2-23-140645/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 15.11.2023 esitatud hagiavalduse ja 10.01.2024 esitatud kohtunõude vastuse kohaselt sõlmisid kostja ja xxx OÜ (edaspidi krediidiandja) 04.01.2022 laenulepingu nr xxx, milles lepiti kokku laenusummas 485,05 (väljamakse summa oli 445 eurot) 30 kuuks, fikseeritud intressimääraga 33,1 % aastas, krediidi kulukuse määras 50,77 % aastas, lepingutasu 40,05 eurot ning tagasimakstav kogusumma 719,70 eurot (30 tagasimakset). Laen summas 445 eurot maksti välja kostja kontole 04.01.2022. Antud lepingu katteks on kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid teinud kokku summas 221,25 eurot. Võlas olevate klientidega sõlmitakse refinantseerimisleping ning kostja ja krediidiandja sõlmisid 08.01.2023 refinantseerimislepingu xxx, millega võimaldati kostjal soodsamatel tingimustel laenu tagasimaksmine (vähendatakse intressimäära ja osamakse summat ning pikendatakse perioodi). Lepinguga lepiti kokku laenusummas 413,12 eurot 72 kuuks, intressimääras 26,38 %, krediidi kulukuse määr 29,97 % aastas, lepingutasu 19,67 eurot ning tagasimakstavaks kogusummaks oli 860,42 eurot (72 tagasimakset). Refinantseerimislepingu xxx katteks on kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid teinud kokku 29,06 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 4,85 eurot, intressi katteks 18,11 eurot, viivise katteks 0,03 eurot, meeldetuletuskirja tasu katteks 5,00 euro, refinantseeritud laenu sissenõutavaks muutunud intressi katteks 0,92 eurot, refinantseeritud laenu sissenõutavaks muutunud viivise katteks 0,15 eurot. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi jättes tagastamata kohustuslikud osamaksed. Krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul võib krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija täielikult või osaliselt viivitab vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale võimaluse täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või kokkuleppe saavutamise osas ühenduse võtmiseks. Kostja võlgnevust hiljemalt 04.07.2023 ei likvideerinud ning krediidiandja kooskõlas VÕS § 416 luges lepingu üles öelduks 05.07.2023 seisuga. Krediidiandja loovutas nõude OK Incure OÜ-le ning edastas nõude loovutamise teatise 06.07.2023 kostja lepingus märgitud e-posti aadressile xxx

hagiavalduse esitamiseni, s.o. 06.07.2023 – 15.11.2023), võla sissenõudmiskulu 40 eurot (vastavalt 20.03.2024 hageja vastusele kohtunõudele). Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Krediidiandja kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmete tõestust. Krediidiandja hindas kostja maksevõimet pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris. Kostja andmeid taotluses, mille kohaselt netosissetulek 0,00 eurot, töökohta xxx, finantskohustused kostjal 12 eurot, muud kohustused kokku 221 eurot, ülalpeetavate arv 0. Kostja keskmiseks sissetulekuks loeti 479 eurot ning kostja maksevõimaks määrati 223 eurot ja seetõttu hinnati kostja krediidivõimeliseks ning igakuine osamakse summas 23,99 eurot oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane. Lisaks teostas krediidiandja kontrolli järgnevatest allikatest nagu Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfost (puudusid kehtivad maksehäired), Ametlikud Teadaanded, Rahvastikuregister, Taust.ee, Riikliku taustaga isikud (Pep). Refinantseerimislepingu sõlmimisel lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, kus kostja märkis keskmiseks netosissetulekuks 800 eurot ning kostja finantskohustusteks märkis 12 eurot. Antud juhul määrati kostja maksevõimeks 527 eurot ning hagejale tundus igakuine osamakse summas 11,95 eurot kostjale jõukohane. Kui kohus leiab, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, esitas hageja 10.01.2024 alternatiivse nõude VÕS § 4034 lg 7 alusel. Hageja leiab, et lepingu xxx alusel väljamakstud krediidi summaks oli 445 eurot ja antud lepingu katteks on kostja poolt maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud kokku summas 221,25 eurot ning väljamakseta refinantseerimislepingu alusel on kostja poolt maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud kokku 29,06 ning seega kujuneb hageja alternatiivseks põhinõudeks 194,69 eurot, mida hageja palub kostjalt välja mõista, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväited Kohus toimetas hagi ja vastuse kohtunõudele kostjale avalikult kätte 20.06.2024. Samuti nähtub kohtute infosüsteemist, et kostja on isiklikult 22.08.2024 kätte saanud 19.08.2024 kohtumääruse, milles kohus määras otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks 23.09.2024. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele alternatiivnõudes. Hageja esmane nõue tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 15.11.2023 hagiavalduse ja 10.01.2024 puuduste kõrvaldamise kohaselt hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlg 408,27 eurot, intress 63,24 eurot, viivis 35,70 eurot (24 % aastas päevamääraga 0,067 % alates lepingu ülesütlemisejärgnevat päevast kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o. 06.07.2023 – 15.11.2023) ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot (vastavalt 20.03.2024 hageja vastusele kohtunõudele). Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja xxxx OÜ (edaspidi krediidiandja) sõlmisid 04.01.2022 laenulepingu nr xxx, milles lepiti kokku laenusummas 485,05 (väljamakse summa oli 445 eurot) 30 kuuks ning 08.01.2023 sõlmisid pooled refinantseerimislepingu xxx, millega võimaldati kostjal soodsamatel tingimustel laenu tagasimaksmine (vähendatakse intressimäära ja osamakse summat ning pikendatakse perioodi). Lepinguga lepiti kokku laenusummas 413,12 eurot 72 kuuks. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning krediidi välja maksnud. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punkt 8.1 kohaselt oli kostjal kohustus tagastada laenu kooskõlas maksegraafiku ja punktide 13.1 ja 13.2 alusel. Osamakse koosneb põhiosa (krediidi tagasimaksest), intressist ja viivisest, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on kostja tasunud laenulepingu xxx katteks 221,25 eurot, millest põhiosa 106,60 eurot, intress 109,31 eurot ja viivis 0,34 eurot (kulu 5 eurot). Refinantseerimislepingu alusel on kostja teinud tagasimakseid kokku 29,06 eurot, millest põhiosa 4,85 eurot, intress 18.11 eurot, viivis 0,04 eurot (kulu 6,07 eurot). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31%. VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi väljastamise ajal oli seega 3 * 15,31% = 45,93%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 50,77 % aastas, mis ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Refinantseerimislepingus oli krediidi kulukuse määraks 29,97 % aastas, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Tulenevalt sellest, et refinantseerimislepingus ei ületanud krediidi kuluse määr seadusega kehtestatud piirmäära, lähtub kohus viimases lepingus märgitud krediidi kulukuse määrast mis on seadusega kooskõlas. Kostja võlgnevust hiljemalt 04.07.2023 ei likvideerinud ning krediidiandja luges kooskõlas VÕS § 416 lepingu üles öelduks 05.07.2023 seisuga. Krediidiandja loovutas nõude OK Incure OÜ-le ning edastas nõude loovutamise teatise 06.07.2023 kostja lepingus märgitud e-posti aadressile xxx. Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kohus selgitas 20.12.2023 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada. Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja ei toonud kohtunõudele lisaks välja täiendavaid andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta ja jäi hagiavalduse punktis 1,1 toodud juurde, mis andmeid krediidiandja krediidivõimelisuse kontrollimiseks kogus, mida antud andmetega tuvastati ning mida andmete põhjal otsustati. Krediidiandja hindas kostja maksevõimet pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris, kostja andmeid taotluses, mille kohaselt oli netosissetulek 0,00 eurot, töökohta xxx, finantskohustused kostjal 12 eurot, muud kohustused kokku 221 eurot, ülalpeetavate arv 0. Lisaks teostas krediidiandja kontrolli järgnevatest allikatest nagu Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfost (puudusid kehtivad maksehäired), Ametlikud Teadaanded, Rahvastikuregister, Taust.ee, Riikliku taustaga isikud. Refinantseerimislepingu sõlmimisel lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, kus kostja märkis keskmiseks netosissetulekuks 800 eurot ning kostja finantskohustusteks märkis 12 eurot. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 403 4 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Tallinna Ringkonnakohus on 08.11.2021 kohtuotsuses kohtuasjas nr 2-20-106661 märkinud, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kolleegiumi hinnangul ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (p 55). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja finantskohustuste suurust. Kostja nimetas töökoha, kuid sissetulekuks on märkinud 0 eurot ning igakuised kohustused summas 233 eurot. Ei nähtu, et krediidiandja oleks hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Krediidiandjal oleks pidanud juba tekkima kahtlus, et isik märgib töökoha aga samas netosissetulekuks märgib 0 eurot, samuti kohus leiab, et kulud igapäeva eluks on eluliselt liiga väikses ulatuses. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavalt nimetatud kohustuste kohta teavet küsinud. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Antul juhul tuleb lepingus kokkulepitud intressimäära vähendada seadusjärgse intressimäärani, mis lepingu sõlmimise ajal oli 0 ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24). Seega jääb hagiavaldus rahuldamata esmase nõude osas, so põhivõla 408,27 euro, intressi 63,24 euro, võla sissenõudmiskulu 40 euro ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 35,70 euro nõuete osas. TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Hageja on esitanud alternatiivnõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja taotleb põhivõla tasumist summas 194,69 eurot.

Kostja sai lepingu alusel krediiti 445 eurot, millest tuleb maha arvestada laekumine 250,31 eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 05.07.2023 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud krediidi, s.o 194,69 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus alternatiivnõudes põhivõlgnevuse osas rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 194,69 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannab hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi üksnes põhivõlgnevuse osas alternatiivnõudes ning ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 47% ulatuses ja kostja menetluskulud 53% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot ning viivise menetluskuludelt. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda 47% ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna 82,25 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluskulusid kandnud, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja, jätab kohus kostjale hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata nende puudumise tõttu. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere