E. K. hagi S. K. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
59 412,05 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: E. K. (isikukood: xxx, elukoht: xxx) Hageja lepinguline esindaja J. S. (e-post xxx) Kostja: S. K. (isikukood: xxx, elukoht: xxx; e-post xxx)
Asja läbivaatamine
KOHUS OTSUSTAB:
Kirjalik menetlus
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja S. K.lt E. K. kasuks põhivõlgnevus summas 51 765 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 23 785,77 eurot, kokku 75 550,77 eurot.
3.Mõista välja S. K.lt E. K. kasuks viivis põhinõudelt, s.o 51 765 eurolt VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras alates 28.02.2026 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Jätta E. K. menetluskulud 94% ulatuses S. K. kanda.
2.Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1
2-23-6945 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on E. K. hagi S. K. vastu võlgnevuse summas 55 000 eurot ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt pakkus 2014 aastal kostja (hageja vend) hagejale võimalust omandada kostjalt xxx asuv kinnistu koos elumajaga ning hiljem kasumiga võõrandada. Kuna kinnistu oli vormistatud kostja tütre nimele, siis kandis hageja kostja korraldusel kostja tütrele üle 32 000 eurot ja kostjale 6 000 eurot.
2.Kostja on väitnud läbivalt, et xxx kinnistu müük võtab aega ja hageja peab olema kannatlik, kuid kokkuvõttes selgus, et nimetatud kinnistu on müüdud 12.12.2017 ja hageja ei saa seda omandada, mistõttu peab kostja tagastama hagejale hagejalt saadud rahalised vahendid. Hageja tegi ka kostja korraldusel kulutusi nii xxx eramu kui ka xxx korteriomandi remondiks, mille kostja lubas samuti hagejale hüvitada.
3.Kuna poolte senine suhtlus oli suuline, siis 13.04.2021 otsustasid pooled võlasuhte kirjalikult fikseerida. 13.04.2021 on kostja väljastanud hagejale võlatunnistuse, milles on tunnistanud varasemast perioodist tekkinud võlgnevust summas 55 000 eurot ning on kohustunud selle tasuma hageja arveldusarvele hiljemalt ajaks, kui xxx asuv korter on müüdud. Kostja on võõrandanud korteriomandi asukohaga xxx 28.09.2021, mistõttu oleks tulnud kostjal võlatunnistusega tunnistatud võlgnevus tasuda hiljemalt 28.09.2021. Kostja seda teinud ei ole ja on hageja eest nimetatud asjaolu varjanud. Kokkuvõttes võlgneb kostja hagejale põhivõlana 55 000 eurot.
4.Kostja on viivituses kohustuse täitmisega alates 29.09.2021 kuni käesoleva ajani s.o. kuni 10.05.2023. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise suurus on 7574.18 eurot. Hageja taotleb hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Hageja palub kostjalt alates 11.05.2023 viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (s.o 55 000 eurot), kuni põhivõla tasumiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Hagiavalduses on hageja väitnud, et 2014 aastal pakkus kostja (hageja vend) hagejale võimalust omandada kostjalt xxx asuv kinnistu koos elumajaga 2
2-23-6945 ning hiljem kasumiga võõrandada. Kuna kinnistu oli vormistatud kostja tütre nimele, siis kandis hageja kostja korraldusel kostja tütrele üle 32 000 eurot ja kostjale 6000 eurot. Kostja selgituste kohaselt, hageja, kes pidi kostja tütrele, K. K.le kuulunud kinnistu, xxx kuu jooksul välja ostma ei teinud seda vaid tasus 02.04.2014.a. 32 000 eurot, xxx ühe osamakse, nii nagu see on tõendatud hageja enda poolt. Tegelikkuses elas hageja nimetatud majas üüri tasumata 24 kuud. Peale hageja väljakolimist xxx tuli kostjal 6 kuud tütre maja remontida, seega jäi kostjal saamata üüritulu 30 kuud x 960 üür= 28 800 eurot.
