Võlaõigus

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

välja toonud, et sissetulek 2467,84 eurot on tuvastatud konto nr XXX analüüsiga. Kohtule esitatud konto XXX väljavõttest ei nähtu maksed xxx-lt ega sularaha sissemaksed, mis kinnitaksid töötasu saamist sularahas. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul hageja välja selgitanud kostja regulaarset sissetulekut ning tõendatud ei ole regulaarne sissetulek keskmiselt summas 2467,84 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 396 kohaselt tuleb kostjal laenuks saadud rahasumma tagastada.

Hageja on 09.01.2026 hagiavalduses palunud juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus põhiosas 617,50 eurot, intressid 9,26 eurot, kokku 626,76 eurot ning edaspidi nõuda kostjalt viivist alates 04.02.2025 põhinõude 617,50 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 514).

Laenulepingu XXX laenusumma oli 650 eurot. Laenu väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu summas 32,50 eurot. Seega teostati laenulepingu XXX alusel väljamakseid kokku summas 617,50 eurot (650 – 32,50). Kostja ei ole laenulepingu XXX alusel teinud ühtegi tagasimakset. Eeltoodust tulenevalt on 6/12

ümberarvestuse tulemusel kostja poolt laenuandjale tagastamata põhiosa 617,50 eurot. Ümberarvestuse tulemusel on kostja poolt laenuandjale tagastamata intress 9,26 eurot. Intressi on arvestatud alates laenulepingu XXX sõlmimisele järgnevast päevast, s.o 22.08.2024, kuni laenulepingu XXX ülesütlemisele eelneva päevani, s.o 26.12.2024, VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras (dtl 514).

Hageja ei ole ümberarvestuses esitanud seisukohta ega selgitust lepingu ülesütlemise osas. Seejuures nähtub esitatud ümberarvestusest, et hageja lähtub eeldusest, et leping nr XXX on ka ümberarvestuse korral üles öeldud (dtl 514).

Hageja nõuab ümberarvestatud nõude puhul laenulepingu nr XXX alusel tagastamata põhiosa summas 617,50 eurot (dtl 514). Kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja on lepingu nr XXX alusel teinud kostjale väljamakse summas 617,50 eurot (dtl 620), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 617,50 eurot.

Hageja nõuab ümberarvestatud nõude puhul intressi summas 9,26 eurot. Intressi on arvestatud alates laenulepingu XXX sõlmimisele järgnevast päevast, s.o 22.08.2024, kuni laenulepingu XXX ülesütlemisele eelneva päevani, s.o 26.12.2024, VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras (dtl 514). Hageja on kohtule esitanud ka intressiarvestuse (dtl 676689). Kohtule nähtuvalt on hageja intressiarvestuses lähtutud 360-päevasest aastast, mis ei vasta seadusjärgsele intressimäärale. Lähtuda tuleb seadusjärgsest intressimäärast ning 365-päevasest aastast. Kohtu arvutuste kohaselt on hagejal õigus saada perioodil 22.08.202426.12.2024 põhivõlgnevuselt 617,50 eurot intressi 9,11 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 9,11 eurot.

Lisaks nõuab hageja ümberarvestatud nõude puhul viivist alates 04.02.2025 põhinõude 617,50 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 514).

VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on hagejal õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Käesoleval juhul on lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,021% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (dtl 534) ehk 7,665% aastas (0,021% x 365). Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär väiksem seadusjärgsest viivisemäärast.

Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, VÕS § 113 lg 1 ja VÕ § 415 lg 1 alusel välja viivise sissenõutavaks muutunud põhivõlalt 617,50 eurot alates 04.02.2025 kuni tasumiseni määras 0,021% päevas.

Hageja ei ole palunud ümberarvestuse esitamisel välja mõista sissenõudmiskulusid, kuid on hagiavalduses palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 10 eurot. Nõue jääb rahuldamata, kuna kostja ei olnud nõudekirjade saatmise ajal võlgnevuses kirjades märgitud summade tasumisega (dtl 639-655).

