Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-2-08 Tartu, 12. märts 2008. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Ergo Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja AS Spratfil vastu solidaarselt 1 308 685 krooni 46 sendi suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17709 Ergo Kindlustuse AS kassatsioonkaebus Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaat Ingeri Luik Kostja Tehnovõrkude Ehituse OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Arne Ots Kostja AS Spratfil (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marti Hääl 11. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Ergo Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ vastu ning mõisteti Ergo Kindlustuse AS-ilt välja kohtukulud Tehnovõrkude Ehituse OÜ kasuks.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu
18.
aprilli 2007. a otsus muutmata.
4.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
5.Tagastada Ergo Kindlustuse AS-ile kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2007. a tasutud kautsjon 13 087 (kolmteist tuhat kaheksakümmend seitse) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ergo Kindlustuse AS esitas 5. oktoobril 2005 Tallinna Linnakohtule hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ (edaspidi kostja I) ja AS Spratfil (edaspidi kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitise 1 308 685 krooni 46 senti ja viivise 322 krooni 69 senti päevas alates 5. oktoobrist 2005. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Mihhail Rivsiniga (edaspidi kindlustusvõtja) 18. veebruaril 2005 kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati tule, vee, loodusõnnetuse, vandalismi ja murdvarguse riski suhtes Tallinnas Loigu 1 kinnisasjal asuv hoone (edaspidi kindlustatud hoone), mis kuulub OÜ-le Space Holding (edaspidi kinnisasja omanik). 10. augustil 2005 esitas kindlustusvõtja hagejale avalduse 2 279 109 krooni 90 sendi suuruse kindlustushüvitise saamiseks seoses kindlustatud hoone keldrikorruse üleujutamisega kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega
27.juulil 2005. Avalduse kohaselt said roiskvee tagajärjel kahjustada hoone ja selle interjöör ning keldris olnud vara. Kahjustusi ei olnud võimalik likvideerida süvapesu meetodil. Vara kahjustus ja hävis otsesest kokkupuutest roiskvee ning niiskusega. Kindlustusjuhtumist teatati 27. juulil 2005 kostjale I ning kahju vältimiseks ja vähendamiseks võeti ühendust süvapesu tegeva OÜ-ga Cleanmell. Hageja ekspert Janek Ljäkin vaatas 28. juulil 2005 sündmuskoha üle ja fikseeris kanalisatsiooni ummistumise kohaks välise reoveetrassi. Veetase keldrikorrusel oli ca 20 cm. Vaatluse ajaks oli kelder tühjaks pumbatud, koristatud vaibad ja toimusid kuivatustööd. Kahjustatud olid seinte alumised osad, vaipkate, 11 väärispuidust ust, piljardilaud, mööbel, XVII sajandi kellakapp, kuivatusja pesumasin. Märjaks said 4 piljardikiid (üks nikerdustega, eriti hinnaline). Ruumid haisesid kalarapete järele. Kindlustushüvitise saamise taotlusele lisati poolte koostatud avariiakt, mille kohaselt toimus 27. juulil 2005 kell 14.30 Lesta tänava ja Vabaõhukooli tee ristumise piirkonnas kanalisatsiooniummistus, mis põhjustas kindlustatud hoone keldrikorruse uputuse. Eeldatavaks põhjuseks on märgitud rasvaste kalajääkide väljutamine kostja II poolt. Kostja I ja kostja II ei olnud nõus kooskõlastama kahju hagejaga. Hageja maksis kindlustusvõtjale kindlustushüvitisena kokku 1 308 685 krooni 46 senti, mille kandis kindlustusvõtja taotluse alusel kinnisasja omaniku arvelduskontole. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on tõendatud mõlema kostja poolne kohustuste rikkumine ja selle tagajärjel kinnisasja omanikule kahju tekkimine, samuti tekkinud kahju suurus. Kindlustatud hoone kanalisatsioonisüsteem vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ei ole tõendatud ühtegi muud kindlustusvõtjapoolset rikkumist, mis annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest kindlustusvõtja ise. Kostja I vastutab rikkumise eest sõltumata süüst. Ta vabaneks vastutusest üksnes juhul, kui kohustuse rikkumine oli põhjustatud vääramatust jõust. Kostja II tekitas teise isiku omandit rikkudes õigusvastaselt kahju. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kostja II vastutab suurema ohu allika valdajana kahju tekitamise eest samuti sõltumata süüst. Vääramatut jõudu käesoleval juhul ei esinenud. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja II vastutus on süüline, vastutaks ta ikkagi põhjustatud kahju eest, kuna kostja süüd eeldatakse ning hageja ei pea seega tõendama kostja II süüd (ehk seda, kuidas täpselt kalarapped kanalisatsiooni sattusid). Kostja II ei ole tõendanud, et tema ei ole kahju põhjustamises süüdi.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et on Tallinnas Kakumäe piirkonnas tegutsev vee-ettevõtja, kes osutab tasulist heitvee ärajuhtimise teenust, sh kinnisasja omanikule, kes sõlmis 21. aprillil 2005 kostjaga I heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu. 27. juulil 2005 koostasid kostja I töötaja Vladimir Beljakov ja kinnisasja omaniku esindaja tunnistaja Jevgeni Prohorovi juuresolekul avariiakti kanalisatsiooniummistuse kohta, mille eeldatavaks põhjuseks märgiti rasvaste kalajääkide väljutamine kostja II poolt. 28. juulil 2005 võttis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ proovid Lesta tänaval asuvast ülepumplast kostjale II kuuluva tehase territooriumil, avariipaigalt elamu keldrist ja Vabaõhumuuseumi tee ning Loigu tänava ristmiku kaevust. AS Tallinna Vesi Laborid analüüsis proove. 29. juuli 2005 analüüsiprotokolli järgi tuvastati proovides kõrge polaarsete süsivesinike, s.h rasvade sisaldus. Kostja II kinnisasjal paiknevas kogumiskaevus ületas polaarsete
süsivesinike, s.h rasvade sisaldus lubatud määra kuni 7,5 korda. Analüüsid kinnitasid, et ummistuse põhjustas kostja II, kes laskis kalajääke kanalisatsioonitrassi üle lubatud normi. Kostja I teatas
26.augusti 2005 kirjas hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud kahju eest. Ka märkis kostja I, et väidetav kahju on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur. Hageja ei kaasanud kostjat I elamu ülevaatusele, mistõttu ei saanud kostja I väidetavat kahju ja hüvitist hagejaga kooskõlastada. Kostja I viitas oma vastuväidete põhjendamisel ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 11 lõikele 1 ja Tallinna Linnavolikogu 26. augusti 1999 määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 2.7.1 ja 2.7.2.2. Kui kindlustatud hoone oleks ehitatud nõuetele vastava projekti kohaselt ja oleks tehniliselt korras ja kui kinnisasja kanalisatsioonile oleksid paigaldatud kaitseseadmed uputuse vältimiseks, poleks reovesi sattunud kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse sõltumata ummistuse tekkimisest ühiskanalisatsioonis. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeltoodud õigusnormides sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja I ja kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja I kohustatud hüvitama enda süül tekitatud otsese kahju. Puudub kostja I tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju tekkida, ning puudub kostja I süü. Asjaolu, et kostja I on kanalisatsioonitrassi valdaja/omanik, ei anna iseenesest alust tema suhtes vastutuse kohaldamiseks. Eeldades, et kinnisasja kanalisatsioon oli korras ja kinnisasja omanik ise ei vastuta kahju eest, oleks õigeks kostjaks kostja II. Kostja I vastutuse välistavad ka eeskirja p-d 1.3.10 ja 2.2.3 - kahju tekkimine vääramatu jõu tulemusena ning allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide ja pindade üleujutus.
