Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 27.08.2008 esitatud hagis palus hageja välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise kohtu äranägemisel 16.12.2005 liiklusõnnetusega põhjustatud kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise eest. Hagiavalduse kohaselt jäi hageja 16.12.2005 kell 16:33 Tallinnas Masina tänavat ületades kostjale kuuluva bussi alla. Buss liikus Tartu maanteel kesklinna suunas ning sooritades vasakpööret Masina tänavale, ei andnud teed bussi suhtes paremalt vasakule sõiduteed ületanud hagejale. Otsasõidu tagajärjel tekkisid hageja elule ohtlikud tervisekahjustused. Hageja viibis tervisekahjustuse tõttu erakorralise meditsiini osakonna intensiivravisaalis 16.12.2005 ja neurokirurgia osakonnas 16.12.2005 - 05.01.2006. 22.12.2005 oli hageja koomas, mis oli tingitud õnnetuse tagajärjel saadud peaaju põrutuskolletest. 31.12.2005 alates eemaldati hingamist toetav aparatuur ja hageja sai ise hingamisega hakkama. Selle järgselt on hageja kannatanud tasakaaluhäirete, kohina kõrvus (mis on tingitud kuulmisnärvi kahjustusest), nägemishäire ja luuvalude all. Ka on häiritud hageja kõnnak mis on laiatasapinnaline, kusjuures ülakeha on ette kallutatud. See on seganud hagejat tegelemast oma igapäevaste tegevustega. Liikumine järsu tasapinna muutumisega kohtades ja pikemate vahemaade läbimine on suurt pingutust ja kannatust nõudev. Hageja igapäevane elurütm on liiklusõnnetuse tagajärjel seoses püsiva valusündroomiga olulisel määral häiritud kuni tänaseni. Vähemalt korra nädalas vajab hageja juhendamist ja järelvalvet hügieenitoimingute sooritamisel, seetõttu on takistatud iseseisev hakkamasaamine igapäevaste hügieeni- ja majapidamistoimingutega. Lapselapsega tegelemine on peaaegu täielikult välistatud seoses tasakaaluhäirete ja valudega peas ning alaseljas. Ajupõrutus on toonud kaasa sagedased valud kukla piirkonnas ja peas. Tänaseni kasutab hageja vajadusel valuvaigisteid ja ravimeid pearingluse vastu (betazerc). Hageja kannatab juhtunu tõttu ka pideva tugeva valu käes alaseljas, samuti teadvuse kadumise hoogude ja tasakaaluhäirete all, mistõttu on füsioterapeut kinnitanud vajadust abivahendi kasutamiseks liikumisel. Põrutuse ja valu tagajärjel tekkisid ka südamehäired, mille tõttu peab hageja tarvitama vererõhku alandavaid ravimeid (emzok, monoprili, hüpotiasiid). Eriarst soovitab kompleksset rehabilitatsiooni Värska sanatooriumis või Kuressaares, et leevenda valusid ja pingeid. Arstide sõnul ei ole hagejal põhjust loota täielikku tervenemist, suure tõenäosusega tuleb kogu järgneva elu jooksul taluda kurnavat pea-ja seljavalusündroomi. Õnnetus ja sellega kaasnenud füüsiline valu ning olulised elukorralduse muutused tekitasid hagejas meeleolulangust ja frustratsiooni. Ekspertiisiaktis toodud arvamuse p 4 kohaselt võisid eelnimetatud elule ohtlikud tervisekahjustused tekkida liiklusõnnetuse käigus sõiduki otsasõidust jalakäijale - sõiduki välisosade poolt antud löögist ja selle järgsest paiskumisest asfaldile. Seega pidi otsasõit kannatanule olema märkimisväärsel kiirusel ja vahetu. Tervisekahjustused hagejale saavad olla tekitatud üksnes otsasõidul autobussi esiosaga ja sellejärgse paiskumisega asfaldile. Seega esineb põhjuslik seos õnnetuse ja tervisekahjustuste vahel. 12.11.2008 täienduste kohaselt ei ole hageja 16.12.2005 toimunud liiklusõnnetuses süüdi, sest ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas ja viisil.

Põhja Politseiprefektuuri ülekuulamise protokoll koostati 13.04.2007 ehk 16 kuud pärast liiklusõnnetust. Protokollis kinnitab hageja oma ütlusega, et kummalgi pool ei näinud ta sõidukeid ehk veendus tee ületamise ohutuses. On ilmselge, et hageja ei mäleta kõiki 16.12.2005 toimunud õnnetuse detaile ja asjaolusid. Kahtlustatava poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütlused on vastuolus liiklusõnnetuse tehioludega, mistõttu mitteusaldusväärsed. Hagejal ei olnud kohustust kanda helkurit või muid sõidukijuhtidele hästi märgatavaid riideesemeid. Kõikide nimetatud esemete kasutamine on soovitusliku iseloomuga ja nende mittekasutamine ei ole kindlasti käsitletav hoolsuskohustuse rikkumisena või raske hooletusena. Kui bussijuht nägi, et ristmik on halvasti või ebapiisavalt valgustatud, siis oleks pidanud bussijuht olema eriti hoolas ja vajadusel enne ülekäigurada peatuma, et veenduda, kas ülekäigurajal ei ole jalakäijat. Kostja ei ole järginud hoolsuskohustust ka selles mõttes, et ei arvestanud 16.12.2005 valitsenud sõidu- ja ilmastikutingimustega nagu pilves ja sajune ilm ning pime aeg (nähtavus piiratud) ning ei valinud õiget sõidukiirust. Eriarsti hinnangu kohaselt hageja emotsionaalset enesetunnet iseloomustab mure tervise pärast, sest peale haiglaravi on tervis halvenenud (tekkinud kuulmis- ja nägemisprobleemid). 