2116,40 eurot Hageja: Omega Invest OÜ, registrikood: 10866568, asukoht: Mustamäe tee 16, Kristiine linnaosa, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rainer Kuulme, e-posti aadress: [email protected] Kostja: K E, isikukood: xxxx, elukoht: xxxx, e-posti aadress: xxxx
Menetlusosalised ja nende esindajad
Lihtmenetluses Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista K Eilt Omega Invest OÜ kasuks kostja ja Omaraha OÜ vahel 05.03.2023 sõlmitud laenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 1212 eurot, intressivõlgnevus 8,63 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 100,70 eurot ja edasiulatuv viivis alates 06.04.2024 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1212 eurolt kuni põhinõude 1212 euro täitmiseni.
3.Jätta Omega Invest OÜ hagi K Ei vastu põhivõlgnevuse 83 euro, intressivõlgnevuse 159,95 euro ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 171,91 euro nõuetes rahuldamata.
5.Välja mõista K Eilt Omega Invest OÜ kasuks menetluskulud summas 1187,16 eurot ning menetluskuludelt 1187,16 eurolt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses
ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.K E (kostja) sõlmis OÜ-ga Omaraha (krediidiandja) e-teenuste keskkonnas (portaalis) 05.03.2023 laenulepingu nr xxxx (leping), mille alusel sai kostja laenu 1500 eurot (laenusumma kanti kostja arvelduskontole lepingu sõlmimise päeval), intressimääraga 31% aastas, viivisemääraga 0.08% päevas, krediidikulukuse määr oli 41,5% aastas (krediidi kulukuse määra arvestamisel on aluseks võetud järgmised andmed: laenusumma 1500 eurot, intress 31% aastas, lepingutasu 30 eurot, tagatisfondi tasu 52,50 eurot), lepingu tähtajaks oli 3. aastat, lepingujärgsed kohustused tuli kostjal täita vastavalt lepingus toodud maksegraafikule. Laenusummast arvestati maha tagatisfondi tasu 52,50 eurot, lepingutasu 30 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot. Kostja ei tasunud lepingust tulenevaid makseid ja kostja oli viivituses enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so 20.04.2023, 20.05.2023, 20.06.2023, 20.07.2023 maksegraafiku kohased põhiosa ja intressi maksed. Kostjale anti 14.07.2023 kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb lepingu üles, kui kostja vastavaks tähtajaks võlgnevust ei tasu. Ühtlasi pakuti kostjale võimalust läbirääkimisteks kompromissi saavutamiseks. Krediidiandja ütles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lepingu üles 31.07.2023, ülesütlemisavaldus on edastatud kostjale e-posti teel ja kostja on selle kätte saanud selle edastamise päeval. Samaaegselt lepingu ülesütlemisavalduse esitamisega loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded hagejale, so Omega Invest OÜ-le. Hagi esitamise päeva seisuga on kostja põhivõlgnevus 1295 eurot, intressivõlgnevus 168,58 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 272,61 (seisuga 31.07.2023), sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 3,99 eurot, viivis põhivõlalt 1500 eurot perioodi 01.08.2023 – 04.10.2023 osas summas 78 eurot ja viivis põhivõlalt 1295 eurot perioodi 05.10.2024-05.04.2024 osas summas 190,62 eurot). Seisuga 05.04.2024 on lepingust tulenevalt sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus summas kokku 272,61 eurot (vt hagi p 1.5). Kostja tegi perioodil 04.10.202327.12.2023 tagasimakseid kokku 240 eurot, millest 5 eurot arvestas hageja lepingu kehtivuse ajal edastatud meeldetuletuskirja kulu katteks, 30 eurot pärast lepingu ülesütlemist edastatud meeldetuletuskirjade (so kaks meeldetuletuskirja 01.08.2023 ja 19.02.2023 maksumusega 25 eurot + 5 eurot) katteks ja 205 eurot põhinõude katteks. Krediidivõimelisuse hindamiseks võttis krediidiandja aluseks hagi lisas 4 toodud menetlusandmed, päringute vastused. Krediidiandja tegi päringu AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister, mille andmetel kostjal kehtivad maksehäired puudusid. Kostja krediidivõime hindamiseks analüüsis krediidiandja kostja sissetulekuid ja kohustusi ning võrdles neid kostja poolt taotlusel esitatud andmetega. Kostja märkis taotluses enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1500 eurot, majapidamiskuludeks 200 eurot ja finantskohustusteks 400 eurot. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks tehti päring Pensioniregistri andmebaasi ja saadi vastus 712 eurot. Lõplik arvestatud sissetulek saadi vastavalt menetlusandmetes toodud arvutustele ja krediidiandja arvestas kostja sissetulekuna 854,40 eurot. Kohustustena arvestati: igakuine finantskohustuste suurus taotlusel 400 eurot + igakuine majapidamiskulude suurus taotlusel 200 eurot + ülalpeetavate kulud 127,50 eurot, seega arvestas krediidiandja kostja kohustustena 727,50 eurot. Sissetulekute ja kohustuste vahe oli piisav laenu
