Martin Ehitus OÜ hagi Ahto Siimson`i vastu lepingulise kohustuse täitmise, kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31.03.2009. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
422 124 krooni ja 45 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ahto Siimson`i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hegeja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ Martin Ehitus (registrikood 10248528, asukoht: Pärnumaa, aadress: Papsaare küla, Audru vald, 80041 Pärnumaa), tehinguline esindaja vandeadvokaat Rene Frolov Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Ahto Siimson (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxx, aadress: xxx xx-xx, xxxxxxx xxxxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxxx) tehinguline esindaja Kaili Siilak
Kohtuistungi toimumise aeg
06.11.2009.a
Istungil osalenud isikud
Hageja seaduslik esindaja Mart Kontus, hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Rene Frolov, kostja Ahto Siimson, kostja tehinguline esindaja Kaili Siilak
3.Saata tsiviilasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja ja kostja sõlmisid 2007.a. novembris suulise töövõtulepingu, mille objektiks oli kostja kaasomandis oleval kinnisasjal asuva elamu renoveerimistööde teostamine etappide kaupa, samuti kuuri ehitamine. 2007.a. novembris tegi hageja kostjale hinnapakkumise renoveerimise eeltööde kohta, mis sisaldas elumaja välisseina alumiste prusside ja laudade vahetamist ja seinte soojustamist. Kostja tasus hagejale pärast tööde teostamist ja vastuvõtmist täies ulatuses. Nimetatud tööde puhul toimus tööde vastuvõtmine ilma kirjaliku üleandmis-vastuvõtmisakti vormistamiseta. Seega oli poolte praktika selline, et tööde üleandmist eraldi ei vormistatud. Pärast elumaja eeltööde lõpetamist tegi hageja kostjale täiendavad hinnapakkumised järgmiste tööetappide teostamiseks: 1) elumaja vana katuse ja lagede mahavõtmine, uute laetalade paigaldamine ja plekk-katuse ehitamine, katuse katmine tuuletõkkeplaadiga, seinte kõrgenduste ja otsaviilu ehitamine ja nelja katuseakna paigaldus (elumaja I etapp), mille kogumaksumuseks oli 451 000 krooni. 2) kostjale kuuluva elamu osa ja teisele kaasomanikule kuuluva elamu osa vahele tulemüüri ehitamine maksumusega 77 000 krooni. 3) garaaž-kuuri ehitamine maksumusega 118 000 krooni. Fikseerimaks poolte eeltoodud kokkuleppeid ja kostja poolt tehtud makseid, koostati aprillis 2008 käsikirjaline dokument. Kostja tasus hagejale kõikide ehitustööde eest kokku 314 600 krooni. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kostjaga sõlmitud töövõtulepingu pooleks oli füüsiline isik Mart Kontus (hageja juhatuse liige, tegevjuht ja ainuosanik). Kuna äriühing sai tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu, siis oli ka kostjaga suhelnud Mart Kontus. See ei saanud aga tekitada õigussuhet kostja ja Mart Kontuse vahel. M. Kontus ei tegutsenud ega olnud registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Kostja oli 10.12.2007.a omakäeliselt allkirjastanud ehitamise alustamise teatise, milles oli märkinud talle kuuluva elamu ehitajaks hageja. Lisaks oli kostja elamu ümberehitusprojekti koostanud hageja oma blanketil ning ka sellest nähtus, et Mart Kontus oli projekti koostanud kui hageja seaduslik esindaja, mitte kui füüsiline isik. Hageja leidis, et renoveerimistööde teostamisel pidi kostjale olema arusaadav, et töid teostab juriidiline isik, mitte füüsiline