Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

tingimusena lepingu osaks, oleks see tüüptingimusena tühine. Kostja vastutus ei ole piiratud süülise vastutusega ja seda ei välista eeskirja p 2.2.3. Kostjal oli õigus ja kohustus mitte liita ohtlikku ettevõtet nagu kalatehas ühiskanalisatsiooniga. Ükski õigusakt ei nõudnud kinnistul asuva ehitise projekteerimisel ja ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist. Kostjal oli kohustus teavitada kaitseseadme vajalikkusest kinnisasja omanikku. Heitvesi tungis ummistuse tõttu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kostjapoolne teavitamiskohustuse rikkumine põhjustas kahju. Kostja pidi ette nägema, et ummistused võivad tekitada üleujutuse ja see omakorda kliendile kahju. OÜ EKE NORA arvamusest nähtub, et Riigel AS ja Reval Lux OÜ koostatud kalkulatsioonides toodud tööd üleujutuse likvideerimiseks on tavalised ja elamu taastamine üleujutuse eelsesse olukorda maksaks 1 421 819 krooni. Kahju suuruse tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kui palju läheks maksma eseme taastamine selle esialgsel kujul. Antud juhul elamut esialgsel kujul taastada ei soovitud, mistõttu selgitati välja taastamismaksumus, mille ulatuses maksti kindlustushüvitis soodustatud isikule välja. Kahju vähendamiseks puudub alus. Kahju vähendamist ei saa nõuda seetõttu, et kahjustatud isik on tavapäraste materjalide asemel kasutanud väärtuslikumaid materjale. Kindlustatud hoone kanalisatsioonisüsteem vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ühtegi muud kindlustusvõtjapoolset rikkumist, mis annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest kindlustusvõtja ise, pole tõendatud. Ummistuse vältimine trassis on kostja lepinguline kohustus. Kui seda kohustust ei olnud võimalik täita kostjast sõltumatutel asjaoludel, võib kostja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 alusel. Seda kostja tõendanud ei ole. Antud asjas ei saa tekkinud kahju suurus olla väiksem kui 370 092,30 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja teatas 26.08.2005 kirjas hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud kahju eest. Väidetav kahju on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur. Hageja ei kaasanud kostjat elamu ülevaatusele. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeskirjas sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja ja kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja kohustatud hüvitama enda süül tekitatud otsese kahju. Puudub kostja tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju tekkida ning puudub kostja süü. Asjaolu, et kostja on kanalisatsioonitrassi valdaja/omanik, ei anna iseenesest alust tema suhtes vastutuse kohaldamiseks. Eeskirja p 2.2.3 sätestab, et veeettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. XXXXXX X elamus asusid üleujutatud ruumid keldrikorrusel. Kui eeskirja p 2.2.3 on käsitletav kostja ja OÜ Space Holding vahelise teenuselepingu osana, on kostja vastutus välistatud. Eeskiri oli avalik ja selle kohaldatavus oli OÜ-le Space Holding teada. Nimetatud eeskirja punkti ei saa vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, sest OÜ Space Holding kinnisvara haldajana pidi olema teadlik kanalisatsioonist lähtuvate riskide maandamise võimalusest kaitseseadmete paigaldamise abil. Eeskirja p 2.7.2.2 kohustas kinnistu omanikku tagama kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni korrasoleku ning vastavuse tehnilistele standarditele ja normidele, kaitseseadme paigaldamine oli ette nähtud Eesti Projekteerimisnormides ja Eesti Vabariigi Standardis. Vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu, kuna vee-ettevõtjal ei ole võimalik kontrollida kliendi kinnistul olevate kaitseseadmete olemasolu ja nende vastavust nõuetele. Kindlustusvõtja ei ole kinnisasja omaniku ja kostja vahel sõlmitud teenuselepingu pooleks. Kostja ei vastuta VÕS § 81 ja § 492 kohaselt lepingulisel alusel. Puudub lepingu rikkumine, samuti tõendid, mis kinnitaksid süülist rikkumist. Isegi kui heitveetaseme tõusu ühiskanalisatsioonis pidada kostja rikkumiseks, oleks vastutus välistatud VÕS § 103 lg 1 alusel rikkumise vabandatavuse tõttu. Tegemist on kostja mõjusfäärist väljaspool oleva

ettenähtamatu asjaoluga. Kostja ei vastuta deliktilisel alusel samadel sisulistel põhjustel. Deliktilise vastutuse välistab süü puudumine. Pole tõendeid, et ühiskanalisatsioon oli umbes ja sinna ei saanud kanaliseerida. Kahju suurus on tõendamata. Puuduvad remonttööde kuludokumendid. Kui kahju kuuluks hüvitamisele, tuleb seda vähendada, sest 1,3 miljoni krooni suurune taastamiskulu on ebamõistlikult suur. Viivis ei ole põhjendatud põhinõude rahuldamata jätmise korral. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus tegi 09.12.2010. a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukohtukulu, mis vastas 5%-le hagihinnast. OÜ Space Holding ja kostja vahel on 21.04.2005 sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse leping (I köide lk 121-123). Teenuselepingu p 1.3 nägi ette, et pooled kohustuvad täitma lepingu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate ja muude õigusaktide tingimusi. Lepingu p 4.1.2 järgi oli kostja kohustatud hüvitama lepingu teisele poolele üksnes tema süül tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud tulu. Kohus leidis, et eeskiri oli tüüptingimusena teenuselepingu osa, v.a eeskirja p 2.2.3 teine lause. Kohus nõustus hagejaga, et ka eeskirja p-d 2.7.1 ja 2.7.2.2 ei saanud tüüptingimustena olla teenuselepingu osaks ulatuses, milles neis viidatakse tehnilistele standarditele ning normidele, kuna selline viide ei ole mõistetav ilma olulise pingutuseta. Eeskirja p-des 2.7.1 ja 2.7.2.2 puudub viide konkreetsetele standarditele. Ülejäänud osas on eeskirja nimetatud punktid tüüptingimustena lepingu osaks. Vaidlus puudub selles, et XXXXXX X kinnistu kanalisatsioon vastas teenuselepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktide nõuetele ning kinnistu kanalisatsioonil puuduva tagasilöögiklapi olemasolu ei olnud lepingu sõlmimise ajal seadusest tulenevalt kohustuslik. Lepingu p 4.1.2 ei ole VÕS § 106 lg 2 alusel tühine ja on lepingu osaks. Antud juhul ei ole teenuselepingu p-s 4.1.2 välistatud kostja vastutust tahtliku rikkumise korral. Kostja on vastutav kõigi kolme süü vormi alusel toimepandud lepingu rikkumise eest. Lepingu p 4.1.2 ei ole tüüptingimusena ebamõistlikult teist lepingupoolt kahjustav. Kohus leidis, et kindlustusvõtja oli teenuselepingu alusel kaitstud kolmandaks isikuks ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 492 lg 1 alusel läks hagejale üle kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja vastu. Kindlustusvõtja M R sõlmis OÜ Space Holding seadusliku esindajana teenuselepingu kostjaga. Seega oli M R kostjale äratuntav. Teenuselepingu sõlmimisel olid kindlustusvõtja kui elamu elaniku õigused ja huvid lepingu täitmise käigus samal määral ohustatud kui OÜ Space Holding omad, lepingu sõlmimisel sai eeldada OÜ Space Holding tahet kaitsta XXXXXX X elamus elavate isikute huvisid ja õigusi ning kolmas isik oli kostjale äratuntav. Otsuse kohaselt ei ole antud asjas tõendatud XXXXXX X kinnistul asuva hoone keldrikorruse üleujutamine ühiskanalisatsioonitrassis tekkinud ummistuse tõttu. Tõendeid kogumis hinnates järeldas kohus, et selgesõnaliselt viidatakse ühiskanalisatsioonitrassis ummistuse olemasolule üksnes 27.07.2005 avariiaktis (I köide lk 65), kuid ainuüksi antud tõendiga ei ole tõendatud ummistuse olemasolu kostjale kuuluvas ühiskanalisatsioonitrassis. Aktist ei nähtu, milliste asjaolude pinnalt, kuidas ja kus konkreetselt ummistuse olemasolu tuvastati. Ummistuse asukohana on piiritletud Lesta ja Vabaõhumuuseumi tee ristmiku ning Vabaõhumuuseumi tee 34 ja Loigu 8 vaheline rajoon, kuid tegemist on laialdase territooriumiga. Seega on kohtu hinnangul tegemist akti koostanud isikute oletusega võimaliku ummistuse olemasolu ja asukoha kohta, mitte ummistuse tegeliku olemasolu ja asukoha tuvastamisega. Akti koostajad järeldasid, et õnnetuse põhjustas ummistus, mille omakorda põhjustas AS Spartfil, kuid selline järeldus on käesolevas tsiviilasjas tehtud ning jõustunud lahendi kohaselt osutunud ebaõigeks. Tegemist oli eeldusliku arvamusega. Ka ummistuse olemasolu tuvastamise puhul oli tegemist asjaosaliste põhistamata ja oletusliku

