2-05-17709 ERGO Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 29.aprilli 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ERGO Kindlustuse AS apellatsioonkaebus
Menetluse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kirjalik menetlus
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
1 308 685,46 krooni Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood 10017013, asukoht Tammsaare tee 118c, Tallinn), esindajad adv Ants Mailend ja adv Ingeri Luik- Tamme Kostja Tehnovõrkude Ehituse OÜ (registrikood 10407719, asukoht Suurevälja tee 12, Tallinn) esindaja adv Arne Ots
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.aprilli 2009 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
MENETLUSKULUD
Menetluskulude väljamõistmine lahendatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.ERGO Kindlustuse AS esitas 05.10.2005 Tallinna Linnakohtule hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja AS Spratfil vastu solidaarselt kahjuhüvitise 1 308 685,46 krooni ja viivise 322 krooni 69 senti päevas saamiseks alates 05.10.2005. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja M. R. 18.02.2005 kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati tule, vee, loodusõnnetuse, vandalismi ja murdvarguse riski suhtes Tallinnas XXXXX X kinnisasjal asuv hoone, mis kuulub OÜ-le Space Holding. 10.08.2005 esitas M. R. hagejale avalduse 2 279 109,90 krooni suuruse kindlustushüvitise saamiseks seoses kindlustatud hoone keldrikorruse üleujutamisega kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega 27.07.2005. Avalduse kohaselt said roiskvee tagajärjel kahjustada hoone ja selle interjöör ning keldris olnud vara. Kindlustusjuhtumist teatati 27.07.2005 Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le ning kahju vältimiseks ja vähendamiseks võeti ühendust süvapesu tegeva OÜ-ga Cleanmell. Hageja ekspert J. L. vaatas 28.07.2005 sündmuskoha üle ja fikseeris kanalisatsiooni ummistumise kohaks välise reoveetrassi. Veetase keldrikorrusel oli ca 20 cm. Vaatluse ajaks oli kelder tühjaks pumbatud, vaibad koristatud ja toimusid kuivatustööd. Kahjustatud olid seinte alumised osad, vaipkate, 11 väärispuidust ust, piljardilaud, mööbel, XVII sajandi kellakapp, kuivatusja pesumasin. Märjaks sai 4 piljardikiid (üks nikerdustega, eriti hinnaline). Ruumid haisesid kalarapete järele. Kindlustushüvitise saamise taotlusele lisati poolte koostatud avariiakt, mille kohaselt toimus 27.07.2005 kell 14.30 Lesta tänava ja Vabaõhukooli tee ristumise piirkonnas kanalisatsiooniummistus, mis põhjustas kindlustatud hoone keldrikorruse uputuse. Eeldatavaks põhjuseks on märgitud rasvaste kalajääkide väljutamine AS Spratfil poolt. Hageja maksis M. R.ile kindlustushüvitisena kokku 1 308 685 krooni 46 senti, mille kandis M. R.i taotluse alusel kinnisasja omaniku, OÜ Space Holding arvelduskontole. Kostjate vastused
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Tehnovõrkude Ehituse OÜ vastuväidete kohaselt on ta Tallinnas Kakumäe piirkonnas tegutsev vee-ettevõtja, kes osutab tasulist heitvee ärajuhtimise teenust, sh OÜ-le Space Holding, kellega oli sõlmitud 21.04.2005 heitvee ärajuhtimise teenuse leping. 27.07.2005 koostasid kostja töötaja V. B. ja OÜ Space Holding esindaja, tunnistaja J. P. juuresolekul avariiakti kanalisatsiooniummistuse kohta, mille eeldatavaks põhjuseks märgiti rasvaste kalajääkide väljutamine AS Spratfil poolt. 28.07.2005 võttis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ proovid Lesta tänaval asuvast ülepumplast AS-le Spratfil kuuluva tehase territooriumil, avariipaigalt elamu keldrist ja Vabaõhumuuseumi tee ning Loigu tänava ristmiku kaevust. AS Tallinna Vesi Laborid analüüsis proove. 29.07.2005 analüüsiprotokolli järgi tuvastati proovides kõrge polaarsete süsivesinike, s.h rasvade sisaldus. AS Spratfil kinnisasjal paiknevas kogumiskaevus ületas polaarsete süsivesinike, s.h rasvade sisaldus lubatud määra kuni 7,5 korda. Analüüsid kinnitasid, et ummistuse põhjustas AS Spratfil, kes laskis kalajääke kanalisatsioonitrassi üle lubatud normi. Kostja teatas 26.08.2005 kirjas hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud kahju eest. Ka märkis kostja, et väidetav kahju on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur. Hageja ei kaasanud kostjat elamu ülevaatusele, mistõttu ei saanud kostja väidetavat kahju ja hüvitist hagejaga kooskõlastada. Kostja viitas oma vastuväidete põhjendamisel ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 11 lg-le 1 ja
Tallinna Linnavolikogu 26.08.1999 määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 2.7.1 ja
2.7.2.2.Kui kindlustatud hoone oleks ehitatud nõuetele vastava projekti kohaselt ja oleks tehniliselt korras ja kui kinnisasja kanalisatsioonile oleksid paigaldatud kaitseseadmed uputuse vältimiseks, poleks reovesi sattunud kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse sõltumata ummistuse tekkimisest ühiskanalisatsioonis. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeltoodud õigusnormides sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja ja kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja kohustatud hüvitama enda süül tekitatud otsese kahju. Puudub kostja tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju tekkida, ning puudub kostja süü. Asjaolu, et kostja on kanalisatsioonitrassi valdaja/omanik, ei anna iseenesest alust tema suhtes vastutuse kohaldamiseks. Eeldades, et kinnisasja kanalisatsioon oli korras ja kinnisasja omanik ise ei vastuta kahju eest, oleks õigeks kostjaks AS Spratfil. Kostja vastutuse välistavad ka eeskirja p-d 1.3.10 ja 2.2.3 - kahju tekkimine vääramatu jõu tulemusena ning allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide ja pindade üleujutus.
