Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

RESOLUTSIOON

puudus töölt omavoliliselt ja põhjuseta. Hageja oli ajavahemikul 14.-16.05.2008 ajutiselt töövõimetu, mida tõendab talle väljastatud töövõimetusleht. 14.05.2008 käskkirjaga nr 0819/08/KK lõpetati hagejaga 01.07.1992-30.06.2009 kehtinud TLS § 86 p 7 alusel tööleping ning nõuti sisse tekitatud kahju (sh saamata jäänud tulu). Käskkirja kohaselt jättis kostja XXXXX-XXXXX XXXXXXXXXXXXXXna, kelle otseseks töökohustuseks on tööandja kinnisvaraprojektide teostamine ja müümine (kinnisvarajuhi ametijuhend punktid 1, 3 ja 4) ning kes on teadlik kohalikust turuseisust ning kinnisvaraprojektide tegelikust müügivõimalusest kui ka potentsiaalsest ostjast, täitmata oma ametiseisundist tuleneva otsese kohustuse ning omandas vastava objekti endale, et see vaheltkasuga edasi müüa kolmandale isikule. Käskkirja järgi tekitas hageja olukorra, kus ta tööülesannete täitmise ajal asus endale lisatasu teenima tööandja varaga spekuleerides, ning selle tulemusel on tööandja kaotanud usalduse hageja suhtes. 14.05.2008 käskkirjadega nr 0818/08/KK ja nr 0819/08/KK määratud distsiplinaarkaristused tehti hagejale allkirja vastu teatavaks 19.05.2008. Samal päeval vormistati ka töölepingu lõpetamine. 20.05.2008 esitas hageja Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks 14.05.2008 käskkirjadega nr 0818/08/KK ja nr 0819/08/KK määratud distsiplinaarkaristused, sh töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel, ning välja mõista müügitulemustasu 2008. aasta aprilli eest (töövaidlusasi nr 9.402/1413). 18.06.2008 palus hageja Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonil lõpetada tema esitatud avalduste osas menetlus seoses nõuete esitamisega kohtule. 14.05.2008 käskkirjaga nr 0818/08/KK määrati hagejale distsiplinaarkaristusena noomitus. Käskkirjas toodud põhjenduse kohaselt ei ilmunud hageja 14.05.2008 hommikul tööle ning kuna ta ei informeerinud tööle ilmumise takistusest oma otsest juhti, siis puudus ta töölt omavoliliselt ja põhjuseta. Hageja pidas talle määratud karistust ebaseaduslikuks, sest hagejal esines tööle mitteilmumiseks mõjuv takistus, hageja oli töövõimetu, viibides ajavahemikus 14.-16.05.2008 haiguslehel. Haigestumisest teavitas hageja 14.05.2008 assistent Ü. K. telefoni teel ning tööle naasmisel esitas kostjale haiguslehe. TLS § 55 p 4 kohaselt on tööleping peatunud ajal, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu, ning TLS § 54 lõike 1 kohaselt tähendab töölepingu peatumine töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ning tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Seega ei olnud hagejal kohustust oma ajutise töövõimetuse ajal teha kostjale tööd, sh täita töötajale ettenähtud kohustust pidada kinni tööajast ega rikkuda muid töötaja kohustusi. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 23 lg 2 kohaselt palub hageja kohtul tühistada kostja 14.05.2008 käskkiri nr 0818/08/KK. Ka 14.05.2008 käskkirjaga nr 0819/08/KK määratud distsiplinaarkaristus oli hageja hinnangul ebaseaduslik. Nimetatud käskkirjaga karistati hagejat distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 7 alusel põhjusel, et hageja omandas XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi eemärgiga võõrandada see kolmandale isikule isikliku kasu saamise eesmärgil. Hageja leiab, et tema käitumises puuduvad süüteo tunnused ning kostjal puudus alus lõpetada töölepingut TLS § 86 p 7 alusel. TLS § 104 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peavad töökohustuste rikkumised, mis võivad põhjustada tööandja usalduse kaotuse töötaja suhtes, olema seotud tööandjale varalise kahju tekitamise või tema vara ohtu seadmisega. Käesoleval juhul võõrandas kostja hagejale tema enda nõukogu poolt kinnitatud hinnaga, 1 269 000 krooni, 27.02.2008 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu alusel korteriomandi. Hageja ei ole kostjale

tekitanud mingit varalist kahju ega seadnud ohtu kostja vara. Tegemist on hageja ja kostja vahelise iseseisva võlasuhtega, millel ei ole puutumust hageja ja kostja vahelise töösuhtega. Kostja ise saatis 11.01.2008 e-kirja oma töötajatele, milles pakkus võimalust osta tööandja poolt arendatavas elamurajoonis korteriomand. Nimetatud pakkumisest ei nähtu, et kostja teeks sellega oma töötajatele sooduspakkumist või premeeriks oma töötajaid. Ka avalikkusele pakuti kortereid samade hindadega. Hagiavaldusele lisatud materjalidest nähtub, et hageja on teavitanud kostjat enne tehingut oma kavatsusest korter edaspidi võõrandada või üürile anda. Seega oli kostjal võimalus keelduda hagejale korterit võõrandamast. Isegi juhul, kui kostja poolt korteri edasivõõrandamine oleks mingilgi määral etteheidetav, siis arvestades asjaolu, et korteri võõrandamisel hagejale oli kostja teadlik hageja kavatsusest see edasi võõrandada, ei ole võimalik kostjal reageerida süüteole töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 7 alusel. Hageja ei soovinud enda tööle ennistamist ning soovis saada hüvitist TLS § 117 lg 2 alusel. Arvestades töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaolusid, on kostja kohustatud maksma hagejale kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitist brutosummas. Keskmise palga arvutamisel on hageja aluseks võtnud kostja poolt talle ajavahemiku 01.11.2007-30.04.2008 eest arvestamisele ja maksmisele kuulunud töötasud, sh lisatasu. Hageja arvestuste kohaselt on tema keskmise päevapalga suuruseks 1 267,12 krooni (s.o 158 390 krooni : 125 tööpäevaga) ning keskmine kuupalk 26 398,33 krooni. Eeltoodu teeb kuue kuu keskmise palga hüvitise suuruseks 158 390 krooni. Hageja hinnangul on hüvitise suuruse määramisel oluline silmas pidada, et hageja töökoht oleks seoses töömahtude vähenemisega tegelikult kuulunud koondamisele. Kuivõrd hageja kasvatab kahte alla kolme aasta vanust last, ei olnud hagejaga võimalik töölepingut lõpetada TLS § 86 p 3 alusel. Seetõttu otsis kostja nn kiiret ebaseaduslikku lahendust hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei pidanud hageja nõuet 14.05.2008 käskkirjaga nr 0818/08/KK määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks põhjendatuks. 14.05.2008 ei ilmunud hageja tööle. Vastavalt AS Y. E. töösisekorraeeskirjade p-le 4 kohustub töötaja tööle ilmumist takistavatest asjaoludest teavitama oma otsest juhti. Hageja otsesteks juhtideks olid kinnisvaradirektor ja Lääne-Eesti piirkonna juhataja. Neid isikuid hageja tööle ilmumist takistavatest asjaoludest ei teavitanud. 14.05.2008 püüdis kostja korduvalt saada hagejaga telefoni teel ühendust, et saada selgitust, miks hageja tööle ei ilmunud, kuid hageja kõnedele ei vastanud. Eeltoodule tuginedes asub kostja seisukohale, et 14.05.2008 käskkirja nr 0818/08/KK alusel on hagejale määratud distsiplinaarkaristus õigustatult ja põhjendatult. Käskkirja koostamisel on järgitud TDVS § 11 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Kostja ei pidanud põhjendatuks hageja nõuet 14.05.2008 käskkirja nr 0819/08/KK tühistamiseks. Poolte vahel 05.06.2006 sõlmitud töölepingu p 4.1 järgi töötas hageja kostja juures kinnisvarajuhi ametikohal. Vastavalt töölepingu p-le 4.2 sätestati hageja tööülesannete üksikasjalik kirjeldus ametijuhendis, milline oli töölepingu lahutamatuks lisaks nr 1. Ametijuhendi p 1.2 kohaselt oli hageja ametinimetuseks Lääne-Eesti piirkonna kinnisvarajuht. Hageja põhikohustuste hulka kuulus muu hulgas kinnisvaraoperatsioonide korraldamine ja juhtimine Lääne-Eesti regioonis, sh Pärnu linnas, turuanalüüside läbiviimine ja müügiettevalmistuse protsessi juhtimine vastavalt väljatöötatud toodetele. Seoses töökohustustega valdas hageja täielikku informatsiooni kohalikust turuseisust, kinnisvaraobjektide tegelikest müügivõimalustest ja turuhindadest ning potentsiaalsetest ostjatest. Kostja väidab, et 2008. aasta alguses pöördus hageja kostja poole sooviga omandada