6.Peale hageja nimetatud maja vabastamist tuli kostjal pool aastat teha remonti, millele kostjal kulus 100 eurot ruutmeetri kohta. Maja on 96 rm, seega kulus kostjal hageja elutegevuse tõttu maja korda tegemiseks 96 x 100= 9 600 eurot, kokku 38 400 eurot. Kuna hageja ei ostnud nimetatud kinnistut lubatud 6 kuu jooksul, alates 06.02.2014.a. (ehk kuupäevaks 06.08.2014.a. vaid elas majas 24 kuud, 06.02.2016.a., lisaks 6 kuud remonti) tuli kostja abikaasal, J. K.l, võtta tarbijakrediidilaenu summas 53 350 eurot, mille igakuine tagasimakse oli summas 846,45 eurot, selleks, et hüvitada maja eelmisele omanikule hageja poolt tasumata ülejäänud xxx osamaksed. Sellise tegevusega tekitas hageja kostjale otsest kahju, 12 kuud maksis Omega Laen AS- le kostja 12x 846,45=10157,40 eurot+ lepingutasu summas 1 500 eurot+ notaritasu 2x 500= 12 657,40 eurot. Lisaks maksis kostja laenu tagasi summas 55 30 eurot. Kostja otsene kulu summas 13 000 eurot oleks olnud olemata, kui hageja, E. K. oleks oma lubadust pidanud ja kinnistu xxx ära ostnud. Kuna hagejal, juba jälle, polnud kusagile kolida ja kostjale oli tegemist hageja näol siiski oma õega, siis lubas kostja ajutiselt E. K.l, mais 2018.a. kolida oma xxx korterisse. See niinimetatud ajutine elukoht, kestis hagejale tervelt 36 kuud ehk hageja nõustus kostja korteri vabastama alles mais 2021, kuid selleks, et hageja vabastaks kostja xxx korteri, et kostja saaks selle müüa, pressis hageja kostjalt välja võlatunnistuse 13.04.2021. summale 55 000 eurot. Peale hageja 36 kuulist elu kostjale kuulunud korteris xxx ilma üüri maksmata, tuli nimetatud 58 ruutmeetrises korteris 3 kuud remonti teha seega jäi kostjal saamata 39 kuu üür. Normaalne üüri suurus on 580 eurot kuu, seega jäi kostjal üüritulu saamata 39x 580=22 620 eurot, millele lisandub 58 rm x 100 ruutmeetri remont= 5 800 eurot, kokku 28 420 eurot. Kokku on hageja oma sihipärase venna kulul elamisega tekitanud kostjale saamata jäänud (üürituluga) kahju 28800+22620=51 480 eurot ja remondikulud summas 9600+5800=15400, millele lisandub hageja poolt kostja sundolukorda panemine (laenu võtmine) summas 13 000 eurot. Kogu kahju, mille hageja on põhjustanud kostjale 79 880 eurot. Kostja palub, et kohus jätaks hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Asja materjalidest nähtub, et pooled on 13.04.2024 sõlminud võlatunnistuse, millega võlgnik tunnistab, et tal on võlausaldaja eest rahaline kohustus summas 55 000 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 2014 suusõnaliselt sõlmitud kokkuleppel. Võlgnik kohustus võla tasuma võlausaldaja arveldusarvele hiljemalt kui on müüdud xxx korter (dtl 3).
3
2-23-6945 Pooled ei vaidle selle üle, et võlatunnistus on kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud. Kostja tugineb sellele, et võlatunnistus on temalt saadud väljapressimisega.
9.Kohus selgitab, et TsÜS § 86 lg 1 ja 2 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu heade kommetega. Kohus märgib, kuigi võlatunnistus on kostjat koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on see võlatunnistuse olemuslik probleem, mis ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. Kostja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis kohtu hinnangul oleks selliseks erakorraliseks vajaduseks või sõltuvussuhteks, mida on seadusandja pidanud silmas TsÜS § 86 lg 2.
10.Kostja väited tema väidetava survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja ka tõendamata. Kostja väide, et kostja võttis endale võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale 55 000 eurot vaid põhjusel, et muidu ei oleks hageja vabastanud kostjale kuuluvat elamispinda, ei ole kohtule eluliselt usutav. Kui kostjal tegelikkuses hageja ees mingeid rahalisi kohustusi tegelikkuses ei olnud, ei oleks kostja sellist võlatunnistust allkirjastanud. Kui hageja oleks tõepoolest õigusvastaselt keeldunud kostjale kuuluvat elamispinda vabastamast, oleks kostja saanud kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, mitte võtta endale suurt rahalist kohustust. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest kohus näeks sellist sõltuvussuhet või kogenematust, mis annaks alust lugeda võlatunnistus heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimise ajal 52 aasta vana, seega pidi tema elukogemus olema selline, et ta sai aru, et võlatunnistuse allkirjastamisega võtab ta endale kohustuse tasuda hagejale 55 000 eurot. Kostja ei ole tuginenud ka sellele, et ta on väidetava ähvarduse teel saadud võlatunnistuse tühistanud (TsÜS § 90, 96, 98). Kohus selgitas seda kõike kostja esindajale 29.02.2024 selgituskirjas. Vaatamata sellele kostja esindaja oma positsiooni ei täpsustanud, täiendavaid asjaolusid esile ei toonud. Seega on võlatunnistus iseenesest kehtiv.