3.AS Spratfil vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Menetluse edasine käik
4.Harju Maakohus jättis 18.04.2007 otsusega hagi mõlema kostja suhtes rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.10.2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2007 ja Harju Maakohtu 18.04.2007 otsused osas, millega jäeti rahuldamata ERGO Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ vastu ning mõisteti ERGO Kindlustuse AS-lt välja kohtukulud Tehnovõrkude Ehituse OÜ kasuks. Ülejäänud osas jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused muutmata. Tühistatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hagiavalduse täpsustused
5.Tulenevalt Riigikohtu otsuses avaldatud seisukohtades täpsustas hageja 24.09.2008 hagiavaldust järgmiselt. Kinnistu XXXXX X omanik on OÜ Space Holding, kellel on 21.04.2005 kostjaga sõlmitud heitvee ärajuhtimise leping. Kindlustuslepingu on sõlminud M. R., kuid kindlustatavaks objektiks oli XXXXX X elamu ja hüvitise saajaks oli AS Hansapank laenukohustuse osas, ülejäänud osas ja vara osas M. R.. Kahju tekkis OÜ-l Space Holding, kuid kindlustuslepingus oli kokku lepitud, et hüvitis makstakse välja M. R.ile ja nii tehtigi. Isegi kui kahju käsitleda M. R.i kahjuna, siis vastutab kostja lepingulisel alusel VÕS § 81 lg 1 kohaselt. VÕS § 81 lg 2 kohaselt võib VÕS § 81 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise korral kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Leping oli sõlmitud ka M. R.i vara osas. Kui kostja vastutuse aluseks ei ole leping, tuleks hagi rahuldada deliktiõiguse alusel. Kostja vastutuse välistaks vaid vääramatu jõud. Eeskirja p 1.3.10 sätestab, et kui veeettevõtja on ühisveevärgi hooldus- või remonditööde käigus põhjustanud kliendi kinnistu veevärgile ja kanalisatsioonile kahjustusi või kinnisturuumide üleujutusi, korvab vee-ettevõtja kliendile kahjustuste kõrvaldamise kulutused. Vee-ettevõtja ja kliendi vahel sõlmitud teenuslepingu p 4.1.2, millele kostja tugineb ja milles on vastutus sõltuvuses süüst, ei ole õiguspärane. See piirang on tulenevalt VÕS § - dest 42 lg 1 ja 106 tühine. Eeskirjas ja teenuselepingus sisalduvad tingimused on käsitletavad tüüptingimustena. Hageja leiab, et eeskirja p 2.2.3 teist lauset lugedes ei ole võimalik aru saada selle tingimuse sisust ja tähendusest, puudub mõiste heitvee
paisutuskõrgus tähendus. Hageja juhib tähelepanu, et heitvesi saab kanalisatsiooniga ühendatud hoones tõusta üle heitvee paisutuskõrguse tingimustes, kus hoone kelder on juba vett täis ning tänaval voolab üle 10 cm sügavusega heitvesi. Isegi kui eeskirja p 2.2.3 oleks tingimusena lepingu osaks, oleks see tüüptingimusena tühine. Kostja vastutus ei ole piiratud süülise vastutusega ja seda ei välista eeskirja punkt 2.2.3. Kostja rikkus lepingut, kostjal oli õigus ja kohustus mitte liita ohtlikku ettevõtet nagu kalatehas ühiskanalisatsiooniga, kostja rikkus ka teavitamiskohustust. Ükski õigusakt ei nõudnud kinnistul asuva ehitise projekteerimisel ja ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist, kostja kohustus teavitama kaitseseadme vajalikkusest kinnisasja omanikku. Heitvesi tungis ummistuse tõttu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kostjapoolne rikkumine põhjustas kahju. Kostja pidi ette nägema, et ummistused võivad tekitada üleujutuse ja see omakorda kliendile kahju. Kahju suurust tõendavad Riigel AS ja Reval Lux OÜ poolt koostatud kalkulatsioonid. OÜ EKE NORA arvamusest nähtub, et elamu taastamine üleujutuse eelsesse olukorda maksaks 1 421 819 krooni. Kahju vähendamiseks puudub alus. Hagiavalduses toodu kohaselt on tõendatud kostja kohustuste rikkumine ja selle tagajärjel kinnisasja omanikule kahju tekkimine, samuti tekkinud kahju suurus. Kindlustatud hoone kanalisatsioonisüsteem vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ei ole tõendatud ühtegi muud kindlustusvõtjapoolset rikkumist, mis annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest kindlustusvõtja ise. Hageja palus kostjalt välja mõista ERGO Kindlustuse AS kasuks kahjuhüvitise 1 308 685,46 krooni ning viivise alates 05.10.2005 kuni 01.10.2008 395 523,69 krooni ja alates 2.10.2008 vastavalt VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määrale kuni põhinõude täitmiseni. Kostja täiendav vastus
6.Kostja täpsustas vastuväiteid 04.12.2008 ning ta leiab jätkuvalt, et hagi rahuldamiseks ei ole alust. Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja p 2.2.3 sätestab, et vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. XXXXX X elamus asusid üleujutatud ruumid keldrikorrusel. Kui eeskirja p 2.2.3 on käsitletav kostja ja OÜ Space Holding vahelise heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osana, on kostja vastutus välistatud. Eeskiri oli avalik ja selle kohaldatavus oli OÜ-le Space Holding teada. Nimetatud eeskirja punkti ei saa vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, sest OÜ Space Holding kinnisvarahaldajana pidi olema teadlik kanalisatsioonist lähtuvate riskide maandamise võimalusest kaitseseadmete paigaldamise abil. Eeskirja p 2.7.2.2 kohustas kinnistu omanikku tagama kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni korrasolek ning vastavus tehnilistele standarditele ja normidele, kaitseseadme paigaldamine oli ette nähtud Eesti Projekteerimisnormides ja Eesti Vabariigi Standardis. Vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Kostja on palunud Tallinna Kommunaalametilt selgitust eeskirja p 2.2.3 osas ja sai kinnituse, et vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu, kuna vee-ettevõtjal ei ole võimalik kontrollida kliendi kinnistul olevate kaitseseadmete olemasolu ja nende vastavust nõuetele. Kindlustusvõtja M. R. ei ole kinnisasja omaniku OÜ Space Holding ja kostja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu pooleks. Kostja ei vastuta VÕS § 81 ja 492 kohaselt lepingulisel alusel. Puudub lepingurikkumine, samuti tõendid, mis kinnitaksid süülist rikkumist. Heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu p 4.1.2 kohaselt vastutab kostja süülise rikkumise korral. Isegi, kui heitveetaseme tõusu
