hageja pidas stardiabist loobumist õigeks seetõttu, et selleks hetkeks oli selgunud projekti elluviimisega seoses terve rida probleeme, millede edasine kulg võis viia hagejale otseselt kahju tekkimisele. Pooled ei ole vaidlusaluse lepingu raames koostanud ühtegi lepingu alusel teostatud tööde (dokumentide) üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja väited erinevate dokumentide üleandmise ja teenuste osutamise kohta on asjasse puutumatud ning eksitavad. Lepingu tähtaja saabumine ei tõenda töö tähtaegset valmimist. Nagu ka eespool selgitatud, teatas hageja omapoolsest kohustuse täitmisest keeldumisest kuni ajani, millal kostja esitab VÕS § 111 lg 1 alusel kinnituse arendusprojekti olemasolu kohta. Enne nimetatud kinnituse saamist ei olnud hagejal kohustust kostjale viimast osamakset tasuda. Kostja ei ole vastuhagile lisanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid tema väiteid hageja vastu. Kostja vastusele lisatud väidetav aruanne lepingu raames tehtud tööde kohta on allkirjastatud üksnes tema enda poolt. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt IQMS Reval Evi Soone kasuks 117 088,95 krooni ning intressi 11,9 krooni päevas alates 14.08.2008 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jäid täies ulatuses OÜ IQMS Reval kanda. Pooltel puudus vaidlus selles, et pooled sõlmisid 21.11.2006 lepingu, mille alusel tellis hageja kostjalt puhkekeskuse kolmeaastase arendusprojekti koostamise. Lepingu p-i 1.5 kohaselt oli tööde teostamise tähtaeg 28.02.2007 lepingu p-i 1.4 järgi kohustus hageja tasuma lepingus fikseeritud töö eest kokku 140 000 krooni. Lepingu hind tuli tasuda osade kaupa. Lepingu p-i 3.5 järgi oli esimene osa tasust 30 000 krooni, mille hageja tasus kostjale juba päev enne lepingu sõlmimist. Teine osamakse, s.o 50 000 krooni on tasutud 18.12.2006 ning kolmas osa, s.o 30 000 krooni, 26.01.2007. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitnud, töö valmis teinud ja kas hagejal on kohustus tasuda kostjale täiendavalt 60 000 krooni. Pooltevahelise õigusvaidluse lahendamisel juhindus kohus pooltevahelisest 21.11.2006 sõlmitud lepingust ja võlaõigusseaduse töövõttu reguleerivatest sätetest. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks alates töö valmimisest. VÕS § 637 lg 5 sätestab otseselt, et tellija ei ole kohustatud enne töö eest tasuma, kui tal on olnud võimalus töö üle vaadata. Pooltevahelise lepingu p-s 4.2 on fikseeritud, et töö antakse üle peale lõplikku tasumist. Nimetatud lepingusäte on tühine. VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele tehingust tulenevaid tingimusi, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttega on vastuolus nõuda töö eest täies ulatuses tasumist, ilma et tellijal oleks võimalus tutvuda tööga ja anda hinnangut selle vastavusele nõuetele ja lepingus kokkulepitule. Seega kostjal on õigus hagejalt tasu nõuda alles siis, kui töö on nõuetekohaselt valmis tehtud ja üle antud. Hagejal oli VÕS § 111 lg 1 kohaselt õigus vastastikuse lepingu täitmisest keelduda, kuni kostja on andnud oma kohustuse täitmise kohta piisava tagatise, veenva põhjuse uskumaks, et kostja on võimeline oma kohustust täitma või vähemalt on sellega alustanud. Kostja ei ole antud juhul mitte mingisuguseid selgitusi andnud, vaid on nõudnud üksnes lepingu viimase osa tasumist. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja nõudis kostjalt äriplaani projekti esitamist, kuid kostja keeldus isegi äriplaani projekti näitamast. Hageja 13.02.2007 saadetud e-kirjaga on

