Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-147-09 Tartu, 22. detsember 2009. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Anti Õigusabi OÜ hagi OÜ AB TRANS (pankrotis) vastu leppetrahvi saamiseks ja OÜ AB TRANS (pankrotis) vastuhagi Anti Õigusabi OÜ vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 207-30804 Osaühingu AB TRANS (pankrotis) kassatsioonkaebus 446 237 krooni 61 senti Hageja Anti Õigusabi OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja Osaühing AB TRANS (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Arvo Junti 30. november 2009. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-30804 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Riigikohtus kantud menetluskulu OÜ AB TRANS (pankrotis) kanda.
3.Tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI 21. augustil 2009 OÜ AB TRANS (pankrotis) kassatsioonkaebuselt rohkem tasutud kautsjon 1561 krooni (tuhat viissada kuuskümmend üks) krooni 26 senti.
Kautsjon 4462 (neli tuhat nelisada kuuskümmend kaks) krooni 38 senti arvata riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anti Õigusabi OÜ (hageja) esitas 22. augustil 2007 hagi Osaühingu AB TRANS (kostja) vastu leppetrahvi 446 237 krooni 61 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja tellijana ja kostja töövõtjana 25. jaanuaril 2007 töövõtulepingu Harju maakonnas Raasiku vallas Kulli külas asuva Pärtli maaüksuse elamukvartali juurdepääsuteede ehituseks. 27. aprillil 2007 sõlmisid pooled lisakokkuleppe (lepingu lisa nr 5), mille kohaselt pidi kostja tööd hagejale üle andma hiljemalt 21. juuniks 2007. Kostja ei täitnud lepingus ja lisas nr 5 toodud kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt, tööd on siiani lõpetamata ja hagejale üle andmata.
13.juulil 2007 esitas hageja kostjale pretensiooni, milles viitas kostja kohustuse rikkumisele ning palus kostjal ajavahemikul 21. juuni 2007 kuni 13. juuli 2007 tööde üleandmisega viivitatud 22 päeva eest tasuda leppetrahvi 269 987 krooni 52 senti. Ühtlasi palus hageja kostjal tööd lõpetada. Kostja määratud tähtpäevaks leppetrahvi ei tasunud ega lõpetanud töid.
27.juulil 2007 edastas kostja oma esindaja vahendusel hagejale nõudekirja, milles palus hagejal
3.augustiks 2007 tasuda 25. juunil 2007 hagejale esitatud osaliselt tasumata arve nr 070402, viivise ja kahju, kokku 345 484 krooni 75 senti. Kuna kostja rikkus lepingut ega soovinud seda täita, oli hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 2 kohaselt õigus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Hageja saatis kostjale 31. juulil 2007 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas kostja 25. juuni 2007. a arvest 302 364 krooni 15 senti leppetrahviga 490 886 krooni 40 senti. Ülejäänud kohustuse (188 522 krooni 25 senti) palus ta kostjal tasuda kümne päeva jooksul alates tasaarvestuse avalduse esitamisest. Samuti edastas hageja tasaarvestuse avalduse elektroonilisel kujul kostja esindaja e-posti aadressile ning kostja e-posti aadressile. Hageja edastas 9. augustil 2007 kostja e-posti aadressile meeldetuletuse, et tasaarvestusest ülejäänud summa tasumise tähtpäev on 10. august 2007. Kostja oma kohustusi ei täitnud. 21. augustiks 2007. a oli leppetrahvi summa 748 601 krooni 76 senti, millest pärast tasaarvestuse tegemist on kostjal tasumata 446 237 krooni 61 senti. Kostjal on kohustus tasuda leppetrahvi kuni kohustuse täitmiseni või kohtuotsuse jõustumiseni. Kostja peamine lepingurikkumine seisnes selles, et kostja jättis ehitatud teedel kogu ulatuses paigaldamata viimase killustikukihi paksusega 20 cm. Kostja paekillustikku ei paigaldanud, v.a ühele osale kõnniteest. Kostja rikkumine ei ole vabandatav.