11.Riigikohus on lahendis nr 2-19-5601 väga põhjalikult käsitlenud võlatunnistusega seonduvat. Riigikohus selgitas, et „kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (RKTKo nr 3-2-1-147-15, p 13; nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (RKTKo nr 3-2-1-124-14, p 28; RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 18). 4
2-23-6945
12.Kohus leiab, et 13.04.2021 võlatunnistusest nähtub, et pooled on sõlminud võlatunnistuse õiguslikult siduva tehinguna. Kostja mitte ainult ei tunnista, et tal on hageja ees kohustus, vaid ta on ka kohustunud võlgnevuse kokkulepitud tingimuse saabumisel hagejale ka ära tasuma. Seega ei nentinud kostja pelgalt võlgnevuse olemasolu vaid võlatunnistust tuleb käsitelda kui õiguslikult siduvat tehingut.
13.Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd võlatunnistusest nähtuvalt pooled ei loonud võlatunnistuse sõlmimisega uut, senisest võlasuhtest sõltumatut (abstraktset) kohustust vaid fikseerisid ära 2014 a suulisest kokkuleppest tuleneva kohustuse suuruse ja leppisid kokku kohustuse täitmise kindla tingimuse saabumisel. Tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega, vaid nõudealus tuleneb varem sõlmitud kokkuleppest. Eelduslikult ei sõlmi võlgnik ilma varasemate pooltevaheliste suheteta võlausaldajaga lepingut, millega kohustub võtma võlausaldaja ees abstraktse kohustuse.
14.Hageja tõi esile, et deklaratiivse võlatunnistuse alusvõlasuheteks on: • ärajäänud kinnistu (xxx) müügitehingu alusel kostja korraldusel kostja tütrele ja kostjale endale üleantud 38 000 euro tagastamise võlasuhe; • Hageja poolt kostjale ajavahemikus 13.03.2020 kuni 14.04.2021 ülekantud 13 715 eurose laenu tagastamise nõue või, kui kostja eitab laenusuhte olemasolu, siis samas perioodis õigusliku aluseta saadu tagastamise võlasuhe. • kostjale kuulunud xxx asuva korteri remondikulude hüvitamise võlasuhe vastavalt VÕS § 76 lg 1 või § 1042 alusel summas 3 240 eurot.
15.Kohus on kostjale selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (dtl 133). Vaatamata sellele, ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et võlatunnistuse aluseks olevaid kohustusi ei olnud olemas.
16.Vastupidi, kostja on möönnud, et poolte vahel oli tõepoolest sõlmitud kokkulepe xxx kinnistu müügiks ja hageja on kostja korraldusel kinnistu osamaksena tasunud kostja tütrele üle 32 000 eurot ja kostjale 6 000 eurot. Kinnistu müügilepingut hagejaga ei sõlmitud.
17.Vaidlust ei ole selles, et kinnisasja müügilepingut hageja ning kostja kokkuleppe alusel tegelikkuses ei sõlmitud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1029 kohaselt kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et hageja on tulevase müügilepingu osamaksena kandnud kostjale ja kostja korraldusel ka kostja tütrele kokku 38 000 eurot on tal õigus see summa tagasi saada. Kostja on tuginenud aegumisele ja leiab, et hageja on kaotanud õiguse raha tagasi saada.
