AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali hagi Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
667 199,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali (registrikood 11223507) kaudu), lepingulised esindajad vandeadvokaat Jüri-Karl Leppik ja vandeadvokaat Raiko Lipstok Kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395), lepingulised esindajad vandeadvokaat Andrus Kattel ja vandeadvokaat Marika Mugur
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 03.09.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.04.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-22-7749 muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) kanda.
Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) AS INGES KINDLUSTUS kasuks menetluskuludena välja 5061,02 eurot.
4.Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) AS INGES KINDLUSTUS kasuks välja viivis menetluskuludelt 5061,02 eurolt
2-22-7749 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 24.05.2022 Harju Maakohtule AS INGES KINDLUSTUS (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista põhivõla 599 999,99 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 19 200 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt oli hageja kindlustanud veduki DAF (registreerimismärgiga XXXXXX), mis põhjustas 05.12.2014 Saksamaal liiklusõnnetuse. Õnnetuse toimumise hetkel vedas veduk haagist (registreerimismärgiga YYYYY), mille kindlustusandjaks oli kostja. Õnnetuse tagajärjel tekkis kahju ning hageja on hüvitanud 2021. aasta lõpus kannatanutele varakahju 1 199 999,99 eurot.
2.1.Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo 21.03.2016 ringkirja kohaselt jaotatakse Saksamaa õiguse järgi vastutus veduki kindlustusandja ning haagise kindlustusandja vahel võrdselt ehk mõlemad vastutavad tekkinud kahju eest võrdses ulatuses ning peavad hüvitama 50% tekkinud kahjust.
2.2.06.09.2019 sõlmisid hageja ja kostja tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 107 000 eurot, kuid kahju ei piirdunud üksnes kompromissiga hõlmatud nõuetega. Kahjuhüvitise osas pidas hageja agent kahju kandnud isikutega läbirääkimisi 2017. aasta lõpust kuni 2021. aasta novembrini.
2.3.Hageja agent maksis 24.11.2021 varalise kahju hüvitisena välja kokku 1 199 308,48 eurot järgmiselt: -
384 056,34 eurot maksti välja Deutsche Bahn Regio AG-le liiklusõnnetuses osalenud rongi parandamise kulude hüvitamiseks; 815 252,14 eurot maksti välja Deutsche Bahn Netz AG Regionalbereich Westile raudteeülesõidu parandamise kulude hüvitamiseks.
2-22-7749
2.4.Hageja agent maksis 01.12.2021 varalise kahju hüvitisena kokku välja 691,51 eurot järgmiselt: - 145,91 eurot maksti välja NMle purunenud prillide eest; - 110,22 eurot maksti välja RRle mobiiltelefoni parandamise kulude eest; - 41,33 eurot maksti välja SVle purunenud mobiiltelefoni ja pükste eest; - 44,09 eurot maksti välja MKle purunenud prillide ja pükste eest; - 349,96 eurot maksti välja MAle purunenud kohvri, arvuti, käekella, pükste ja jope eest.
2.5.Hageja hüvitas oma agendile kõik tehtud väljamaksed. Hageja teavitas kostjat 30.12.2021 eeltoodud maksete tegemisest. Kostja hageja nõudele ei reageerinud ega ole nõutud summat (599 999,99 eurot) hagejale tasunud.
2.6.Euroopa Kohtu selgituste kohaselt saab veduki kindlustusandja esitada solidaarvõlasuhtest tuleneva regressinõude haagise kindlustusandja vastu, kui on täidetud järgmised tingimused: haagise valdaja hüvitamiskohustus on lepinguväline võlasuhe Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.07.2007 määruse nr 864/2007 (Rooma II) määruse 2 artikkel 1 tähenduses, haagise valdaja hüvitamiskohustuse olemasolu tuleb tuvastada selle riigi õiguse järgi, kus leidis aset liiklusõnnetus, kindlustusandja kohustus tasuda kindlustusvõtja eest kannatanutele hüvitist tuleneb kindlustusvõtjaga sõlmitud lepingust ning sellele võlasuhtele ei kohaldu Rooma II määrus. Kindlustusandja tagasinõudeõigus teise kindlustusandja vastu tuleb välja selgitada õiguse järgi, mis kohaldub kindlustuslepingutele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I) määruse artikli 7 järgi.
2.7.Hageja leidis, et kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksa õigus. Rooma II määruse artikkel 4 lõike 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib. Järelikult kohaldub kannatanute ning kahju tekitaja ja tema eest vastutava kindlustusandja vahelistele õigussuhetele Saksamaa Liitvabariigi õigus. Samale seisukohale jõudis Tallinna Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-15908, kus lahendati samadel asjaoludel ja samade poolte vahel varasemat isikukahju hüvitamise nõuet (otsuse punkt 10.1).
2.8.Saksa õiguse järgi vastutab haagisega kahju tekitamise eest veduki juht. Straßenverkehrsgesetz (StVG) § 7 lõige 1 näeb ette, et kui mootorsõiduki või selle juurde kuuluva ja sellega kaasa sõitva haagise käitamisel saab inimene surma, tervisekahjustuse või kehavigastuse või saab asi kahjustada, on valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva kahju hüvitama. Seega vastutab haagisega veduki juht liiklusõnnetuse põhjustamisega kolmandatele isikutele põhjustatud varalise kahju eest StVG § 7 lõike 1 alusel. Sama leidis Tallinna Ringkonnakohus otsuse p-s 11.2.
2.9.Saksa õiguse järgi vastutavad kahju hüvitamise eest haagise ja veduki kindlustusandjad. StVG § 17 lõikes 1 on sätestatud, et kui kahju tekitavad mitu mootorsõidukit ja nende valdajad on seaduse järgi kohustatud kahju hüvitama, sõltub sõidukite omavahelises suhtes nii kahju hüvitamise kohustus kui ka hüvitise ulatus eelkõige sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt ühe või teise valdaja poolt põhjustatud. StVG § 17 lõike 4 järgi kohaldatakse eelnevalt välja toodud sätet ka juhul, kui kahju on põhjustanud haagisega veduk. StVG § 18 lõike 3 järgi lähtutakse eelnevalt välja toodust sõiduki valdaja ja juhi vahelises suhtes. Saksamaa Ülemkohus on 27.10.2010 otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08 selgitanud, et kuivõrd veduk ja haagis on ühtne käitamis- ja vastutusüksus, ei saa rääkida juhi kui veduki valdaja ja juhi kui haagise valdaja erinevast vastutuse ulatusest. Seda on kinnitanud Saksamaa
2-22-7749 Rohelise Kaardi büroo. Seega haagise valdaja ja veduki valdaja omavahelises õigussuhtes jaguneb vastutus kolmandatele isikutele tekitatud varalise kahju eest võrdselt ehk mõlemad vastutavad 50% osas.
