Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J.V vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 10.07.2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
15 523 eurot 54 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves Kostja J.V (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 10.07.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.
4.J.V menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-22-6662 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Pärnu Maakohtule J.V (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista põhivõla 15 413,85 eurot, intressi 537,82 eurot, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 209,04 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bigbank AS (laenuandja) ja kostja 26.01.2021 väikelaenu lepingu nr CL-EEC-21001157, millega kostja sai 17 700 eurot laenu intressimääraga 9,9% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus ajavahemikul 10.03.2021–10.12.2027. Kostja ei tasunud laenumakseid alates 10.11.2021. Laenuandja saatis kostjale korduvaid meeldetuletusi, kuid kostja võlga ei tasunud. Laenuandja ütles lepingu üles alates 14.03.2022. 21.03.2022 loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.
1.2.Laenuandja on järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas enne laenulepingu sõlmimist oma varalise seisundi kohta teabe. Esitatud teabest lähtudes võis laenuandja eeldada, et kostja suudab laenu teenindada. Laenuandja kontrollis kostja tausta maksehäireregistrist, kostjal maksehäireid ei olnud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus tuvastada, et tasumata võlg on 14 053,67 eurot, jätta kõrvalkulud välja mõistmata ning teha kohtuotsus maksegraafikuna. Kostja on teinud tagasimakseid kokku 3646,33 eurot.
2.1.Kostja vajas 2020. aasta lõpus laenu, et parandada elamistingimusi. Laenu taotlemisel esitas kostja üksnes isikuandmete ankeedi ja konto väljavõtte. Laenuandja tegi laenupakkumise ning pooled arutasid laenusummat ja kostja võimalusi telefonis. 2020. aasta lõpus sai kostja oma elukaaslaselt Ylt mitmeid suuri ülekandeid kokku 6700 eurot. Need olid mõeldud eluaseme remondi tegemiseks. See ei olnud kostja enda regulaarne sissetulek. Kostja sissetulek koosnes puudega inimese sotsiaaltoetusest 41 eurot kuus, puuduva töövõime toetusest 446–461 eurot kuus, vanemahüvitisest 567 eurot kuus, peretoetusest 120 eurot kuus ja esimese lapse elatisabist 100 eurot kuus. 2021. a veebruaris lõpetati puuduva töövõime toetuse maksmine ja 2021. a juulis lõpetati vanemahüvitise maksmine. Pärast seda jäi kostja regulaarseks sissetulekuks 220 eurot kuus ja kostja ei suutnud enam laenu tagasi maksta. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 10.07.2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja põhivõla 2199,14 eurot ning jättis menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega poolte kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et laenuandja ja kostja sõlmisid 26.01.2021 väikelaenu lepingu nr CL-EEC-21001157, mille alusel kostja sai 17 700 eurot laenu intressimääraga 9,9% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus ajavahemikul 10.03.2021–10.02.2027. Kostja ei tasunud laenumakseid alates 10.11.2021. Laenuandja saatis
2-22-6662 kostjale korduvaid meeldetuletusi, kuid kostja võlga ei tasunud. Laenuandja ütles lepingu alates 14.03.2022 üles. 21.03.2022 loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest teavitas laenuandja kostjat 25.03.2022 kirjalikult Maakohus tuvastas, et kostja on maksnud tarbijakrediidilepingu alusel tagasi kokku 3646,33 eurot.
3.2.Maakohus leidis, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 järgi ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt VÕS § 403 4 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VTL). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab VÕS § 4034 lg 13 kohaselt vaidluse korral krediidiandja.
3.3.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust. Kostja kirjalikest vastustest nähtuvalt esitas kostja laenuandjale laenutaotluse, millele pank andis esmase jaatava vastuse ning nõudis kostja kontoväljavõtet, mille kostja enese selgituste kohaselt lisas laenutaotlusele. Kostja esitas maakohtule ajavahemiku 01.12.2020–28.02.2021 kohta kontoväljavõtte. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks kontrollinud kostja esitatud andmeid ülalpeetavate kohta.
3.4.Hageja vastuväide, et kostja esitas laenu küsides eksitavaid andmeid, on põhjendamatu. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause välistab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise juhul, kui tarbija on jätnud tahtlikult esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kostja konto väljavõttelt nähtuvad nii kostja sissetulekud kui ka kulud.
3.5.Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldub VÕS § 403 4 lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 lg 1 sätestatud määras intressi. VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimäär on alates 01.01.2002 kuni lepingu ülesütlemiseni olnud 0%. Seega saab VÕS § 415 lg 2 p 1 ja 2 tulenevalt lugeda kõik kostja tehtud maksed tehtuks põhivõla katteks. Kostja on saanud laenu 17 700 eurot ja teinud tagasimakseid 3646,33 eurot.
3.6.Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks ta pidanud VÕS § 4034 lg 7 kolmandat lauset järgides määrama tagasimaksed uuesti, intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja seda ei teinud. Sellises olukorras ei olnud hagejal alust kostjaga lepingut vana graafiku järgi maksete tegemata jätmise tõttu üles öelda ning hageja nõuded ei muutunud lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks. Laenulepingu järgse maksegraafiku kohaselt pidi kostja tegema viimase tagasimakse alles 10.02.2027.
3.7.Tagasimakse graafiku kohaselt kohustus kostja kohtuotsuse tegemise seisuga hagejale tasuma 5845,47 eurot põhivõlga. Kokku on kostja hagejale tasunud 3646,33 eurot. Seega on kostja hageja ees kohtuotsuse tegemise seisuga makseviivituses 2199,14 euro ulatuses. Maakohus jättis hageja kõrvalnõuded, s.o intressinõude 537,82 eurot, laenuhaldustasu summas 6 eurot ning sissenõudmiskulude nõudekulud 30 eurot rahuldamata.
3.8.Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, teatavaks tehtud, ning tarbija satub nende
2-22-6662 tagasimaksete tegemisega viivitusse (TallRgKo 27.01.2023, 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei saanud kostja maksetega viivitusse sattuda, mistõttu maakohus jättis viivisenõude rahuldamata.
3.9.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi 12,4% ulatuses kostja ja 87,6% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 153,76 eurot. Kostjal maakohtumenetluses menetluskulusid ei tekkinud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäänud ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Hageja leiab, et maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata jättes hageja nõude kujunemise välja selgitamata. Maakohus üritas kohtuotsuse p-s 24 omaalgatuslikult kostja võla suurust tuvastada, kuid see ei vasta hageja esitatud haginõudele. Maakohtu tuvastatud põhivõla summa kujunemine ei ole jälgitav ning kohtuotsusest ei ole arusaadav, kuidas maakohus tulemuseni jõudis. Maakohtu väide, et esialgne kreeditor ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole praeguses asjas asjakohane, sest kostja on ise esitanud menetluses kontoväljavõtted ning selgitused, millest nähtub, et ta on kreeditorile teadlikult lepingu sõlmimiseks valeandmeid esitanud.
4.2.Hageja põhinõue oli hagiavalduse esitamise hetkel 15 413,85 eurot. Kui maakohus tuvastas, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 3646,33 eurot, siis oleks kostja tagastamata põhisumma võlg pidanud olema 13 214,71 eurot, mitte 2199,14 eurot.
4.3.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 4034 lg-t 7, mille järgi krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama. Praegusel juhul leppisid pooled kokku igakuises makses 331,04 eurot. VÕS § 4034 lg 7 järgi oleks kostja pidanud tasuma osamakseid samas suuruses, kuid see oleks tulnud arvestada põhiosa katteks.
4.4.Maakohtus leidis ekslikult, et laenuandja ei järginud VTL põhimõtet. Laenuandja küsis kostjalt täiendavaid selgitusi, et hinnata kostja laenuvõimekust. Laenuandjal on Finantsinspektsiooni väljastatud krediidiasutuse tegevusluba nr 73, millest võib järeldada, et laenuandjal on kinnitatud ja juurutatud krediidiskooringu hindamise süsteem ning kriteeriumid, mille alusel krediiti väljastatakse. Maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus tuvastas, kas laenuandjal on hindamismetoodika. Otsusest ei selgu, mitme protsendipunkti võrra kostja krediidiskooring ei mahtunud vastutustundliku laenamise kriteeriumi piiridesse. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
2-22-6662
7.Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus jättis eelmenetluse ülesanded täitmata nii olulisel määral, et see võiks kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise. Kohtupraktikas on selgitatud, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub konkreetse vaidluse asjaoludest. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18).
7.1.Praegusel juhul esitas kostja hagile vastates VTL põhimõtte rikkumisest tuleneva vastuväite. Kostja leidis, et laenuandja on VTL põhimõtet rikkunud, et tagasi maksta tuleb üksnes laenu põhiosa ja seadusjärgne (VÕS § 94) intress ja et otsus tuleb teha maksegraafikuna. Maakohus täitis selgitamiskohustust 02.11.2022. a määrusega (dtl 102), millega andis hagejale tähtaja kostja vastuväidetele vastamiseks. Maakohtu selgitustest võib aru saada, et maakohus pidas kostja VTL põhimõtte rikkumisest tulenevat vastuväidet asjakohaseks, sest palus hagejal esitada nendes küsimustes oma seisukoha. Seega võisid mõlemad pooled aru saada, et maakohus kavatseb hinnata VTL põhimõtte rikkumisest tulenevaid vastuväiteid, muuhulgas, et tagasi maksta tuleb üksnes laenu põhiosa ja seadusjärgne intress ja et otsus tuleb teha maksegraafikuna. Et pooltel ei olnud vaidlust õigusliku aluse üle ning sellega nõustus ka maakohus, ei ole tegemist selgitamiskohustuse olulise rikkumisega. Hageja oleks saanud esitada maakohtu määratud tähtajaks tõendid VTL põhimõtte järgimise kohta, kuid ei esitanud neid ei maakohtus ega koos apellatsioonkaebusega.
8.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et laenuandja rikkus VTL põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). VTL põhimõte tähendab, et esiteks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust. Teiseks on krediidiandja kohustatud hindama kogutud andmete põhjal tarbija krediidivõimelisust, et määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus.
8.1.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja (vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-2113098, p 25). Nõude loovutamise korral peab nõude eeldusi tõendama uus võlausaldaja.
8.2.Laenusaaja laenuvõimelisuse hindamiseks piisav teave sõltub laenusaaja varalise seisundi üksikasjadest. Näiteks peab laenuandja hindama, kas sissetulekuallikas, millest tarbija hakkab laenu tagasi maksma, on eelduslikult püsiv. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et laenuandja küsis ja kostja esitas oma kontoväljavõtte, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et laenuandja omandas piisava teabe. Kostja selgituse kohaselt oli tema sissetulekuteks puudega inimese sotsiaaltoetus 41 eurot kuus, puuduva töövõime toetus 446–461 eurot kuus, vanemahüvitis 567 eurot kuus, peretoetus 120 eurot kuus ja esimese lapse elatisabi 100 eurot kuus. Kõik nimetatud sissetulekuallikad on eelduslikult ajutise iseloomuga. Seega tekkis laenuandjal selgelt kohustus koguda täiendavat teavet nende sissetulekuallikate püsivuse ja edasise perspektiivi kohta. Hageja ei ole esitanud tõendeid, milliseid andmeid ta lisaks kontoväljavõttele kogus ja sai. Isegi kui vastab tõele, et laenuandja küsis telefoni teel kostjalt selgitusi, ei ole tõendeid selle kohta, millist teavet ta vastuseks sai ja kas see oli piisav.
8.3.Lisaks sellele, et maakohus tuvastas, et laenuandja ei kogunud kostja varalise seisu kohta piisavalt teavet, tuvastas maakohus, et laenuandja ei hinnanud krediidi tagasimakse tõenäosust. Krediidiandja peab krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse tarbija ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt toidukulud, kommunaalkulud, sidekulud, kindlustuskulud jne). Neid
2-22-6662 asjaolusid arvestades saab hinnata krediidi tagasimakse tõenäosust. Kolleegium märgib, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oli laenuandja krediidi tagasimakse tõenäosuse analüüs ja arvutuskäik. Vastav tõendamiskoormis lasus hagejal ning maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud.
