Mõista kostjalt T T hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 377 eurot.
4.3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (377 eurot) tuleb kostjal T T tasuda hagejale B2 Impact OÜ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
MENETLUSE KÄIK
1.Hageja B2 Impact OÜ esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T T vastu võla nõudes. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul talle kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.B2 Impact OÜ esitas 29.01.2026 Harju Maakohtule hagi T Tu (T) vastu võla nõudes.
3.Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
4.Kostja esitas 02.11.2024 laenutaotluse xxx iseteeninduskeskkonnas järgides saadud juhiseid. Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu üldtingimused ja eritingimused koos xxx hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega, mis moodustasid lepingu lahutamatu osa. T T ja xxx sõlmisid 02.11.2024 krediidilepingu, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 4000 eurot. Krediidilepingus lepiti kokku intressimääras 41,20% aastas ja krediidikulukuse määr oli 49,95%. Krediidikulukuse määra arvestus põhines laenulimiidi summal 4000 eurot ja päevaintressil 0.1128899% (41,20% aastas) ning eeldustel, et laenulimiidi summa võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus, laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates laenulimiidi summa esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub klient kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on ja laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Leping sõlmiti tähtajatult.
5.Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 1001,40 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 329 eurot, kulude katteks 106,20 eurot ja intressi katteks 566,20 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3671 eurot, intress 497,24 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 721 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
7.Kostja esitas taotluse lepingu sõlmimiseks 02.11.2024 (dtl 54). Kostja ja xxx sõlmisid 02.11.2024 krediidilepingu krediidilimiidiga 4000 eurot, mille alusel sai kostja kokku krediiti 4000 eurot. Lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 49,95% aastas, mis ei ületanud laenude väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära (dtl 55).
8.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. xxxloovutas oma nõuded hagejale, millest teavitati kostjat 04.09.2025 e-kirjaga (dtl 79-80). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
9.Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt ei ole kostja kõiki osamakseid tasunud. Kohtule esitatud andmete kohaselt on kostjalt toimunud tagasimakseid summas 1001,40 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 329 eurot, kulude katteks 106,20 eurot ja intressi katteks 566,20 eurot (dtl 71). Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 3671 eurot, intress 497,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 721 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja nõuab käesoleval juhul kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja esitas kohtule ka krediidiandja saadetud arved alates 25.04.202526.07.2025, mis hõlmavad igakuisete arvete suuruseid kui ka võlgnevusi, mis olid kostjale tekkinud (dtl 72-75).
10.Hageja põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), kostja poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul vastab kostja ja xxx sõlmitud krediidileping tarbijakrediidilepingu tunnustele (dtl 55). Kohtule esitatud andmete kohaselt on krediidiandja kostjale väljastanud krediiti kokku 4000 eurot. 01.11.2024 väljastas krediidiandja kostjale 460 eurot ja 02.11.2024 väljastas 3540 eurot (dtl 69-70).
12.Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.Lepingu sõlmimise ajal (02.11.2024) kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 403 4 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust
tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule laenutaotluse, pangakonto väljavõtte ja maksehäireregistri väljavõtte (dtl 87-98). Kostja laenutaotlusest nähtub, et lepingu sõlmimisel avaldas kostja, et tema sissetulek on 3000 eurot ning kohustused on 750 eurot. Maksehäireregistri väljavõtte alusel leidis krediidiandja, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud (dtl 94-98). Hageja esitas kohtule ka pangakonto väljavõtte, millele on märgitud kuupäev 10.09.2025, mis viitab sellele, et hageja kontrollis kostja krediidivõimelisust tagantjärele. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 1 peab krediidiandja seda tegema enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Sellest tulenevalt ei pea kohus tõendatuks TsMS § 232 lg 1 järgi, et esialgne krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust pangakonto väljavõtte alusel enne krediidilepingu sõlmimist.
15.Krediidiandja ei teinud lepingu sõlmimisel kindlaks kostja tegelikku sissetulekut ja kohustuste suurust. Krediidiandja tugines kostja enda esitatud teabele ning maksehäire registrile. Senise kohtupraktika põhjal ei saa seda piisavaks lugeda. Oluline on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kohtu hinnangul nähtub esitatud asjaoludest ja tõenditest, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – kostja varalist seisundit ega kohustusi nõuetekohaselt kindlaks ei tehtud. Järelikult ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga praeguse vaidluse esemeks olevat krediidilepingut sõlmida.
16.Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud asjaolule, et kostja oleks teadlikult valeandmeid esitanud. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt täiendavalt küsinud.
17.Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et leping pole üles öeldud. Samuti pole kostja vaielnud vastu lepingu ülesütlemisele. Sellest tulenevalt lähtub kohus sellest, et krediidileping öeldi üles 08.08.2025 (dtl 76).
18.Hageja esitas 06.02.2026 kohtule seadusjärgse intressimääraga ümberarvestuse (dtl 114). Hageja arvestas kõik kostja tehtud maksed põhinõude katteks, millest tulenevalt on põhivõlg 2998,6 eurot. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt intressi perioodil 11.04.202508.08.2025 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääras. Intressi summa on 27,85 eurot (dtl 115). Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud summas 27,85 eurot ja rahuldab selle. VÕS
§ 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
19.VÕS § 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuivõrd VÕS § 4034 lg 7 alusel kohaldatakse lepingujärgse intressi asemel seadusjärgset intressimäära, siis kohaldab kohus sama põhimõtet ka viivisele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk on teha kindlaks, et tarbijakrediidileping sõlmitakse krediidivõimelise tarbijaga, kes suudab lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kuna krediidiandja ei tuvastanud nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust, siis regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt ei kohalda kohus lepingujärgset viivisemäära. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemääras perioodil 29.08.2025-29.01.2026 kokku 128,41 eurot (dtl 116). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud summas 128,41 eurot ja rahuldab selle.
20.Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmist summas 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kostjaga sõlmitud lepingu osaks oleva Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe punktis 3 oli kirjas, et maksetega hilinemisel kaasneb hüvitis meeldetuletuskirjade saatmise eest (dtl 65-68). Esialgse krediidiandja hüvitisemäärad on kooskõlas VÕS § 113 2 lg-s 2 sätestatuga. Hageja saatis kostjale 04.09.2025 nõudekirja (dtl 79-80), 19.09.2025 pretensiooni (dtl 81-83) ja 03.10.2025 hagihoiatuse (dtl 84-86). Kohus leiab eelnevat arvestades, et hageja sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud summas 35 eurot ning rahuldab selle.
21.Eespool toodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja krediidilepingu põhivõlgnevuse summas 2998,6 eurot, intressi 27,85 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras 128,41 eurot.
22.Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
23.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd arvestades hagi hinda kohus rahuldab hagi ligikaudu 65% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda.
24.Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt menetluses tasutud riigilõiv 560 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot kokku 580 eurot, ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
25.TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 560 eurot. TsMS § 4842 järgi määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Seega on põhjendatud hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ulatuses.
26.Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu 580 (560+20) eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 377 eurot (s.o 580-st
eurost 65%) ning menetluskuludelt (377 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.
27.Kuna kostja pole menetluses aktiivselt osalenud ja hagile vastanud, siis ei ole kostjal saanud käesolevas asjas menetluskulusid tekkida, mistõttu ei saa kohus kostja menetluskulusid ka kindlaks määrata. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.