Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

tasuma vastavaid makseid. Kostja jättis tasumata lepingutest tulenevad maksed ja hageja lõpetas kostjaga lepingud ennetähtaegselt 20. detsembril 2001. a., mille kohta esitas teate

möödunud 1, 5 - 2 aastat ja seetõttu ei ole veenev, et vara väärtus vähenes aastaga 66 84%. Hindamisaktide järgi ei saa kindlaks teha vara väljalaskeaastat, akti nr. 00092 kohaselt ei olnud tõstukil spetsifikatsiooni tähistavat märgistust ja see võeti akti lepingust. Ei ole usutav, et hinnati hageja kasutuses olnud puidutõstukeid. Kahju tuleb vähendada müügikahju võrra ehk 256.547, 76 krooni. Hageja on loobunud tagastamise kulude nõudest. Kuna rendilepingud lõpetati 20. detsembril 2001. a., siis lõppes käendus tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p. 2 kohaselt 3 kuu jooksul, arvates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest. Hageja oleks pidanud nõude käendaja vastu esitama hiljemalt 20. märtsil 2002. a. Isegi kui lepingute järgi lugeda kohustise täitmise tähtpäevaks 30. märts 2005. a., siis oleks hagi käendaja vastu pidanud olema esitatud 30. juunil 2005. a., kuid see esitati alles 1. juulil 2005. a. Esimese astme kohtu otsus

tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) ei vaidlustanud asjaolu, et ta lepingut rikkus ja jättis rendimaksed tasumata, mille tõttu hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et lepingute rikkumine oleks toimunud tema süüst olenemata, s. h. ei ole välista kostja väited makseraskustest ja vara puudumisest tema süüd. Seega oli kostja rendilepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel süüdi. Lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel on sellisel juhul hagejal õigus lepingute p. 11. 4 alusel nõuda vara tagastamist ja rentnikul on kohustus vara liisingfirmale tagastada ning p. 5. 17 järgi on rentnikul kohustus hüvitada hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahju, kui lepingu ennetähtaegne lõpetamine leidis aset kostjapoolse süülise lepingurikkumise tõttu. Vara hindamisaktidest nr. 00091 ja 00092 nähtub, et 23. aprillil 2003. a. sai hageja tagasi puidutõstuki Forester 10100 IP, tehasetähis 85111091, ja puidutõstuki Forester 780, tehasetähis. Vara tagastamise kohustus tulenes mõlema lepingu punktist 11. 4 ja seega pidi kostja ise hoolt kandma selle eest, et asjad saaksid lepingu lõpetamisel võimalikult varakult tagastatud, aga ka selle eest, et tagastamise hetk ning tagastatud vara andmed ja seisund fikseerida ning kanda selle mittejärgmise korral negatiivseid riske. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) väited, et ta on vara hagejale ise tagastanud ja et ta on teinud seda varem kui 23. aprillil 2003. a., on tõendamata. Asjaolu, et hageja ei nõudnud menetluses tagastamisega seotud kulutuste hüvitamist kokku 6000 krooni, ei tähenda, et kostja oleks vara tagastanud. Hageja seda omaks võtnud ei ole ja kostja ei ole esitanud tõendeid temapoolse vara tagastamise kohta. Kostja väited sellest, et hindamisaktides märgitud asjad ei pruugi olla need tõstukid, mis olid kostja kasutuses, on paljasõnalised ega ole millegagi tõendatud. Asjaolu, et kõiki andmeid ei olnud hindajal võimalik tõstukite juures tuvastada, ei tähenda, et tegemist oleks muude asjade kui nendega, mis olid kostja kasutuses. Seega on hageja hindamisaktidega tõendanud, et ta sai tagasi kostja kasutuses ja rendilepingute objektiks olnud asjad oma jõududega 2004. a. aprillis. Esitatud hindamisaktidest nähtub, et puidutõstukid ei olnud korras, üks tõstuk vajas pisiremonti, juhtmestik oli lapitud, hüdraulika lekkis (akt 00091) ja sellest tulenevalt oli tõstuki Forester 10100 1P hind 100.000 krooni + käibemaks; tõstuk Forester 780 polnud töökorras, puudusid haaratsid ja elektrisüsteem, puudus spetsifikatsiooni tähistav märgistik, mille tulemusel oli väärtus 50.000 krooni + käibemaks. Sellise hinnaga müüdi mõlemad asjad 27. juunil 2003. a., mis ilmneb OÜ Balti Realiseerimiskeskus arvetest ja konto väljavõttest ning kinnituskirjast 18. oktoobrist 2007. a. Paljasõnalised on kostja väited sellest, et vara on liiga madala turuhinnaga müüdud, arvestades tema ostuhinda ja müügihetke ning lepingute sõlmimise aega ja et seetõttu ei ole usutav, et nende hind võis olla langenud oluliselt. Kostja ei ole oma väidete kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Hind määrati, arvestades asjade seisundit pärast tagasisaamist aprillis 2003. a. ning need müüdi kolme kuu jooksul. Seega müüdi vara mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole tõendanud, et tõstukite turuväärtus oleks olnud 2003. a. aprillis ja juunis enam kui 100.000 ja 50.000 krooni (lisaks käibemaks). Hageja on eelmärgitud tõenditega tõendanud, et asjade turuväärtus oli vastavalt 100.000 krooni ja 50.000 krooni (lisaks käibemaks), millega need ka võõrandati ja seega ei ole turuväärtus vähenenud ajal, mil asjad olid hageja valduses. Vaidlust ei olnud selles, et lepingute lõpetamise ajal 20. detsembril 2001. a. oli ühe tõstuki jääkväärtus, mis oli kostja poolt hagejale hüvitamata, 203.273, 88 krooni (käibemaksuta), ja teise tõstuki jääkväärtus 203.273, 88 krooni (käibemaksuta), mille hüvitamise kohustus kostjale tulenes lepingutest. Kooskõlas lepingute punktiga 11. 3 on hagejal kohustus arvestada võõrandamisest saadud rahast maha kulud, viivised, trahvid, lepingu maksed. Arvestades asjade jääkväärtuste suurust 406.547, 76 krooni (203.273, 88 + 203.273, 88) ja müügist laekunud raha 150.000 krooni, siis ei katnud müügist saadu jääkmaksumust ega ka debitoorset võlga ja hagejal on tekkinud seoses asjade väärtuse vähenemisega kahju (406.547, 76 - 150.000) = 256.547, 76 krooni kooskõlas TsK 222

lg. 1. Hageja on kostjale 10. detsembril 2001. a. esitatud teatises märkinud, et võtab asjad tagasi ja asjaolude täpsustamiseks tuleb kostjal võtta hagejaga ühendust, mis kinnitab hageja huvi asjade tagasisaamise vastu ja nõude esitamist kostjale. Arvestades seda, et kostja ei ole tõendanud, et asjade väärtus oleks olnud teistsugune, et ta tagastas asjad korrektses seisundis hagejale ja oluliselt varem kui 2003. a. aprillis, siis ei saa rääkida hagejapoolsest kohustuse rikkumisest ja tema süü olemasolust asjade väärtuse vähenemisel. Eeltoodu ja TsK § 222 lg. 1 alusel on OÜ Hansaforest (likvideerimisel) kohustatud hagejale hüvitama kahju 256.547, 76 krooni. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) palus kahju hüvitist vähendada. Kuna kostja on süüdi hagejale kahju tekitamises ja hageja ei ole süüdi kahju tekkimises, siis ei ole alust TsK § 229 lg. 1 (mõlema süü arvestamine) alusel kahju hüvitist vähendada. Kohaldatavad ei ole siin VÕS § 139 sätted, kuivõrd vara tagastamise kohustus tekkis lepingu lõpetamisel

ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga) ega § 211 p. 1 , vaid § 211 p. 2 lause 1. Hagi käendaja vastu esitati 1. juulil 2005. a., seega on käendus lõppenud ja hagi käendaja vastu tuleb õiguse lõppemise tõttu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt, osas, millega hagi Andrus Pelovase vastu rahuldamata jäeti, ning rahuldada uue otsusega hagi ka selles osas, jättes menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja nõue käendaja vastu ei ole lõppenud. Riigikohus on selgitanud, et TsK § 211 p. 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 punktis 2 ette nähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et käendusleping kehtib kuni liisingulepingutest tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. TsK § 211 punktis 2 sätestatud tähtaeg seega vaidluses ei kohaldu, sest pooled välistasid nimetatud sättes ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Nimetatud sätte p. 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Kuna käenduslepingus oli seadusest erinevalt kokku lepitud, siis jõudis maakohus ebaõige järelduseni. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi OÜ Hansaforest (likvideerimisel) vastu rahuldati. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles, vaidlustamata osas. Osas, millega maakohus käendaja vastu esitatud nõude rahuldamata jättis, ei ole otsus õige ja tuleb tühistada. Hagi tuleb rahuldada ka selles osas, mõistes hagisumma kostjatelt välja solidaarselt. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuuluvad TsK-i sätted. Pooled ei vaidle selle üle, et apellatsioonimenetluse pooleks olev kostja tagas käenduslepinguga hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingutest tulenevate kohustuste täitmist. Et kapitalirendilepingutes oli ette nähtud korduvate kohustuste täitmine, siis oli tegemist kestuslepingutega. Et lepingud öeldi aga üles 20. detsembril 2001. a., siis muutusid lepingujärgsed nõuded sissenõutavaks hiljemalt sel ajal ja VÕS RakS § 12 lg. 2 kohaselt tuleb käenduslepingule kohaldada TsK-i sätteid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja Andrus Pelovas käendajana vastutab hageja ees põhivõlgniku kapitalirendilepingust tulenevate täitmata kohustuste eest. Vaidlust ei ole, et 14. märtsil 2001. a. sõlmitud käenduslepingus lepiti muuhulgas kokku, et käendusleping on kehtiv kuni selle aluseks oleva lepingu kõigi nõuete täitmiseni rentniku või käendaja poolt. Kostja väitel ei välistanud pooled sellega TsK § 211 p. 2 lause 1 kohaldamist ja selle seisukohaga nõustus ka maakohus. Kolleegium sellega ei nõustu. Osundatud normi kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Riigikohus on reas lahendites (3-2-1-100-06, 3-2-1-50-07, 3-2-1-102-07) leidnud, et TsK § 211 p. 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud, kui aga pooled on kokku leppinud selles, et leping kehtib kuni kohustuste täitmiseni, siis sisaldub selles TsK § 211 punktis 2 sätestatust erinev kokkulepe ja käendus ei lõpe enne

põhilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu lõppenud ja maakohus jättis hagi Andrus Pelovase vastu ebaõigesti rahuldamata. TsK § 208 lg. 2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Käendajast kostja poolt esimese astme kohtu menetluses ühes põhivõlgnikust kostjaga hageja nõudele esitatud vastuväidetele on maakohus oma otsuses vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid üle korraga või täiendada. Menetluskulude jaotamisel on maakohus õigesti juhindunud kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lõikest 1, kõrvuti põhivõlgnikuga tuleb aga hageja menetluskulude jaotamisel arvestada ka käendajaga. Põhivõlgnikult ja käendajalt solidaarselt tuleb välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 17.000 krooni ja hageja poolt 19. veebruaril 2008. a. mõlema kostja suhtes esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 13.250 krooni, seega kokku 30.250 krooni. 12. novembril 2009. a. esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 35.000 tuleb hageja kasuks välja mõista üksnes käendajalt Andrus Pelovaselt.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.