Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-42-11 Tartu, 31. mai 2011. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Osaühingu DOWELL-GRUPP hagi OÜ Eristar Properties vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-45727 Osaühingu DOWELL-GRUPP määruskaebus Hageja osaühing DOWELL-GRUPP (registrikood 10703671), esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja OÜ Eristar Properties (registrikood 11058445), esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk 2. mai 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-09-45727 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2010. a määrus osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata osaühingu DOWELL-GRUPP menetlusabi taotluse. Saata asi menetlusabi taotluse lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles osaühing DOWELL-GRUPP vaidlustas ringkonnakohtu määrusega talle pandud kohustuse tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni.
3.Tagastada OÜ-le Clausula (konto nr 10220115106012, AS SEB Pank) 23. novembril 2010 osaühingu DOWELL-GRUPP eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 krooni).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing DOWELL-GRUPP (hageja) esitas 11. septembril 2009 Harju Maakohtule hagi OÜ Eristar Properties (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.
3.Harju Maakohus jättis 29. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja esitas 1. novembril 2010 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu määratud tsiviilasja hinna, leides, et hagihind peaks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 125 olema 25 000 krooni. Kohus ei ole arvestanud hagihinna määramisel hageja poolset 500 000 krooni suurust makset kostjale. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). Hagihind arvutatakse põhinõude järgi (TsMS § 133 lg 1). Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet, kui kõrvalnõuete summa on põhinõudest väiksem.
Praegusel juhul peaks hagihind olema maksimaalselt 396 688 krooni 8 senti (312 500 krooni põhinõue + 70 800 krooni põhinõue + 13 368 krooni 8 senti 19. augusti 2008. a lepingu põhinõuet ületavad kõrvalnõuded). Kuna aga hagihinna määramisel peaks arvestama hageja poolset 500 000 krooni suurust makset kostjale, siis on hagihind hageja arvates 25 000 krooni. See tuleneb TsMS § 125, mille kohaselt kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 25 000 krooni. Juhul, kui hagihind määratakse põhinõuete ja seda ületava kõrvalnõuete summana 396 688 krooni 8 senti, taotles hageja jätta seadus vastavas osas kohaldamata, sest riigilõivu määr on vastuolus põhiseadusega. Alternatiivselt taotles hageja menetlusabi andmist ja esitas ka taotluse jätta seadus vastavas osas kohaldamata, sest menetlusabi andmise piirangud on vastuolus põhiseadusega. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv ei ole mõõdukas ja takistab hagejal põhjendamatult oma põhiseadusliku õiguse teostamist. Hageja palus alternatiivselt vabastada ta täielikult apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Hageja möönab, et TsMS § 183 piirab äriühingule menetlusabi andmist, kuid leiab, et ka nimetatud säte on vastuolus põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. novembri 2010. a määrusega rahuldamata hageja menetlusabi taotluse. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas hagejat tasuma riigilõivu 65 000 krooni 10 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis, et menetlusabi andmine juriidilisele isikule on piiratud TsMS § 183 alusel. Hageja ei kuulu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses nimetatud juriidiliste isikute hulka, samuti ei ole tema suhtes välja kuulutatud pankrotti. Nimetatud põhjusel ei ole menetlusabi andmise eeldused täidetud ja hageja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Põhiseaduse vastasust äriühingule riigipoolse menetlusabi andmisele piiride seadmise osas ringkonnkohus ei näinud. Hageja apellatsioonkaebust ei saa menetlusse võtta selles esineva puuduse tõttu. Vastavalt TsMS § 139 lg 2 p-le 3 tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu, mis sõltub vastavalt sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tsiviilasja hinnast. TsMS § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 137 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 125 kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-134-07 märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. 23. juulil 2009 esitas kostja kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks hageja vastu 741 595 krooni 80 sendi
sissenõudmiseks. 11. septembril 2009 esitas hageja kostja vastu hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks summas 741 595 krooni 80 senti. Harju Maakohus jättis 29. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja määras tsiviilasja hinnaks TsMS § 125 esimese lause alusel 741 595 krooni 80 senti. Hageja palub kaebuses tühistada Harju Maakohtu 29. septembri 2010.a otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule ja jätta menetluskulud kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 741 595 krooni 80 senti, mille pealt tuleb hagejal tasuda riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt riigilõivu 65 000 (kuuskümmend viis tuhat) krooni. TsMS § 637 lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Kuna puudus on kõrvaldatav, jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja andis hagejale riigilõivu tasumiseks tähtaja 10 päeva arvates määruse jõustumisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega määrata asja hinnaks apellatsioonimenetluses 396 668 krooni 8 senti ja vabastada hageja täielikult apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse järgi ei tuvastanud ringkonnakohus tsiviilasja hinna määramisel RLS § 56 lg 19 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Maakohtus pidi tsiviilasja hind olema maksimaalselt 396 668 krooni 8 senti, sest sundtäitmisel on kostja kaks põhinõuet - 312 500 krooni ja 70 800 krooni. Üksnes viimati mainitud põhinõude kõrvalnõuded ületavad põhinõuet 13 368 krooni 8 sendi ulatuses. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada reeglit, et tsiviilasja hind lähtub põhinõude suurusest ja kõrvalnõudeid arvestatakse üksnes põhinõuet ületavas osas. Kuigi apellatsioonimenetluses kehtib TsMS § 137 lg 4, ei pea hageja RLS § 56 lg-st 19 tulenevalt maksma rohkem riigilõivu kui esimeses kohtuastmes. TsMS § 183 on vastuolus põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt juriidilisele isikule õiguskaitse kättesaadavust. Riigilõivumäär 65 000 krooni on põhiseadusevastane, kuna piirab oluliselt hageja kaebeõigust. Ühe korra on kohtumenetluses riigilõiv juba tasutud. Kaebeõiguse puudumine riigilõivu tasumist kohustava kohtumääruse peale on põhiseadusevastane, kuna see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus menetluses kui üksnes kaebuse tagastamise või riigilõivu tagastamata jätmise peale kaevates.
