M.N pankrotihaldur Maire Armi hagi M.N ja O.D vastu kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08. jaanuari 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
M.N
Kaebuse hind
90 200 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja M.N pankrotihaldur Maire Arm
pankrotihalduri Maire Armi apellatsioonkaebus
Võlgnik: M.N (isikukood XXX) Kostja: O.D (isikukood XXX) Võlgniku ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Määrata tsiviilasja hinnaks 90 200 eurot.
2.Jätta rahuldamata O.D vastuväide kohtu tegevusele.
3.Tühistada Harju Maakohtu 01. märtsi 2024 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata M.N pankrotihalduri Maire Armi hagi O.D vastu M.N ja O.D vahel
mail 2017 kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX suhtes sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingute (Tallinna notar Erki Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987) kehtetuks tunnistamiseks ning O.D tahteavalduste asendamiseks, samuti O.D vastu esitatud nõuet puudutava menetluskulude jaotuse ning 06. aprilli 2023 ja 24. aprilli 2023 hagi tagamise määruste tühistamise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega
2-23-5332
hagi vastavas osas rahuldada, jätta menetluskulud O.D kanda ja hagi tagamise määrused jõusse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Harju Maakohtu 08. jaanuari 2024 otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
5.1.Rahuldada hagi osaliselt.
5.2.Jätta M.N pankrotihalduri Maire Armi M.N vastu esitatud hagi rahuldamata.
5.3.Jätta rahuldamata M.N pankrotihalduri Maire Armi hagi M.N ja O.D vahel
08.mail 2017 kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX suhtes sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingute (Tallinna notar Erki Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987) kehtetuks tunnistamiseks.
5.4.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M.N ja O.D vahel 08. mail 2017 sõlmitud kinnisasja kinkeleping (Tallinna notar Erki Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987), millega M.N kinkis O.D-le 492/20123 mõttelise osa kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX.
5.5.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M.N ja O.D vahel 08. mail 2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping (Tallinna notar Erki Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987), millega lepiti kokku 492/20123 mõttelisele osale kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX isikliku kasutusõiguse seadmises M.N kasuks.
5.6.Kohustada O.D-d sõlmima M.N-iga kokkuleppe, millega kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX omand antakse üle M.N-ile .
5.7.Kohustada O.D-d andma nõusolekud kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX kinnistusraamatu II jaos O.D omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja M.N omanikuna sissekandmiseks.
5.8.Jätta Harju Maakohtu 06. aprilli 2023 ja 24. aprilli 2023 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse. Jätta M.N vastu esitatud nõude menetlemisega seotud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud M.N pankrotihalduri Maire Armi kanda. Jätta M.N pankrotihalduri Maire Armi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, mis seonduvad O.D vastu esitatud nõude menetlemisega O.D kanda ja O.D menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-23-5332 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M.N pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas 06.04.2023 Harju Maakohtule M.N (võlgnik) ja O.D (kostja) vastu hagi tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Hageja palus: a) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 08.05.2017 sõlmitud kinnisasja kinkeleping ja asjaõigusleping, millega võlgnik kinkis kostjale 492/20123 mõttelise osa kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX; b)tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 08.05.2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati 492/20123 mõttelisele osale kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX, isiklik kasutusõigus võlgniku kasuks; c) kohustada kostjat tagastama 492/20123 mõttelist osa kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX võlgniku pankrotivarasse; d)kohustada kostjat andma nõusolekud kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX II jaos kostja omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja registriosa numbriga XXXXXXXX II jakku võlgniku omanikuna sissekandmiseks; e) teha kohtuotsus, mis asendab kostja tahteavaldusi kinnistu registriosa numbriga
XXXXXXXX
omanikukannete kustutamiseks ja ainuomanikuna võlgniku kinnistusraamatusse kandmiseks; f) kohustada võlgnikku andma nõusolek kinnistule registriosa numbriga XXXXXXXX võlgniku kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks; g)teha kohtuotsus, mis asendab võlgniku tahteavaldusi tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta võlgniku ja kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt omandas võlgnik 29.03.2007 Tallinnas, XXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXXX, korteriomand) hinnaga 90 754,54 eurot. Ostu finantseeriti võlgniku ja tema isa (kostja) poolt ühiselt võetud laenuga. Laenu tagas korterile seatud hüpoteek. Aastatel 2015– 2017 tegutses võlgnik juhatuse liikmena talle kuuluvas äriühingus C osaühing (registrikood XXXXXXXX). Võlgnik andis äriühingu kohustuste täitmiseks isiklikke käendusi, sh sõlmis 02.05.2017 käenduslepingu LHV Pank AS-ga, 02.03.2017 AS-ga TBB Liising ja 29.09.2015 Luminor Liising AS-ga.
3.Võlgnik vahistati 10.04.2017 ja ta sai teada, et teda ähvardab nii võimalik vangistus kelmuse toimepanemise eest kui ka ulatuslik kahjunõue, mistõttu ta asus tegema ettevalmistusi enda varatuks muutmiseks. Eelvangistuse ajal teostati tema juures ka läbiotsimine. Võlgnik kinkis 08.05.2017 korteriomandi, mis oli tema ainus likviidne vara, kostjale ja võlgniku kasuks seati tähtajatu isiklik kasutusõigus. Võlgnik teadis, et selline tegevus võib kahjustada nende liisinguandjate huve, kellele ta oli tekitanud kahju ja kellelt võib oodata nõuete esitamist. Korteri kinkeleping tehti ka vahetult pärast suuremate käenduslepingute sõlmimist, mis on iseloomulik vara peitmisele.