2.10.See kohustus on Eesti õiguses VÕS § 65 lõike 1 mõttes solidaarkohustus. Sama leidis Tallinna Ringkonnakohus otsuse punktis 10.2. Kostja ja haagise omanik on omavahelises suhtes vastavalt VÕS § 521 lõikele 2 solidaarvõlgnikud, kuid kostja ei või kohustuse täitmisest omavahelisele suhtele tuginedes keelduda VÕS § 521 lg 5 alusel (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkt 11.3). Seega on kostja kohustatud täitma nõuded, mis seonduvad liikluskindlustusjuhtumiga ning mille eest lasub vastutus haagise käitajal.
2.11.Hageja tagasinõue kostja vastu on tuletatav ka mitmekordse kindlustuse põhimõttest. Veduki ja haagise eraldi kindlustamise puhul on tegemist mitmekordse kindlustusega VÕS § 486 tähenduses, kuivõrd veduki valdaja/omanik ja haagise valdaja/omanik on kohustusliku liikluskindlustusega kindlustanud end sama riski vastu. Seega on hageja ja kostja VÕS § 486 lõike 1 järgi solidaarvõlgnikud ning vastutavad omavahelises suhtes vastavalt VÕS § 486 lõikes 3 sätestatule ehk võrdeliselt sellega, mida kumbki pool peab kindlustuslepingu järgi maksma. Kuivõrd Saksamaa õiguse kohaselt vastutavad veduki omanik ja haagise omanik võrdsetes osades, on hagejal ja kostjal omavahelises suhtes kohustus hüvitada kahju võrdsetes osades (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkt 11.4).
2.12.Hagejal on kostja vastu tagasinõue ka Rohelise Kaardi regulatsiooni alusel. Eesti on liitunud Rohelise Kaardi Büroo Nõukoguga. Nõukogu sisemääruse järgi kohustuvad kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad artikli 1 järgi kinni pidama Nõukogu sisemääruses sätestatust. Vastavalt Nõukogu sisemäärusele kohustuvad selle liikmed ehk kindlustusandjad ja fondid õigustatud kindlustusandja nõudel hüvitama teise liikmesriigi territooriumil toimunud liiklusõnnetusega tekitatud kahju. Seejuures kohaldatakse kindlustusjuhtumi korral makstavatele hüvitistele kahju tekkimise koha õigust (Nõukogu sisemääruse § 3 lg-d 1 ja 4). Kuna veduki omanik ja haagise omanik vastutavad kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest solidaarselt, on Saksamaa Rohelise Kaardi Bürool õigus Nõukogu sisemääruse §-de 5 ja 6 alusel esitada nõue kahju hüvitise tasumiseks hageja ja kostja vastu.
2.13.Hageja agent tegutses Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo loal ning seeläbi on hageja agendi nõue kahjuhüvitise tasumiseks võrdsustatud Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo nõudega. Seetõttu sai hageja agent vastavalt Nõukogu sisemääruse §-dele 5 ja 6 esitada nõudeid nii kostja kui ka hageja vastu kannatanutele välja makstud kahju hüvitise tasumiseks. Kuna hageja tasus hageja agendile kannatanutele välja makstud kahjuhüvitise, omandas hageja tema agendile kuuluva nõudeõiguse kostja vastu Nõukogu sisemääruse järgi.
2.14.Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Hageja tagasinõude aegumine sõltub kannatanute nõuete aegumisest VÕS § 70 lõike 2 järgi. Kõik kannatanud olid hiljemalt 31.12.2017 teatanud, et neil on kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud nõue. Kuni hageja kohustuste täitmiseni või täitmisest keeldumiseni oli Saksa õiguse järgi aegumistähtaeg peatunud.
2.15.Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat. Iseenesest on õige kostja viide Saksa tsiviilseadustiku (BGB ) §-le 195 ja § 199 lõikele 1, mille kohaselt aeguvad nõuded kolme aasta jooksul ning aegumist arvestatakse nõude tekkimisele järgneva aasta esimesest päevast juhul, kui võlausaldaja teab nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kannatanute nõuded ei saanud olla 31.12.2017 aegunud, sest aegumistähtaja kulgemine algas 31.12.2014 ja ilma peatumiseta oleksid nõuded aegunud 01.01.2018. Kuivõrd 31.12.2017 oli pühapäev ning
2-22-7749 01.01.2018 on Saksamaal riigipüha, oleks aegumistähtaja viimane päev olnud 02.01.2018. Kostja ei ole aga arvestanud aegumise peatumist.
2.16.Kuigi liiklusõnnetus toimus 2014. aastal ning kahju tekkimise fakt ja kahju hüvitamise kohustus olid selged, ei olnud selge hüvitiste osakaalu jagunemine kannatanute vahel, mistõttu ei teinud hageja hüvitamise otsust enne 2021. aasta lõppu. Tekkinud kahju ületas hageja vastutuse piirmäära. Saksa kohustusliku kindlustuse seadus näeb ette kindlustusandjate vastutuse minimaalse piirmäära. Saksa seaduses sätestatud vastutuse piirmäära ületamine oli ilmne vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist, kuivõrd nii DB Regio AG kui ka DB Netz AG nõuded ületasid seda piirmäära. Seetõttu pidi hageja välja selgitama kogu õnnetusega tekitatud kahju suuruse, et oleks võimalik määrata igale kannatanule makstava hüvitise suurus, arvestades selle suhet kogukahjusse.
2.17.Kannatanute nõuete aegumistähtaja kulgemine oli alates nõuetest teatamisest Saksa kindlustusõiguse erisätete järgi peatunud. Saksa kindlustuslepingu seaduse (VVG) § 15 näeb ette, et kui kindlustuslepingust tulenevast nõudest on kindlustusandjale teatatud, on aegumine peatunud kuni ajahetkeni, kui kindlustusandja kirjalik otsus selle nõude kohta on nõude esitajale kätte toimetatud. Järelikult on kannatanute nõuete aegumine peatunud alates sellest, kui hageja agendile oli nõuetest teada antud kuni nõuete kohta otsuste (väljamaksete) tegemiseni. Tegu on erinormiga võrreldes muude aegumist puudutavate sätetega. Aegumine oli peatunud kuni ajani, mil hageja tegi hüvitamisotsuse.
