Kohus Tsiviilasja number Otsuse tegemise koht ja aeg Kohtukoosseis Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Ringkonnakohus 2-22-6281 Tartu, 14. oktoober 2024 Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis hagi aktsiaseltsi Olerex vastu 121 125 euro 39 sendi ja viivise väljamõistmiseks Osaühingu Tervise Paradiis hagi aktsiaseltsi Olerex vastu 159 513 euro 67 sendi ja viivise väljamõistmiseks Aktsiaseltsi Olerex vastuhagi aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis ja Osaühingu Tervise Paradiis vastu lepingu tingimuste muutmise tahteavalduste andmiseks kohustamiseks Tartu Maakohtu 27. märtsi 2024. a otsus aktsiaseltsi Olerex apellatsioonkaebus Aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis hagi osas 133 843 eurot 56 senti Osaühingu Tervise Paradiis hagi osas 176 262 eurot 61 senti 24. september 2024 Hagejad (vastustajad) aktsiaselts Sanatoorium Tervis (registrikood 10044777) ja Osaühing Tervise Paradiis (registrikood 10559955), hagejate esindaja vandeadvokaat Arne Ots Kostja (apellant) aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870), esindajad vandeadvokaadid Aarne Akerberg ja Indrek Lillo
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. märtsi 2024. a otsus muutmata.
3.Määrata aktsiaseltsi Olerex poolt hagejatele apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude (esindajakulu) suuruseks 2950 eurot 25 senti ning mõista välja aktsiaseltsilt Olerex aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis kasuks 1475 eurot 13 senti ning Osaühingu Tervise Paradiis kasuks 1475 eurot 13 senti.
Välja mõistetud menetluskulude summadelt tuleb aktsiaseltsil Olerex tasuda aktsiaseltsile Sanatoorium Tervis ja Osaühingule Tervise Paradiis viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Rahuldada aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis ja Osaühingu Tervise Paradiis taotlused hagiavalduselt enamtasutud riigilõivude tagastamiseks.
6.Tagastada aktsiaseltsile Sanatoorium Tervis enamtasutud riigilõiv 840 eurot ja Osaühingule Tervise Paradiis enamtasutud riigilõiv 1260 eurot ning kanda tagastatavad summad Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ kontole numbriga EE502200221001145400. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts Sanatoorium Tervis (hageja I) ja Osaühing Tervise Paradiis (hageja II) esitasid 28. aprillil 2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse aktsiaseltsi Olerex (kostja) vastu hagi, milles palusid 6. märtsi 2023. a hagimuudatusi arvestades mõista kostjalt hageja I kasuks välja põhinõudena 121 125 eurot 39 senti ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni ning hageja II kasuks välja põhinõudena 159 513 eurot 67 senti ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ostjatena ning kostja müüjana 27. märtsil 2020 elektrienergia müügilepingud, millega kostja kohustus müüma hagejatele alates 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. 21. veebruaril 2022 teatas kostja, et kui hagejad ei nõustu ostma alates 1. märtsist 2022 kuni
31.detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35,63 €/MWh + Nord Pooli Eesti ja Soome hinnaerinevus - 2,5 €/MWh, siis kostja rohkem hagejatele elektrit ei müü. 2(15)
Hagejad vastasid 25. veebruaril 2022 kostjale, et kostjal ei ole õigust nõuda müügilepingutes fikseeritud elektrienergia hinna suurendamist ning kostjal ei ole õigust müügilepinguid üles öelda, kui hagejad keelduvad kostja esitatud müügilepingute muutmise ettepanekust. Hagejad teavitasid kostjat samas, et tasuvad elektrienergia tarnete katkemise vältimiseks alates 1. märtsist 2022 kostjale küsitud hinda, kuid seda ei saa ühelgi juhul käsitleda või tõlgendada kui hagejate nõustumist ettepanekuga ja selles toodud müügilepingute muudatustega ning nõustumist ettepanekus toodud elektrienergia uue hinnaga. Alates aprillist 2022 hakkaski kostja esitama hagejatele arveid, mis lähtusid mitte lepingutes kokkulepitud, vaid kostja enda määratud hinnast.
31.detsembril 2022 lõppes lepingute periood ja kostja esitas hagejatele viimased arved. Kokku esitas kostja ajavahemiku märts kuni detsember 2022 eest hagejatele arveid summas 539 021 eurot 88 senti, millest 258 382 euro 82 sendi ulatuses vastasid arved lepingutes kokkulepitud hinnale ja 280 639 euro 6 sendi ulatuses puudus arvete esitamiseks alus. Elektrikatkestuse vältimiseks tasusid hagejad arved täies ulatuses, eristades maksekorraldustes lepingutele vastavaid summasid ja õigusvastaselt arveldatud summasid. Kokku esitas kostja ajavahemiku märts kuni detsember 2022 kohta alusetult arveid hagejale I 121 125 euro 39 sendi ulatuses ning hagejale II 159 513 euro 67 sendi ulatuses. Hagejad paluvad kostja poolt alusetult arveldatud summad kostjalt välja mõista, tuginedes VÕS §-le 115 või alternatiivselt VÕS §-le 1028.
Kostja vaidles hagile vastu.
Hagi tuleb jätta rahuldamata eelkõige kostja vastuhagi rahuldamise tõttu. Isegi kui kohus ei rahulda vastuhagi, ei ole kostja hagejatele kahju tekitanud, mistõttu puudub alus kostjalt hagejate kasuks kahjuhüvitiste väljamõistmiseks. Kostja esitatud elektrienergia müügilepingule mittevastavate arvete esitamine ei saanud hagejatele kahju tekitada ega ole põhjuslikus seoses väidetavalt tekkinud kahjuga. Samuti ei ole võimalik rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel, kuna hagejatel puudus tahe teha sooritus olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks. Hagejad on esile toonud, et nad maksid arveid kahes osas, eristades lepingutele vastavaid summasid ja hagejate hinnangul õigusvastaselt nõutud summasid. Seega hagejad teadsid, et hagis nõutu ulatuses ei ole tegemist kohustuse täitmisega kostja ees.