4.Pärnu Maakohtu 06.07.2021 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati võlgnik karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi süüdi ulatuslikus ning kuritegelikus
2-23-5332 grupeeringus toime pandud kelmuses. Nimelt pettis võlgnik liisinguandjaid, tekitades liisinguandjatele kahju umbes 230 000 eurot. Kohus rahuldas Luminor Liising AS tsiviilhagi 69 945,03 euro saamiseks ja AS Swedbank Liising tsiviilhagi 146 850,61 euro saamiseks ning mõistis summad süüdlastelt välja solidaarselt. Võlgnikule määrati liitkaristus viis aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvestati 24.04.2019 ja karistusaja hulka arvati ka eelvangistuses viibitud aeg 10.04 kuni 12.04.2017.
5.Harju Maakohus määras 27.04.2022 võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks hageja. 05.05.2022 kuulutas maakohus välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks hageja.
6.Pankrotimenetluses on esitatud teise rahuldamisjärgu nõudeid kokku 476 329,61 eurot. Seega oli võlgnikul ka teisi võlausaldajaid, kelle huve ta koos oma lähikondsega teadlikult kahjustas. Muud vara võlgnikul ei ole ja muul viisil ei ole võimalik pankrotimenetluses nõudeid rahuldada. Isikliku kasutusõiguse seadmine lapselt vanema kasuks on tavatu ja viitab soovile kasutada oma vara edasi, kuid vältida selle arvelt kohustuste täitmist. Isiklik kasutusõigus muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja korteri mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Kostjate vastuväited
7.Võlgnik palus 07.06.2023 menetluse lõpetada või jätta hagi läbi vaatamata. Pankrotihaldur, kellel on õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline, esitas hagi võlgniku, s.o tema enda vastu. See ei ole menetluslikult lubatud. Hagi saab esitada ainult kolmanda isiku vastu. Kinkeleping ega isikliku kasutusõiguse seadmine ei kahjusta võlausaldajate huve. Võlad tekkisid alles aprillis 2019, s.o kaks aastat pärast tehingute tegemist.
8.Kostja ja võlgnik palusid 10.09.2023 vastuses hagiavaldusele jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Võlgnik vahistati 10.04.2017 tema äripartnerite tegevuse tõttu. Võlgnik ei võtnud algatatud kriminaalasja väga tõsiselt, sest teadis, et ei olnud teadlikult seadust rikkunud. Ta ei saanud vahistamisel eeldada, et teda ähvardab kriminaalkaristus äripartnerite tegevuse eest protsessis, kus tõendeid kogus politseiuurija, kes mõisteti aasta aega pärast võlgniku kinnipidamist süüdi riigisaladuse lekitamises, jälitusinfo avalikustamises ja tõendite kunstlikus loomises. Võlgnik võttis kelmuse süüdistuse õigeks põhjusel, et ta kandis narkootilise aine käitamise eest vanglakaristust juba alates 24.04.2019 ja ei soovinud riskida veel pikema vangistusega.
9.Võlgnik kinkis korteri kostjale, kuna soovis kolida Saksamaale ja alustada seal kasutatud autode äri. Sellega oli tema ettevõte C OÜ Eestis juba aastaid tegelenud. Saksamaale kolimise soov tekkis võlgnikul juba mõnda aega enne tema kinnipidamist 2017. a. Kostja pidi seega korteri majandamise ja omaniku õiguste teostamise täies ulatuses üle võtma, sh tasuma laenumakseid.
10.Võlgnik ei saanud 2017. a vahistamisel eeldada, et tema ettevõttel, keda kriminaalasi ei puudutanud, tekivad makseraskused võlgniku vangis viibimise tõttu aprillis 2019. Võlgniku pankrotimenetluse algatas pank ja tagasivõitmist on põhistatud just pankade ja C OÜ vaheliste nõuetega. Kinkelepingu sõlmimise ajal olid võlgnik ja C OÜ maksejõulised. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ka kinkelepingu tagajärjel.
11.Isiklik kasutusõigus seati selleks, et võlgnikul oleks Eestisse naastes ja Eestis viibides kuskil elada, arvestades ka, et ta oli korteri laenumakseid aastaid tasunud. See pidi aitama korteri valdust võimaliku üürniku käest tagasi saada, kui üürnik peaks keelduma väljakolimisest.
2-23-5332
12.Hageja on jätnud arvestamata, et korteri ostmiseks võetud laenu tagastamise eest vastutas ka kostja. Korteri võõrandamise tehing ei ole seega tavapärane kostja rikastamine võlgniku poolt, kuna nad olid panga ees solidaarvõlgnikud. Seetõttu ei ole tegemist klassikalise kinkelepinguga, tegemist võib olla seltsinguga. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning tühistas 06.04.2023 ja 24.04.2023 hagi tagamise määrused. Menetluskulud jättis kohus võlgniku pankrotipesa kanda ja määras menetluskulude suuruseks 3802,50 eurot. Maakohus märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest. Maakohus määras sama otsusega TsMS § 132 lg 1 alusel hagi hinnaks 3500 eurot.
14.Otsuse kohaselt määrati võlgnikule ajutine haldur 27.04.2022 ja tema pankrot kuulutati välja 05.05.2022. Võlgnikule kuulus korteriomand asukohaga XXX, mille ta võõrandas 08.05.2017 notariaalse kinkelepinguga oma isale, kostjale. Samas seati korteriomandile võlgniku kasuks tähtajatu isiklik kasutusõigus. Tehingud on seega tehtud lähikondsega viie aasta jooksul ajutise halduri määramisest või pankroti väljakuulutamisest. Tagasivõitmine võib tulla kõne alla PankrS § 111 lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 p 4 alusel, koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1. Võlgnik oli maksejõuetu pankroti väljakuulutamise ajal, kuid tehingu tagasivõitmiseks tuleb kindaks teha, kas ta muutus maksejõuetuks vaidlustatud tehingu tõttu. Maksejõuetus on võlgniku püsiv võimetus oma kohustusi täita.