12.mail 2008 suurendas hageja nõuet. Võttes arvesse, et leppetrahv ületab juba lepingusumma, siis arvestades tehtud tasaarvestust, suurendas hageja leppetrahvi nõuet 2 200 000 kroonini (s.o lepinguhind - 302 364,15 = 2 209 179,85). Hageja palus tuvastada, et kostja lepingurikkumine oli oluline, mõista kostjalt välja leppetrahv 2 200 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et ta ei ole lepingut rikkunud, vaid lepingut on rikkunud hageja. Lepingu objektil tehtud tööde üleandmine ja vastuvõtmine toimus 25. juunil 2007, selle kohta koostati akt, mille pooled allkirjastasid. Mingeid pretensioone tehtud tööde kohta hagejal ei olnud ning 25. juunil 2007 esitas kostja hagejale arve, mida hageja pole tasunud. Tellija viivitus kokkulepitud tasu maksmisel annab töövõtjale õiguse VÕS § 111 alusel enda kohustuste täitmisest keelduda. Töövõtulepingu täitmiseks vajas töövõtja tellija kaasabi ning tellijal oli kohustus täita seadusest tulenevaid kohustusi, mida töövõtja lepingut sõlmides ka eeldas. Töövõtja kohustuste täitmine sõltus tellija toimingutest, s.o nt detailplaneeringust ja kohalikele projekteerimistingimustele vastavast ehitusprojektist ning ehituslubadest. Seadusest tulenevalt on ehitusloa saamine omaniku kohustus. Objekti viimasel osal ei ole ehitusluba. Hageja on esitanud 13. novembril 2006 ehitusloa taotluse Maanteeametile kooskõlastamiseks, kuid jätnud ehitusloa välja võtmata. Kostjal ei olnud ehitusloa taotlemise õigust ega kohustust. Kuna hageja neid kohustusi õigel ajal ei täitnud, siis on ta sattunud vastuvõtuviivitusse. Objektil ei olnud nõuetele vastavat teehoiutööde järelevalvet. Kostja tellija ja omaniku esindajana ei suutnud seda teha. Teede- ja sideministri 15. juuni 2001. a määruse nr 66 § 9 kohaselt on see hageja kohustus. Hageja ei ole lepingut täitnud kohaselt, mistõttu kostjal ei olnud võimalik lepingut täita. Lepingu täitmise tähtaeg on otseselt seotud ehitusloaga ning kostja ei saanud lepingut täita, sest ei soovinud minna seadusega vastuollu. Kostja on korduvalt palunud tellijal
pöörata tähelepanu dokumentatsiooni korrastamisele ja nõudnud lepingu täitmist, kuid hageja ei ole nendele pöördumistele reageerinud. Maanteeameti info kohaselt ei ole hagejale väljastatud ehitusluba tööde viimase etapi tegemiseks, kuigi Maanteeamet ei näe ehitusloa väljastamiseks takistusi, mida ei oleks hageja soovi korral võimalik kõrvaldada. Kostja lepingurikkumine on vabandatav hageja enda lepingurikkumisega. Kuna leppetrahvi nõue on alusetu, ei saa nõustuda ka tasaarvestusega, sest hagejal polnud 31. juulil 2007 kostja vastu sissenõutavat nõuet. Hageja nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Juhul kui kohus leiab, et leppetrahv on kohaldatud õiguslikul alusel, palus kostja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni.
3.Kostja esitas vastuhagi hagejalt 985 124 krooni 7 sendi (põhivõlg 302 364 krooni 17 senti ja viivis 682 759 krooni 90 senti) saamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja kui töövõtja kohustuste täitmine sõltus tellija kohustuste täitmisest. Hageja oma kohustusi ei täitnud: objekti viimasel osal ei ole ehitusluba, objektil puudus nõuetekohane teehoiutööde järelevalve. Lepingu täitmine kostja poolt oli otseselt seotud ehitusloa olemasoluga ja kostja ei saanud lepingut täita, sest ei soovinud minna seadusega vastuollu. Hageja ei taganud tee-ehituseks korrektse dokumentatsiooni, ehituslubade ega teehoiutööde järelevalve olemasolu. Lepingu järgi tehtud tööd võttis hageja pretensioonideta vastu 25. juuni 2007. a üleandmisvastuvõtuaktiga, misjärel esitas töövõtja tehtud tööde eest 25. juunil 2007 arve 302 364 krooni 17 sendi tasumiseks. Hageja ei ole arvet tasunud. Töövõtulepingu punktis 10.3 leppisid pooled kokku töövõtja õiguses nõuda tellijalt arve tasumisega viivitamise korral viivist 0,5% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja palus hagejalt välja mõista põhivõla 302 364 krooni 17 sendi maksmisega viivitatud 445 päeva eest viivise 682 759 krooni 90 senti.