3.Kostja II ei tunnistanud samuti hagi. Ta väitis, et hageja ei ole tõendanud VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid, seega kostja II õigusvastast käitumist, mis põhjustas kahju. Tõendatud ei ole väidetava ummistuse tekkepõhjused. Kostja II ei pea tuvastatuks asjaolu, et kalarapped sattusid kanalisatsiooni ja sealtkaudu kindlustatud hoonesse. Kalatehasest tulev heitvesi võib olla kalalõhnaline, kuid avariiakt ei tõenda, et heitvesi oleks sisaldanud kalarappeid. Avariiaktis on juttu lihtsalt rasvaste jäätmete väljutamisest. Ei ole teada, kuidas kostja II kogumiskaevudest proovid võeti ja analüüsid tehti. Polaarsed süsivesinikud on keemiateaduse mõiste, mis ei anna vastust küsimusele, millist ainet konkreetselt silmas peetakse. Heitvees rasvade lubatust suurem sisaldus ei saa põhjustada torustiku ummistust. Keskkonnaministri 16. juuni 2003. a määrus nr 53 ei näe ette heitvees polaarsete süsivesinike sisalduse analüüsimist. Kostja II ei ole seadusest (VÕS § 1045 lg 1 p 7) tulenevat kohustust ega teise isiku omandit või valdust rikkunud (§ 1045 lg 1 p 5). Kostja II ei lasknud kanalisatsiooni, mis sisaldanuks torustikule kleepuvaid ja ummistusi tekitavaid aineid, ega ole ühiskanalisatsiooni lasknud tootmisjäätmeid ega lokaalsete puhastite jäätmeid. Nende jäätmete äravedamiseks on kostja II sõlminud lepingud teenuse osutajatega. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, mil viisil on kostja üle koormanud ühiskanalisatsiooni rajatised. Kostjad on
3.detsembril 2001 sõlminud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste lepingu nr 095. Kostja I ei ole kostjale II ühtegi pretensiooni esitanud. Juhul kui kostja I omandis oleval kanalisatsioonitrassil
toimus avarii ca kahe km kaugusel kostja II kinnisasjast, peab ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama trassi toimimise ja korrashoiu kostja I. Tulenevalt VÕS § 1044 lg-test 2 ja 3 ei saa kostja II vastu nõuet esitada, kuna kostja I vastutus on lepinguline. Tegelik ummistuse põhjus selgus 29. augustil 2005 samas piirkonnas toimunud teistkordse ummistuse likvideerimise käigus. Pesutehnika OÜ töötajad avastasid peatoru läbipesemisel, et peatoru on purunenud ja toru otsad üksteise suhtes nihkunud. Murdekoha parandas kostja I septembris 2005. Pärast seda ei ole häireid esinenud.
4.Harju Maakohus jättis 18. aprilli 2007 otsusega hagi mõlema kostja vastu rahuldamata. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostja II tekitas õigusvastaselt kahju. ÜVVKS § 8 lg 3 järgi võetakse ühisveevärgist vett ja juhitakse reovett ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel ning ÜVVKS § 13 kohaselt müüakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kooskõlas eeskirja p-ga 1.3.4 on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni klientidel õigus saada ühisveevärgist vett ja juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel. Hageja esitatud tõendid: avariiakt, kirjavahetus Keskkonnainspektsiooniga, suulise kaebuse registreerimise leht, objekti kontrollimise protokoll ning kostja esitatud proovianalüüsid, Priit Põdra arvamus, fotod ning tunnistajate ütlused ei tõenda asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 1043 alusel rahuldada hagi kostja II vastu. Asjaolu, et kindlustatud hoone keldris olev heitvesi lõhnas kala järele, ei tõenda iseenesest, et kostja II pani toime õigusvastase teo. Tulenevalt kostjaga I sõlmitud lepingust oli kostjal II õigus ühiskanalisatsiooni juhtida heitvett ja ta ei ületanud seejuures lubatud rasvakontsentratsiooni. Tunnistajatena üle kuulatud Edmund Veski ja erialaasjatundja Valdu Suurkase ütlustega on tõendatud, et ülepumpla pumba mittetöötamise ehk võimaliku avarii ainsaks tagajärjeks ühiskanalisatsiooni jaoks oleks see, et pumba mittetöötamise korral ei pumbataks üldse heitvett ühiskanalisatsiooni, ning seega ei ole võimalik pumba mittetöötamise korral pumbata ühiskanalisatsiooni nõuetele vastavat ega ka nõuetele mittevastavat heitvett. V. Suurkase ütluste kohaselt puudub seos pumba hilinenud käivitamisel ja ummistusel ühiskanalisatsiooni kollektoris. Heitvee nõuetelevastavuse hindamiseks tuleb proov võtta liitumispunktist. Kostja II