2.18.Lisaks oli aegumine peatunud ka läbirääkimiste tõttu kannatanutega BGB § 203 järgi. Võlausaldajad olid 2017. aasta lõpuks nõuetest teavitanud. Hageja agendi advokaadibüroo Riehn & Liermann advokaat Andreas Becker kirjutas 29.12.2017 DB Netz AG-le kirja. Advokaat selgitas, et kuna raudteeülesõidu parandustööd ei ole veel lõppenud, ei ole võimalik veel nõuete rahuldamise lõplikku määra paika panna. Samal ajal kinnitas advokaat, et nõuete aegumistähtaeg lõppeb küll 02.01.2018, kuid hageja vastu esitatud nõuete aegumine on läbirääkimiste tõttu peatunud ja hageja ei esita nende nõuete suhtes aegumise vastuväidet. Aegumise peatumise mõttes ei ole määrav, et nõuete täpne suurus polnud osade kannatanute puhul selge, sest Saksa õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt piisas aegumise peatumiseks juba sellest, kui kannatanu on näiteks õnnetuse toimumisest teada andnud.
2.19.MA teavitas kahju tekkimisest 11.03.2016. MK esindaja teavitas kahjust 29.12.2014. SV hooldaja HV teavitas 25.09.2016 e-kirjaga, milline kahju oli SVle tekkinud. RR esindaja teavitas kahjust 29.02.2016 saadetud kirjaga. DB Regio AG teavitas kahju tekkimisest 25.02.2016. DB Regio AG töötaja HL teatas 25.02.2016, et DB Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot, millele võib hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Netz AG töötaja SJ saatis 01.03.2016 e-kirja, millega andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud kahju vähemalt summas 1 131 040,96 eurot ning sellele lisandub veel vähemalt 700 000 eurot. Bundeseisenbahnvermögen teavitas 09.02.2016, et MNl on tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Seega olid kõik kannatanud enda nõuetest teavitanud aegumistähtaja jooksul ning nende nõuete aegumine oli peatunud kuni väljamaksete tegemiseni.
2.20.Hageja tagasinõue kostja vastu ei ole aegunud lähtudes ka solidaarvõlgnike aegumise eriregulatsioonist. Hageja agent maksis 24.11.2021 varalise kahju hüvitisena välja 1 199 308,48 eurot ning 01.12.2021 kokku välja 691,51 eurot. Hageja tasus nende väljamaksete eest agendile vastavalt 26.11.2021 ja 22.12.2021. VÕS § 70 lõike 2 kohaselt ei aegu solidaarvõlgniku tagasinõue enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis
2-22-7749 kohustuse. Kui lähtuda konservatiivselt sellest, et hageja agent tegi esimese väljamakse 24.11.2021, siis kuue kuu pikkune tähtaeg oleks lõppenud kuus kuud hiljem samal kuupäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lõige 3) ehk 24.05.2022. Hageja esitas 24.05.2022 käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse. Kuivõrd kannatanute nõue hageja vastu ei olnud täitmise hetkel aegunud (VÕS § 70 lg 3) ja hageja esitas 24.05.2022 ehk kuue kuu jooksul kohustuse täitmisest kostja vastu hagi (VÕS § 70 lg 2), ei ole hageja tagasinõue kostja vastu aegunud.
2.21.Alternatiivselt oli kannatanute nõuete aegumine peatunud üldnormi alusel, mis puudutab läbirääkimisi. Vandeadvokaat Andreas Becker on hageja esindajana saatnud 04.02.2016 üleskutsed teadaolevatele kannatanutele, et nad esitaksid oma nõuded. Sealjuures on kirjas välja toodud, et jaotamise protseduur võib aega võtta. Seega, kui erinormid ei kohalduks, oleks see üleskutse käsitatav nõude üle läbirääkimistele kutsumisena. Seejärel esitasid seitse kannatanut enda nõuded. Kuivõrd ükski kannatanu ega hageja ei lõpetanud läbirääkimisi enne väljamaksete tegemist, siis oli kannatanute nõuete aegumine peatunud alternatiivselt ka BGB § 203 alusel kuni väljamaksete tegemiseni. Jaotamise protseduur venis lõpliku kahju suuruse väljaselgitamise tõttu, sest õnnetuskoha ehk raudteeülesõidu taastamise kulude üle oli kolmandate isikute vahel läbirääkimised.
2.22.Üks raudteeülesõiduni viiv tee oli Münsteri linna omandis ja teine tee kuulus NordrheinWestfaleni liidumaale. Kolmanda osapoolena oli seotud raudtee omanik DB Netz AG. Vana raudteeülesõidu taastamine endisel kujul ei olnud võimalik, sest taastamine pidi vastama uutele regulatsioonidele ning kõigil osapooltel oli eriarvamusi taastamise suhtes. Hageja küsis DB Netz AG-lt mitmel korral, miks osapoolte vahel läbirääkimised venivad, kuid ei ole saanud ametlikku vastust, mis põhjustas nende osapoolte vaheliste läbirääkimiste venimise. Hageja ei olnud nendes läbirääkimistes osaline ning tal puudub konkreetne teave läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta. Samal ajal oli VVG § 15 ja § 115 lõike 2 ja BGB § 203 järgi kannatanute nõuete aegumine peatunud sõltumata sellest, mis oli nende läbirääkimiste sisu.
2.23.Hageja nõustus, et aegumistähtaeg kulgeb solidaarvõlgnike suhtes individuaalselt, kuid ei nõustu, et hageja nõue kostja vastu oleks olnud hagi esitamisel aegunud. Käesolevas asjas ei oma VÕS § 70 lõikest 2 tulenevalt kostja ja kannatanute vahelises õigussuhtes tekkinud nõuete aegumistähtaja kulgemine tähtsust. Riigikohtu praktika järgi tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmajoones tuvastada, millal oleks aegunud võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu nõue esitati. Kuna kannatanud esitasid nõude hageja vastu, tuleb tuvastada, kas kannatanute nõuded olid täitmise hetkel hageja suhtes aegunud. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli peatunud alates nõuete esitamisest hagejale kuni nende kohta otsuse tegemiseni ehk käesoleval juhul nende rahuldamiseni. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Kui nõue ei oleks aegunud, on see põhjendamatu ja tõendamata.
