2-24-2619/28 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja hageja nõue Hagiavaldusest nähtub, et 10.07.2023 orienteeruvalt ajavahemikus kl 21:00-21:30 jalutas H S (hageja) avalikus kohas asukohaga XXX oma koera (rihmastatuna), mil A R (kostja) koeral tekkis hageja koeraga tüli (koerad läksid omavahel kaklema). Kakluse käigus ründas kostja rihmastamata ja suukorvita koer ka hagejat, mille tagajärjel sai hageja tõsiseid tervisekahjustusi – käe III sõrme distaalne faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta rebitud haav, lisaks mitmed hammustusi ja vasemal küünarvarrel ja käelabal haavad. Hageja pöördus vahetult pärast intsidenti EMO-sse, kus haavad puhastati, haavadesse jäeti dreenid ning suuremad haavad õmmeldi ja korrastati. Amputatsioonikönt korrastati ning suleti, lisaks teostati teetanuse vaktsineerimine ja kirjutati välja retsept antibiootikumiraviks ning väljastati saatekiri kiireks kirurgi vastuvõtuks haavade sidumiseks ja kontrolliks. Terve see kogemus oli hageja jaoks väga traumeeriv ning põhjustas hagejale kujuteldamatult suuri füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Lisaks pidi hageja käima pidevalt kirurgi vastuvõtul (käesoleva hetke seisuga juba kaks korda) haavu ümber sidumas ning taluma edaspidi arme oma kehal, kätel ja näol (kõrvapiirkonnas). Hagile lisatud fotomaterjalist saab ettekujutuse sellest, milliseid haavu kostja koer hagejat puredes põhjustas ning millist valu (hingelisi ja füüsilisi üleelamisi) pidi hageja tol momendil (ning selle järgselt) kogema. Hagejal on erinevate medikamentide ja sidumisvahendite jms peale kulunud kokku 188.59 eurot. Hageja hindab ka temale tekitatud mittevaralise kahju suurust vähemalt 10 000.00 eurole. Mittevaralise kahju hüvitamise suurus on tingitud asjaolust, et kostja koera rünnakust tekkinud hingeline trauma jääb hagejat saatma tema elu lõpuni, armid ning muljumised ei kao, samuti ei kasva tagasi tema sõrme ots. Sisuliselt seadis kostja koer hageja elu reaalselt ohtu ning kui sündmused oleksid kulgenud veel kehvemini (nt koer oleks karanud kõrri, mis oli kõrvapiirkonnale väga lähedal) oleks hageja võinud ka oma elu kaotada. Hageja ei oma õigusalaseid teadmisi ning ta oli sunnitud pärast kahju tekkimist pöörduma advokaadi poole. Kokku kulus hageja esindajal kohtueelsete õigustoimingute tegemiseks 9

tundi ja 10 minutit. Hagejale osutatud õigusteenus hõlmas mh nõupidamist ja kirjavahetusi hagejaga ning nõudekirja koostamist. Hageja pöördus (lootuses asi kohtuväliselt lahendada) nõudekirjaga kostja poole ning pakkus kostjale välja võimaluse kahju kohtuväliselt hüvitada. Kostja ei eitanud, et hagis kirjeldatud sündmus leidis aset, kuid keeldus kahju hüvitamast. Hageja esitas seepeale kostjale arvamuse, kus selgitas täiendavalt, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, kuid kostja ei vastanud enam hagejale. Hageja on teinud omaltpoolt kõik mõistlikult võimalikku, et kohtuvaidlust vältida. Praeguseks on kõik võimalused vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ammendunud ning hagejal ei jää oma õiguste kaitsmiseks üle muud, kui pöörduda kohtu poole. Hageja palub seega mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel (kahju õigusvastase tekitamise eest) ning varalise kahju hüvitise ravikulude eest summas 188.59 eurot (sh käibemaks) ja kohtueelsete õigusabikulude eest summas 1 980.00 eurot (sh käibemaks). Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja väljamõistetava kahju hüvitiste pealt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt väljamõistetavate menetluskulude pealt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja vastuväited Hageja nõue põhineb väitel, et kostja koer tekitas hagejale kehavigastusi. See asjaolu on aga tõendamata ja ei vasta tegelikkusele, mistõttu on terve hagiavaldus alusetu ja hageja nõue põhjendamata. Hageja ei esitanud oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendit ja paljasõnalise selgituse järgi üritab juhtunust eksitava mulje jätta. Kogu 10.07.2023 toimunud intsidenti koertega nägi pealt ka tunnistaja I P. Tunnistaja kinnituse järgi viis kostja autoga oma kaks koera jalutama. Pärast auto parkimist asus ta autost võtma koera jalutusrihma, kui koerad sel hetkel autost väljusid. Kostja auto läheduses jalutas hageja oma suure ja agressiivse koeraga ning kostja koer läks teda uudistama. Kostja 9-aastat vana Malamuut tõugu koer oli sotsiaalne ja sõbralik, hageja koer ründas kostja koera. Tunnistaja ning kostja jooksid koheselt koerte juurde. Üks kostja koer õnnestus koerte vahelisest rüselusest kohe eemaldada. Teist kostja koera ei olnud võimalik eemaldada, sest hageja lebas kostja koera peal, hoides ning sikutades enda koera samal ajal koonust. Hageja koer pures kostja koera, kes oli selgelt allaheitlik ja nõrgemas positsioonis. Hageja surus käed oma koera lõugade vahele, et koera suud avada. Kostja ja tunnistaja hõikasid hagejale, et ta seda ei teeks ning koerad vabastaks, kuid hageja jätkas oma tegevust ja oma agressiivsele koerale käte lõugade vahele surumist. Samas oli hageja koer rihma otsas, rihmast tõmmates oleks tal olnud lihtsam ja ohutum oma koera rüselusest eemaldada, kuid hageja sellise teguviisi kasuks ei valinud. Kui koerad rüseluse lõpetasid, märkasid kostja ja tunnistaja, et hageja on viga saanud. Hageja hakkas telefoniga helistama. Mõne aja pärast sai kostja teada, et hageja ei olnud siiski kiirabisse helistanud, vaid rääkis oma tuttavatega. Kostja helistas ise kiirabisse ja kutsus abi. Kostja ja tunnistaja saatsid hageja tema koju, kus kohtasid hageja elukaaslast. Hageja jätkas

alkoholi tarbimist. Kohaletulnud kiirabile teatas hageja elukaaslane, et hageja on alkoholijoobes. See selgitab ka hageja ilmselget ebaadekvaatset käitumist. Kostja koer oli vana, haige ning kaalus 37 kg. Hageja koer oli tunduvalt suurem, 1 aasta vanune, 50 kg raske. Hageja koeral peale intsidenti vigastusi ei olnud. Kostja koera koon, pea ja kõrv olid katki puretud. Järgmistel päevadel muutusid haavad veelgi halvemaks. Arvestades, et kostja koer oli kõvasti vigastatud, haige, vana ning vigastustest taastumine oli vaevaline, pani veterinaar ta kuu aega hiljem magama. Hiljem teatas hageja elukaaslane kostjale ja tunnistajale, et hageja koer ongi agressiivne, allumatu, varjupaigast võetud koer, kellega on sageli probleeme. Varjupaigast oli hagejat hoiatatud, et kui tema koer veel üks kord probleeme põhjustab või minema jookseb, võetakse temalt koer ära ning pannakse magama. Sellest hirmust johtuvalt soovis ka hageja ise tingimata koerte vahelisse võitlusesse käsitsi sekkuda ega valinud ohutuma käitumisviisi kasuks. Pärast juhtumit on kostja korduvalt kontakteerunud hagejaga, nii telefoni teel, kui ka tänaval kohtudes. Kostja on pakkunud oma abi, toetust, kuid hageja keeldus igasugusest suhtlusest. Mõne aja möödudes asus hageja tegema kostjale väljapressivas stiilis telefonikõnesid. Hiljem jätkas hageja ähvardavate nõuete esitamist esindaja vahendusel ning soovis kostjalt saada üle 10 000.00 euro. Hageja teavitas juhtunust ka Politsei- ja Piirivalveametit. Kostja käis ütlusi andmas koos tunnistajaga. Politsei kostja suhtes menetlust ei algatanud. Politseist said kostja ja tunnistaja teada, et hageja selgituste järgi mõistis ta, et rüselevate koerte vahele sekkumine on ohtlik, kuid siiski