järeldusega. Ükski teine käesolevas asjas kogutud tõend ei tõenda ega toeta 27.07.2005 aktis toodud oletusi. Käesolevas asjas ei ole selge, mida on akti koostajad silmas pidanud ummistuse all. Hageja ei osanud 29.09.2010 istungil selgitada, kuidas akt koostati. Kohus leidis, et mõlemad pooled on sisuliselt nõustunud, et ummistusena võiks käsitleda olukorda, kus vesi ühises kanalisatsioonitrassis üldse ei voola. Antud asjas kogutud tõenditega ei ole sellise olukorra esinemine tuvastamist leidnud. Tuvastatud on, et heitvesi tungis XXXXXX X kinnistule läbi kinnistu enda kanalisatsioonisüsteemi, kuid tuvastamata on, kas heitvee tagasitungimise tingis kanalisatsiooni ummistus või oli tegemist mõne muu olukorraga, näiteks heitevee üldise taseme tõusuga kanalisatsioonitrassis. Pooltel puudub vaidlus selles, et XXXXXX X kinnistul asuva hoone kanalisatsioonisüsteemil puudus kaitseseade ehk tagasilöögiklapp. Käesolevas asjas on tunnistaja ütlustega tõendatud, et kostja teavitas enne lepingu sõlmimist OÜ Space Holding juhatuse liiget M R it kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadme paigaldamise vajadusest. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja puudub alus kahelda, et M R ei saanud vestlusel aru, millisest konkreetsest kaitseseadmest jutt on. VÕS § 14 lg 2 ei eelda teise lepingupoole teavitamist terminoloogiliselt korrektsete väljenditega. Oluline on sisuline teavitamine, mille toimumist tõendavad tunnistaja ütlused. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid, nõustus kohus kostjaga, et kaitseseadme olemasolu oleks õnnetuse toimumise välistanud. Kuivõrd ummistuse teke ühiskanalisatsioonitrassis tõendatud ei ole, oleks võimalikel muudel juhtudel (näiteks heitveetaseme tõusul ühiskanalisatsioonitrassis) õnnetusjuhtumi toimumise täielikult välistanud kaitseseadme olemasolu XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemis. Käesolevas asjas ei ole tõendatud kostja poolt teenuselepingu rikkumine. Tõendatud pole, et heitvesi tungis

XXXXXX

X kinnistu kanalisatsioonisüsteemi ühiskanalisatsioonitrassis toimunud ummistuse tõttu. Teenuselepingu puhul on tegemist käsunduslepingu tunnustele vastava lepinguga. Tõendatud on, et 27.07.2005 tungis heitvesi XXXXXX X kinnistul asuva hoone keldrikorrusele läbi seal asunud äravoolutrapi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et samaaegselt oli ka takistatud kinnistult endalt heitvee ärajuhtimine ühiskanalisatsioonitrassi. Tuvastamist ei leidnud kostja poolt mõne lepingulise kohustuse rikkumine. Tõendatud on üksnes see, et kaitseseadme olemasolu korral XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemis ei oleks heitvesi hoone keldrikorrusele tunginud. Kaitseseadme paigaldamine XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemi ei olnud kostja mõjusfääris ning sellise kaitseseadme puudumine ei ole käsitletav kostjapoolse süülise lepingu rikkumisena. Kliendi vastutusalas oli tagada kinnistu kanalisatsioonisüsteemi korrashoid ning kliendil oli võimalik otsustada, kas ta paigaldab oma kinnistu kanalisatsioonisüsteemi kaitseseadmed või mitte. Antud asjas ei ole hageja tõendanud kostja poolt teenuselepingu rikkumist ega kostjal mis tahes vormis süü esinemist sellise rikkumise toimepanekul. Kostjal puudus kohustus ning võimalus paigaldada XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseade, mistõttu kostja ei vastuta õnnetusjuhtumi tagajärgede eest. Hageja ei ole tõendanud, et ühiskanalisatsioonitrassis oleks esinenud ummistus, mille tekkimise eest kostja süüliselt vastutaks ning mis oleks olnud õnnetusjuhtumi toimumise põhjuseks. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud mis tahes muid asjaolusid, millest tulenevalt võiks kostjat lugeda lepingut süüliselt rikkunuks. Asjakohatu on hageja väide, mille järgi tuleb kohtul teha väärtusotsustus ning hinnata, kas panna kanalisatsiooniteenuse osutamisega seotud riskid oma eriala professionaalile või piiratud erialaste teadmistega isikule. Käesolevas asjas on hagejaks kindlustusandja, mitte lepingu sõlminud pool. Teenuselepingu sõlminud OÜ-t Space Holding ei saa VÕS § 34 mõistes pidada tarbijaks ning tal oli võimalik valida, kas paigaldada kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadmed või mitte. Samuti oli isikul võimalik end kindlustada erinevate õnnetusjuhtumite vastu, mida antud juhul tehtigi. Kindlustusvõtjal oli võimalik end kindlustada võimaliku kahju vastu ka