7.Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, leides mh ka seda, et hageja on minetanud õiguse tsiviilasja hinna vaidlustamiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja menetlusabi taotluse. Selles osas tuleb asi saata menetlusabi taotluse lahendamiseks tagasi samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebus jäetakse
läbi vaatamata osas, milles vaidlustati ringkonnakohtu määrust kohustada hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni.
9.Kolleegium käsitleb esmalt määruskaebuse väidet TsMS § 183 vastuolu kohta põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu on 12. aprillil 2011 asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuses tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. Praegusel juhul on hageja Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kes ei vasta TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses nimetatud kriteeriumitele ja kes on esitanud taotluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks. Ringkonnakohus ei ole taotluse lahendamise hetkel kehtinud TsMS § 183 lg 1 järgse piirangu tõttu taotlust rahuldanud. Kuna TsMS § 183 lg 1 esimese lause piirang on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse korral üldkogu otsusega kehtetuks tunnistatud, tuleb ringkonnakohtu määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas tühistada ning saata taotlus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetlusabi taotluse lahendamisel on ringkonnakohtul mh võimalus lähtuda viidatud üldkogu otsuse p-s 62 antud juhistest juriidilisest isikust menetlusabi taotleja menetlusabi taotluse lahendamise kohta.
10.Kolleegium on seisukohal, et hagejal ei ole kaebeõigust selles osas, milles ringkonnakohus kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni, jättes apellatsioonkaebuse käiguta. Kaebus jääb selles osas läbi vaatamata. Riigikohtu üldkogu tunnustas viidatud 12. aprilli 2011. a määruse p-s 31 erandlikult riigilõivu nõudmise määruse peale kaebeõigust üksnes olukorras, kus kaevatud on lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluva lõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul on hageja küll kaevanud lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale, kuid täidetud ei ole üldkogu märgitud eeldus, et menetlusabi andmisest keeldumine võib olla põhiseadusega vastuolus. Nimelt on üldkogu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisaldunud menetlusabi andmist piirava normi juba tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks. Hagejal on võimalik taotleda apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse kontrollimist üksnes apellatsioonkaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale kaevates (vt üldkogu määruse p-d 28 ja 31). Vastuseks määruskaebuse väitele, et kaebeõiguse puudumine riigilõivu tasumist kohustava kohtumääruse peale on põhiseaduse vastane, juhib kolleegium tähelepanu viidatud üldkogu otsuse ple 29, milles leiti, et määruskaebuse esitamise õiguse puudumine riigilõivu nõudmise määruse kui puuduse kõrvaldamise määruse peale ei ole põhiseadusega vastuolus. Kolleegium märgib, et kaebeõiguse puudumise tõttu on jõustunud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3, milles ringkonnakohus kohustas hagejat tasuma 65 000 krooni riigilõivu ja esitama ringkonnakohtule sellekohane tõend 10 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu määruse jõustumisest.
Kuna aga kolleegium saadab hageja menetlusabi taotluse lahendamiseks ringkonnakohtule, tuleks ringkonnakohtul määrata kindlaks uus riigilõivu tasumise tähtaeg.
11.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega tsiviilasja hinna kohta. Ringkonnakohus on määruses määranud asja hinnaks apellatsioonimenetluses 741 595 krooni 80 senti. Kolleegium märgib esmalt, et määruskaebuse esitamise õigus ringkonnakohtu määruse peale tsiviilasja hinna määramise osas tuleneb Riigikohtu senise praktika alusel (vt Riigikohtu
22.detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8; 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16) TsMS § 136 lg 5 esimesest lausest. Praegusel juhul on ringkonnakohus määranud tsiviilasja hinna TsMS § 136 lg 1 esimese lause tähenduses kindlaks TsMS § 125 esimese lause alusel hagejale hagi rahuldamise korral eelduslikult kuuluva hüve väärtusest lähtudes. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et tsiviilasja hind on määratud valesti. Riigikohus on
14.novembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 tehtud määruse p-s 13 leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS §-st 125. TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi korral hagihind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja tasutav riigilõiv. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka 31. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 tehtud otsuse p-s 14. Kolleegium ei pea vajalikuks neid seisukohti muuta.
12.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
13.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale määruskaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada OÜ-le Clausula. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.