ühiskanalisatsioonis pidada kostja rikkumiseks, oleks vastutus välistatud VÕS § 103 lg 1 alusel rikkumise vabandatavuse tõttu. Tegemist on kostja mõjusfäärist väljaspool oleva ettenähtamatu asjaoluga. Kostja ei vastuta deliktilisel alusel samadel sisulistel põhjustel. Deliktilise vastutuse välistab süü puudumine. Pole tõendeid, et ühiskanalisatsioon oli umbes ja sinna ei saanud kanaliseerida. Kahju suurus on tõendamata. Puuduvad remonttööde kuludokumendid. Kui kahju kuuluks hüvitamisele, tuleb seda vähendada, sest 1,3 miljoni krooni suurune taastamiskulu on ebamõistlikult suur. Viivis ei ole põhjendatud põhinõude rahuldamata jätmise korral. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja sõlmis M. R.iga
18.02.2005 kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati tule, vee, loodusõnnetuse, vandalismi ja murdvarguse riski suhtes Tallinnas XXXXX X kinnisasjal asuv hoone ja et kinnistu kuulub OÜ-le Space Holding. Vaidlust ei ole kindlustusjuhtumi toimumise üle 27.07.2005 kell 14.30, mil vaidlusaluse elamu keldrikorrus ujutati kanalisatsioonisüsteemi kaudu üle roiskveega. Kostja osutas vee-ettevõtjana vee- ja kanalisatsiooniteenust vaidlusaluse kinnistu suhtes. Vaidlus on asjaolu üle, kas kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1. Hageja on rajanud oma nõude kostja lepingulise vastutusele, viidates ÜVVKS § 8 lg-le 3, §-le 13 ja Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja p-dele 1.3.4, 1.5.2 ja 5 ning heitvee ärajuhtimise teenuse lepingule.
8.ÜVVKS § 8 lg 3 järgi võetakse ühisveevärgist vett ja juhitakse reovett ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel ning ÜVVKS § 13 kohaselt müüakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kooskõlas eeskirja punktiga 1.3.4 on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni klientidel õigus saada ühisveevärgist vett ja juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel. Kohtule on esitatud kostja ja OÜ Space Holding, keda esindas juhatuse liikmena M. R., vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse leping nr 210405, 21.04.2005 (t lk 121, I kd). Käesolevas asjas on vaidlusküsimus, et kui kindlustusvõtja M. R. ei ole kinnisasja omaniku OÜ Space Holding ja kostja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu pooleks, siis kostja ei saaks vastutada VÕS § 81 ja 492 kohaselt lepingulisel alusel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-2-08 märkinud, et kostja vastutab kõnealuse kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kohus leiab, et asjas tuleb hinnata, kas kostja vaidlusaluse trassi omanikuna vastutab kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale kahju tekkimise eest. Kindlustuslepingu on sõlminud M. R., kuid kindlustatavaks objektiks oli XXXXX X elamu ja hüvitise saajaks oli AS Hansapank laenukohustuse osas, ülejäänud osas ja vara osas M. R.. Kindlustuslepingus oli kokku lepitud, et hüvitis makstakse välja M. R.ile (t lk 42, I kd) ja kindlustuskohaks oli XXXXX X, Tallinn, elamu. Vaidlust ei ole, et elamut, mis oli ühendatud kanalisatsioonitrassiga, valdas M. R. ning hagetavas suuruses on talle kui kindlustusvõtjale hüvitis välja makstud. Heitvee ärajuhtimise lepingu p 1.2 kohaselt osutas kostja vee-ettevõtjana teenust eramu XXXXX X suhtes, pooled kohustusid täitma lepingu, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamist reguleerivaid õigusakte, p 4.1.2 kohaselt kohustus kostja hüvitama tema süül tekitatud kahju.
9.Vaidlus on selle üle, kas Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja p 2.2.3, mis sätestab, et vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu, on eelnimetatud lepingu osaks. Riigikohus on märkinud lahendis 3-2-1-2-08, et eeskirja p 2.2.3 ei ole imperatiivne, s.t et poolte kokkuleppel võib sellest kõrvale kalduda. Kostja väidetel on eeskirja p 2.2.3 käsitletav kostja ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana VÕS § 37 järgi ning hageja on seisukohal, et kui see punkt on lepingu osa, on see tühine VÕS § 42 lg-test 1 ja 2 tulenevalt. Lepingu p 1.1 kohaselt oli lepingu objektiks kliendi poolt tellitud ja kostja poolt osutatud tasuline heitvee ärajuhtimise teenus eramule XXXXX X. Seega lepiti kokku konkreetne teenus ja selle eest tasumise kord, mis eeldab, et olid lahendatud ja läbi räägitud kõik liitumist puudutavad küsimused ning lepingu sisust ei tulene üheselt, et eeskiri, s.h p 2.2.3, oleks lepingu lahutamatu osa. Seega ei pea kohus vajalikuks hinnata eeskirja p 2.2.3 kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena (VÕS § 37) VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi.
