Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 09.10.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-7429
Kohtuasi
O. F hagi K.D vastu 55 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.08.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
K.D apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant (kostja) K.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta K.D 25.09.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21.09.2024 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-23-7429 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud K.D kanda. O.F-il ei ole apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.O.F (hageja) esitas 20.05.2023 Harju Maakohtule K.D (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 55 000 eurot ja alates 01.09.2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätesatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.07.2021 lepingu Harju Maakonnas Harku vallas Türisalu külas Pärgma tee 25 asuva elamuga kinnisasja (kinnisasi) müümiseks. Lepingu järgi kohustus kostja andma kinnisasja hageja omandisse ja hageja kohustus tasuma kostjale selle eest 275 000 eurot. Hageja viibis lepingu sõlmimise ajal Venemaal ja lepingu vormistamisega tegeles kostja. Kuigi lepingu sisust paistab, nagu oleks lepingu koostanud notar Liivi Laos, kinnitas notar, et ta ei ole lepinguga seotud ega ole seda tõestanud. Seega on leping vorminõude rikkumise tõttu tühine. Hageja ei tundnud Eesti õigust ja kandis 23.08.2021 lepingu p-de 4.2.1 ja 4.2.2 alusel kostjale üle kaks esimest ostuhinna osamakset (kokku 55 000 eurot). Lisaks ei saanudki kostja lepingust tulenevaid kohustusi täita, sest selgus, et kinnisasi on kostja ja tema abikaasa ühisomandis.
1.2.Hageja nõuab kostjale õigusliku aluseta ülekantud raha tagastamist ja seadusjärgses määras viivist alates 01.09.2021, s.o ajast, mil kostja kinnitas, et raha on käes. Hagi esitamise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 9920,34 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest pooled ei ole sõlminud kirjalikku kinnisasja müügilepingut. Kostja ei ole hageja esitatud lepingut koostanud ega allkirjastanud, leping on võltsitud. Pooltel oli suuline kokkulepe kinnisasja müümise kohta. Pooled leppisid suuliselt kokku müügitingimustes ja hageja tasus kostjale ettemaksuna 55 000 eurot. Lepingut ei olnud võimalik notariaalselt tõestada, sest hageja viibis Venemaal. Pooled leppisid kokku, et kui kõik hagejast tulenevad formaalsused on täidetud, siis vormistatakse kinnisasja müük notariaalselt. Kinnisasja müüki ei takistanud see, et kinnisasi oli kostja ja tema abikaasa ühisomandis. Hageja jättis kostjast sõltumatutel asjaoludel kinnisasja ostmata. Kuna hageja taganes lepingust, siis müüs kostja hiljem kinnisasja kolmandatele isikutele.
2.2.Hageja viivisenõue on igal juhul põhjendamatu ka seetõttu, et kostjal ei ole õnnestunud tagastada hagejale 55 000 eurot, sest pärast Ukraina-Venemaa sõja algust kehtestati Vene Föderatsioonile sanktsioonid ning Eesti makseasutused lõpetasid kõik maksed Vene Föderatsiooni pankadesse. Lisaks on viivisenõue kostja suhtes ebaõiglane, sest maja ostmisest loobumisega rikkus hageja pooltevahelist kokkulepet ning kostja kandis seoses maja müümisega täiendavaid kulusid ning sai kahju. Viivist tuleb vähendada. Menetluse edasine käik
3.Kostja esitas 08.03.2024 taotluse, milles palus võltsituse tõttu jätta tõendina arvestamata hagile lisatud lihtkirjaliku müügilepingu, kohustada hagejat välja andma selle lepingu originaal ning korraldada selle lepingu ehtsuse, päritolu, vanuse, allkirjastanud isikute ja reaalsete allkirjastamise kuupäevade tuvastamiseks ekspertiis.
2-23-7429
4.Harju Maakohus jättis 25.06.2024 määrusega kostja taotluse tõendi kogumiseks ja ekspertiisi korraldamiseks TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata, sest asjas esitatud alusetu rikastumise nõude lahendamise seisukohast ei ole oluline, millistel asjaoludel tekkis dokument, mille hageja esitas hagiavalduse lisana, sest vorminõude järgimata jätmise tõttu puudub poolte vahel kehtiv leping kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks ja selleks kohustamiseks. Asjaolu, et hagiavalduse lisana esitatud dokument ei ole Eesti notari poolt tõestatud tehing, on kohtule selge juba sellele dokumendile peale vaadates. Seda kinnitab nii selle dokumendi sõnastus kui ka notari allkirja ja pitseri puudumine. Ka pooled ei vaidle selle üle, et nad ei ole sõlminud kehtivat lepingut kinnisasja müümiseks hagejale.