siis, kui kahju tekkimine oli põhjustatud kaitseseadme puudumisest. Asjaolu, et sellise kindlustuslepingu sõlmimine on võimalik ning kindlustusandja hüvitas kindlustusvõtjale tekkinud kahju, ei anna kindlustusandjale automaatselt suuremat nõudeõigust kolmandate isikute, sealhulgas kostja vastu. Kohus nõustus hagejaga, et käesolevas vaidluses ei ole tuvastatud asjaolusid, milliste tõttu oleks kostja tekkinud kahju eest vastutav deliktilisel alusel. Hageja ei ole välja toonud, millise teoga võiks kostja kannatanule kahju tekitada. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks mõne teoga tekitanud kahju kannatanu omandile (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Deliktilise vastutuse korral peaks hageja tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja väitel rikkus kostja mõnda seaduses sätestatud kohustust, tuleb ka sellise rikkumise toimepanek hagejal tõendada. Antud juhul ei ole tõendamist leidnud ummistuse olemasolu ja selle tõttu üleujutuse teke. Muid võimalikke asjaolusid, millest tulenevalt võiks kostja vastutada kannatanule tekitatud kahju eest deliktilisel alusel, ei ole hageja välja toonud. Kuna kostja ei vastuta kannatanule OÜ-le Space Holding tekitatud kahju eest, tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja pole tõendanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Asja kahjustamisel tuleb kahju tekitajal hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Asja parandamine peab toimuma mõistlikel tingimustel ehk kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kõige odavamat võimalust ei pea valima reeglina siis, kui see oleks selgelt madalama kvaliteediga. Hageja pole tõendanud, millised olid kahjustatud hoone remontimisel vajalikud ja mõistlikud kulud. Hageja esitatud eelkalkulatsioonid ei tõenda hoone remontimise tegelikke ja mõistlikke kulusid. Tõendatud pole ka hageja väide, et hoonet esialgsel kujul ei taastatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et tegelikult teostati XXXXXX X hoones remont, mille tagajärjel kõrvaldati õnnetusjuhtumist tingitud kahjustused ning remondi kuludokumendid olid reaalselt olemas. Tunnistaja ütlustes toodu ei ühti AS Riigel kalkulatsiooniga. Hageja esitatud tõendid ei tõenda VÕS § 132 lg-s 3 ette nähtud viisil asja parandamiseks vajalikke mõistlikke kulusid. Kohus nõustus kostja väitega, mille kohaselt ei sisalda AS Riigel kalkulatsioon selgitusi tabelis toodud kuluartiklite ja kahjustuste kõrvaldamiseks vajalike tööde kohta. Tõendid ei kajasta, millised oleksid olnud hoone parandamiseks vajalikud mõistlikud kulud, neis on pigem kinnitatud, et ka selliste suurte kuludega on võimalik hoonet taastata. Kuna XXXXXX X elamu reaalselt siiski taastati, oleks hagejal olnud võimalik esitada kohtule tõendid tegelike remondikulude maksumuse kohta. Seda hageja ei teinud. Kohus ei nõustunud hagejaga, et esitatud kalkulatsioon on piisav remondikulude tõendamiseks. Kohtu arvates ei saa asja kahjustamisest tuleneva hüvitise suuruse määramisel VÕS § 132 lg 3 järgi arvestada seda, millised toreduslikud täiendavad omadused olid asjal enne selle kahjustamist, kuivõrd VÕS § 132 lg 3 räägib selgesõnaliselt mõistlikest kuludest. Mõistlikud kulud on vähimad ja põhistatud kulud, mis tagavad asja kahjustuste kõrvaldamise ilma oluliselt halvendamata selle kvaliteeti. Asjaolu, kas taastamisel kasutatakse näiteks tavalisi või vääruspuidust uksi, ei ole sellises olukorras arvestatav, kuna ka tavaline uks täidab samasugust funktsiooni. Hageja ei ole tõendanud, millisel määral suurendas tavapärasest kallimate materjalide kasutamine võimalikku kahju. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus nõustus kostjaga, et kostja ei oleks saanud ka lepingu rikkumise puhul ette näha, et tema poolt tekitatav võimalik kahju on tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna antud hoones on kasutatud erakordselt kalleid materjale. Isegi juhul, kui kostja oleks vastutav kannatanule tekitatud kahju eest, ei ole hageja tõendanud, et kahju suuruseks on hagiavalduses nõutud 1 308 685,46 krooni. Kahju suurus on tõendatud üksnes 370 092,20 krooni ulatuses. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud,