3.Kostja esitas hagejate vastu vastuhagi, milles palus muuta hagejatega 27. märtsil 2020 sõlmitud elektrienergia müügitingimusi selliselt, et 1. märtsist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 müüdava elektri hind arvutatakse järgmise valemi alusel: 35 eurot 62 senti/MWh + Nord Pool AS Eesti ja Soome elektribörsi tarnekuu keskmise hinna erinevus – 2,50 € /MWh = elektri hind eurodes/MWh (käibemaksuta). Selleks palus kostja kohustada hagejaid andma vastavaid tahteavaldusi hagejatega sõlmitud elektrienergia müügilepingute tingimuste muutmiseks. Vastuhagi kohaselt ostab kostja ise kogu elektri Nord Pool elektribörsilt ning seetõttu koosneb kostja pakutud elektrihind 35 eurot 63 senti/MWh kolmest komponendist: Soome alusvara (elektri) hinnast 30 eurot 63 senti/MWh, Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusest 2 eurot 50 senti/MWh ja marginaalist 2 eurot 50 senti/MWh. Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse kalkuleerimisel arvestas kostja hagejatega müügilepingute sõlmimisele eelneva 36 kuu (ajavahemik märts 2017 kuni veebruar 2020) keskmiste hinnaerinevustega. Kolme aasta keskmine hinnavahe oli 90 senti/MWh. Sellest statistikast lähtudes oli kostja poolt mõistlik eeldada, et keskmine hinnavahe on ka edaspidiselt umbes sama suur ja sellele teadmisele tuginedes kalkuleeris kostja 3(15)
hinnaerinevuseks 2 eurot 50 senti/MWh. Müügilepingute sõlmimise ajal ei viidanud mitte miski peatsele energiakriisile ega sellele, et Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahel võiks alata sõjategevus. Samuti ei olnud müügilepingute sõlmimise ajal teada Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste läbilaskevõime ebapiisavus. Kostja asus müügilepingute järgi hagejatele elektrienergiat tarnima 1. aprillil 2020. Peatselt hakkasid elektri börsihinnad kõikuma oluliselt suuremas ulatuses kui varasemalt. Alates 2020. aasta juulist hakkasid oluliselt erinema ka Eesti ja Soome börsihinnad. Märtsist 2017 kuni veebruarini 2020 esines hinnaerinevus Eesti kasuks (st Eesti hind on Soome hinnast odavam) kaheksal kalendrikuul. Ajavahemikul juuli 2020 kuni aprill 2022 ei esinenud hinnaerinevust Eesti kasuks mitte ühelgi kalendrikuul. Hinnaerinevuse suurenemise põhjuseks olid järgmised asjaolud: 1) maagaasi hinna järsk tõus; 2) Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahelise sõjategevuse algus 24. veebruaril 2022, mille tulemusena märtsi algusest piirati Balti võrku odavama elektri ostmist Vene Föderatsioonist, alates juunist lõpetati Vene Föderatsioonist elektri ostmine Balti võrku üldse, samuti katkes Vene gaasi import Baltikumi; 3) Soome piirkonna odavama elektri tarnet Eesti piirkonda takistas Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste ebapiisav läbilaskevõime. Kõigi hagejatega sõlmitud müügilepingute puhul oleks juulist 2020 kuni juulini 2021 kostja kulud müügilepingute täitmiseks (ostjate jaoks elektrienergia ostmiseks) olnud osadel kuudel väiksemad ja osadel kuudel suuremad kui ostjate poolt kostjale elektri eest tasutud summad. Alates augustist 2021 on toimunud müügilepingute poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu on kostja kulud ostjate jaoks elektrienergia ostmiseks oluliselt suurenenud võrreldes ostjate poolt kostjale elektri eest tasutud summadega. Vastuhagiga taotletud müügilepingute tingimuste muutmine taastaks poolte kohustuste tasakaalu – hagejate makstavad summad kataksid kostja kulud hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele ja kostjale jääks enda kulude katmiseks ning vähese kasumi teenimiseks marginaal 2 eurot 50 senti/MWh kohta. Hagejate jaoks ei tähenda müügilepingute selline muutmine seda, et nad peaksid asuma elektrit ostma börsihinnaga, vaid üksnes seda, et hagejad võtavad enda kanda Eesti ja Soome hinnaerinevuse. Kui Eesti ja Soome hinnaerinevus puudub või kui see peaks muutuma Eesti kasuks, siis saavad hagejad (sõltumata elektri) börsihinnast elektrit soodsama hinnaga kui müügilepingute seniste tingimuste alusel. Selliselt taastatakse õiglus müügilepingute poolte vahelistes suhetes, samas ei suurene hagejate kulud ülemääraselt. Vastuhagi rahuldamine ei muudaks lepingute eesmärki ja olemust. Elektrienergia müügilepingute eesmärgiks on elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük ilmtingimata hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. Müügilepingute tingimuste muutmisega kaasneks hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte börsihinnale, vaid kombineeritud hinnale. Kuna müüdavaks energiaks on ka pärast müügilepingute muutmist elektrienergia, siis ei muutu müügilepingute olemus. Hagejate etteheide, nagu kostja sooviks säilitada endale kogu algselt planeeritud marginaali ja teisalt lükata hagejate kanda kogu algselt võetud äririski, on eksitav, kuna Eesti ja Soome hinnaerinevuse riski kandmiseks oli eraldi hinnakomponent, mis müügilepingute muutmise korral ei kuuluks enam hagejate poolt tasumisele. Seega müügilepingute muutmisel läheks ühelt poolt hagejatele üle Eesti ja Soome hinnaerinevuse risk, kuid teiselt poolt ei peaks nad enam maksma kostjale vastava riski maandamiseks mõeldud hinnakomponenti.