5.Kostja esitas 25.07.2024 maakohtu tegevuse peale taotluse lahendamisel vastuväite, mille kohaselt on lepingu koostamise ja tekkimise asjaolud nõude lahendamisel olulised, sest tegemist on hageja nõude aluseks oleva faktilise asjaoluga (pooled sõlmisid lihtkirjaliku lepingu, mille alusel kandis hageja kostjale raha üle). Kostja ei ole seda lepingut sõlminud ning hageja ei ole viidatud lepingu alusel kostjale midagi üle kandnud. Juhul kui poolte vahel ei olnud lihtkirjalikku kinnistu müügilepingut, siis ei ole hageja nõude aluseks olevad asjaolud õiged ning kohus ei saa sellisel kujul rahuldada hageja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Raha tagastamise nõude puhul on tähtis, millisel alusel raha üle kanti ja millised olid kokkulepped. Kostjal võib olla kohustus raha tagastada, kuid mitte hagis nimetatud asjaoludel. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 21.08.2024 otsusega kostja vastuväite rahuldamata, rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 55 000 eurot ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 16 646,55 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni jõustumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
6.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - kostja oli Harju Maakonnas Harku vallas Türisalu külas Pärgma tee 25 asuva kinnisasja ühisomanik; - pooled pidasid kinnisasja müügiläbirääkimisi, kuid kinnisasja (notariaalne) müügileping jäi sõlmimata; - hageja kandis kostja pangakontole 23.08.2021 55 000 eurot; maksekorralduses on märgitud raha ülekandmise eesmärgiks kinnistu Pärgma tee 25 müük; - pooled pidasid 20.09.2021 sõnumivahetust, millest on aru saada, et kinnisasja müügitehingut ei toimu; - hageja saatis kostjale esimese pretensiooni 15.12.2022, teise pretensiooni 10.02.2023 ning sama sisuga e-kirja veelkord 28.02.2023. Kostja saatis 03.03.2023 vastuse.
6.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 55 000 eurot. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 järgi peab kinnisasja müügileping olema sõlmitud notariaalselt. Pooled pidasid läbirääkimisi kinnisasja müügi üle, kuid tehing jäi tegemata. Oluline ei ole põhjus, miks tehing jäi tegemata. Kostja väited selle kohta, et kohus peab tuvastama, kas pooled sõlmisid lihtkirjaliku või suulise müügilepingu, ei ole asjakohased. Nii lihtkirjalik kui ka suuline müügileping on igal juhul vastuolus AÕS § 120 sätestatud vorminõudega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 järgi tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.
2-23-7429
6.3.Kostjal oli VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi kohustus tasuda ajavahemikul 21.09.–30.09.2021 hagejale saadud summalt intressi ja alates 01.10.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni seadusjärgses määras viivist. Kuna poolte 20.09.2021 sõnumivahetusest võis aru saada, et kinnisasja müügitehingut ei toimu, sai kostja teada, et saadu tuleb tagastada 21.09.2021. Arvestades seda, et pooled ei leppinud kokku raha tagastamise tähtaega, tuli raha VÕS § 82 lg 3 järgi tagastada mõistliku tähtaja jooksul, milleks on kohtu hinnangul 10 päeva (30.09.2021). Alates sellest ajast on kostja kohustuse täitmisega viivituses. Kuna 21.09.2021–30.09.2021 oli VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0%, tuleb selle aja osas jätta viivisenõue rahuldamata. Ajavahemikul 01.10.2021–21.09.2024 on viivis kokku 16 646,55 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
6.4.Arvestades seda, et kohus jättis hagi marginaalses osas rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
6.5.Kostja vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata, sest asjas ei ole ekspertiisi tegemine oluline, kuna tehingu tühisus tuleneb vorminõude järgimata jätmisest. Kinnisasja võõrandamise puhul on nii lihtkirjalik kui ka suuline leping vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi rahuldamata, sest hagi alusena nimetatud lihtkirjalikku lepingut ei ole pooled kunagi sõlminud ning see on võltsitud. Hagi aluseks oleva asjaolu äralangemise tõttu ei saanud maakohus asuda seisukohale, et kostja peab lihtkirjaliku lepingu tühisuse tõttu raha hagejale tagastama. Kui poolte vahel ei olnud sõlmitud lihtkirjalikku lepingut, ei ole hageja nõude aluseks olevad asjaolud õiged ja kohus ei saa rahuldada sellistel asjaoludel põhinevat alusetu rikastumise nõuet. Küsimus sellest, millisel õiguslikul alusel kandis hageja kostjale raha, ei ole õigusliku hinnangu küsimus. Asjas on tähtis, millisel õiguslikul alusel hageja kostjale raha kandis. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata lihtkirjaliku lepingu võltsimist puudutavad väited, samuti kogumata tõendid ja korraldamata ekspertiisi, võttest kostjalt sellega võimaluse tõendada oma väiteid ja koheldes pooli ebavõrdselt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku
2-23-7429 aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
9.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale 55 000 eurot. Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on leidnud, et selle sätte kohaldamiseks tuleb hagejal tõendada, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära, seejuures peab olema selge, milles seisnes sooritus ja milline kohustus langes ära või jäi tekkimata. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 20; RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p-d 11.1‒11.4; RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-122-14, p 10). Siinses asjas palus hageja hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja õigusliku aluseta kostjale üle kantud 55 000 eurot, tuues hagiavalduses esile, et ta kandis selle summa kostjale üle tühise müügilepingu alusel, sest kinnisasja müügileping oli sõlmitud lihtkirjalikus, mitte seaduse järgi nõutavas notariaalses vormis. Kostja vaidles vastu asjaolule, et pooled sõlmisid lihtkirjaliku lepingu, sh esitas lihtkirjaliku lepingu võltsituse vastuväite ja taotles oma väite tõendamiseks tõendite kogumist ning ekspertiisi tegemist, kuid kinnitas, et pooled sõlmisid kinnisasja müümiseks suulise kokkuleppe. Seega tõi hageja hagis esile, et ta tegi kostjale ülekandeid, kuid ülekannete aluseks ei olnud notariaalselt tõestatud vormis kinnisasja müügilepingut. Samas kinnitas ka kostja, et pooled ei olnud sõlminud notariaalselt tõestatud vormis müügilepingut, kuid väitis, et pooltel oli suuline kokkulepe. Arvestades seda, et AÕS § 119 lg 1 järgi pidi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud, ning TsÜS § 83 lg 1 järgi oli selline tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, tuleks kostjal nii lihtkirjaliku kui ka suulise kinnisasja müügilepingu alusel saadud raha hagejale tagastada, sest mõlemal juhul oleks hageja kandud kostjale raha üle tühise lepingu alusel. Seda arvestades ei oleks vaidluse lahendamise tulemust saanud mõjutada ka see, kui kostja oleks tõendanud seda, et hagiavaldusele lisatud lihtkirjalik leping on võltsitud ja sellel ei ole kostja allkirja. Ka juhul, kui lihtkirjalik leping oleks võltsitud, ei muudaks see olematuks asjaolu, et hageja ei ole teinud kostjale ülekandeid kehtiva müügilepingu alusel. Suulise kokkuleppe
2-23-7429 korral on hageja samamoodi teinud kostjale ülekandeid tühise tehingu alusel, s.o õigusliku aluseta. Seda, et hageja kandis kostjale raha üle muul kui suulise müügilepingu alusel, ei ole kostja väitnud ega tõendanud. Samuti ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et ta ei pea õigusliku aluseta saadud raha hagejale tagastama.
11.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuigi hageja esitas 02.10.2024 ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse kohta arvamuse, milles märkis mh, et kaebus on perspektiivitu ja tuleb jätta menetlusse võtmata, ei loe ringkonnakohus selle menetlusdokumendi koostamise kulu hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, sest ringkonnakohus ei palunud hagejal seisukohta esitada. Ringkonnakohus loeb, et hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Seega ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
13.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (1540 eurot).
14.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
15.Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
16.Kuigi kostja esitas apellatsioonkaebuse isiklikult, mitte teda maakohtu menetluses esindanud vandeadvokaadi vahendusel, ei ole ringkonnakohtule teada, et vandeadvokaadi volitus oleks TsÜS § 125 lg 2 tähenduses lõppenud. Kuna kostja ega teda esindanud vandeadvokaat ei ole kohtule volituse lõppemisest teatanud, ei ole ringkonnakohtul TsMS § 225 järgi alust pidada vandeadvokaadi volitusi siinses menetluses lõppenuks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.