tõendatud, et hageja on andnud kostjale sisuliselt täiendava tähtaja oma kohustuse täitmiseks, kirjutades, et ta soovib kostjalt kirjalikult infot kolme kuu jooksul tehtud tööde kohta. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja esitatud e-kirjad esitaja poolt kokku monteeritud, millega hageja moonutab asjaolusid. Nimetatud väiteid kostja tõendanud ei ole. Seega hageja keeldus põhjendatult viimase osamakse tasumisest enne tööde valmimist. Hageja ei saanud lepingu alusel kostjalt tellitud dokumentatsiooni ning hageja tegi kostja käitumisest põhjendatud järelduse, et kostja ei täida lepingulisi kohustusi. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja oma kohustuse täitmiseks (VÕS § 114 lg 1), kuid sellest sõltumata ei ole kostja oma lepingulist kohustust hageja ees täitnud. Hagiavalduse kättesaamisega on kostja kätte saanud ülalnimetatud lepingust hagejapoolse taganemise avalduse. Nimetatud käsitlus on kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-140-07. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lepingulise töö valmis teinud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et vaidlusaluse lepingu alusel oleks teostatud tööde üleandmiseks üleandmise-vastuvõtmise akt koostatud (lepingu p 4.2.). Kostja väited erinevate dokumentide üleandmise ja teenuste osutamise kohta on asjakohatud, kuivõrd vaidlusaluse lepingu objektiks oli konkreetse arendusprojekti koostamine. Seetõttu ei tõenda kostja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid lepingu täitmist. VÕS § 189 lg 1 kohaselt peab lepingust taganemise korral kumbki pool lepingu alusel üleantu tagastama. Hageja on vaidlusalusest lepingust taganenud. Antud juhul on kostja saanud hagejalt 110 000 krooni, mille ta peab hagejale hagiavalduses nõutu alusel tagastama. VÕS § 189 lg 1 kohaselt peab raha saanud lepingupool tasuma saadud summalt intresse alates raha saamisest. Esimese osamakse, s.o 30 000 krooni, sai kostja 20.11.2006, intress kuni 13.08.2008 moodustub 2029,90 krooni. Teise osamakse, s.o 50 000 krooni, sai kostja 18.12.2006, intress teiselt osamakselt kokku on 3233,50 krooni. Kolmanda osamakse, s.o 30 000 krooni, sai kostja 26.01.2007, intress kuni 13.08.2008 moodustub 1825,50 krooni. Seega moodustub intress kokku 7088,95 krooni, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma koos põhisummaga. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus OÜ IQMS Reval palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta põhihagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Maakohus pole eelmenetluse käigus selgitanud välja olulisi asjaolusid, otsus tugineb ebaõigesti hinnatud tõenditel, kohus on vääralt tõlgendanud asjaolusid, kohaldanud materiaalõiguse norme ja kaalutlusõiguse põhimõtteid ning on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus rahuldas hageja tunnistaja ülekuulamise taotluse hoolimata kostja vastuväidetest. Kohus jättis tähelepanuta, et hagejal oli kohustus esitada koheselt koos hagiavaldusega ka kõik tõendid, sh esitada tunnistajate nimed ja asjaolud, mille kohta tunnistaja kavatseb ütlusi anda. Samuti ei ole kohus teavitanud osapooli kohtuistungi läbiviimise korrast, eelmenetluse lõppemisest ja asja sisulise arutamise algusest ning asja ei arutatud sisuliselt üldse. Kohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole otsuses põhjendanud, miks pole kohus arvestanud kostja poolt esitatud seisukohti ja kirjalikke tõendeid. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt sai kostja hagiavalduse kättesaamisega kätte ülalnimetatud lepingust hagejapoolse taganemise avalduse ja lepingust taganemine tuleb lugeda toimunuks hagi kostjale kättetoimetamisega ning et selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu 13.02.2008 kohtuotsuse nr 3-2-1-140-07 p-s 35 väljendatuga. Nimetatud Riigikohtu lahend ei käsitlenud võlaõiguslikku lepingut, vaid kinnisvara tehingust tulenevat asjaõiguslepingu tühistamist seadusega sätestatud tehingu notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu. Maakohus jättis analüüsimata ja tähelepanuta, et tulenevalt lepingu sisust ja tingimustest ei esinenud hagejal võlaõigusseaduses sätestatud lepingust taganemise eeldusi.