kostjalt XXXXXXXXX XX-XX korteriomand hinnaga 969 000 krooni (s.o 800 000 krooni + korteri sisustus 169 000 krooni). Kostja nõukogu hageja poolt väljapakutud hinnaga ei nõustunud ning kinnitas hagejale võõrandatava korteriomandi hinnaks 1 269 000 krooni (1 100 000 krooni + korteri sisutus 169 000 krooni), eeldades seejuures, et tegemist on korteriomandi tegeliku turuhinnaga. Pärast hinna kinnitamist avaldas hageja, et eelnimetatud korteriomandi hind on siiski liialt kõrge ning taotles kostja nõukogu poolt kinnitatud korteriomandi müügihinna alandamist 100 000 krooni võrra. Koos hinna alandamise sooviga märkis hageja, et soovib korteriomandit edasi võõrandada. Arvestades hageja ametikohta oli hageja viide korteriomandi soetamisele selle edasimüügi eesmärgil kostja jaoks hämmingut tekitav. Kostja selgitas hagejale, et hageja poolt korteriomandi soetamine kostjalt kui tööandjalt selle edasimüügi eesmärgil on eetiliselt sobimatu ning kostja on nõus võõrandama korteriomandi hagejale eeldusel, et hageja soetab selle oma tarbeks. Kostja märkis, et kui hagejale teadaolevalt oleks XXXXXXXXX XX-XX korteriomandit võimalik võõrandada kolmandale isikule kõrgema hinnaga kui 1 269 000 krooni, peaks müük toimuma hageja töökohustuste täitmise raames, kusjuures lähtuvalt korteriomandi müügihinnast oleks hagejal võimalik teenida lisatasu. Pärast kogu eelnimetatud info ja selgituste avaldamist jäi hageja kindlaks oma soovile omandada kostjalt eelnimetatud korteriomand kokkulepitud eeldustel ja tingimustel. 27.02.2008 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga omandas hageja XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi hinnaga 1 269 000 krooni. 29.04.2008 pöördus hageja kostja poole sooviga omandada kostjalt järgmine korteriomand, aadressil XXXXXXXXX XX-X, Pärnus. Nimetatud pöördumise tulemusel asus kostja uurima, mis on saanud hagejale 27.02.2008 võõrandatud XXXXXXXXX XX-XX korteriomandist. Selgus, et kui 05.03.2008 kanti hageja XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse, siis 07.03.2008 võõrandas hageja nimetatud korteriomandi edasi kolmandale isikule hinnaga 1 400 000 krooni, s.o 131 000 krooni kõrgema hinnaga, kui hageja omandas korteriomandi kostjalt. Kostja hinnangul ei saa tähelepanuta jätta, et hageja soovis kostjalt XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi müügihinna (1 269 000 krooni) alandamist 100 000 krooni võrra, kuivõrd hagejale kinnitatud müügihind olevat hageja hinnangul liialt kõrge. Eeltoodud asjaolusid arvestades oli töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p 7 alusel seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TLS § 92 lg-le 2 lõpetati tööleping hageja kui alla kolmeaastast last kasvatava isikuga tööinspektori nõusolekul. TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud täitma töölepingu tingimusi. Sama seaduse § 50 pst 6 tulenevalt on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 10.5 kohaselt kohustus hageja lepingu kehtivuse ajal mitte osutama teenuseid ega töötama tööandja otsese või kaudse konkurendi juures (konkurentsi osutamise keeld) ning p 10.9 kohaselt kohustus hageja olema tööandjale lojaalne. Hageja teguviis, milline oli käsitletav hageja poolt kostjale sisuliselt konkurentsi osutamisena ning mille tulemusel tekitas hageja kostjale kahju, põhjustas kostjal põhjendatult hageja suhtes usalduse kaotuse. Riigikohus on 21.04.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-03 asunud seisukohale, et TLS § 104 lg 2 p 1 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada, kui ta on süüliselt tööandjale tekitanud varalise kahju nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna. Vastuhagi põhjendused ja nõue 22.08.2008 esitatud vastuhagis nõudis kostja hagejalt tekitatud kahju hüvitamist summas 220 544,30 krooni.

Vastuhagis esitatud nõue tugines kostja vastuses välja toodud asjaoludele. Kostja leidis, et hageja poolt kostjale XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi tegeliku turuhinna avaldamata jätmisega ja teadvalt tegelikust turuhinnast madalama hinnaga omandatud korteriomandi kohese edasivõõrandamisega tekitas hageja kostjale kokku kahju 220 544,30 krooni, millest 111 016,95 krooni moodustab hageja saamata jäänud tulu (s.o tegeliku turuhinna 1 400 000 krooni ja kostjale kinnitatud turuhinna 1 269 000 krooni vahe 131 000 krooni ilma käibemaksuta) ja 109 527,35 krooni erisoodustuselt (s.o tegeliku turuhinna ja kostjale kinnitatud turuhinna vahelt 131 000 krooni) tasutud riiklikud maksud, milleks on tulumaks erisoodustuselt 34 822,78 krooni, sotsiaalmaks erisoodustuselt 54 721,52 krooni ja käibemaks erisoodustuselt 19 983,05 krooni. TuMS § 48 lg-st 1 tulenevalt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. TuMS § 48 lg 4 kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse töötajale seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Sama seaduse § 48 lg 4 p-st 7 tulenevalt on erisoodustus muu hulgas asja müük turuhinnast madalama hinnaga. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 kohasel makstakse sotsiaalmaksu erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib kohustuse rikkumise korral kahjustatud isik nõuda kohustust rikkunud isikult kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 03.06.2008 esitas kostja hagejale nõude tekitatud kahju hüvitamiseks. 11.06.2008 vastuses teatas hageja, et peab kostja nõuet alusetuks ja põhjendamatuks. Kuivõrd hageja keeldub ilmselgelt tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitamast, on kostja sunnitud oma nõude rahuldamiseks pöörduma hagiavaldusega kohtu poole. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Hageja leidis, et ei ole töölepingut rikkunud, kahju tekkimine ei ole tõendatud ning puudub ka põhjuslik seos väidetava töölepingu rikkumise ja oletatavalt tekkinud kahju vahel. Vastuhagis sisalduvaid etteheiteid töölepingu rikkumise kohta pidas hageja põhjendamatuks eeskätt põhjustel, mis on välja toodud põhihagis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise osas. Väidetava kahju tekkimise osas märkis hageja, et kostja ise hindas korteriomandi müümise hetkel hagejale pakutud hinda turuväärtusele vastavaks. Lisaks vastutaks töötaja TööK § 125 lg 1 kohaselt üksnes otsese tegeliku kahju olemasolul. VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt ei ole saamata jäänud tulu otsene tegelik kahju. Korteriomandi tegeliku ja müügihinna vahe on aga saamata jäänud tulu, mille eest vastutust ei saa panna töötajale. Hageja nõue erisoodustuselt tasutud riiklike maksude osas on põhjendamatu põhjusel, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nimetatud maksude maksmise kohta. Samuti ei ole tegemist töötajale antud erisoodustusega TuMS § 48 lg 4 p 7 mõttes, sest hageja ei ole kostjale müünud korteriomandit turuhinnast madalama hinnaga seoses töösuhtega. Seega ei ole tegemist erisoodustusega tulumaksuseaduse tähenduses, mis välistab ka kõik teised erisoodustuselt makstud riiklikud maksud. Kui kostjal oleks õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist, siis on hageja kui töötaja varaline vastutus piiratud tema ühe kuu keskmise palgaga, ehk hageja vastutaks 26 398,33 krooni ulatuses. Põhjuslik seos puudub seetõttu, et korteriomandi müügihind 1 269 000 krooni oli kinnitatud kostja nõukogu poolt ja selles otsustusprotsessis hageja ei osalenud. Kostjat ei esindanud hagejale korteri võõrandamisel mitte hageja ise, vaid läbirääkimisi pidas juhatuse esimees P. S. ning notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel esindas kostjat kinnisvara tehniline assistent R. K.. Seega otsustas kostja oma tahte järgi hagejale korteriomandi müügihinna üle.