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Töövõtulepingu punkti 5.3 kohaselt kuulus töövõtu hulka lepingu punktis 3.1 kokkulepitud tulemuse saavutamiseks vajalike lubade ja litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja mõõtmistööd, vajadusel ajutise liikluskorralduse organiseerimine sinna hulka kuuluvate kooskõlastustega, täitedokumentatsiooni vormistamine ja tellijale üleandmine. Seega oli ehitusloa hankimine töövõtja kohustus. Kostja ei ole esitanud töövõtulepingu täitmise kestel hagejale ehitusloa hankimisega seotud pretensioone. Kostja esitas 5. juuli 2007. a teatise hagejale spekulatiivsetel eesmärkidel pärast töövõtulepingust tulenevate tööde üleandmise tähtpäeva möödumist. Teatises ei märgita tööde üleandmisega viivitamise põhjusena ehitusloa hankimata jätmist. Hagejal oli õigus nõue tasaarvestada. Kostja 5. juuli 2007. a teatis ei ole tõlgendatav vastuväitena tasaarvestuse aluseks olevale nõudele. Teatises viidatud asjaolud ei sõltunud hagejast ning need ei saanud olla töövõtulepingust tulenevate tööde üleandmata jätmise aluseks. Kostjale saadetud 13. juuli 2007. a pretensioon, mis tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel, tuleb kättetoimetatuks lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 ja § 69 lg-te 2 ja 3 alusel. Pretensioonis määratud tähtpäevaks kostja selles esitatud nõudeid - lõpetada ja anda üle lepingus ettenähtud tööd ning tasuda leppetrahv - ei täitnud ega vaielnud neile vastu, mistõttu oli hageja 31. juulil 2007 tasaarvestuse
avalduse esitamine õiguspärane ja põhjendatud. Lepingus kokkulepitud tähtpäevaks, 21. juuniks 2007 ei teinud kostja töid valmis ega andnud hagejale üle. Seega oli leppetrahvi nõue põhjendatud ning hageja võis 31. juulil 2007. a leppetrahvi nõude 490 886 krooni 40 senti tasaarvestada kostja esitatud arvest tuleneva nõudega 302 364 krooni 15 senti. Kuna kostjal ei ole tasaarvestuse tõttu põhinõuet hageja vastu, on põhjendamatu ka kostja viivisenõue.