09.03.2009 täiendustes jäi hageja varasemate seisukohtade juurde ja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustanud autobussil Scania tuvastati parempoolsel esiosa esistangel nühkejälg, parempoolsel küljel nühkejälgi ei tuvastatud. Seega ka otsasõitnud objekti vaatlusega on tõendatud, et kokkupõrge toimus autobussi esiosaga, mitte autobussi küljega. Hageja õnnetuseelse tervisliku seisundi väljaselgitamine ei muuda kuidagi 16.12.2005 liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud tervisekahjustuste eluohtlikkust nende tekitamise hetkel, tervisekahjustuste määra, hulka ja iseloomu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt hagejaga juhtunud õnnetus sai võimalikuks ainult tänu viimase raskele hooletusele. Hageja ei veendunud enne reguleerimata ristmikule astumist tee ületamise ohutuses. Kannatanu ütluste ja ekspertiisaktis esitatud arvamuse põhjal saab järeldada, et kannatanu asus ületama Tartu maantee ja Masina tänava reguleerimata ristmikku, kontrollimata eelnevalt, kas vasakult poolt võib läheneda sõiduk. Sellise käitumisega rikkus kannatanu liikluseeskirja § 31. Hageja asus reguleerimata ristmikku ületama pimedal ajal, kandes tumedaid riideid, ilma ühtegi täiendavat ettevaatusabinõud kasutamata. Kannatanu ei saanud eeldada, et ta on ristmikule astudes sõidukijuhtidele nähtav, mistõttu ta rikkus jalakäijalt oodatavat hoolsuskohustust enda kaasliiklejatele nähtavaks tegemisel. Kõigi nõuete kohaselt valgustatud autobussi hinnanguline sõidukiirus võis olla 10 km tunnis, mis annab põhjust eeldada, et buss pidi olema kannatanust jalakäijale piisava ja elementaarse hoolsuse ülesnäitamisel nähtav. Seetõttu oli kannatanul võimalik õnnetusjuhtumit ära hoida vajaliku hoolsuse ülesnäitamisel. Hageja rikkus olulisel määral jalakäijalt oodatavat hoolsust ning sellist käitumist tuleb käsitleda jalakäijast kannatanu raske hooletusena. Seda eriti olukorras, kus kostjale kuuluv autobuss oli nõuetekohaselt valgustatud ja tehniliselt korras ning bussijuht kaine. Kannatanul oli üle kolmekümne aasta eest eemaldatud eluliselt tähtis organ, mille puudumine võis põhjustada mitmeid hilisemaid tervisehäireid. Hageja põdes õnnetuse eelselt juba aastaid neerupuudulikkust ja kõrgvererõhutõbe. Neerupuudulikkusega kaasneb paljudel juhtudel kõrgvererõhutõbi. On loogiline järeldada, et hageja tarvitab eelmärgitud vererõhku alandavaid ravimeid tingituna tema varasemast kõrgvererõhutõvest, millel ei ole toimunud õnnetusega

mingit seost. Kõrgvererõhutõbe puhul on põhilisteks kaebusteks peavalu, pearinglus, väsimus, ninaverejooks, närvilisus, nägemise halvenemine, stenokardia, üldine halb enesetunne koos peavaluga, töövõime langus ja südame „kloppimine". Kannatanu poolt vererõhu alandamise eesmärgiga võetud ravimitel on mitmeid kõrvalmõjusid, mis kattuvad hageja poolt esiletooduga. Ligi kaks aastat pärast 16.12.2005 juhtunud õnnetust oli kannatanu tervislik olukord rahuldav ja viimane ei vajanud ka toimetulekuks kõrvalist abi. 13.02.2008 koostatud hageja rehabilitatsiooniplaanis on märgitud, et kannatanu vajab üks kord nädalas kõrvalabi hügieenitoimingute tegemisel ja liikumisel. Nimetatud dokumendist ei selgu, kas kõrvalabi vajadus tuleneb ealistest muudatustest, õnnetusest tingitud tervisekahjustustest või õnnetuseeelsetest terviseprobleemidest. Viimase võimaluse kasuks räägib asjaolu, et 08.02.2007 tunnistati kannatanu tervislik olukord rahuldavaks, s.t kannatanu tervislik seisund oli õnnetuse järgselt taastunud. Hageja õnnetuse eelset tervislikku seisukorda iseloomustavad Tallinna Pensioniameti poolt hagejale määratud järgnevad töövõimetuspensionid, millest nähtub, et hageja oli tunnistatud 80% ulatuses töövõimetuks mitu aastat enne õnnetust, s.t eelnimetatud komisjoni otsusega tõsteti kannatanu töövõimetuse määra õnnetuse järgselt vaid 20% võrra. Kannatanule määrati alates 11.03.2003 80% ulatuses töövõimetuspension, mis annab tunnistust sellest, et hagejal ilmnesid märkimisväärsed terviseprobleemid oluliselt enne 16.12.2005 toimunud õnnetust. Alates 18.01.2006 määrati kannatanule 100%-ne töövõimetuspension ühe aasta kaupa, mis annab tunnistust sellest, et komisjon pidas võimalikuks 100%-se töövõimetuspensioni määra vähendamist aasta möödumisel, vastasel juhul oleks kannatanule määratud 100%-ne töövõimetuspension pikemaks perioodiks. Kannatanule on enne käesoleva nõude esitamist tasutud kindlustusandja poolt seoses 16.12.2005 õnnetusega mittevaralise kahju hüvitust. Salva Kahjukäsitluse OÜ 15.02.2006 kirjast hagejale nähtub, et viimasele hüvitatakse Sotsiaalministri 31.05.2004 määruse nr 69 „Liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hüvitamise kord" alusel mittevaralise kahju katteks 8 000 krooni. Kostja 17.02.2009 täienduste kohaselt pidi kannatanu arvestama, et tegemist oli reguleerimata ristmiku ületamisega. Autobussi pidurdusteekonna pikkusega arvestades on ilmne, et pärast kannatanuga kokkupõrget liikus autobuss enne peatumist veel mitu meetrit edasi, peatudes majast umbes 5 m kaugusel. Arvestades, et autobussi liikumiskiirus vasakpöörde tegemisel (10 km/h) oli väga aeglane, olles jalakäija