25. september 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-134980
Tsiviilasi
Swedbank AS-i väljamõistmiseks
hagi
V.H
vastu
võlgnevuse
Tsiviilasja hind
6972,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank AS (registrikood lepinguline esindaja Külli Reinfeld
10060701),
Kostja V.H (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Swedbank AS-i (registrikood 10060701) hagi V.H (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista V.H-lt Swedbank AS-i kasuks 6526,61 eurot, sh põhinõue 4454,64 eurot, intress 358,91 eurot ja 12. septembri 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1713,06 eurot.
3.Välja mõista V.H-lt Swedbank AS-i kasuks viivis määraga 10% aastas põhinõude (4454,64 eurot) tasumata osalt alates 13. septembrist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
6.Välja mõista V.H-lt Swedbank AS-i kasuks menetluskulud 630 eurot (riigilõiv).
7.Välja mõista V.H-lt Swedbank AS-i kasuks viivis menetluskulude 630 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
1 (8)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 13. septembril 2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse V.H (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 17. novembril 2022, mida täpsustas 22. detsembril 2022. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 6526,61 eurot, millest põhiosa on 4454,64 eurot, intress on 358,91 eurot ja viivis on 1713,06 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 10% aastas põhivõlgnevuselt (4454,64 eurolt) alates 13. septembrist 2022 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.06.2019 laenulepingu nr 19-049987-AL, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 11 600 eurot intressimääraga 10% aastas ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 15.05.2024. Kostja kohustus tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol, et hageja saaks debiteerida lepingujärgseid makseid (lepingu p 4.1). Intressi arvestamisel lähtus hageja tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast (lepingu p 5.1). Kostja kohustus iga kuu tasuma intressi lepingus fikseeritud intressimäära alusel tagastamata laenusummalt. Kostja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevat laenusumma tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustust, mistõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus. Kui arvelduskontol ei olnud raha tasumisele kuuluva summa maksmiseks, oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja hinnakirjas toodud määra alusel (lepingu p 8.1). Hageja hinnakirja järgne viivisemäär oli hagi esitamise ajal EKP intress + 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Hinnakirja järgi on hagejal pärast lepingu ülesütlemist õigus nõuda kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras aastas, s.o 10% aastas. Hagejal oli õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja oli täielikult või osaliselt hiljaks jäänud kolme järjestikuse laenusumma tagasimaksega ega tasunud võlgnevust ka kahe nädala jooksul pärast pangalt vastavasisulise nõude saamist (lepingu p 11.1.1.).
2 (8)
Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja kostjale 21.02.2020 lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kuni 09.03.2020 kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ülesöelduks. 08.03.2020 kirjas palus kostja võlgnevuse tasumiseks tähtaja pikendust. Hageja võimaldas kostjale tähtaja pikendust kuni 12.03.2020. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ka hageja poolt täiendavalt antud tähtaja jooksul, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 12.03.2020, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on seisuga 12.09.2022 kokku 6526,61 eurot, millest põhiosa on 4454,64 eurot, intress on 358,91 eurot ja viivis on 1713,06 eurot. Põhivõlgnevus tekkis alates 15.12.2019 ning lepingu ülesütlemise ajaks oli põhivõlgnevus 383,53 eurot. Lepingu ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks oli kostja osaliselt või täielikult võlgnevuses kolme järjestikuse põhiosa maksega järgnevalt: 15.12.2019 (tasumisele kuulus 161,33 eurot, millest kostja tasus 15.12.2019 0,02 eurot ja 03.01.2020 98,72 eurot), 15.01.2020 (tasumisele kuulunud 159,85 eurot on kogu ulatuses tasumata) ja 15.02.2020 (tasumisele kuulunud 161,09 eurot on kogu ulatuses tasumata). Nimetatud maksed muutusid sissenõutavaks alates 15.12.2019, 15.01.2020 ja 15.02.2020 kell 00.00. Lepingu ülesütlemise teatise väljastas hageja kostjale 21.02.2020, milliseks ajaks oli kostja võlgnevuses kolme järjestikuse põhiosa maksega. Lepingu ülesütlemise tulemusena muutus sissenõutavaks ka kogu tagastamata laenujääk 10 416,39 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli põhivõlgnevus pärast lepingu ülesütlemist 10 799,92 eurot, millest on perioodil 01.04.2020–17.06.2022 tasutud kokku 6345,28 eurot. Kõik pärast lepingu ülesütlemist toimunud laekumised on arvestatud põhivõlgnevuse katteks. Seega on põhivõlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga 4454,64 eurot. Kostjal on tasumata intressimaksed alates 15.12.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 358,91 eurot järgmiselt: 15.12.2019 91,34 eurot; 15.01.2020 93,57 eurot; 15.02.2020 93 eurot; 12.03.2020 81 eurot. Eeltoodust nähtub, et lisaks põhivõlgnevusele oli kostja lepingu ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks võlgnevuses ka kolme järjestikuse intressimaksega. Hageja viivisenõue perioodi 16.12.2019–12.09.2022 eest on 1713,06 eurot. Kostja vastus
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 16. septembril 2023 avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 317 lg 5 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 16. oktoobril 2023. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
4.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
3 (8)
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
6.Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 17.06.2019 sõlmitud laenulepingu nr 19-049987-AL. Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja laenu 11 600 eurot ning kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena ning tasuma intressi. Kostja kohustus hagejale ajavahemikus 15.07.2019–15.05.2024 tegema 59 osamakset. Esimese osamakse suurus oli 168,51 eurot, 2.–58. osamaksete suurused olid 252,23 eurot ja 59. osamakse suurus oli 251,51 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks (dtl 27–33). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). Poolte vahel 17.06.2019 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt hindab kohus, kas hageja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh
4 (8)
-
muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
7.2.Hageja on välja toonud, et kostja krediidivõimelisust hinnates võttis hageja arvesse laenu väljastamisele eelnenud perioodil 01.12.2018–22.05.2019 kostja pangakonto väljavõtte. Kostjale laekus igakuine töötasu sissetulek ettevõttest keskmise suurusega 1466,02 eurot. Krediidikohustused ja maksehäired kostjal puudusid. Kostja avaldas laenu taotlemisel, et ta elab vanemate juures ja kostja pangakonto väljavõttest ei nähtunud igakuiseid regulaarseid kulusid eluasemele. Hageja arvestas üldkohaldatava määrana majapidamiskuluna 370 eurot. Laenulepingu kuumakse oli 252,23 eurot, mis moodustas kostja keskmisest igakuisest sissetulekust umbes 17,21%. Pärast krediidikohustuse tasumist jäi kostjal igakuisteks kuludeks umbes 1213,79 eurot. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.12.2018–22.05.2019 kohta, millest nähtub, et kostjale laekus igakuine regulaarne (töötasu) sissetulek, mille kuue kuu keskmine on 1466,02 eurot (dtl 171–182). Konto väljavõttest nähtub, et kostja igakuiseks kohustuseks oli tasuda pangale elukindlustuse makseid, mille suurused olid vahemikus 12,71– 13,84 eurot. Samuti tasus kostja detsembris, veebruaris ja mais Elisa Eesti AS-ile 50 eurot. Muid kohustusi kostjal ei nähtu. Kostja igakuiste kohustuste keskmine suurus oli seega 38,09 eurot. Samuti ei nähtu kostjal igakuiseid eluasemega seotud kulusid. Laenulepingu kuumakse suuruseks oli 252,23 eurot, mis ajas ei suurenenud kindla intressimäära tõttu. Pärast kohustuste täitmist ja majapidamiskulude mahaarvamist jäi kostjale igakuiselt 805,70 eurot. Eeltoodud hageja kogutud andmete pinnalt võis järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja on tõendanud, et hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja oli laenu saamise ajal krediidivõimeline.
8.Järgmisena tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1.
5 (8)
VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Hageja tõi välja, et krediidi kulukuse määr oli lepingu sõlmimise ajal 10,64% aastas, mis avaldatakse protsentides laenusummast ja väljendab laenusaajale laenusumma kasutamisest tulenevate kulude (intress, lepingutasu) koormust aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, laenulepingus kokkulepitud intressimäära, tagastamise lõpptähtpäeva, laenulepingu tasu ja tagasimaksete tähtpäevi eeldusel, et krediidisumma võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 10,64% aastas. Lepingutasu oli 0 eurot, intressimäär oli 10% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 59 osamaksega (dtl 27). Laen on kostjale välja makstud 17.06.2019 (dtl 79). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 17.06.2019 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,01% (kohaldus alates 01.01.2019 kuni 30.06.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 60,03%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 10,64% (dtl 34, 39). Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 10,47%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.
9.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu p 11.1. ja 11.1.1. näeb ette, et pangal on õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt hiljaks jäänud kolme järjestikuse laenusumma tagasimaksega ega tasu võlgnevust ka kahe nädala jooksul pärast pangalt vastavasisulise nõude saamist. Hageja tugineb sellele, et kostja jäi osaliselt või täielikult võlgnevusse kolme järjestikuse põhiosa maksega järgmiselt: 15.12.2019 osamaksega (tasumisele kuulus 161,33 eurot, millest kostja tasus 15.12.2019 0,02 eurot ja 03.01.2020 98,72 eurot), 15.01.2020 osamaksega (tasumisele kuulunud 159,85 eurot on terves ulatuses tasumata) ja 15.02.2020 osamaksega (tasumisele kuulunud 161,09 eurot on terves ulatuses tasumata). Hageja saatis kostjale 21.02.2020 lepingu ülesütlemise teatise ja andis täiendava tähtaja kogunenud võla tasumiseks hiljemalt 09.03.2020 (dtl 50). Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ülesöelduks. Hageja võimaldas kostjale tähtaja pikendust kuni 12.03.2020 (dtl 78). Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid 6 (8)
kohustusi ka hageja poolt täiendavalt antud tähtaja jooksul, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 12.03.2020. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses ja lepingus sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja saab krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 4454,64 eurot, mille välja mõistmist hageja taotleb. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 4454,64 euro väljamõistmiseks kostjalt.
10.Hageja palub kostjalt välja mõista intressi 358,91 eurot. Kostjal on tasumata neli maksegraafikujärgset intressimakset – 15.12.2019 makse summas 91,34 eurot; 15.01.2020 makse summas 93,57 eurot; 15.02.2020 makse summas 93 eurot; 12.03.2020 (kuni lepingu ülesütlemiseni) makse summas 81 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt on laenusaaja kohustatud tasuma intressi iga kuu 15. kuupäevaks alates 15.07.2019, intressimäär on 10% aastas. Kohus rahuldab hageja nõude intressi 358,91 euro väljamõistmiseks kostjalt.
11.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise 1713,06 eurot perioodi 16.12.2019–12.09.2022 eest. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 10% aastas põhinõudelt (4454,64 eurolt) alates 13.09.2022 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Laenulepingu p 8.1. näeb ette, et kui arvelduskontol ei ole laenusumma tasumise tähtpäeval piisavalt raha tasumisele kuuluva summa maksmiseks, on pangal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates panga hinnakirjas toodud määra alusel (dtl 30). Hinnakirjast nähtuvalt oli viivisemäär EKP intress + 8% aastas, s.o 0,022% päevas (dtl 49). Hinnakirja järgi on hagejal pärast lepingu ülesütlemist õigus nõuda kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras aastas, s.o 10% aastas (dtl 49). Kostja jäi viivitusse alates 15.12.2019 osamaksest. Kostjal tekkis võlgnevus alates 16.12.2019 (dtl 9). Kostja viivisevõlg perioodi 16.12.2019–12.09.2022 eest on 1713,06 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude viivise 1713,06 euro väljamõistmiseks. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise määraga 10% aastas põhinõude (4454,64 eurot) tasumata osalt alates 13.09.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 7 (8)
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
13.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
13.1.Hagilt hinnaga 6972,07 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 630 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 630 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
14.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.