5.Harju Maakohus rahuldas 10. novembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 446 237 krooni 61 senti. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 50% hageja enda kanda ning 50% kostja kanda. Kostja menetluskulud jättis maakohus kostja enda kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on kostja väited selle kohta, et projekt ei vastanud detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele, paljasõnalised ja põhjendamata. Kostja nimetab projektdokumentatsiooni peamise puudusena asjaolu, et kindlaks olid määramata mahasõitude asukohad ja kõrgused. Mahasõitude ehitamine ei olnud kostja kohustus. Asjaolu, et hageja küsis kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumist, ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada sellel põhjusel, et olemasolevas projektis ei olnud mahasõitude kõrgusi ja asukohti näidatud. Kostja töövõtjana pidi lähtuma lepingus määratud töömahust. Maa liigniiskuse ning tee põhjas asuva liivasavikihi ebakindluse probleem ületati juba 2007. a veebruaris: tee tõstmiseks vajalike tööde kohta sõlmisid pooled lisakokkuleppe ning kostja on need tööd teinud. Tunnistaja Puumeistri ütlustega on tõendatud, et teele lisakihi paigaldamiseks ja tee kõrguse tõstmiseks ei olnud projekti muuta ega projekti kooskõlastusringi uuesti läbida vaja. Projekti oli vaja muuta asfaldikihi paigaldamiseks. Asfaldikihi paigaldamine oli hageja ülesanne. Olukorras, kus kostja on teinud osaliselt projektis ettenähtud tööd ning kõik lisakokkuleppes ettenähtud tööd, ei ole projektikohase viimase kihi paigaldamata jätmine projekti väidetavate puuduste tõttu põhjendatud ega vabanda töövõtja viivitust. Maanteeameti tee-ehitusluba nõudev mahasõit on võrreldes kogu lepingujärgse töömahuga marginaalne, mistõttu ei saanud sellel lõigul ehitusloa puudumine olla kogu maaüksuse alal tööde lõpetamise oluliseks takistuseks. Lepingu p 5.3 sõnastusest tuleneb üheselt, et lubade ja litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja mõõtmistööd, vajadusel ajutise liikluskorralduse organiseerimine sinna hulka kuuluvate kooskõlastustega, täitedokumentatsiooni vormistamine ja tellijale üleandmine kuuluvad lepingu tulemuse saavutamiseks vajalike tööde hulka. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal takistusi lepingu ps 5.3 sätestatud kohustuste täitmiseks. 8.-9. veebruari 2007. a kanded ehitustööde päevikus ei ole käsitatavad pooltevaheliste kokkulepetena, sest vaatamata dokumentide puudumisele jätkusid tööd kuni 2007. a juunini. See nähtub ka
16.veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokollist, mille p 2.2 järgi olid tööd peatatud 12.-16. veebruaril 2007. Koosolekul otsustati, et töödega jätkatakse 21. veebruaril 2007, tööde tegemisel kasutatakse olemasolevat projektlahendust ja arvestatakse looduslike tingimustega. Sellest protokollist nähtub ka, et projekti põhiline puudus oli suur erinevus projektis märgitud pinnase ja
tegeliku pinnase vahel. Sellise olukorra tekkimisel pidi töövõtja kiirelt teavitama tellija esindajat (p 2.3). Samas otsustati lisada muldkeha konstruktsioonile täitematerjali kiht ning tellida drenaaþiprojekt. 2007. aasta veebruaris esile kerkinud probleemid projekti mittevastavusest tegelikele looduslikele oludele lahendati jooksvalt ning need ei takistanud sõiduteele viimase killustikukihi tähtaegset paigaldamist. Kostja väide ebaseaduslike torurajatiste kui tee-ehitustööde lõpetamist takistava asjaolu kohta on põhjendamata ning sellest ei nähtu, mil viisil teise ettevõtja rajatud võimalik ebaseaduslik rajatis takistas kostjal tee katmist viimase killustikukihiga. Kostja ei ole tõendanud, et teatas tööde tegemise takistustest hagejale seaduses ja lepingus ettenähtud korras. 14. juuni 2007. a e-kirjas taotletakse, et hageja otsustaks kiiresti mahasõitude ja lisatee ehitamise ning teataks kostjale, kas töö tellitakse ja millises mahus. S. Puumeister hoiatab seejuures hagejat, et eeltooduga viivitamisel on võimatu killustikaluse tegemisega alustada ja töödega kokkulepitud tähtajaks valmis jõuda. Nimetatud mahasõidud ja lisatee olid aga lisatööd. Lisatööde tellimuse lootus ei õigustanud lepinguliste tööde tähtaja rikkumist. Kostja pole esitanud tõendeid, millest nähtuksid lepinguliste kohustuste täitmist takistavad, tellijast tingitud põhjendatud asjaolud. Kuna kostja töid tähtaegselt ei teinud ning kostja lepingurikkumine ei ole vabandatav, oli hageja õigustatud lepingu p 10.4 alusel nõudma tööde tegemise või üleandmise tähtaja ületamise eest leppetrahvi päevas 0,5% lepingu hinnast. Seega oli hagejal 31. juulil 2007 kostja vastu kehtiv rahaline nõue, mida hageja sai tasaarvestada oma kohustusega tasuda kostja arve. Maakohus luges tasaarvestuse avalduse kostja poolt kättesaaduks 31. juulil 2007. Seega on tasaarvestus tehtud
