Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Otsuse kohaselt puudub poolte vahel kirjalikult sõlmitud müügileping, milles oleksid kokku lepitud poolte õigused ja kohustused, sh kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kauba müümine toimus igakordsete tellimuste alusel. Viivis 0,25% on märgitud ainult arvetel, täpsustamata, kuidas viivist arvutatakse. Hageja väitel pidi tasumine toimuma arvel märgitud ajal, sest nii lepiti kokku kauba tellimisel. Kostja väitel arve tasumise aega kokku ei lepitud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kokkuleppe olemasolu tõendama pool, kes väidetavale kokkuleppele tugineb. Hageja sellekohaseid tõendeid esitanud ei ole. Kostja on püüdnud tõendada negatiivset asjaolu, s.o kokkuleppe puudumist, raamatupidamisõiendiga. Selle kohaselt on kostja aastatel 2006-2008 tasunud hageja arveid kaootiliselt. Arveid on tasutud nii enne tähtaja saabumist kui ka mitu kuud hiljem. Hageja ei ole enne hagi esitamist esitanud kostjale ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis olevat nõuet võla tasumiseks. Hagejal võlausaldajana oli õigus märkida arvele tasumise tähtaeg, määrates kindlaks, millal arve tasumise kohustus muutub hageja arvates sissenõutavaks. Kostjat ei saa lugeda vaikimisi aktsepteerinuks arvetel märgitud tähtaegu, sest ta ei ole praktiliselt kunagi arvel märgitud tähtajast kinni pidanud. Ka hageja on aktsepteerinud arvete tema poolt esitatud tähtajaks tasumata jätmist, sest ta ei ole varem esitanud nõudeid tasumata jäetud arvete osas ning on korduvalt väljastanud kostjale uut kaupa, saamata müüdu eest tasu. Seega kokkulepe arvete tasumise tähtaja kohta poolte vahel puudus. Selleks, et oleks võimalik kindlaks teha, mis ajast alates kostja tasumise kohustust rikkus, tuleb kindlaks teha, millal oli arve(te) tasumise tähtaeg. Hageja ei ole tõendanud arvete tasumise tähtaega, seega ei saa kostjat lugeda kohustust rikkunuks. Viivise suuruse osas poolte vahel kokkulepe puudus, seega oleks hagejal õigus nõuda viivist seadusega sätestatud määras VÕS §-st 94 ja 113 lg-st 1 lähtudes, kuid kohtul ei ole võimalik kindlaks määrata, mis päevast alates kostja tasumise kohustust rikkus. Olukorras, kus enne hagi esitamist kohtusse ei ole kostjale esitatud ühtegi nõuet kohustuse täitmiseks, tuleb kostjale nõude esitamise ajaks lugeda temale hagi kättetoimetamise päev, s.o 05.12.2008. Kostja tasus võla 28.11.2008 ja 01.12.2008. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivist, sest kostja täitis kohustuse enne sellekohase nõude kättesaamist. Kohus leidis, et põhivõla nõude menetluskulude osas tuleb kohaldada TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut, kuna kostja ei ole andnud põhjust hagi esitamiseks enne kohustuse täitmise nõude esitamist. Kuna viivise nõue jäi rahuldamata, jäävad kõik kostja menetlusekulud seetõttu TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sissenõutavaks müügiarvetel märgitud arvete tasumise tähtaja saabumisel. Kohtu järeldus, milles kohaselt ei ole võimalik kindlaks määrata päeva, millest alates on kostja tasumise kohustust rikkunud, on vastusolus kohtu eelneva seisukohaga. Erinevatel arvetel olid maksetähtajad määratud erinevalt ja viivise arvestus hakkas kulgema arve tähtajaks tasumata jätmisel, s.o kohustuse sissenõutavaks muutumisel. Viivise arvestus on esitatud hagiavalduses ja 14.05.2009 esitatud nõude suurendamise taotluses. Ebaõige ja vastuolus VÕS § 82 lg 7 mõttega on kohtu järeldus, et nõue muutus sissenõutavaks mitte arvetel märgitud arvete tasumise tähtaja saabumisel, vaid kostjale hagi kättetoimetamise kuupäeval. Kuivõrd kohus tegi ebaõige järelduse hageja nõude sissenõutavaks muutumise osas, asus kohus väärale seisukohale ka tähtajaks tasumata arvetelt tasumisele kuuluva viivise suhtes. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus on ebaõigesti leidnud, et hageja on aktsepteerinud arvete tema poolt esitatud tähtajaks tasumata jätmist, sest ta ei ole varem esitanud nõudeid tasumata jäetud arvete osas. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg 1, millest ei tulene, et viivisenõude maksmapanekuks tuleks viivisenõudest eelnevalt võlgnikku teavitada. Apellant tugineb siinkohal ka Riigikohtu kujundatud kohtupraktikale (lahend nr 3-2-1-70-09). Kohus on osundanud, et kuna poolte vahel polnud sõlmitud kirjalikku lepingut, oli viivis 0,25% märgitud ainult arvele, täpsustamata, kuidas viivist arvutatakse. Hageja on kohtuistungil selgitanud, et arvel märgitud viivis 0,25% on viivisemäär päevas. Kostja on kõik esitatud arved aktsepteerinud ega ole esitanud vastuväiteid arvete sisu, viivise määra või arvestamise metoodika kohta. Kostja ei ole vastuväited viivise arvestamisele esitanud ka kirjalikus vastuses hagiavaldusele ega kohustungil. Seega ei tugine tõenditel kohtu järeldus, nagu ei oleks kostja vaikivalt aktsepteerinud arvetel märgitud tähtaegu ning arvestamisele kuuluva viivise määra ja arvestamise metoodikat.