3.2.24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi seoses sama 05.12.2014 toimunud liiklusõnnetusega tsiviilasjas nr 2-17-15908. Hageja soovis kostjalt tagasi saada 50% väidetavalt tasutud summadest põhjendusel, et Saksamaa õigus näeb ette veduki ja haagise
2-22-7749 kindlustusandja solidaarvastutuse autorongiga põhjustatud kahju korral. Hagi asjas nr 2-1715908 hõlmas vara- kui isikukahju, sh Deutsche Bahni ja rongi varakahju, MN, RR ning MK kahju, kellele prillide ja mobiiltelefonide parandamise eest tasutud hüvitisi nõuab hageja ka käesolevas hagis. Ebaõige on hageja väide, et varasem vaidlus hõlmas vaid isikukahju. 06.09.2019 sõlmisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille alusel kostja tasus õigusrahu saavutamise huvides hagejale kokkuleppelise kompromissisumma ning pooled lugesid vaidluse lahendatuks. Tegu oli kompromissisummaga, mistõttu on väited 50% kahju hüvitamise kohta eksitavad.
3.3.Hageja väited, justkui oleks ta kuni 2021. a novembrini pidanud läbirääkimisi, on üldsõnalised, tõendamata ning eluliselt ebausutavad. Vastutuse piirmäär ja selle ületamine oli hagejale teada juba liiklusõnnetuse toimumise ajal detsembris 2014.
3.4.Tõendamata ning ebausutav on hageja väide, justkui oleks Deutsche Bahn AG, Saksa riik ja kohalik omavalitsus alles 2021. a jõudnud kokkuleppele, kuidas taastada raudteeülesõidukoht. Saksamaa kohalikus ajakirjanduses avaldatu kohaselt avati raudteeülesõit 2 päeva pärast avariid ning kahjustused ja vajalikud taastamistööd olid teada 2014. a lõpus. 07.12.2014 ilmus ajalehes Dülmener Zeitung artikkel „Bergungsarbeiten nach schwerem Zugunglück haben begonnen“ ehk „Pärast rasket rongiõnnetust on alanud päästetööd.“ Artiklis kirjeldatakse kahjustusi ja nende likvideerimiseks vajalikke töid ning selgitatakse, et Deutsche Bahn tahab teisipäeva hommikuks (s.o 09.12.2014) raudteerööbastel kõik tööd lõpetada ja seejärel taasavada Münsteri ja Coesfeldi vahelise raudteeliini.
3.5.Asjaolu, et aastaid pärast 05.12.2014 liiklusõnnetust otsustati raudteeülesõit liiklusohutuse tagamiseks täielikult ümber ehitada, ei suurenda 05.12.2014 liiklusõnnetusega tekitatud kahju ega hageja võimalikku hüvitamiskohustust.
3.6.Kostja leidis, et hageja nõuded aegusid 31.12.2017 ja palus kohaldada aegumist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kannatanu nõudele tuleb kohaldada Saksa õigust. Rooma II määruse kohaselt reguleeritakse võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega mh kohustuse aegumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimused. BGB § 195 kohaselt on kahjunõude aegumistähtaeg 3 aastat. BGB § 199 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg järgmise aasta esimesel päeval alates hetkest, mil nõue on tekkinud ja võlausaldaja teab nõude aluseks olevatest asjaoludest. Saksa õiguskirjanduses ja -praktikas on kinnistunud põhimõte, et võlausaldaja on teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest hetkel, mil ta saab teada kahju tekitanud isikust ja nõude aluseks olevatest asjaoludest, nt kohustuse rikkumisest, et esitada piisava edulootusega hagi. Seejuures ei pea võlausaldaja teadma detaile, konkreetset kahjusummat ega õiguslikku kvalifikatsiooni. Kuivõrd aegumise peatumise mõju on individuaalne, on asjakohatu hageja viide normidele, mis hageja väidete kohaselt peatasid kannatanute otsenõude aegumise hageja suhtes.
3.7.Hageja kinnitab, et VVG § 115 lg 2 alusel saaks aegumine peatuda kuni kindlustusandja otsuse tegemiseni. Aegumise peatumine lõppes järelikult VVG 115 lg 2 alusel hageja osas hetkel, mil hageja tunnistas selgelt, ilma kahtlusteta ja tingimusteta kahju hüvitamise kohustuse olemasolu. Seda on hageja teinud hiljemalt 29.12.2017 kirjaga, milles on toodud kahju suurus ja kindlustussumma ehk maksimaalne hüvitis ning hageja lubadus kahju kindlustussumma ulatuses hüvitada. Järelikult lõppes hageja suhtes väidetav aegumise peatumine hiljemalt 29.12.2017. 29.12.2017 kirjas on rõhutatud, et kõik kahjunõuded aeguvad 02.01.2018.
2-22-7749
3.8.Hageja ise pikendas aegumistähtaega enda suhtes, see aga ei mõjutanud aegumist kostja suhtes. Seega hageja viited VVG § 15 ja § 115 lg-le 2 on käesolevas vaidluses asjakohatud.
3.9.Hagejale oli koheselt 2014. a detsembris teada, et kahjustusid rong, raudteeülesõit ja isiklikud asjad. Samuti oli teada, et 1 200 000 eurost suuremat varakahju hüvitamise kohustust tal olla ei saa. Liiklusõnnetus toimus 05.12.2014 ning seega aegusid kannatanute nõuded kostja vastu 31.12.2017.
3.10.Eksitav on väide, justkui tuleneks Saksamaa Rohelise Kaardi büroo 21.03.2016 kirjast, et Saksamaa õiguse järgi jaguneb vastutus veduki ja haagise kindlustusandja vahel võrdselt ja mõlemad peavad hüvitama 50% tekkinud kahjust. Esiteks sõltus seisukoht konkreetse liiklusõnnetuse tehioludest. Teiseks on selgesõnaliselt kirjas, et „vastutuskindlustusandjate regressi saab aktiveerida ainult siis, kui leitakse piisav lepinguline alus.“ Hageja viide esitada nõue Rohelise Kaardi alusel on asjakohatu, sest hageja ei ole sellel alusel kostja vastu nõuet esitanud ja seda ei ole teinud Rohelise Kaardi büroo. Kui väited oleksid õiged, oleks tegemist Rohelise Kaardi Büroo Nõukogu sisemääruse alusel peetava vaidlusega, mis sisemääruse art 19 kohaselt tuleks lahendada lepituses või vahekohtumenetluses.
3.11.Seejuures tuleb lepingulist alust hinnata kindlustuslepingule kohalduva õiguse ehk antud juhul Eesti õiguse alusel.
