Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXX, elukoht: XXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Saks; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht: XXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2009. a.
Istungil osalenud isikud
Hageja XX, hageja esindaja vandeadvokaat Taivo Saks, kostja YY, kostja esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
RESOLUTSIOON:
Harju Maakohtu 30.06.2009.a otsus tühistada. Teha asjas uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. YY apellatsioonkaebus rahuldada. Mõista hagejalt, XX ́ilt kostja, YY kasuks välja kohtukulu summas 18 222 krooni.
Mõista hagejalt, XX ́ilt riigi tuludesse välja 27 000 krooni. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest alates. Kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist lahendi jõustumisest alates võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.30.06.2005. a. esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 400 578 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis 05.01.1998.a AS C kostjaga kaks laenulepingut. Nendest esimesega andis hageja kostjale laenu summas 183 700 krooni ning teisega 216 878 krooni. Seega andis hageja kostjale laenu kogusummas 400 578 krooni. Laenulepingute kohaselt kohustus kostja kogu võlasumma hagejale tagastama hiljemalt 05.06.1998.a, kuid kostja seda kohustust ei täitnud. 1999.a teisel poolel määrati kostjale kuriteo sooritamise eest vangistus Rootsi Kuningriigis, kust ta vabanes 2004.a teisel poolel, misjärel püüdis hageja kostjaga jõuda kokkuleppele võla tasumise osas. Kuivõrd kostja oli äsja vanglast vabanenud ning tema majanduslik olukord oli halb, ootas hageja võla sissenõudmisega kuni kostja suutis enda rahalist seisu parandada. Hageja ja AS-i C vahel 22.03.1999. a. sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutas AS C kostja vastu sõlmitud kahest laenulepingust tekkinud nõude hagejale. AS-i C ja hageja vahelise nõude loovutamise lepinguga loovutas AS C hagejale nõude summas 544 786.10 krooni, s.o. põhivõla, millele oli lisandunud intressid seisuga 05.01.1999. a. Hageja siiski piirdus kostja vastu vaid põhivõla osas nõude esitamisega summas 400 578 krooni. Maakohtu istungil vähendas hageja oma nõuet kostja vastu ning palus kohtul kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnevuse summas 280 578 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Sõlmitud laenulepingute kohaselt pidid laenusummad olema kostjale üle antud 3 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Laenusummad pidid olema kantud laenusaaja poolt esitatud pangarvele. Lepingus viidatud pangarvet ei ole kostja, kui väidetav laenusaaja mitte kunagi laenuandjale esitanud. Samuti ei ole AS C kostjale mitte kunagi laenu üle kandnud. Ka ei olnud AS C kostjale laenu sularahas üle andnud. Seega polnud kostja laenu saanud, mistõttu ei saanud laenulepinguid nendes märgitud isikute vahel ka sõlmituks lugeda. Asjaolu, et AS C oli hagis viidatud laenulepingutest tulenevad nõuded loovutanud hagejale, sai kostjale teatavaks alles käesoleva hagimaterjaliga tutvudes ning kostja leidis, et nõude loovutamine oli ainetu, sest ei olnud nõuet, mida loovutada.
