Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: A-L V (e-post xxx); Kostja: A L (isikukood xxx, elukoht xxx).
RESOLUTSIOON
1.Jätta OK Incure OÜ hagi A La vastu võla nõudes rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, Ab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 941,08 eurot, intressi 132,07 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 162,62 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja XXX AS sõlmisid 01.10.2019 arvelduskrediidilepingu nr xxx, mille alusel on kostjale tehtud väljamakseid kokku 2950 eurot. Arvelduskrediidilepingu aastane intressimäär oli 41,9% ja krediidikulukuse määr 54,16%. Kostja teostas põhiosa katteks tagasimakseid kokku 2008,92 eurot.
3.XXX AS ütles lepingu 15.12.2022 üles ja loovutas 11.01.2023 nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohaga ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Krediidiandja XXX AS ja kostja sõlmisid 01.10.2019 arvelduskrediidilepingu nr xxx (dtl 2327), mille alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 2000 eurot. 01.10.2019 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 54,16% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 941,08 eurot, intress 132,07 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 162,62 eurot.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja krediidiandja XXX AS sõlmisid 01.10.2019 tarbijakrediidilepingu (dtl 23-27). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti 2950 eurot.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX AS loovutas oma nõude hagejale, millest teavitati kostjat 11.01.2023 teatisega (dtl 42-43). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust 2/6
tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
11.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 3/6
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Kohus kohustas hagejat 03.04.2024 kirjaga (dtl 52-56) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal esitada andmed krediidi kulukuse määra kontrollimiseks ning esitada tõendid laenusummade kostjale üleandmise kohta.
13.Hageja on 03.05.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et krediidiandja tuvastas kliendi sissetulekud, võttes arvesse kliendi enda esitatud (500 eurot), AS-ilt Pensionikeskus (väljamaksete ajal) ja arvelduskonto väljavõttelt (245,59 eurot) saadud info. Arvesse võeti kliendilt saadud info tema finantskohustuste (114 eurot) kohta. Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring.
14.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija krediidivõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 6072) perioodi 10.10.2018-01.10.2019 kohta nähtub, et kostjal puudus enne 01.10.2019 lepingu sõlmimist augustis, septembris ja oktoobris 2019. a. püsiv sissetulek. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandjal tekkida kindlust kostja maksevõime osas üksnes seetõttu, et kostja kontole tehti ülekandeid kolmandate isikute poolt, kuna tegemist ei olnud kostja püsiva sissetulekuga. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 78-88) perioodi 01.02.2022-07.06.2022 kohta nähtub, et kostja töötasu veebruaris ja märtsis 2022. a. oli 500 eurot, aprillis 2022. a. kostja töötasu ei saanud ning mais 2022. a. oli töötasu 1000 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada kostja sissetulekute hulka makseid kolmandatelt isikutelt, sularaha sissemakseid ega laenude väljamakseid, kuna tegemist ei ole kostja püsiva sissetulekuga. Samuti nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 78-88) perioodi 01.02.2022-07.06.2022 kohta, et kostjal olid kahest krediidilepingust tulenevalt finantskohustused xxx OÜ eest ning ühest krediidilepingust tulenevad finantskohustused xxx AS-i ees. Enne XXX AS-i poolt väljamakse tegemist 07.06.2022, tegi kostja mais 2022. a. xxx OÜ-le tagasimakseid kokku 944,20 eurot ja xxx ASile 49,83 eurot, s.o kokku 994,03 eurot. Seejuures oli kostja mais 2022. a. saadud töötasu üksnes 1000 eurot. Võttes arvesse, et hagiavalduse sisulise osa p 1.3 kohaselt pidi kostja tasuma igakuiselt 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ei oleks kostja sissetulekust 4/6
krediidiandjale tagasimakseks mais 2022. a. enam piisanud. Hageja ei ole esitanud andmeid ega tõendeid, et enne 25.08.2022 väljamaksete tegemist oleks krediidiandja küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet ja selle alusel kostja krediidivõimelisust hinnanud. Lisaks märgib kohus, et kostja pangakonto väljavõttelt ei nähtu ka üüri- või kommunaalmakseid. Hageja 03.05.2024 menetlusdokumendi lisa 2 (dtl 73-77) kohaselt märkis kostja taotlusel enda elamiskuludeks 50 eurot. Hageja ei ole esitanud selgitusi ega tõendeid, millest nähtuvalt oleks krediidiandja küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi elamiskulude suuruse osas, sh kas keegi teine kannab kostja asemel tema elamiskulud, sh majapidamiskulud. Samuti nähtub 01.02.2022-07.06.2022 pangakonto väljavõttelt, et kostja on teinud makseid teis(t)e kostja nimel oleva(te) pangakonto(de) vahel, kuid hageja ei ole esitanud kostja teis(t)e pangakonto(de) väljavõtteid. Kohus leiab, et kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostjal oli arvukalt kohustusi ning kostja töötasust ei piisanud kostja väljaminekute katmiseks. Eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 01.10.2019 krediidilepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
15.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
16.Kohus andis hagejale 03.04.2024 kirjaga (dtl 52-56) võimaluse esitada teave kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev) ning VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti 14 päeva jooksul alates 03.04.2024 kirja kättesaamisest. 03.04.2024 kiri toimetati hagejale kätte 11.04.2024. 03.05.2024 esitas hageja seisukoha, kuid vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtu määratud tähtajaks VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust.
17.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
18.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. 5/6
19.Kohus on seisukohal, et kuna krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 403 4 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hageja hagi tuleb lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu seisukohast tsiviilasjas nr 2-22-147995 jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma asjaoludeta tagasimaksete kohta ja ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik muuhulgas hinnata, kas krediidileping on kehtivalt üles öeldud ega, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.
20.Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagi rahuldamata.
21.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 1275,77 eurot. Menetluskulud
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
23.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
24.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
6/6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.