ise vabast tahtest soovis seda teha ning mitte sikutada oma koera rihmast eemale. Hagejal oli võimalik mitte koerte vahelisse rüselusse sekkuda, ning olles juba sekkunud, oli tal igal hetkel võimalik mitte oma käsi oma koera lõugade vahele suruda, koer vabastada, püsti tõusta ja rüselusest väljuda. Hageja oli koerte peal, ta ei olnud sunnitud seal olema. Hageja koer pures kostja koera koonu ja pead. Ilmselgelt oli hageja käitumine ohtlik, ebaadekvaatne ja mõjutatud alkoholijoobest. Hageja ei ole tõendanud, et teda vigastas ning talle tekitas kahju kostja koer, vastupidi, on tõendatud, et hagejat vigastas tema enda agressiivne koer. Käesolevas menetluses poolte esitatud tõendeid kogumis hinnates (s.o hageja poolt kiirabi arstile antud selgitus, et koerad asusid omavahel rüselema, hageja ise otsustas ja soovis kättpidi koerte vahele sekkuda ning tunnistaja ütlused), on ilmne, et kostja ei saa vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Hageja ei võtnud kuulda kostja ning tunnistaja hõikeid, et ta koera vabastaks ja rüselusest väljuks. Hageja võimaldas kostjal rüselusest välja tõmmata vaid ühe kostja koera ning mitte kostja teist koera, keda hageja kinni hoidis. Selles rüseluses sai surmavaid vigastusi kostja koer, hageja koer jäi vigastusteta. Hageja sai ka oma käitumise tulemusena oma koera käest vigastada. Kostja ei saa sellise hageja valiku ja hageja koera käitumise eest vastutada. Hageja heidab kostjale mh ette, et kostja koer oli suukorvita. Ka hageja enda koer oli

suukorvita, kuigi hageja teadis, et tegemist on suure, tugeva, argessiivse ja probleemse koeraga. Hageja heidab kostjale ette omaenda rikkumisi. Lisaks on hageja ilma igasuguse põhjenduse ja selgituseta väitnud, et tema ravikulu on 188.59 eurot. Hagist ei selgu, milles ravi on seisnenud. Hageja lisatud tšekkidest ei nähtu, kuidas või kas üldse need on seotud 10.07.2023 sündmustega. Samuti on põhjendamata hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks. On tõendatud, et kostja otsis ise korduvalt hagejaga kontakti abi pakkumiseks ja tema käekäigu kohta uurimiseks. Hageja keeldus sellest järjepidevalt. Hagejal puudus igasugune soov kostjaga suhtlemiseks või asja lahendamiseks. Hageja on kasutanud õigusabi selleks, et oma põhjendamata, tõendamata ning kunstlikult tekitatud ja paisutatud nõuet kostjale väljapressival viisil esitada. Arvestades kostja poolset osavõtlikkust ja abipakkumist, ei olnud selline hageja käitumise valik ja sellega temal tekkinud kulu mingilgi määral vajalik. Kostja ei saa selliste hageja valikute eest vastutada. Ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ebamõistlik ja põhjendamata, sh ka hageja soovitud mittevaralise hüvitise suurus. Sealjuures tuleb hüvitise määramise juures arvesse võtta hageja hooletut käitumist iseendale kahju tekitamisel. Samuti tuleb arvestada, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et: hageja tervisekahjustus on vähene; kostja on teinud kõik endast oleneva, et kahju tekkimist ära hoida; Politsei- ja Piirivalveamet kostja suhtes süüd ja etteheidetavat tegu ei näinud ning menetlust ei algatanud; kostja abistas ja juhendas hagejat koerte rüseluse ajal nii, et hageja ei sekkuks ja ise endale kahju ei tekitaks; kostja saatis hageja koju ning kutsus hagejale kiirabi; kostja pöördus hilisemalt korduvalt hageja poole, et uurida tema käekäigu vastu ning pakkuda abi. Hageja täiendavad selgitused Tegelikkuses oli sündmuskohal (väidetava kahe) kostja koera asemel kolm koera (2 Malamuuti ja üks Vene Toy Terjer). Kostja saabumisel oli vahemaa hageja ja kostja vahel kindlasti mitukümmend meetrit, mida ei saa lähedaseks nimetada. Nii kostja, kui