Esimese astme kohtu otsus
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-13548
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 280 578 krooni. Kohtukulud jäid poolte endi kanda. Kohus leidis et, käesolev vaidlus tuli lahendada 1998. a. kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi sätete alusel. Tunnistaja GG ütluste kohaselt viibis tunnistaja isiklikult laenulepingute sõlmimise juures. Laenu suurus võis olla oletatavasti 400 000 krooni. Tunnistaja G mäletamist mööda oli kostja lepingute sõlmimise ajaks raha juba osade kaupa kätte saanud. Tunnistaja MM kinnitas vande all antud ütlustes, et oli AS-i C nõukogu liige perioodil 1995 – 2000.a ja ta oli kursis, et 1998.a sõlmiti kostjaga laenuleping. Tunnistaja teadis, et kostja võlad koondati üheks laenulepinguks. Tunnistaja ei mäetanud, mitu laenulepingut kostjaga sõlmiti, kuid seda, et kostja oli firmale võlgu, tunnistaja mäletas. Kuna kõik olid omavahel sõbrad, ei esitatud kostja vastu ka nõuet kohtule. Seega, selleks ajaks kui kostjaga laenuleping sõlmiti, oli kostja kindlasti juba laenu saanud. Nõuded kostja vastu olid tekkinud juba enne laenulepingu sõlmimist. Ülaltoodut aluseks võttes leidis kohus, et asjas oli nii poolte seletustega kui ka tunnistajate ütlustega leidnud veenvat tõendamist asjaolu, et vaidlusalused laenulepingud AS-i C ja kostja vahel sõlmiti 05.01.1998.a. Mõlemad pooled kinnitasid kohtule, et rahasummasid nende laenulepingute sõlmimise ajal ja ka selle järgselt kostjale üle ei antud. Hageja seletuse kohaselt oli laenulepingute puhul tegemist kostja poolse võlatunnistusega, sest rahasummad oli kostja saanud juba varem. Laenulepingutesse koondati kõik varasemad kostjale antud laenud. Hageja seletuse kohaselt peeti firmas kostja võlgade kohta Exeli tabelit, kus kõik tema rahalised kohustused olid kirjas. Laenulepingute sõlmimisega kinnitas kostja oma allkirjadega, et on AS-lt C laenu saanud. Kohtul puudus alus tunnistajate G ja M ́i ütluste usaldusvääruses kahelda, sest kostja ei ole tunnistajate ütlustes kohtule esitatud asjaolusid oma-poolsete tõenditega ümber lükanud. Kuna kostja ei ole peale laenulepingute sõlmimist neid lepinguid nende rahatuse tõttu vaidlustanud seaduses ette nähtud korras, siis kostja sellekohased väited laenulepingute rahatuse osas jättis kohus tähelepanuta. Kohus asus seisukohale, et kostja oli laenulepingute sõlmimise ajaks laenu juba saanud ning poolte tegelik tahe laenulepingu sõlmimisel oli fikseerida nendes kostja varasemad kohustused AS-i C ees. Samuti oli kostja enda seletustega tõendatud asjaolu, et kostja nimetatud laenulepinguid nende rahatuse tõttu vaidlustanud ei olnud. Kostja enda vande all antud seletus selle kohta, miks ta väidetavalt laenuks tegelikult raha saamata sõlmis AS-ga C laenulepingud 05.01.1998.a ning pole hiljem neid lepinguid nende rahatuse tõttu vaidlustanud, ei ole kohtu arvates mõistlik ega ka õiguslikult põhjendatud käitumine. AS-i C majandusaasta aruandest 1998. a. nähtus veenvalt asjaolu, et äriühingu poolt oli antud eraisikule intressiga laenu 400 578 krooni tähtajaga 31.12.1999. a. Ülaltoodut aluseks võttes rahuldas kohus hagi täies osas.