Vastuhagis esitatud nõue on hageja hinnangul aegunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 lähtudes. Hageja võõrandas kostjalt omandatud korteriomandi 07.03.2008. Kinnistusraamatusse on kanne omaniku muudatuse kohta tehtud 17.03.2008. Arvestades kinnistusraamatu avalikkust, siis hiljemalt 17.03.2008 sai kostja teada või pidi teada saama hageja poolt korteriomandi võõrandamisest. Lisaks oli hageja poolt korteriomandi võõrandamisest väidetavalt juttu hageja kolleegidega kostja juurest juba 2008. aasta märtsis. Seejuures pidi kostjale olema teada hageja soov korteriomand mõne aja pärast võõrandada, mistõttu pidi kostjale saama ka teatavaks korteriomandi võõrandamine juba 2008. aasta märtsis. Vastuhagiga kohtusse pöördus kostja 22.08.2008, mis on rohkem kui neli kuud pärast seda, kui ta sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seetõttu tuli kostja nõudele kohaldada aegumist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus tühistas 14.05.2009 kostja poolt hagejale määratud noomituse, tunnistas ebaseaduslikuks kostja poolt hagejaga töölepingus lõpetamise, tühistas 14.05.2009 määratud distsiplinaarkaristuse (töölepingu lõpetamine) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega 5 kuu keskmise palga ulatuses 131 946,65 krooni. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus põhihagiga seonduvat 25% ulatuses hageja kanda ning 75% ulatuses kostja kanda. Kostja poolt esitatud vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 maakohus kostja kanda. Hagejat on TDVS § 2 p 1, § 3 p 1 ja § 8 alusel karistatud (käskkiri 0818/08/KK) 14.05.2008 toime pandud distsiplinaarsüüteo eest noomitusega. Töötaja süütegu on käskkirjas kirjeldatud järgmiselt. 14.05.2008 ei ilmunud hageja tööle. Vastavalt AS Y. E. sisekorraeeskirjade p-le 4 kohustub töötaja tööle ilmumist takistavatest asjaoludest teavitama oma otsest juhti, kuid A. T. oma otsest juhti tööle ilmumise takistustest informeerinud ei ole. Kostja on eeltoodust tulenevalt lugenud hageja töölt puudumise omavoliliseks ja põhjuseta töölt puudumiseks, millega on kostja hinnangul rikutud TLS § 48 p-des 1, 2 ja 4 ning § 50 p-s 2 sätestatud töötaja kohustusi (toimik, I kd, lk 31). Puudub vaidlus selles, et hageja oli töösisekorraeeskirjade kohaselt kohustatud tööle ilmumist takistavatest asjaoludest teavitama oma otsest juhti T. R. ning käskkirja nr 0818/08/KK karistuse määramise kohta on hagejale allkirja vastu tutvustatud 19.05.2008. Puudub vaidlus ka selles, et hageja oli ajavahemikus 14.05.200516.05.2005 ajutiselt töövõimetu, seda asjaolu tõendab hagiavaldusele lisatud töövõimetusleht (toimik, I kd, lk 32). Kohus märkis, et käskkiri nr 0818/08/KK on oma sisult hagejale etteheidetava teo osas ebaselge, kuna ei olnud aru saada, kas töötajat karistatakse põhjuseta töölt puudumise eest või tööle ilmumist takistavatest asjaoludest teavitamata jätmise eest. Seetõttu ei vasta käskkiri TDVS § 11 lg 2 p-le 3, mis kohustab tööandjat distsiplinaarkaristuse vormistamisel töötaja süütegu kirjeldama. Hageja karistamine põhjuseta töölt puudumise eest oleks käesoleval juhul ilmselgelt põhjendamatu. Hagejal esines tööle mitteilmumiseks mõjuv põhjus, kuna ta oli alates 14.05.2008 ajutiselt töövõimetu. Vaadeldavas käskkirjas viidatud TDVS § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks TLS §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine. Seega seob seadus töötaja vastutuse TLS §-des 48 ja 50 loetletud kohustuste rikkumise eest töötaja süüga. Kohtu hinnangul ei nähtu kõnesoleva käskkirja põhjendustest otseselt ega kaudselt, et hageja oleks oma kohustust rikkunud süüliselt, s.t hagejal oli võimalus enda haigestumisest tööandjat juba 14.05.2008 hommikul teavitada, kuid ta on jätnud vastava

kohustuse tahtlikult või hooletuse tõttu täitmata. Kostja on jätnud hageja süüküsimuse distsiplinaarkaristuse määramisel ilmselt üldse tähelepanuta. TDVS § 11 lg 2 p 3 kohustab tööandjat distsiplinaarkaristuse vormistamisel ära märkima lisaks süüteole ka karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Lisaks paneb TDVS § 7 lg 3 tööandjale töötaja süüteo tõendamise kohustuse, mis hõlmab eelduslikult ka distsiplinaarkaristuse määramise põhjendatuse tõendamise koormist. Sama paragrahvi esimene ja teine lõige võimaldavad nõuda tööandajalt selleks nii süüaluselt töötajalt endalt kui ka kaastöötajatelt kirjalikke seletusi. Taoliste seletuste nõudmine ei ole küll otseselt kohustuslik, kuid sellisel juhul peaks olema võimalik süütegu tõendada muude tõenditega. Käesoleval juhul ei olnud distsiplinaarkaristuse õiguspärane määramine ilma töötaja selgitusi fikseerimata ilmselt võimalik, kuna kostja ei ole menetluse käigus suutnud töötaja süüd töökohustuste mittetäitmisel tõendada. Hageja menetluse käigus antud selgituste kohaselt teavitas ta 14.05.2008 haigestumisest assistent Ü. K. ning esitas tööle naasmisel haiguslehe. Tööle ilmumise takistuste esinemisel oli hageja väidete kohaselt tavapärane teavitada assistenti, kellelt eeldati info edastamist juhtidele. Hageja poolt tõendina esitatud telefonikõnede eristusest nähtub, et ta on 14.05.2008 kell 8:40 helistanud telefoninumbril 447 8500, mis on hageja vahetu juhi T. R. teadaolev kontaktnumber (toimik, I kd, lk 182, lk 184). Hageja väidete kohaselt teavitas ta toimunud telefonivestluses enda haigestumisest. Kõneeristuse põhjal telefonivestluse sisu kindlaks teha ei saa, kuid kostja ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit käskkirjas sisalduva süüdistuse kinnituseks. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes TDVS § 23 lg-st 2, tühistas maakohus hagejale kostja poolt 14.05.2008 käskkirjaga nr 0818/08/KK distsiplinaarkaristusena määratud noomituse, kuna karistus on määratud õigusliku aluseta. Käskkirja nr 0819/08/KK kohaselt heidetakse hagejale ette, et hageja kostja XXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXna, kelle otseseks töökohustuseks oli tööandja kinnisvaraprojektide teostamine ja müümine, olles teadlik kohalikust turuseisust ning kinnisvaraobjektide tegelikest müügivõimalustest ja potentsiaalsest ostjast, jättis täitmata enda ametiseisundist tuleneva otsese kohustuse ning omandas XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi endale, et see vaheltkasuga edasi müüa kolmandale isikule. Seega tekitas hageja kostja hinnangul olukorra, kus ta tööülesannete täitmise ajal asus endale lisakasu teenima tööandja varaga spekuleerides. Nimetatud tegevuse tulemusel on tööandja kaotanud usalduse hageja suhtes. Lisaks on käskkirja kohaselt tekitatud töölepingu rikkumisega hageja poolt kostjale ka kahju (toimik, I kd, lk 33-34). Osundatud käskkirjas kirjeldatud asjaolude põhjal saaks hagejale ette heita lojaalsuskohustuse rikkumist. Vastav kohustus sisaldub poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 10.9 (toimik, I kd, lk 15-18). Hageja töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS ega ükski teine õigusakt töötaja lojaalsuskohustuse sisu täpsemalt ei määratle. Käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatav töölepingu seadus sisaldas siiski üksikuid lojaalsuskohustuse (kui printsiibi) väljendusi, milleks võib lugeda ka TLS § 104 lg 2 kohaseid võimalusi töölepingu lõpetamiseks tööandja mainet või vara kahjustanud töötaja tegude tõttu. Maakohtu hinnangul olid kostja poolt hagejale tehtud etteheited osutunud alusetuteks. Ei leidnud tõendamist väidetava kahju tekkimine, igal juhul ei olnud võimalik kahju tekkinud hageja väidetava lepingurikkumise tagajärjel. Juba see välistaks TLS § 104 lg-s 2 sätestatut arvestades töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 ettenähtud alusel (usalduse kaotus) ja vastava distsiplinaarkaristuse määramise. TLS § 104 lg 2 p 1 järgi võib töölepingu TLS § 86 p 7 alusel muu hulgas lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise. Iseenesest võib nõustuda kostjaga, et TLS § 104 lg 2 p 1 mõttes saab tööandja vara

kahjustamiseks lugeda ka tööandja saamata jäänud tulu, kuid vastava kahju olemasolu peaks tööandja suutma tõendada. Väidetav kahju 220 544,30 krooni moodustus kostja väidete kohaselt saamata jäänud tulust summas 111 016,95 krooni (s.o turuhinna ja korteriomandi müügihinna 1 269 000 krooni vahe ilma käibemaksuta) ning erisoodustustelt tasutud riiklikest maksudest summas 109 527,35 krooni. Kohtu hinnangul oli oluline silmas pidada, et XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi müügihind 1 269 000 krooni oli vaidlustamata asjaolude kohaselt kinnitatud kostja nõukogu poolt. Puudusid tõendid, et hageja oleks saanud ise kaasa rääkida korteriomandi müügihinna lõplikus kujunemises, kuigi ta tegi omapoolseid pakkumisi. Seega lõplikku nõustumuse korteriomandi müügitehingu toimumiseks kindlaksmääratud hinnaga andis kostja nõukogu. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et tegemist oli n-ö erihindadega kostja töötajatele (mida on väidetud vaidlusaluses käskkirjas). Hageja väitel pakuti võrreldavaid kortereid samas elamus sama hinnaga vabal turul. Kostja ei ole oma väited XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi (kui omatarbe kinnisvara) erihinnaga müümise kohta millegagi tõendanud. Asja materjalide hulgas olevast 11.01.2008 e-kirjast ja poolte sellele järgnevast suhtlemisest võis pigem järeldada, et kostja üleskutse teha pakkumisi alandatud hindadega korteriomandite ostmiseks oli tehtud nii kostja enda töötajatele kui nende võimalikele sõpradele-tuttavatele (toimik, I kd, lk 25 jj). Oletuslik ja tõendamata oli kostja väide, et 1 400 000 krooni oli üldse XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi turuhind (TsÜS § 65). Kuivõrd korteriomandi võõrandamine kostja poolt hagejale ja hageja poolt edasivõõrandamine kolmandatele isikutele toimus lühikese ajaperioodi jooksul, võis võrreldava tõenäosusega väita, et korteriomandi turuhinnaks oli 1 269 000 krooni ning hagejal õnnestus korteriomandi edasivõõrandamine turuhinnast kõrgema hinnaga. Maakohtu hinnangul olid paljasõnalised kostja väited kahju tekkimise kohta erisoodustuselt (TuMS § 48 lg 4) tasutud riiklike maksude näol (109 527,35 krooni). Asja materjalide hulgas ei olnud tõendeid selle kohta, et kostja oleks väidetavaid makse tasunud või kostjal tekiks tulevikus kohustus maksude tasumiseks. Tõendamata oli korteriomandi müük hagejale turuhinnast madalama hinnaga. Erisoodustuste andmine on tööandja otsustuspädevus ning ka kõigi sellega seonduvate maksude tasumise kohustus lasub tööandjal. Seega ei olnud kostja õiguste rikkumine hageja poolt selles osas õiguslikult võimalik. Lisaks kahju puudumisele ei tulenenud asja materjalidest ka lojaalsuskohustuse rikkumist hageja poolt. Nähtuvalt hagile lisatud 11.01.2008 e-kirjast tuli initsiatiiv korteriomandi omandamiseks kostjalt (toimik, I kd, lk 25). Hageja on otsustanud seejärel teha pakkumise korteriomandi omandamiseks Pärnus XXXXXXXXX XX asuvas elamus (toimik, I kd, lk 2627). 08.02.2008 e-kirjas kostja juhatuse liikmele P. S. on hageja teatanud kavatsusest ostetav korteriomand lähitulevikus (veebruaris-märtsis) omakorda edasi võõrandada. Samas on hageja lisanud, et kui see (edasimüümine) põhjustaks talle halb mainet kostja juures, siis ta loobub (korteri ostmisest) (toimik, I kd, lk 28). Menetluse käigus ei leidnud tõendamist kostja väited, mille kohaselt hagejale selgitati, et nõukogu poolt kinnitatud hinnaga müük ei ole võimalik, kui ta plaanib edasimüüki. See asjaolu nähtus ainult vaidlusalusest 14.05.2008 käskkirjast nr 0819/08/KK, kuid asjakohased objektiivsed tõendid puudusid. Kuivõrd kavandatud korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingud poolte vahel sõlmiti, võib pigem eeldada, et kostjal puudusid algselt vastuväited korteriomandi edasivõõrandamise suhtes. Kohtule teadaolevalt ei sisaldanud sõlmitud lepingud hagejale piiranguid korteriomandi käsutamise suhtes ega kostja deklaratsioone selle kohta, et korter müüakse hagejale omatarbeks. Esitatud tõendite valguses võis kostja ise olla rikkunud töösuhte poole kohustusi oma vastuolulise käitumisega. Esmalt on kostja nõustunud korteriomandi ostmisega hageja poolt kostja nõukogu poolt kinnitatud hinnaga, kuid hiljem muutis oma positsiooni ning otsustas töötajat karistada.