saamiseks (laenu igakuise tagasimakse suuruseks oli 64,29 eurot kuus). Lepingu sõlmimisega ei mindud vastuollu krediidiandja sise-eeskirjas sätestatud LTI (Loan to Income) suhtarvuga, mis määratleb tarbija sissetulekute ning laenu tagasimaksete lubatava vahekorra. Krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel täielikult vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendus andmete analüüsimisel kostja krediidivõimelisuses. Juhuks kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis esitas hageja nõude ümberarvestuse. Lepingu alusel anti kostjale laenu summas 1417 eurot (so laenusummast 1500 eurot arvestati vastavalt lepingust maha tagatisfondi tasu 52,50 eurot, lepingutasu 30 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot). Kostja ei teinud lepingu kehtivuse ajal mitte ühtegi tagasimakset, mistõttu ütles laenuandja lepingu üles alates 31.07.2023. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja 240 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt arvestab hageja tagasimaksed põhiosa katteks, millisel juhul on tasumata põhiosa maksete summaks 1177 eurot (1417 - 240) ja hageja taotles lisaks sellelt summalt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses sätestatud määras alates 01.08.2023 (vt hagi p 2.7.3). Samas, nagu hageja tõi eespool esile, siis ei ole märgitud arvestus asjakohane, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole krediidiandja poolt rikutud. Hagi esemes palub hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1295 eurot, intressivõlgnevus 168,58 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 272,61 eurot ja viivis arvestusega 0,08% päevas tasumata põhivõlgnevuselt, so 1295 eurolt alates 06. aprillist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2.11.09.2024 hagiavalduse täienduses teatas hageja, et jääb hagis esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte kohast täitmist hagi lisas 4 toodud tõendid, millest nähtub, et krediidiandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust. Hageja leidis, et krediidiandja poolt kogutud teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja kostja ei ole väitnud, et tema igakuised kohustused oleksid olnud laenu võtmise ajal suuremad kui hagi punktis 1.6 toodud suurus. Hageja rõhutas, et kostja esitas krediidiandjale laenu taotledes ebaõigeid andmeid oma sissetuleku suuruse kohta, sest kostja on laenutaotluses väitnud, et tema sissetuleku suurus on 1500 eurot kuus, krediidiandja on aga Pensioniregistri päringu alusel tuvastanud, et kostja tegelik sissetulek oli oluliselt väiksem, seega ei tooks VLP põhimõtte rikkumine kaasa muutusi laenulepingu tingimustes. Hageja selgitas, et hagi p-s 2.7.3 esitatud nõude näol on tegemist alternatiivse nõudega, mille hageja palub kohtul rahuldada vaid juhul, kui esimene nõue jääb rahuldamata. Intressi ja põhinõude arvestuskäik on järgnev: kostja ei ole lepingu kehtivuse ajal tasunud mitte ühtegi tagasimakset (leping öeldi üles 31.07.2023). Kostja on lepingu alusel teostanud tagasimakseid perioodil 04.10.2023-27.12.2023 kokku 240 eurot, milline summa on arvestatud summas 5 eurot võlgnevuse meeldetuletuskirja (so lepingu kehtivuse ajal) kulu katteks, 30 eurot peale lepingu ülesütlemist edastatud meeldetuletuskirjade (so VÕS § 1132 lg 2 p 3 ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe punkti 3 alusel, so kaks meeldetuletuskirja 01.08.2023 ja 19.02.2023 maksumusega 25 eurot + 5 eurot) kulu katteks ja summas 205 eurot põhivõlgnevuse katteks. Laenu põhiosa võlgnevus on seega summas 1295 eurot (so 1500-205), intressi võlgnevus summas 168,58 eurot (so intressi maksed maksegraafikus toodud 20.04.2023 – 20.07.2023 intressi maksete osas, so 57,56+37,70+37,02+36,32), viiviste võlgnevus hagi esitamise seisuga summas 272,61 eurot (so seisuga 31.07.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 3,99 eurot, viivis põhivõlalt 1500 eurot perioodi 01.08.2023 – 04.10.2023 osas summas 78 eurot ja viivis põhivõlalt 1295 eurot perioodi 05.10.2024-05.04.2024 osas summas 190,62 eurot). Hageja esitas ka meeldetuletuskirjad, so 21.06.2023, 01.08.2023 ja 19.02.2023, so kokku 3 kirja ning 14.07.2023 kostjale saadetud kiri, millega anti kostjale edutult (st kostja ei tasunud oma võlgnevust) täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja vastuväited