liitumispunktist võetud proovi kohaselt oli polaarsete süsivesinike, sh rasvade sisaldus 66,6 mg/l, mis ei ületa kehtestatud piirnormi. Tunnistajate V. Suurkase ja E. Veski ütlustega on ümber lükatud ülepumplast võetud proovi ja selle tulemuse usaldusväärsus. Õigusaktide kohaselt tuleb proovi võtmisel arvestada kihistumist. Kostja II ülepumpla tööpõhimõttest ja rasva omadustest tulenevalt koguneb rasv pinnakihti, kanalisatsiooni pumbatakse heitvett põhjakihist. Proovi nr 18 tulemuse ja kohapeal kaevu ülevaatuse põhjal leidis V. Suurkask, et proov võeti kaevu pinnakihist. Seda, et proov ei ole usaldusväärne kinnitab ka asjaolu, et 14 minutit pärast ülepumplast näidu 378,8 mg/l saamist oli kilomeeter edasi Vabaõhumuuseumi tee ja Loigu t ristmiku kaevust saadud näit 66,6 mg/l. Ei ole tõenäoline, et väidetavalt ummistust tekitava rasvakontsentratsiooniga heitvesi läbinuks 110 mm läbimõõduga kilomeetri pikkuse trassi (survetrass ülepumplast kuni liitumispunktini) ja jõudnuks kaevuni normidele vastava näiduga 66,6 mg/l ning põhjustanuks ummistuse kanalisatsioonitrassis
läbimõõduga 200 mm. Maakohus leidis veel, et kostja II kui kalatehas ei ole suurema ohu allikas ning ei vastuta seetõttu VÕS § 1058 alusel sõltumata süüst. Maakohus jättis rahuldamata ka hagi kostja I vastu. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vastuta eeskirja p 2.2.3 teise lause kohaselt vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Eeskirja § 9 lg 4 kehtestamise aluseks oli kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1, mis sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri pidi muu hulgas sisaldama kliendi veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi. Nimetatud säte on volitusnormiks vastutuse piiritlemise reguleerimiseks eeskirjas. Kahjustatud ruumid paiknesid allpool heitvee paisutuskõrgust ja üleujutus toimus kanalisatsiooni kaudu. Kooskõlas ÜVVKS § 11 lg-tega 1 ja 2 ning eeskirja p-ga 2.7.2.2 ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Kostja I ei valda ega hoolda kinnisasja kanalisatsiooni ega vastuta seetõttu kahjude eest, mis tekivad üleujutustest kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg 1 ja 2 järgi on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni oluline osa. Kostja I vastutuse alus ei ole asjaolu, et ta ei keeldunud kõnealuse kinnisasja liitmisest ühiskanalisatsiooniga. Keeldumise alus seaduse kohaselt puudus, sest kaitseseadme - tagasilöögiklapi - puudumine ei olnud liitmisest keeldumise aluseks. Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud ohutuseeskirja nr A120�2001/1 p 1.2 järgi vastutab kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud, kas kindlustatud elamu kanalisatsioonisüsteem oli korras väidetava kahju tekkimise ajal. Tulenevalt kodukindlustuse tingimuste nr A110�2001/1 pst 25.3.3 oli kanalisatsioonisüsteemi korrasolek oluline, kuna sellest sõltus kindlustussumma väljamaksmise aluse olemasolu ja põhjendatus. Maakohus pidas osa tunnistajate ütlusi vastuolulisteks. Svetlana Þarkova ütluste kohaselt nägi ta kogu keldris, kuid põhiliselt katlaruumis, kalasoomuseid, jäätmeid ja kalarasva. Eduard Kronbergi ütluste kohaselt oli vesi keldris asuvas koridoris ja katlaruumis, vesi oli ühtlaselt tumehall, vee peal midagi ujumas näha ei olnud. Praht oli katlaruumis, põhiliselt kalasoomused, kalatükke ei olnud. Maakohus ei lugenud kahju suurust tõendatuks. Ainsa tõendina kahju suuruse kohta esitas hageja AS Riigel eelarve. AS Riigel 1. septembri 2005. a kirja nr 1033 kohaselt kasutati eelarve koostamise alusena objekti üldläbivaatust, hoone plaane ja Reval Lux OÜ hinnapakkumisi, mille esitas tellija. Nimetatud kirja kohaselt hinnati töid, mille mahtu ei ole võimalik hinnata, tellija esitatud hinnapakkumiste alusel. Eelarves märgitud tööd ja nende maksumus on üle paisutatud. Maakohus andis hagejale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja esitatud tõendid ei veennud kohut esitatud kahjunõude suuruse põhjendatuses. Arvestades, et hageja rahuldas kindlustusvõtja taotluse kahju hüvitamiseks suures summas, pidanuks ta, teades, et kavatseb esitada nõude väidetavate kahjutekitajate vastu, olema eriliselt hoolas kahju tegeliku suuruse kindlakstegemisel. VÕS § 127 lg 1
järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja esitatud tõendid ei vasta eelnimetatud sätte kohaldamise nõuetele. Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 127 lg 6, mis sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Praegusel juhul oli võimalik kahju suurus kindlaks teha, sest kahju tagajärjed on kõrvaldatud.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ta on piisavalt tõendanud, et 27. juulil 2005. a kanalisatsioonisüsteemi kaudu kindlustatud hoonesse tunginud heitvesi sisaldas suures koguses kalajäätmeid. Et nõuda kahju hüvitamist, ei pea hageja tõendama seda, kuidas heitvesi ühiskanalisatsiooni sattus, vaid üksnes seda, et kalarapped sattusid ühiskanalisatsiooni ning et selle heitvee lasi ühiskanalisatsiooni kostja II. Kindlustatud hoonesse tungis kanalisatsiooni kaudu suures koguses kalajäätmeid, mis said pärineda ainult kostja II tehasest. Kostja I poolt Keskkonnainspektsioonile esitatud kaebuse kontrollimise käigus fikseeriti avarii toimumine kostja II tehases. Süü puudumist peab tõendama kostja II. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kalatehas ei ole käsitatav suurema ohu allikana. Kahju põhjustati kostja I kanalisatsioonitrassi kaudu. Eeskirja p 2.2.3 teine lause saab kohalduda vaid kanalisatsioonivälistest asjaoludest tingitud üleujutuste korral. Maakohus tõlgendas valesti ÜVVKS § 8 lg-t 4, leides, et nimetatud säte on volitusnorm vastutuse piiramise reguleerimiseks eeskirjas. Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega, kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse punkti kehtestamiseks volitusnorm. Seega tulnuks eeskirja punkt 2.2.3, millega on piiratud veeettevõtja vastutust, ilma et selleks oleks antud volitusnorm, jätta põhiseaduse (PS) § 152 alusel kohaldamata. Kostja I vastutust ei välista ÜVVKS § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.7.2.2, kuna üleujutuse põhjus ilmnes ühiskanalisatsioonis, mitte kinnisasja kanalisatsioonis. Maakohus on alusetult heitnud hagejale ette kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku kontrollimata jätmist. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida oleks hageja pidanud kohtu arvates kontrollima. Lisaks eeltoodule ei ole kostjad nimetatud asjaolule tuginenud - vastava väite on kostja I esitanud esimest korda 8. märtsil 2007 kohtukõne seisukohtades. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei oleks maakohus tohtinud otsust tehes sellele asjaolule tugineda. Maakohus ei põhjendanud, milliste konkreetsete asjaolude suhtes on tunnistajate ütlused vastuolulised. Kahju suurust on hageja piisavalt tõendanud. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2007 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt voolas heitvesi kindlustatud hoone keldrikorrusele põrandal paikneva äravoolutrapi kaudu, seega kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi
on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni oluline osa. ÜVVKS § 11 lg-te 1 ja 2 ning eeskirja punkti 2.7.2.2 kohaselt ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik ja klient kohustatud tagama kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni korrasoleku ning vastavuse tehnilistele standarditele ja normidele. Asjas ei ole tõendatud, et üleujutuse põhjus tulenes üldkanalisatsioonist. Eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt ei vastuta vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Sama põhimõte tuleneb ka praegu kehtivast eeskirjast. Puudub alus pidada eeskirja punkti 2.2.3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Nimetatud säte ei reguleeri kohustuse rikkumisega kaasnevat vastutust kui niisugust, vaid seab piirid, millest tuleks neil juhtudel lähtuda. Seadusest ei tulene, et kohalik omavalitsus ei võiks seda küsimust reguleerida. ÜVVKS § 8 lg 4 kohaselt reguleeritakse vastava eeskirjaga muu hulgas veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise tingimusi. Eeskirja selline tõlgendus ei välista vee-ettevõtja igasugust vastutust ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuste eest. Võimalik ummistus iseenesest ei põhjusta üleujutust nõuetekohaselt ehitatud ja kaitseseadmetega varustatud kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, sest ummistuste korral hakkaksid üle ajama ühiskanalisatsiooni kaevud. Seaduse ega lepingu kohaselt ei lasunud vee-ettevõtjal kohustust tagada kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavus. Väidetav kahju tekkis allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevates ruumides kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, mis oli rajatud pärast ühiskanalisatsioonitrassi. Ei ole tõendatud, et heitvee taseme tõus kanalisatsioonitrassis oleks iseenesest kaasa toonud üleujutuse. Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud ohutuseeskirja nr A120�2001/1 p 1.2 kohaselt vastutab kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud kanalisatsioonisüsteemi korrasolekut kahju tekkimise ajal. Kodukindlustuse tingimuste nr A110�2001/1 punkti 25.3.3 kohaselt oli kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku ja kindlustusvõtja kohustuste täitmise kontroll oluline, sest sellest sõltus kindlustussumma väljamaksmise põhjendatus, mis on eelduseks kindlustusandja regressinõude tekkimisele. Kui kindlustusandja hüvitab kannatanule kahju, mille tekkimise eest vastutab viimane ise, ei teki kindlustusandjal regressinõuet kolmandate isikute vastu. Kuigi 2005. a juulis ei olnud kinnisasjade omanikel otsest kaitseseadmete (tagasilöögiklappide) paigaldamise kohustust allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide kaitseks, nägid seda ette kehtinud projekteerimisnormid (vastav kohustus tekkis 1. jaanuaril 2006 jõustunud ÜVVKS § 11 lg-ga 5). Hagi ei ole alust rahuldada kostja II suhtes, sest ei ole tõendatud, et kanalisatsioonitrassi isevoolulise osa ummistuse tekitasid tema tehase heitmed. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, lepinguvälise kahju puhul peab kahjuga põhjuslikus seoses olema võlgniku toimepandud õigusvastane tegu. Üleujutuse tekkimise tegelik põhjus - kas ummistus või mingi muu takistus - ei ole üheselt tuvastatud. Asjas ei ole tuvastatud kostja II õigusvastast tegu,
mis oleks põhjustanud ummistuse ja mis omakorda oleks kaasa toonud uputuse. Asjas jäi tuvastamata, mis põhjustas isevoolulises kanalisatsioonitrassis ummistuse. Kindlustusandja regressinõue on kahju hüvitamise nõue, mille kindlustusandja omandab VÕS § 491 lg 1 kohaselt kahjuhüvitise väljamaksmisega kannatanule. Väidetava kahju ja seega ka regressinõude suuruse tõendamiskohustus lasub kindlustusandjal, kes kahjunõude omandamisega astub kannatanu õiguslikku positsiooni (VÕS § 164 lg 2). Kuna kostjate suhtes vastutuse kohaldamiseks ei ole alust, ei oma tähtsust kahju suurust käsitlevad apellatsioonkaebuse väited.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt pidi hageja tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid ühiskanalisatsiooni ja heitvee laskjaks oli kostja II. Hageja on seda ka piisava põhjalikkusega teinud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks on tunnistajate ütlused loetud vastuoluliseks. Kohtud ei ole hinnanud kostja II süüd. Samas peaks kostja II vastutama sõltumata süüst suurema ohu allika valdajana VÕS § 1056 lg 2 alusel. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 8 lg-t 4, § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.2.3 ja
2.7.2.2.Kohtute käsitluse kohaselt vabaneks vee-ettevõtja igasugusest vastutusest ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuse eest. Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega, kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse punkti kehtestamiseks volitusnorm. Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline leping on võlaõiguslik leping ning eeskirja punkt, millega piiratakse ettevõtja vastutust ilma, et selleks oleks olemas volitusnorm, tuleb jätta kohaldamata PS § 152 alusel. Üleujutuse põhjus ilmnes ühiskanalisatsioonis. Kinnisasja kanalisatsioonisüsteem oli korras. Tagasilöögikapi paigaldamine ei olnud kindlustuslepingu sõlmimise ja kahjujuhtumi toimumise ajal kohustuslik. Kohtud ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja kohustus kontrollida kanalisatsioonisüsteemi. Hageja on kahju suurust piisavalt põhjendanud.