Laenuleping XXX

Hageja nõude aluseks on hageja ja kostja vahel 22.08.2024 sõlmitud laenuleping nr XXX (dtl 496-497, 555-557). Hageja nõuab hagis lepingu nr XXX alusel põhivõlgnevust 1140 eurot, intressi 15,07 eurot ja viivist alates 30.01.2025 põhinõude 1140 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 514). 7/12

Tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mistõttu kohalduvad ka sellele lepingule otsuse p-s 9 antud selgitused.

Kohtule esitatud andmete põhjal lepingut pooled allkirjastanud ei ole. Hagiavalduse kohaselt on tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga. Kostja esitas 22.08.2024 Placet Group OÜ-le taotluse XXX elektrooniliselt Placet Group OÜ kodulehe www.smsraha.ee vahendusel. Lepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele, mis on antud juhul toimunud 21.04.2024 Smart-ID vahendusel, end registreerida Placet Group OÜ www.smsraha.ee koduleheküljel ning taotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma lepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus Placet Group OÜ-le taotlus esitada. www.smsraha.ee veebilehel registreerimise kuupäev: 21.04.2024 kell: 12:45 registreerimise xxx. 22.08.2024 kostja logis www.smsraha.ee veebilehele sisse, kasutades selleks Smart-ID. Sisselogimisel ja toimingute tegemisel küsib veebileht kasutajalt nii PIN1 kui ka PIN2 koodi. (dtl 497, 516-518).

Kohus on tuvastanud, et hageja on kostjale 22.08.2024 e-kirjadega (dtl 544, 580) saatnud makseteatise (dtl 545), üldtingimused (dtl 546-549), laenulepingu nr XXX (dtl 550-552), hinnakirja (dtl 553-554), lepingueelse teabe (dtl 582-584), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 585-587). Hageja esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on hageja kandnud kostjale 22.08.2024 üle 1140 eurot viitega lepingule nr XXX (dtl 621).

Kohus on tuvastanud, et 22.08.2024 kuupäevaga laenulepingu nr XXX põhitingimuste kohaselt oli laenusumma 1200 eurot, lepingutasu 60 eurot, osamaksete arv 23, aastane intressimäär 33,22%, krediidi kulukuse määr 48% ning viivise määr 0,021% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (dtl 556).

Eelnimetatud tõendite alusel on kohtule usutav, et kostja on soovinud hagejaga lepingulepingu sõlmida ja see on ka sõlmitud, kostja oli lepingu tingimustest teadlik ja laenu kätte saanud. Seega loeb kohus, et laenulepingu nr XXX vorminõuded olid täidetud ja leping on kehtivalt sõlmitud.

Kohus on tuvastanud, et vastavalt lepingule kohustus kostja tasuma igakuist osamakset summas 70,76 eurot iga kuu 10. kuupäeval (välja arvatud esimene osamakse 22.08.2024 summas 60 eurot ehk lepingutasu ning viimane osamakse, mille suurus oli 70,64 eurot) (dtl 556). Hageja väitel ei ole laenulepingu XXX alusel tagasimakseid teostatud ning eeltoodust tulenevalt on kostja jätnud krediidiandjale tagastamata põhiosa 1200 eurot (dtl 507). Kuivõrd kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud, puudub kohtul alus selles kahelda ja kohus loeb hageja väite õigeks.

Lepingu krediidikulukuse määr oli lepingu kohaselt 48,00% aastas (dtl 556). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.07.2024 rakenduva krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,65%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 16,65% = 49,95%). VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatud määr on kõrgem, kui kostjaga sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ja krediidi andmise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

Lepingule kohalduvad otsuse p-s 16-17 antud selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte osas

Hageja on hagis selgitanud, kuidas toimus kostja krediidivõime kontroll. Hageja selgituste kohaselt on kostja enne laenulepingu taotluse XXX rahuldamist esitanud Placet Group OÜ-le LHV Panga arvelduskonto XXX väljavõtte perioodi 23.02.2024– 21.08.2024 kohta ning LHV Panga arvelduskonto XXX sama perioodi kohta. Konto 8/12