isik Mart Kontus, sest renoveerimistöid teostas ehitajate brigaad, mis tavapäraselt viitas tööde teostamisele juriidilisest isikust ettevõtja poolt. Samuti oli kostja varasemalt õigussuhteid omanud just hagejaga, mitte Mart Kontusega. Ka hageja ja kostja läbirääkimiste käigus ei vaielnud kostja vastu sellele, et renoveerimistööde teostajaks oli hageja. Vastupidi, kostja oli möönnud, et renoveerimistööde teostamises lepiti kokku hagejaga. Selle tõenduseks oli hageja esitanud kostja 17.07.2008.a e-kirja, mille ta isiklikult oli saatnud hagejale (vastuseks hageja arvele). 2008.a. aprilli lõpus said elumaja I etapi ja tulemüüri ehitamise tööd valmis ning garaaž-kuuri ehitamine oli lõpetatud 80% osas. Väär oli kostja väide, et summad, mida hageja kostjalt tööde käigus nõudis, olid mõeldud jooksvate kulude katteks, mitte teostatud tööetappide eest kokkulepitud tasu. Hageja esitas
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444 kostjale tasunõuded vastavate etappide valmimisel, mitte jooksvate kulude katteks. Arvestades, et töövõtjaks oli äriühing, ei olnud võimalik, et töö teostamise eest tasumine lepiti kokku ilma käibemaksuta. Kostja allkirjaga kinnitanud dokumendist, millel olid toodud renoveerimistööde etappide eest kokku lepitud summad, nähtus, et töödele oli lisatud käibemaks. Samamoodi oli arvestatud ka teiste tööetappide hinnad. Kuna kostja hoolimata kohustusest ja korduvatest lubadustest ei olnud tasutud elumaja I etapi ja tulemüüri osas teostatud tööde eest kogu lepingujärgset tasu, keeldus hageja aprillis 2008 garaaž-kuuri ehitamise jätkamisest, kuni kostja on tasunud teostatud tööde eest. Hageja teatas sellest eelnevalt kostjale, andes võimaluse võlg tasuda. Kuna kostja võlga määratud ajaks ei tasunud, keeldus hageja tööde jätkamisest kuni võlgnetava summa tasumiseni ja lahkus 07.05.2008.a objektilt. Elumaja I etapi tasu ja tulemüüri ehitamise tasu maksmiseks andis hageja kostjale korduvalt täiendava tähtaja, kuid arvestades, et see ei andnud soovitud tulemust, oli hagejal mõistlik põhjus eeldada, et kostja ei täida kohustusi ka edaspidi. Seetõttu nõudis hageja kostjalt garaaž-kuuri ehitamisega tekkinud kahju hüvitamist täitmise asemel vastavalt VÕS § 115 lg 1 ja 3 ning VÕS § 116 lg 2 p 4 ja 5 sätetele (lisaks lõpetatud etappide eest võlgnetava 303 000 krooni ja viivise tasumisele). Hagejale oli garaaž-kuuri ehitamisega tekkinud kahju 95 000 krooni, arvestades, et garaaž-kuuri ehitamise kokkulepitud tasu oli 118 000 krooni ning teostamata töid oli 23 000 krooni ulatuses. 09.07.2008.a. esitas hageja kostjale 398 000 krooni suuruse nõude, millele lisandus viivis kuni võlgnetava summa täieliku tasumiseni. 28.07.2008.a. esitas hageja kostjale ka eraldi arve nr 15-1 95 000 krooni tasumiseks. Nimetatud summad jäid tasumata. Näidates üles head tahet ja soovides saavutada kostjaga kompromiss, nõudis hageja võlgnetavalt summalt viivist üksnes arvestusega alates 01.08.2008.a. Lähtudes VÕS §-st 113 ja § 94 lg-st 1 ning tuginedes VÕS § 101 lg 1 p-le 6, nõudis hageja kostjalt viivist 11% aastast ehk 119.95 krooni päevas alates 01.08.2008.a. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et poolte vahel lepinguline suhe puudub. Kostja kinnitas, et sõlmis kõnealuse elamu renoveerimistööde teostamiseks lepingu eraisiku Mart Kontusega. Mingeid töö- ega ärialaseid suhteid kostjal hagejaga ei olnud ning nõude esitamine hageja poolt oli kostjale tõeline üllatus. Tööde teostamise ajal küsis M. Kontus aegajalt kostjalt materjalide ostuks ja tööde eest tasu sularahas ilma käibemaksuta, kusjuures osa rahast (30 000 ja 50 000 krooni) palus ta kanda enda arveldusarvele ja osa rahast (2 x 50 000 krooni) oma tütre K. M. arveldusarvele. Projekteerimistööde eest tasuti sularahas M. Kontusele. Summad tasuti teostatud tööde mahtude alusel, tasumise aluseks ei olnud hageja esitatud arved. Töövõtusuhte ajal ei esitanud hageja kostjale ka ühtegi tööde üleandmise akti. Nii hageja esitatud pakkumus kui arved olid tehtud pärast töövõtusuhete lõppu. Kostja oli veendumusel, et hageja esitatud elamu ümberehituse projekt ja ehitise alustamise teatis ei tõendanud pooltevahelist õigussuhet. M. Kontus viis kostja eksiteele, soovitades näidata ametlikes instantsides ehitajana hagejat, jäädes ise rahalistes suhetes lepingupooleks. Kui kostja tasus lepingujärgse summa hagejale, tagastati see kostjale märkega „vale kande tagastus“. Kokkulepe M. Kontusega oli ehitustööde tegemine, mingeid siduvaid kokkuleppeid ei tööde etappide ega tööde lõppmaksumuse osas ei olnud. M. Kontusega kokkulepitud remonttööd jäid aga pooleli. Hageja hakkas kostjalt järjest tihedamini ja suuremaid summasid sularaha küsima ning kostjal tekkis kahtlus, kas ta ei tasu mitte liiga palju ja veel teostamata tööde eest. Kostja keeldumisel lahkus M. Kontus objektilt 2008.a aprillis ning veendumaks, et keegi ei ole rahaliselt kannatanud, tellis kostja OÜ-lt H.P. Ehitusarendus samal kuul ekspertiisiakti teostatud tööde mahtudele, milles tuvastati, et töid oli teostatud 323 232.90 krooni eest. Seega leidis kostja, et ta ei võlgnenud ei M. Kontusele ega hagejale midagi. Kostja oli tasunud reaalselt osutatud teenuste eest kokkulepitud summa ja vaieldav asjaolu, et
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444 kokkulepe oli suunatud rohkemate tööde teostamiseks, mis tegelikkuses ei realiseerunud, ei andnud hagejale alust nõuda tasu tööde eest, mida ei olnud kokku lepitud ega teostatud. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 303 000 krooni, kahjuhüvitise summas 114 446 krooni ja 40 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 4678 krooni. Samuti mõistis kohus välja viivise arvestatuna summalt 398 000 krooni alates 09.09.2008.a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 94 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nimetatud summa tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus luges vaidlusväliseks selle, et kostjale kaasomandis kuuluvale elamu ja garaaž-kuuri suhtes teostati 2007.a lõpus ja 2008.a esimeses pooles töövõtulepingu alusel ehitustöid. Vaidlust ei olnud ka tööde sisus– need olid nimetatud hageja esitatud elumaja I etapi tööde pakkumuses ja hageja seadusliku esindaja Mart Kontus ning kostja allkirjadega käsitsikirjutatud dokumendis. Kohus leidis, et sõltumata sellest, kas ja millal ja millistes summades esitati hageja poolt kostjale arved, oli poolte vahel olemas selge kokkulepe teostatavate tööde hinna osas. Kostja ei olnud esitanud hagejale hinna alandamise avaldust ega kohaldanud muid võimalikke õiguskaitsevahendeid, ta ei olnud ka viidanud ühelegi hagejapoolsele lepingu rikkumisele. Kostja ei olnud väitnud, et nimetatud dokumendile tööde ja nende hindade juurde oli tema allkiri saadud pettuse, eksimuse vms teel, mis teeks selle tühiseks ja muudaks tehingu hinna küsimuse sõltuvaks ülalmärgitud VÕS § 28 lg 2 ja § 637 lg 1 sätetest. Kohus leidis, et antud juhul puudus vaidlus selles, et ka enne elumaja I etapi, tulemüüri ehitamise ja garaažitöid tehtud eeltööde puhul mingeid üleandmise akte ei vormistatud, kostja võttis töö vastu ja tasus selle eest. Seega nõustus kohus hagejaga, et poolte vahel puudus praktika vastavate aktide tegemises, tööde eest tasuti nende valmimisel ja kuivõrd alust keelduda tööde vastuvõtmisest kostjal ei olnud, olid hageja nõuded tasumata summade osas muutunud sissenõutavaks. Kostja ei olnud viidanud, et tööd oleks tehtud puudustega. Hageja oli oma nõude kinnituseks esitanud kostjale ka kaks arvet kogusummas 398 000 krooni. Kohtu hinnangul ei olnud vahet selles, kas hageja oli poolelijäänud garaažitööde arve osas esitanud oma nõude menetluslikult kahju hüvitamise nõudena või oleks nõudnud lepingu täitmist, sest kummalgi juhul ei olnud kostja sisulisi vastuväiteid esitanud. Hageja nõudele kantud õigusabikulude hüvitamiseks kahjuna (mis oli otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes) ei olnud kostja samuti ei summalisi ega sisulisi vastuväiteid esitanud, mistõttu luges kohus selle põhjendatuks. Seoses põhinõude rahuldamisega rahuldas maakohus ka viivisenõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusega sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja asus seisukohale, et kohus jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendi – ekspertiisiakti, millest nähtub tööde maht, mis on asjas olulise tähtsusega. Käesoleva tsiviilasja materjalides ei ole tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt väidetavalt teostatud tööde mahtu. Hageja oli küll esitanud arve, aga sellest ei nähtu teostatud tööde loetelu ja arve ei saa olla iseenesest tõendiks ei ehitustööde mahu ega sissenõudmisele esitatud summa osas. Kohus on hageja väidete alusel teinud järelduse, et kostja tasus vastustajale seetõttu, et aktsepteeris tehtud tööd ja võttis need vastu. Samas on hageja oma allkirjaga kinnitanud, et makseid teostati osade kaupa alates veebruarist 2008, millal hageja sõnul alustati ka tööde teostamisega. Seega ei ole võimalik kostja poolt tehtud maksete alusel järeldada, nagu oleks kostja tasumisega aktsepteerinud juba tehtud töid ja need vastu võtnud. Hageja nõudis kostjalt pidevalt suvalisi
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444 summasid jooksvate kulude katteks ja hoolimata kostja korduvatest nõudmistest ei väljastanud hageja selget ülevaadet teostatud tööde kohta. Kohus on põhjendamatult lugenud töö vastuvõetuks, jättes töö valmidusastme ning selle vastuvõtmiseks esitamise asjaolud välja selgitamata. Kirjaliku töövõtulepingu puudumisest tingitud tõendamiskoormise riisiko on jäetud põhjendamatult kostja kanda. Kostja õigus töö vastuvõtmisest keelduda, võib tuleneda ka sellest, et juba tehtud töö ei vasta lepingutingimustele. Asjaoludest nähtub, et hageja tegevus ei olnud antud valdkonnas tegutsevale ettevõtjale kohane ega tavapärane. Kostja leidis, et esitatud asjaolude kirjeldus ja kohtu järeldused on vastuolulised ja ühtki tõendit, mis kinnitaks väidetavate tööetappide lõpetamist, rääkimata nende vastuvõtmiseks esitamisest, hageja esitanud ei ole. Hageja poolt esitatud arved on koostatud mai ja juuli 2008.a kuupäevadega, kuid kohus on jõudnud järeldusele, et kostjal oli juba aprillis 2008 sissenõutavaks muutunud kohustus hageja ees. Seega on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pole