8.Kostja I palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu ja mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja kohtukulud. Samas osas tuleb tühistada TsMS § 692 lg 5 alusel maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
10.Kolleegiumil ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega ringkonnakohtus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu ja mõistis hagejalt välja kohtukulud kostja II kasuks. Kohtud leidsid, et tõendamata on põhjuslik seos kostja II tegevuse ja hageja poolt kindlustuslepingu alusel hüvitatud kahju vahel. Hageja leiab ekslikult, et ta
pidi kostja II vastu esitatud hagi põhjendamiseks tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid ühiskanalisatsiooni kostja II tegevuse tõttu. Kolleegiumi arvates oli oluline tõendada veel seda, et kostja II poolt ühiskanalisatsiooni lastud heitvesi põhjustas häire ühiskanalisatsiooni süsteemis (väidetavalt ummistuse), sest hagist tulenevalt oli kahju põhjuseks kanalisatsiooni üleujutus. Kohtute arvates ei ole hageja suutnud sellist asjaolu tõendada. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi ei ole Riigikohtul õigust kõrvale kalduda alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest ja hinnata ise tõendeid. Kuna pole tõendatud põhjuslikku seost kostja II tegevuse ja kahju vahel, siis ei olnud kohtutel alust hinnata kostja II tegevuse õigusvastasust ning kostja II süüd ega tuvastada kahjuhüvitise suurust. Kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel.
11.Hageja leiab vääralt, et kostja II on suurema ohu allika valitseja VÕS § 1058 järgi. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 12. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10). VÕS § 1058 lg 1 esimese lause järgi vastutab ehitise omanik selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kolleegiumi arvates ei ole alust lugeda kostjale II kuuluvat kalatehast ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Samas märgib kolleegium, et ka juhul, kui kostjat II oleks olnud alust pidada suurema ohu allika valitsejaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, oleks hageja pidanud tõendama põhjusliku seose suurema ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse kindlustatud hoones.
12.Kolleegium märgib, et ekslik on kostja II väide, mille kohaselt välistavad VÕS § 1044 lg-d 2 ja 3 kostja II vastu nõude esitamise, kuna kostja I võimalik vastutus sama kahju tekitamise eest tuleneb lepingu rikkumisest. VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus).
13.Kohtute otsused tuleb tühistada kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise ja hagejalt kostja I kasuks kohtukulude väljamõistmise osas, kuna kohtud tõlgendasid ebaõigesti eeskirja p 2.2.3,
leides, et see punkt välistab igal juhul kostja I vastutuse. Kolleegiumi hinnangul võib eeskiri olla tüüptingimuseks (VÕS § 35), mida kostja I kasutab ja kasutas ka kõnealusel juhul lepingu sõlmimisel. VÕS § 36 lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kolleegium on seisukohal, et eeskirja p 2.2.3 ei ole imperatiivne, s.t et poolte kokkuleppel võib sellest kõrvale kalduda. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas eeskirja p 2.2.3 on käsitatav kostja I ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana VÕS § 37 järgi ning kas see punkt on lepingu osana kehtiv või tühine VÕS § 42 lg-test 1 ja 2 tulenevalt. Kuivõrd eeskirja punkt 2.2.3 ei ole imperatiivne ning selle kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena (VÕS § 37) saab igal konkreetsel juhul hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi, siis ei teki kolleegiumi arvetes küsimust selle punkti vastavuse kohta PS §-le 152. Samas leiab kolleegium, et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.