XXX analüüsimisel ei tuvastatud sissetulekuid ega regulaarseid finantskohustusi. Konto XXX tuvastati kostja sissetulek xxx-lt. Lisaks tuvastati Maksu- ja Tolliameti 21.08.2024 päringu tulemusel, et kostja sai ajavahemikul aprillist 2024 kuni juulini 2024 xxx-lt töötasu sularahas igakuiselt summas 2467,84 eurot. Hageja teostas päringu töötamise registrisse ning päringu tulemuse alusel tuvastas, et kostja tööandjaks on xxx, tööstaaž 8 kuud ja 2 päeva ning lepingu liik on tööleping. Kokku laekus kostja LHV konto väljavõtte XXX kohaselt keskmiselt 4 kuu jooksul igakuiselt 2467,84 eurot. Finantskohustusi tuvastas hageja kostjal 202,50 eurot (Bondora AS laen 140 eurot ja varasemalt hagejaga sõlmitud XXX laen kuumaksega 62,50 eurot). Lisaks teostati päringud 21.08.2024 Creditinfo.ee ja Taust.ee andmebaasides, et kontrollida kostja varasemat maksekäitumist. Maksehäirete päringute tulemuseks tuvastas hageja, et kostjal puudusid nii varasemad kui ka kehtivad maksehäired. 22.08.2024 teostati päring Maksuametile, mille tulemusel tuvastas hageja, et kostjal puudusid maksevõlgnevused. Samuti teostati päring Rahvastikuregistrisse, mille tulemusena tuvastas hageja, et kostjal ei ole ülalpeetavaid. Lisaks teostati 22.08.2024 päring Ametlike Teadaannete registrisse, mille tulemusena tuvastas hageja, et kostja kohta puuduvad ametlikud teadaanded. Hageja poolt arvestati kostja kuludeks igakuised majapidamiskulud summas 370 eurot (taotluse kohaselt 150 eurot) (dtl 502-505). Hageja on tõendina esitanud arvelduskonto XXX väljavõtte perioodil 23.02.2024 21.08.2024 (dtl 595), arvelduskonto XXX väljavõtte perioodil 28.03.2024-04.08.2024 (dtl 596-611) ja tõendi teostatud päringute kohta (dtl 616-619).

Maakohus on seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

märkis kostja enda igakuisteks majapidamiskuludeks 150 eurot ning hageja poolt on kostja igakuisteks majapidamiskuludeks arvestatud 370 eurot. Hageja arvutus tugineb Eesti Statistikaameti andmetele ning võtab arvesse kliendi igakuist sissetulekut, elukoha piirkonda ja tarbijahinnaindeksi muutust (dtl 504-505). Samas nähtub esitatud konto väljavõttest, et ainuüksi kostja rent oli keskmiselt 500 eurot (dtl 600, 601, 603, 608). Seega ei ole hageja enne laenulepingu sõlmimist välja selgitanud kostja tegelikke igakuiseid majapidamiskulusid ning neid krediidivõimelisuse analüüsimisel arvesse võtnud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 396 kohaselt tuleb kostjal laenuks saadud rahasumma tagastada.

Hageja on 09.01.2026 hagiavalduses palunud juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt välja hageja kasuks laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus põhiosas 1140 eurot, intressid 15,07 eurot, kokku 1155,07 eurot ning edaspidi nõuda kostjalt viivist alates 30.01.2025 põhinõude 1140 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 514).

Laenulepingu XXX laenusumma oli 1200 eurot. Laenu väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu summas 60 eurot. Seega teostati laenulepingu XXX alusel väljamakseid kokku summas 1140 eurot (1200 – 60). Kostja ei ole laenulepingu XXX alusel teinud ühtegi tagasimakset. Eeltoodust tulenevalt on ümberarvestuse tulemusel kostja poolt laenuandjale tagastamata põhiosa 1140 eurot. Ümberarvestuse tulemusel on kostja poolt laenuandjale tagastamata intress 15,07 eurot. Intressi on arvestatud alates laenulepingu XXX sõlmimisele järgnevast päevast, s.o 23.08.2024, kuni laenulepingu XXX ülesütlemisele eelneva päevani, s.o 12.12.2024, VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras (dtl 514).