ITLS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Lähtudes eeltoodust, ei esinenud käesoleval juhul seaduses sätestatud aluseid töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel, mistõttu maakohus tunnistas töölepingu lõpetamine kostja poolt hagejaga 19.05.2008 ebaseaduslikuks ning TDVS § 23 lg-st 2 juhindudes tühistas ka vastava distsiplinaarkaristuse. Hageja väitis, et distsiplinaarkaristuse määramisel käskkirjaga nr 0819/08/KK ei ole kostja järginud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Hageja käsitluse kohaselt pidi kostja hiljemalt 17.03.2008 teada saama korteriomandi edasivõõrandamisest hageja poolt. Nimetatud kuupäeval on tehtud vastavad kinnistusraamatu kanded (toimik, I kd, lk 129-131). Hageja tugines seejuures kinnistusraamatu avalikkusele ning asjaolule, et kostjal pidi olema korteriomandi edasivõõrandamise soov teada. Kohus hageja taolise käsitlusega ei nõustunud. Kõnealuse ühekuulise tähtaja puhul on sätte sõnastusest lähtuvalt vajalik tõendada tegelikku teadasaamist, üksnes teadmapidamisest ei piisa. Lähtudes kostja väidetest saadi võimalikust süüteost teada 29.04.2008, mil hageja pöördus kostja poole sooviga omandada järgmine korter (aadressil XXXXXXXXX XX-X). Siis hakkas kostja uurima, mis on saanud eelmisest hagejale võõrandatud korteriomandist. Hageja ei ole tõendanud, et tema vahetu ülemus või keegi teine kostja juhtkonnast sai etteheidetavast süüteost teada enne 29.04.2008. Maakohtu hinnangul olid kostja väited hageja poolt konkurentsikeelu rikkumise kohta sõlmitud töölepingu pinnal õiguslikult asjakohatud. TLS § 50 p-st 6 tulenevat konkurentsikeeldu saab pidada küll töötaja lojaalsuskohustuse üheks väljendusvormiks, kuid samas peab kõnealune keeld olema töötaja jaoks piisavalt määratletud. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 10.6 määratles üldiste tunnuste järgi üksnes kostja konkurendid (Eestis projekteerimis-ehitusteenust ning kinnisvaraarenduse teenust pakkuvad isikud). Töölepingu pst 10.5 järeldus, et konkurentsi osutamiseks loetakse tööandja otseste või kaudsete konkurentide juures töötamist. Muus osas oli väidetav konkurentsikeeld töölepingus täielikult määratlemata. Juhul, kui tööandja sooviks oli laiendada konkurentsipiirangut ka töötaja muule tegevusele, tulnuks vastavaid konkurentsi osutamiseks loetavaid tegevusi töölepingus täpsustada. Töölepingu p-s 10.5 sisalduvat abstraktset viidet teenuste osutamisele ei saa lugeda piisavaks. Konkurentsikeeld kujutab endast töötaja jaoks töökoha ja tegevusala vaba valiku piirangut. Seetõttu peab tööleping selgelt määratlema piirangu intensiivsuse ja ulatuse, sh selle, milliseid tegevusi tööandja konkurentsi osutamiseks loeb. Eeltoodut arvestades ei saa kostja poolt hagejale etteheidetud teguviisi pidada konkurentsikeelu rikkumiseks. TLS § 117 lg-st 2 ja ITLS § 30 lg-st 2 tuleneb, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja loobub tööle ennistamisest, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Maakohtu arvates oli põhjendatud hüvitise väljamõistmine viie kuu keskmise töötasu ulatuses. Seejuures arvestas maakohus asjaoluga, et töölepingu lõpetamisel ei olnud kostja vastavaid protseduurireegleid vähemalt olulisel määral rikkunud. Käskkiri nr 0819/08/KK vastas oma vormilt TDVS §-st 11 tulenevatele nõuetele, see on töötajale 19.05.2008 nõuetekohaselt teatavaks tehtud (TDVS § 12 lg 1). Samuti oli kostja vormistanud töölepingu lõpetamise ning maksnud hagejale välja

töölepingu lõpetamisel saadaolevad summad. Seega ei olnud kostja töölepingu lõpetamise menetlusega hageja õigusi täiendavalt rikkunud, eeskätt takistanud hagejal oma õiguste realiseerimist distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel. Samas peab väljamõistetav hüvitis olema piisav kompenseerimaks hagejale töökoha ootamatust kaotusest tingitud kahju (saamata jäänud tulu näol). Kohtu hinnangul tuli arvestada kostja vastuolulist käitumist töösuhtest tulenevate tööandja õiguste realiseerimisel. Hageja väited selle kohta, et koondamisega seotud õiguslike probleemide vältimiseks soovis kostja töösuhtest muul viisil kiiresti vabaneda, olid kohtu hinnangul üksnes oletuslikku laadi. Puudus vaidlus selles, et hageja keskmine kuupalk ajavahemiku 01.11.2007-30.04.2008 eest arvutatuna on 26 389,33 krooni. Sellest tulenevalt moodustas hageja viie kuu keskmise palga suurune hüvitis 131 946,65 krooni. Maakohus leidis, et vastuhagi rahuldamiseks ei olnud alust. Kuivõrd 30.06.2009 kehtinud TLS kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei reguleerinud, tuli ülalviidatud VÕS § 1 lg-st 1 juhindudes kohaldada vastavalt võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise kohta käivaid sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 võis võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 100 järgi loetakse kohustuse rikkumiseks ka võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Vastavalt TööK § 125 lg-le 1 kannavad töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises tööandjale materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. See vastutus piirdub sama sätte kohaselt tavaliselt teatud osaga töötaja palgast ega tohi ületada tekitatud kahju suurust, välja arvatud seaduses sätestatud juhud (TööK §-d 126-128). Kostja poolt esitatud kahju hüvitamise nõuete rahuldamiseks puudus maakohtu arvates alus, kuna tõendamata olid nii töölepingu rikkumine (s.t kohustuse rikkumine) hageja poolt kui ka väidetava kahju tekkimine. Maakohus tuvastas eeltoodu põhihagi üle otsustamisel. Asja materjalide põhjal ei olnud tuvastav ka põhjuslik seos lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel. Hageja on vastuväidetes vastuhagile põhjendatult märkinud, et korteriomandi müügihind 1 269 000 krooni oli kinnitatud kostja nõukogu poolt ja selles otsustusprotsessis hageja ei osalenud. Samuti ei esindanud asja materjalidest nähtuvalt korteri võõrandamisel kostjat mitte hageja ise, vaid läbirääkimisi pidas kostja juhatuse liige P. S. ja lepingute sõlmimisel esindas kostjat kinnisvara tehniline assistent R. K.. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Maakohus ei nõustunud hageja poolt kostja nõude osas esitatud aegumise vastuväitega. Kohtu hinnangul ei olnud vastuhagi esemeks olev nõue aegunud. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Tähtaja kulgu tuli vaidlusalusel perioodil kehtinud ITLS § 7 lg 1 redaktsiooni järgi arvutada järgmisest päevast pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Maakohtu arvates ei pidanud kostja enda eeldatavate õiguste rikkumisest teada saama enne 29.04.2008. Vastuhagi on kohtule esitatud 22.08.2008, seega ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulise tähtaja jooksul. Põhjendatud olid hageja vastuväited, et töötaja saab TööK §-st 126 lähtuvalt kanda materiaalset vastutust üksnes otsese tegeliku kahju ulatuses ning üldjuhul mitte üle enda keskmise kuupalga. Seega ei saanud kostja tööandjana nõuda hagejalt väidetavalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Samuti oleks hageja materiaalse vastutuse ulatus käesoleval juhul piiratud tema ühe kuu keskmise palgaga, s.o 26 389,33 krooni. Poolte vahel sõlmitud