hageja kostja poolt kauba eest tasumise tähtaegu. TsÜS § 2 lg 1 alusel tuleb lugeda käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest tekkinud tavaks, mida käibes osalevad isikud on pidanud õiguslikult siduvaks. VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Kostjal ei ole olnud põhjust saata hagejale kirja arvetel olevatele maksetähtaegadele vastuvaidlemise osas, kuna poolte vahel pikaajaliselt väljakujunenud tava on olnud teistsugune. Kostja on esitanud kohtule raamatupidamisõiendi, mis kajastab poolte koostööd, kauba müümist ja arvete tasumist aastatel 2006-2008. Õiendist nähtub, et kostja on tasunud hagejale kauba eest väga erinevalt pärast kauba ja arve saamist; hageja on kostjale müünud kaupa ka siis, kui kostjal oli veel eelmise kauba eest tasumata. Kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe arvetel kajastatud kahenädalase maksetähtaja osas, siis puudub hageja käitumisele igasugune mõistlik põhjendus. Ei ole eluliselt usutav, et hageja müüks jätkuvalt kaupa kostjale, kes ei pea kinni väidetavalt kokkulepitud maksetähtaegadest. Tulenevalt VÕS § 20 lg-st 1 peab nõusolek sõlmida leping olema väljendatud otsese tahteavaldusega või mingi teoga. VÕS § 20 lg 2 kohaselt loetakse vaikimist ja tegevusetust nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahtevalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Eeltoodud sätete kohaselt ei saa kostja n.ö vaikimist arvete saamisel lugeda nõustumuseks arvetel olevate tingimustega, kuna pooltevaheline tava ja praktika ei ole selline olnud. Kostja seisukohti toetab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-05. Kuivõrd poolte vahel puudus kokkulepe maksetähtaja osas, ei saanud pooltel olla ka kokkulepet viivise määra osas, samuti ei ole kokkuleppe puudumise tõttu kostja maksetähtaega rikkunud. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti leidnud, et „hageja on aktsepteerinud arvete tema poolt esitatud tähtajaks tasumata jätmist, sest ta ei ole varem esitanud nõudeid tasumata jäetud arvete osas“. Apellant järeldab vastavast lausest VÕS § 113 lg 1 ebaõige kohaldamise. Kohus on viidanud nõude mitteesitamisele maksetähtaja osas, järeldades sellest poolte kokkuleppe puudumise vastava asjaolu suhtes, otsuses puuduvad viited viivisenõude mitteesitamisele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise arvutamise metoodikale, kuid on vaielnud vastu hagile tervikuna kõigil eespool kirjeldatud põhjustel. Hageja on asunud õiguskaitsevahendeid kasutama vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-09 leidnud muuhulgas, et müügilepingu olulise rikkumisega on tegemist näiteks siis, kui ostja teatab müüjale, et ta keeldub asja eest tasumast või kui ta ei tasu ostetud asja eest vaatamata müüja meeldetuletusele. Samuti on Riigikohus leidnud, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Samuti märgib kohus, et hea usu põhimõttega oleks kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust. Viidatud Riigikohtu seisukohta tuleb laiendada kõigile õiguskaitsevahenditele.

jõudnud õigele järeldusele, et arvele märgitud maksetähtaegu ja viivisemäära ei saa lugeda antud juhul lepingutingimusteks, kuna pooled ei ole nimetatud tingimusi arutanud või nendes kokkuleppinud. Viidatud Riigikohtu lahendis leitakse, et erandjuhtudel võib arve vastuvõtmine või allakirjutamine siiski tähendada nõustumist, kui isik on varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja mingil moel näidanud oma käitumisega, et ta nõustub arvel näidatud tingimustega maksetähtaja ja viivisemäära osas, seega ei ole ta neid aktsepteerinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.