3.12.Eesti õiguse järgi on haagise kindlustusandja hüvitamiskohustus limiteeritud teatud faktilistele olukordadele. Seega Saksamaa veduki ja haagise valdaja vahelise vastutuse jagunemise lahendust ei saa automaatselt kohaldada Eesti õiguse alusel sõlmitud kindlustuslepingutele ning vastutuse jaotuse küsimus tuleb lahendada Eesti õiguse kohaselt.
3.13.Tsiviilasjas nr 2-17-15908 tegi kohus vaheotsuse küsimuses, kas hagejal saab olla nõudeõigus kostja vastu. Sisuliselt lahendas Tallinna Ringkonnakohus 17.10.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-15908 küsimust, kas hageja tagasinõue kostja vastu on välistatud. Kohus ei lahendanud küsimust, kuidas täpselt vastutus jaguneb. Seega on ekslik väide, justkui oleks poolte vastutusega seonduv juba põhimõttelisel tasandil lahendatud.
3.14.Hagejal puudub nõue kostja vastu, sest liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 47 lg 1 järgi langeb kindlustusandjate sisesuhtes vastutus hagis nõutava kahju eest üksnes hagejale. 17.07.2020 sätestati ka Saksa õiguses selgesõnaliselt, et vastutab lõplikult vaid veduk ja veduki liikluskindlustusandja. Seejuures tunnistas Saksa seadusandja, et varasem 50%-50% vastutuse jagamise kohtulahend oli ekslik ega vastanud haagistest tegelikult tulenevale riskile. Seega Saksamaa seadus ei ole sätestanud ega sätesta hageja väidetud 50% reeglit. StVG 17 lg 1 ja § 18 lg-st 3 järgi sõltub vastutuse jaotus veduki ja haagise vahel sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt ühe või teise sõiduki valdaja põhjustatud. Samast põhimõttest lähtub LKindlS §
47.Eesti õiguse kohaselt ei ole hagejal nõuet kostja vastu.
3.15.Kostja hüvitamiskohustus saaks tuleneda vaid kostja sõlmitud liikluskindlustuse lepingust ja kostja hüvitamiskohustuse kindlaks määramisel tuleb Rooma I määruse art 7(4) b) alusel kohaldada Eesti õigust. LKindlS § 12 ja § 24, § 47 lg 1 tulenevalt peab vedukiga tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama hageja, s.t kostja ei ole kohustatud hagis nõutavat summat hagejale tasuma.
3.16.Kuivõrd kostjal hüvitamiskohustust ei ole, ei ole kostja solidaarvõlgnikuks. Isegi, kui kostjat saaks käsitleda tinglikult solidaarvõlgnikuna, ei oleks hagejal ikkagi kostja vastu nõudeõigust, kuna kogu hüvitamiskohustus langes LKindlS § 47 lg 1 ja § 12 koosmõjust
2-22-7749 tulenevalt hagejale. VÕS § 69 lg 2 järgi aga ei lähe võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle talle endale langevas osas.
3.17.Hageja väited kahju koosseisu kohta on üldised ning kahju suurus tõendamata.
3.18.Kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt ei ole kahjunõuete ositi esitamine kohustatud isikule siduv. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Hageja kinnitas, et füüsilistele isikutele tekitatud kahju ja rongi parandamise kulud olid kindlaks määratud juba varem. Nende nõuete aegumine ei ole hageja väidetud ajaks ja läbirääkimiste tõttu peatunud. Hageja väide, et välja selgitada tuli kogu kahju, on vastuolus asjaoluga, et hageja maksis 2015–2016. a erinevatele isikutele kindlustushüvitisi.
3.19.2014. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt on varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Pool nimetatud hüvitispiirist on 560 000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks hagi rahuldada, isegi, kui nõue oleks olemas ja tõendatud ning ei oleks aegunud. Kuna 06.09.2019 kompromissi alusel on kostja juba osa varakahjust hüvitanud, ei saaks käesolevas menetluses rahuldada hageja nõuet suuremas ulatuses kui 542 190 eurot (s.o 560 000 – 17 558,57 (rongikahju) – 251,43 (Stadt Münster kahju).
3.20.Eksitav on hageja väide, et 05.12.2014 kehtinud Saksa StVG järgi vastutavad veduki valdaja ja haagise valdaja tekkinud kahju eest võrdselt. Tegelikult Saksa seaduses (StVG) sellist normi ei olnud ega ole. Tegemist oli ajutise tõlgendusega, mis tunnistati vääraks ja mida Saksamaa kohtud juba alates 17.07.2020 enam ei järgi. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 17.04.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
5.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tagasinõudeõigus kostja vastu aegunud. Aegumise kohaldamise tõttu ei hinnanud kohus sisuliselt, kas hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud.
5.1.VÕS § 70 lg 1 näeb ette, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega aegub üldjuhul tagasinõue samal ajal, mil oleks aegunud kannatanute nõue kostja vastu. Erandina näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Samas sätestab VÕS § 70 lg 3, et lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas.
5.2.Eeltoodud sätetest tuleneb koostoimes, et kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse enne seda, kui nõue aegus tema või solidaarvõlgniku vastu, on tal võimalik tagasinõuet esitada veel vähemalt kuue kuu jooksul alates täitmisest. Kui ta aga täitis kohustuse pärast seda, mil nõue oli tema enda või solidaarvõlgniku suhtes juba aegunud, ei näe seadus ette täiendavat kuute kuud nõude esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 70 kohaldamisel tuleb esmalt
2-22-7749 tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati (RKTKo 3-2-1-54-13, p 12).
5.3.05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris liiklusõnnetus, kus haagis koos vedukiga tagurdas raudteeülesõidukohale, mille tulemusena toimus liiklusõnnetus kokkupõrkel reisirongiga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli kindlustanud veduki ja kostja haagise.
5.4.Kannatanu MK saatis 29.12.2014 hageja esindajale kirja kahju kohta ning ülejäänud kannatanud saatsid samalaadsed teated kahju kohta 2016. a veebruaris ja märtsis.
5.5.29.12.2017 saatis advokaat Andreas Becker kirja kannatanule DB Netz AG-le, milles teatas, et kuna raudteeülesõidukoha remont on lõpetamata, ei saa jaotusmenetlust läbi viia. Samas ta osundas, et kahju juhtumiga seoses on ka teine võlgnik ehk kostja, kes vastutab Saksa õiguse kohaselt hagejaga solidaarselt. Advokaat soovitas veenduda, kas soovitakse esitada nõudeid ka teisele kindlustusandjale, sest sellest õnnetusjuhtumist tulenev kahjunõude aegumistähtaeg oleks olnud 02.01.2018. Tema kirja kohaselt ei mõjutanud aegumine hagejat, sest hageja suhtes oli aegumistähtaeg peatunud läbirääkimiste tõttu ja hageja ei esita aegumise vastuväidet. Seega võib antud kirjast järeldada, et hageja oli teadlik nõude võimalikust aegumisest kostja suhtes.