15.Võlgniku pankrot kuulutati välja käenduslepingute tõttu, mille ta oli sõlminud temale kuulunud äriühingu kohustuste täitmiseks. LHV Pank AS esitas võlgniku vastu nõude pärast seda, kui kohtu 30.09.2020 otsusega rahuldati võlausaldaja hagiavaldus ning võlgnikult ja C OÜ-lt mõisteti laenulepingu nr MILO-20170502SB alusel solidaarselt välja 90 563,72 eurot ning viivis. Võlgnik kohustust ei täitnud ja võlausaldaja esitas 06.10.2020 avalduse täitemenetluse algatamiseks. Ajutine haldur on märkinud, et võlgnik muutus varatuks 2017. a.
16.C OÜ 2016. ja 2017. a majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühing maksevõimeline. Ühing suutis teenindada liisingumakseid kuni 2019. a kevadeni. C OÜ varalist seisu tõendavad ka Creditinfo väljavõtted ja konto väljavõtted. See, et võlgnik oli tegutseva äriühingu ainuosanik, näitab, et ta ei olnud varatu. Võlgniku pangakonto väljavõtte kohaselt oli ta 2017. ja 2018. a maksevõimeline. Tema sissetulek oli 2017. a 82 479,88 eurot ja 2018. a 126 000,45 eurot. Isik, kellel on pidev sissetulek ja kelle omandis on tegutseva äriühingu osa, ei ole varatu ega maksejõuetu. Järelikult ei ole täidetud nõude eelduseks olev maksejõuetuks muutumise nõue. Liisinglepingust tulenevaid kohustusi täitis võlgnikule kuuluv ettevõte. Võlgnik oli ise põhivõlgniku juhatuse liige ja täitis seega teadlikult ettevõtte kohustusi.
17.Võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema konkreetne, mitte abstraktne. Põhjusliku seose võlgniku tegevuse ja maksejõuetuks muutumise vahel ning võlausaldajate huvide kahjustamise pidi esile tooma hageja. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust, kas konkreetsed võlausaldajad olid kinkimise ajal olemas.
18.Võlgnik oli võlausaldajate võimalikest nõuetest teadlik, sest oli käendaja ja põhivõlgnikust äriühingu juhatuse liige. Väited nagu oleks võlgnik kriminaalasjas juhuslikult või õiguskaitse organite poolt toime pandud pettuse tõttu süüdi mõistetud, on ainetud. Süüdi mõistev kohtuotsus on jõustunud. Võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi
2-23-5332 võlgnik aru saama, et oma vara võõrandades vähendab ta oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada.
19.Veenvad ei ole võlgniku selgitused, et ta soovis Berliini kolida ja võõrandas korteri selleks, et kostjal oleks omanikuna kergem korterit hooldada ja üürile anda. Veenvaid tõendeid Berliini kolimise ettevalmistamise kohta ei ole esitatud. Vara hooldamist ja üürile andmist saab korraldada ka teistsugusel viisil. Apellatsioonkaebus
20.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta võlgniku ja kostja kanda.
21.Maakohus jättis kontrollimata võimaluse rahuldada hagi PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Tehing tehti lähikondsete vahel viie aasta jooksul ajutise halduri nimetamisest. Täidetud ja maakohtu poolt tuvastatud on ka võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise kriteerium.
22.Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Maakohus nõustus hagejaga, et võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi võlgnik aru saama, et vähendab vara võõrandamisega oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada. Võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajate nõuded olulises ulatuses täitmata just vara puudumise tõttu. Pärast korteri kinkimist ei jäänud võlgnikule vara, mille arvelt kohustusi täita.
23.Võlgnik tunnistas end kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kokkuleppemenetluses ise süüdi. Ta sõlmis lepingud, olles teadlik kahtlustuse sisust ja sellest, et ta on toime pannud kümneid kelmuse episoode. Võlgnik pidi arvestama, et oma ainsa likviidse vara lähikondse nimele vormistamise tagajärg on võlausaldajate huvide kahjustumine. Ta ei saanud eeldada, et tal puuduvad võlausaldajad, eriti arvestades tema sõlmitud käenduslepingute olemasolu.