31.juulil 2007. Põhjendatud on kostja taotlus vähendada leppetrahvi. Hageja leppetrahvi nõue 2 200 000 krooni on ebamõistlikult suur, see ületab lepingu hinda. Hageja kinnitusel jäi kostjal olulise lepingurikkumisena paigaldamata viimane killustikukiht, st suuremas osas olid tööd tehtud. Hageja leppetrahvi nõue ületab lepinguhinna. Leppetrahvi nõuet tuleb vähendada summani, mida hageja nõudis hagi esitamisel. Maakohus rahuldas hagist 446 237 krooni 61 senti. Kostja esitatud arvest tulenev võlanõue lõppes 31. juuli 2007. a tasaarvestusega ning kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mille väljamõistmist vastuhagis nõutakse. Seega oli kostja vastuhagis esitatud nõue lõppenud enne vastuhagi esitamist. Võlasuhte lõppemise järel tasaarvestusega ei ole võimalik enam arvestada ka viivist. Eeltoodu alusel on vastuhagi põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hageja hagi 446 237 krooni 61 sendi saamiseks, rahuldada kostja vastuhagi põhivõla 302 364 krooni 17 sendi ja viivise 300 000 krooni väljamõistmiseks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning
apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Õige on, et vallavalitsuse korraldus ehitusloa väljastamiseks ei pruugi tõendada ehitusprojekti vastavust tegelikule olukorrale. Töövõtulepingu nr A/07 p 4.4 kohaselt kinnitas kostja töövõtjana, et on piisavalt tutvunud ehitusobjekti olukorraga ja projektdokumentatsiooniga, talle on esitatud või on kättesaadavad olnud kõik andmed ja dokumendid, millega ta pidas vajalikuks tutvuda, ning kinnitas, et andmed ja dokumendid on piisavad tööde nõuetekohaseks tegemiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud lepingu punktile 5.3, mille kohaselt kuulusid töövõtu hulka mh ka lubade ning litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja mõõtmistööd. Töövõtulepingu p 8.1 kohaselt tuli tööd üle anda 30. aprillil 2007. Vastastikusel kokkuleppel pikendati 27. aprillil 2007 tööde üleandmise tähtaega, milleks jäi 21. juuni 2007 (toimiku I kd, lk 12). Nimetatud kokkuleppest ei ilmne, et tööde üleandmiseks kokkulepitud ajaks olid hagejal veel täitmata mingid kohustused, mis võisid seada ohtu kostja tööde tähtaegse lõpetamise. Kostja, viidates 16. veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokolli nr 1 p-dele 2.4 ja 3.1, leidis, et hageja ei esitanud drenaaþi projekti, kuid tööde täitmise tähtaega pikendati pärast nimetatud kuupäeva. Leppides kokku tööde valmimise ajas, pidi kostja arvestama, et ta töö tähtaegselt ka lõpetab. Tööd peatati 2. aprillil 2007. a, s.o enne 27. aprilli 2007. Õige on, et 16. veebruari 2007. a protokolli punktis 2.3 on märgitud, et on võimalik tööde peatumine tulevikus väga suurte erinevuste tõttu projektis märgitud ja olemasoleva pinnase vahel (toimiku II kd, lk 393), kuid sellest pidi töövõtja tellijat teavitama. Toimiku materjalidest ei ilmne, et töövõtja oleks tellijat pärast 27. aprilli 2007 teavitanud sellise olukorra tekkimisest. Kostja esitas mitmeid pretensioone hageja tegemata jätmise kohta, kuid samas on ta pidanud võimalikuks lõpetada tööd 21. juunil 2007. Kostja viidatud 14. juuni 2007. a e-kirjale (toimiku I kd, lk 60) on maakohus hinnangu andnud. Kui oli ette näha, et ei jõuta lisatöid teha kokkulepitud ajaks, siis tuli taotleda tähtaja pikendamist. Sellist konkreetset taotlust toimiku materjalide hulgas ei ole. Hageja on juhtinud kostja tähelepanu sellele, et tegelikult on ta jätnud katmata tee 20 cm paksuse killustikukihiga kogu pikkuses. Projektis olev puudus, et tee oli planeeritud liiga madal, kõrvaldati ehituse käigus, lisades kruusakihi. See oli lisatöö, mida kostja ei teinud tasuta. Kostja ei ole esile toonud neid asjaolusid, mis takistasid tal töid lõpetamast suuremas osas, sest vaieldav maa-ala on ehitusloa alusel äärmiselt väike (toimiku I kd, lk 220-223). Hageja ei taotlenud mahasõitude tegemist kostjalt, drenaaþid ei seganud tee katmist esimese kihiga, vaidlusalune kõnnitee puudutas üksnes umbes 50 meetrit.