10.Riigikohus on lahendis 3-2-1-2-08 muuhulgas märkinud et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja rikkus heitvee ärajuhtimise lepingut või kas esinevad muud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist kostjapoolne lepingu rikkumine. Hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt kostja rikkus lepingut, sest kostjal oli õigus ja kohustus mitte liita nii ohtlikku ettevõtet nagu kalatehas ühiskanalisatsiooniga, kostja rikkus ka teavitamiskohustust. Kohus leiab, kui ükski asjakohane õigusakt ei nõudnud kinnistul asuva ehitise projekteerimisel ja ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist, puudus kanalisatsiooniga liitumisel kostjal kohustus teavitada kaitseseadme vajalikkusest kinnisasja omanikku.
11.Põhjendatud on hageja seisukoht, et ÜVVKS § 11 lg 5, mis kohustas kinnistu kanalisatsioonile paigaldama allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatele reo- ja sademeveeneeludele ning drenaaživee äravoolule kaitseseadmeid uputuste vältimiseks, kehtib alles alates 01.01.2006. Toimikus olevatest materjalidest ilmneb, et elamule anti kasutusluba 13.03.2003, seega jääb ehitusperiood eelnevasse aega, mil nimetatud seadus sõnaselgelt ei kohustanud kinnisasja omanikku tagasilöögiklappe paigaldama, mis aga iseenesest ei tähenda, et see oleks võinud olla paigaldatud ehitustööde käigus ja võimalik, et oleks takistanud vee tungimist hoone keldrisse. Käesoleva vaidluse sisuks aga ei ole küsimus, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu osaks olevaid ohutuseeskirju, vaid eelkõige kostja tegevus /tegevusetus kanalisatsiooni trassi valdajana.
12.Põhjendatud ei ole hageja viide eeskirja p-le 5.11, mis võimaldanuks kostjal kinnistu suhtes liitumislepingut mitte sõlmida, kui liitumisprojekt ei vasta nõuetele ning kostja on rikkunud teatamiskohustust, kuivõrd vajalikuks osutuks kaitseseade ja üheks liitujaks on kalatehas. Kohtu hinnangul ei saa kostja kui vee-ettevõtja vastutada kinnisasja omaniku või ehitaja ehitustehniliste normide järgimise eest. Ühestki seadusest ja lepingust ei tulene vee-ettevõtja kohustus tagada kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavus. Pealegi ÜVVKS § 11 lg 5, mis kohustas kinnistu kanalisatsioonile paigaldama allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatele reo- ja sademeveeneeludele ning drenaaživee äravoolule kaitseseadmeid uputuste vältimiseks, kehtib alles alates 01.01.2006, seega pärast lepingu sõlmimist. Asjas on vaidlus AS Spratfil vastu lahendatud.
13.Kahjustatud ruumid paiknesid allpool heitvee paisutuskõrgust ja üleujutus toimus kanalisatsiooni kaudu. Kooskõlas ÜVVKS § 11 lg-tega 1 ja 2 ning eeskirja p-ga 2.7.2.2 ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. ÜVVKS § 3 lg 1 ja 2 järgi on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni oluline osa.
14.27.07.2005 toimus kindlustusjuhtum, mil vaidlusaluse elamu keldrikorrus ujutati kanalisatsioonisüsteemi kaudu üle roiskveega. Tuvastamisele kuulub, kas selle põhjustas kanalisatsioonitrassi ummistus või muu üleujutuse põhjus, ning kas kostja tegevus või tegevusetus on põhjuslikus seoses asjaoluga, et heitvesi tungis vaidlusaluse elamu keldrisse, mis tõi kaasa otsese varalise kahju. Esitatud materjalidest nähtub, et heitvesi tungis kindlustatud hoone keldrikorrusele põrandal paikneva äravoolutrapi kaudu. Kostja on oma vastuväidetes viidanud, et ummistus ei põhjusta üleujutust nõuetekohaselt ehitatud (kaitseseadmetega või pumbaga) varustatud kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, sest ummistuse korral hakkaksid üle ajama kanalisatsiooni kaevud.
15.Menetluse käigus on esitatud toimunud sündmuse võimalike põhjuste hindamiseks kolm arvamust. Astrec Baltic OÜ (t lk 180, I kd) asjatundja P. P. on jõudnud järeldusele, et AS Spratfil kanalisatsioonisüsteemis ei lülitunud pump anduri vea tõttu õigeaegselt tööle ja selle tulemusena toimus kanalisatsioonisüsteemis avarii, mille tulemusena paisati AS Spratfil poolt ühiskanalisatsiooni süsteemi heitvett, mille polaarsete süsivesinike ehk bioloogiliste päritoluga rasvade kontsentratsioon ületas kehtestud piirnormi väärtust keskmiselt 7,5 korda ning liiga kõrge rasvasisaldusega heitvesi põhjustas ühiskanalisatsiooni trassi ummistuse Loigu tänava ja Vabaõhumuuseumi ristmiku piirkonnas. Tallinna Tehnikaülikooli professori T. K. ja dotsent J. L. arvamuse kohaselt (t lk 147-148, I kd) vältimaks üleujutust Loigu tänava kinnistule rajatud hoones on vajalik paigaldada hoone kanalisatsioonitorustikule automaatklapis, mis takistab Lesta ja Vabaõhumuuseumi tee ristumise ala ning Vabaõhumuuseumi tee 34 ja Loigu 8 piirkonna torustikus surve ülemäärase tõusu korral heitvee tagasivoolu hoone sisekanalisatsiooni. Vaidlusaluses hoones asetseb äravoolutrapi kaas madalamal tänavakanalisatsiooni paisutustasemest. Tallinna Tehnikaülikooli veetehnika õppetooli dotsent V. S. (t lk 327, I kd) on viidanud Eesti Projekteerimisnormile Kinnistukanalisatsioon EPN 18.4, ning asjaolule, et üleujutatud hoone kanalisatsiooni ehitamisel ei arvestatud keldrisse allapoole paisutuskõrgust paigaldatud veeneeluga seotud riski. V. S. hinnangul on vähe tõenäoline, et reovee rasvasisaldus 70-80mg/l võib põhjustada ummistuse D 200 mm kanalisatsioonikollektoris. Eeltoodud arvamustest ei ilmne kostja tegevust, mida saaks pidada lepingu rikkumiseks.