5.6.Hageja esitas kohtule advokaat Andreas Beckeri 2023. aasta kirja, milles on selgitatud, et kuna DB Netz AG kahjunõudeid ei saanud kindlaks määrata, ei saanud jaotusmenetlust läbi viia.
5.7.Andreas Becker koostas 19.11.2018 kirja, milles avaldas, et hageja nõustus aegumistähtaja pikendamisega rahalistel kaalutlustel. Advokaat kinnitas, et aegumistähtaeg nõuete esitamiseks kindlustusseltside vastu oli BGB § 195 järgi kolm aastat. Aegumistähtaja arvestust alustati selle aasta lõpus, millal nõue tekkis.
5.8.09.10.2021 saatis advokaat Andreas Becker kannatanutele kirjad, milles teatas, et kahjude registreerimine on lõppenud. 01.12.2021 teavitas hageja agent kokkulepete sõlmimisest kannatanutega. Hageja esitas kohtule 01.12.2021 oma arved, mis kajastasid kindlustusagendi poolt tehtud makseid kannatanutele Deutche Bahn AG, MN, RRle, SVle, MKle, MAle kahju hüvitamise kohta ja maksekorraldused nende arvete tasumise kohta.
5.9.30.12.2021 teatas hageja kostjale, et on kokku teinud juhtumiga seoses väljamakseid s 1 199 999,99 euro ulatuses. Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et kuigi õnnetus toimus 2014. aastal ning hagiavalduses nõutud kahjudest teavitasid kannatanud hageja agenti 2014. ja 2016. aastal, tegi hageja lõplikud väljamaksed 2021. aastal, misjärel tekkis tal kohustuse täitnud solidaarvõlgnikuna tagasinõudeõigus kostja vastu.
5.10.Hageja esitas väljavõtte Saksa seaduse kommentaarist, milles on märgitud, et otsese kahju tekitaja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg peatub alates nõude esitamisest kindlustusandjale kuni hetkeni, mil kolmas isik saab kindlustusandjalt otsuse tekstivormis nii põhjuse kui summa kohta.
5.11.Teistest hageja esitatud Saksamaa õigusaktide väljavõtetest nähtub samuti, et kui kindlustuslepingust tulenev nõue on kindlustusandjale esitatud, peatub aegumistähtaeg kuni kindlustusandja kirjalikus vormis otsus on nõude esitajale kätte toimetatud. Kolmas isik võib esitada kahjunõude kindlustusandja vastu ning sellisel juhul kohaldub sama aegumistähtaeg
2-22-7749 kui kahju hüvitamise nõude suhtes. Nõudest teatamisel aegumine peatub. Tavaline aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab selle aasta lõpust, mil nõue tekkis. Läbirääkimiste korral aegumine peatus seni, kuni üks või teine pool keeldus läbirääkimiste jätkamisest.
5.12.Kostja esitas samuti kohtule Saksamaa õigusaktide tõlgendused koos tõlgetega, millest järeldub, et asjaolud, mis esinevad ühe solidaarvõlgniku suhtes, ei mõjuta teiste solidaarvõlgnike suhteid võlausaldajatega. Aegumisel on individuaalne mõju ning aegumist tuleb iga solidaarvõlgniku suhtes hinnata eraldiseisvalt. Aegumise peatumisel on individuaalne mõju. Võlausaldaja nõue võib olla ühe solidaarvõlgniku suhtes aegunud ja teise suhtes mitte.
5.13.Eeltoodud väljavõtete alusel on võimalik järeldada, et alates ajast, mil kannatanud teatasid oma nõuetest hagejale, nende nõuete aegumine peatus kuni selle ajani, mil hageja tegi kirjalikus vormis otsuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole selgelt välja toonud ega tõendanud, millal vastav kirjalik otsus kõigi kannatanute osas tehti. Küll aga on selge, et väljamaksed nõuete rahuldamiseks tegi hageja 2021. aastal.
5.14.Saksamaa õiguse alusel kannatanute nõuete aegumine hageja osas peatus alates ajast, mil kannatanud olid hagejale nõuetest teatanud. Asjas kogutud tõendite alusel ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud kannatanutega läbirääkimisi nõuete osas. Samuti ei saa hageja esitatud tõenditest järeldada, millistel objektiivsetel põhjustel kahjuhüvitiste väljamaksmine viibis ning millised asjaolud ei võimaldanud hagejal väljamakseid teha varem. Sisuliselt ei oma need asjaolud aga käesolevas vaidluses tähtsust, sest selleks ajaks, mil hageja tegi väljamaksed kannatanutele, olid nende nõuded kostja suhtes igal juhul aegunud.
5.15.Saksamaa õiguse järgi oleksid kannatanute nõuded kostja vastu olnud aegunud alates 01.01.2018. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kannatanud oleksid oma nõuetest teatanud kostjale või pidanud kostjaga läbirääkimisi. Hageja on ekslikult järeldanud, et nõuete aegumise peatumine tema suhtes peatas nende aegumise ka kostja suhtes. Kohus nõustub kostja väidetega, et nii Saksamaa kui ka Eesti õiguse kohaselt omab aegumise peatumine üksnes individuaalset toimet. Vastupidiseid järeldusi ei ole võimalik teha poolte omavahelisele suhtele kohalduvast VÕS §-st 70.
5.16.Kuna hageja täitis enda kohustuse 2021. aastal ehk ajal, mil nõue kostja vastu oli juba aegunud, ei kuulu hageja põhinõue VÕS § 70 lg 1 alusel rahuldamisele. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, ei ole võimalik rahuldada ka hageja sissenõutavaks muutunud või edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõuet.
5.17.Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Arvestades kostja esindajate keskmist tunnitasu määra 182,50 eurot, oli maakohtu hinnangul põhjendatud õigusabikulude summa 20 759,40 eurot. Koos kostja tõlkekuludega 219,36 eurot on põhjendatud menetluskulud kokku 20 978,76 eurot. Kohus mõistis kostja taotlusel hagejalt välja viivise menetluskuludelt 20 978,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi.
2-22-7749
6.1.Kannatanute nõuete aegumistähtaeg algas õnnetuse toimumise aasta lõpust. Nõuete aegumistähtaja viimane päev oleks olnud 02.01.2018. Kannatanud esitasid oma nõuded aegumistähtaja jooksul.