31.juulil 2007 oli hagejal rahaline leppetrahvi nõue kostja vastu ja ta sai VÕS § 197 lg 1 alusel teha tasaarvestuse kostja esitatud arvest tuleneva summaga. Tasaarvestuse tõttu ei ole kostjal nõuet, mille saamist ta vastuhagis taotleb, ning seetõttu ei saa vastuhagi rahuldada. Maakohtu otsus hagi osaliselt rahuldada on seaduslik ja põhjendatud. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras töövõtulepingu punktis 10.4. VÕS § 158 lg 1 järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi lepingus kokkulepitud määras. Maakohus ongi sellest juhindunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtute järeldus, et kostja põhjendused lepingu rikkumise vabandatavuse kohta on tagantjärele otsitud, tuvastatud asjaoludele ega menetlusõiguse üldpõhimõtetele. Kohtud on leidnud ebaõigesti, et kostja nõue lõppes hageja tehtud tasaarvestusega. Kohtud on andnud ebaõige õigusliku hinnangu kostja käitumisele, vaatamata asjas tuvastatud faktidele, mille kohaselt tegelikult oli lepingu tähtaja ületamine põhjustatud kogumina hulgast hagejast tulenenud asjaoludest, st tegemist oli hageja kohustuste rikkumisega. Vale on kohtute seisukoht, et Pärtli maaüksuse sisesele teele mahasõidu rajamiseks puudunud ehitusloaga seonduvalt on lepingut rikkunud kostja. Korduvatele pöördumistele hageja ei reageerinud. Hageja ei andnud kostjale volikirja ega väljendanud, et ehitusloa hankimine on kostja kohustus. Kohtud on jätnud tuvastamata, et sellise käitumisega rikkus hageja koostöökohustust VÕS § 23 lg 2 järgi ja tellija teavitamiskohustust lepingu p 7.1.6 järgi. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud 16. veebruaril 2007 toimunud nõupidamise (tehnilise koosoleku) protokolli nr 1. Kostjal oli õiguslik alus peatada tööd kogu viimase killustikukihi ulatuses. Kostja teavitas hagejat tööde peatumisest 14. juuni 2007. a e-kirjas. Kuna hageja ei esitanud kostjale tegelikele oludele vastavat projekti, oli viimane õigustatud tööd peatama. Ekslik on kohtute seisukoht, et asjaolu, et hageja küsis kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumist, ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud ei ole arvestanud, et hageja teatas 14. juunil 2007. a kostjale vajadusest teha lisatöödena mahasõidud ja lisatee enne killustikukihi ja asfaltkatte paigaldust. Kohtud on jätnud käsitlemata ka selle, et hageja 19. juuni 2007. a e-kirjas ei olnud ühtegi viidet, et ta ei aktsepteeri kostja 14. juuni 2007. a teavitust tööde peatumise kohta; hageja küsis hoopis hinnapakkumist. Vale on kohtute seisukoht, et kostja väide ebaseaduslike torurajatiste kui tee-ehitustööde lõpetamist takistava asjaolu kohta on põhjendamata ning sellest ei nähtu, mil viisil teise ettevõtja rajatud võimalik ebaseaduslik rajatis takistas kostjal tee katmist viimase killustikukihiga. Ekslik on kohtute seisukoht, et 2007. aasta veebruaris dokumenteeritud probleemid olid pooled juba lahendanud. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et teatas tööde tegemise takistustest hagejale seaduses ja lepingus ettenähtud korras. Kohtud on tuvastanud, et pärast 2007. aasta veebruari peetud e-kirjavahetust saatis kostja hagejale e-kirju, kuid on hinnanud teateid üldsõnalisteks. Ringkonnakohtu tsiviilasja hinna arvestus ei vasta seadusele. TsMS § 137 lg 2 kohaselt, kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Pooled ja kohtud on olnud seisukohal, et hagi ja vastuhagi rahuldamine või rahuldamata jätmine sõltub hinnangust, kas kostja lepingutähtaja ületamine oli vabandatav. Sisuliselt on kohtud õigesti leidnud, et haginõuded välistavad teineteist.