24.Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et võlgnik ei muutunud kinkelepingu tagajärjel maksejõuetuks. Maakohus leidis, et võlgnik oli 2017. ja 2018. a maksevõimeline, sest tema sissetulek oli vastavalt 82 479,88 eurot ja 126 000,45 eurot, kuid jättis tähelepanuta, et tegelikult oli võlgniku brutokuupalk 500 eurot. Võlgnik ei ole tõendanud, mis põhjusel tema kontole muid kandeid tehti. Samuti nähtub võlgniku äriühingu kontoväljavõttest, et lepingu sõlmimise seisuga oli ettevõtte konto jääk negatiivne. Võlgnik ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et temale kuuluva ühingu osal oli väärtus. Seega tuleks hagi rahuldada ka PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel (km PankrS § 109 lg-ga 1). Vastustajate seisukoht
25.Võlgnik ja kostja vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle läbivaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostja vastu esitatud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ja vastavad
2-23-5332 tahteavaldused asendamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi vastavas osas rahuldada. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, sh kostja vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise osas ning kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise nõuete rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus muudab ka tsiviilasja hinda ja menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
27.Ringkonnakohus (I) lahendab esmalt kostja 04.06.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite ja (II) käsitleb menetlusosaliste ringi tagasivõitmise asjades, sh võlgniku vastu esitatud nõuet, (III) seejärel apellatsioonkaebuse väiteid kinkelepingu tagasivõitmise kohta PankrS § 111 alusel ja (IV) PankS § 110 alusel, (V) isikliku kasutusõiguse lepingu tagasivõitmist, (VI) seejärel kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepinguga seotud asjaõiguslepingute tagasivõitmise küsimust, (VII) tagasivõitmise tagajärgi ja tahteavalduste asendamise nõudeid ning (VIII) selgitab lõpuks hagi hinna kujunemist ja (IX) teeb menetluslikud korraldused, sh hagi tagamist ja menetluskulude jaotust puudutavad korraldused. I
28.Kostja esitas 04.06.2024 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja tasus ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse alusel tasumisele kuulunud kostja menetluskulude tagatise pärast selleks ette nähtud tähtaega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
29.TsMS § 197 kohaselt määrab kohus hagejale kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise tähtaja. Kui hageja tähtaja jooksul tagatist ei anna, jätab kohus kostja taotlusel hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse kohaselt tuli hagejal tasuda kostja menetluskulude katteks tagatis 20 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbivaatamata. TsMS § 196 lg 4 kohaselt võib hageja esitada tagatise andmist kohustava määruse peale määruskaebuse. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjale hagejat kohustava määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ette nähtud ja seega jõustub määrus, millega hagejat kohustatakse tagatist andma, pärast selle hagejale kättetoimetamist, kui selle peale ei saa enam kaevata või kui kaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata.
30.Kohtute infosüsteemi andmetel sai hageja ringkonnakohtu määruse kätte 04.04.2024. Määrus jõustus edasikaebamata 20.04.2024. Tagatise tasumise tähtpäev oli sellest tulenevalt 10.05.2024. Kohtute infosüsteemi kohaselt jõustus ringkonnakohtu määrus aga 26.04.2024 ja hagejale arvestati tagatise tähtpäevaks infosüsteemi poolt automaatselt 16.05.2024. Seda kinnitab ka hageja esitatud kuvatõmmis temale e-toimiku keskkonnas kuvatud maksetähtaja kohta (dtl 752). Seega esines praegusel juhul lahknevus seaduse alusel arvutatud ja kohtute infosüsteemi poolt automaatselt arvutatud määruse jõustumise aja vahel, mis tingis tagatise tasumise tähtpäeva erinevuse. Lahknevus tulenes asjaolust, et kohtumääruse sisestamisel kohtute infosüsteemi määrati see ekslikult kättetoimetamisele kuuluvaks ka kostjale. Kuna kostja selleks ette nähtud infosüsteemis määruse kättesaamist ei kinnitanud, edastas kohtuistungi sekretär dokumendi kostja esindaja e-posti aadressile, kust esindaja kinnitas dokumendi kättesaamist 10.04.2024. See tingiski määruse jõustamise 26.04.2024.
31.Hageja tasus tagatise temale kuvatud tähtajal, s.o 16.05.2024, mitte arvutatud tähtajal 10.05.2024. Õige ei ole kostja seisukoht, et tagatise hilisem tasumine annab aluse jätta apellatsioonkaebuse TsMS § 197 alusel läbi vaatamata. Olukorras, kus e-toimik saatis hagejale
2-23-5332 määratud tähtaja kohta teate, võis hageja seda usaldada ja sellest lähtuda, sõltumata sellest, et teade oli eksitav (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-171-16, p 24).
32.Samuti tuleb tähele panna, et TsMS § 196 alusel tagatise nõudmise eesmärk on maandada kostja, kes ei saa menetluses osalemist valida, riske olukorraks, kus hagi võib jääda rahuldamata. Seetõttu näeb TsMS § 197 ette, et kui hageja tagatist ei anna, siis kohus nõuet läbi ei vaata. Olukorras, kus hageja on tagatise andud, on TsMS § 196 sätestatud eesmärk täidetud ja kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei ole igal juhul alust.
33.Kostja vastuväide kohtu tegevusele jääb seetõttu rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole teinud vigu menetluse juhtimisel ega rikkunud menetlussätteid viisil, mis annaks aluse vastuväide rahuldada. Ringkonnakohus lahendab hageja apellatsioonkaebuse sisuliselt. II
34.Maakohus menetles hagi ekslikult võlgniku suhtes. Võlgnik ei ole käesolevas menetluses menetlusosaline.
35.Maakohtu tuvastatud asjaoludel määrati võlgnikule ajutine pankrotihaldur 27.04.2022 ja tema pankrot kuulutati välja 05.05.2022. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 54 1 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivõlgnikul ei ole seega tsiviilkohtumenetlusteovõimet asjades, kus tema nimel esitab hagi pankrotihaldur. PankrS § 118 lg 1 teise lause kohaselt esitab tagasivõitmise hagi kohtule haldur. Hagi esitatakse isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse (RKTKo 20.12.2023, 2-22-1652, p 12.2). Seega ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.
36.Hageja, kes on võlgniku pankrotihaldur, esitas 06.04.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse võlgniku ja kostja vastu, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahelise kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Hagi on esitatud ebaõigesti pankrotivõlgniku vastu. Võlgnik juhtis sellele õigesti tähelepanu juba oma esialgses vastuses hagile, kuid maakohus võlgniku väitele tähelepanu ei pööranud.
37.Hagi esitamist võlgniku vastu ei õigusta ka tema vastu esitatud tahteavalduse asendamise nõue (vt käesoleva otsuse punkt 1 f ja g).
