Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

M. S. ja Salva Kindlustuse AS sõlmisid 07.11.2006 vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu, mille tõendamiseks on välja antud sõidukikindlustuse poliis P3206C276357. Lepingu dokumentideks on kindlustusavaldus, sõidukikindlustuse pakkumine, poliisil kajastuvad kokkulepitud tingimused ja tüüptingimustena Salva Kindlustuse AS sõidukikindlustuse üldtingimused (SÜ–03) ja Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimused (KÜ–03). Kindlustatuks ja soodustatud isikuks on sõiduki Audi A6 Quatro omanikuna hageja. Kindlustusperiood oli kokkuleppe kohaselt 07.11.2006 kuni 06.11.2007. 18.11.2006 toimus Tallinnas Islandi väljakul liiklusõnnetus, milles sai kahjustusi hagejale kuuluv sõiduk Audi A6 Quattro. Sõidukit juhtis liiklusõnnetuse ajal M. S.. Sõiduki jäänuk asub hageja valduses, pooltel puudub vaidlus selle üle, et jäänuki maksumus on 46 000 krooni. Kostja on 29.12.2006 kirjaga 23-4/5833 teatanud hagejale ja kindlustusvõtjale kahju hüvitamisest keeldumisest. Keeldumise põhjusena on esile toodud sõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse oluline rikkumine. Kindlustusvõtja on rikkunud lepingut. Sõiduki juht kohustus järgima sõiduki juhtimisel liikluskorraldusvahenditega või õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid. Hageja leidis, et on täitnud kindlustuslepingut nõuetekohaselt. Sõiduki teelt väljasõidu põhjustas teele jooksnud loom. Sõiduki juhi süü teelt väljasõidus puudub. Kostja on rakendanud ebaproportsionaalset tagajärge; kostja võinuks keelduda üksnes juhul, kui kahju põhjustati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 7.1.14 on arusaamatu. Kahju hüvitamisest keeldumine ei või olla karistuslikuks meetmeks juhi eksimusele. Kostjal puudub õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Ka juhul, kui sõiduki kiirus mõnevõrra ületas lubatut, ei ole kindlustusandjal õigust hüvitise väljamaksmisest täies ulatuses keelduda. Kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23 ja kindlustuse üldtingimuste p 15.8 osa on tühised osas, mis võimaldavad jätta kindlustushüvitis välja maksmata täies ulatuses. Osundatud punktides sisaldub kostja piiramatu võimalus keelduda hüvitise maksmisest formaalsetel alustel; tegemist on tarbija õigusi ebamõistlikult kahjustavate tingimustega. Üksnes mootorsõiduki ja puu vigastuste põhjal ei ole võimalik määrata liiklusõnnetuse eelset kiirust. Sõiduki maksumus juhtumi toimumisele vahetult eelnenud ajal oli 160 000 krooni. Sõiduk taastamisele ei kuulu. Hüvitisest kuulub mahaarvamisele omavastutus 3000 krooni ulatuses; ülejäänud osas tuleb hävinud sõiduki maksumus hüvitada. Õige ei ole kindlustusmaksete mahaarvamine, kuna hageja sõiduk hävis kindlustusjuhtumis ning hagejal kindlustuskatte järele huvi puudub. Makse nõudmine on kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja on hüvitise väljamaksmisel olnud viivituses. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 30.12.2006. Seisuga 28.12.2007 kuulub viivis tasumisele summas 27 758, 86 krooni. Kostja üldtingimustes sisalduv viivitusintressi tasumise piirang on vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tühine. Piirang on ebamõistlikult koormav, kuna võimaldab vaidluse venitamise kaudu vabaneda viivise tasumise kohustusest. Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kindlustusvõtja sõidukiiruse oluline ületamine põhjustas sõiduki teelt välja paiskumise. Lepingu tingimuste kohaselt pidi sõiduki juhtimisel järgima sõidukiiruse piirmäärasid. Kostja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.4 alusel. Sõiduki juht suurendas liikluseeskirja rikkumisega oluliselt kindlustusriski; rikkumisel oli kaasaaitav mõju juhtumi toimumisele. Kahju hüvitamisest