Pooled ega kohtud ei ole näinud võimalust rahuldada samal ajal nii hagi kui ka vastuhagi - selline võimalus on välistatud tulenevalt asjaolust, et on tuvastatud tasaarvestuse avalduse esitamine ja nõuded on materiaalõiguslikult tihedalt seotud. Tsiviilasja hind nii kassatsioonkaebuse rahuldamise kui ka rahuldamata jätmise korral ei saa kummalgi juhul ületada 602 364 krooni 17 senti.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Kohtud on esitatud tõendeid hinnanud ja oma järeldusi põhjendanud. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes nende faktiliste asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 teise lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ega hinnatud tõendeid. Kohtud on hinnanud kostja väiteid ja jõudnud järeldusele, et kostja lepingulise kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav. Kohtud on hinnanud ka mahasõidu rajamise ehitusloa puudumist, leides, et ehitusload pidi lepingu kohaselt hankima kostja. Kohtud on hinnanud 14. juuni 2007. a e-kirja, pooltevahelist kirjavahetust ning 16. veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokolli. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumise küsimine ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud on hinnanud ka ebaseaduslikke torurajatisi puudutavaid kostja väiteid. Kohtud tuvastasid, et hagejal oli lepingu p 10.4 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ja ta sai
31.juulil 2007 selle tasaarvestada kostja nõudega tema vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohtud lugesid hageja tasaarvestusavalduse kostjale kätteantuks 31. juulil 2007. VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega lõppes kostja 25. juuni 2007. a arves esitatud 302 364 krooni 17 sendi nõue hageja leppetrahvi nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestamise tulemusena.
13.Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest, millega nõustus ka ringkonnakohus, jääb mõnevõrra arusaamatuks leppetrahvi vähendamine. Hageja nõudis leppetrahvi kokku 2 200 000 krooni. Maakohus rahuldas kostja taotluse vähendada leppetrahvi ja vähendas seda summani, mida hageja nõudis hagi esitamisel, s.o 446 237 krooni 61 sendini. Maakohus tuvastas, et 31. juulil 2007 tasaarvestas hageja leppetrahvi nõude kattuvas ulatuses kostja 25. juunil 2007 arve nr 070402 järgi nõutud summaga, s.o 302 364 krooni 17 sendiga. Seega võiks asuda seisukohale, et kohtute hinnangul oli hagejal õigus saada leppetrahvi 446 237 krooni 61 senti. Arvestades vähendatud leppetrahvinõude 446 237 krooni 61 sendi tasaarvestamist kostja 25. juuni 2007. a arves märgitud
302 364 krooni 17 sendi nõudega, saaks hagist rahuldada 143 873 krooni ja 44 senti (446 237 krooni 61 senti - 302 364 krooni 17 senti). Samas võib kohtuotsuseid mõista ka nii, et kohtud vähendasid 446 237 krooni 61 sendini seda leppetrahvi summat, mida hageja nõudis pärast tasaarvestuse tegemist. Sellisel juhul on kohtud põhjendatult 446 237 krooni 61 senti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Nii võis maakohtu ja ringkonnakohtu otsust mõista ka kostja, kes selles punktis märgitud küsimusi apellatsioonkaebuses ega kassatsioonkaebuses ei tõstatanud. Lähtuvalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale kaevati.