4(15)
Tegelikkusele ei vasta hagejate väited, nagu ei oleks kostja teinud enne lepingute sõlmimist teatavaks ja hagejad ei olevat saanud teada, et kostja pakutud fikseeritud hind koosnes vastuhagis (p-s 2.4) väidetud komponentidest ning kostja arvestas fikseeritud hinda pakkudes Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega (2 eurot 50 senti/MWh). Enne müügilepingute sõlmimist toimus 22. oktoobril 2019 Pärnus Sanatooriumi Tervis kontoris kohtumine, millel osalesid hagejate poolt juhatuse liige J. Ratnik ja U. Niilisk ning kostja poolt energiamüügi juht P. Kuusik ja energiakaubanduse juht A. Teesalu. Nimetatud kohtumisel andsid kostja esindajad hagejate esindajatele ülevaate energiaturu mõjuritest, hinnakujundusest, erinevatest ostulahendustest ja selgitasid elektrienergia hinna fikseerimise põhimõtteid, muuhulgas tutvustasid Soome hinnapiirkonna futuuril põhinevat hinna fikseerimise võimalust, selgitasid Eesti-Soome hinnariski mõju ja seda, et kostja katab nimetatud hinnariski mõõduka ülekordajaga 2 eurot 50 senti/MWh. Kostja esindajad demonstreerisid kohtumisel graafilist materjali võimaliku hagejate elektristrateegia 2020– 2023 kohta, mis sisaldas ka graafikuid Eesti elektribörsi hindade kohta ja Eesti-Soome hinnavahe kohta ajavahemikul 2015. a maist kuni 2019. a septembrini. Pärast eelkirjeldatud kohtumist saatis P. Kuusik 28. oktoobril 2019 J. Ratnikule ja U. Niiliskile e-kirja, milles küsis: "Kas Te saite eelmisel nädalal minu poolt saadetud elektriostu strateegiat vaadata ja arutada?" Nimetatud e-kirja manuses oli graafiline materjal võimaliku hagejate elektristrateegia 2020–2023 kohta, mida kostja oli kohtumisel demonstreerinud. Kuna 22. oktoobri 2019. a kohtumisel selgitati hinnakujundust ning kohtumisel demonstreeritud ja 28. oktoobril 2019 e-kirjaga edastatud materjalide hulgas olid lisaks Eesti elektribörsi hindade graafikule ka EestiSoome hinnavahe graafik, siis olid hagejad müügilepingute sõlmimisel teadlikud hinna fikseerimisel tähtsust omavatest asjaoludest, mh sellest, et hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe. Eesti ja Soome hinnavahe kuulub müügilepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka ja selle olulise muutmisega kaasnes müügilepingute poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mis annab kostjale aluse nõuda müügilepingute tingimuste muutmist. Seadusest ega müügilepingutest ei tulene, et kostja kannaks asjaolude muutumise riisikot. Kostja ei saa tõendada seda, et ta ei kanna asjaolude muutumise riisikot, kuna tegemist on negatiivse asjaoluga.
Hagejad vaidlesid vastuhagile vastu.
Kehtiv õigus ei võimalda kohtul vastuhagi alusena toodud asjaoludel hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepinguid muuta. Kostja viidatud VÕS § 97 lg 1 järgi võib kahjustatud lepingupool nõuda lepingu muutmist mitte kohtult, vaid teiselt lepingupoolelt. VÕS § 97 ja Riigikohtu praktika järgi võib lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist konkreetsete eelduste täidetuse korral. Vastuhagi rahuldamine muudaks müügilepingute eesmärki ja olemust. Hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepingute eesmärk oli ostetava ja müüdava elektri hind 2022. aasta lõpuni fikseerida. Hagejad ja kostja sõlmisid lepingud, mis nägid ette fikseeritud hinnaga elektri ostmise ja müümise. Elektri hinna fikseerimine oli lepingupoolte teadlik tahe, otsus ja eesmärk. Hagejad teadsid, et peavad ostma elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui elektri börsihind langeb fikseeritud hinnast madalamale. Kostja pidi teadma, et peab müüma elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui sisendhinnad tõusevad fikseeritud hinnast kõrgemale. Vastuhagi järgi on kostja eesmärk muuta lepinguid selliselt, et säilitada endale ühelt poolt kogu algselt planeeritud marginaal (2,5 €/MWh) ja teiselt pool lükata hagejate kanda 5(15)
kogu algselt võetud äririsk. See ei ole VÕS §-s 97 ettenähtud poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamine. Soovides muuta fikseeritud hinnaga lepinguid muutuva hinnaga lepinguteks, soovib kostja muuta lepingute olemust ja eesmärki. Kostja tugineb selliste asjaolude muutumisele, mis ei olnud lepingute sõlmimise aluseks. Kostja ei teinud enne lepingute sõlmimist teatavaks ja hagejad ei saanud teada, et kostja pakutud fikseeritud hind koosnes vastuhagis väidetud komponentidest ning kostja arvestas fikseeritud hinda pakkudes vastuhagis väidetud Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega (2,5 €/MWh). Kuna Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus ei kuulu lepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole ka võimalik Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse muutusele tuginedes VÕS §-i 97 kohaldada. Kostja kannab asjaolude muutumise riisikot. Kostja kannab riski, et Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse suurenemise tõttu võib hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmine muutuda kostja jaoks koormavamaks ja kallimaks. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid leppinud kokku teisiti.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohus rahuldas 27. märtsi 2024. a otsusega hagi täies ulatuses ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja põhinõudena 121 125 eurot 39 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni ning hageja II kasuks põhinõudena 159 513 eurot 67 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni. Kostja vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus määras menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt hageja I kasuks menetluskulude katteks välja 7167 eurot (sh riigilõiv 2100 eurot ja 1⁄2 õigusabikuludest 5061 eurot) ja kostja II kasuks 7581 eurot (riigilõiv 2520 eurot ja 1⁄2 õigusabikuludest 5061 eurot). Kohus märkis, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.1.Otsuse põhjenduste kohaselt tuginevad hagejad järgmistele peamistele asjaoludele. Hagejad ja kostja sõlmisid 27. märtsil 2020 elektrienergia müügilepingud, millega kostja kohustus müüma alates 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 hagejatele elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh (ilma käibemaksuta). Kostja tegi hagejatele ettepaneku lepingute muutmiseks ja teatas 21. veebruaril 2022 hagejatele, et kui hagejad ei nõustu ostma alates 1. märtsist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh + Nord Pooli Eesti ja Soome hinnaerinevus – 2 eurot 50 senti/MWh, siis ütleb kostja lepingud VÕS § 196 korras erakorraliselt üles. Hagejad teatasid 25. veebruaril 2022 kostjale, et kostjal ei ole õigust nõuda müügilepingutes fikseeritud elektrienergia hinna suurendamist ega müügilepinguid üles öelda, kui hagejad keelduvad kostja esitatud müügilepingute muutmise ettepanekust. Hagejad teavitasid kostjat, et tasuvad alates 1. märtsist 2022 kostja küsitud hinda elektrienergia tarnete katkemise vältimiseks, kuid seda ei saa lugeda nõustumiseks ettepanekuga. Kostja esitas alates aprillist 2022 (märtsi 2022 kohta) arveid, mis lähtusid kostja määratud hinnast, mitte lepingutes kokku lepitud hinnast. Hagejad tasusid elektrikatkestuse vältimiseks neile esitatud arved täies ulatuses, eristades maksekorraldustes lepingutele vastavaid summasid ja seda ületava osa. Kostja ei ole eelkirjeldatud asjaoludele vastu vaielnud ning kohus luges need tuvastatuks. Kohus leidis, et tingimused kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 alusel ei ole täidetud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab kostja hüvitama hagejatele tekkinud kahju juhul, kui hagejatele tekkinud kahju (enamtasutud summad) on esitatud 6(15)
arvete tagajärg. Hagejad on kohtule selgitanud, et neile oli arveid tasudes teada, et arvetes toodud summad ei ole kooskõlas lepingutes kokkulepitud tingimustega. Seetõttu on põhjendatud kostja seisukoht, et kostja esitatud elektrienergia müügilepingule mittevastavate arvete esitamine ei ole põhjuslikus seoses hagejatele tekkinud kahjuga. Eelmärgitut arvestades ei saa hagejad oma nõuet maksma panna kahju hüvitamise sätete alusel. Hagejad saavad nõuda enammakstu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 järgi seega järgmised: teisele isikule on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st on tehtud sooritus), mis on tehtud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda ei teki või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Soorituse all VÕS § 1028 lg 1 tähenduses mõistetakse mistahes teadlikku ja eesmärgipärast võõra vara suurendamist. Asja materjalidest nähtub, et kostja täitis müügilepingutest tuleneva elektrienergia tarnimise kohustuse nõuetekohaselt, kuid hagejad on tasunud selle eest rohkem, kui nad oleksid olnud müügilepingute alusel kohustatud. Seega puudub enammakstud osades soorituseks õiguslik alus. Arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes kokkulepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole esitanud VÕS § 1028 lg 2 ega VÕS § 1033 lg 1 kohaseid vastuväiteid, mis annaksid aluse välistada hagejate nõude maksmapanemist. VÕS § 1032 lg 1 näeb ette, et VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Seega tuleb rahasumma alusetu üleandmise korral see rahasumma üleandjale tagasi maksta. Hagejad on välja toonud, et aprillist detsembrini 2022 esitatud arvetes oli müügilepingutes kokkulepitut ületav osa hageja I puhul 121 125 eurot 39 senti ja hageja II puhul 159 513 eurot 67 senti. Kostja ei ole hagejate esitatud arvestusi vaidlustanud. Eelnevat arvestades rahuldas kohus hageja I põhinõude 121 125 eurot 39 senti ja hageja II põhinõude 159 513 eurot 67 senti. Kohus rahuldas ka hagejate viivisenõue, mõistes kostjalt hagejate kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagejad esitasid alusetu rikastumise väljaandmise nõude muudetud hagiavalduses 6. märtsil 2023, mistõttu on VÕS § 113 lg 2 järgi põhjendatud arvestada viivist alates 6. märtsist 2023.
5.2.Kostja tugineb vastuhagis VÕS §-le 97 ja nõuab sõlmitud müügilepingute tingimuste muutmist. Lepingupool võib nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist, kui on täidetud samas paragrahvis sätestatud eeldused. Kostja on esitanud kohtule arvestused, millest nähtub, et 2022. a märtsist detsembrini suurenesid kostja kulud hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele oluliselt. Hagejad ei ole kostja kulude suurenemisele vastu vaielnud. Kulude suurenemine seoses Eesti ja Soome elektri hinnavahe suurenemisega leidis aset lepingute kehtivuse ajal. VÕS § 97 alusel esitatud hagi lahendamisel peab kohus mh jälgima, et lepingutingimuste muutmise tulemusel ei muutuks lepingu olemus ja eesmärk ja et oleks kinni peetud lepinguvabaduse põhimõttest Hagejate ja kostja vahel sõlmitud müügilepingute eesmärk oli elektri hind hagejate jaoks ajavahemikuks 1. juuli 2020 kuni 31. detsember 2022 fikseerida. Kostja pidi müüma hagejatele elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. See kokkulepe kehtis lepingute järgi eeldusel, et eeldatav ostukogus aastas on 3800 MWh. Pooled ei ole menetluses väitnud, et hagejad ületasid eeldatavat ostukogust. Lepingute 7(15)
sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus pakkus kostja hagejatele lepingu sõlmimist ka teistel tingimustel, st valida oli erinevate hinnapakettide vahel. Hagejatel oli võimalus sõlmida lepingud tingimustel, mis põhinesid elektribörsi hinnal, fikseeritud hinnal ja kombineeritud ehk osaliselt fikseeritud hinnal. Hagejad valisid 100% fikseeritud hinnaga lahenduse. Kohtu jaoks tuleneb sellest üheselt, et hagejate soov oli välistada võimalik hinnakõikumine. Kui sõlmitud fikseeritud hinnaga lepingute tingimusi muuta kostja soovitud viisil, muutub kohtu hinnangul lepingute olemus ja eesmärk ning tegemist ei oleks enam fikseeritud hinnaga müügilepinguga, vaid kombineeritud ehk osaliselt fikseeritud hinnaga lepinguga, mille sõlmimisest olid hagejad soovinud hoiduda. Kohus ei nõustu kostja vastupidise seisukohaga, mille kohaselt müügilepingute eesmärgiks oli elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. Asjaoludest tulenevalt oli müügilepingute eesmärgiks elektrienergia müük fikseeritud hinnaga. Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe ei kuulunud müügilepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Hagejate jaoks ei omanud tähtsust asjaolud, millest lähtuvalt kostja hagejatele müüdava elektrihinna määras, sh börsihindade erinevused, kuna hagejad valisid fikseeritud, st asjaoludest sõltumatu ja püsiva hinnaga paketi. Hagejate jaoks oli fikseeritud hinnaga lepingu sõlmimise eesmärk välistada võimalike hinnakõikumiste riski enda kanda võtmine, samas oli kostja ise määranud fikseeritud hinna, mis pidi katma võimaliku muutuste riski (VÕS § 97 lg 2 p 3). Eeltoodut arvestades puuduvad VÕS § 97 kohaldamise alused.