keeldumine on kooskõlas VÕS § 452 lg 2 p-ga 2, mis annab kindlustusandjale õiguse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ning kindlustusandja täitmise kohustusele. Nimetatud sätte kohaldamiseks piisab, kui kindlustusvõtjapoolsel kokkulepitud kohustuse rikkumisel oli teatud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Hageja ei ole nõutava kindlustushüvitise arvestamisel lähtunud lepingust. Kindlustussumma 159 000 krooni on hüvitise väljamaksmise piirmääraks, millest tuleb maha arvestada omavastutus 3000 krooni, kindlustusperioodi eest tasumisele kuuluvad osamaksed 14 012 krooni, sõiduki jäänuki maksumus (v.a kui see antakse üle kindlustusandjale). Hageja viivisenõue ületab lepingus sisalduvat (KÜ–03 p 15.7) viivitusintresside piirmäära. Kostja on samaaegselt viivise piirmääraga rakendanud seadusjärgsest viivitusintressist suuremat piirmäära. Seega ei ole tingimus vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei oleks ilma piirmäärata seadusjärgsest suuremas viivitusintressi määras kokkulepet sõlminud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 18.11.2006 liiklusõnnetuse toimumise ajal oli selles osalenud sõiduk Audi A6 (XXX XXX) kindlustatud. 07.11.2006 poliisiga P3206C276357 on tõendatud, et pooled on kindlustuslepingu sõlmimisega avaldanud tahet hageja varale kindlustuskaitse andmises lepingus märgitud riskide vastu lepingus kokkulepitud tingimustel. Eelnevast tuleneb üheselt, et kindlustuslepingu sõlmimisega võtavad pooled teineteise suhtes kindla sisuga kohustusi, millele vastavad kohased nõudeõigused. Pooltel on vaidlus selles, kas sõiduki juht ületas lubatud sõidukiirust või mitte. Vaidlust ei ole selles, et liiklusõnnetus toimus Tallinnas, Islandi väljakul. Liikluseeskirja (LE) p 124 järgi on asulasisesel teel lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Ekspert H. V. arvamusega on tõendatud kostja väide selles, et sõiduki Audi A6 liikumiskiirus vahetult enne juhitavuse kaotust ehk võimaliku ohu tajumise hetkel oli lubatust oluliselt suurem. Eksperdi hinnangul ei ole tehniliselt reaalne, et sõiduk liikus väiksema kiirusega kui 80km/h. Ekspert on arvamuse andmisel lähtunud sündmuskoha mõõteandmetest, sõiduki juhi kohtus antud tunnistusest, fotomaterjalist, puu ja sõiduki vigastustest. Ekspert on 29.04.2008 ekspertiisiaktis andnud arvamuse selle kohta, et vigastuste iseloomu järgi pidi sõiduki kiirus tee kõrval asuva puuga põrkumise hetkel olema suurusjärgus 50 km/h, osa sõiduki esialgsest kineetilisest energiast kulus sõiduki lohisemise pidurdamisele, äärekivi ületamise jms. tööks, sõidukiirus juhitavuse kaotuse tekkimise hetkel pidi olema suurem. Kohtuistungil selgitas ekspert arvamuse sisu ja uurimust. Selgituste kohaselt on külglibisemisel kiirusele vähendav mõju; seega pidi kiirus olema enne puuga põrkumist suurem kui põrkumise hetkel. Vigastuste järgi on sõiduk põrkunud puuga kahel korral; sõiduk on teinud teel 180 kraadise pöörde. 09.01.2009 ekspertiisiaktis on ekspert andnud kohtu täiendavatele küsimustele arvamuse. Mille kohaselt pidi sõiduki kiirus tee kõrval asuva puuga põrkumise hetkel olema suurusjärgus 58 km/h, sõiduki kiirus enne juhitavuse kaotust ehk võimaliku ohu tajumise hetkel ei olnud vähem kui 80 km/h. Ekspert on uurimuses selgitanud, millised füüsikalised jõud mõjutasid sõiduki liikumist. Ekspert on sõiduki trajektoori ja kiiruse tuletanud lähteandmete alusel kasutades simulatsiooni ja füüsikalisi arvutusi. Uurimuse kohaselt on kõigi lähteandmete kasutamisel määramatus suhteliselt

väike. Põhjendamatu on hagejaga seisukoht, et ekspert on arvamuse andmisel lähtunud ebaõigest eeldusest ja jätnud uurimata võimaluse, et auto võis teelt välja sõita vaid külglibisemises. Selline trajektoor ei ole võimalik, kuivõrd puu millega sõiduk põrkus asub sõidukist vasakul, vigastused on aga sõiduki paremal küljel. Fotodelt nähtuv vigastuste iseloom (ukse esipostis ja tagatiival) viitab kahele eraldatud põrkele, mis samuti välistab sõiduki kulgemise üksnes külglibisemises. Hageja ei ole kohtule esitanud mingeid tõendeid, mis kummutaks eksperdi arvamuse. Kohus hindas poolte tellitud ja kohtule esitatud A. L. ja K. L. arvamust dokumentaalse tõendina. Dokumentaalse tõendiga saab kinnitada või kummutada asjas tähendust olevaid andmeid, mitte aga anda hinnanguid. A. L. on 05.12.2006 dokumendis kirjeldanud sõiduki vigastusi. Dokumendi kohaselt on