14.Kolleegium nõustub kostja väitega, et ringkonnakohus arvutas vääralt tsiviilasja hinna. Asja materjalidest tulenevalt esitas kostja 17. veebruaril 2009 ringkonnakohtule taotluse, milles vähendas nõutud viivist, ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi. Selles menetlusdokumendis on kostja selgitanud oma seisukohta tasumisele kuuluva riigilõivu arvutamise kohta, viidates TsMS § 137 lg 2 teisele lausele ning märkides, et kostja arvates välistavad hagi ja vastuhagi nõuded teineteist, mistõttu ei tule tsiviilasja hinna määramisel neid nõudeid liita. Ringkonnakohus pole nende kostja väidete kohta seisukohta võtnud. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 21 250 krooni. Ringkonnakohus jättis
23.jaanuari 2009. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas teda tasuma riigilõivu lisaks veel 20 000 krooni, märkides, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Määruse põhjendavas osas märkis ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse hinnaks on 1 128 997 krooni 5 senti (hagi rahuldatud osa 446 237 krooni 61 senti + vastuhagi põhinõue 302 364 krooni 17 senti ja vastuhagi põhinõudelt arvutatud viivis, mis ületab põhinõuet 380 395 krooni 73 sendi võrra). Nimetatud summalt tuli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 41 250 krooni. Seejärel kostja vähendas oma viivisenõuet 300 000 kroonini ja tasus riigilõivu lisaks 9000 krooni. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 2 kohaselt, kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Õige on kostja väide, et praegusel juhul välistavad haginõuded teineteist. Seega tuli ringkonnakohtul tsiviilasja hinna määramisel lähtuda suurema hinnaga hagist, mitte haginõudeid liita, nagu tegi ringkonnakohus oma 23. jaanuari 2009. a määruses. Hageja esitatud hagi hinnaks oli apellatsioonkaebuse esitamisel 446 237 krooni 61 senti (hagi rahuldatud osa). Kostja vähendas apellatsioonimenetluses viivisenõuet 300 000 kroonini. Seega ei ületa viivisenõue kostja põhinõuet 302 364 krooni 17 senti. 1. jaanuarist 2009 kehtivat TsMS § 137 lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne 1. jaanuari 2009 (vt Riigikohtu
29.septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10). Seetõttu ei saa praegusel juhul TsMS § 133 lg 2 järgi arvestada vastuhagi hinda arvutades viivise nõuet. Kostja esitatud vastuhagi hinnaks on seega 302 364 krooni 17 senti. Lähtudes suurema hinnaga hagist, on tsiviilasja hinnaks
seega 446 237 krooni 61 senti, millelt apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tuli tasuda riigilõivu 21 250 krooni. Seega on kostja tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu 9000 krooni rohkem. TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tuleb tasutud riigilõiv tagastada enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Sama paragrahvi 4. lõike järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Kuna kostja tasus riigilõivu rohkem apellatsioonimenetluses, tuleb kostjal 9000 krooni riigilõivu tagasisaamiseks esitada avaldus Tallinna Ringkonnakohtule. TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (vt ka Riigikohtu 14. mai 2008. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-08). Ringkonnakohus märkis ekslikult oma riigilõivu kindlaksmääramise määruses, et selle peale ei saa edasi kaevata. TsMS § 136 lg 5 kohaselt võib kumbki pool maakohtu määruse peale tsiviilasja hinna kindlaksmääramise või selle muutmise kohta esitada määruskaebuse, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas TsMS § 136 lg 5 esimesest lausest tulenevalt edasikaevatav (Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).
15.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et kostja tasus kassatsioonikautsjonit 1561 krooni 26 senti ettenähtust rohkem. TsMS § 140 lg 2 järgi tasutakse kautsjonina 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Kassatsiooniastmes on kostja kassatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lg-test 1 ja 2 tulenevalt 446 237 krooni 61 senti, mille pealt tuleb TsMS § 140 lg 2 järgi maksta kassatsioonikautsjonit 4462 krooni 38 senti. Kostja tasus kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjonit 6023 krooni 64 senti. Sellest 4462 krooni 38 senti tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Enammakstud kautsjon 1561 krooni 26 senti tuleb TsMS § 149 lg 7 alusel kostjale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja eest OSAÜHING ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI. Kostja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.