6.Kostja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagejate hagi täises ulatuses rahuldamata ning rahuldada kostja vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele:
6.1.Maakohus leidis õigesti, et tingimused kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 alusel ei ole täidetud, mistõttu ei saa hagejad oma nõuet maksma panna kahju hüvitamise sätete alusel. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et hagejad saavad nõuda enammakstud summad kostjalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Esile toodud asjaolud ei võimalda hagi rahuldada ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes kokkulepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. VÕS § 1028 lg 1 tähenduses on soorituseks üksnes niisugune sooritus, mille tegemisel on üleandja arvamusel, et ta täidab olemasolevat või tulevast kohustust. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida sooritusega (st millegi üleandmisega) oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees (puudub soorituse tegemise tahe). Hagejate poolt esile toodud asjaoludel teadsid hagejad, et nad ei täida oma kohustusi kostja ees. Maakohus ei ole võtnud otsuses seisukohta asjaolu osas, et hagejad teadsid elektrienergia eest rohkem tasudes, et nad ei täida oma kohustusi kostja ees. 8(15)
Kuna VÕS § 1028 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, siis oleks tulnud jätta hagejate põhinõuded rahuldamata isegi olukorras, kus kostja vastuhagi jäi rahuldamata. Kuna hagejate põhinõuded oleks tulnud jätta rahuldamata, oleks tulnud jätta rahuldamata ka viivisenõuded.
6.2.Maakohus määratles õigesti VÕS § 97 kohaldamise eeldused ja tuvastas õigesti, et kostja kulude suurenemine hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele seoses Eesti ja Soome elektri hinnavahe suurenemisega on aset leidnud lepingute kehtivuse ajal. Samas kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui fikseeritud hinnaga sõlmitud lepingute tingimusi muuta kostja soovitud viisil, muutub kohtu hinnangul lepingute olemus ja eesmärk. Elektrienergia müügilepingute olemus ja eesmärk on elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük ilmtingimata hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. Maakohtu käsitluses on VÕS § 97 muutunud sisutühjaks sätteks. Praegusel juhul oleks olnud maakohtul võimalik muuta elektrienergia müügilepingutes kokkulepitud hinda. Müügilepingute tingimuste muutmisega kaasneks hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte börsihinnale, vaid kombineeritud hinnale. Maakohus on sellest õigesti aru saanud, kuid teinud ebaõige järelduse, et see välistab vastuhagi rahuldamise.
6.3.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe ei kuulunud müügilepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka. Hagejad olid müügilepingute sõlmimisel teadlikud hinna fikseerimisel tähtsust omavatest asjaoludest, mh sellest, et hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe. Maakohus jättis sellega seoses kõik kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s 2.3 toodud asjaolud tuvastamata ja neid kinnitavad tõendid hindamata, millega rikkus TsMS § 442 lõiget 8. Kuna kostja oli Eesti-Soome hinnavahe mõju hinna kujundamisele hagejatele eelnevalt teatavaks teinud, saab Eesti-Soome hinnavahe (kostja ootuse selle stabiilsena püsimise vastu) lugeda lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka.
6.4.Kostja ei nõustu maakohtuga, et Eesti-Soome hinnavahe muutmise risk on kostja kanda. Kostja arvates on esile toodud asjaoludel hinnaerinevuse ekstreemse suurenemise tagajärgede panemine ainuüksi kostja kanda ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2 ja § 7). Kostjalt ei saanud eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema maagaasi hinna järsku tõusu, Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahelise sõjategevuse algust 24. veebruaril 2022 või Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste läbilaskevõime ebapiisavust. Maakohus oleks võinud muuta hindu ka väiksemas ulatuses kui kostja vastuhagis nõudis. Hindade väiksemas ulatuses muutmisega oleks kohus jaganud Eesti-Soome hinnavahe suurenemise riski kostja ja hagejate vahel omal õiglasel äranägemisel. Lepingute siduvusest lähtumine (VÕS § 8 lg 2) ei saa viia hea usu põhimõtte seisukohalt vastuvõetamatute lahendusteni (VÕS § 6 lg 2).
6.5.Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et börsihindade järsk muutumine puudutas lepingute kestuse ajast alla aastast perioodi. See on vastuolus poolte menetluses avaldatuga. Kostja tõi vastuhagiavalduses esile, et Eesti ja Soome börsihindade erinevuse suurenemine toimus juba mõned kuud pärast lepingute sõlmimist. Samuti tuginesid hagejad hagis sellele, et 13. oktoobril 2021 tegi kostja esimese ettepaneku hagejatega sõlmitud lepinguid muuta. Kõnealune ebaõige maakohtu järeldus võis viia selleni, et maakohus ei kaalunud hea usu põhimõtte kohaldamist ja vastuhagi osalist rahuldamist.
6.6.Kostja tõi vastuhagis esile, et ei saanud müügilepingute sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus suureneb müügilepingute kehtivuse ajal kümnete eurodeni MWh kohta ja jõuab märtsis 2022 tasemele 64 eurot 75 senti/MWh, millega tõusis seitsmekümne kahe kordseks (7200%) võrreldes varasemaga. Kostja tõi ka välja, et ei saanud ega saa mõjutada Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse suurenemist ega seda põhjustavaid asjaolusid ning et kui kostja oleks teadnud, et Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus suureneb mitukümmend korda, ei oleks kostja müügilepinguid 9(15)
sõlminud nendes kokkulepitud tingimustel. Tegemist on VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 toodud VÕS § 97 kohaldamise eeldustega. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas need viidatud eeldused esinevad või mitte, samuti jättis kohus tähelepanuta kostja tõendid, mis kinnitavad hinnaerinevuse suurenemist põhjustanud asjaolusid. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8.