liikumiskiirusest 4,5 km/h vaid ligi kaks korda kiirem, autobuss peatus enne Masina tänavale vasakpöörde sooritamist, autobussil põlenud lähituled valgustasid eelnimetatud ristmikku piisavalt, nimetatud ristmikul ei olnud ühtegi jalakäijat näha, asus kostja seisukohale, et bussijuhile ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Liikuva autobussi kiirust võib võrrelda kergelt sörkiva inimese liikumiskiirusega. Sellisel kiirusel on vaieldamatult tagatud autobussi juhi võimalused nähtavale ohule õigeaegselt reageerida ning liikleja võimalus liginevat valgustatud autobussi piisavalt varakult ja õigeaegselt märgata. A. T. ja tunnistajate ütlused ning kannatanule tekitatud kehavigastused viitavad sellele, et kannatanu sai löögi autobussi küljelt. Autobussi juhi ning tunnistajate M. S. ja M. A. ütlustest järeldub, et kannatanu ei olnud autobussis teed jälgivatele inimestele nähtav, s.t kannatanu ei saanud viibida õnnetuse hetkel autobussi ees. Sellest järeldub, et kannatanu sai löögi mitte autobussi esiotsalt, vaid küljelt, millele viitavad ka kannatanu vigastused. Kui kannatanu oleks saanud löögi autobussi esiosalt, siis oleks kannatanul pidanud olema ka mitmeid alakehavigastusi, sest autobussi esiosa alumisest osast väljapoole ulatuva esistange kõrgus

maast asub jalakäija alakeha kõrgusel. Olulised pea- ja ülakehavigastused on selgitatavad sellega, et kannatanu liikus autobussi külje suunas, olles ettepoole kaldu. Sisuliselt astus kannatanu liikuva bussi külje vastu. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 000 krooni. Otsuse kohaselt poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 16.12.2005 kella 16:33 paiku jäi hageja Tallinnas Masina tänavat ületades kostjale kuuluva bussi alla ja sai kehavigastusi. Vaidlus on selles, mis asjaoludel õnnetusjuhtum toimus ja kas hagejal tekkinud tervisehäired on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel või seoses hageja varasemate haigustega. Samuti on vaidlus selles, kas antud asjaoludel on vajalik kahjuhüvitist vähendada hagejast sõltuvatel asjaoludel ja milline on õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga luges kohus tõendatuks, et hageja viibis ravil SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiini osakonna intensiivravisaalis 16.12.2005 ja neurokirurgia osakonnas 16.12.2005 - 05.01.2006, hospitaliseerimisel oli hageja teadvusel, 19.12.2005 oli hageja intubeerituna juhitaval hingamisel ja 22.12.2005 trahheostomeeritud, näidustusteks peaaju hulgi põrutuskolded, millest tingituna oli koomas, esines meeleolu ja psüühika häireid, mille tõttu psühhiaater soovitas tarvitada Buronili. Ekspertarvamuse kohaselt tuvastati hagejal järgmised traumaatilised tervisekahjustused: raskekujuline peaaju põrutus põrutuskolletega mõlemapoolselt otsmikuoimu piirkonnas, väikeaju põrutus põrutuskoldega vasakus poolkeras, traumaatiline ämblikvõrkkesta ja kõvakesta alune verevalum, koljupõhimiku murd tagamises koljukoopas ja keskmises koljukoopas mõlemal pool, kuklaluu murd, parempoolse 6., 7. ja 11. roide ja vasakpoolse 5. ja

Arstliku ekspertiisi otsustega 08.02.2007, 13.02.2008, sotsiaalkindlustusameti tunnistusega, töövõimetuspensionite ja töövõimetuse ekspertiisiaktidega koosmõjus perearsti A. L. selgitustega ja sotsiaalkindlustusameti vastusega kohtule, luges kohus tõendatuks, et hagejale määrati enne liiklusõnnetust töövõime kaotuse protsent 80% diagnoosiga südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi, tal esinesid ka enne liiklusõnnetust nägemisprobleemid, kuid pärast ülirasket koljumurdudega ajutraumat kadus kuulmine vasakus kõrvas ja langes tunduvalt nägemisteravus. Liiklusõnnetuse tagajärjel määrati töövõime kaotuseks 80%, üldhaigestumise tagajärjel aset leidnud töövõimetuse protsendi langemine 80%-lt 50%-le. Nimetatu ei tähenda, et patsiendil toimus märkimisväärne paranemine üldhaigestumise suhtes, vaid seda, et töövõimetuse põhiline põhjus on liiklusõnnetusest saadud vigastus. Nimetatut kinnitab Sotsiaalkindlustusamet oma vastuses, mille kohaselt arstliku ekspertiisi otsuses nr 244860 jäeti eraldi välja toomata üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotuse protsent, kuna isikul prevaleeris liiklusõnnetusest saadud vigastusest tingitud töövõime kaotuse protsent. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul ekspertiisiaktis nimetatud kehavigastused. Hageja on läbi teinud intubeerimise ja trahheostomeerimise, olnud koomas, viibinud kuid haiglas. Hageja esialgsed vigastused kuuluvad raskete ja eluohtlike kehavigastuste hulka, hageja ambulatoorne ravi on kestnud rohkem kui neli nädalat, järelravi kestab senini ja hagejale jäävad püsivalt kuulmiskahjustused kuulmisnärvi kahjustumise tõttu ja nägemislangus. Hagejat ootavad tulevikus ees füsioteraapiaprotseduurid, mille tulemuslikkus ei ole ette hinnatav, hageja peab kasutama liikumiseks abivahendit. Puhtfüüsiliste faktorite kõrval võttis kohus arvesse ka psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud lapselapsega tegelemisel, mure oma tervise pärast. Kohtu hinnangul kujutavad nimetatud mittevaralised halvemused endast hageja jaoks elus tuntavaid kitsendusi. Nimetatud tõenditega on tõendatud hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos õnnetusjuhtumi ja hagejale tekkinud mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Otsuse kohaselt riskivastutuse kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada suurema ohu allika valdaja tegu kui sellist. Seetõttu ei analüüsinud kohus bussijuhi käitumisega seonduvaid väiteid ja vastavaid tõendeid: ülekuulamise protokolli, ekspertiisiakti nr LL-259-06/5463 ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Hageja toksikoloogilise analüüsi kohaselt oli etüülalkoholi väärtus hageja veres õnnetusejärgselt negatiivne. Kohus märkis, et kostja on ekslikult tuginenud VÕS § 139 lg 3 sätestatule, paludes arvestada kannatanu enda osaga kahju tekitamisel. Nimetatud säte koos VÕS § 140 sätestatuga ei kuulu kohaldamisele mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral. Riigikohus on (lahendi 3-2-1-8508 p-s 14) märkinud, et VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu. Sellist tahtlust tõenditest ei tulene. VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena (viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-85-80 p 14). Seega ei pea kohus andma

hinnangut sellele, kas hageja tegevus tee ületamisel on käsitletav tahtluse või hooletusena, küll peab kohus vastavaid asjaolusid hindama kahju hüvitise määramisel (VÕS § 130 lg 2 järgi). Kohtueelse menetluse kokkuvõttega luges kohus tõendatuks, et vaidlusaluses intsidendis osalenud bussijuht sõitis Tallinnas Tartu maantee poolt kesklinna suunas ning sooritades Tartu maanteelt vasakpööret Masina tänavale, ei andnud teed Masina tänavalt Ülemiste poolt liikunud ning sõiduteed ületanud hagejale, sõites talle otsa. Ilm liiklusõnnetuse toimumise ajal oli pilvine ning väljas oli pime. Bussijuht jättis veendumata manöövri ohutuses. D-kategooria ühissõidukijuht peab veenduma, et talle antakse teed. Hageja ei veendunud, et juht teda märkas ja tee ületamine oli ohutu, kuna jättis hindamata läheneva sõiduki kauguse ja kiiruse, andmata võimalust juhile kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veendumiseks, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu. 13.04.2007 kannatanu ülekuulamise protokolliga luges kohus tõendatuks, et kannatanul oli õnnetuse ajal seljas tumedad riided, üle tee minnes vaatas hageja paremale, vasakule poole ei vaadanud, sõidukeid ei näinud kummalgi pool. Hageja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tal puudus helkur või muu tema nähtavust hõlbustav abivahend. Nimetatust tegi kohus järelduse, et kannatanu aitas sellega kaasa temale tekkinud kahju tekkimisele. Samuti arvestas kohus asjaoluga, et kostja on sõlminud oma vastutuse kindlustamiseks lepingu ja kindlustus on hüvitanud hagejale 8 000 krooni. Kohus leidis, et hagejal on õigus esitada täiendavalt mittevaralise kahju hüvitise nõue võlaõigusseaduse alusel. Hageja kehavigastus on raske, kohtute poolt keskmiselt sellistes asjades väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis raskete tervisekahjude korral on kuni 300 000 krooni. Kohus võttis kahju hüvitise vähendamisel arvesse hagejal varasemalt esinenud tervisehäired (südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi, nägemishäired, varasem organi kaotus), kostjal kindlustuse olemasolu ja hageja enda osa liiklusõnnetuses (veendumata jätmine tee ületamise ohutuses, helkuri mittekandmine ja tume riietus). Nimetatut arvestades luges kohus põhjendatuks hageja nõuet summas 100 000 krooni. Apellatsioonkaebus Apellant Tallinna Autobussikoondise AS palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Apellant leiab, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on lõppjäreldustes asunud nii faktiliselt kui õiguslikult vääradele seisukohtadele. Apellant on seisukohal, et materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ei ole maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 431 lg-s 1 sätestatuga. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et kannatanu aitas temale tekkinud kahju tekkimisele ainult kaasa – kannatanu (hageja) ise põhjustaski kahju tekkimise. Hageja kahjuhüvitise nõude aluseks on mittevaralise kahju tekkimine 16.12.2005 toimunud liiklusõnnetuse tõttu. Apellant nõustub kohtuga, et käesoleval juhul on tegu suurema ohu allika valdaja riskivastutusega ning et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka kannatanu osaga kahju tekkimisel. Samas on apellant seisukohal, et kohus on vääralt tuvastanud, nagu buss oleks hagejale (kannatanule) otsa sõitnud. Samuti on asjas esitatud tõenditega vastuolus kohtu seisukoht, et kannatanu tegevus oli kahju tekkimise kaaspõhjuseks. Esitatud tõenditest nähtub, et kannatanu oli õnnetuse põhjustajaks, kelle tõttu kogu sündmuste ahel (sh võimaliku kahju teke) alguse sai.