5
2-23-6945
18.Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus selgitab, et käesoleva alusnõue on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 151 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Hageja on kohustuse täitmiseks rahasumma 38 000 eurot üle andnud 02.04.2014 ja 06.02.2014. Millal hageja sai teada asjaolust, et tal on tegelikkuses õigus kinnisasja eest tasutud rahasumma tagasinõudmiseks st müügilepingut ei sõlmita, ei ole kohtu ette toodud. Samas on xxx kinnisasi võõrandatud 12.12.2017, seega saab seda kuupäeva lugeda aegumistähtaja kulgemise alguseks. Seega aegus hageja nõue 12.12.2020. Võlatunnistus on aga allkirjastatud 13.04.2021. Kohus selgitab, et aegunud nõude tunnustamisega aegumine ei katke TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; nr 3-21169-15, p 10). Riigikohus on selgitanud, et „aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes.“ (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24, 321-129-16, 49). Kostja ei ole esile toonud, et ta tunnustas 13.04.2021 võlatunnistuses mingit muud nõuet, seega on kohus seisukohal, et võlatunnistuses on kostja loobunud aegumise vastuväitest antud alusnõude osas.
19.Hageja on esile toonud, et andis kostjale ajavahemikus 13.03.2020 kuni 14.04.2021 laenu 13 715 eurot. Nii nähtub asja materjalidest, et 13.03.2020 maksis hageja kostjale 6 000 eurot, 12.08.2018 170 eurot, 13.08.2018 200 eurot, 04.09.2018 150 eurot, 05.09.2018 150 eurot, 03.10.2018 150 eurot, 04.10.2018 150 eurot, 14.10.2018 70 eurot, 05.11.2018 170 eurot, 06.11.2028 150 eurot, 05.12.2018 150 eurot, 06.12.2018 150 eurot, 06.01.2029 150 eurot, 07.01.2019 150 eurot, 10.02.20219 300 eurot, 03.03.2019 300 eurot, 03.04.2019 300 eurot, 04.05.2019 300 eurot, 05.06.2029 300 eurot, 03.07.2019 300 eurot, 03.08.2019 300 eurot, 03.09.2019 300 eurot, 24.09.2019 70 eurot, 18.10.2019 25 eurot, 03.11.2019 150 eurot, 04.11.2019 150 eurot, 02.12.2019 150 eurot, 03.12.2019 150 eurot, 03.10.2020 150 eurot, 04.01.2020 150 eurot, 05.02.2020 150 eurot, 06.02.2020 150 eurot, 03.03.2020 150 eurot, 04.03.2020 150 eurot, 09.04.2020 20 eurot, 04.06.2020 300 eurot. 09.07.2020 150 eurot, 08.08.2020 150 eurot, 12.10.2020 150 eurot, 14.11.2020 170 eurot, 14.12.2020 210 eurot, 22.12.2020 50eurot, 13.01.2021 150 eurot, 05.02.2021 90 eurot, 13.02.2021 150 eurot, 13.04.2021 170 eurot, kokku 13 765 eurot (dtl 80-128). Kõikidel maksekorraldustel oli makse selgituseks märgitud napisõnaliselt „makse“. Hageja väitel oli nende summade näol tegemist xxx korteriga seotud laenu tasumiseks antud laenuga. Kostja neid talle tehtud makseid omaltpoolt millegagi selgitanud või põhjendanud ei ole. Kostja ei ole esile toonud, et tegemist oli mingi muu kohustuse katteks tasutud rahaga. Riigikohus on korduvalt leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo nr 3-2-1-11-08, p 11, 3-2-1-57-13, p 14). Kohtuasjas nr 3-2-1-96-11 leidis Riigikohus, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Seega pidi kostja 6
2-23-6945 tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. 28.11.2025 menetlusdokumendis on kostja vihjanud, et tegemist võib olla tasuga korteri xxx kasutamise eest. Kostja tõi esile, et hageja kasutas kostjale kuuluvat korterit 36 vältel, üüri tasus hageja 10 800 eurot ja kommunaalteenuste eest 12 200 eurot ning hageja soovis võlatunnistuse nn väljapressimisel, et kostja hagejale need summad tagastaks.