et nimetatud summa ei oleks see vähim ja mõistlik kulu, millega oleks saanud kõrvaldada elamu keldrikorrusele üleujutuse tagajärjel tekkinud kahjustused. Viidatud summas kahju ei kuulu aga kostjalt väljamõistmisele, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kostja vastutav kindlustusvõtjale tekitatud kahju eest. Kohus nõustus kostjaga, et kuna hagejal puudub põhinõue, pole hagejal kostja vastu ka viivisenõuet. Tuvastamist ei leidnud, et kostja oleks mõnda oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hagejale välja kahjuhüvitis 83 643 eurot, alates 05.10.2005 kuni 29.09.2010 viivis 40 280 eurot ja alates 30.09.2010 kuni põhinõude täitmiseni viivis vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määrale. Maakohus seostas alusetult kostja vastutuse üldkanalisatsiooni täieliku mittetoimimise ja selle täpsete asjaolude tuvastamise eeldusega. Kumbki pool ei ole väitnud, et heitvee liikumine üldkanalisatsioonis oli täielikult blokeeritud. Heitvesi tungis elamusse üldkanalisatsioonis esinenud probleemi tõttu. Reovee liikumine üldisest kanalisatsioonitrassist hoonesse kujutab iseenesest lepingu rikkumist. Elamusse tunginud reovesi pärines üldkanalisatsioonist. Nimetatu võttis omaks ka kostja. Kui heitvesi liigub ühiskanalisatsioonist majja, on tegemist probleemiga ühiskanalisatsioonis. Kostja võttis omaks, et ühiskanalisatsiooni voolus esines takistus. Kostja ei esitanud kanalisatsioonisüsteemis esinenud probleemide kohta selgitusi ega tõendeid. Hagejal ei olnud objektiivselt võimalik nimetatud asjaolusid tõendada. Maakohus väitis ekslikult, et ükski teine tõend ummistuse esinemist ei kinnita. Maakohus tuvastas, et heitvesi tungis elamusse keldris asuva äravoolutrapi kaudu, kuid heitis hagejale arusaamatult ette seda, et pole tõendatud takistuste esinemist kinnistult heitvee ärajuhtimisel ühiskanalisatsioonitrassi. Kohus pole arusaadavalt selgitanud oma järeldusi selle kohta, et ühiskanalisatsioonis täielikku ummistust ei esinenud, kuid toimus veetaseme tõus, mille tulemusena heitvesi elamusse tungis. Otsus on vastuoluline, sest maakohus on välistanud kostja õiguse tugineda eeskirja p 2.2.3 teisele lausele. Maakohtu põhjendused mittenõustumisest hageja väitega vaidlusaluse lepingulise suhte poolte ebavõrduse kohta on alusetud. Kanalisatsiooniteenuse kasutaja ei saa teada ega maandada vee-ettevõtja trassides esinevaid riske võrdväärselt teenuse osutajaga. Teenuste saaja võimalus end nende riskide vastu kindlustada ei saa mõjutada vee-ettevõtja vastutust ega kahju hüvitanud kindlustusandja õigusi kahjustatud isikult omandatud nõudeõiguse realiseerimisel. Pooltevahelise suhte iseloomu ei mõjuta asjaolu, et lepingu poolele kuulunud nõude on omandanud kindlustusandja. Kostja kui oma eriala professionaal peab kandma teenuse osutamisega seotud riske ning vastutust. Kostja ja OÜ Space Holding vahel puudub kehtiv kokkulepe süülise vastutuse rakendamiseks. Isegi kui selline vastutust piirav kokkulepe eksisteeriks, jaotas kohus ebaõigesti tõendamiskoormist. Kuna eeskirjas on vastutuse küsimust reguleeritud, ei tohtinud kostja teenuselepingute väljatöötamisel oma vastutust ulatuslikumalt piirata ja seega ei ole teenuselepingu p 4.1.2 õiguspärane. Teenuselepingu p 4.1.2, milles piiratakse kostja vastutust üksnes süülise otsese kahjuga, on tühine. Juhul, kui eeskiri on tüüptingimusena lepingu osaks, siis tulenevalt asjaolust, et teenuselepingus ning eeskirjas sisalduvad kostja vastutust puudutavad tingimused on omavahel vastuolus, tuleb VÕS § 39 lg-st 1 ja § 37 lg-st 3 lähtuvalt rakendada kostja vastutusele eeskirja p-i 1.3.10, mille kohaselt välistab kostja vastutuse üksnes vääramatu jõud. Ainuüksi asjaolu, et vastutuse piiramise kokkulepped on seadusest tulenevalt dispositiivsed, ei ole asjakohane argument teenuselepingu p-i 4.1.2 (tüüptingimus) kehtivaks lugemisel. Hageja arvates puuduvad mistahes mõistlikud põhjendused võimaldamaks monopoolselt tegutseval ettevõttel kalduda tema enda poolt

kujundatud tüüptingimustega kõrvale üldisest vastutuse printsiibist. Olukord, kus teenuseosutaja piirab omapoolset vastutust tüüptingimustega selliselt, et teine lepingupool vastutab tema ees aga endiselt garantiivastutuse alusel, ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega eesmärgiga. Selline tüüptingimus on igal juhul ebamõistlikult teist poolt kahjustav ning seetõttu tühine (VÕS § 42). Kohus jättis tähelepanuta, et eeskirja p 1.3.10, mille kohaselt kostjale laieneb garantiivastutus ja teenuselepingu p 4.1.2, mille järgi vastutab kostja süüliselt, on omavahel vastuolus. Tüüptingimuste ebamõistlikul ja arusaamatul viisil esitamisel, sh tüüptingimuste vastuolulisuse korral tuleb sellised tüüptingimused lugeda kas lepingu osaks mitteolevateks (VÕS § 37 lg 3) või tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39). Kostja vastutus ei ole süüline. Kostja vabaneb vastutusest üksnes vääramatu jõu korral (nn garantiivastutus VÕS § 103). Kostja poolt kohustuse rikkumise ärahoidmine oli objektiivselt võimalik ning kahju ei ole tekkinud vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud ühelgi viisil vääramatu jõu asjaolude esinemist. Isegi kui kostja teenuselepingust tulenev vastutus oleks süüline, ei ole kostja täitnud oma seadusest tulenevat tõendamiskoormist vastutusest vabanemiseks. Kostja vastutab kõikide lepingu rikkumisest tingitud kahjude eest. Maakohus tegi ebaõiged järeldused kaitseseadme puudumise osas. Kaitseseadme puudumine võib anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel, mida kohus teinud pole. Kohtuotsus on ebaõige kahju suuruse osas. Maakohtu väide vastuoludest tunnistaja Ž ütluste ja AS-i Riigel asjatundja arvamuse vahel on meelevaldne. Kohus pole selgitanud, miks ei oma AS-i Riigel arvestuse usaldusvääruse hindamisel tähendust ülejäänud hageja poolt esitatud tõendid. Maakohus leidis meelevaldselt ja vastuolus tõenditega, et hageja poolt esitatud asjatundja arvamused ei kajasta, millised oleksid olnud hoone parandamiseks vajalikud mõistlikud kulud, vaid antud arvamustes on pigem kinnitatud, et ka selliste suurte kuludega on võimalik hoonet taastada. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited OÜ Kerning arvamuse mitteusaldusväärsuse kohta. Kohtu seisukoht, nagu peaks kahju hüvitamisel arvestama vaid ehitise kahjustatud osade funktsionaalsusega, mitte taastama kahju tekitamise eelset olukorda, on ekslik ja vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. Taastamisele kuulub isiku samaväärne varaline olukord. Kohus tõlgendas valesti VÕS § 132. Kohus ei täpsustanud, mida konkreetselt mõeldakse toreduslike täiendavate omaduste all, mis kohtu arvates hüvitamisele ei kuulu, ning selliste omaduste rahalist väärtust. Maakohus pole täpsustanud, millise konkreetse kahju tekkimine polnud kohtu arvates ettenähtav ega arvestanud, et tunnistaja A. V tegi kindlaks, et tegemist on kallilt ehitatud majaga. Hagejal ei ole tõendeid tegelikult tehtud ehitustööde kohta ning nende esitamine polnud ka kahju hüvitamise eelduseks. Kui hageja saaks tegelikult tehtud tööde kohta tõendeid esitada, tuleks nende tööde seotust õnnetusjuhtumiga hinnata juba menetluses esitatud tõendite alusel. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 9.12.10 otsus tuleb tühistada asjaolude ebaõige tuvastamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) 18.02.2005.a sõlmisid hageja ja M R kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati Tallinnas, XXXXXX X asuv hoone muuhulgas veest tuleneva riski vastu;

