Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hiljemalt 15. märtsiks 2010. a – 1000 krooni (menetluskulu 250 krooni ja põhivõlg 750 krooni);

-

hiljemalt 15. aprilliks 2010. a – 1000 krooni (põhivõlg);

-

hiljemalt 15. maiks 2010. a – 1000 krooni (põhivõlg 250 krooni, intress 680 krooni, viivis 70 krooni);

-

hiljemalt 15. juuniks 2010. a – 1000 krooni (viivis);

-

hiljemalt 15. juuliks 2010. a – 805 krooni (viivis);

Osamakse tasumisega viivitamisel üle kahe tööpäeva muutub kogu kohtuotsuse p-s 2 väljamõistetud summa koheselt sissenõutavaks. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD ja HAGEJA NÕUE Pooled on sõlminud 31. jaanuaril 2008. a krediidilepingu, mille alusel laenas kostja hagejalt 2000 krooni, millele lisandus intress 28 päeva eest 680 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli 28. veebruar 2008. a. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlg 2000 krooni, intress 680 krooni, lepingu punktist 7.2 tulenev leppetrahv 500 krooni, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1875 krooni. Hageja taotleb kostjalt välja mõista ka viivis, mis ei olnud hagi esitamise ajaks (11. detsember 2009. a) veel sissenõutavaks muutunud, lepinguga sätestatud määras, so 0,75% päevas. Viivise suuruseks on 15 krooni päevas, hageja on olnud viivituses üle 600 päeva. Sissenõutav viivis ületab põhinõude, millest hageja nõuab hetkel üksnes 1875 krooni. Hageja peab viivise nõuet ka selles summas, mis ületab põhinõuet põhjendatuks, kuna kostja on olnud kohustuse täitmisega nii pikalt viivituses, põhjustades hagejale olulist kahju, mis seisneb saamata jäänud kasus, mille hageja oleks saanud raha uuesti kasutamise eest, vähemalt ühekordselt antud summa pealt arvestatava intressi 680 krooni ulatuses. Hageja on nõus asja menetlemisega kirjalikus menetluses. Hageja on esitanud kohtule pärast kostja vastust ka dateerimata avalduse menetluskulude väljamõistmiseks, mille kohaselt on hageja menetluskulude nõue kulutused õigusabile 2160 krooni (koos käibemaksuga) vastavalt 18. oktoobril 2009. a sõlmitud õigusabilepingule. Hageja avaldab, et ta aktsepteerib ka maksegraafikut osamaksetena 1000 krooni kuus, tingimusel, et osamakse mittetasumisel muutub kogu võlasumma täies ulatuses sissenõutavaks.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja teatas kohtule kirjalikult, et ta võtab hagi õigeks. Ta soovib järelmaksu võimalust võla tagasimaksmiseks. KOHTU SEISUKOHT ja PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja on füüsiline isik ja asja materjalidega on tõendatud, et hageja nõude aluseks on tüüptingimustel sõlmitud tarbijaleping. Tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 jj järgi. Hageja on esitanud ka leppetrahvi nõude. SMS ja e-laenu lepingu p 7.2.2 kohaselt kui laenusaaja ei tasu laenutasu tähtaegselt, siis on ta kohustatud maksma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu vastavalt Hinnakirjale. Kui laenusaaja on viivitanud Laenutasu tasumisega kuus päeva, siis kohustub ta Laenuandja nõudel maksma Laenuandjale ühekordset leppetrahvi summas kuni 300 krooni. Leppetrahvi maksmine ei vabasta Laenusaajat Laenutasu tasumise kohustusest. TsMS §-s 438 lg 1 on sätestatud kohtu kohustus otsust tehes hinnata tõendeid, otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud TsMS § 438 lg 1 tähendust 13.05.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08: .../Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele 2/4

asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud./... TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Kolleegium on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kohus leiab, et leppetrahvi tüüptingimus on käesoleval juhul VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest see on liiga suur võrreldes laenutasuga, lisaks nõuab hageja leppetrahvi suuremas määras, kui on lepinguga kokku lepitud. Leppetrahvi nõudes tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele põhinõudes ja intressinõudes 2000 + 680 krooni = 2680 krooni. Kuna kostja on olnud viivituses kohustuse täitmisega üle 600 päeva, siis on põhjendatud ka hageja viivisenõue 15 krooni päevas, millest hageja nõuab hagi esitamise seisuga 1875 krooni. Kohus mõistab kokku kostjalt välja hageja kasuks 4555 krooni. TsMS § 367 alusel mõistab kohus kostjalt otsusega määratud täitmise tähtaegadest välja viivise 0,75% päevas põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud jaotada järgmiselt: hageja tasutud riigilõiv tuleb panna kostja kanda, hageja muudest menetluskuludest tuleb panna proportsionaalselt 80% kostja kanda ja 20% jätta hageja kanda; kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on menetluskuluks õigusabikulud hagi koostamiseks 2160 krooni koos käibemaksuga. Õigusabikulude suurust tõendab EST Inkasso OÜ 1. novembri 2009. a arve hagejale. Arvest nähtuvalt on teenuseks juriidiline teenus vastavalt 18. oktoobri 2009. a õigusabilepingule ”hagiavalduste koostamine oktoober 2009 Kira Bogdanova”. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 tähenduses võiks olla tegemist kohtuvälise kuluga. Samas on asjas hagejat esindanud hageja töötaja, asjas puuduvad andmed, et EST Inkasso OÜ oleks hagejat asjas esindanud. Seega ei ole siin tegemist menetlusosalise esindaja kuluga. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et asja menetlus on saanud alguse maksekäsu kiirmenetluses ja alles 5. novembril 2009. a on kohus otsustanud lõpetada maksekäsu kiirmenetlus ja jätkata asja menetlemist hagimenetluses. Kohus kohustas hagejat esitama kohtule korrektne hagiavaldus alles 24. novembri 2009. a määrusega. Seega puudus hagejal igasugune vajadus tellida juba oktoobris 2009 EST Inkasso OÜ-lt hagiavalduse koostamine käesolevas asjas, sest siis jätkus veel maksekäsu kiirmenetlus. Kohus leiab, et kostja menetluskulude taotlus 2160 krooni ulatuses ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Samas on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv 250 krooni, mis tuleb välja mõista kostjalt. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuses ka täitmise viisi ja korra. Hageja taotleb maksegraafiku kohaldamist, kostja on nõus graafikuga, kui makse on 1000 krooni kuus. Kohus leiab, et vastavalt kostja taotlusele tuleb määrata otsuse 3/4

täitmine osade kaupa, maksega 1000 krooni kuus kuni kogu võla ja menetluskulude tasumiseni. Kohustuste täitmise järjekorra määramisel tuleb lähtuda pooltevahelisest laenulepingust. Laenulepingu p 6.3.3 näeb ette, et kui laenusaaja on teinud lepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse arvel tasutuks esimese järjekorras võla sissenõudmise kulud, seejärel tähtajaks tasumata laenusumma, seejärel tähtajaks tasumata laenutasud, seejärel viivis, leppetrahvid ja muud tasud ning kohustused.

Kohtunik

4/4

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.