Kohus on kriminaalasja nr 0621400514 kohtueelse menetluse kokkuvõttega tõendatuks lugenud, et vaidlusaluses intsidendis osalenud bussijuht ei andnud teed Masina tänavalt Ülemiste poolt liikunud ning sõiduteed ületanud hagejale, sõites talle otsa.. Apellant leiab, et ülalmärgitu on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kriminaalasi nr 0621400514, mille kohtueelse menetluse kokkuvõttele kohus on oma seisukohad rajanud, on Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.11.2007 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega lõpetatud. Seega ei ole kohtueelse menetluse kokkuvõttes märgitut võimalik hinnata ilma teiste asjas kogutud tõenditeta. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse ekspertiisiaktile nr LL-259-06/5463 lisatud skeemilt nähtub bussi võimalik otsasõidu koht, mis on bussi külje vastas. Et kannatanu ise astus vastu liikuvat bussi, kinnitab ka asjaolu, et tal puudus jalgade piirkonna vigastus, mis oleks olnud iseloomulik põrkumisele bussi stangega (autobussi esiosa alumisest osast väljapoole ulatuva esistange kõrgus maast asub jalakäija alakeha kõrgusel). Sealjuures ei nähtu asjas esitatud arstlikest materjalidest, et kannatanul oleksid jalgade piirkonnas esinenud isegi verevalumid. Kahjustada sai just kannatanu pea- ja rindkere piirkond. Ülalmärgitust nähtub, et kannatanu põrkus vastu bussi külge. Seda kinnitavad ka teised asjas kogutud tõendid. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.11.2007 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on märge, et kannatanu kehavigastuste alusel ei saa tehniliselt välistada võimalust, et jalakäija sai löögi autobussi küljega (astus bussi külge) ja kukkus seejärel sõiduteele. Samas dokumendis on märgitud, et tunnistaja M. S. ei näinud Masina tänaval seismas ega liikumas ühtki inimest. Sama kinnitab oma ütlustes ka tunnistaja M. A.. Autobussijuhi A. T.’i ning tunnistajate M. S. ja M. A. ütlustest järeldub, et kannatanu ei olnud autobussis teed jälgivatele inimestele nähtav, s.t kannatanu ei saanud viibida õnnetuse hetkel autobussi ees. Tõendeid kogumis hinnates on ilmne, et õnnetuse põhjustas mitte bussi otsasõit kannatanule, vaid kannatanu astumine külje pealt vastu liikuvat bussi. Olenemata sellest, milliselt bussi osalt kannatanu löögi sai, on asjas tõendamist leidnud, et bussijuht järgis liiklusohutusnõudeid ning õnnetuse põhjustas hageja (kannatanu). Arvestades järgmiste asjaoludega (tõendatud Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiaktiga nr LL-259-06/5463 ja kriminaalasja nr 0621400514 kohtueelse menetluse kokkuvõttega), et autobussi liikumiskiirus vasakpöörde tegemisel (10 km/h) oli väga aeglane, olles jalakäija liikumiskiirusest 4,5 km/h vaid ligi kaks korda kiirem, autobuss peatus enne Masina tänavala vasakpöörde sooritamist, autobussil põlenud lähituled valgustasid eelnimetatud ristmikku piisavalt, nimetatud ristmikul ei olnud ühtegi jalakäijat näha, on ilmne, et autobussijuht tegi kõik endast oleneva, et näidata üles täielikku hoolsust, mida mootorsõiduki juhilt oodatakse. Arvestades, et valgustatud autobussi sõidukiirus oli ligi 10 km/h ning kokkupõrge toimus ristmikul, oleks kannatanupoolsel liikluseeskirja järgimisel olnud olemas kõik eeldused ohutuks liiklemiseks ja õnnetusjuhtumi ärahoidmiseks. Kui kannatanu oleks vaadanud vasakule, siis oleks ta pidanud autobussi nägema. Ainuke reaalne autobussi mittenägemise põhjus saabki eeltoodu alusel olla see, et kannatanu ei veendunud mõistlikule isikule omasel viisil liikluse ohutuses enne sõiduteele astumist. Kannatanu ülekuulamise protokollist, kohtueelse menetluse kokkuvõttest ja kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et kannatanu ei veendunud tee ületamise ohutuses ja ei vaadanud vasakule (suund, kust buss talle lähenes). Ülalmärgitu osas puudub pooltel ka vaidlus.

Eeltoodud asjaolud kinnitavad, et kannatanu astus sõiduteele ootamatult ja kiirustades ning eelnevalt mõistlikule ja hoolsalt käituvale isikule omaselt ohtu hindamata. Kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja kriminaalasja lõpetamise määrusega on tõendatud, et bussist ei olnud kannatanut enne õnnetuse hetke näha ja bussijuht järgis ohutusnõudeid. Seega oli õnnetuse põhjustajaks kannatanu, kes ootamatult vastu bussi külge (või bussi esistange nurka) astus. Kannatanu rikkus sellega LE § 31 nõudeid, mille kohaselt peab reguleerimata ülekäigurajal jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu. Kuna kannatanu ei veendunud piisava põhjalikkusega tee ületamise alustamisel liikluse ohutuses, ei saanud ta ka veenduda autobussijuhi poolses kiiruse vähendamises, jalakäija märkamises jms., mistõttu õnnetusjuhtum sai võimalikuks vaid tänu viimase raskele hooletusele. Apellant on seisukohal, et hageja kahju on tõendamata ja ei ole põhjustatud liiklusõnnetusest. Maakohtu otsuses on kahju olemuse osas märgitud, et hageja valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul ekspertiisiaktis nimetatud kehavigastused. Samuti leidis kohus, et hageja järelravi kestab siiani ja hagejale jäävad püsivalt kuulmiskahjustused kuulmisnärvi kahjustumise tõttu ja nägemislangus, hagejat ootavad tulevikus ees füsioteraapia protseduurid, mille tulemuslikkus ei ole ette hinnatav, hageja peab kasutama liikumiseks abivahendit. Ka on kohus võtnud arvesse psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud lapselapsega tegelemisel, mure oma tervise pärast. Kohtuotsus on hageja haiglasviibimise aja osas vastandlik. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis on märgitud, et hageja hospitaliseeriti 16.12.2005 (õnnetuse päeval) ja patsient on viidud tütre poolt koju 05.01.2006. Seega viibis vastustaja haiglas kokku vaid 21 päeva ehk 3 nädalat ja kohtu väited hageja kuupikkusest haiglas viibimisest on vastolus asjas kogutud tõenditega. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kohtu poolt märgitud tervise probleemid ja heaolu langust tingivad asjaolud hagejal esinevad. Kohtu poolt viidatud nägemisteravuse langus esines vastustajal juba enne õnnetust, ta kandis prille +2. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu õnnetusejärgse nägemisteravuse languse ulatus. Puudub märge selle kohta, milliseid prille vastustaja hetkel kasutab ning kas nägemisteravuse langus peegeldub ka kuidagi arvuliselt. Samuti on üldteada asjaolu, et +prillide korral on nägemisteravuse languse suurenemine ealistest muutustest tulenevalt vältimatu ning vajadus endisest tugevamate prillide järele suureneb aastatega. Seega ei tinginud nägemisteravuse langust (mille osas on asja materjalide hulgas olevates tõendites vaid väga üldsõnalised viited) õnnetus, vaid ealised muutused ning nägemisteravuse languse suurus on täpsustamata. Kohtu seisukoht, et hageja vajab liikumisel abivahendit, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Kohus ei ole otsuses selles küsimuses ühelegi tõendile viidanud. Samuti on spekulatiivne ning mistahes tõenditega kinnitamata kohtu seisukohad, et hageja sotsiaalse suhtlemise võimalused on õnnetuse tagajärjel piiratud ning esinevad piirangud lapselapsega tegelemisel. Asjas kogutud tõendid kinnitavad vastupidist, paljud hageja tervisega seonduvad muutused on ealised muutused ning seotud tema varasema töövõimetuse määramise aluseks olevate asjaoludega, mitte õnnetusega (hagejale oli juba enne õnnestust määratud 80%-line töövõime kaotus, selle on õigesti tuvastanud ka kohus). Sealjuures on hageja arstide hinnangul traumast hästi paranenud.