37.1.Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamise korral ei ole tehingu teisele poolele midagi tagastada (PankrS § 119) ja sellest tulenevad õigused tuleb isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe äralangemise tõttu lihtsalt lõpetada. Koormatise lõpetamiseks on AÕS § 642 esimese lause kohaselt nõutav õigustatud isiku notariaalselt tõestatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. Nimetatud sätetest tuleneb, et isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks ja selle kinnistusraamatust kustutamiseks on vajalik võlgniku enda kui kande järgi õigustatud isiku tahteavaldus. Hageja palubki, et kohus kohustaks võlgnikku
2-23-5332 vastavat tahteavaldust andma. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku tahteavalduste kohtulahendiga asendamine ei ole vajalik ega ka sisuliselt põhjendatud.
37.2.PankrS § 36 lg 1 kohaselt on pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus pankrotihalduril. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur PankrS § 541 lg 4 järgi teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole vaja pankrotivõlgnikku menetlusse kaasata ka isiklikku kasutusõigust puudutavate tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. Isikliku kasutusõiguse seadmise kehtetuks tunnistamisel piisab selle lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks pankrotihalduri enda tahteavaldusest, kes saab teha pankrotivaraga seonduvaid toiminguid ise.
37.3.TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hagejat ennast kohus tema soovitud tahteavaldusi tegema ei kohusta (vt ka RKTKo 12.04.2017, 3-2-1-13-17 p 15 ja seal viidatud praktika).
38.Eeltoodu tõttu oleks maakohtul tulnud võlgniku vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduda. Maakohtul oli siiski võimalik hagi ka läbi vaadata ja jätta see käesolevas peatükis esitatud kaalutlustel rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb seega jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hageja võlgniku vastu esitatud hagi rahuldamata (vt ka RKTKo 20.03.2013, 3-2-1-15-13, p 13). Apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata. III
39.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel, koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses, vt selle kohta RKTKo 22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p 38) kinkelepingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul tuvastada, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; kinkega kahjustati võlausaldajate huve; võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ja kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Seejuures pidi kostja esile tooma ja tõendama, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja pidi esile tooma ja tõendama võlausaldajate huvide kahjustumise. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna võlgnik oli maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks maakohtu antud põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Kuna maksejõuetust puudutav nõude eeldus on täitmata, ei saa kinkelepingut PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Maakohus ei ole selles osas materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega tõendeid ebaõigesti hinnanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
40.Asjaolu, et võlgniku brutotöötasu, mida ta tasus endale kuuluvalt ettevõttelt, oli üksnes 500 eurot, ei lükka ümber kostja väiteid ja tõendeid võlgniku maksejõulisuse kohta. Isiku maksejõuetust ei saa järeldada pelgalt tema töötasu suurusest ja asjaolust, et talle ei kuulu registreeritavat vara. Maakohus selgitas õigesti, et maksejõuetus on PanksS § 1 lg 2 kohaselt võlgniku püsiv võimetus oma kohustusi täita. Kostja selgituste kohaselt arveldas võlgnik muuhulgas ka sularahas. Nii kinnitavad arvelduskonto väljavõtted, et arvelduskontole on raha kantud siis, kui seda vaja on. Näiteks 27.03.2017 on sularaha sissemakse 350 eurot, mis on samal päeval makstud edasi OÜ-le E (dtl 501), 13.04.2017 on sularaha sissemakse 3000 eurot,
2-23-5332 millest samal päeval on kantud 2000 eurot edasi Qle ja järgmisel päeval 1000 eurot OÜ-le E (dtl 502), 29.05.2017 oli vaja tasuda Inbank AS-le lepingu alusel 323,83 eurot, milleks kontol piisavalt vahendeid ei olnud ja samal päeva on tehtud sularaha sissemakse 500 eurot (dtl 505), 20.07.2017 oli vaja tasuda laenu 07-060011-EL makse, milleks kontol piisavalt vahendeid ei olnud ja samal kuupäeval on ka sularaha sissemakse 200 eurot, mis laenumakse kattis (dtl 510), 07.09.2017 on sularaha sissemakse 5000 eurot, mis on samal päeval kantud OÜ-le S lühiajalise laenu tagastamiseks (dtl 513), 20.10.2017 on tehtud sularaha sissemakse 2250 eurot, et tasuda Wle võlg 2000 eurot ja laenu 07-060011-EL makse 241,61 eurot (põhiosa ja intress) (dtl 517), 27.11.2017 on sularaha sissemaksed kokku 2000 eurot, mis on samal päeval kantud edasi võlgniku ühingule C OÜ (dtl 521). Võlgniku 2017.a konto saldo on 42 eurot (dtl 523), s.t väljaminekud (83 635,43 eurot) on võrreldavas suuruses sissetulekutega (82 479,88 eurot). Võlgniku konto saldo ei ole olnud negatiivne.
41.Eelnev kinnitab, et võlgnikul olid olemas vahendid, mille arvelt oma kohustused täita ja kulutused kanda. Võlgniku kulud ja tema kohustuste täitmine ei ole olnud seoses ega sõltuvuses temale iseenda ettevõtte kaudu kantud töötasu suurusest. Seejuures ei oma tähtsust, mis põhjusel talle muid kandeid tehti. Hageja ei ole esile toonud ühtegi kohustust, mida võlgnik ei oleks suutnud täita. Võlgniku maksejõuetust ei kinnita ka hageja etteheiteid sellele, et kostja ei tõendanud, et võlgnikule kuuluva ettevõtte osal oli väärtus. Ettevõtte väärtust ei saa samastada võlgniku maksevõimega. Samuti ei saa ettevõtte kohustusi ja maksevõimet samastada võlgniku enda maksevõimega.