16.V. B., M. R.i ja E. K. on koostanud 27.07.2005 avariiakti (t lk 65, I kd) üleujutuse võimalike põhjuste kohta ning viidanud ummistusele AS Spratfil poolt kalajäätmetega heitvee sattumise tõttu üldkanalisatsiooni. Tõendeid, et heitvesi oleks tunginud kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse, ei ole. Seda ei kinnita avariiakt, kus on esile toodud oletatav põhjus, ega ükski esitatud asjatundja arvamus koosmõjus teiste tõenditega. Hageja on lisaks avariiaktile ja tunnistajate ütlustele toetunud sündmuskoha ülevaatuse aktile (t lk 54, I kd), kus on kirjeldatud üleujutuse tagajärgi ning märgitud, et kanalisatsiooni ummistus toimus hoone välises reoveetrassis. Tunnistajate V. Z., S. Ž. ja E. K. (t lk 374-384, I kd) ütlustest saab järeldada, et vesi tungis keldrisse välise kanalisatsiooni kaudu, millise asjaolu üle aga vaidlust ei ole. Hageja esindaja on olnud kirjavahetuses Keskkonnainspektsiooni Harjumaa
osakonnaga (t lk 234, 235, I kd), millest ilmneb, et kostja on pöördunud 28.07.2005 nimetatud asutuse poole palvega kontrollida, kas AS Spratfil laseb kanalisatsiooni tootmisjääke, mis tekitab ummistusi. 15.08.2005 on inspektor A. V. kontrollinud (t lk 235, 236, I kd) AS Spratfil ja koostatud vastusest ei ilmne kostja kui trassivaldaja lepinguliste kohustuste rikkumisi. Kohtu hinnangul ei ole kostja kui kanalisatsiooniteenuse osutaja rikkunud kohustust tagada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni toimimine ja korrashoid ning teenuse osutamine kliendile. Puuduvad tõendid pretensioonide kohta teistel samas piirkonnas kanalisatsiooniteenust tarbivatel majaomanikel ning ei ole esitatud tõendeid, et trass ei vastanud tehnilistele nõuetele.
17.VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Hagi ei kuulu rahuldamisele ja kohaldada tuleb VÕS § 127 lg-t 4, mis kohustab isikut kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Kahju on kindlustusvõtjal tekkinud ja see on talle hageja poolt hüvitatud. Hageja peab tõendama kostjapoolset kohustuse rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Väidetav kahju tekkis üldkanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu ja kohtu hinnangul puudub kostja tegevuses trassivaldajana ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud, milline kostja tegu oleks olnud kahju tekkimise vältimatuks eelduseks. Tõendamata on väidetava ummistuse seos kostjaga. Kirjeldatud sündmuste tagajärjel oleks kahju tekkinud ka ilma kostja tegevuseta või teota. Hageja poolt esiletoodut ei saa lugeda kahju vajalikuks põhjuseks, mis välistab kostja vastutuse.
18.Hageja on tuginenud varalise kahju tekkimisele, mis VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib seisneda eelkõige otseses varalises kahjus. Kohtule esitatud vastuväidete kohaselt on tekkinud vaidlus kahju suuruse üle, mis aga tulenevalt hagi rahuldamata jätmise põhjendusest, käsitlemisele ei kuulu.
19.Hageja on palunud kohaldada deliktiõigust juhul, kui kostja vastutuse aluseks ei ole lepinguline suhe. Hageja on esile toonud, et deliktikoosseis on täidetud, kuivõrd on olemas objektiivne teokoosseis ummistuse näol, otsene varaline kahju, põhjuslik seos, õigusvastasus ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist ehk asjaolu, et ummistuse põhjustas AS Spratfil. Hageja on tuginenud ka VÕS §-le 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab
olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Käesolevas vaidluses saab lugeda tuvastatuks, et on tekkinud kahju, kuid VÕS § 1044 lg 2 kohaselt lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega nimetatud säte välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. Apellatsioonkaebus
20.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigusnorme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid. Nimetatu on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.
21.Käesoleva vaidluse esemeks oleva kahju põhjustas Tallinnas, XXXXX X asuva elamu keldrikorruse üleujutamine kanalisatsioonijäätmetega. Enne XXXXX X liitumispunkti on ainsaks ühiskanalisatsiooni kasutajaks kalatöötleja AS Spratfil. Kahju põhjustajateks said seega olla vaid kostja ja AS Spratfil. Hageja tegi kõik endast sõltuva, esitamaks tõendeid üleujutuse põhjuste kohta. Kostja on menetluses ainuüksi eitanud hageja faktiväiteid üleujutuse põhjuste kohta, kuid pole esitanud ise nimetatu kohta mingisuguseid põhjendusi ega tõendeid. On selge, et just kostjal kui kõnealust ühiskanalisatsiooni valdaval vee-ettevõtjal on parimad võimalused üleujutuse põhjuste väljaselgitamiseks.