ka tunnistaja kinnitavad, et lasid enda koerad lahtiselt autost välja jooksma ja neil puudus koerte üle kontroll. Tänu sellisele hooletule käitumisele leidiski intsident aset – koerad jooksid hageja juurde ja asusid otsejoones ründama nii hageja koera, kes oli nõuetekohaselt rihmastatud, kui ka hagejat ennast. Kostja ründavaid koeri ei õnnestunud eemale tõrjuda, kuna nad olid ohjeldamatud. Hageja oli juhtunu pärast šokiseisundis. Kostja väide, et hageja koer ei saanud viga, ei vasta tõele. Hageja koera vigastused fikseeriti loomaarsti juures. Kostja koerad võisid saada vigastada tänu kostja enda hooletusele, kuna nad olid rihmastamata ja tekitasid rüseluse. Hagejal ei ole olnud oma koeraga, kuni vaidlusaluse intsidendi asetleidmiseni ühtegi probleemi, ning koera varasem kutsikaelu teise omanikuga ei puutu asjasse. Hageja elukaaslane ei ole väitnud, et hageja koer oleks olnud agressiivne, allumatu jms. Hageja pole kordagi kostjale helistanud, teda ähvardanud ega midagi välja pressinud. Hageja pole soovinud endale kahju tekitada, vaid ta on antud sündmuses ohver. Tänase seisuga ei ole kostja üles näidanud kaastunnet ega pakkunud abi, vaid on asunud hagejat alusetult

süüdistama, ründama ja tema kohta valesid avaldama. Ka hageja väidetav alkoholijoove ei saanud käesolevat intsidenti tekitada, vaid see tulenes kostjaga kaasas olnud koertest (nimelt kostja hoolimatust suhtumisest koertesse). Kaitse, paanika, šokk, hirm jms on rünnaku puhul igati inimlik. Kui kostjaga kaasas olnud koerad oleksid olnud rihmastatud, oleks arutlusel olev intsident olemata olnud. Poolte lõppseisukohad Lõppseisukohas palub hageja võtta asja materjalide juurde tema kirjalikud ütlused, millest mh nähtub, et ta ei ole temale tekitatud kahjus süüdi ega aidanud kahju tekkimisele kuidagi kaasa, vastupidiselt kostja väidetule. Hageja leiab ka, et tunnistaja ütlustest ei nähtu, et hageja oleks enesele ise kahju põhjustanud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et tunnistaja (ega kostja) ei näinud intsidendi asetleidmist vahetult pealt, nende koerad olid rihmastamata ja jooksid hageja ning tema koera juurde. Tunnistaja ja kostja jõudsid sündmuspaigale alles siis, kui intsident oli jõudnud juba aset leida, ning asusid seejärel tagajärgedega tegelema (rihmasid tooma ning kostja koeri ära tõmbama). Tunnistaja ütlustest ei tulnud välja põhiasi, s.o kes keda ründas ja kes keda ei rünnanud. Hageja väide on olnud, et kostja koer ründas hagejat, hammustas hageja sõrmelt tüki otsast ära, muljus kõrva. Hetkel ei tulnud välja, et seda ei toimunud. Isegi kui hageja aitas kahju tekkimisele kuidagi ise kaasa (nt lebas koerte peal vms), siis see ei välista kostja poolt hagejale kahju õigusvastast tekitamist ning hagi rahuldamist. Lõppseisukohas leidis kostja, et puudus igasugune vajadus selleks, et hageja rüselevate koerte kaklusesse sekkuks, või hiljem ignoreeriks kostja pöördumisi olukorra lahendamiseks ja väldiks läbirääkimisi. Hageja ise otsustas oma riski ning kahju suurendava käitumise kasuks. Nii mittevaralise kui ka varalise kahju osas on hageja ise oma kahju tekkimist soodustanud ja kahju suurendanud. Isegi juhul, kui hagejale tekkinud kahju eest kostja mingis osas vastutab, siis kuulub selline hüvitis seaduse alusel vähendamisele. Kostja leiab ka, et hageja lõppseisukohas esitatud kirjalikud ütlused on esitatud hilinenult, lisaks ei ole nimetatud dokument dokumentaalne tõend, sest tegemist on hageja enda uute väidetega, milliseid ei ole käesolevas kohtumenetluses varem esitatud. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud pooled ära ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14).