8.4.Vastuseks hageja etteheitele märgib kolleegium, et kuigi maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas maakohtu arvates pidanuks hageja esile tooma ka selle, milline oli laenuandja asutusesisene krediidi tagasimakse tõenäosuse hindamise reeglistik, ei ole tegemist minetusega, mis muudaks maakohtu järeldused ebaõigeks. Üldjuhul ei ole selle tõendamiseks vajadust ning kolleegiumi hinnangul on ka ilma asutusesisest reeglistikku arvestamata ilmne, et hageja ei tõendanud VTL põhimõtte järgmist.
9.Järgnevalt hindab kolleegium, kas maakohus jättis põhivõla 2199,14 eurot ületavas osas õigesti välja mõistmata. Seejuures tuleb arvestada, et kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning TsMS § 651 lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus maakohtu otsusega välja mõistetud põhivõlga vähendada.
9.1.Kohtupraktikas on selgitatud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja VTL põhimõtte rikkumise korral määrama tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja VTL põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama kohtumenetluses oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu kogu laenusumma on muutunud sissenõutavaks (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24).
9.2.Kohtupraktikas on leitud, et kui laenu lõpptähtaeg ei ole saabunud ning laenuandja ei ole tagasimakseid uuesti määranud, ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses on hageja põhinõue sissenõutavaks muutunud (TartRgKo 24.05.2024, 2-23-107737, p 11, TallRgKo 24.05.2024, 2-23-146953, p 11.2). Praegusel juhul ei ole laenu lõpptähtaeg saabunud ning laenuandja ei ole tagasimakseid uuesti määranud, mistõttu leidis maakohus õigesti, et hageja ei saa tugineda põhiosa võlale ega laenulepingu ülesütlemisele.
9.3.Vastuseks hagejale märgib kolleegium, et nõustuda ei saa, et VTL rikkumise korral oleks kostja pidanud igakuiselt tasuma algse kuumakse 332 eurot ja see oleks arvestatud põhiosa katteks. Õiguskirjanduses on selgitatud, et krediidiandjal tuleb tagasimaksed lepingu sõlmimise hetke seisuga uuesti määrata, st enamtasutud intressi ja muude tarbija makstud tasude võrra vähendab krediidiandja kogu tarbija poolt võlgnetavat krediidi põhiosa ning jagab vähendatud põhiosa tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varem kokkulepitud tingimustele (nt on lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe aasta jooksul kaheteistkümne võrdse tagasimaksena) (VÕS komm, § 4034 lg 7, 3.a.aa).
9.4.Praegusel juhul kohustus kostja tagastama laenu igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus ajavahemikul 10.03.2021–10.12.2027, s.o 72 osamaksega. Üksnes põhiosa tagastamisel oleks kostja pidanud tasuma 245,83 eurot kuus (17 700÷72). Maakohus tuvastas, et kostja ei tasunud laenumakseid alates 10.11.2021 ja laenuandja ütles lepingu üles alates 14.03.2022. Seega ka siis, kui laenuandja oleks VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimaksed uuesti määranud, ei oleks laenulepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 järgi kehtiv olnud.
2-22-6662
10.Kokkuvõttes järeldas maakohus õigesti, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, ning jättis hageja põhinõude õigesti rahuldamata. Kolleegium ei anna TsMS § 651 lg 1 järgi hinnangut, kas põhinõude osaline väljamõistmine oli õiguspärane, sest see väljuks kaebuse piiridest. Et hageja ise ei ole palunud maakohtu otsust põhinõude rahuldamise osas tühistada, ei vasta kohus hageja väitele, et põhinõude kujunemine maakohtu lahendis ei ole jälgitav. Hageja ei ole kõrvalnõuete rahuldamata jätmise osas eraldi vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et maakohus jättis kõrvalnõuded õigesti rahuldamata, nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostjal menetluskulusid ei tekkinud, mistõttu ringkonnakohus neid rahaliselt kindlaks ei määra (TsMS § 173 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.