kaalunud kahjustatud isiku osa võimaliku kahju tekkimisel vastavalt VÕS §-le 139. Juhul kui ehitamist oleks elementaarselt dokumenteeritud, oleks kahju jäänud tekkimata. Kostja asus seisukohale, et ei ole võimalik, et kahju suuruseks on kokkulepitud ehitusmaksumus, sest sellest ei ole maha arvatud kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kohus on hageja nõude rahuldanud, tuginedes hageja paljasõnalistele väidetele. Arvestades asjaolu, et maakohus istungit ei korraldanud, ei kuulanud kohus poolte tunnistusi lepingu sõlmimise asjaolude ja vaidlusaluse õigussuhte poolte väljaselgitamiseks. Kohus lähtus oma otsuses vaid kaudsetest tõenditest, pidades kõrvaliseks tõsiasja, et ühtegi tasu maksmise nõuet ega selle teostamise kinnitust ei esitanud Mart Kontus kostjale vormis ega viisil nagu on nõutav ja tavapärane, sest puudusid nii arved kui ka sularaha vastuvõtmist kinnitavad dokumendid. Seega on kostjal arusaam, et lepingu temaga sõlmis Mart Kontus. Arveid, mis koostati pärast töövõtusuhte lõppemist ei saa kasutada tõendina poolte tahte väljaselgitamisel lepingu sõlmimisel, kuna need on ühepoolselt koostatud hageja poolt, väljendades üksnes hageja soovi „toota“ näilist tõendit. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas käesolevas menetluses töövõtulepingust tuleneva tasu nõude ja nõude maksmapanemiseks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamise nõude, samuti viivisenõude. Kohtu hinnangul on maakohus teinud otsuse nõuete osas, mille eeldused on tõendamata ja mille rahuldamise aluseks olevad asjaolud on esile toomata. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus töövõtulepingust tuleneva tasunõudega seonduvat, seejärel hindab võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõuet ning peale seda annab hinnangu viivisenõudele.
7.Töövõtulepingust tulenev tasunõue saab muutuda sissenõutavaks alles peale töö valmimist (VÕS § 637 lg 3). Isegi siis, kui poolte praktikast tulenevalt ei tulnud tööde etappide kohta koostada vastuvõtmisakte, ei saa töö muutuda sissenõutavaks mitte enne töö valmimist, so mitte enne kokkulepitud resultaadi saavutamist töövõtja poolt. Maakohus on oma otsuses (vt maakohtu otsuse lk 8 3. lõik) tasunõude sissenõutavaks muutumise osas leidnud „/.../ kuivõrd alust keelduda tööde vastuvõtmiseks kostjal ei olnud, on hageja nõuded tasumata summade osas muutunud sissenõutavaks.“ „Kostja ei ole viidanud, et tööd oleks
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444 tehtud puudustega.“ Ringkonnakohtu hinnangul töövõtulepingust tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumiseks maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest ei piisa. Tööde valmimine tuleb tuvastada isegi siis, kui maakohus leiab, et tööde vastuvõtmise kohta eraldi akte koostada ei tulnud. Selleks, et saaks tuvastada, kas kokkulepitud tööd olid valmis, tuleb kõigepealt tuvastada, millised tööd poolte kokkuleppest tulenevalt teha tuli. See tuleb tuvastada piisavalt konkreetselt ja detailselt. Alles seejärel saab tuvastada, kas poolte vahel kokkulepitud tööd said valmis. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt lasub töövõtulepingu eseme täpse sisu ja tööde valmimise tõendamise koormis hagejal. Hageja ei pea hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendama üksnes siis, kui kohus loeb vastava asjaolu üldtuntuks (TsMS § 231 lg 1) või kui kostja võtab konkreetse asjaolu omaks (TsMS § 231 lg 2). Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil (TsMS § 231 lg 2 lause 2). Sellist omaksvõttu maakohtu menetluses dokumenteeritud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa toimikumaterjalide pinnalt ka omaksvõtu eelduse alusel (TsMS § 231 lg 4) järeldada, et kostja oleks maakohtu menetluses mõne asjaolu omaks võtnud. Omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka muudest avaldustest. Kostja vaidles terve maakohtu menetluse kestel hagile täies ulatuses vastu. 17.10.2008.a menetlusdokumendis (kostja vastus hagile) väitis kostja, et kokkulepitud remonttööd jäid pooleli. Samuti väitis kostja, et ta hakkas kahtlema, kas ta ei tasu liiga palju teostatud ja veel teostamata tööde eest (t lk 29). 10.12.2008.a menetlusdokumendis väidab kostja, et ta jääb oma seisukoha juurde, et kostja on tasunud teostatud ja vastuvõetud tööde eest adekvaatse summa (t lk 72). 13.03.2009.a menetlusdokumendis väidab kostja, et ta tasus reaalselt osutatud teenuste eest kokkulepitud summa ja vaieldav asjaolu, et kokkulepe oli suunatud rohkemate tööde teostamiseks, mis tegelikkuses ei realiseerunud, ei anna hagejale alust nõuda tasu tööde eest, mida pole kokku lepitud või mida ei teostatud (t lk 108). Viidatud avaldustest tuleb üheselt järeldada, et kostja ei võtnud õigeks ei seda, et tööd, mille eest raha nõuti, oleksid olnud valmis või et poolte vahel oleks olnud kokkulepe mingite tööde tegemiseks, mida veel ei olnud teostatud või mille eest ei oleks kostja hagejale maksnud. Viidatud menetlusdokumentidest ilmnes selgesti, et töövõtulepingu eseme sisu ja töö valmimise osas kostjal asjaolude omaksvõtu tahe puudus. Veelgi enam, viidatud seisukohtadest nähtuvalt vaidles kostja vastavatele asjaoludele vastu. Maakohus ei ole menetluse kestel menetlusosalistele hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid ega tõendamisele kuuluvaid asjaolusid selgitanud. Seega ei esine asjaolusid, mis saaksid vabastada hageja hagi aluseks olevate asjaolude tõendamisest. Kuivõrd hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ega ka piisava konkreetsuse astmega esitanud, ei saa hagi käesolevas lõigus käsitletava nõude osas rahuldamisele kuuluda. Kuivõrd maakohus ei täitnud nõuetekohaselt kohtul lasuvat selgitamiskohustust, ei saa ringkonnakohus teha otsust, millega hagi jäetaks rahuldamata, vaid tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule.
8.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõudega seonduvat. Juhul, kui hageja soovib poolelijäänud töödest tulenevat nõuet käsitleda kahju hüvitamise nõudena, tuleb ka seejuures tõendada vastava nõude aluseks olevad asjaolud, mh ka see, milliste tööde tegemises konkreetselt kokku lepiti, kas hageja tegi konkreetsed tööde etapid valmis ning teatas kostjale tööde valmimisest ning nõudis raha maksmist, kas hageja taganes osaliselt töövõtulepingust, kas selle tagajärjel tekkis hageja varalises sfääris selline negatiivne vahe, mida saab käsitleda hüvitamisele kuuluva kahjuna võlaõigusseaduse tähenduses. Vajaduse korral peab kohus andma hageja poolt lõpetamata tööde osas raha nõudele hagejast erineva õigusliku hinnangu ning analüüsima ka seda, kas vastav nõue võiks rahuldamisele kuuluda muul kui kahju hüvitamise sätete alusel. Eelmises