töölepingu p 10.8 viitab töötaja materiaalse vastutuse üldistele alustele ja tingimustele. Kohtumenetluses on kostja rahaliste nõuete esitamisel tuginenud ka töölepingu p-le 7.5, mille kohaselt on hageja konfidentsiaalsuse kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud leppetrahvina hüvitama talle makstud eritasu ning ka töötaja poolt rikkumisega saadud tulu. Viidatud lepingupunkt ei olnud maakohtu arvates kohaldatav esiteks seetõttu, et konkurentsikeelu rikkumine hageja poolt ei olnud tuvastamist leidnud. Teiseks ei olnud võimalik hageja poolt väidetava konkurentsikeelu rikkumise läbi saadud tulu õiguslikult samastada kostjal (saamata jäänud tulu näol) tekkinud kahjuga. Apellatsioonkaebus AS Y. E. palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati A. T. nõuded AS Y. E. vastu ja jäeti rahuldamata AS Y. E. vastuhagi A. T. vastu ja teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata A. T. hagi AS Y. E. vastu ja rahuldada AS Y. E. vastuhagi A. T. vastu ning menetluskulud jätta täies ulatuses A. T. kanda. Apellant on seisukohal, et otsuse tegemisel ei ole kohus hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, millega on rikkunud TsMS § 232 lõikes 1 sätestatut. Samuti on kohus jätnud otsuses osaliselt hindamata ja käsitlemata poolte poolt esitatud väited ja tõendid, millega on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Otsuse tegemisel on kohus peaasjalikult lähtunud hageja poolt avaldatud seisukohtadest, jättes põhjendamatult arvestamata kostja poolt esitatud väited, vastuväited ja tõendid. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja 14.05.2008 käskkiri nr 0818/08/KK on etteheidetava teo osas ebaselge. Vastupidiselt otsuses väljendatud kohtu seisukohale vastab distsiplinaarkaristust määrav käskkiri (I kd tl 31) TDVS § 11 lõikes 2 sätestatule, sh p-le 3. Käskkirjas on kirjeldatud nii süütegu, kui süüteo asjaolude kirjeldus, sh viide kostja sisekorraeeskirjade punktile, mida hageja rikkus. Käskkirjas on kohaselt välja toodud viited õigusnormidele, mida hageja rikkus ning viited õigusnormidele, mille alusel hagejale distsiplinaarkaristus määrati. Apellant on seisukohal, et ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt oleks pidanud distsiplinaarkaristust määravas käskkirjas sisaldama viide sellele, et hagejal oli võimalus teavitada oma otsest ülemust juba 14.05.2008 hommikul, kuid hageja jättis vastava kohustuse täitmata. Kohtu seisukoht ei vasta TDVS § 11 lg-le 2. Lisaks eeltoodule, on käskkirjas kirjeldatud, et tööle ilmumise takistusest A. T. oma otsest juhti informeerinud ei ole. Apellant väidab, et juhul, kui hagejal esinesid asjaolud, mis takistasid tal sisekorraeeskirjades tulenevat kohustust täitmast, oleks tal olnud võimalus esitada vastavaid tõendeid nii distsiplinaarkaristuse määramisest teadasaamisel kui ka kohtumenetluse käigus. Eeltoodut hageja teinud ei ole. Hageja on esitanud tema kasutuses oleva telefoninumbri kõnede eristuse 14.05.2008 kohta (I kd tl 163, tl 180), millega on soovinud tõendada, et teavitas oma haigestumisest kostja assistenti. Kõnede eristusest nähtub, et hageja on kostja üldisel kontakttelefonil 447 8500 kell 8:40 helistanud, samas ei ole võimalik tuvastada nimetatud telefonikõne sisu. Lisaks on hageja avaldanud, et saatis kostjale lühisõnumi oma haigestumise kohta (08.06.2009 protokolli lk 2), kuid ei ole avaldanud, millisele numbrile ta lühisõnumi edastas ega ole esitanud tõendeid väidetud lühisõnumi saatmise kohta. Eeltoodu kinnitab, et hagejal oli võimalik teavitada oma otsest juhti väidetavast haigestumisest juba 14.05.2008 tööpäeva alguses, kuid hageja seda ei teinud. Kohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata kostja väited selle kohta, et 14.05.2008 püüdis kostja korduvalt saada hagejaga telefoni teel ühendust, et saada selgitust, miks hageja tööle ei ilmunud, kuid hageja kõnedele ei vastanud (I kd tl 102, punkt 2), et hageja ei teavitanud 14.05.2008 kell 8:40 toimunud telefonivestluse käigus kostjat oma haigestumisest (I kd tl 191) ning väidetava teate

edastamisega kostja üldisel telefoninumbril ei kavatsenudki hageja oma otsest ülemust tööle mitteilmumisest teavitada, kuna hageja oli kostja töötajana teadlik nii oma otsese ülemuse T. R. otsenumbrist (XXXXXXX) kui mobiiltelefoninumbrist (XXXXXXX) (I kd tl 191-192). Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud 14.05.2008 hagejale distsiplinaarkaristuse määramine ilma hageja selgitusi fikseerimata õiguspärane. Vastavalt TDVS § 7 lg-le 1 on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust. Seletuse võtmata jätmine ei ole aluseks töötajale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamisel. Lisaks on hageja ise avaldanud, et ta ei teavitanud oma tööle mitteilmumisest oma otsest juhti. Käskkirja distsiplinaarkaristuse määramise kohta on andnud hageja otseseks ülemuseks olnud kostja juhatuse liige T. R., kes käskkirja andmisega on tõendanud, et hageja ei ole tööle mitteilmumisest oma otsest juhti teavitanud. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et ei ole esinenud seaduses sätestatud aluseid hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel, mistõttu tuleb töölepingu lõpetamine 19.05.2008 tunnistada ebaseaduslikuks ning tühistada ka vastav distsiplinaarkaristus. Kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt olid tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud täitma töölepingu tingimusi. Sama seaduse § 50 p-st 6 tulenevalt oli töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladusi ning mitte osutama tööandjale konkurentsi. Kostja ja hageja vahel sõlmitud töölepingu p 10.5 kohaselt kohustus hageja lepingu kehtivuse ajal mitte osutama teenuseid ega töötama kostja otsese või kaudse konkurendi juures. Töölepingu p 10.9 kohaselt kohustus hageja olema kostjale lojaalne (I kd tl 17). Töölepingu p 7.5 kohaselt maksti hagejale igakuuliselt eritasu töölepingu kehtivuse jooksul konfidentsiaalsuse kohustuse ja konkurentsikeelu täitmise eest kooskõlas TLS § 50 pga 6. Konfidentsiaalsuse kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise korral kuulus lisaks sellega kaasnenud kostjale tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvina tagastamisele ka hagejale makstud eritasu ning hageja poolt rikkumisega saadud tulu (I kd, tl 16). Kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 86 p 7 kohaselt võis tööandja lõpetada töötajaga sõlmitud töölepingu töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Sama seaduse § 104 lg-st 1 tulenevalt oli tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes on tööandja kaotanud usalduse. Töölepingu võib muuhulgas lõpetada, kui töötaja on põhjustanud vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara. Riigikohus on 21.04.2003 asjas nr 3-2-1-46-03 tehtud otsuses asunud seisukohale, et TLS § 104 lg 2 p 1 alusel võib töötajaga lõpetada töölepingu, kui ta on süüliselt tööandjale tekitanud varalise kahju nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna. Samast otsusest tuleneb, et töölepingu lõpetamisel töötaja suhtes usalduse kaotamisel on vaidluse korral kohus pädev hindama, kas esinesid tööandja väidetud töölepingu lõpetamise alused, st eelkõige seda, kas töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotust. Vastupidiselt kohtu poolt otsuses avaldatule on kostja tõendanud, et hagejaga töölepingu lõpetamise tinginud distsiplinaarsüüteo tagajärjel tekkis kostjal nii otsene varaline kahju kui ka varaline kahju saamata jäänud tulu näol ning tõendamist on leidnud, et hageja pani toime teo, milline põhjustas kostjal hageja suhtes usalduse kaotuse. Otsuse tegemisel on kohus jätnud tähelepanuta, millisel ametikohal hageja kostja juures töötas ning millised olid tema tööülesanded. Kohus ei ole hinnanud kõiki 14.05.2008 käskkirja nr 0819/08/KK (I kd, tl 3334) alusel hagejale määratud distsiplinaarkaristuse asjaolusid ning on jätnud tähelepanuta, et hageja töötas kostja juures XXXXX-XXXXX XXXXXXXXXXXXXX ametikohal (I kd tl 15) ning vastavalt hageja ametijuhendile oli tema otsesteks töökohustuseks kostja kinnisvaraprojektide teostamine ja müümine (I kd tl 20). Eeltoodust tulenevalt valdas hageja