Hageja ei ole ümberarvestuses esitanud seisukohta ega selgitust lepingu ülesütlemise osas. Seejuures nähtub esitatud ümberarvestusest, et hageja lähtub eeldusest, et leping nr XXX on ka ümberarvestuse korral üles öeldud (dtl 514). 10/12

Hageja nõuab ümberarvestatud nõude puhul laenulepingu nr XXX alusel tagastamata põhiosa summas 1140 eurot (dtl 514). Kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja on lepingu nr XXX alusel teinud kostjale väljamakse summas 1140 eurot (dtl 621), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1140 eurot.

Hageja nõuab ümberarvestatud nõude puhul intressi summas 15,07 eurot (dtl 514). Hageja on kohtule esitanud ka intressiarvestuse (dtl 690-700). Kohtule nähtuvalt on hageja intressiarvestuses lähtutud 360-päevasest aastast, mis ei vasta seadusjärgsele intressimäärale. Lähtuda tuleb seadusjärgsest intressimäärast ning 365-päevasest aastast. Kohtu arvutuste kohaselt on hagejal õigus saada perioodil 23.08.202412.12.2024 põhivõlgnevuselt 1140 eurot intressi 14,83 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 14,83 eurot.

Lisaks nõuab hageja ümberarvestatud nõude puhul viivist alates 30.01.2025 põhinõude 1140 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 556).

VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on hagejal õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Käesoleval juhul on lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,021% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (dtl 534) ehk 7,665% aastas (0,021% x 365). Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär väiksem seadusjärgsest viivisemäärast.

Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, VÕS § 113 lg 1 ja VÕ § 415 lg 1 alusel välja viivise sissenõutavaks muutunud põhivõlalt 1140 eurot alates 30.01.2025 kuni tasumiseni määras 0,021% päevas.

Hageja ei ole palunud ümberarvestuse esitamisel välja mõista sissenõudmiskulusid, kuid on hagiavalduses palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 10 eurot. Nõue jääb rahuldamata, kuna kostja ei olnud nõudekirjade saatmise ajal võlgnevuses kirjades märgitud summade tasumisega (dtl 659-675).

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

Hageja on 09.01.2026 hagiavalduses palunud kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 525 eurot (dtl 513, 515). Kohus andis kostjale tähtaja menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks, kostja vastanud ei ole.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. 11/12

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud.

Hageja on kandnud menetluskulusid suuruses 525 eurot (riigilõiv) (dtl 513, 515).

Hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtust suuremas summas. Hagi hinnalt 2265,20 eurot tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus tasuda riigilõivu 350 eurot (hageja on tasunud riigilõivu 525 eurot). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 350 eurot.

Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 350 eurot.

Kohus selgitab, et hageja avalduse alusel on võimalik hagejale enamtasutud riigilõivu tagastamine (TsMS § 150 lg 1 p 1).

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus välja arvutatav.

Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt kogu põhivõla, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude tasumist ning need nõuded jäid osaliselt rahuldamata. Hageja nõudis kokku 2058,92 euro tasumist. Maakohus rahuldab hageja nõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja 1781,44 eurot (põhivõlg 1757,50 eurot, intress 23,94 eurot). Nõude rahuldamise ulatus on ligikaudu 86,52% (arvestuse aluseks olev tehe: 1781,44 / 2058,92 * 100% = 86,52%). Seega jäävad menetluskulud 86,52% ulatuses kostja kanda ning 13,48% ulatuses hageja kanda.

Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 350 eurot. Kohus jättis menetluskuludest 86,52% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 350 * 86,52% = 302,82 eurot. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei ole tal saanud tekkida menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista.

Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt) Helvia Räägel kohtunik

12/12

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.