22.Hageja poolt kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused VÕS § 115 lg 1 ja § 492 koostoimest tulenevalt on järgnevad: 1) pooltevahelise lepingu olemasolu; 2) kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos kostja kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Eeltoodud kahju hüvitamise nõude struktuuri on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-2-08. Hageja tugines hagi alusena alternatiivselt nii lepingu rikkumisele kui ka deliktilisele vastutusele. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on õigus tugineda lepingu rikkumisele.
23.VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude esitamise keskseks eelduseks on kostja poolt lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Maakohtu seisukoht lepingu rikkumise puudumise kohta on otseses vastuolus käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 12.03.2008 otsusega, mistõttu maakohus on jõudnud valede järeldusteni. Kuna lepingu rikkumine on õiguslik küsimus, siis on Riigikohus selle küsimuse lõplikult lahendanud. Riigikohtu otsuse kohaselt on “kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse” (Riigikohtu otsuse p 15). Maakohus on Riigikohtu seisukohta eirates leidnud, et puudub kostja kohustuse rikkumine, kuna ummistuse seos kostjaga olevat tõendamata. Riigikohtu otsusest nähtuvalt ei ole oluline mitte ummistuse põhjus, vaid ummistuse olemasolu üldises trassis. Kuna maakohus on tuvastanud faktilise asjaoluna selle, et kahju põhjustas ummistus üldises trassis, ei saa enam vaielda kostjapoolse lepingu rikkumise ega ka põhjusliku seose üle. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 693 lg-t 2 ning jätnud menetlusnorme rikkudes tuvastamata kostja kohustuse rikkumise. Kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi.
24.Kuigi tulenevalt Riigikohtu tõlgendusest lepingu rikkumise osas ja maakohtu poolt tuvastatud ummistuse asukohast ei saa enam vaielda rikkumise esinemise üle, märgib hageja täiendavalt järgnevat. Kanalisatsiooniteenuse lepingu esemeks on vee-ettevõtja kohustus tagada reovee liikumine hoonest välja, mitte vastupidi. Reovee liikumine
üldisest kanalisatsioonitrassist hoonesse on iseenesest lepingu rikkumine. Selle rikkumise põhjused võivad teoreetiliselt mõjutada vee-ettevõtja vastutust tekitatud kahju eest, kuid need ei saa kõrvaldada rikkumise esinemist, kuna lepingu rikkumine on objektiivne küsimus. Hagejal puudub võimalus tõendada üldises kanalisatsioonitrassis tekkinud ummistuse põhjuseid. Tegemist on kostja valduses oleva kanalisatsiooniga, mille kaudu kostja osutab vee-ettevõtjana kanalisatsiooniteenust. Ummistuste vältimine selles trassis on kostja lepinguline kohustus (Riigikohtu otsuse p 15). Kui seda kohustust ei olnud võimalik täita kostjast sõltumatutel asjaoludel, võib kostja Riigikohtu otsuse kohaselt vabaneda vastutusest. See ei oma tähendust ega muuda olematuks kohustuse rikkumise fakti – vastutusest vabanemine ja kohustuse rikkumine on kahju hüvitamise nõude erinevad küsimused. Vastutusest vabanemiseks peaks kostja tõendama, et lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi (Riigikohtu otsuse p 15). VÕS § 103 lg 1 lause 2 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Eeltoodust järeldub, et vastutusest vabanemiseks lasub kostjal kui kohustust rikkunud poolel tõendamiskoormis vastutust välistavate asjaolude eksisteerimise osas. Kuna kostja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole, ei saa kostja vastutus olla välistatud vääramatu jõu tõttu. Maakohus on rikkunud TsMS § 693 lg-t 2 ning kohaldanud valesti tõendamiskoormist reguleerivat TsMS § 231 lg-t 1 ja materiaalõigusnorme. Lisaks sellele on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme osas, milles leiab, et kostjal puudus kanalisatsiooniga liitumisel kohustus teavitada kinnisasja omanikku kaitseseadme vajalikkusest, kuna ükski õigusakt seda kinnistu ehitamisel ega projekteerimisel ei nõudnud. Riigikohus on oma otsuse p-s 16 otseselt märkinud, et kostja teavitamiskohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2. TsMS § 693 lg 2 rikkumine on kaasa toonud kohtu ebaõige järelduse.
25.Maakohus tuvastas õigesti faktilise asjaolu, et kahju põhjustas ummistus ühiskanalisatsioonis, mida valdab kostja. Seega on kohus üheselt tuvastanud, et kahju vajalikuks põhjuseks oli ummistus ühiskanalisatsioonis. Ebaõige otsuse põhjustas aga maakohtu järeldus, et ummistuse seos kostja tegevuse või tegevusetusega on tõendamata ning et lepingu rikkumine on tõendamata. Võttes arvesse Riigikohtu seisukoha kostja kohustuste rikkumise osas, on maakohus jõudnud ebaõigetele järeldustele seeläbi, et segi on aetud ummistuse põhjused ja ummistuse tõttu tekkinud kahju põhjused – lepingu rikkumise ja tekitatud kahju põhjusliku seosena on käsitatav vaid viimane nimetatutest, mille faktilise olemasolu kohus on ka tuvastanud. Lepingu rikkumise fakti osas pole oluline kostja tegude seos ummistuse põhjustega, vaid ummistuse olemasolu olenemata selle põhjusest. Maakohtu otsus on põhjusliku seose osas seega ka vastuoluline, sest ummistuse ja kahju vahelise seose tuvastamisega ongi põhjuslik seos kahju hüvitamise kohustuse eeldusena tuvastatud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab lepingulise kahju hüvitamise nõude esitamiseks eksisteerima põhjuslik seos kostja kohustuse rikkumise ning tekkinud kahju vahel. Eeltoodu tuleneb otseselt ka Riigikohtu otsuse punktist 15. Kuna maakohus tuvastas faktilise asjaolu, et kahju põhjustas ummistus ühiskanalisatsioonis, oleks maakohus ühtlasi pidanud lugema tõendatuks põhjusliku seose kostjapoolse lepingu rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kuna maakohus on faktilistele asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu, on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud seeläbi TsMS § 436 lg-t 1. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt eksisteerib põhjuslik seos kostja kohustuse rikkumise ning tekkinud kahju vahel, saab ühtlasi lugeda täidetuks kahju hüvitamiseks vajaliku põhjusliku seose kriteeriumi.