27.08.2024 kohtuistungil andis kohus pooltele tähtaja 13.09.2024 lõppseisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. 13.09.2024 lõppseisukohas esitas hageja mh uue dokumendi (tõendi) ning taotluse selle menetluses vastuvõtmiseks (hageja kirjalikud ütlused, dtl 150). Kohus nõustub kostjaga, et hageja esitatud dokument on esitatud hilinenult ning see ei ole dokumentaalne tõend seaduse mõistes, sest sisuliselt on tegemist hageja enda uute väidetega, mida varasemalt ei ole menetluses esitatud, ning selle vormistamine eraldi failina, mis on ka sealjuures allkirjastamata, ei muuda seda tõendiks. Kohus selgitab, et TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Lisaks on hageja 13.09.2024 esitatud kirjalikud ütlused vastuolus kostja menetluse käigus esitatud ütlustega, mistõttu on poolte ütlused vastuolulised. Kohus märgib ka, et 17.06.2024 määrusega jättis kohus hageja taotluse tema vande all ärakuulamiseks rahuldamata. Vaatamata sellele, et hageja on lõppseisukohas leidnud, et tema vande all ärakuulamata jätmine rikub tema õigusi, ei ole ta mitte ühtegi vastavasisulist vastuväidet kohtu tegevusele menetlusseadustikus sätestatud korras ja tähtajal kohtule esitanud. Kohus jätab seega eelnevast tulenevalt hageja 13.09.2024 esitatud kirjalikud ütlused vastu võtmata ega arvesta nendega käesoleva vaidluse lahendamisel. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Iseenesest puudub vaidlus, et 10.07.2023, kl 21:00-21:30, avalikus kohas asukohaga XXX leidis aset sündmus, kus poolte koerte kakluse tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi – käe III sõrme distaalne faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta rebitud haav, mitmed hammustusi ning vasemal küünarvarrel ja käelabal haavad. Kohus selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohus selgitab, et VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Loomapidajaks nimetatud sätte mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades tema üle võimu. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka

looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja ning isik, kes ei ole ei küll looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teisega koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning looma järelevalve üle. Puudub vaidlus, et 10.07.2023 toimunud intsidendis osalesid pooltele kuuluvad koerad. Kohus selgitab ka, et VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Kohus selgitab seega, et koera tuleb käsitleda suurema ohu allikana. Kohus käsitleb pooli suurema ohu allika valdajatena, kes vastutavad süüst olenemata neile kuuluvate koerte riskikäitumise eest. Koerapidamisele iseloomulikuks riskiks on koera ettearvamatu käitumine, mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma. VÕS § 1060 reguleerib seega loomajapidaja riskivastutust ning antud säte ei eelda kahju tekitaja õigusvastase ja süülise teo olemasolu. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub samas, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Hageja väidab, et kogu toimunu sai alguse sellest, et kostja rihmastamata ja suukorvita koerad (kaks Malamuut tõugu koera) ründasid nii hageja koera kui ka hagejat ennast. Kostja hagejaga ei nõustu ning leiab, et hagejat ei ole koerte poolt rünnatud, koerad kaklesid omavahel ning hagejale tekkisid kehavigastused tema enda tegevuse tagajärjel koerte lahutamisel, lisaks on hagejat hammustanud tema enda suur ja agressiivne koer. Kostja üks koertest sai kakluse tagajärjel suuri vigastusi, teist kostja koera õnnestus kaklusest välja tõmmata, hageja koeral vigastusi ei olnud. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole oma väidet, et just kostja koerad hageja koera ning hagejat ennast esimesena ründasid, tõendanud. Esitatud tõenditest, s.o Aktsiaseltsi Rakvere Haigla digiloo haigusjuhtumi nr 11824617 kirjeldusest (mis on hageja enda sõnade järgi vahetult pärast toimunut koostatud) (dtl 11) ja tunnistaja ütlustest (dtl 118) nähtub vaid, et poolte koerad läksid omavahel kaklema. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peaks kahju hüvitamine toimuma selliselt, et hageja on sarnases olukorras, milles ta oleks enne kahju põhjustamist. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (VÕS § 127 lg 4).

Kohus selgitab ka, et Rakvere Linnavolikogu 10.10.2002 määrusega nr 36 kehtestatud Rakvere linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja kohaselt „Koeraga avalikus kohas viibimisel, kui läheduses (s.o 20 m raadiuses koeraomanikust) ei ole teisi inimesi või koeri, võib koeral lasta omanikust kuni 20 m pikkuse keti või rihma otsas vabalt liikuda. Koeraga avalikus kohas viibimisel, kui läheduses (s.o lähemal kui 20 m raadiuses koeraomanikust) on teisi inimesi või koeri, peab koer olema lühikese, omanikust maksimaalselt 1 m raadiuses liikumist võimaldava keti või rihma otsas või peab omanik koera tellitava rihma kasutamisel endast maksimaalselt 1 m raadiusesse tõmbama. Nimetatud nõue ei kehti spetsiaalselt koerte treeninguks, jooksutamiseks jms eraldatud ja tähistatud maa-alal (p 15). Kui koer on ohtlik oma kasvu või käitumise poolest, peab omanik talle avalikus kohas viibimisel pähe panema suukorvi (p 16). Puudub vaidlus, et hageja koer oli nõuetekohaselt rihmastatud, kostja koerad aga rihmastamata, suukorve poolte koertel ei olnud. Põhjendamatud on kohtu hinnangul kostja väited, et ta ei jõudnud koertele rihmasid peale panna, koerad jõudsid enne minema joosta, kuna looma pidamisel peab loomapidaja alati kasutama abinõusid, mis välistavad looma lahti pääsemise ning tagama, et looma pidamine ei seaks ohtu teiste ning enda elu ja tervist. Kohus leiab, et kostja ei ole vaidlusalusel päeval võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, mis vähendaksid koerapidamisega seotud iseloomuliku riski realiseerumist. Kostja pidi olema piisavalt hoolas, et vältida olukorda, kus temale kuuluv loom või teine loom või inimene satuks ohtu. Avalikus kohas viibides ei saanud kostja eeldada, et seal ei võiks viibida teisi inimesi või koeri, sh suuremaid ja agressiivsema iseloomuga koeri, ning hoolsa loomaomanikuna pidi ta muuhulgas arvestama sellega, et on vajadus oma looma rihmastamiseks juba enne, kui ta oma koerad autost välja laseb. Ning seda isegi juhul, kui tema enda koerad ei ole agressiivsed. Koera rihmastamise üheks eesmärgiks on koerast tuleneva ohu ja ettearvamatu käitumise vältimise vajadus. Kuigi asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjale kuuluvad koerad oleksid esimesena hageja koera või hagejat rünnanud, siis olukorras, kus kostja koerad oleksid olnud nõuetekohaselt rihmastatud, oleks tekkinud olukord suure tõenäosusega olemata olnud või oleks kostja saanud enda koeri hagejast ja tema koerast eemale juhtida. Loomapidajad peavad alati mõistlikult ette nägema, et looma üle kontrolli puudumisel võib tekkida kahju. Kohus leiab seega, et kostja tegevuse (tegevusetuse) ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kostja on vastutav tekkinud olukorra pärast. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustas kahju tekkimist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Kohus selgitab, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb kannatanu omaosaluse puhul hinnata ka

seda, kas tekkinud kahju oli kannatanu vastava kahju vältimise kohustuse kaitsealas. Kohus selgitab ka, et kuna sageli ei ole võimalik määrata, kui suures ulatuses põhjustas kahju tekkimise ühe või teise poole tegevus, peab kohus hindama tõenäosust, kui suures ulatuses kannatanust tulenevad asjaolud kahju tekitamist soodustasid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja hüppas kaklevate koerte vahele. Hageja koer hoidis kostja koera koonust ja näost kinni, hageja püüdis koerte peal lamades kätega enda koera suud avada, et kostja koer vabastada (dtl 118). Kohus nõustub kostjaga, et hageja tegevus koerte lahutamisel ei olnud mõistlik ega kuidagi põhjendatud. Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest, et hageja oli sündmuse hetkel alkoholijoobes (dtl 119), mis võib kohtu hinnangul olla põhjuseks hageja põhjendamatu käitumisele. Kahjustatud isikust tulenevaks asjaoluks on seega hageja ebamõistlik käitumine ja tekkinud olukorra lahendamine, s.o kättpidi koerte kaklusesse sekkumine ning koerte kakluse käigus koerte peal lamamine. Seeläbi ei ole hageja jälginud käibes vajaminevat hoolt ning selle tulemusena suurenes kahju tekkimise risk ja tagajärje raskus, hagejale tekitatud vigastused on seetõttu oluliselt raskemad. Kohus leiab, et hageja oleks pidanud oma koera rihmast ära tõmbama ning mitte seadma oma tervist ja elu ohtu. Siinpuhul saab seega jaatada, et nii hagejal kui kostjal