2) XXXXXX X kinnistu kuulus OÜ-le Space Holding; 3) OÜ Space Holding ja kostja sõlmisid 21.04.2005.a heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu; 4) XXXXXX X kinnistul asuva elamu keldriruumid asusid allpool heitvee paisutuskõrgust ning hoone kanalisatsioonisüsteemil puudusid kaitseseadmed, sh tagasilöögiklapp; 5) 27.07.2005.a tungis XXXXXX X hoone keldriruumidesse läbi äravoolutrapi heitvesi, mis ujutas üle keldrikorruse; 6) hageja tasus kindlustusandjana M R i avalduse alusel kahju summas 500 000 ning summas 805 685,46 krooni OÜ-le Space Holding. Pooled vaidlevad selle üle: 1) kas kostja rikkus OÜ-ga Space Holding 21.04.2005.a sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse lepingut või mõnda seadusest tulenevat kohustust ning kas sellest tulenevalt on kostja kohustatud hüvitama kindlustusvõtjale tekitatud kahju. 2) kas üleujutuse XXXXXX X hoones põhjustas ummistus üldises kanalisatsioonitrassis ning kas kindlustusvõtja M R oli heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osas kolmandaks kaitstud isikuks. 3) kas kaitseseadme olemasolu XXXXXX X hoonel oleks välistanud kahju tekkimise ning kas hageja väidetud kahju suurus on tõendatud. OÜ Space Holding ja kostja vahel on 21.04.2005.a sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse leping (toimiku 1. kd, lk 121-123). Nimetatud lepingu punkt 1.3 nägi ette, et pooled kohustuvad täitma lepingu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate ja muude õigusaktide tingimusi. Lepingu punkti 4.1.2 järgi oli kostja kohustatud hüvitama lepingu teisele poolele üksnes tema süül tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud tulu. Vastavalt lepingu punktile 7.1.1 pidid pooled kandma vastutust lepinguga võetud kohustuste, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivates ja muudes õigusaktides sätestatud nõuete täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest. Riigikohus on oma 12.03.2008.a otsuses leidnud, et eeskirja näol võis tegemist olla tüüptingimustega. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb asja lahendaval kohtul hinnata, kas eeskirja punkt 2.2.3 on käsitletav lepingu osana ning kas see säte on lepingu osana kehtiv või tühine VÕS § 42 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt. Maakohus on otsuses esmalt analüüsinud, milliseid sätteid ja tingimusi on võimalik käsitleda OÜ Space Holding ja kostja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osana. Kolleegium nõustub maakohtuga, et eeskirja näol on tegemist tüüptingimustega, mis olid heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tallinna linnas kehtiva eeskirja näol on tegemist õigusaktiga, mis on kehtestatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse alusel. Maakohus luges tunnistajate A V ütlustega tõendatuks, et OÜle Space Holding oli lepingu sõlmimisel tehtud viide eeskirjale ning OÜ-l Space Holding oli võimalik eeskirjast kui avalikult kättesaadava õigusakti sisust teada saada. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaselt võis OÜ Space Holding kui kinnisvara haldusega tegelev ettevõte eeldada eeskirja olemasolu. Kinnistute veega varustamise ja ühiskanalisatsiooni abil reovee ärajuhtimise küsimus on kohtu hinnangul üldteadaolevalt reguleeritud mitmete õigusaktidega, milliseid tuleb

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuste osutamise valdkonnas arvestada. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni süsteem luuakse ja arendatakse avalikes huvides ning vastavalt ÜVVKS § 4 lõikele 1 rajatakse ühisveevärk ja – kanalisatsioon kohaliku omavalitsuse arendamise kava alusel. Kooskõlas sama seaduse § 5 lõikega 1 peab ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Ka ÜVVKS § 8 lg 4 sätestab, et ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Kuivõrd OÜ-le Space Holding tutvustati lepingu sõlmimisel kehtivaid õigusakte, pidi ta lepingu poolena eeldama eeskirja olemasolu ning kuivõrd oli tegemist avalikult kehtestatud õigusaktiga, oli tal võimalik eeskirja sisust teada saada. Maakohus leidis õigesti, et eeskirja punkti 2.2.3. teine lause: „Vee-ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu“ ei ole tüüptingimusena lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel. VÕS § 37 lg 3 alusel ei loeta tüüptingimuseks sellist tingimust, mille sisu, väljendusviis või esitluslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, mille järgi on mõiste „heitvee paisutuskõrgus“ erialaline termin, mida lepingu sõlminud isik ei saanud ilma olulise pingutuseta ise mõista. Eeskirja üldosa alapunktis 1.2. on defineeritud eeskirjas kasutatavad mõisted, kuid seal ei ole defineeritud mõistet „heitvee paisutuskõrgus“. Antud mõiste on avatud Eesti Standardis „Kinnistu kanalisatsioon“ (toimiku 3. köide, lk 118-121), kuid standardi näol ei ole tegemist avalikult kättesaadava õigusaktiga ning seega oli mõiste „heitvee paisutuskõrgus“ mõistetav ilma lisaselgitusteta vaid erialavaldkonda hästi tundvatele isikutele. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et eeskiri oli tüüptingimustena heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osaks, välja arvatud eeskirja punkti 2.2.3. teine lause. Samuti ei saanud eeskirja punktid 2.7.1 ja 2.7.2.2. tüüptingimustena olla heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osaks ulatuses, milles neis viidatakse tehnilistele standarditele ning normidele. Eeskirja punktides 2.7.1. ja 2.7.2.2. ei olnud selgelt viidatud, milliseid standardeid silmas on peetud. Seega ei ole eeskirja punktid 2.7.1. ja 2.7.2.2. heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osaks ulatuses, milles neis on viidatud kinnistu omaniku kohustusele tagada kinnistu kanalisatsioonisüsteemi vastavus tehnilistele normdokumentidele ja standarditele VÕS § 37 lg 3 alusel, kuna selline viide ei ole mõistetav ilma olulise pingutuseta. Ülejäänud osas on eeskirja punktid 2.7.1. ja 2.7.2.2. tüüptingimustena lepingu osaks, kuna viide õigusaktidele on piisavalt selge. Lisaks puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et XXXXXX X kinnistu kanalisatsioon vastas heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktide nõuetele ning kinnistu kanalisatsioonil tagasilöögiklapi olemasolu ei olnud lepingu sõlmimise ajal seadusest tulenevalt kohustuslik. Maakohus on põhjendatult leidnud, et heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu punkt 4.1.2. on samuti käsitletav tüüptingimusena. Antud säte nägi ette, et kostja oli kohustatud hüvitama üksnes tema süül kliendile tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud tulu. VÕS § 35 lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama lepingu sisu. Käesoleva asjas ei ole kumbki pool esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleksid kostja ja OÜ Space Holding heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimisel eraldi selle lepingu tingimusi läbi rääkinud. Kostja kasutas lepingu sõlmimisel eelnevalt välja töötatud lepingutingimusi, millist asjaolu on kinnitanud ülekuulatud tunnistaja Ants Väravas. Tunnistaja kinnitas: „Leping on standardne“ (toimiku 4.