42.Maakohus jättis seega õigesti hageja nõude kinkelepingu PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmiseks rahuldamata, kuna võlgnik ei muutunud kinkelepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. IV
43.Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis käsitlemata võimaluse rahuldada hagi PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Hageja viitas juba 06.11.2023 menetlusdokumendis sellele, et isegi kui hagi ei kuulu rahuldamisele PankrS § 111 alusel, tuleb see rahuldada tagasivõitmise üldsätete alusel, s.o PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1). Igal juhul kohaldab kohus õigust ise. Kohus ei ole nõude lahendamisel seotud hageja esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-14516, p 14). Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja hindab esile toodud asjaoludel hagi rahuldamise võimalusi ka tehingute tagasivõitmise üldistel alustel.
44.Nii kinkelepingu kui ka tasuta isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu saab kehtetuks tunnistada tehingu tagasivõitmise üldistel alustel PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1). Selleks peavad täidetud olema järgmised eeldused: (1) tehing on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; (2) võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve; (3) võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult; (4) tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et tehingud on tehtud lähikondsega viie aasta jooksul ajutise halduri määramisest või pankroti väljakuulutamisest (vt käesoleva otsuse p 14). Maakohtu neid järeldusi ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks asjaolusid esile toonud ega tõendeid esitanud. Seega on täidetud eeldused (1) ja (4) ja nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada,
2-23-5332 kas võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve (eeldus 2) ja kas ta tegi seda teadlikult (eeldus 3). Neid asjaolusid pidi tõendama hageja.
45.Võlausaldajate huvide kahjustamine on tagasivõitmise nõude rahuldamise esmane eeldus (RKTKo 03.05.2023, 2-21-2785/89, p 14). Seejuures tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist hinnata tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga, mitte tehingu tegemise aja seisuga (03.05.2023, 2-21-2785/89, p 17; 24.05.2017, 3-2-1-50-17, p 10). Pankrotihaldur esitas hagiavalduse 06.04.2023. Hagiavalduse kohaselt on võlgnik pankrotis ja võlausaldajate nõuded olulises ulatuses täitmata igasuguse vara puudumise tõttu. Kokku on võlgnikul kohustusi ligi 400 000 eurot (121 458,60 eurot (dtl 53–57) + 39 336,85 eurot (dtl 60–61) + 230 000 (dtl 146– 181)). Tagasivõitmise eesmärk on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Praegusel juhul sõlmis võlgnik 08.05.2017 kinkelepingu, millega võõrandas oma isale korteriomandi. VÕS § 259 kohaselt on kinkeleping leping, millega üks isik (kinkija) kohustub tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale. Kinkelepingut iseloomustab seega vastusoorituse puudumine, s.t võlgnik andis ära oma vara selle eest üldse midagi vastu saamata. Vastusoorituseta ära antud vara väärtus oli aga enam kui 90 700 eurot. Arvestades korteriomandi ostuhinda, mis oli 2007. a 90 754,54 eurot (korteriomandi müügileping dtl 39–49), ja selle väärtuse tõusu 10 aasta jooksul, oli selle väärtus hagi esitamise ajal ilmselt enamgi. Vastusoorituse puudumise tõttu ei oma korteriomandi hagi esitamise aegne täpne väärtus aga asja lahendamisel tähtsust. Igal juhul oleks korteriomandi arvelt võimalik võlausaldajate nõudeid vähemalt osaliselt rahuldada. Seda ka siis, kui 2007. a korteri ostmiseks võetud laen (dtl 353) on veel mingis osas tagasi maksmata (dtl 225). Korteriomandi kostjale kinkimise tagajärjel ei ole võlgnikul vara, mille arvelt oma võlausaldajate ees kohustusi täita. Seega kahjustab kinkeleping võlausaldajate huve. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise hetkel konkreetseid sissenõutavaks muutunud kohustusi veel ei olnud (vt ka RKTKo 03.11.2008, 3-2-1-90-08 p 11).
46.Võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega on tegemist siis, kui võlgnik seda soovis või vähemalt nägi seda oma käitumise võimaliku tagajärjena ette. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (RKTKo 21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 10). Maakohus nõustus iseenesest hagejaga, et võlgnik pidi olema kinkelepingu tegemise ajal liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama ja aru saama, et oma vara võõrandades vähendab ta oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, kuid märgib seoses kostja väidetega veel järgmist.