Esmasele ravile ja rehabilitatsioonil järgnenud perioodi (2006 II kuni 2007 II poolaasta) iseloomustab hageja tervise paranemine, mida kinnitavad raviarsti M. H. ja tegevusterapeut T. T.’i poolt antud hinnangud. Õnnetusejärgse kolmanda perioodi (2007 II kuni 2008 II poolaasta) osas nähtub 13.02.2008 koostatud arstliku ekspertiisi otsusest nr 401271 ning 30.06.2008 koostatud rehabilitatsiooniplaanist, et õnnetusejärgse kolmanda perioodi tervisehäired on iseloomulikud eelkõige pikaajaliselt kõrgvererõhutõbe põdevale inimesele. Sealjuures põhjustavad ka hageja poolt vererõhu alandamiseks tarvitatavad ravimid Monopril ning Felodipin mitmeid kõrvalnähte, milleks on muu hulgas hageja poolt viidatud pearinglus, peavalu. Seega põhjustasid hagejal esinenud tervislikke häireid õnnetuseeelselt olemas olnud haigused ja nende raviks tarvitatud ravimid. Eelmärgitu viitab sellele, et õnnetusejärgse kolmanda perioodi tervisehäired on tingitud kannatanu õnnetuse eelsetest ja pikaajalistest tervislikest probleemidest, mida apellant on täpsemalt kirjeldanud 13.10.2008 esitatud vastuse punktis 2.2.1. Need tervisehäired ei ole tingitud õnnetusjuhtumist – tervislike probleemide ja õnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Apellandile jääb selgusetuks, miks võttis kohus arvesse nn. psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud lapselapsega tegelemisel, mure oma tervise pärast. Arvestades, et hageja on õnnetusest hästi paranenud ja puuduvad mistahes tõendid selle osas, et hagejal esineksid õnnetuse tagajärjel sotsiaalse suhtlemise võimaluste ja lapselapsega tegelemise piirangud. Vastupidi, hageja hea paranemine kinnitab, et õnnetus ei ole lapselapsega tegelemist ega üldisi sotsiaalse suhtlemise võimalusi negatiivselt mõjutanud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu vastupidised seisukohad vastuolus TsMS § 323 lg-s 1 sätestatuga ning kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid täielikult ja objektiivselt. Apellant on seisukohal, et kohtu poolt välja mõistetud 100 000 krooni suurune hüvitis on asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur. Kuigi kohus on otsuse tegemisel arvesse võtnud ka kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, on ta siiski ekslikult hagejale hüvitisena välja mõistnud hüvitise, mis on antud asjaoludel ebamõistlikult suur. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.10.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 (p 14) korranud varasemalt tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05 väljendatud seiskohta: „VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise”. Tsiteeritud lahendile ja selles sisalduvatele põhimõtetele on viidanud ka maakohus käesolevas asjas tehtud lahendis. Maakohus ei ole otsuses märkinud, milline oleks tema arvates õiglane kahjuhüvitis enne selle vähendamist. Selles osas ei ole otsus jälgitav ja jääb arusaamatuks, millise kahjuhüvitise summa on kohus võtnud baassummaks, millest ta on hakanud mahaarvamisi tegema. Kohus on küll viidanud, et tavapärase praktika korral määratakse raskete tervisekahjude korral rahaline hüvitis kuni 300 000 krooni, kuid kohus ei ole märkinud, mida ta peab käesolevas asjas mõistlikuks kahjuhüvitise summaks, millest ta mahaarvamiste tegemisel lähtub. Kohtumenetluse käigus, enne kui ilmnesid kahjuhüvitise vähendamise tinginud asjaolud, pakkus kohus kompromisslahendusena välja kahju hüvitamise summas 150 000 krooni. Peale kahjuhüvitise vähendamist tingivate asjaolude väljatoomist apellandi poolt määras kohus

kahjuhüvitise suuruseks 100 000 krooni ehk 2/3 tema poolt algselt kompromissina pakutud summast. Ülalmärgitust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohus on asjaolusid arvestades mõistnud kahjuhüvitise hageja kasuks välja põhjendamatult suures summas. Maakohus on otsuses märkinud, et võtab kahjuhüvitise vähendamisel arvesse hageja enda osa liiklusõnnetuses, hagejal varasemalt esinenud tervisehäired, kostjal liikluskindlustuse olemasolu ja asjaolu, et kindlustus on hagejale hüvitanud moraalse kahju summas 8 000 krooni. Apellant leiab, et käsitledes hageja tegevust õnnetuse kaaspõhjusena, mitte põhjustajana, on kohus asunud kahjuhüvitise vähendamise osas väärale lõppjäreldusele. Eelnevalt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-85-08 tuginedes leiab apellant, et kohus oleks pidanud hüvitise vähendamisel arvestama asjaoluga, et kui hageja ei oleks enda tegevusega õnnetust põhjustanud, ei oleks kahju üldse tekkinud. Ainuüksi ülalmärgitust tulenevalt on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmata jätmine hagejale. Ühtlasi oleks kohus pidanud Riigikohtu seisukohtade ja ka VÕS üldise mõtte kohaselt (mõistlikkuse ja hea usu põhimõte) arvesse võtma rikkuja (bussijuhi) süüd, õigemini selle puudumist. Nagu eelnevalt selgitatud, kinnitavad kõik tõendid, et bussijuht järgis õnnetuse hetkel liikluseeskirjas sätestatut ning kõiki tavapärase hoolsuse nõudeid. Kohus on jätnud selle asjaolu kahjuhüvitise vähendamisel ebaõigesti arvesse võtmata. Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Käesoleval juhul on kohus jätnud apellandi süü puudumise ja vastustaja poolse õnnetuse põhjustamise faktid kohaselt hindamata ja arvesse võtmata ning sellega on tekitatud olukord, mis on kaasa toonud ebaõiglase hüvitise määramise. Apellant jääb esimese astme kohtus väljendatud seisukoha juurde, et hagejale kindlustusseltsi poolt tasutud hüvitis summas 8 000 krooni, on asjaolusid arvestades piisav ja täiendav hüvitis tuleb jätta välja mõistmata. Apellant on seisukohal, et kohus on jätnud menetluskulud vääralt tema kanda. Apellant leiab, et menetluskulude jaotus on ebaõige hagi rahuldamise tegelikku ulatust arvestades. Kuigi hageja esitas kohtule hagi mittevaralise kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel, märkis ta hagis, et tema hinnangul saab mõistlikuks ja õiglaseks hüvitiseks pidada 200 000 krooni. Seega on kohus rahuldanud hagi sisuliselt ainult pooles ulatuses sellest, mida hageja tegelikkuses taotles. Kohus esitas pooltele menetluse käigus ettepaneku sõlmida kompromiss summas 150 000 krooni. Kompromiss peaks olema mõlema poole järeleandmine ning selle summa peaks olema väiksem kui eelduslik positiivne kohtuotsus. Käesoleval juhul on kohus rahuldanud hagi kompromissina pakutust väiksemas ulatuses, mis kinnitab asjaolu, et hagi on jäetud olulises osas rahuldamata. Apellandi arvates oleks menetluskulud tulnud poolte vahel jagada vähemasti võrdselt, kui mitte jätta hageja kanda. Kõigi menetluskulude jätmine apellandi kanda on asjaolusid arvestades vastuolus TsMS § 162 lg-s 4 sätestatuga ja apellandi suhtes ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on

materiaalõiguse normi kohaldanud õigesti ning on otsust põhjendatud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuete kohaselt ning on analüüsinud tõendeid. Maakohtu järeldus on vastavuses toimikus olevate tõenditega. Maakohus tuvastas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud: - 26.12.2005 kella 16.33 paiku jäi hageja Tallinnas Masina tänavat ületades kostjale kuuluva bussi alla ja sai raskeid kehavigastusi. - Ravi tagajärjel on hageja tervis paranenud, kuid püsivalt jäävad kuulmiskahjustused kuulmisnärvi kahjustumise tõttu ja nägemislangus. - Kahju tekkimisele aitasid kaasa hageja enda ettevaatamatus, ta ei vaadanud vasakule, kust poolt tuli buss, kandis tumedaid riideid ning puudus helkur või muu nähtavust hõlbustav abivahend. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal tekkinud tervisekahjustused on seotud õnnetusjuhtumiga või varasema haigusega ning kas õnnetusjuhtum leidis aset hageja süül või oli ta kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjustaja. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et mittevaralise kahju olemasolu ei ole tõendamist leidnud, ning nõustub maakohtuga selles, et tekkinud tervisekahjustused tõid hagejale kaasa mittevaralise kahju tekkimise ning esineb põhjuslik seos õnnetusjuhtumi ja mittevaralise kahju tekkimise vahel VÕS § 127 lg 4 järgi. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et VÕS § 1056 järgi sätestatakse suurema ohu allika valdaja riskivastutus. Nimetatud paragrahvi lõike 1 järgi suurema ohu allika valdaja poolt tekitatud kahju eest järgneb vastutus sõltumata süüst. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning kolleegium ei pea vajalikuks üle korrata otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, et tekkinud õnnetusjuhtumis oli süüdi üksnes hageja. Asjaolu kohta, et õnnetusjuhtum sai võimalikuks üksnes hageja süül, puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse 25.10.2006 ekspertiisiaktis nr LL-259-06/5463 on märgitud, et eelnevalt koostatud ekspertiisi aktis nr LL-196 -06/3995 on märgitud, et kriminaalasja materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada jalakäijale otsasõidu kohta, jalakäija sõiduteele astumise kohta ega autobussi liikumiskiirust. Ekspert asus oma arvamuses seisukohale, et autobussi liiklusõnnetuse järgse paiknemise ja minimaalse pöörderaadiuse alusel ei olnud võimalik, et otsasõidu hetkel asus jalakäija kõnniteel, jalakäija võis enne otsasõitu liikuda sõiduteega ristisuunaliselt kuni 2,5 m ulatuses (t.lk.90-96). Seega nimetatud tõendiga on välistatud asjaolu, et hageja sai löögi bussi küljelt kõnniteel, nagu väidab apellant. Nimetatud eksperdi arvamust ei lükka ümber apellatsioonkaebuses viidatud tunnistajate ütlused, kes ei märganud hagejat sõiduteele astumas. Toimiku materjalide kohaselt ei olnud õnnetusjuhtumi toimumise ajal nähtavus hea. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.11.2007 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on asutud seisukohale, et liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 45 p 4 kohustas juhti andma teed jalakäijale pöörde lõpetamisel ristmikult välja sõites ja § 91 kohaselt pidi juht veenduma enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Samas LE § 31 kohaselt pidi jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu. Seega liikluseeskirjad kohustasid nii juhti kui ka jalakäijat olema hoolikad.