26.Maakohtu otsuse ebaõigsust ja ebamõistlikkust näitab kostja käitumine käesoleva tsiviilasja menetluses. Kostja heidab hagejale ette üleujutuse põhjuste
mittetõendamist, kuid pole ise seni esitanud ühtegi selgitust ega tõendit nende põhjuste kohta. Veel asja teistkordsel menetlemisel maakohtus on kostja heitnud hagejale ette üleujutuse põhjuste väljaselgitamata jätmist ja eitanud ummistuse esinemist oma trassis (kostja 04.12.2008 avalduse p 2.2.6 ja 2.2.7; kostja 19.01.2009 avalduse p 3.2.2, 3.2.3 ja 3.2.12). Kuna kanalisatsiooniteenuse kasutajal pole reeglina võimalik üldise kanalisatsioonitrassi ummistuse põhjusi välja selgitada ja tõendada, välistab kaevatava otsuse loogika sisuliselt kanalisatsiooniteenuse osutaja vastuse oma kohustuste täitmise nõuetekohasuse eest.
27.Maakohtu otsuse järeldused ummistuse põhjuste kohta on ebaselged ja raskesti jälgitavad, kuid kohus näib olevat asunud seisukohale, et ummistuse kostja trassis põhjustas AS Spratfil ja seetõttu ei vastuta kostja ummistusega tekitatud kahju eest. Hageja on alati olnud arvamusel, et AS Spratfil tegevusel oli seos tekitatud kahjuga, kuid kostja kaasabita ei osutunud hagejal võimalikuks seda piisavalt põhjendada ja tõendada. AS Spratfil vastutuse küsimused lahendati lõplikult Riigikohtu 12.03.2008 otsusega. See, et AS-l Spratfil puudub kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju, ei vabasta aga kostjat tema kanalisatsioonitrassis esinenud ummistusega hagejale tekitatud kahju hüvitamise kohustusest. Arvesse tuleb võtta ka Riigikohtu seisukohta, et AS Spratfil kalatehasest lähtuva üldkanalisatsiooni ummistamise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral (Riigikohtu otsuse p 11). Selle hoolsuse jättis kostja ilmselt rakendamata, mistõttu ei saa kostja kohustuse rikkumine olla vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi.
28.Maakohus on ebaõigesti leidnud, justkui oleks esitatud tõenditega piisavalt leidnud tõendamist, et kirjeldatud sündmuste tagajärjel oleks kahju tekkinud ka ilma kostja tegevusetuse või teota. Maakohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes kohus nimetatud järeldusteni jõudis. Jättes selle tegemata, on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8.
29.Riigikohtu otsuse kohaselt peab asja uuel läbivaatamisel arvestama VÕS § 127 lg-ga 3, mille kohaselt ei kuulu hüvitamisele ettenähtamatu kahju. Kaevatavas otsuses on nimetatud sättele viidatud, kuid maakohus ei ole oma järeldusi nimetatud sättega seostanud. Seega jääb arusaamatuks, kas maakohus on VÕS § 127 lg-t 3 üldse kohaldanud, mistõttu kaevatav otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Kui maakohus on seda sätet kohaldanud, on rikutud TsMS § 231 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. VÕS § 127 lg 3 asjaolusid pidanuks tõendama kostja. Arvesse tuleb ka võtta, et käesolevas asjas ei ole välistatud kostja raske hooletus kahju tekitamisel, mis välistab VÕS § 127 lg 3 kohaldamise. Kohus ei saa hüvitatava kahju piiramise alusena kohaldada VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse reeglit olukorras, kus kohus on jätnud hindamata kahju suuruse. Kahju, mille tekkimise osas kohus ei ole seisukohta võtnud, ei saa piirata VÕS § 127 lg 3 alusel. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna hageja nõue ei kuulu rahuldamisele, siis puudub alus hinnata tekkinud kahju suurust. Kuna kohtul puudus võimalus hinnata tekkinud kahju ettenähtavust, on kohus vastavas osas kohaldanud valesti materiaalõigust. Hageja leiab, et kahju hüvitamise nõue ei kuulu piiramisele VÕS § 127 lg 3 alusel. Kanalisatsiooni kaudu toiminud üleujutuse tulemusel sai kahjustada elamu keldrikorrus. Sellise kahju tekke võimalus pidi vee-ettevõtjale olema ettenähtav.
30.Jättes ebaõigesti tuvastamata kostja kohustuse rikkumise ja põhjusliku seose, on kohus menetlus- ja materiaalõiguse norme rikkudes jätnud andmata hinnangu tekkinud kahju suurusele. Kuna maakohus on tegelikult tuvastanud kahjunõude olemasolu eeldused – kostja kohustuse rikkumise ja põhjusliku seose olemasolu rikkumise ja kahju vahel – oleks maakohus pidanud tegema kindlaks ka kahju
suuruse. Nende faktiliste asjaolude esmakordne tuvastamine ringkonnakohtu poolt piiraks poolte kaebeõigust, sest Riigikohus tõendeid ei hinda. Seega ei peaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamisel hageja arvates kahju suurust ise tuvastama ja asi tuleks saata uueks arutamiseks maakohtule. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja jäi oma esimese astme kohtus avaldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
32.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
33.Käesolevas vaidluses on teinud Riigikohus 12.03.2008 lahendi, millega saadeti pooltevaheline hagi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. TsMS § 693 lg 2 järgi on riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuses ja kostja vastuses esitatud seisukohtadega, et maakohus on eelnimetatud sätet rikkunud. Samuti esineb maakohtu otsuses vastuolusid ning mõningate järelduste kujunemine ei ole jälgitav, millega on rikutud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid.