46.1.Õige ei ole seisukoht, et võlgnik ei saanud võlausaldajate huve teadlikult kahjustada põhjusel, et võlgniku ettevõtte makseraskused, mis lõppastmes põhjustasid kostja pankroti, tekkisid alles aprillis 2019, s.o peaaegu kaks aastat pärast kinkelepingu sõlmimist siis, kui võlgnik narkootilise aine käitlemise eest vahistati. Praegusel juhul omab tähtsust asjaolu, et võlgnik vahistati 10.04.2017 ja talle esitati kahtlustus kelmuse toimepanemises (dtl 122). Võlgnikku kahtlustati nimelt ulatuslikus ning kuritegelikus grupeeringus toime pandud kelmuses, mis seisnes liisinguandjatelt raha väljapetmises. Kinkeleping, millega võlgnik võõrandas oma korteri lähikondsele, sõlmiti 08.05.2017, s.o vähem kui kuu aega pärast võlgniku vahi alt vabanemist. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli võlgnikule seega teada temale esitatud kahtlustuse sisu, kuid sellest tulenevalt ka võimalikud tema vastu tekkivad kahjunõuded. Kriminaalasjas tunnistas võlgnik ennast süüdi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas saab lähtuda võlgnikku süüdimõistvast kohtuotsusest ja võlgniku teistsugused selgitused on tõendamata. Kostja väited ei ole ka kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja
2-23-5332 väidab, et ta peeti 2017. a kinni üksnes tema äripartnerite tegevuse kohta tunnistuse saamiseks, kuid tegelikult peeti ta kinni kahtlustatavana. Talle esitati kahtlustus KarS § 345 lg 1, § 202 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 3 ja § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises (dtl 122). Pankrotihalduri selgituste kohaselt viidi kinnipidamise ajal läbi ka läbiotsimine. Väited võlgniku kinnipidamise teistsuguste motiivide kohta on tõendamata. Kostja väited ei muuda seega asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli võlgnik temale esitatud kahtlustuse sisust teadlik ja sai sellest lähtuvate riskidega arvestada. Lisaks võimalikele kriminaalmenetlusega seotud kahjunõuetele, oli võlgnik enne kinkelepingu sõlmimist 2015. a ja märtsis ning mais 2017.a sõlminud ka kolm käenduslepingut. Võlgnik tegi seega tehingu ajal, kui talle oli teada tema kohustuste võimalik suurenemine ja ta pidi seega vähemalt möönma, et oma põhilise vara ilma vastusoorituseta võõrandamisel on võimalike tekkivate kohustuste täitmine raskendatud. Seega pidi võlgnik võlausaldajate huvide kahjustumist oma käitumise võimaliku tagajärjena ka ette nägema. Kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et võlgniku selgitused kinkelepingu sõlmimise põhjuste kohta (väidetav soov kolida Saksamaale) ei ole usutavad. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtuga. Samas ei välista võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist ka see, kui kinkelepingu sõlmimisel oleks olnud samal ajal ka mõni muu eesmärk (RKTKo 21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 10). Tähtsust ei oma ka esiletoodu, et kostja oli korteriga seotud laenu kaastaotleja. Kostja ei olnud korteri omanik, samuti ei ole kostja esile toonud, et ta oleks korteri laenumakseid tegelikult ise tasunud. Seega ei pidanud võlgnik kinkelepingu sõlmimisel konkreetselt ette teadma, et temal või tema ettevõttel tekivad makseraskused 2019. a. Piisab, kui ta võlausaldajate huvide kahjustumist oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures ei oma nõude PankrS § 110 alusel rahuldamisel tähtsust, kas võlgnik muutus hiljem maksejõuetuks konkreetselt kinkelepingu tagajärjel või mitte. Vastavad kostja väited on seega asjakohatud.
47.Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et võlgnik kahjustas 08.05.2017 korteriomandi kinkelepingu sõlmimisega teadlikult võlausaldajate huve ja kostja, kes on võlgniku lähikondne teadis või pidi sellest teadma. Seega jättis maakohus hagi ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega pankrotihalduri hagi rahuldada ja tunnistada kinkeleping tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks. V
48.Hageja palub kehtetuks tunnistada ka koos kinkelepinguga sõlmitud kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu. Kasutusõiguse leping võib samuti kuuluda tagasivõitmisele PankrS § 110 lg 1 p 4 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel (vt eelduste kohta käesoleva otsuse p 44).
49.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Võlgnik ja kostja leppisid kokku, et korteriomand koormatakse tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega võlgniku kasuks (lepingu p 3, dtl 26). Ringkonnakohtu hinnangul koormab tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut viisil, mis muudab selle turutingimustel võõrandamise võimatuks, kuna vara omanik ei saa asja võlgniku eluajal kasutada ega saa selle omamisest kasutuseeliseid ega ka otsest tulu, s.t tegemist oleks üksnes kohustuste ja kuluga.
50.Õige on seega hageja väide, et sõlmitud tingimustel isiklik kasutusõigus muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja see kahjustab võlausaldajate huve samamoodi nagu vara tasuta võõrandamise leping, kuna raskendab kinnisasja arvel nõuete rahuldamist. Tasuta kasutamise lepingu sõlmimine on käsitletav võlausaldaja huvide teadliku kahjustamisena (RKTKo
2-23-5332 21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 13), mh ka põhjusel, et see viitab võlgniku soovile jätta korter enda kasutusse, samal ajal vältides selle arvelt võimalike kohustuste täitmist. Võlgnik väitis küll, et isiklik kasutusõigus seati selleks, et võlgnikul oleks Saksamaalt naastes lihtsam korterit üürnikult tagasi saada. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgniku väited Saksamaale kolimise kohta on tõendamata ja kasutusõiguse seadmise põhjendused ei ole usutavad.
51.Seega jättis maakohus hagi ka selles osas ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada 08.05.2017 korteriomandi isikliku kasutusõigusega koormamise leping tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks. VI
52.Hageja palub kehtetuks tunnistada ka kinkelepingu ja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu sõlmimisel sõlmitud asjaõiguslepingud. Hageja on jätnud aga arvestamata, et asjaõiguslepingu kehtivust tuleb abstraktsiooniprintsiibist (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt hinnata lahutatuna selle aluseks olevast kohustustehingust.
53.Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja/õiguse üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt RKTKo 22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt RKTKo 23.09.2005, nr 3-2-1-80-05, p 28). Samas on võimalik, et samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) ja sellisel juhul võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused aga siiski just käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut, st vara ja õiguste üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast.
54.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlausaldaja huve saab kahjustada aga eelkõige see, kui tehingute raames ei ole kokku lepitud kohase väärtusega vastusoorituses, st tehing vähendab vara kogumit ja/või selle väärtust ning raskendab seetõttu võlausaldajate ees kohustuste täitmist. Seega kahjustavad kinkeleping ja tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmise leping võlausaldajate huve eelkõige kohustustehingu tingimuste tõttu, mitte vara ja õiguste üleandmise tõttu. Võlgniku vara väärtus ei vähenenud asjaõiguslepingute tõttu (vt ka RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05 p 26; TlnRnKo 25.11.2015, 2-14-57462, p 12 ja RKTKo 28.03.2018, 2-14-60590 p 23.2). Hageja ei ole praegusel juhul esile toonud asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et tehingu puudusel oleks topeltmõju, s.t et samal põhjusel oleks kehtetu ka käsutustehing.