3.Menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud isiklikult
10.04.2024. Kostja ei ole nõuetekohast vastust kohtu poolt määratud tähtajaks, so 24.04.2024 esitanud. Kostja ei ole 10.04.2024 e-kirjas hagile vastuväiteid esitanud. 11.04.2024 e-kirjas on kohus kostjale selgitanud, et kostjal tuleb esitada tähtaegselt, so 24.04.2024 TsMS § 394 nõuetele vastav vastus hagile, kuid kostja vastust esitanud ei ole. 05.09.2024 kohtumääruses andis kohus kostjale täiendavalt võimaluse seisukoha esitamiseks. Kostja sai 05.09.2024 kohtumääruse kätte KÄPO vahendusel 05.09.2024, kuid seisukohta 27.09.2024 ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus, tutvunud hageja poolt kirjalikult esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi saab rahuldada esmase nõude osas osaliselt ja sellest tingituna kohus alternatiivset nõuet asjas ei käsitle.
5.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 08.04.2024 menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 lahend nr 3-2-1-23-16, p 16).
6.Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) pis 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise otsusega.
7.Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-24-107788 Omega Invest OÜ hagis K E vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub hagi täienduses kostjalt välja mõista järgmised nõuded: so kostja ja Omaraha OÜ vahel 05.03.2023 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel tekkinud põhivõlgnevus 1295 eurot, intressivõlgnevus 168,58 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 272,61 eurot ja viivis arvestusega 0,08% päevas tasumata põhivõlgnevuselt, so 1295 eurolt alates 06. aprillist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Alternatiivselt (so kui esimest nõuet ei rahuldata, hagi p 2.7.3), kui vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõue 1177 eurot ja viivis alates 01.08.2023 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1177 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
8.Kohus tuvastas, et kostja ja Omaraha OÜ vahel on 05.03.2023 sõlmitud laenuleping nr XXXX. Kuna Omaraha OÜ sõlmis (tarbija krediidilepingu) oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS §
402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
9.Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul hagejal (vt tulenevalt VÕS § 168 lg 1). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lgte 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide
ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 25.3; 24.11.2023 Riigikohtu lahend nr 2-21-13098 p-id 18, 20, 21, 22). Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“.
10.25.03.2023 puuduste määruses ja 05.09.2024 kohtumääruses andis kohus võimaluse hagejale esitada tõendid (05.09.2024 määruses viidatult kostja pangakontoväljavõte), mis kinnitavad, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja oli enne 05.03.2023 laenulepingu nr XXXX sõlmimist krediidivõimeline. Kohus juhtis hageja tähelepanu ka sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7. Hageja on hagiavalduse punktis 2.7.3 esitanud ümberarvestuse, so alternatiivse nõude juhuks kui esimest nõuet ei rahuldata ja kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.
11.Hageja on kostja krediidivõimelisuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas esitanud kohtule tõendina hagi lisad 4. Krediidiinfo ja Pensioniinfo 05.03.2023 väljavõte ei seondu kostjaga ja kohtu hinnangul on vastava väljavõtte näol tegemist asjakohatu tõendiga. Kostja krediiditaotluses ja menetlusandmetes jm esitatu ei ole piisav veendumaks, et kostja oli enne krediidilepingu sõlmimist krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei ole kostja tegelikke sissetulekuid ja kohustusi kontrollinud. Kostja pangakontoväljavõtet kohtule esitatud ei ole. Hageja märkis, et kostja näitas ebaõigelt laenutaotluses oma sissetuleku suuruse suuremana, kui see tegelikult Pensioniregistri andmete põhjal oli. Kohus selgitab hagejale, et kui esinevad vastuolud kostja taotluses esitatu ja andmekogust kogutud andmete vahel, siis sellisel juhul pidanuks krediidiandja küsima kostjalt täiendavat teavet, välja selgitama kostja regulaarsed sissetulekud ja kontrollima nende suurust pangakontoväljavõtte alusel. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seda, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning märkivalt ei ole 24.11.2023 Riigikohtu lahendi nr 2-21-13098 pides 18, 20, 21, 22 toodud juhiseid ka täidetud. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (VÕS § 4034 lg 6).