7.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus jättis vastuhagi õigesti rahuldamata ning leidis põhjendatult, et VÕS § 97 lg 1 ei ole asjas kohaldatav. Lepingu, mille sõlmimise eesmärk oli fikseerida hind kokkulepitud perioodiks, hinna muutmine VÕS § 97 lg 1 alusel kujutaks endast lepingu olemuse ja eesmärgi muutmist. Maakohus leidis õigesti, et hinnavahe Eesti ja Soome elektribörsil ei olnud lepingute sõlmimise aluseks olev asjaolu, mistõttu ei ole selle muutuse toimel võimalik VÕS § 97 lg-t 1 kohaldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, justkui oleks kohus rikkunud põhjendamiskohustust, kuna jättis hindamata kostja väited selle kohta, kas ja milliseid kostja poolt hindade kujunemisel arvesse võetavaid asjaolusid hagejad teadsid. Maakohus põhjendas õigesti, et asjaolud, millest kostja hinna määramisel lähtus, ei olnud hagejate jaoks lepingute sõlmimisel olulised ning hagejad ei pidanud nendega arvestama. Seetõttu ei olnud ka oluline, kas kostja oli neist asjaoludest hagejaid informeerinud või mitte. Kostja andis hagejatele valida, kas sõlmida lepingud hinnaga, mis on kas turuhind või täielikult või osaliselt sõltuv turuhinnast, või sõlmida lepingud fikseeritud hinnaga. Hagejad valisid võimaluse sõlmida lepingud fikseeritud hinnaga ning kostja pidi määrama hinna, mis talle sellise riski võtmist kompenseerib. Asjaolud, millest lähtuvalt kostja vastava hinna määras, ei puutunud hagejatesse ega olnud lepingute sõlmimise aluseks. Maakohus leidis õigesti, et kostja kandis asjaolude muutumise riisikot. Apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingut eristabki fikseerimata hinnaga lepingust see, et börsihinna muutumise riski võtab enda kanda täielikult müüja. VÕS § 97 lg 2 p 1 kohaselt on muutuse ettenähtamatus eraldiseisev VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eeldus, mis tähendab, et see ei saa ühtlasi välistada VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist. Samuti ei piira VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist see, kui suur on muudatus, mille riski kahjustatud pool kannab. Kostja võttis börsihindade muutuse riski enda kanda piiranguteta. Hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega ei oleks kooskõlas järeldus, et kui asjaolude muutusest tekkinud kahju on suur, siis ei pea seda kandma vastava riski enda peale võtnud pool, vaid see pool, kelle kaitsmine vastava riski eest, oli lepingu eesmärgiks. Hagejad ei nõustu maakohtu hinnanguga kostja rikkumise ja hagejatele tekkinud kahju põhjuslikule seosele. Hagejad olid kostjapoolse lepingurikkumise tõttu pandud olukorda, kus neil oli valida vaid kahe kahjuliku tagajärjega käitumisviisi vahel. Kostja rikkumine oli hagejatele kahju tekkimise põhjuseks ning põhjuslik seos on ilmne. Samas tuvastas maakohus õigesti, et täidetud on VÕS § 1028 lg 1 nõude rahuldamise eeldused. Kostja vastupidine seisukoht on ebaõige ja vastuvõetamatu. Arvete tasumine, milles oli märgitud kokkulepitust suurem müügihind, kujutab endast sooritust. Kohus tuvastas õigesti, et vastuhagi rahuldamata jätmise korral puudus lepingutega võrreldes suurema hinna tasumisel sooritusel õiguslik alus. 10(15)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
9.1.Kostja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 1028 lõiget 1. Kostja hinnangul ei ole VÕS § 1028 lg 1 asjas kohaldatav ning hagejate nõuded tulnuks jätta rahuldamata isegi olukorras, kus kostja vastuhagi jäi rahuldamata. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus rahuldas hagejate põhinõuded põhjendatult VÕS § 1028 lg-le 1 tuginedes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus kostja täitis müügilepingutest tuleneva elektrienergia tarnimise kohustuse nõuetekohaselt, kuid hagejad on tasunud selle eest rohkem, kui nad oleksid olnud müügilepingute alusel kohustatud, puudub enammakstud osades soorituseks õiguslik alus ning hagejad ostjatena saavad enamtasutu VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna sooritusega silmas peetavaks eesmärgiks peab olema teatava kohustuse täitmine, kuid hagejate poolt esile toodud asjaoludel teadsid nad, et nad ei täida oma kohustusi kostja ees, siis ei ole VÕS § 1028 kohaldatav. Arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes kokku lepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Maakohtu käsitlust toetavad ka Tartu Ringkonnakohtu poolt sarnases vaidluses 20. märtsil 2024 tsiviilasjas 2-22-6280 tehtud otsuse p-s 12 (ja selle alapunktides) väljendatud seisukohad.
9.2.Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 97 lg 1 alusel lepingutingimuste muutmise tulemusena ei tohi muutuda lepingu olemus ja eesmärk. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohaga, et kui muuta fikseeritud hinnaga sõlmitud lepingute tingimusi vastuhagis soovitud viisil, muutuks lepingute olemus ja eesmärk. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud lepingute eesmärk oli fikseerida hind kokkulepitud perioodiks ning hinna muutmine VÕS § 97 lg 1 alusel tähendaks lepingute olemuse ja eesmärgi muutmist. Hagejate ja kostja vahel sõlmitud elektrienergia müügilepingute eesmärk oli elektrienergia hind lepinguperioodiks fikseerida (kostja pidi müüma hagejatele elektrit hinnaga 35,63 eurot/ MWh). See kokkulepe kehtis lepingute järgi küll eeldusel, et eeldatavaid tarbimiskoguseid ei ületata rohkem kui 20%, kuid pooled ei ole menetluses väitnud, et hagejad neid eeldatavaid tarbimiskoguseid ületasid. Põhjendamatu on kostja seisukoht, nagu olnuks lepingute eesmärk lihtsalt elektrienergia müük. Ostuhinna tasumine on müügilepingu puhul ostja peamine kohustus (VÕS § 208 lg 1), mistõttu on hinnakokkulepe vaieldamatult müügilepingu oluline tingimus. Kuigi kostja taotletud müügilepingute tingimuste muutmine tähendaks üleminekut fikseeritud hinnalt üksnes kombineeritud hinnale (mitte börsihinnale), muutuks sellega ikkagi lepingute olemus ja eesmärk.