6.2.Alates kannatanute poolt kahjust teatamisest hagejale kuni väljamaksete tegemiseni oli aegumine VVG § 15 alusel peatunud. Hageja ei väida, et läbirääkimiste pidamine hagejaga oleks peatanud kannatanute nõuete aegumise kostja vastu. Hageja leiab, et aegumistähtaeg solidaarvõlgnike vahelises võlasuhtes ei ole saabunud VÕS § 70 lg 2 alusel.
6.3.Kannatanute nõuete aegumine ühe solidaarvõlgniku vastu ei välista kohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõudeõigust. Solidaarvõlgnikul on võimalik alati esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu vähemalt kuue kuu jooksul pärast kohustuse täitmist. Hageja esitas hagi enne aegumistähtaja lõppu ehk vähem kui kuue kuu jooksul solidaarkohustuse täitmisest. Sellega peatus hageja nõude aegumine kostja vastu TsÜS § 160 lg 1 alusel. Hageja ei täitnud aegunud nõuet, sest kannatanute nõuete aegumine tema suhtes oli peatunud.
6.4.Maakohtu poolt antud tõlgendus tekitab solidaarvõlgnike vahelistes suhetes palju probleeme, sest hagejal ei olnud mitte ühtegi õiguslikku võimalust peatada aegumistähtaja kulgemist poolte vahelistes õigussuhetes enne, kui nõuded läksid solidaarkohustuse täitmise järel talle üle.
6.5.Aegumise kohaldamine oleks praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane. Hageja on heas usus arvestanud kannatanute nõuetega ja läbi viinud jaotusprotsessi. See viibis kolmepoolsete läbirääkimiste, kus otsustati raudteeülesõidu taastamine ja mille osapooleks hageja ei olnud, tõttu. Kostja on samal ajal hoidunud omapoolse kohustuse täitmisest. Kostja teadis juba hiljemalt 2017. aastast, et hagejal on kostja kui solidaarvõlgniku vastu õigus esitada nõudeid osas, milles hageja on solidaarkohustust täitnud. Sellele vaatamata ei astunud kostja ühtegi sammu, et hüvitada kannatanutele otse kahju või teha varakahju hüvitamisel koostööd hagejaga. Seetõttu on tuginemine aegumise väitele hea usu põhimõtte vastane.
6.6.Hageja oli veduki ja kostja haagise kindlustusandja. Kannatanute ees vastutasid hageja ja kostja solidaarselt ja sisesuhtes jaotus nende vastutus võrdselt. Jaotusprotsess oli aeganõudev ja kahju kindlakstegemine võttis palju aega. Hageja ei ole olnud tegevusetu ega ole jaotusprotsessi venitanud. Solidaarkohustuse täitmisega läksid kannatanute nõuded seaduse alusel hagejale üle. Hageja esitas kostja vastu nõudekirja 30.12.2021. Hageja nõuab kostjalt solidaarkohustuse täitmist 599 999,99 euro ulatuses ning alates nõudest teatamisest kuni nõude kohase täitmiseni viivist seadusjärgses määras. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei täienda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
2-22-7749
9.Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kvalifitseerinud kannatanute nõude hageja vastu, mille endale langemisest tulenevaid õigusi hageja siinses asjas teostab. Kuivõrd aegumine sõltub nõude õiguslikust kvalifikatsioonist, võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha kannatanute nõude õigusliku aluse kohta. Asjaoludest järeldub, et kannatanutele tekkis kahju lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Rooma II määruse artikkel 4 lõike 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib. Järelikult kohaldub kannatanute ning kahju tekitaja ja tema eest vastutava kindlustusandja vahelistele õigussuhetele Saksamaa Liitvabariigi õigus. Samale seisukohale jõudis Tallinna Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-15908 (otsuse punkt 10.1). StVG § 7 lg 1 (III köide tl 203, III köide tl 7) näeb ette, et kui mootorsõiduki või selle juurde kuuluva ja sellega kaasa sõitva haagise käitamisel saab inimene surma, tervisekahjustuse või kehavigastuse või saab asi kahjustada, on valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva kahju hüvitama. VVG § 115 lg 1 p 1 järgi (III köide tl 207, tõlge III köide tl 197) võib kolmas isik esitada kahjunõude kindlustusandja vastu, kui tegemist on vastutuskindlustusega kohustusliku kindlustuse seaduse kohase kindlustuskohustuse täitmiseks. Seega vastutab haagisega veduki juht liiklusõnnetuse põhjustamisega kolmandatele isikutele põhjustatud varalise kahju eest StVG § 7 lõike 1 järgi ja kannatanul on õigus esitada see nõue kindlustusandja vastu VVG § 115 lg 1 p 2 alusel. BGB § 195 (III köide tl 208, III köide tl 198) ja § 199 lõike 1 (III köide tl 209, tõlge III köide tl 199) kohaselt aeguvad nõuded kolme aasta jooksul ning aegumist arvestatakse selle aasta lõpust, kui võlausaldaja teab nõude aluseks olevaid asjaolusid ja võlgniku isikut või oleks pidanud ilma raske hooletuseta nendest teada saama. Pooled on esitanud menetluses erinevaid seisukohti sellest, kas kannatanute nõuded oleksid ilma aegumise peatumiseta hageja vastu aegunud ja aegusid kostja vastu kas 31.12.2017 või 02.01.2018.
10.Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuses liidetud kohtuasjades C-359/14 ja C-475/14 Rooma I ja Rooma II määrustele tõlgendusest saab järeldada, et Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on vedukijuhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse art 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse art 4 jj alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse. Seega kohaldub poolte omavahelisele suhtele (tagasinõudeõigusele) Eesti õigus kui kindlustuslepingule kohalduv õigus.
11.Apellatsioonkaebuses märgib hageja üheselt, et ei tugine sellele, et kannatanute nõuete aegumistähtaeg kostja suhtes oleks aegunud või peatunud ning et kannatanutel endil ei olnud tõenäoliselt pärast 02.01.2018 võimalik kostja vastu nõudeid esitada. Maakohus tuvastas, et kannatanute nõuded kostja vastu on aegunud, millise järeldusega ringkonnakohus nõustub neid põhjendusi kordamata. Hageja täitis oma kohustuse kannatanute ees 2021. a lõpus. Oma kindlustusagendile on hageja väljamaksed teinud 24.11.2021 ja 01.12.2021. Samas esitas hageja hagi kostja vastu 24.05.2022. Seega täitis hageja kannatanute ees kohustuse ajal, mil kannatanute nõuded kostja vastu olid juba aegunud, kuivõrd kostja vastu aegusid need juba hiljemalt 02.01.2018.