täielikku ülevaadet ja informatsiooni kohalikust turuseisust, potentsiaalsetest ostjatest ja turuhindadest. Nimetatud asjaolud on kajastud nii distsiplinaarkaristust määravas käskkirjas (I kd tl 33-34), kui ka kohtumenetluse käigus kohtule kostja poolt esitatud vastustes ja seisukohtades (I kd tl 103 5. lõik, tl 117 6. lõik, tl 133 2. lõik, II kd tl 2 kostja esindaja kohtule, tl 3 kostja esindaja hageja esindajale, tl 21 7. lõik). Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, mille kohaselt asjaolu, et hagejale selgitati, et nõukogu poolt kinnitatud hinnaga müük ei ole võimalik, kui ta plaanib edasimüüki, nähtub ainult 14.05.2008 käskkirjast nr 0819/08/KK. Nimetatud seisukohale asumisel on kohus jätnud tähelepanuta ja hindamata kohtule eelnimetatud asjaolu tõendamiseks esitatud tõendid. Peale seda, kui hageja 08.02.2008 avaldas, et soovib korteriomandi edasi võõrandada, selgitas kostja hagejale, et hageja poolt korteriomandi soetamine kostjalt kui tööandjalt selle edasimüügi eesmärgil on eetiliselt sobimatu ning kostja on nõus võõrandama korteriomandi hagejale eeldusel, et hageja soetab selle oma tarbeks. Samas märkis kostja, et juhul, kui hagejale teadaolevalt oleks XXXXXXXXX XX-XX korteriomandit võimalik võõrandada kolmandale isikule kõrgema hinnaga kui 1 269 000 krooni, peaks müük toimuma hageja töökohustuste täitmise raames, kusjuures lähtuvalt korteriomandi müügihinnast oleks hagejal võimalik teenida lisatasu. Eelnimetatud selgituse andmist tõendab 05.05.2008 hageja poolt kostja juhatuse esimehele P. S.ile saadetud e-kiri, kus hageja märgib, et ...mul oli ka siis võimalus valida kahe variandi vahel, et kas puhtalt ostan (mida tegingi) või müün ja jagan tööandja vahel saavutatud reaalse müügihinna vahet pooleks fikseeritud hinnast... (II kd tl 16), ning kostja juhatuse esimehe seletuskiri (II kd tl 20, 1. lõik). Kostja soovis nimetatud asjaolu tõendada kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega, kuid kohus jättis kostja taotluse rahuldamata (08.06.2009 protokolli lk 1). 08.06.2009 toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et töötajatele pakuti võimalust kas osta ise või leida tuttavaid, kes soovivad osta. Hageja sai aru, et võib korteri omandada nii endale kui ka müüa kostjalt kolmandatele isikutele. Samuti avaldas hageja et oli teadlik võimalikust huvide konfliktist tööandja huvidega (08.06.2009 protokolli lk 3, hageja kostja esindajale). Kostja on seisukohal, et eelnimetatud hageja seletus tõendab veelkordselt, et hageja oli teadlik asjaolust, et korteriomandi omandamine selle kohese edasivõõrandamise eesmärgil ei ole kostja poolt aktsepteeritav ning ta kas ostab korteriomandi enda tarbeks või võõrandab selle kolmandale isikule oma töökohustuste täitmisena. Otsuses on kohus asunud seisukohale, et kohtule teadaolevalt ei sisalda sõlmitud lepingud hagejale piiranguid korteriomandi käsutamise suhtes ega kostja deklaratsioone selle kohta, et korter müüakse omatarbeks. Nimetatud seisukoha juures on kohus jätnud arvestamata asjaolu, et 27.02.2008 korteriomandi müügitehingu teostamiseks vajalikud andmed esitas notarile hageja alluvuses töötanud tehniline assistent R. K., kes sai tehingu ettevalmistamise juhised hagejalt (08.06.2009 protokolli lk 3 hageja kostja seaduslikule esindajale). Kuna tehingu ettevalmistamise organiseeris hageja sisuliselt ise (juhiste andmise kaudu oma alluvale), siis on loogiline, et 27.02.2008 lepingus ei sisaldunud korteriomandi edasivõõrandamise keeldu ega muid hageja tegevust piiravaid tingimusi. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt on tõendamata korteriomandi müük hagejale turuhinnast madalama hinnaga. Vaidlust ei ole selles, et hageja omandas kostjalt 27.02.2008 Pärnus XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi hinnaga 1 269 000 krooni ja võõrandas selle 07.03.2008 edasi kolmandatele isikutele hinnaga 1 400 000 krooni. Hageja poolt 05.05.2008 kostja juhatuse esimehele saadetud e-kirjas on hageja kinnitanud, et omandas XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi tegelikust turuhinnast madala hinnaga (...XXXXXXXXX XX puhul toimisin ostjana, kus tööandja kaasabi seisnes hinnaalandamises...) (II kd tl 16). Seejuures on kostja jätkuvalt seisukohal, et hageja omandas korteriomandi teadlikult turuhinnast madalama hinnaga (tehes kostjale muuhulgas ettepaneku omandada vaidlusalune korteriomand 100 000

krooni võrra odavamalt, kui nõukogu poolt kinnitatud hind (I kd tl 8)), jättis kostjale teadlikult avaldamata korteriomandi tegeliku turuhinna ning tema seesuguse tegevuse eesmärk oli omandada korteriomand kostjalt võimalikult madala hinnaga ja võõrandada see võimalikult suure vaheltkasuga koheselt edasi kolmandale isikule. Kostjalt kui tööandjalt teadlikult tegelikust turuhinnast madalama hinnaga korteriomandi omandamisel eesmärgiga korteriomand koheselt kõrgema hinnaga ehk hagejale teadaoleva tegeliku turuhinnaga kolmandale isikule edasi võõrandamisega asus hageja sisuliselt osutama kostjale konkurentsi ning rikkus ka lojaalsuskohustust. Tõendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt pakuti võrreldavaid kortereid samas elamus sama hinnaga vabal turul. Seesuguse väite puhul tekitab kummastust, et kolmandad isikud olid nõus omandama korteriomandi tegelikust turuhinnast kõrgema hinnaga. Tõendamaks asjaolu, et hagejal oli kolmandate isikutega sõlmitud kokkulepe korteriomandi võõrandamiseks enne 27.02.2008, taotles kostja kohtu kaudu AS-ilt Swedbank andmete väljanõudmist selle kohta, millal esitas hageja taotluse XXXXXXXXX XX-XX korteriomandi omandamiseks laenu saamiseks ning millal esitasid vastavasisulise taotluse M. S. ja K. S. (korteriomandi hagejalt omandanud isikud). Kohus kostja taotlust ei rahuldanud. Kohus on alusetult jätnud rahuldamata kostja vastuhagi hageja vastu. Nagu eelpool märgitud, on tõendamist leidnud hageja poolt töölepingu rikkumine. Vastuhagiavalduses on kostja selgelt kirjeldanud, milles seisneb hageja poolt kostjale tekitatud kahju. Vastupidiselt kohtu seisukohale on tõendatud, et vastuhagis kirjeldatud kahju, s.o saamata jäänud tulu ja erisoodustusmaksu tasumise kohustus tekkis kostjal hageja poolse lepingu rikkumise tagajärjel, hageja jättis teadvalt avaldamata korteriomandi tegeliku turuhinna ning tegelikust turuhinnast madalama hinnaga oma tööandjalt korteriomandi omandamisega tekkis kostjal erisoodustuselt (tehingute hinnavahe oli käsitletav erisoodustusena tulumaksuseaduse § 48 lõike 4 punkti 7 mõistes) maksude maksmise kohustus. Kui hageja oleks avaldanud kostjale korteriomandi tegeliku turuhinna, ei oleks kostjal eelnimetatud kahju tekkinud. Riigikohus on 21.10.2003 asjas nr 3-2-1-106-03 tehtud otsuse p-s 13 asunud seisukohale, et töölepingu seaduses (kehtis kuni 01.07.2009) ei reguleerita töötaja vastutust TLS § 50 lg-s 6 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Kui tööseaduses ega töölepingus ei ole erisätteid lepingu rikkumise tagajärgede osas, tuleb lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest. 14.03.2005 asjas nr 3-2-1-1405 tehtud otsuse p-s 11 on Riigikohus asunud seisukohale, et konkurentsikeelu rikkumisel võib tööandja VÕS § 101 lõike 1 punkti 3 ja § 115 lõike 1 kohaselt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju seadusest tulenevalt muul põhjusel ei hüvitata. Arvestades asjaolu, et hageja rikkus kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 50 p-st 6 ja töölepingu p-dest 10.5 ja 10.9 tulenevaid kohustusi teadlikult ja tahtlikult ning rikkumise tagajärjel tekkis kostjale kahju, on kostjal tekkinud õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Töölepingu p-s 7.5 leppisid pooled kokku, et konfidentsiaalsuse kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise korral kuulub lisaks sellega kaasnenud kostjale tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvina tagastamisele ka hagejale makstud eritasu ning hageja poolt rikkumisega saadud tulu. Seega leppisid pooled töölepingus kokku, et konkurentsikeelu rikkumise korral kohustub hageja hüvitama kostjale nimetatud rikkumisega tekitatud kahju. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja ja apellatsioonkaebuse materjalidega,

leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tühistanud hagejale kostja 14.05.2008 käskkirjaga nr 0812/08/KK määratud noomituse. Õige on maakohtu järeldus, et kostja 14.05.2008 käskkiri hageja karistamise kohta ei ole selge. Käskkirjast ei selgu üheselt mõistetavalt, kas kostja on hagejale süüks pannud omavolilist töölt puudumist või töölt puudumise põhjusest teavitamata jätmist. Maakohus on õigesti leidnud, et kummagi eeltoodud süüteo toimepanemine hageja poolt ei ole tõendatud. Vaidlust ei ole, et 14.05.2008 oli hageja haige, seega oli tal töölt puudumiseks mõjuv põhjus. Apellant on kaebuses vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt on hageja teavitanud kostjat oma haigusest. Kolleegium leiab, et hageja on tõendanud, et ta helistas 14.05.2008 hommikul kostja üldnumbril 447 8500. Kolleegiumi arvates on piisav, kui haigestunud töötaja teavitab tööandjat telefonil, kus kõnele vastab tööandja töötaja, kes saab otsesele töölõigu juhile vastava informatsiooni edastada. Õige ei ole kostja käsitlus, mille kohaselt saab kohaseks teatamiseks lugeda ainult hageja otsesele juhile T. R.le helistamist. TDVS § 7 lg 3 järgi on tööandja kohustus tõendada töötaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Juhul, kui kaebaja väidab, et hageja ei teatanud telefoni teel tööandjale oma haigusest, siis oli tema kohustus tõendada, et kõne sisu oli muu, kui haigusest teatamine. Kostja on küll väitnud, et ta proovis 14.05.2008 helistada hagejale ja hageja ei vastanud, kuid oma väidet ta tõendanud ei ole. Samas ei oma eeltoodu tähendust hageja karistamisel omavolilise töölt puudumise eest (või töölt puudumise põhjusest teavitamata jätmise eest). Õige on see, et distsiplinaarkaristuse määramiseks ei ole tööandjal kohustust nõuda süüdlaselt enne karistamist seletust. Maakohus ei ole oma otsuses vastupidist järeldust teinud. Maakohus on selgitanud, et asjaolude ebaselguse korral on seletuse nõudmine vajalik selleks, et selgitada distsiplinaarsüüteo asjaolusid ja käesolevas asjas oleks seletuse võtmine olnud vajalik. Maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kostja on hagejaga töölepingu lõpetanud TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotusega. Õige on maakohtu järeldus, et kostja poolt esiletoodud asjaolud ei andnud alust hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel, kuna tõendatud ei olnud hageja poolt lojaalsuskohustuse rikkumine ega see, et kostjale oleks hageja tegevuse tõttu tekkinud kahju või et hageja oleks kostjale osutanud ebaausat konkurentsi. Apellant on kaebuses rõhutanud, et maakohus oleks pidanud hageja tegevuse hindamisel arvestama, et hageja töötas kostja juures piirkonna kinnisvarajuhi ametikohal. Kolleegiumi arvates eeltoodu ei anna alust maakohtust erineva järelduse tegemiseks. Maakohus on õigesti rõhutanud, et kostja ise on 11.01.2008 pakkunud ehitatud kortereid müüa oma töötajatele (lk 25) ja ka nende tuttavatele. Poolte vahel oli vaidlus, kas korter müüdi hagejale turuhinnaga või alla selle. Juhul, kui kostja väitis, et müük toimus alla tavapärase müügihinna, oleks kostja pidanud ka esitatud asjaolu tõendama. Kostja seda teinud ei ole. Ainuüksi sellest, et hagejal õnnestus korter kallimalt edasi müüa, ei saa teha üks-ühest järeldust selle kohta, et müügihinna määramisel ja poolte vahel lepingu sõlmimisel oli korteriomandi tegelik turuhind kõrgem. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et korteriomandid müüdi töötajatele madalama hinnaga ja tegemist oli töötajatele osutatud erisoodustusega. Selliste asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal. Hageja ostis 27.02.2008 kostjalt korteriomandi asukohaga XXXXXXXXX XX-XX Pärnus hinnaga

1 269 000 krooni. Müügihinna oli kinnitanud kostja ja esitatud tõenditest ei tulene, et hagejal oli võimalus hinda kujundada. Tsiviilasja materjalidest selgub, et hageja küll soovis korterit osta odavamalt, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kolleegiumi arvates on oluline, et hageja on 08.02.2008 e-kirjaga teavitanud kostjat oma soovist ostetav korteriomand edasi müüa ja selgitanud, et kui edasimüük võib kahjustada tema mainet, siis ta loobub sellest. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et hagejale teatati, et töötajatele müüdavate korterite edasimüümine ei ole lubatud. Hageja on kostja poolt korterite edasimüügi keelust teavitamist eitanud. Edasimüügi keeldu ei tulenenud ka poolte vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingust. Apellant selgitas kaebuses, et hageja oli teadlik, et kui tal oli võimalik korter edasi müüa kõrgema hinnaga, siis pidi ta seda tegema ainult kostja kaudu ja tööülesannete täitmisena. Õige on, et 02.05.2008 elektronkirjas on hageja möönnud, et tal oli võimalik XXXXXXXXX XX majas korteri otsmisel toimida kahel viisil: kas nii nagu hageja toimis või müüa ja jagada müügihinna vahe kostjaga ja kostja kaasabi seisnes hinna alandamises. Kostja juhatuse liige P. S. on sama kuupäeva e-kirjas vastanud hagejale, et tema teguviis korteri edasimüümisel on taunitav (II kd lk 16-17). Kolleegium leiab, et eeltoodud kirjadest tuleneb, et poolte vahel on olnud läbirääkimisi korteri ostu tingimuste osas, kuid asjaolu kohta, et enne korteri omandamist ja edasimüüki oleks kostja hagejat teavitanud, et edasi müüa ei tohi või et keelatud oleks kõrgema hinnaga edasimüümine, kirjadest ei tulene. Ka 05.05.2008 kirjas on hageja selgitanud, et kostja keeld ostetud korteriomandi edasimüügiks puudus. Apellant väitis, et edasivõõrandamise keeld 27.02.2008 lepingus puudus selle tõttu, et lepingu valmistas ette hageja assistent R. K.. Hagejale ja teistele töötajatele korteriomandite müümisel hinna ja muud tingimused kinnitasid kostja juhatus ja nõukogu. Juhatuse liige P. S. on seda ka oma e-kirjas kinnitanud (II kd lk 15). Seega ei olnud hagejal oma assistendi kaudu võimalik lepingu tingimusi ise formuleerida ja apellandi sellekohane väide ei ole õige. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi ja ka selles osas ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kahju hüvitamise eeldused ei olnud täidetud, kuna kostja ei olnud tõendanud, et talle tekkis kahju, samuti, et hageja on rikkunud lepingut ning väidetava kahju ja hagejapoolse lepingu rikkumise vahel on põhjuslik seos. Tõendamata oli, et kostja oleks hagejale teinud erisoodustusi, millelt tuleks riigile tasuda makse. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole rikkunud poolte vahel sõlmitud töölepingu p-des 10.5 ja 10.9 sisalduvaid kohustusi, rääkimata nende kohustuste teadlikust ja tahtlikust rikkumisest. Hageja poolt teadlikult ja tahtlikult konfidentsiaalsuse nõude ja konkurentsikeelu rikkumise toimepanemist pidi tõendama kostja, kuid kostja väited on jäänud paljasõnalisteks. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.