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 30.06.2009.a otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja kanda. Kostja on seisukohal, et kohus ei ole otsuses hinnanud ega analüüsinud ühtegi kostja menetluse ajal esitatud vastuväidet. Kohtuotsus tugineb olulisel määral võlanimekirjale, mida olevat peetud Exceli tabelina, kuid seda tõendit ei ole kohus hagejalt välja nõudnud ja kostja ei ole saanud sellega tutvuda. Samuti ei ole kohus arvestanud kostja poolsete tõenditega pangakontode väljavõtete näol. Kostja oli tõendanud kohtule, et ta ei ole saanud ei sularahas ega pangaülekandega ASilt C laenu. Samuti oli tõendamata esitatud hagi, hagis toodud asjaolud ja esitatud tõendid omavahel ei haakunud. Kostja on seisukohal, et kui hageja sai aru, et ta ei suuda tõenda kostjale sularahas laenu andmist, siis otsustas ta tuua välja nn vanad võlad, mis vormistati ümber laenulepinguks.Vanade võlgade kohta ei esitanud hageja enne maakohtu istungit ühtegi tõendit ja seega ei olnud kostjal võimalik tõendada, et tal ei eksisteerinud mitte mingeid võlgu
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-13548 AS-i C ees. Kostja rõhutab, et ta on vaielnud vastu nii sularahas laenu saamise kui ka vanade võlgade ümbervormistamise väitele ning leiab, et need ei ole tõendatud ja on oma olemuselt pahatahtlikud. Kostja arvates saab laenuleping olla aksepteeritav ainult siis, kui kirjalikust laenulepingust nähtub, et see sõlmiti laenusaaja varasema kohustuse ümbervormistamiseks laenuna, ja et laenusaaja on saanud laenu enne lepingule allakirjutamist. Antud juhul oli mõlemas laenulepingus sätestatud tulevikus täidetav raha väljamaksmise kohustus, mis antud juhul on jäetud täitmata. Hagi tõendamine on hageja kohustus ja seega pidi hageja nii sularaha väljaandmise kui ka pangaülekande tegemise kohta esitama vastavad dokumendid. Samuti pidi olema kajastatud ka nõude ümberkujundamine, sest see toiming eeldas raamatupidamiskirjete muutmist. Hageja esitas kohtule kaks teineteist välistavat versiooni oma nõudeõiguse kohta: raha laenamine ja kahjuhüvitise ümbervormistamine laenuks. Kohus aksepteeris mõlemaid vesrioone ega selgitanud, kuidas vastuolud kõrvaldatakse. Kostja on seisukohal, et antud juhul on ebaõige ka kohtu viide võlatunnistusele. Kostja soovib viidata asjaolule, et ajal, mil laenuleping sõlmiti, so 1998.a jaanuaris, kehtis ENSV TsK, mis võlatunnistust ei tundnud. Kooskõlas kohtupraktikaga kohaldatakse ENSV TsK kehtivuse ajal võlatunnistusena pealkirjastatud lepingutele laenu reguleerivaid sätteid. Seega on nii hageja vastavasisuline väide kui ka kohtu põhistus ebaõiged. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ning rikkus protsessinorme määral, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata.
7.Hageja esitas kohtusse laenulepingust tuleneva raha tagasi maksmise nõude. Selle nõude maksmapanemise eeldustena peab hageja tõendama, et AS C ja kostja vahel sõlmiti kaks laenulepingut, millele hageja tugineb, ja et laenulepingute alusel on raha tagasi maksmata, ning et AS C loovutas hagejale viidatud laenulepingutest tulenevad nõuded. Pooled ei vaidle selle üle, et AS C ja kostja allkirjastasid 05.01.1998.a kaks laenulepingut (vt t lk 4-7 ja 8-10). Pooled vaidlevad selle üle, kas vastavaid laenulepinguid saab lugeda sõlmituks. 