2-22-7749
12.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.VÕS § 70 lg 3 sätestab, et sama sätte lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et tegemist on ebaõnnestunud seadusesättega ning seadusandja tahe ja kirjapandu erinevad teineteisest, kuivõrd VÕS § 70 lg-t 3 peaks kohaldatama selliselt, et lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui nõue on aegunud nii kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kui ka regressinõude saanud solidaarvõlgniku suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS § 70 lg 3 sätestab lõike 2 kohaldamise jätmiseks kaks alternatiivset tingimust: nõue on aegunud kas kohustuse täitnud solidaarvõlgniku või solidaarvõlgniku suhtes, kellele tagasinõue esitatakse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanute nõuded hageja suhtes ei olnud nende täitmise ajal aegunud, kuid olid aegunud kostja suhtes. Seega VÕS § 70 lg 3 järgi sama sätte lõikes 2 sätestatut kohaldada ei saa.
12.2.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et aegumine tuleks jätta VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Hageja on esile toonud, et arvestas heas usus kannatanute nõuetega ning viis läbi jaotusprotsessi. See venis kolmepoolsete läbirääkimiste tõttu raudteesõlme taastamise osas, mille osapool hageja ei olnud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et teatud juhtudel võib nõude aegumise vastuväitele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKo 25.03.2020, 2-16-14644, p 16, RKTKo 19.12.2014, 3-2-1-135-14, p 14 ja RKTKo 17.02.2016, 3-2-1-169-158, p 11). Siiski tuleneb eelviidatud praktikast, et selleks, et aegumise vastuväitele tuginemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, tuleks tuvastada asjaolud, mis oleksid hea usu põhimõttest tulenevalt etteheidetavad kostjale. Sellisteks asjaoludeks saaksid eelkõige olla kostjapoolne õiguste kuritarvitamine või vastuoluline käitumine. Antud vaidluses neid ei esine. Asjaoludest, et hageja arvestas kannatanute õiguste ja huvidega ning et jaotusprotsessi venitasid hageja hinnangul kolmepoolsed läbirääkimised (mille osapooleks ei olnud ei hageja ega kostja), ei ole võimalik järeldada kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Nõustuda ei saa ka väitega, et hagejal puudusid õiguslikud võimalused tagasinõude aegumise vältimiseks sisesuhtes kostjaga. VVG § 109 (IV köide tl 75 ja kommenteeritud väljaande väljavõte IV köide tl 76) ja LKindlS § 25 lg 5 järgi saanuks aga hageja teha jaotusprotsessis prognoositavad väljamaksed juba enne seda, kui pikaaegsed kolmepoolsed läbirääkimised lõppesid. Sellega oleks hageja saavutanud kahju kannatanud isikute tagasinõudeõiguse endale langemise ning oleks saanud esitada aegumistähtaja jooksul kostja vastu hagi. Hageja väidet kahju varasema hüvitamise võimatuse kohta kummutab ka tõsiasi, et tsiviilasjas nr 2-1715908 oli hagejal võimalik samast kahjujuhtumist tuleneva kahju osas kostja vastu nõue esitada. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et kostja pahatahtlikkus tulenes asjaolust, et kostja ei astunud samme kannatanutele kahju hüvitamiseks. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt ei esitanud kannatanud kostja vastu nõudeid, mistõttu ei saanud kostja neid ka menetleda. Ka asjaolust, et hageja on kostjat teavitanud nõuete olemasolust, ei saa tuletada kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Seejuures ei väida hageja, et kostja käitumine oleks olnud vastuoluline või et kostja oleks mistahes ajahetkel avaldanud, et kavatseb tulevikus esitatavad nõuded täita või ei sooviks tugineda aegumisele. Ainuüksi asjaolust, et kostja pidi teadma, et tulevikus kahju suureneb ega asunud nõudeid omaalgatuslikult täitma olukorras, kus neid ei olnud talle esitatud, ei saa tuletada hea usu põhimõtte vastast käitumist. Kostja on juba 15.05.2019 e-kirjas hagejat teavitanud, et kavatseb nädal varem esitatud nõuete
2-22-7749 osas tugineda aegumise vastuväitele. Seega ei ole kostja käitumine aegumise ega ka nõuete täitmise osas olnud vastuoluline. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
14.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskuludena palus kostja hagejalt apellatsiooniastmes välja mõista 5953,60 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub hüvitis 03.09.2024 kohtuistungi eest vastavalt istungi kestusele. Kostjale on enne 03.09.2024 kohtuistungit osutatud õigusabi kokku 25 tunni 10 minuti ulatuses. Kostjale osutati ringkonnakohtu menetluses õigusabi tunnitasumääraga 180– 205 eurot ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 219,60–250,10 eurot. Kostja palus välja mõista viivise menetluskuludelt. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus (kahe esindaja keskmine tunnitasu 192,50 eurot ((180+205)/2), millele lisandub käibemaks) on põhjendatud ning vastab keskmisele tasumäärale sarnastes asjades. 03.09.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsile ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele (koos selleks ettevalmistavate tegevustega ja vastuse redigeerimisega) 19 tundi 45 minutit. Arvestades menetluse keerukust, samuti asjaolu, et apellatsioonkaebusega taotles hageja uue otsuse tegemist, mistõttu vajasid kostja seisukohalt käsitlemist lisaks aegumist käsitlevatele teemadele ka kahju hüvitamise sisulised aspektid, peab ringkonnakohus nimetatud ajakulu põhjendatuks. 03.09.2024 istungiks valmistumisele on menetluskulude nimekirja kohaselt kulunud 5 tundi 25 minutit. Põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus ühe esindaja ajakulu 1 tunni ulatuses. Põhjendamatu ajakulu on seega 4 tundi 25 minutit. 03.09.2024 istung kestis 48 minutit. Kohus peab põhjendatuks ühe esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil. Seega koos ettevalmistumisega on põhjendatud ajakuluks 1 tund 48 minutit. Kostja on esile toonud, et kostja on registreeritud piiratud käibemaksukohustuslasena ega saa õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga. Arvestades kostja esindajate keskmist tunnihinda koos käibemaksuga 234,85 eurot ((219,60+250,10)/2), peab kohus põhjendatuks menetluskulude suuruseks 5061,02 eurot, s.o õigusteenuse osutamist 21 tunni 33 minuti ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.