14.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kindlustusvõtja ei ole kinnisasja omaniku ja kostja I vahel sõlmitud kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu pooleks. Seetõttu juhul, kui hageja nõuab kostja I poolt kindlustusvõtjale tekitatud kahju hüvitamist ja viitab seejuures eelnimetatud lepingu rikkumisele kostja I poolt, tuleb selgitada, kas kostja I vastutab ka kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1 (vt käesoleva otsuse p 17 ) ja selle lepingu rikkumisest. Kostja I vastutab kõnealuse kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kostja I vastutada kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel (vt VÕS §-d 1045�1050).
15.Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et eeskirja p 2.2.3 ei ole käsitatav kostja I ja kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana või on selle lepingu osana tühine (vt käesoleva otsuse p 13), siis tuleb hinnata, kas kostja I rikkus seda lepingut ning kas esinevad muud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused. Kolleegium leiab, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kohtud on menetlusõiguse norme rikkunud sellega, et nad ei ole esitatud tõendite alusel võtnud seisukohta, kas kõnealusel juhul oli tegemist sellise rikkumisega. Ringkonnakohus on ilma tõendeid analüüsimata ja seega põhjendamatult leidnud, et on tõendamata üldkanalisatsiooni trassi ummistus kui üleujutuse väidetav põhjus. Kui asja uuel läbivaatamisel maakohus tuvastab, et kostja I rikkus kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingut, siis tuleb kontrollida, kas rikkumine põhjustas hagis nimetatud kahju (vt VÕS § 127 lg 4). Kui lepingurikkumine oli kahju põhjuseks, võib kostja I vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 järgi. Kostja I vastutusele võtmiseks lepingu
rikkumisega kahju tekitamise eest tuleb lisaks selgitada, kas hagis nimetatud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 127 lg 2). Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada veel VÕS § 127 lg-ga 3, mille kohaselt lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
16.Kohtud on vääralt põhjendanud hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete puudumisega kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis. ÜVVKS § 11 lg-st 5 tulenev kaitseseadmete paigaldamise kohustus kinnisasja kanalisatsiooni allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatele reo- ja sademeveeneeludele ning drenaaþivee äravoolule tekkis alates 1. jaanuarist 2006, seega pärast lepingu sõlmimist ja kahju tekkimist. Kui kostja I kanalisatsiooniteenuse pakkujana teadis, et kaitseseadmete paigaldamata jätmine kujutab ohtu kinnisasja omaniku varale, siis oli tal VÕS § 14 lg 2 järgi kohustus sellest teavitada kinnisasja omanikku enne lepingu sõlmimist. Pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi.
17.Kohtud on tuginenud vääralt kostja I vastutusest vabastamisel asjaolule, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu osaks olevaid ohutuseeskirju. Kolleegium märgib, et kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes. VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Kostjal I kui isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt esitada hagejale kui väidetavale VÕS § 492 lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis tal on hageja kui uue võlausaldaja vastu. Kostja I vastutus kindlustusvõtja ja kinnisasja omaniku ees ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Kahju tekitamise eest vastutav isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut VÕS § 491 lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut.
18.Kostja I kahju hüvitamise kohustuse suuruse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust. Asja materjalidest ja hageja väidetest tuleneb, et kahjustada saanud hoones on remonditööd lõpetatud. Seega peaks olema võimalik ka kahju suurus täpselt kindlaks teha.
19.Kohtukulude jaotus hageja ja kostja I vahel ja võimalike väljamõistetavate kulude suurus otsustakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.