1998ndal aastal kehtis ENSV TsK, mille § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Pooled kinnitasid veel 04.12.2009.a kohtuistungil üle, et nad ei vaidle selle üle, et kostja ei ole peale laenulepingute sõlmimist laenulepingute täitmisena raha saanud. Hageja väitis, et kostja ei pidanudki raha saama, vaid et kostja oli juba enne laenulepingute sõlmimist AS-le C võlgu ja kostja varasemad kohustused vormistati laenuks ümber nii nagu ENSV TsK § 272 lg 3 seda võimaldab. Hageja faktiväiteid, mille alusel oleks saanud varasemate kohustuste olemasolu kontrollida, ei esitanud. Kostja varasemate võlgade olemasolu ja nende laenuks ümbervormistamist puudutavate väitega ei nõustunud, väites, et poolte tahe laenulepingute sõlmimisel oli selline nagu see kirjalikesse laenulepingutesse sai kirja pandud ning muid, kirjalikest laenulepingutest kõrvalekalduvaid kokkuleppeid poolte vahel ei olnud. Kostja tõi esile, et mõlema laenulepingu p. 1.1 kohaselt pidi laenusumma laenusaajale üleandmine toimuma kolme tööpäeva jooksul laenulepingu sõlmimise päevast alates, kuid seda ei toimunud.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-13548
8.Seega peab hageja tõendama, et hageja ja kostja tegelik tahe oli teistsugune, kui see, mis kirjalikest laenulepingutest nähtub, ning et AS C ja kostja soovisid kostja varasemad rahalised kohustused laenulepinguteks ümber vormistada, ning et kostjal olid AS C ees rahalised kohustused. Ringkonnakohus lähtub sellest, et kirjalikus vormis sõlmitud lepingu puhul kehtib eeldus, mille kohaselt annab kirjalik lepingudokument ammendavalt ning ilma lünkadeta edasi kogu selle võlasuhte sisu, mida pooled omavahel kirjaliku lepinguga kujundada soovisid. Seda kostja väidet, et poolte tahe oli suunatud selliste laenulepingute sõlmimisele, nagu need on kirjalikult sõlmitud, tõendavad hageja poolt esitatud ja toimikus olevad kirjalike laenulepingute koopiad. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sellise sisuga laenulepingud allkirjastasid. Juhul, kui hageja ei suuda tõendada, et kostjal olid AS-i C ees muud varalised kohustused laenulepingutes märgitud suurustes ning et kostja ja AS-i C tahe laenulepingute sõlmimise hetkel oli erinevalt laenulepingutes kirjapandust leppida kokku varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamine, ei saa kohus hagi rahuldada. Seejuures on oluline rõhutada, et hagilises menetluses lahendab kohus tsiviilasja üksnes poolte poolt esitatud väidete ning tõendite alusel ning seda, mida tsiviilasja toimikus ei ole, ei saa kohus hagi lahendamisel aluseks võtta.
9.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et nad allkirjastasid eespool käsitletud sisuga laenulepingud, tuleb hageja tegevust, mille raames hageja väidab, et poolte tegelik tahe oli teistsugune, kui see, mis laenulepingutesse kirja sai, käsitleda laenulepingu vaidlustamisena ENSV TsK § 276 lg 2 tähenduses. Vastava normi eesmärk on reguleerida laenulepingu vaidlustamist olukorras, kus pooled on sõlminud selge sisuga kirjaliku laenulepingu ja üks laenulepingu pool väidab, et laenulepingut ei ole tekkinud või et see, mis laenulepingusse kirja sai, ei vasta tegelikkusele. Seadusandja eesmärk ei saanud olla üksnes laenusaaja tõendamisvõimaluste piiramine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu kirjaliku laenulepingu tegelikkusele mittevastavust tunnistajate ütlustega tõendada ning tunnistajate ütlused tuleb jätta kõrvale.