VÕS§ 116 1g 5 keelab lepingust taganemise ka täiendava tähtajal mittetäitmise korral, kui see moodustas lepingut rikkunud poole kohustustest ebaolulise osa. Kohus pole hinnanud, kas hageja soov saada infot kostja tegevuse kohta nädal enne töö vastuvõtmist tulenes lepingust ja oli kooskõlas sõlmitud lepingu tingimustega ja kas see moodustas olulise osa lepingu täitmisest. Taganemisavalduse esitamine 1,5 aastat hiljem on vastuolus VÕS § 118 lg 1 ega anna hagejale õiguslikku alust lepingust taganemiseks. Väär on kohtu põhjendus hagejapoolsele lepingu rikkumisele, et hagejal oli VÕS § 111 lg 1 kohaselt õigus lepingu täitmisest keelduda, kuni kostja on andnud oma kohustuse täitmise kohta piisava tagatise, veenva põhjuse uskumaks, et kostja on võimeline kohustust täitma või on vähemalt sellega alustanud. Hageja on esitanud sellise väite alles hagis. Hageja polnud sätestanud lepingus kostjale pädevuse või võimekuse kriteeriume. Tõendatud on, et hageja oli saanud tähtaegselt ja vastu võtnud lepingu p-s 1.2. ja 1.4. kokkulepitud dokumendid ning sai p-s. 1.2. nimetatud dokumendi alusel toetust EAS-ist. Maakohus on hinnanud valesti tõendeid, mis tõendasid, et hageja rikkus lepingut ja käitus vastuolus hea tavaga. Kohus on jätnud tähelepanuta, et töö nõuetekohase vastuvõtmise asemel 21.02.2007 teatas hageja 23.02.2007 kostjale, et ta ei tasu lepingu viimast osamakset enne, kui lepingus on kostja töötasu muudetud sõltuvaks asjaolust, kas kostja tagab talle pangalaenu saamise ja keeldus enne sellise lepingu muudatuse sisseviimist arendusprojekti kostjalt vastu võtmast. Hageja polnud teavitanud kostjat mitte lepingu rikkumisest, vaid lepingu muutmisest. Põhjendatud pole hageja väide, et poolte vahel sõlmitud leping, mida hageja oli lepingu sõlmimisel heaks kiitnud ja kogu lepingu täitmise aja jooksul tunnistas, oli hageja meelest enne viimase osamakse tasumist õigustühine, nagu ka muud lepingust tulenevad kohustused. Kohus ei ole hinnanud objektiivselt hageja poolt põhjustatud lepingu rikkumisi, et hageja ei võinud tugineda kohustuse rikkumisele kostja poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid ulatuses, milles põhjustas rikkumise tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab (VÕS § 101 lg 3). Maakohus on vääralt tõlgendanud lepingu sisu, mahtu ja sätteid. Kohus pole selgeks teinud konsultatsioonilepingu olemust. Poolte vahel sõlmitud leping oli konsultatsioonileping, millele rakenduvad töövõtu ja käsunduslepingu sätted ja kus tasu arvestuse aluseks on kulutatud aeg ja töö keerukus. Lepinguga polnud sätestatud, et kostja oli kohustatud esitama hagejale täiendavat tegevusaruannet, sest konkreetsed tööülesanded olid loetletud lepingus ja p-s 1.1. arendusprojekti töötundide jaotus sisaldus nõustamistaotluses p-s 1.3., mida hageja kohustus vastu võtma. Hageja oli poolte vahel sõlmitud lepingu alusel õigustatud saama ainult lepingu p-s 1.1.-1.4. kokkulepitud dokumendid. Väär on kohtu väide, et tellijal puudus võimalus töö suhtes arvamust avaldada. Lepinguga oli sätestatud tööde ülevõtmise kord, mis andis hagejale (leping p.4.3.) peale töö vormikohast vastuvõtmist 10 tööpäeva aega tööga tutvuda ja vajadusel kostjale põhjendatud kirjalike pretensioonide esitamiseks ning kostjale (leping p.4.4.) 