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-08-58444 lõigus käsitletud põhjustel ei esine ka selle nõude aluseks olevate asjaolude tõendamisest vabastamise aluseid. Ka selle nõude osas ei täitnud maakohus selgitamiskohustust. Hageja märkis, et kuivõrd kostja ei täitnud nõuetekohaselt raha maksmise kohustust, oli hageja sunnitud pöörduma abi saamiseks advokaadi poole, kes esitas kohtuväliste kuludena arve summas 19 446 krooni ja 40 senti. Ringkonnakohus märgib, et muud, kui mõistlikud nõude sissenõudmiseks tehtud kulud kahju hüvitisena sissenõudmisele kuuluda ei saa. Maakohus ei ole oma otsuses hinnanud, kas sellises suuruses advokaadi kulusid saab pidada mõistlikuks olukorras, kus professionaalist äriühingust töövõtja, kes tegutseb majandustegevuse raames ehitajana, korraldab oma majandustegevuse selliselt, et ei sõlmi väljaspool majandustegevust tegutseva tellijaga kirjalikku töövõtulepingut, milles oleks selgesti fikseeritud, millised tööd, millistes etappides, millistel tähtpäevadel sooritada tuleb, ning ei akteeri tööde vastuvõtmist selliselt nagu see on professionaalses ehitustegevuses tavaline. Ringkonnakohus nõustub, et kirjaliku lepingu sõlmimata jätmine ning tööde vastuvõtmisaktide koostamata jätmine ei välista tasunõude esitamist, kuid juhul, kui töövõtja soovib sellises olukorras esitada ka võla sissenõudmiseks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamise nõuet, siis tuleb piisava põhjalikkusega hinnata, kas kõiki õigusabile tehtud kulutusi saab ikka mõistlikuks pidada, sest heas usus tegutsev mõistlik ehitusettevõtja koostab kirjaliku lepingu, dokumenteerib ehitustegevust ning akteerib tööde etappide üleandmise. Juhul, kui tellija jätab sellises olukorras tööde eest tasumata, on võla sissenõudmiseks tehtavad õigusabikulud eelduslikult oluliselt väiksemad. Selle nõude osas ei ole kostja hagi õigeks võtnud. Kuigi kostja ei esitanud vastuväiteid sellele, et hageja õigusabikulud kui sellised kandis, on kulude mõistlikkuse hindamine õiguslik küsimus, mitte eluline asjaolu, mida saaks omaks võtta. Vastavates küsimustes tuleb maakohtul seisukoht kujundada.
9.Koos eespool käsitletud nõuetega esitas hageja ka viivisenõude. Viivisenõue saab rahuldamisele kuuluda üksnes siis, kui maakohus leiab, et nõuded, millelt viivist arvestati, eksisteerivad ning muutusid sissenõutavaks. Seejuures peab kohus tuvastama, millal konkreetselt iga nõue, millelt viivist nõutakse, sissenõutavaks muutus. Maakohus märkis oma otsuses (otsuse lk 8 viimane lõik), et: „Kuna kohus on juba ülalpool tuvastanud, et kostjal oli sisuliselt pärast hageja töötajate objektilt lahkumist kohustus tasuda tehtud tööde eest, mis vormistati eraldi kahe arvega/.../, siis on õiguslikult põhjendatud hageja viivisenõue seaduses sätestatud viivisemääras/.../.“ Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nõuete sissenõutavust tuvastanud viisil, mis võimaldaks viivisenõude rahuldamist. Maakohus peab tuvastama, millal muutus viivisenõue sissenõutavaks. Seejuures tuleb hinnata, kas viivisenõue muutus sissenõutavaks arve esitamisest, arvel näidatud maksetähtpäevast või muul ajal. Igal juhul ei saanud nõue muutuda sissenõutavaks mitte enne kokkulepitud tööde valmimist (tasunõude osas) ja mitte enne kahju tekkimist kahju hüvitamise nõude osas. Viivisenõude saab rahuldada üksnes vastavate asjaolude tuvastamise ning kohtuotsuses nõuetekohase määratlemise korral.
10.Eespool toodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Menetluskulude jaotuse küsimus tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.