oli kohustus võtta tarvitusele asjakohaseid abinõusid selleks, et tekkinud kahju vältida või vähemalt seda minimaliseerida, kuid pooled jätsid selle tegemata. Kuna poolte vastutus hagejale kahju tekitamisel on kohtu hinnangul mõlemapoolne (kostja on lasknud koertel vabalt ära joosta ning hageja on enda tegevusega endale kahju tekitamist soodustanud), siis peab kostja kandma osa hagejale tekitatud kahjust. Kohus selgitab ka, et sõltuvalt kahjustatud isiku osaluse laadist või ohust, mille eest ta vastutab, võib kahjuhüvitise suurus jääda muutumatuks (nt kui kahju tekitaja tegutses tahtlikult ja kannatanu hooletult), teatud tingimustel aga vähendada nullini. Üldjuhul kuulub aga tekkinud kahju siiski poolte vahel jagamisele. Kohus selgitab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Hageja palub kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise ravikulude eest summas 188.59 eurot (sh käibemaks). Esitatud tõenditest nähtub, et hageja viidi pärast 10.07.2023 asetleidnud sündmust kiirabiga Rakvere haiglasse (pindmiste haavade ekstsisioon, kirurgiline korrastus) (dtl 10-12) ning seejärel on hageja korduvalt, s.o 12.07.2023 ja 14.07.2023, pidanud käima haiglas sidumisel (dtl 13-17). Tõenditest nähtub ka, et hageja on tasunud haigla vastuvõtutasu 3 * 05.00 eurot, s.o kokku 15.00 eurot (dtl 24, 27, 28), 11.07.2023 apteegis ostetud ravimite eest 17.23 eurot (dtl 26) ja 14.78 eurot (esitatud tõenditena nii arve kui ka maksekorraldus, dtl 29-30). Esitatud tõenditest nähtub seega, et hageja on kandnud kulutusi seoses temale tekitatud tervisekahjustustega kokku summas 47.01 eurot. Kohus leiab, et nimetatud hageja kulud on

põhjendatud ning eluliselt usutavad. Lisaks on hageja esitanud tõendina koera 12.07.2023 loomakliiniku arve ja maksekorralduse summas 126.80 eurot (dtl 25), milles on teostatud toiminguteks „nahapõletiku kolde pügamine ja puhastamine ning ravimi väljakirjutamine“. Kohtuistungil teatas hageja esindaja, et hageja on esitanud koera raviarve, kuna see on kaudseks tõendiks selle kohta, et kostja koerad ründasid hageja koera, sest intsident leidis aset 10.07.2023 ning 12.07.2023 on hageja käinud oma koera ravimas, kuid seda kulu hageja kostjalt ei nõua (dtl 123). Seejärel teatas aga hageja esindaja, et hageja siiski nõuab kostjalt ka loomakliiniku arve hüvitamist (dtl 124). Kohus leiab, et hageja koera ravikulu summas 126.80 eurot ei ole siiski põhjendatud. Toimiku materjalidest nähtub, et pärast intsidenti ei olnud hageja koeral ühtegi nähtavat vigastust, ta oli täiesti terve, tal ei olnud mingisugust paanikat või ärevust või et ta niuksuks vms (tunnistaja ütlused, dtl 123). Lisaks on tunnistaja ütlustega tõendatud, et just hageja koer oli see, kes kostja koera lõugadega peast kinni hoidis, mistõttu ei ole ka eluliselt usutav, et hageja koeral kaks päeva hiljem tuvastatud nahapõletik saab kuidagi olla 10.07.2024 sündmusega seotud. Kohus selgitab, et nahapõletik on koerte puhul levinud ning just eriti soojal ja niiskel ajal, aga ka suvel. Menetluses ei ole seega esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja koerad ründasid hageja koera ning et hageja koer sai seetõttu selliseid vigastusi, mille tõttu on hageja pidanud kulutusi kandma. Kohus loeb seega hageja põhjendatud kuluks tema enda haigla ja ravimite kulu summas kokku 47.01 eurot. Kohus leiab, et tulenevalt kummalegi poolele langevast riski ulatusest tuleb hagejale tekkinud kahju jätta 50% ulatuses hageja kanda ning 50% ulatuses kostja kanda. Käesoleval juhul saab poolte süüd hagejale kahju tekitamisel pidada enam-vähem võrdseks. Kuna hageja põhjendatud kahju suurus on 47.01 eurot, siis eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks hüvitisena väljamõistmisele pool, s.o 23.50 eurot. Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista mittevaralise kahjuhüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Hageja ise hindab temale tekitatud mittevaralise kahju suurust vähemalt 10 000.00 eurole. Mittevaralise kahju hüvitamise suurus on hageja hinnangul tingitud asjaolust, et kostja koera rünnakust tekkinud hingeline trauma jääb teda saatma tema elu lõpuni, armid ning muljumised ei kao, samuti ei kasva tagasi tema sõrme ots. Sisuliselt seadis kostja koer hageja elu reaalselt ohtu ning kui sündmused oleksid kulgenud veel kehvemini (nt koer oleks karanud kõrri, mis oli kõrvapiirkonnale väga lähedal), oleks hageja võinud ka oma elu kaotada. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks lõike 5 kohaselt on eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Osundatud sätte alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab tema tervise kahjustamise eest. Hüvitise suurus oleneb aga tervisekahjustuse raskusest. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 134 lg 5 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise määramisel muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-13 leidnud, et VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). Sama mõtet on Riigikohus väljendanud ka 31.05.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 tehtud otsuse p-s 14, kus on öeldud, et VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Mittevaralise kahjuna tuleb seega võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, milleks praegusel juhul on koera poolt hageja tervise kahjustamine. Kohus selgitab, et mittevaralise kahjuna saab võtta arvesse eelkõige hagejaga seotud asjaolusid. Iseenesest puudub vaidlus, et hagejale on intsidendi tagajärjel tekkinud mh püsiv kehavigastus, mis võib mingil määral tema elukvaliteeti mõjutada, ning puudub alus väita, et hagejale ei ole sündmuse tagajärjel tekkinud hingeline trauma. Kohtu hinnangul ei ole aga hagejale tekkinud kehavigastus, s.h sõrmeotsa osalise amputeerimise tulemusena, ja läbielamised siiski sellised, mis tooksid kaasa tema elukorralduse olulise või pikaajalise muutuse või muud negatiivsed tagajärjed, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise määramise. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et hagejale tekitatud tervisekahjustused on suuresti hageja enda hooletu ja ebamõistliku käitumise tagajärg. Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks hageja väidet, et kostja koer oleks saanud karata hageja kõrri, kuna hageja koer hoidis hammastega kostja koera peast kinni. Lisaks olukorras, kus hageja ise üritas koeri kätega lahutada, ning hageja koer hoidis kostja koera peast kinni, ei ole ka üheselt arusaadav, milline koer hagejat vigastas. Arvestades aga tunnistaja antud ütlusi on pigem siiski eluliselt usutav, et hagejale tekitas tervisekahjustusi tema enda koer, kelle lõugu ta üritas lahti saada. Eelnevast tulenevalt tuleb seega kostjalt välja mõista hüvitist hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest summas 200.00 eurot. Nimetatud summa on kohtu hinnangul õiglane ja kõiki asjaolusid arvestades põhjendatud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka varalise kahju hüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest summas 1 980.00 eurot (sh käibemaks). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leiab, et hageja poolt kohtueelse õigusabi

kasutamine ei olnud vajalik. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja ja tunnistaja on korduvalt üritanud karjudes hagejat koerte kaklusest ära saada (dtl 119) ning just kostja oli see, kes kutsus pärast toimunut hagejale kiirabi ning saatis ta koju. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et pärast juhtunut on kostja andnud hagejale oma telefoninumbri ning võtnud hageja numbri, on hagejale helistanud ning proovinud igatpidi hagejaga olukorda lahendada. Ning vastupidi oli hageja see, kes igasugusest suhtlusest ja lahendusest kostjaga keeldus, teatades, et tal on selleks „omad inimesed“ (dtl 120). Toimiku materjalidest nähtub ka, et hageja ei ole kordagi enne oma esindaja kaudu nõude saatmist mistahes nõudest või muust soovist kostjale teada andnud (dtl 43). Arvestades seega kostja käitumist ning igakülgset hagejale abi pakkumist (mh käis kostja sündmuskohal hageja sõrmeotsa otsimas) ei olnud kohtu hinnangul hageja poolt kohtueelse õigusabi kasutamine vajalik, hageja oleks saanud ka ise oma õigusi kaitsta. Ka hagejal iseenesest õigusteadmiste puudumine ei olnuks kohtu hinnangul takistuseks kostjaga mõistlikes ravikuludes ja mittevaralise kahju hüvitamises kokkuleppele jõuda. Selleks õigusteadmisi vaja ei ole. Kohus leiab seega, et hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et seadusjärgses määras viivise väljamõistmise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitisena 23.50 eurot, mittevaralise kahju hüvitisena 200.00 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude (235.50 eurot) täitmiseni. Ülejäänud osas ei ole hagi põhjendatud ning jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.