55.Eeltoodu tõttu jääb maakohtu otsuse resolutsioon selles osas muutmata ja hageja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamisele suunatud nõuded rahuldamata. VII
56.Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Põhimõtteliselt on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotiseaduse erisätted.
2-23-5332
57.Kostja on seega kohustatud tagastama pankrotivarasse kinkelepingu alusel saadu, s.o kinnisasja omandi. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kuna kinkeleping on kehtetu, on kostja kohustatud vara tagastama ja selleks sõlmima asjaõiguslepingu omandi võlgnikule üleandmise kohta ja andma tahteavaldused kinnistusraamatu kannete tegemiseks selliselt, et kinnistusraamatu kanne kostja kui omaniku kohta kustutatakse ja kinnistusraamatusse kantakse omanikuna pankrotivõlgnik.
58.Hageja palub, et kohus kohustaks kostjat tagastama kinnisasi võlgniku pankrotivarasse (käesoleva otsuse p 1.c). Kohus mõistab hageja nõuet selliselt, et hageja soovib, et kohus kohustaks kostjat sõlmima kinnisomandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu. Samuti palub hageja, et kohus kohustas kostjat andma asjakohased tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks (käesoleva otsuse p 1.d). Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat sõlmima asjaõiguslepingu ja andma tahteavaldused, mis on vajalikud kinnisasja omandi võlgnikule üle andmiseks.
59.Hageja palub lisaks, et kohus teeks otsuse, mis asendab kostja tahteavaldusi kinnistu omanikukannete kustutamiseks ja ainuomanikuna võlgniku kinnistusraamatusse kandmiseks (käesoleva otsuse p 1.d). Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole iseseisva haginõudega ja kohus seda eraldi ei menetle. Hageja vastav nõue on hõlmatud nõudega, milles hageja palub kohustada kostjat tahteavaldused andma. Nimelt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (TsÜS) § 68 lg 5). Seega teebki kohus kostjat tahteavaldust andma kohustades otsuse, mis kostja tahteavaldust asendab ja seda ei ole vaja eraldi kohtuotsuse resolutsioonis nentida. VIII
60.Maakohus määras vaidlustatud otsusega hagi hinnaks 3500 eurot, viidates TsMS § 132 lg-le 1. Viidatud sätte kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot. Praegusel juhul ei ole viidatud säte aga kohaldatav. Tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue ei ole mittevaraline nõue. Tegemist on tuvastushagiga, mille hind määratakse TsMS § 125 alusel hüve väärtusega, mida hageja on hagi rahuldamise korral eeldatavalt õigustatud saama (vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2). Maakohus on jätnud ka tähelepanuta, et hagiavalduses sisaldub mitu erinevat nõuet.
61.Hageja nõuab kostjalt 08.05.2017 notariaalse kinkelepingu tagasivõitmist ja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmist. Tsiviilasja hinna määramise kontekstis on võimalik lähtuda viidatud lepingu punktist 2.5, mille kohaselt hindasid osalised korteriomandi väärtuseks 80 000 eurot. Seega on kinkelepingu tagasivõitmise hagi hind 80 000 eurot.
62.Isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmise hagi hinna määramisel saab analoogia korras juhinduda ka TsMS §-st 128, mille kohaselt on kasutuslepingu kehtivuse üle peetava vaidluse korral hagihind vaidlusalusele ajale, kuid mitte pikemale ajale kui ühele aastale langevate kasutustasude kogusumma. Vaidlusaluse lepingu punkti 3.3 kohaselt hindasid osalised isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks 3200 eurot. Isikliku kasutusõiguse nõude tagasivõitmise hagi hind on seega 3200 eurot.
63.Lisaks nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks ja isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Tegemist on tahteavalduste asendama kohustamise nõuetega, mis loetakse TsMS § 132 lg 1 alusel
2-23-5332 mittevaraliseks (vt ka vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2 ja RKTKo 20.09.2017, 211-51581 p 9). Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot.
64.Kui ühes hagis on esitatud tehingute tagasivõitmise hagid ja vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks kostja tahteavaldusi andma kohustamise nõuded, siis tuleb need hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel liita. Tsiviilasja hind on seega 90 200 eurot (80 000 + 3200 + 3500 + 3500). Ringkonnakohus muudab TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda ja määrab asja hinnaks 90 200 eurot. IX
65.Harju Maakohus tagas hagiavalduse 06.04.2023 määrusega, mida täiendas 24.04.2023 määrusega ja seadis vaidlusalusele kinnisasjale eelmärke pankrotihalduri kasuks ja märkuse eriomandi eseme eluruumile nr 11. Kohus jätab kohaldatud abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel, samuti arvestades hageja avaldust, jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
66.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).
67.Ringkonnakohus jätab nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel kostja kanda, v.a võlgniku menetluskulud, mis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda.
68.Kuna lahend tehakse kostja kahjuks, on õiglane, et tema vastu esitatud nõuetega seotud menetluskulud jäävad tema kanda. Menetluskulude jaotust ei mõjuta see, et hagi jääb osaliselt rahuldamata, kuna see ei mõjuta hageja jaoks käesoleva otsusega saavutatavaid tagajärgi. Kostja vastuväited ei ole osutunud edukaks ja hageja saavutab kohtusse pöördumisel silmas peetud eesmärgi täielikult. See peab väljenduma ka menetluskulude jaotuses (vt analoogselt ka RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709 p 12).
69.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-1142-15 p 21). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.