10.Isegi siis, kui hageja saaks ülalviidatud asjaolusid tunnistajate ütlustega tõendada, ei saaks hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendatuks lugeda. Hageja soovis hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada tunnistajate GG ja MM ́i ütlustega. GG ütlustest tõendavad hagi aluseks olevaid asjaolusid järgmised ütlused: „Mäletan, et raha oli kostjale antud juba enne, kui sõlmiti laenuleping. Minu teadmisel anti kostjale raha. Raha andmisega tegeles hageja. /.../Lepingu sõlmimise ajaks oli YY juba kogu raha kätte saanud./.../ Niipalju, kui mina tean, ei saanud kostja seda rahasummat ühe korraga./../ Tean ka seda, et kostjal olid tekkinud mingid võlgnevused seoses autodega, mida siis laenulepingutega reguleeriti./.../Ma ei mäleta, kuidas kostjale raha anti, kas oli tegemist ülekandega või anti sularaha firma kassast./.../Kas kassaorderile võeti laenusaaja allkiri või mitte, ei mäleta. Ma võin kinnitada, et tollel hetkel, kui viibisin koos hagejaga ja kostjaga laenulepingu vormistamise juures, ei olnud poolte vahel mingeid konflikte ja kostja oli raha saanud.“ (vt t I kd lk 174). Ringkonnakohus leiab, et nende tunnistaja ütluste alusel ei saa tõendatuks lugeda, et kostja ja AS C tahe oli suunatud muu sisuga laenulepingu sõlmimisele. Tunnistaja väitis küll, et ta viibis laenulepingu sõlmimise juures, kuid ta ei teadnud täpselt laenulepingu sõlmimise asjaolusid. Tunnistaja ei teadnud ka, kas kostjale maksti raha sularahas või ülekandega. Tunnistaja ei teadnud ka täpset summat, mida kostjale maksti. Tunnistaja ei teadnud, kas ja kui, siis millises osas koosnes laenulepingust tulenev kohustus raha saamisest tekkinud nõudest, milline osa nö autodest tekkinud probleemidest ning milline osa muudest nõuetest, mis tööandjal töötaja vastu olla võisid. Tunnistaja ei osanud mitte ühegi kohustuse osas mitte ühtegi konkreetset ütlust anda. Ülalkäsitletud tunnistaja ütluste alusel ei saa ka tõendatuks lugeda, et AS-il C oleks olnud kostja vastu mingeid nõudeid, kuid selle tõendamine, et muud varalised kohustused vormistati
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-13548 laenuks ümber, eeldab muude nõuete olemasolu tõendamist. Umbmäärase arvamise või ettekujutuse alusel, et AS-il C oli kostja vastu nõudeid, ei saa konkreetsete nõuete olemasolu tõendatuks lugeda.
11.Hageja soovis hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada ka tunnistaja MM ́i ütlustega. Selle tunnistaja ütlustest tõendavad hagi aluseks olevaid asjaolusid järgmised ütlused: „/.../Minu mäletamist mööda oli tegemist kostja erinevate nõuete ja laenude koondamisega üheks laenulepinguks. Kostja sõitis mitu AS C autot katki. Ma ei mäleta enam mitu autot ta katki sõitis. Kaks kindlasti. Kostjal olid veel muud võlad ka. /.../Ma tean, et kostja võlad koondati üheks laenulepinguks. Ma arvan, et tegemist oli ühe laenulepinguga, kuid ma ei mäleta ka enam täpselt, sest möödas on 10 aastat. Ma ei mäleta, mitu laenulepingut oli sõlmitud YY-ga, aga et tal oli võlgu, seda mäletan. /.../ Laenusuhtest tuleneva nõude suurus võis olla 400 000 krooni. 200 000 krooni võis olla sõiduautodele tekitatud kahju. Kostja oli nõus rahaliselt vastutama sõiduautodele tekitatud kahju eest ja nende summade puhul ei olnud tegemist sularahaga./.../ Selleks ajaks, kui kostjaga laenuleping sõlmiti, oli kostja kindlasti juba laenu saanud. Nõuded kostja vastu olid tekkinud juba enne laenulepingu sõlmimist. See laenuleping koondas erinevaid varasemaid asju“ (vt t lk 175). Ka viidatud tunnistaja ei olnud täpselt kursis laenulepingu sõlmimise asjaoludega, vaid teadis midagi üldiselt ja mäletas asjaolusid umbmääraselt. Tunnistaja ei teadnud, millised nõuded AS-il C kostja vastu olid, ei teadnud nõuete tekkimise täpseid asjaolusid ega sellega seonduvat. Kuid olukorras, kus hagi rahuldamine sõltub kostja suhtes nõude olemasolu tuvastamisest ning kui kostja nõude olemasolule vastu vaidleb, tuleb hagejal esitada sellised asjaolud, mille alusel saaks kohus nõude olemasolu kontrollida. See, et tunnistaja teadis üldiselt, et kostjal mingid võlad AS-i C suhtes eksisteerisid, ei võimalda kohustuste olemasolu kontrollida. Eespool käsitletud kahe tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et nendest ei selgu, mille alusel tunnistajad sellise järelduse tegid, et kostja AS-ile C võlgu oli. Ringkonnakohus rõhutab seejuures veel seda, et see, kas kostja oli AS-le C võlgu, on õiguslik hinnang, mille annab kohus hageja poolt esitatud ja tõendatud asjaolude pinnalt. Eespool käsitletud tunnistajad esitasid omapoolse nägemuse sellest, et kostja oli AS-le C võlgu, kuid see on järeldus, mille peab tegema kohus ning kohus ei saa sellist järeldust teha sellel alusel, et tunnistajad nii arvavad. Selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et AS-il C oli kostja suhtes näiteks deliktiline või laenulepingust tulenev või töölepingust tulenev nõue, tunnistajate ütlustest ei nähtu. Eespool toodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et isegi siis, kui hagi rahuldamise aluseks olevaid asjaolusid saaks tõendada tunnistajate ütlustega, ei anna käesolevas tsiviilasjas kogutud tunnistajate ütlused hagi rahuldamiseks alust.