köide, lk 34 pöördel). Maakohus ei nõustunud aga põhjendamatult hageja seisukohaga selles osas, milles hageja pidas antud punkti 4.1.2. tühiseks VÕS § 46 lg 1 ja § 106 alusel. VÕS § 103, mille järgi saab kohustust rikkunud võlgniku vastu alati rakendada õiguskaitsevahendeid ning kohustuse rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral, on oma olemuselt dispositiivne. VÕS § 104 lg 1 sätestab selgelt, et lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormideks on VÕS § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 106 lg 2 järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Antud juhul ei ole heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu punktis 4.1.2. välistatud kostja vastutust tahtliku rikkumise korral. Vastupidi, kostja on vastutav kõigi kolme süü vormi alusel toime pandud lepingu rikkumise eest. Kolleegium leiab, et põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud eeskirjas (eeskirja p.1.3.10 järgi laieneb kostjale garantiivastutus) kui vaidlusalust valdkonda reguleerivas õigusaktis on vastutuse küsimus reguleeritud, siis puudus kostjal teenuselepingute väljatöötamisel õigus oma vastutust ulatuslikumalt piirata. Eelneva tõttu on teenuselepingu p.4.1.2 tühine. Riigikohus leidis samas asjas 12.03.2008 tehtud lahendi p-s 13, et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi. Kolleegium nõustub hagejaga, et seda enam ei saa olla sellist õigust vee-ettevõtajal endal. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et kostja lepinguline vastutus ei ole piiratud süüga. Kolleegium nõustub hagejaga, et isegi juhul, kui kostja vastutus oleks piiratud süülise vastutusega, vastutaks kostja teenuselepingu rikkumisest tekkinud kahju tekkimise eest ikkagi, kuna kostja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Vaidlus puudub selles, et 25.07.2005 toimus XXXXXX X kinnisasjal asuva hoone keldrikorrusel üleujutus kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega, mis haises kalarapete järele. Riigikohus on lahendis 3-2-1-2-08 leidnud, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldise trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole asjas tõendamist leidnud ummistuse tekkimine kanalisatsioonitrassis ning ka seetõttu ei kuulu hagi rahuldamisele. Kolleegium nõustub hagejaga, et käesoleva asja õige lahendamise seisukohalt ei ole oluline mitte see, millistel põhjustel oli heitvee liikumine üldkanalisatsioonitrassis takistatud, vaid üksnes see, et heitvesi tungis kannatanu elamusse üldkanalisatsioonitrassis esinenud probleemide tõttu. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, mille kohaselt kannatanu kinnistul asuv trass ei oleks vastanud kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud nõuetele. Teenuselepingu esemeks on vee-ettevõtja kohustus tagada heitvee liikumine hoonest välja, mitte vastupidi. Seega on heitvee liikumine kanalisatsioonitrassist elamusse iseenesest lepingutingimuste rikkumine. Asjaolu, et üldkanalisatsioonitrass ei toiminud nõuetekohaselt, tõendab ka Keskkonnainspektsiooni õiend, millest nähtub, et 15.08.2005 on kontrollitud saabunud avaldust ja tõdetud, et avarii tekkis, kuna pumba andur ei hakanud tööle ja kanalisatsioonisüsteem täitus heitveega (t.l.235,I kd). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, mille kohaselt põhjustanuks heitvee liikumise üldtrassist hoonesse vääramatu jõud. Heitvee tungimine elamusse on tõendatud 27.07.2005 koostatud avariiaktiga (t.l.65-66, I kd), sündmuskohal viibinud tunnistajate S Ž, E K ja V Z ütlustega (t.l.375-384, I kd), keskkonnainspektsiooni 27.6.2006 kirjaga koos lisadega (t.l. 234-236). Riigikohus on oma 12.03.2008.a otsuses leidnud, et alama astme kohtul tuleks ülaltoodu tõttu tuvastada, kas kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest VÕS § 492 lg 1 järgi. Kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu järgi kaitstud kolmandaks isikuks VÕS 81 järgi ning

kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga. VÕS § 81 lg 1 sätestab, et lepinguga võib kaasneda kohustus arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega. Sellist kohustust eeldatakse muuhulgas siis, kui kolmanda isiku huvid või õigused on lepingu täitmise käigus ohustatud samal määral kui võlausaldaja huvid või õigused ja võib eeldada võlausaldaja tahet kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ning kolmas isik on võlgnikule äratuntav. Vastavalt VÕS § 81 lõikele 1 võib kohustuse rikkumise korral kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et OÜ Space Holding seaduslikuks esindajaks oli kindlustusvõtja M R . M R sõlmis OÜ Space Holding esindajana heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu kostjaga, mis nähtub nii tunnistaja A V ütlustest (toimiku 4. köide, lk 34 pöördel) kui ka lepingust endast (toimiku 1. kd lk 121-123). Seega oli M R kostjale äratuntav. Vaidlus puudub selles, et XXXXXX X hoone näol oli tegemist elamuga. Heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu puhul, mis on sõlmitud elamu suhtes, on lepingu täitmata jätmise puhul ohustatud kõigi nende isikute huvid, kes elamus elavad, kuna ilma toimiva kanalisatsioonisüsteemita on elamus elamine oluliselt raskendatud. M R i poolt esitatud kodukindlustuse sooviavaldusest (toimiku 1. köide, lk 43) nähtub, et XXXXXX X elamus elati alaliselt. Seega tuleneb tunnistaja ütlustest, et M R elas alaliselt koos oma perekonna liikmetega XXXXXX X eramus. Heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimisel olid seetõttu kohtu hinnangul M R i kui elamu elaniku õigused ja huvid lepingu täitmise käigus samal määral ohustatud kui OÜ Space Holding omad, lepingu sõlmimisel sai eeldada OÜ Space Holding tahet kaitsta XXXXXX X elamus elavate isikute huvisid ja õigusi ning kolmas isik oli kostjale äratuntav. Eeltoodust lähtuvalt oli M R heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu alusel kaitstud kolmandaks isikuks ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 492 lg 1 alusel läks hagejale kui kindlustusandjale üle M R ile kui kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja vastu. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja vastutus on välistatud selle tõttu, et kahju ei oleks tekkinud, kui kinnisasja kanalisatsioonil oleks olnud kaitseseade (tagasilöögiklapp). Riigikohus on samas asjas andnud varem maakohtule juhise, mille järgi põhjendasid kohtud vääralt hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete puudumisega kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis ning nii pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-12-08, p 16). Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). Seega sai kaitseseadmete puudumine anda Riigikohtu juhise järgi aluse üksnes kahjuhüvitise vähendamiseks. Hageja leidis, et ükski õigusakt ei nõudnud kinnistul asuva ehitise projekteerimisel ja ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist. Kostjal kui oma eriala asjatundjal oli VÕS § 14 lg 2 järgi kohustus selgitada teenuse saajale, et kaitseseadme paigaldamata jätmine kujutab endast ohtu kinnisasja omaniku varale. Kostja seda kohustust ei täitnud. Tagasilöögiklapi olemasolu XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemil oleks riski vähendanud, kuid mitte seda välistanud, mida kinnitas ka V S. Kostja leidis, et XXXXXX X kinnistu kanalisatsioon ei kuulunud ÜVVKS § 11 lõigete 1 ja 2 ning eeskirja punkti 2.7.2.2. järgi ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni hulka ning kogu kinnistu kanalisatsiooni puutuv on kliendi vastutusalas. Kui heitvesi hakkab kanalisatsiooni kaudu tagasi voolama allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevatesse ruumidesse, mis on kinnistu kanalisatsiooni kaudu ühendatud ühiskanalisatsiooniga, viitab see probleemidele