kere deformatsioon keeruline; tugevad muljumise jäljed on sõiduki parempoolse esiukseposti piirkonnas ja parempoolsel tagatiival. Vigastuste iseloom on kooskõlas eksperdi arvamusega ja kinnitab eksperdi arvamust sõiduki liikumise trajektoorist. A. L. koostatud dokumendist ei tulene andmeid, mis kummutaksid eksperdi seisukohad. Samuti ei sisaldu K. L. 09.07.2006 dokumendis andmeid, mis kummutaks eksperdi arvamuse. Tunnistaja M. S. andis kohtuistungil tunnistuse selles, et märkas taksitust teel (kass) ja pööras järsult rooli, mille tagajärjel sattus auto külglibisemisse. Sõiduk libises algselt vasak külg, siis parem külg ees. Sõiduk jäi pärast põrkumist seisma varasema liikumise suunas. Täpset sõiduki liikumise trajektoori tunnistaja kirjeldada ei osanud. Tundis sõiduki esimese osa põrget; teist põrget ei tundnud. Tunnistaja kinnitas samas, et vaatas vahetult enne kassi märkamist sõiduki kiirust, mis oli 50 km/h. M. S.i tunnistus kinnitab eksperdi arvamust selles, et sõiduki kiirus ohu märkamisel pidi olema märkimisväärselt suurem kui puuga põrkumise hetkel. Tunnistuse kohaselt oli sõiduk külglibisemises nii vasakpoolne kui ka parempoolne külg ees. Seega pidi külglibisemine märkimisväärselt vähendama sõiduki kiirust. Tunnistaja märgitud liikumiskiirus ei ole tõepärane ja on nimetatud ilmselt ennast õigustava eesmärgiga. Kohus jõudis esitatud tõendite alusel järeldusele, et sõiduki Audi A6 liikumiskiirus vahetult enne juhitavuse kaotamist ei olnud väiksem kui 80 km/h. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal on õigus vabaneda hüvitise maksmisest põhjusel, et sõidukit juhiti lubatust kiiremini. VÕS § 452 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. VÕS § 452 lg-s 2 on sätestatud kindlustusandjale piirangud kohaldamaks kindlustusvõtja suhtes ebaõiglaseid ja ebamõistlikke piiranguid. Kostja tugineb keeldumisel kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste SÜ-03 p-le 23.4, millest tuleb sõiduki juhi kohustus järgida liikluskorraldusvahendeid ja õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid. Kostja tüüptingimus on seostatud ja rakendub koosmõjus õigusaktidega ega kahjusta hagejat ebamõistlikult. Sõidukiiruse piirang tuleneb õigusaktidest, mitte kostja üldtingimustest. Liikluseeskirja täitmise kohustus tuleneb liiklusseadusest. LE § 124 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50km/h. Sellise nõude olemasolu pidi hageja sõiduki juht teada saama hiljemalt sõiduki juhtimisõiguse saamisel. Sõidukiiruse piirmäära ja sellest kinnipidamise nõude olemasolu ei saanud kindlustusvõtjat (sõiduki juhti) mingil moel üllatada. Nii kahjuteates kui ka tunnistuses nimetas sõidukit juhtinud M. S., et tee oli vihmamärg. LE p 123 järgi peab juht kohandama sõidukiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid,

et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Seega võinuks kindlustushüvitise vähendamise üle argumenteerida eeldusel, et sõiduki kiirus jäi lubatavuse piiridesse või ületati seda vähesel määral, kuid ei vastanud liiklusoludele. Poolte vaidluses sõiduki juht on rikkunud liikluses osalemiseks ettenähtud nõudeid jõuliselt ja kaasliiklejatele ohtlikul määral. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustusriski vähendavat kohustust ja sellel rikkumisel on mõju juhtumi toimumisele. Kiiruse ületamise mõju juhtumi toimumisele on ilmne. Asulas seatud kiiruspiirangu eesmärk on minimiseerida sõidukite kokkupõrkeid kaasliiklejate ja teiste teele sattunud objektidega. Aeglasemalt sõites ja sobivaid juhtimisvõtteid rakendades saanuks teelt väljasõidu või kokkupõrke riski märkimisväärselt vähendada, suure tõenäosusega selle aga ära hoida. Ebamõistlik on eeldada, et kindlustusandjal lasub kohustus hüvitada õigusvastase teoga iseenese sõidukile põhjustatud kahju. Selline leping oleks vastuolus avaliku huviga ja mõjuks liiklusohutusele pärssivalt. Hinnates eeltoodut kogumis jõudis kohus järeldusele, et kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski. Kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandjale täitmise kohustusest vabanemiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning hinnanud vääralt tõendeid. Ekslik on kohtu seisukoht, et kindlustusandjal on õigus keelduda hüvitise maksmisest täielikult. Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimese lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Kostjal oleks õigus täielikult keelduda hüvitise maksmisest üksnes juhul, kui kahju tekitati tahtlikult. Hüvitise vähendamisel peab lähtuma sõidukijuhi süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest. Tõendamata on, et sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Kahjuhüvitise mittetasumisel tuleb arvesse võtta ka kaskokindlustuse eesmärki, milleks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu. Hüvitise maksmisest keeldumine ei saa olla karistuslikuks meetmeks liikluseeskirja rikkumise eest. Kostja peab tõendama asjaolu, mis annab aluse hüvitamisekohustuse täitmisest keeldumiseks. Paljasõnaline ning tõendamata on kostja väide ja kohtu järeldus, et liiklusõnnetuse saabumine oli mõjutatud lubatud sõidukiiruse ületamisest. Kohus on vääralt jõudnud arusaamisele, et sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt 23 ei ole tühine. Sõidukikindlustuse üldtingimuste ja kindlustuse üldtingimuste puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 7.1.14 järgi ei hüvita kindlustusandja kahju, mille on sõidukile või selle osale põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus, v.a teeliikluses sõidukile tekitatud kahju. Selgusetu on, kas p-st 7.1.14 tulenevalt on ka sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 23 ja 23.4 kohaldamise eelduseks kindlustusvõtja raske hooletus ning kas teeliikluses sõidukile tekitatud

kahju hüvitatakse igal juhul või teeliikluses sõidukile kahju tekitamise korral piisab kindlustusvõtja vastutusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja tavalisest hooletusest. Kindlustuslepingu tüüptingimus VÕS § 37 lg 3 mõttes on arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. Seega ei saa lepingu osaks arvata punkte, mis on vastuolus sõidukikindlustuse üldtingimuste p-ga 7.1.14. VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega on tühised sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23 ja kindlustuse üldtingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-ga 23 on tegemist üldsõnaliselt kehtestatud sättega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest keelduda. Nimetatud säte annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Hüvitise vähendamine või selle maksmisest keeldumine on tühine, kuna p-s 23 sätestatu kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Praegusel juhul puudus kahju tekkimisel sõiduautot juhtinud isiku süü, mistõttu puudus ka alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Maakohus on vääralt tuvastanud, et lubatud sõidukiiruse ületamine seostub otseselt liiklusõnnetusega. Poolte vahel puudub vaidlus, et mootorsõiduk sõitis teelt välja vastu puud ja selle tingis vähemalt ühe asjaoluna see, et ootamatult jooksis teele kass, kellega kokkupõrget proovis M. S. vältida. Kostja ei vabane kahju hüvitamise kohustusest, kui lubatud sõidukiiruse ületamisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega hüvitamise ulatusele. Kindlustusandja hüvitamisest keeldumine ei saa olla karistus juhi toimepandud väärteo eest ja kindlustusandja ei vabane hüvitamisekohustusest seetõttu, et kindlustatu on lubatud sõidukiirust ületanud. Kindlustusandja peab tõendama asjaolu, mis annab aluse hüvitamiskohustuse täitmisest keeldumiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitab, et liiklusõnnetuse põhjus on üksnes sõidukiirus. Ekslik on kohtu seisukoht, et ekspert on arvamuse andmisel lähtunud õigetest eeldustest. Ekspert lisas ekspertiisiaktile nr LL-224/08/4266 juurde skeemi nr 1. Nimetatud skeemilt nähtub, et mootorsõiduk peale esmast kokkupõrget puuga, oletuslikult liikus edasi puu ja tee vahelisel alal. Tunnistaja ütlustest ega ka ekspertiisiaktis ei tulene, kuidas ekspert sellise järelduseni jõudis. Ei ole välistatud, et peale puuga põrkumise hetke