10 tööpäeva jooksul taotletud paranduste sisseviimiseks. Sisuliselt tähendas see veel ühte kuud lisaaega, mille jooksul pooled võisid lepingus sätestatud tööd redigeerida. Hageja seda ei kasutanud. Kohus toetus Riigikohtu lahendile 13.02.2008 nr 3-2-1-140-07 p 35 seisukohtadele ja leidis, et VÕS §189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ja sisuliselt tühistas sõlmitud lepingu ja mõistis hagejale tagastamiseks lepingu kolm osamakset, intressid. Tegemist oli antud juhul teenuse lepinguga, mille puhul VÕS § 189 1g 2 sätestab, et üleantu tagastamine on välistatud teenuse puhul ja üleantu hinnaks on lepingus määratud teenuse hind. VÕS § 188 lg 2 sätestab, et kui lepingu pool võib seadusest tulenevalt lepingust taganeda, siis ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Maakohus on ilma materiaalõigusliku aluseta mõistnud hageja kasuks välja 110 000 krooni, kuigi hageja on tõendanud, et ta oli tasunud kostjale ainult 30 000 krooni. Kohus mõistis hageja

kasuks viivised 7088,95 krooni, kuigi poolte vahel sõlmitud lepingu alusel oli tellijal kohustus tasuda tarbitud teenuste eest, kuid leping ei sätestanud, et kostja peab tellija poolt teenuste eest tasutud makse pealt tasuma viiviseid alates makse saamisest. Seega ei oleks kohus saanud arvestada viiviseid mitte varem, kui alates kohtuotsuse jõustumise päevast. Kohus mõistis hageja kasuks alates 14.08.2009 viiviseid 11,9 krooni päevas summalt 117088,95 krooni, mis on vastuolus VÕS § 113 lg 1. Evi Soone on tegutsenud ebaausatel motiividel, on tahtlikult rikkunud ühepoolselt lepingut ja pole täitnud lepinguga võetud kohustusi, leping tuleb lugeda konsultandi poolt täidetuks, töö lepingu p.3.4. alusel Evi Soone poolt vastu võetuks ja Evi Soonel tuleb IQMS Reval OÜle tasuda tehtud töö eest kokkulepitud summas. Kostja osutas kolme kuu jooksul hagejale konsultatsiooniteenuseid, teinud valmis suuremahulise töö, mille vastuvõtmise tähtaeg oli saabunud ja hagejal tekkis kohustus tasuda ja valmis töö vastu võtta alates 21.02.2007. Lepingust ja VÕS § 638-st tulenevalt on Evi Soone lepinguga tellitud dokumentatsiooni kätte saanud ja alates 21.02.2007 tekkis Evi Soonel võlakohustus IQMS Reval OÜ ees tasuda põhivõlgnevus 30 000 krooni, lepingu p.3.6. alusel viivised 0,5% päevas tasumata summa makselt kuni võla tasumiseni ning lepingu p.3.7.alusel võla sissenõudmise kulud inkassofirma teenused 1770 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.06.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodu motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et asja läbivaatamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud. Põhjendatud ei ole kostja poolt kaebuses toodud väited, mille kohaselt maakohus pole eelmenetluse käigus selgitanud välja olulisi asjaolusid, otsus tugineb ebaõigesti hinnatud tõenditel, kohus on vääralt tõlgendanud asjaolusid, kohaldanud materiaalõiguse norme ja kaalutlusõiguse põhimõtteid ning on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kostjale on maakohtu poolt tema õigusi selgitatud (t.l.40-41). 04.03.2009 toimunud kohtuistungil on maakohus kostjale eraldi selgitanud vajadust oma vastuväiteid tõendada ja tehtud ettepanek esitada vaidlusaluse konsultatsioonilepingu täitmist tõendavad kõik dokumendid (t.l.134). Põhjendatud ei ole ka kaebuse väide, mille kohaselt maakohus ei teavitanud osapooli kohtuistungi läbiviimise korrast, eelmenetluse lõppemisest ja asja sisulise arutamise algusest ning asja ei arutatud sisuliselt üldse. Sellised kostja väited on paljasõnalised. Asja materjalidest nähtub, et 27.05.2009 kohtuistungil toimus asja sisuline arutamine, kostjale anti aega hageja taotlusega tutvumiseks ja oma seisukoha esitamiseks ja tõendite esitamiseks, mida kostja ka kasutas (t.l.196203). Asjaolu, et kostja esitas vastuväite hageja poolt esitatud tunnistaja Veiko Eensalu ülekuulamiseks, ei välista maakohtu poolt hageja taotluse rahuldamist ja tunnistaja ülekuulamist. Ainuüksi asjaolu, et tunnistaja on olnud hageja elukaaslane, ei muuda tunnistaja ütlusi ebausutavaks, kui need on kooskõlas teiste esitatud tõenditega. Maakohtu tuginemine muuhulgas ka tunnistaja ütlustele on põhjendatud ja pole vastuolus menetlusõiguse normidega. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida võlaõigusseaduses töövõttu reguleerivate sätete alusel. Maakohus leidis õigesti otsuses, et kostja ei ole tõendanud 21.11.2006 lepingu täitmist, kuigi tõendamise vajadust on maakohus kostjale selgitanud juba 04.03.2009 toimunud istungil (t.l.134). Maakohtule ei ole