20.Kohus osundab kõigepealt, et kostja väited on vastuolulised. 27.06.2023 menetlusdokumendis on kostja kinnitanud, et hageja elas kostja korteris 36 kuud ilma üüri maksmata ja on sellele väitele üles ehitanud oma kahjunõude hageja vastu (mille osas küll vastuhagi või menetluslikku tasaarvestusavaldust ei esitatud). Seega ei ole kostja väited tasutud üüri ja kommunaalkulude tagasinõudmise kohta veenvad. Juhul, kui vaidlusalune summa 13 765 eurot oli tõepoolest tasutud üüri katteks, mitte laenuna kostjale ülekantud, on kohtule arusaamatu, miks kostja nõustus selle summa kajastamisega võlatunnistusel. Kostja ei ole ka esile toonud, milline kokkulepe oli hageja ja kostja vahel kostjale kuuluva korteri kasutamiseks, kas tegemist oli tasuta kasutamise lepingu või üürilepinguga ja millises üürisummas pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid. Kohus tuvastas eelpool, et 13.04.2021 võlatunnistus on kehtiv deklaratiivne võlatunnistus, see ei ole tühine ning seda ei ole ka tühistatud. Eelduslikult ei sõlmi võlgnik ilma varasemate pooltevaheliste suheteta võlausaldajaga lepingut, millega kohustub võtma võlausaldaja ees kohustust mida tegelikkuses ei ole olemas. Seega on kohus seisukohal, et ka 13 765 eurot tuleb kostjalt välja mõista.
21.Hageja kolmas võlatunnistuse aluseks olenev nõue on remondikulude hüvitamise nõue 3 240 euro ulatuses. Hageja selgitas 06.10.2025 menetlusdokumendis, et kuna hageja oli alates 2014 nii xxx kui ka xxx korteris teinud oma kulul remonti ja kostja oli läbivalt lubanud selle suulise kokkuleppe alusel hüvitada, siis tunnistas kostja 55 000 euro suuruse võla koosseisus ka 3285 euro ulatuses hüvitamisele kuuluvaid remondikulusid, mis enamjaolt olid seotud xxx korteriga. Hageja tõendab remondi tegemist Spordi tn korteris kahe fotoga, millelt nähtub tema poolt xxx korterisse ehitatud köök ja kööki paigaldatud põrandaplaadid. Riigikohus selgitas, et deklaratiivse võlatunnistuse alusel saab kohus hagi rahuldada üksnes juhul, kui kohtul on võimalik kontrollida alusvõlasuhte kehtivust. Kui hageja ei esita deklaratiivse võlatunnistuse korral kohtule alusvõlasuhet puudutavaid asjaolusid ega tõenda selle kehtivuse eelduseid, jääb hagi rahuldamata (RKTKo 2-24-1408, p 18). Kohus leiab, et selles osas on hageja nõue tõendamata. Kahe teadmata ajal ja teadmata kohas tehtud fotodega fotoga ei ole võimalik tuvastada seda, et hageja on kostjale kuulunud kinnisvaral teinud remonti 3 235 euro väärtuses. Mingeid muid tõendeid hageja selle nõude osas esitanud ei ole.
22.Kostja on hagile vastu vaielnud ka põhjusel, et tal on väidetavalt nõue hageja vastus summas 79 880 eurot. Kohus leiab, et sellel vastuväitel ei ole asjas tähtsust. Nimelt ei ole kostja vaatamata kohtu selgitustele (dtl 131, 153, 179) esitanud asjas vastuhagi või menetluslikku tasaarvestust.
23.Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja on oma kohustust rikkunud, tuleb kostjalt välja mõista viivis seaduses sätestatud määras. Vaidlust ei saa olla selles, et 13.04.2021 võlatunnistuses kohustus kostja tasuma tunnustatud nõude hagejale hiljemalt ajaks, kui 7
2-23-6945 xxx asuv korter on müüdud. Kostja on võõrandanud korteriomandi asukohaga xxx 28.09.2021. Seega muutus kostja kohustus sissenõutavaks 29.09.2021. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
24.VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 51 765 eurot kohtuotsuse tegemise seisuga 23 785,77 eurot. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 27.02.2026 summas 23 785,77 eurot tuleb kostjalt välja mõista, samuti tuleb välja mõista lisanduv viivis alates 28.02.2026 kuni põhinõude täitmiseni.
25.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 51 765 eurot, kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 23 785,77 eurot, VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt, s.o 51 765 eurolt alates 28.02.2026 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
26.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
28.Arvestades haginõude rahuldamise ulatust, leiab kohus, et õiglane on jätta hageja menetluskulud 94% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et lähtub menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel sellest, et kohus rahuldas hageja nõude summas 51 765 eurot, mis hagetud summast 55 000 eurot moodustab ca 94%.
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
30.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Eeltoodust 8
2-23-6945 tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson, kohtunik
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.