9.3.VÕS § 97 lg-st 1 tulenevalt on sama sätte alusel esitatava lepingu muutmise nõude üheks eelduseks lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine pärast lepingu sõlmimist. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Eesti ja Soome hinnaerinevus oli 11(15)
lepingute sõlmimise aluseks olevaks asjaoluks, kuna kostja oli hagejaid sellest teavitanud. Ringkonnakohus kostja selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude määramisel ei saa üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole ootustest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 97 komm 4.3.2.1; RKTKo 26.10.2010, 3-21-76-10, p 14). Pooled ei ole menetluses vaielnud kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s 2.3 kirjeldatud sündmuste üle, sh selle üle, et poolte esindajad lepingute sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus 22. oktoobril 2019 kohtusid ning et nimetatud kohtumisel andsid kostja esindajad hagejate esindajatele ülevaate energiaturu mõjuritest, hinnakujundusest ja erinevatest ostulahendustest. Hagejad ei eita, et lepingute sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus pakkus kostja hagejatele fikseeritud hinnal põhineva tasu kõrval ka teisi lahendusi, sh elektribörsi hinnal põhinevat tasu ja osaliselt fikseeritud hinnal põhinevat tasu. Kokkuvõttes valisid hagejad aga paketi, mille järgi pidi kostja neile müüma fikseeritud (st asjaoludest sõltumatu ja muutumatu) hinnaga elektrienergiat. Kostja pidi fikseeritud hinna pakkumisel ise otsustama, milline hind talle sellise riski võtmist kompenseerib ning vajadusel leppima hagejatega lisaks kokku täiendavad tagatised asjaolude muutumisest johtuvate riskide maandamiseks. Ringkonnakohus möönab, et kostja enda jaoks võis Soome ja Eesti elektribörside hinnavahe olla toodete hinnastamisel oluline, kuid see ja muud võimalikud asjaolud, millest lähtuvalt kostja hagejatele müüdava elektri hinna määras, ei puutunud hagejatesse ega olnud lepingute sõlmimise aluseks. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 (p 34) ei ole praegusel juhul asjakohane. Riigikohus ei käsitlenud selles otsuses sellist lepingut, mille eesmärgiks olnuks hind mingiks ajaperioodiks fikseerida. Eelmärgitut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, kas hagejad olid müügilepingute sõlmimisel teadlikud, et kostja poolt fikseeritud hinna puhul omab tähtsust Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe. Seetõttu on põhjendamatu ka kostja etteheide, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, kui ei käsitlenud otsuses eraldiseisvalt kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s 2.3 toodud asjaolusid ega hinnanud neid kinnitavad tõendeid.
9.4.Lepingupool võib nõuda VÕS § 97 lg 1 alusel lepingu muutmist, kui samaaegselt on täidetud kõik paragrahvi lõikes 2 sätestatud eeldused, üheks nendest eeldustest on see, et asjaolude muutumise riisikot ei kanna kahjustatud lepingupool (VÕS § 97 lg 2 p 3). Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et Eesti ja Soome elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski kandis kostja. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja arvates on hinnaerinevuse ekstreemse suurenemise tagajärgede jätmine üksnes kostja kanda praeguse juhtumi asjaoludel ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2 ja § 7). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumise ettenähtamatus on VÕS § 97 lg 2 p 1 kohaselt eraldiseisev VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eeldus, mis tähendab, et see ei saa ühtlasi välistada VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist. Lepingu muutmist saab nõuda üksnes juhul, kui asjaolude muudatus ei olnud kahjustatud poolele ettenähtav ja ta samal ajal ei kanna vastava muudatuse riski. Muudatuse ulatus, mille riski kahjustatud pool VÕS § 97 lg 2 p 3 tähenduses kannab, võib ringkonnakohtu arvates iseenesest tähtsust omada, kuna 12(15)
lepingute siduvusest lähtumine (VÕS § 8 lg 2) ei saa viia hea usu põhimõtte seisukohalt vastuvõetamatute lahendusteni (VÕS § 6 lg 2). Samas olid pooled praegusel juhul lepingud sõlminud ja hinna fikseerinud määratud tähtajaks, s.o kuni 31. detsembrini 2022. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et hagejate kaitsmine Eesti ja Soome elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski eest oligi lepingu eesmärgiks. Ringkonnakohus iseenesest nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et poolte esile toodud asjaoludel on ebaõige maakohtu järeldus, et börsihindade järsk tõus puudutas lepingute kestuse ajast alla üheaastast perioodi. Asja materjalidest nähtuvalt soovis kostja Eesti ja Soome börsihindade olulise erinevuse tõttu muuta lepingutes kokku lepitud müügihinda juba 2021. a oktoobris (I kd, tl 17 pöördel–tl 18). See maakohtu minetus ei saanud viia kohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni. Nagu eelnevalt märgitud, kandis Eesti ja Soome elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski kokkuvõttes kostja. Samuti rõhutab ringkonnakohus juba eespool märgitut, et Eesti ja Soome börsihindade erinevus ei olnud lepingute sõlmimise aluseks olevaks asjaoluks VÕS § 97 lg 1 tähenduses.