12.Ringkonnakohus märgib, et hagi aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud ka muude tõenditega. Nii ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid ka AS-i C majandusaasta aruanded. Majandusaasta aruannetest ei nähtu, et 05.01.1998.a laenulepingute sõlmimisel oleks lepingu poolte tegelik tahe olnud suunatud muule, kui see, mis lepingutes kirja pandi, samuti ei nähtu majandusaasta aruandest seda, et AS-il C oleks kostja suhtes mingeid varalisi nõudeid. Kuivõrd hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohtukulude ja riigilõivu väljamõistmine
13.Vastavalt TsMS RS § 1 lg-le 1 kohaldatakse enne 01.01.2006.a alanud kohtumenetluste puhul menetluskulude kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud seadust. Viidatud seaduse § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulud kuuluvad väljamõistmisele hagihinnast kuni 5% ulatuses (enne 01.01.2006.a
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-13548 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1). Kuivõrd hagi jääb käesoleva otsusega rahuldamata, tuleb hagejalt kostja kasuks kostja maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud välja mõista. Kostja kinnitas 04.12.2009.a kohtuistungil, et tema õigusabikulude nimekiri ja kuludokumendid on esitatud maakohtus ja asuvad toimikus (lk 146- 152). Sellele lisaks palus kostja apellatsioonimenetluses tasutud lõivu väljamõistmist hagejalt. Ringkonnakohus leiab, et toimiku lk-del 146-152 olev õigusabikulude väljamõistmise taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tegemist on vajalike ja põhjendatud õigusabi kuludega. Dokumentidest nähtuvalt on kulud kantud käesoleva tsiviilasja raames. Kulude suurus ja tsiviilasja raames tehtud töö vastab tsiviilasja mahule ja keerukusele. Seega kuuluvad õigusabikulud väljamõistmisele summas 15 222 krooni (sisaldab käibemaksu). Vastav summa ei ületa ka 5% hagihinnast, sest algselt esitas hageja kostja vastu hagi, mille hind ületas 400 000 krooni. Kuigi hageja menetluse kestel osaliselt hagist loobus, ei loobutud hagist sellisel alusel mis võimaldaks loobumist 5%-lise määra arvestamisel arvesse võtta. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3 000 krooni. Ka see tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
14.Kostja sai apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi. Kostja vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt riigilõivu maksmisest 27 000 krooni ulatuses. TsMS § 190 lg 5 kohaselt kuulub vastav summa hagejalt riigi tuludesse väljamõistmisele. Hagejal tuleb vastav kohustus täita 15 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest alates (TsMS § 179 lg 5) ja kohustuse täitmisega viivitamisel kulub kohaldamisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest alates (TsMS § 179 lg 9).
Ülle Jänes
Kaupo Paal
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.