kinnistu kanalisatsioonis. Kinnistu kanalisatsiooni turvalisuse ja heitvee võimalike tagasivooluriskide maandamise eest vastutab kinnistu omanik ise. Kostjal ei olnud kohustust vastutada OÜ Space Holding kuulunud kinnistu kanalisatsiooni toimimise ja hooldamise eest. Kostja teavitas enne lepingu sõlmimist OÜ-s Space Holding vajadusest paigaldada kaitseseade. Kostja pidas kohatuks hageja väidet, nagu ei saaks vene keelt kõnelev isik aru, mis asi on „obratnaja klapa“ või „perekatšalnõi nasos“. Puuduvad tõendid selle kohta, et M R ei saanud tunnistajast aru. Tunnistaja kinnitas oma ütlustes, et M R sai temast aru. Ei ole usutav, et kui vene keelt kõnelevale isikule öelda „obratnõi klapan“ asemel „obratnaja klapa“, siis ei saa ta öeldust aru. „Perekatšalnõi nasos“ oli tunnistaja ütluste kohaselt ülepumpamise seade, mis on tagasilöögiklapile alternatiivne kaitseseade. VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Maaohus leidis, et käesolevas asjas on tõendatud kostja poolt M R i kui OÜ Space Holding juhatuse liikme teavitamine kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadme paigaldamise vajadusest. Kohtus ära kuulatud tunnistaja A V ütlustest (toimiku 4. köide, lk 34 pöördel) nähtub, et tunnistaja sõlmis kostja esindajana lepinguid ning käis kohal XXXXXX X kinnistul. Tunnistaja ütles: „Veemõõdusõlm asus seal keldris. Rääkisime R kanalisatsioonilepingu sõlmimisega seotud probleemidest.“ Tunnistaja ütles samuti: „Ma ütlesin Rivšinile, et ta võiks paigaldada oma maja kanalisatsioonisüsteemile tagasivooluklapi või ülepumpamissüsteemi. See oleks olnud talle kasulik. Ta võttis informatsiooni teadmiseks.“. Tunnistaja selgitas kohtule ka neid asjaolusid, milliste tõttu olid tal XXXXXX X kinnistu suhtes lepingu sõlmimise asjaolud hästi meeles. Tunnistaja kinnitas, et tema arvates M R mõistis probleemi. Tunnistaja selgitas ka seda, et Kakumäe piirkonnas ei ole palju maju, kus äravoolutrapp asuks keldris (toimiku 4. köide, lk 35 ülal). Vastuseks hageja küsimusele teatas tunnistaja, et vene keeles on tagasilöögiklapp „obratnaja klapa“ või „perekatšalnõi nasos“. D J L ja professor T K poolt 21.11.2005. a arvamusest (toimiku 1. köide, lk 147-148) nähtub, et üleujutuse vältimiseks oleks XXXXXX X kinnistule rajatud hoonesse olnud vajalik kanalisatsioonitorustikule automaatklappide paigaldamine, mis oleksid takistanud antud piirakonna torustiku surve ülemäärase tõusu korral heitvee tagasivoolu hoone sisekanalisatsiooni. Samas arvamuses on välja toodud, et XXXXXX X hoones asus äravoolu trapi kaas madalamal tänavakanalisatsiooni paisutustasemest. D V S arvamusest (toimiku 1. kd, lk 327-330) nähtub, et kui hoones on veeneelud, mis asuvad allpool kanalisatsiooni paisutustasemest, on kanalisatsiooni ummistuse korral üleujutuse tõenäosus suur. Üleujutuse vältimiseks peaks selliste veeneelude äravooludel paiknema kaitseseadmed. V S on oma arvamuses välja toonud, et kaitseseadmete puudumine tõi endaga kaasa reovee tagasivoolu ummistunud ühiskanalisatsioonist. Harju Maakohtu 08.03.2007.a istungil tunnistajana üle kuulatud V S leidis (toimiku 2. köide, lk 125): „XXXXXX X keldris oli paigutatud trapp, mis asub allpool kanalisatsioonisüsteemi paisutustaset. Kui kanalisatsioonisüsteem täitub veega, mille tase tõuseb kõrgemale kui keldri põranda tase, hakkab tagasi voolama keldri põrandale läbi trapi, mis ka juhtus. Kui trappi selliselt majja paigaldatakse, peab olema teda võimalik eraldada kanalisatsioonist kas siibri või automaatklapi abil, et seda tagasivoolu ei tekiks.“ Edasi märkis tunnistaja, et selline trapp keldris tähendab riski. Tunnistaja leidis ka seda (toimiku 2. köide, lk 125 pöördel), et tagasivooluklapp ei oleks garanteerinud üleujutuste täielikku välistamist, kuid see oleks näidanud, et abinõud oleksid võetud tarvitusele. Tunnistaja selgitas: „Kuna tekkis surve, vesi majja voolaski. Surve isevoolavas kaevus saabki tekkida veetaseme tõusuga, mitte pumbaga. Paisutase on viidud võrdseks maapinnale lähema kaevuga“.