9.5.Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus jättis vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses kontrollimata VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eeldused ning ei hinnanud tõendeid, mis kinnitavad hinnaerinevuse suurenemist põhjustanud asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates ei ole need etteheited põhjendatud. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe ei kuulunud lepingute sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka VÕS § 97 lg 1 mõttes ning nimetatud asjaolu muutumise riisikot kandis kostja ise (VÕS § 97 lg 2 p 3). Kuna mõlemast viidatud maakohtu järeldusest juba piisab vastuhagi rahuldamata jätmiseks, ei olnud maakohtul vaja lisaks analüüsida seda, kas esineb mõni VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud eeldustest. Menetlusökonoomia seisukohalt polnuks see ka otstarbekas.
10.Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (kaebuse esitaja) kanda.
11.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.
11.1.Hagejate 24. septembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hagejate menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 2699 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat A. Ots on osutanud õigusabi mahus 5,8 tundi tunnihinnaga 295 eurot (käibemaksuta) ning vandeadvokaat K. LinnartHerm (esindas hagejaid kuni 21. juunini 2024) on osutanud õigusabi mahus 5,2 tundi tunnihinnaga 190 eurot (käibemaksuta). Menetluskuluse nimekirjas märgitule lisandub esindaja A. Otsa poolt 24. septembri 2024. a ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt istungil osalemise kulu vastavalt esindaja tunnitasu 295 eurot ja istungi toimumisaja korrutisele, samuti esindaja sõidukulu arvestusega 4 tundi tunnitasuga 190 eurot. Ringkonnakohtu 24. septembri 2024. a istung kestis 45 minutit. Hageja kinnitavad, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning et menetluskulud, mille kindlaksmääramist hagejad taotlevad, ei sisalda käibemaksu. Kumbki hageja palub mõista enda kasuks välja 1/2 hüvitamisele kuuluvatest esindajakuludest.
11.2.Kostja esindaja leidis 24. septembri 2024. a kohtuistungil, et hageja esindaja tunnitasu 295 eurot on ebamõistlikult suur ning palus vähendada seda mõisliku suuruseni kohtu äranägemisel. Hagejate esindaja transpordikulust Tallinn-Tartu-Tallinn saaks hüvitatavaks menetluskuluks olla sõiduauto kasutamise kulu. Seadus ei võimalda mõista 13(15)
menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.
11.3.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14; 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).
11.4.Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindajate toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja K. Linnart-Hermi tunnitasu 190 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu. Esindaja A. Otsa tunnitasu 295 eurot (käibemaksuta) ei ületa samuti oluliselt majandustegevuses tegutsevate isikute poolt ostetava sarnase õigusteenuse keskmist tasu. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud esindajatasu kogusumma 2699 eurot (millele lisandub esindaja istungil osalemise eest 221 eurot 25 senti) on asja keerukust ja mahtu arvestades mõistliku suurusega. Võrdlusena on kostja esindajakulud apellatsioonimenetluses kulunimekirjast nähtuvalt samas suurusjärgus – 2507 eurot 50 senti (arvestamata istungil osalemise kulu). Hagejate esindajad on esindanud menetluses seejuures kahte esindatavat.
11.5.Hagejad on palunud hüvitada ka esindaja A. Otsa ringkonnakohtu istungile ja tagasi sõidule kulunud aja (Tallinn-Tartu-Tallinn), lähtudes tunnitasust 190 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda ajakulu hüvitada vaid osaliselt. Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud võimalikuks kohaldada lepingulise esindaja poolt sõidule kulutatud aja eest makstava tasu hüvitamisele analoogia korras Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 "Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" (kord) paragrahvi 151 (RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 12). Hagejate esindaja osutab õigusabiteenust Tallinnas asuva advokaadibüroo kaudu. Kohtuistung toimus Tartu kohtumajas (Veski tn 32, Tartu). Tallinna ja Tartu vahemaa on ühte suunda arvestades 180 kilomeetrit. Sellest lähtuvalt kuulub korra § 151 p 4 kohaldades esindaja ajakulu hüvitamisele 30 euro ulatuses (käibemaksuta).
11.6.Eelmärgitust lähtudes saab hagejate esindaja A. Otsa toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda 6,55 tundi, sh osalemine ringkonnakohtu istungil 45 minutit (ehk 0,75 tundi), ning põhjendatud tunnitasuks 295 eurot. Sellele lisandub hüvitis esindaja ringkonnakohtu istungile sõidule kulutatud aja eest 30 eurot. Hagejate esindaja K. Linnart-Hermi toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonimenetluses on 5,2 tundi ning põhjendatud tunnitasu 190 eurot.
14(15)
11.7.Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hagejate hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 2950 eurot 25 senti [(6,55×295) + 30 + (5,2×190)] ning mõistab lähtudes hagejate taotlusest kostjalt kummagi hageja kasuks välja 1475 eurot 13 senti (1/2).
12.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.Hagejad on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses taotlenud maakohtu menetluses enamtasutud riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus põhjendatud. Maakohus on vaidlustatud otsusega muutnud TsMS § 136 lg 4 teisest lausest lähtudes tsiviilasja hinda (hagihinda), leides, et hageja I muudetud nõuetelt arvestatud hagihind on 133 843 eurot 55 senti ja hageja II muudetud nõuetelt arvestatud hagihind 176 262 eurot 60 senti. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud otsuse p-des 11 ja 16. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hagihindu põhjendatult muutnud ning pooled ei ole apellatsioonimenetluses väitnud, et maakohus oleks määranud otsuses hagihinnad valesti. Nimetatud hagihindadest lähtudes tuli hagejal I riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 kohaselt tasuda hagiavalduselt lõivu vastavalt 2100 eurot ja hagejal II 2520 eurot. Hagejad on tasunud hagiavalduselt riigilõivu vastavalt 2940 eurot ja 3780 eurot. Seega on hageja I tasunud riigilõivu 840 euro võrra (2940 – 2100) ja hageja II 1260 euro võrra (3780 – 2520) ettenähtust rohkem võrra rohkem. Lähtudes TsMS § 150 lg 1 p-st 1 ja § 150 lg-st 4 ning hagejate taotlustest, tuleb hagejatele nende poolt enamtasutud riigilõiv seega tagastada, kandes need summad Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ pangakontole. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.