Kriminaalasja lõpetamise määrusest ilmneb, et puudusid tõendid selle kohta, et bussijuht A. T.l oli võimalik liiklusõnnetust vältida. Sellest dokumentaalsest tõendit ei saa aga teha järeldust, et õnnetusjuhtumis oli süüdi üksnes hageja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et toimikus olevatest tõenditest saab teha järelduse, et liiklusõnnetus sai võimalikuks ka hageja käitumisest, kes ei olnud piisavalt hoolikas sõiduteed ületades. Selle asjaoluga on maakohus ka arvestanud rahalise hüvitise väljamõistmisel. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta mittevaralise kahjuna mõistlik rahasumma. Seejuures rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooni alusel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.10.2008 otsuses nr 3-2-1-85-08 asunud seisukohale, et VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poole taotlusest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, poolte majandusliku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja asjaolusid, sealjuures ka hageja võimalikku hooletust, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase kahju hüvitise määramise. Maakohus on arvesse võtnud hageja käitumist sõidutee ületamisel ning asjaolusid, mis tegid ta bussijuhi jaoks märkamatuks, tumedate riiete kandmise ning helkuri puudumise. Seejuures on arvesse võetud ka varasemalt esinenud tervisehäireid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal esinenud varasem tervisekahjustus ei saanud välistada õnnetusjuhtumi tagajärjel mittevaralise kahju tekkimise. Kohus on kirjeldanud, tuginedes esitatud tõenditele, milles seisneb hageja õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud terviserike ning et see tõi kaasa nii füüsilist valu ning psüühilisi üleelamisi. Tervisekahjustuse olemasolu on tõendatud Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, milles sedastati, et tervisekahjustused olid elule ohtlikud tekitamise ajal ja sellele järgnevalt ja tervisekahjustusest paranemisperioodi kestvus on pikaajaline, mitte vähem kui neli kuud ning tervisekahjustused tekkisid nimelt 16.12.2005 liiklusõnnetuse tagajärjel (t.lk.9-11). Isiklikust rehabilitatsiooniplaanist ilmneb, et emotsionaalset enesetunnet iseloomustab mure tervise pärast, sest peale haiglaravi on tervis halvenenud (tekkinud kuulmis- ja nägemisprobleemid, unehäired, kiire väsimine- t.lk. 17). On arusaadav, et täiendava terviserikke tekkimine tekitab muret tuleviku pärast ning saadud vigastused piirasid ka sotsiaalse suhtlemise võimalusi. Õige on, et toimiku materjalidest ei ilmne, et tervisekahjustus takistab suhtlemast lapselapsega ning ta vajab liikumiseks abivahendit, kuid tasakaaluhäire olemasolu on tõendatud, sealhulgas tegevusterapeut T. T. hinnanguga (t.lk.19). Sotsiaalkindlustusameti 13.02.2008 suunamiskirjast nr S00072599 ilmneb, et hagejal on järgmised probleemid: sagedased valud kuklapiirkonnas ja peas, vasakust kõrvast ei kuule, valud õlavöötmes ja selgroos rindkere piirkonnas, jalad valutavad, nägemisteravuse langus, tasakaaluhäired, teadvusekaotusehood (t.lk. 28). Seega kahe aasta möödumisel õnnetusjuhtumist olid hagejal tõsised tervisehäired ning need ei ole seotud ealiste muutustega. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et esinenud probleemid on seotud nimelt eelnevate haigustega. Sotsiaaltöötaja hinnangu kohaselt hageja vajab tugiisikut ja kord nädalas juhendamist ja järelevalvet hügieenitoimingute sooritamisel ja liikumisel ning see on tingitud õnnetusjuhtumist (t.lk. 29). Asjaolu, et hageja kandis ka enne õnnetusjuhtumit prille, ei tähenda, et nägemisteravuse langus ei saanud olla tingitud õnnetusjuhtumist.

Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kohus ei ole otsuses märkinud mittevaralise kahju suurust, mida on pidanud vajalikuks vähendada. Samas tuleneb otsuse põhjendustest, et kohus on arvesse võtnud tsiviilasjas olevaid asjaolusid, ning sellest tulenevalt on pidanud mittevaralise kahju osas mõistlikuks rahasummaks 100 000 krooni, milline kuulub hagejale väljamõistmisele lisaks kindlustuse poolt väljamakstud 8000 kroonile. Arvestades kohtu õigust määrata õiglane hüvitis mittevaralise kahju hüvitamiseks, ei pea kolleegium võimalikuks väljamõistetud summat vähendada ning peab nimetatud summat igati õiglaseks hüvitiseks. Tegemist on isiku tervisekahjustusega, mille väärtust ei saa üheselt hinnata. Selleks ongi kohtule antud õigus otsustada õiglase hüvitise üle, mida ongi kohus teinud. Igal juhul on apellandi poolt märgitud 8000 krooni selleks liialt väike summa. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega mittevaralise kahju hüvitise suuruse muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normi rikkumist ka menetluskulu jaotamisel. Maakohus on rahuldanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, seejuures on hageja palunud hüvitise summat määrata kohtul. Asjaolu, et hageja on pidanud õiglaseks summaks 200 000 krooni, ei tähenda hagi osalist rahuldamist.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.