mootorsõiduk liikus edasi mitte tee ja puu vahelise ala kaudu ning jäi sõidusuunaga samasse suunda teisel pool puud. Hageja soovis maakohtu istungil esitada eksperdile ka küsimuse, et kas PC-Crash programm arvestab mootorsõiduki raskuskese ja mootorsõiduki eripära (nt Audi A6 Quattro-l on raskem mootor kui tavapärastel sõiduautodel). Kuivõrd sündmuskohast ei ole liiklusõnnetuse järel koostatud skeemi ega fikseeritud väljasõidu jälgi, siis on eksperdi arvamus teoreetiline analüüs. Ekspertiis ei selgita järgmisi asjaolusid: kuidas tekkis teine vigastus (skeemil nr 1 vigastust ei nähtu); miks on ekspert jõudnud arusaamisele, et mootorsõiduk tegi pöörlemise ümber oma telje; miks ekspert ei ole isiklikult tutvunud mootorsõiduki vigastusega. Lähtuvalt eeltoodust ei ole ekspertiisiakt nr LL-224/08/4266 usaldusväärne ning seetõttu kiiruse ületamine ei ole tõendatud. Asjakohatud on kohtu etteheited iseenese sõidukile põhjustatud kahju osas. Kahju ei tekitanud endale mitte hageja kui sõiduki omanik, vaid hagejale tekkis kahju, kui mootorsõidukit juhtis M. S.. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb Harju Maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmise kohta, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et ekspert lähtus arvamuse andmisel ebaõigetest eeldustest. Aktis sisalduvaid järeldusi on ekspert põhjendanud, mistõttu ei ole kohane heita ette, et tulemusteni jõudmiseks kasutati teoreetilist analüüsi. Maakohus on otsuses hinnanud tõendeid igakülgselt ja põhjalikult, tehes seda kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Kohtul ei olnud alust pidada ekspertiisiakti ebausaldusväärseks. Kohus luges õigesti tõendatuks asjaolu, et antud juhul oli sõidukiiruse ületamisel otsene oluline mõju liiklusõnnetuse toimumisele. Tõendatud on asjaolu, et sõiduki Audi A6 liikumiskiirus vahetult enne juhitavuse kaotamist ei olnud väiksem kui 80 km/h. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et sarnaste asjaoludega liiklusõnnetust ei oleks üldse toimunud, kui sõidukiirus oleks jäänud ettenähtud piiridesse: võimalus sattuda Tallinna kesklinnas nelikveolise sõidukiga külglibisemisse viisil, mis paiskas sõiduki üle kõnnitee äärekivi kõrgendi vastu puud, oleks sel juhul olnud välistatud. Maakohus on teinud õige järelduse, et sõidukiiruse piirmäärast kinnipidamise nõue ei saanud sõidukijuhti üllatada. Sõidukit juhtinud isik rikkus liikluses osalemiseks ettenähtud nõudeid jõuliselt ja kaasliiklejatele ohtlikult. Kohus asus tõenditele antud hinnangu põhjal õigele seisukohale, et kiiruse ületamise mõju juhtumi toimumisele on ilmne. Aeglasemalt sõites ja sobivaid juhtimisvõtteid kasutades oleks teelt väljasõidu või kokkupõrke risk oluliselt vähenenud, tõenäoliselt ei oleks õnnetust toimunud. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata kostja sõidukikindlustuse üldtingimusi apellandi soovitud viisil. VÕS § 445 lg-st 2 tulenevalt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mille kohaselt ta ei või suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab (VÕS § 444). Asjaolu, et sõidukit juhtis toimunud sündmuse ajal omaniku poeg, ei mõjuta antud vaidluses tehtavaid järeldusi. Maakohus tuvastas õigesti, et kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel oli otsene mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 452 lg-s 2 on sätestatud kindlustusandjale piirangud, kohaldamaks kindlustusvõtja suhtes ebaõiglaseid ja ebamõistlikke tingimusi, kusjuures sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.4 seda põhimõtet ei riku. Viidatud tingimus ei kahjusta hagejat ebamõistlikult ning selle rakendamine on kooskõlas seadusega. Nõustuda tuleb vastustajaga, et kindlustuslepingu olulise ebamõistliku rikkumise korral võib hüvitist vähendada nullini, kui kindlustuslepingust või õigusaktidest tulenevate ohutusnõuete rikkumine on tahtlik, ebamõistlik ja sedavõrd oluline, ilma mille esinemiseta ei oleks kindlustusjuhtumit saabunud või selle esinemine oleks samas situatsioonis vaid teoreetilist laadi. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.