esitatud lepingu täitmist tõendavat arendusprojekti. Selle lisamist asja materjalidele ei ole kostja taotlenud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et tal ei ole projekti esitada, küll on ta selle siiski koostanud. Ka ringkonnakohtu istungil tehti hagejale ettepanek osundada toimikus olevatele tõenditele, millega on kostja arvates tõendatud lepingu p-de 1.1 ja 1.2 täitmine. Kostja seda ei teinud, viitas vaid üksikutele elektronkirjadele ja hageja suulisele nõustamisele. Kolleegium leiab, et hageja suulist nõustamist telefonitsi, kui see ka toimus, ei saa käsitada lepingu p 1.1 täitmisena, s.o. Ansumäe Puhkekeskuse 3-aastase arendusprojekti koostamisena, nagu seda on osaliselt põhjendanud kostja. Seega on täiesti tõendamata kostja väited selle kohta, et ta on 21.11.2006 lepingu täitnud, st. arendusprojekti koostanud ja et hageja ise ei võtnud arendusprojekti vastu. VÕS § 637 lg 5 sätestab otseselt, et tellija ei ole enne kohustatud töö eest tasuma, kui tal on olnud võimalus töö üle vaadata. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal selline võimalus oli. Kostja on korduvalt väitnud, et hageja oleks pidanud viimase lepingujärgse makse tegema ja alles siis oleks tal olnud võimalus tutvuda arendusprojektiga. Selline kostja seisukoht ei ole kooskõlas võlaõigusseaduses sätestatuga ja pigem kinnitab hageja põhjendatud kahtlusi, et arendusprojekti tähtaegselt valmis ei olnud. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates leidnud, et kostja ei ole oma vastuväiteid hagile tõendanud. Maakohus ei ole jätnud kostja poolt esitatud tõenditele hinnangut andmata nagu väidetakse kaebuses. Maakohus on otsuses leidnud, et kostja poolt esitatud tõendid ei ole asjakohased, kuna nad ei tõenda vaidlusaluse lepingu täitmist. Ka kaebusest ei nähtu, milline kostja poolt esitatud dokumentidest on jäetud maakohtu poolt hindamata ja see tõendas just arendusprojekti koostamist. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja samuti osundada, millise tõendi maakohus ebaõigesti hindamata jättis. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt hagiavalduse kättesaamisega on kostja kätte saanud ülalnimetatud lepingust hagejapoolse taganemise avalduse. Nimetatud käsitlus on kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-140-07, kus leiti, et lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Kolleegiumi arvates on sama kohaldatav ka tehingust taganemise puhul. Hagiavaldusest on üheselt mõistetav, et hageja soovib lepingust taganeda VÕS § 116 lg 1 alusel. Maakohus leidis õigesti, et hagiavalduse kättetoimetamisega on kostjale taganemisavaldus teatavaks tehtud VÕS § 188 lg 1 mõttes. Ülaltoodu alusel on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Kuna põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise, siis on põhjendatult jäetud rahuldamata ka vastuhagi. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud täielikult kostja kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Urmas Reinola

Otsus parandatud 13.07.2010.a. määrusega Resolutsioon

30.06.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.