12.Vastutustundliku laenamise rikkumise korral tuleb kostja (tarbija) tagasimaksed määrata põhinõude katteks. Muid tasusid (lepingutasu, ülekande tasu, tagatisfondi tasu) VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt kostja hagejale ei võlgne. Hagi lisast nr 2 (06.03.2023 maksekorraldus) nähtuvalt on kostja saanud krediidiandjalt laenu 1417 eurot. Vaidlust ei ole selles, et leping nr XXXX öeldi krediidiandja poolt üles 31.07.2023 ja lepingust tulenevad nõuded loovutati hagejale. Enne lepingu ülesütlemist kostja tagasimakseid ei teinud. Pärast lepingu ülesütlemist, so perioodil 04.10.2023-27.12.2023 tegi kostja tagasimakseid summas 240 eurot. VÕS § 415 lg 2 p 1, VÕS § 1132 lg 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel tuleb meeldetuletuskirjade kulu 35 eurot lugeda tagasimakse summast kaetuks. Eeltoodust ülejäänud summa 205 eurot (240-35=205 eurot) tuleb lugeda põhinõude katteks. Seega on põhjendatud põhinõudeks 1417-205=1212 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 83 eurot (1295-1212=83 eurot).
13.Hageja nõuab kostjalt lepingujärgses intressimääras 31% aastas, intressivõlgnevust summas 168,58 eurot (periood 20.04.2023-20.07.2023, põhinõudelt 1295 eurolt, intressimaksed 57,56+37,70+37,02+36,32). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) ja intressikalkulaator.ee kohaselt on järelmaksulepingust nr XXXX tulenev intressivõlgnevus põhjendatud summas 8,63 eurot (põhinõudelt 1212 eurolt, periood 20.04.2023-20.07.2023). Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude 159,95 eurot (168,58-8,63=159,95 eurot).
14.Riigikohus on osundanud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-2113098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8). Hageja nõuab kostjalt viivist 0,08% päevas, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevust kokku 272,61 eurot (seisuga 05.04.2024), mis koosneb järgnevast: -seisuga 31.07.2023 (lepingu kehtivuse ajal) sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 3,99 eurot; -viivis põhivõlalt 1500 eurolt perioodi 01.08.2023-04.10.2023 osas 78 eurot; -viivis põhivõlalt 1295 eurolt perioodi 05.10.2024-05.04.2024 190,62 eurot. Lisaks eeltoodule nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivist alates 06.04.2024 0,08% päevas põhinõudelt 1295 eurolt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus selgitab, et kui vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingujärgne viivisekokkulepe tühine, siis tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras).
Hageja ei ole lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 3,99 euro arvestust esitanud, mistõttu ei ole asjaolude esile toomata jätmisest tingituna kohtul võimalik ümberarvestust teha ja kohus jätab lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse rahuldamata. Kohus on seisukohal, et viivisekalkulaator.ee kasutades; so seadusjärgses viivisemääras on põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 100,70 eurot (põhinõudelt 1212 eurolt, periood 01.08.2023-05.04.2024). Kohus jätab rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 171,91 eurot (272,61-100,70=171,91 eurot). Kohus rahuldab hageja edasiulatuva viivisenõude alates 06.04.2024 põhinõudelt 1212 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
15.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1212 eurot, intressivõlgnevus 8,63 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 100,70 eurot ning edasiulatuv viivis alates 06.04.2024 põhinõudelt 1212 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagi jääb rahuldamata põhivõla 83 euro, intressivõla 159,95 euro ja sissenõutavaks muutunud viivisevõla 171,91 euro nõuetes.
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub 11.09.2024 menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1560 eurot. Menetluskulud koosnevad järgnevast: - maksekäsu kiirmenetluses avalduselt ja hagimenetluses hagiavalduselt tasutud riigilõivud 350 eurot; -maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot; -õigusabikulud 1190 eurot, käibemaksuta, tunnitasu 170 eurot: hagi koostamine 4h x 170=680 eurot; 11.04.2021 kompromissprojekti koostamine 1h x 170=170 eurot; kohtunõude täitmine (hagi täiendus), menetluskulude nimekirja koostamine 2h x 170= 340 eurot; 680+170+340=1190) Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud summas 1560 eurot on põhjendatud. Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 23,90% ulatuses ja kostja kanda 76,10 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1187,16 eurot.
17.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
18.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.