34.Riigikohus juhtis oma otsuse p-s 14 tähelepanu sellele, et kindlustusvõtja M. R. ei ole kinnisasja omaniku ja kostja vahel sõlmitud kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu pooleks ning kohustas kohut välja selgitama, kas kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1 ja selle lepingu rikkumisest. Riigikohus selgitas, et kostja vastutab kõnealuse kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kostja vastutada kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud küsimust, kas kindlustusvõtja M. R. oli kanalisatsiooniteenuse osutamise lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi.
35.Riigikohtu otsuse p-s 13 on märgitud, et kohtul on kohustus hinnata, kas eeskirja p 2.2.3 on käsitatav kostja ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana VÕS § 37 järgi ning kas see punkt on lepingu osana kehtiv või tühine VÕS § 42 lg-test 1 ja 2 tulenevalt. Maakohus ei ole eelnimetatu osas selget seisukohta võtnud, märkides üksnes, et lepingu sisust ei tulene üheselt, et nimetatud eeskirja punkt oleks lepingu lahutamatu osa ja et kohus ei pea vajalikuks hinnata selle kehtivust tüüptingimusena.
36.Otsuse p-s 15 asus Riigikohus seisukohale, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Maakohus tuvastas, et väidetav kahju tekkis üldkanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu. Samas on maakohus Riigikohtu seisukohta eirates leidnud, et puudub kostja kohustuse rikkumine, kuna ummistuse seos kostjaga olevat tõendamata.
Riigikohtu otsusest nähtuvalt ei ole oluline mitte ummistuse põhjus, vaid ummistuse olemasolu üldises trassis. Tuvastades, et kahju tekkis üldkanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu, oleks kohus pidanud jõudma järelduseni, et kostja on lepingut rikkunud. Kuna vaidlust ei ole asjaolu üle, et üldkanalisatsioonist hoonesse tunginud kanalisatsioonivesi põhjustas kahju, oleks maakohus pidanud jõudma ka järelduseni põhjusliku seose olemasolu kohta.
37.Ummistuste vältimine kanalisatsioonitrassis on kostja lepinguline kohustus. Kui seda kohustust ei olnud võimalik täita kostjast sõltumatutel asjaoludel, võib kostja Riigikohtu otsuse kohaselt vabaneda vastutusest. See aga ei muuda olematuks kohustuse rikkumise fakti, nagu leidis maakohus. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi (Riigikohtu otsuse p 15). VÕS § 103 lg 1 lause 2 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Eeltoodust järeldub, et vastutusest vabanemiseks lasub kostjal kui kohustust rikkunud poolel tõendamiskoormis vastutust välistavate asjaolude eksisteerimise osas. Maakohus kohaldas selles osas ebaõigesti tõendamiskoormist reguleerivat TsMS § 231 lg-t 1 ja eelnimetatud materiaalõigusnorme. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ka otsuse osas, kus ta leidis, et kostjal puudus kanalisatsiooniga liitumisel kohustus teavitada kinnisasja omanikku kaitseseadme vajalikkusest, kuna ükski õigusakt seda kinnistu ehitamisel ega projekteerimisel ei nõudnud. Riigikohus on oma otsuse p-s 16 märkinud, et kui kostja teadis, et kaitseseadmete paigaldamata jätmine kujutab ohtu kinnisasja omaniku varale, siis oli tal VÕS § 14 lg 2 järgi kohustus sellest teavitada kinnisasja omanikku enne lepingu sõlmimist. Pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Maakohus ei ole eeltoodud seisukohtadega asja uuel läbivaatamisel arvestanud.
38.Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väited, et maakohtu otsuse järeldused ummistuse põhjuste kohta on ebaselged ja raskesti jälgitavad. Kohus on otsuses loetlenud ummistuse põhjuse kohta esitatud tõendeid ja tsiteerinud nende sisu, kuid jätnud selge järelduse nende alusel tegemata. Samuti on maakohus leidnud, justkui oleks esitatud tõenditega piisavalt leidnud tõendamist, et kirjeldatud sündmuste tagajärjel oleks kahju tekkinud ka ilma kostja tegevusetuse või teota. Maakohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes kohus nimetatud järeldusteni jõudis.
39.Riigikohtu otsuse kohaselt pidi asja uuel läbivaatamisel arvestama VÕS § 127 lg-ga 3, mille kohaselt ei kuulu hüvitamisele ettenähtamatu kahju. Maakohtu otsuses on nimetatud sättele viidatud, kuid kohus ei ole oma järeldusi nimetatud sättega seostanud. Seega jääb arusaamatuks, kas maakohus on VÕS § 127 lg-t 3 üldse kohaldanud. Kui maakohus on seda sätet kohaldanud, on rikutud TsMS § 231 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. VÕS § 127 lg 3 asjaolusid pidi tõendama kostja. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa hüvitatava kahju piiramise alusena kohaldada VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse reeglit olukorras, kus kohus on jätnud hindamata kahju suuruse. Maakohus tekkinud kahju suurust ei hinnanud.
40.Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on rikkunud olulisel määral TsMS § 231 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 693 lg-t 2, ei ole kohtuotsuse puudulikkus ringkonnakohtu
poolt kõrvaldatav. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest tõendite esmakordse hindamise juures ja faktiliste asjaolude tuvastamisel peab pooltele olema tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamisel juhinduma Riigikohtu 12.03.2008 otsuses (kohtuasi nr 3-2-1-2-08) antud juhistest ja seisukohtadest.
41.Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada ja poolte taotlused menetluskulude väljamõistmiseks lahendada asja lõplikul lahendamisel.
G.Kivinurm
K.Paal
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.