OÜ Merindorf projektijuhi R M e-kirjast 29.10.2010.a (toimiku 4. köide, lk 48-49) nähtub, et töökorras ja hooldatud tagasilöögiklapp oleks taganud, et heitvesi ei satu hoone kanalisatsioonisüsteemi. Kaitseseadme vajalikkus ja efektiivsus tuleneb samuti sellest, et nende vajalikkus oli ette nähtud Eesti Vabariigi standardis nr EVS 846:2003 (toimiku 3. köide, lk 118-121) ning kinnistu kanalisatsiooni projekteerimisnormides ET-1 1003-0316 (toimiku 3. köide, lk 159163). Samuti on kaitseseadme paigaldamise nõue viidud sisse ÜVVKS § 11 lõikesse 5 alates 01.01.2006.a. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniseaduse ning veeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast tulenevalt oli muudatuste sisseviimise eesmärgiks vältida kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni kahjustusi. Seega tuleneb kaitseseadme olemasolu nõude kehtestamisest üheselt, et kaitseseadme olemasolu oleks kas välistanud kahju tekkimise või kahju tekkimisel olnuks selle tagajärjed kergemad. Kolleegium leiab, et eeltooduga on tõendatud ka kannatanu M R i enda süü kahju tekkimises, kuna ta ei arvestanud tunnistaja A V hoiatusega ega paigutanud kinnistu kanalisatsioonile kaitseseadet ehk tagasilöögiklappi. Keldrisse oli paigutatud trapp, mis asub allpool kanalisatsioonisüsteemi paisutustaset. Kui kanalisatsioonisüsteem täitub veega, mille tase tõuseb kõrgemale kui keldri põranda tase, hakkab heitvesi tagasi voolama keldri põrandale läbi trapi, mis ka juhtus. Kui trappi selliselt majja paigaldatakse, peab olema teda võimalik eraldada kanalisatsioonist kas siibri või automaatklapi abil, et seda tagasivoolu ei tekiks. Kannatanu nimetatuga ei arvestanud. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel on kannatanu oma süü kahju tekkimisel 20% ja kostja süü 80%. Maakohus on valesti tõlgendanud ka kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivaid sätteid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12;

tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud erakordselt kalleid materjale. Riigikohus selgitas, et kahju ettenähtavuse all VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida. Kolleegium leiab, et kostjal oli võimalik ette näha kahju tekkimist kostjal, kuna kostja töötaja ise juhtis kannatanu tähelepanu sellisele ohule ja soovitas paigaldada kanalisatsioonile kaitseseadet e tagasilöögiklappi. Et kostja on nimetatud asjaoludel varalise kahju tekkimist ette näinud, tuleneb ka selgesõnaliselt eeskirja p-dest 2.2.3 ja teenuselepingu p-st 4.1.2. Eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt ei vastuta vee-ettevõtja kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Seega on vastustaja ette näinud, et kanalisatsiooni kaudu võidakse keldrikorrustel asuvad ruumid kanalisatsioonist pärineva heitveega üle ujutada ja on soovinud oma vastutust sellistel asjaoludel kahju tekkimise eest enda kasuks piirata. Teenuselepingu punkti 4.1.2 kohaselt on vastustaja kohustatud hüvitama otsese süüliselt põhjustatud (varalise) kahju. Seega on vastustaja ette näinud, et lepingu rikkumise tagajärjel tekib vähemalt varaline kahju (mis võib esineda nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna) ja on soovinud vastutust kahju eest oluliselt piirata. Hagiavalduse kohaselt on tekitatud kahju suuruseks 1 308 685,46 krooni. Kahju suurust tõendavad Riigel AS ja Reval Lux OÜ poolt koostatud kalkulatsioonid, mis oma olemuselt on eriteadmistega isiku kirjalikud arvamused. OÜ EKE NORA arvamusest nähtub, et elamu taastamine üleujutuse eelsesse olukorda oleks maksnud 1 421 819 krooni ning et Riigel AS ja Reval Lux OÜ poolt esitatud kalkulatsioonides toodud tööd on üleujutuse likvideerimisel tavalised. Sama kinnitab GECC Konsultatsioonid OÜ arvamus. Hageja väitis, et käesoleval juhul elamut esialgsel kujul taastada ei soovitud, mistõttu selgitati välja taastamismaksumus, mille ulatuses maksti kindlustushüvitis soodustatud isikule välja. Kindlustatud isikule välja makstud kindlustushüvitise ja omavahendite arvelt tehti elamus ümberehitused ja remont. Kostja leidis, et kahju suurus on tõendamata, kuna puuduvad remonttööde kuludokumendid. Kui kahju kuuluks hüvitamisele, tuleks seda vähendada, sest 1,3 miljoni krooni suurune taastamiskulu on ebamõistlikult suur. Hagejal tuleb kahju suurust tõendada elamu remonditööde kuludokumentidega, sest remont on reaalselt teostatud. Õiguslikult ei ole määrav, kas maja taastati endisel kujul või mitte. Kolleegium leiab, et kostja on esitanud paljasõnalisi vastuväiteid ega ole umber lükanud hageja poolt esitatud tõendeid kahju suuruse kohta. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamist asja kahjustamise korral reguleerib VÕS § 131, mille lõike 3 järgi tuleb asja kahjustamise korral maksta hüvitist, mis eelkõige hõlmab asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja esitatud AS Riigel kalkulatsiooni (toimiku 1. köide, lk 25-27) kohaselt oleks XXXXXX X elamu taastamisele pidanud kuluma 1 308 685,46 krooni koos kaudsete kuludega (summas 87 327,20 krooni), transpordikulude ja prügi väljaviimisega (summas 61 129,04 krooni) ning reserviga (summas 87 327,20 krooni). Hageja esitatud OÜ Reval Lux kalkulatsiooni järgi (toimiku lk 68) oleks hoone taastamine läinud maksma 1 442 500 krooni. Hageja esitatud OÜ EKE NORA arvamusest (toimiku 2. köide, lk 5-16) nähtub, et arvamuse koostaja tegi oma hinnangu talle esitatud teiste kalkulatsioonide ja fotode pinnalt. Arvamuse koostaja on AS Riigel kalkulatsiooni pidanud põhjendatuks ning on välja toonud, et hoones oli varem kasutatud kallist tehnikat ja ka kalleid väärispuidust uksi. Arvamuse koostaja on leidnud, et kostja esitatud OÜ Kerning eelarve ei arvesta hoone spetsiifikat ja seal

tavapärasest kallimate materjalide kasutamist. Hageja esitatud GECC Konsultatsioonid OÜ arvamuses (toimiku 2. köide, lk 22) on samuti peetud AS Riigel kalkulatsiooni reaalseks. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel on leidnud tõendamist kannatanule kahju tekkimine summas 1 308 685, 46 krooni, s.o 83 640,25 eurot. Samuti on hageja esitanud viivise nõude seisuga 20.02.2012 summas 49 689,49 eurot ja alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Ülaltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg summas 66 912.20 eurot ja viivis 39 751,60 eurot ja alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Hageja taotleb kostjalt kohtukulude hüvitamist. Hageja on tasunud kokku riigilõivu 17 431,90 eurot. Sellest kuulub hüvitamisele 80%, s.o 13 945,90 eurot. Tasu õigusabi eest kuulub hüvitamisele kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale. Hageja nõue kuulub rahuldamisele kokku summas 106 663,80 eurot, millest 5% on 5333,19 eurot. Arvestades menetluse pikkust ja asja keerukust on kulutused õigusabile sellises suuruses vajalikud ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.