Triin Uusen-Nacke, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. veebruar 2026, Tartu
Tsiviilasja number
2-25-2842
Tsiviilasi
Salva Kindlustuse AS hagi Vinni valla ja A.A. vastu kahju hüvitamise nõudes
Apellatsioonkaebuse hind
936 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Vinni valla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. veebruar 2026
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Vinni vald Vinni Vallavalitsuse (registrikood 75008746) kaudu, lepingulised esindajad vandeadvokaat Epp Lumiste ja vandeadvokaadi abi Kaili Rätsepp Vastustaja (hageja): Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja Katrin Leppik Kostja II maakohtus:
XXXXXXXXXXXX)
A.A.
(isikukood
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025 otsus tühistada Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni Perekodu vastu rahuldamise, menetluskulude jaotuse ning välja mõistmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni valla vastu rahuldamata, jätta Salva Kindlustuse AS-i menetluskulud A.A. kanda, kellelt välja mõista menetluskuluna Salva Kindlustuse AS-i kasuks 285 eurot. Vinni valla menetluskulud jätta Salva Kindlustuse AS-i kanda ning välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 1648,06 eurot Vinni valla kasuks. Ülejäänud osas (hagi rahuldamine A.A. vastu, temalt kahju 936 eurot väljamõistmine ja hageja menetluskulude tema kanda jätmine ning välja mõistmine) jätta maakohtu otsus muutmata. 1
3.1.Jätta Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni valla vastu rahuldamata.
3.2.Rahuldada Salva Kindlustuse AS-i hagi A.A. vastu kahju hüvitamise nõudes.
3.3.Välja mõista A.A.lt Salva Kindlustuse AS-i kasuks kahju 936 eurot.
3.4.Jätta Salva Kindlustuse AS-i menetluskulud A.A. kanda, A.A. menetluskulud tema enda kanda ja Vinni valla menetluskulud Salva Kindlustuse AS-i kanda.
3.5.Välja mõista A.A.lt Salva Kindlustuse AS-i kasuks menetluskulu 285 eurot.
3.6.Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 1648,06 eurot Vinni valla kasuks. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
4.Vinni valla apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Salva Kindlustuse AS-i kanda. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 3849,89 eurot Vinni valla kasuks. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 20. veebruaril 2025 hagi Vinni valla (Vinni Perekodu kaudu) (kostja I) ja A.A. (kostja II) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt toimus 22. veebruaril 2022 Tuleviku tn 1 Rakveres kahjujuhtum, mille käigus lõhuti Rakvere Tervisemaja OÜ (kindlustusvõtja) hoone aknad ja tekitati kahju 1236 eurot. Kindlustusvõtja oli sõlminud hagejaga ettevõtte varakindlustuse lepingu (poliis nr 80022804), mille kohaselt oli kindlustusobjektiks Tuleviku tn 1 asuv hoone ning kindlustusperioodiks 3. detsember 2021 kuni 2. detsember 2022. Hageja hüvitas kindlustusvõtjale kostja II poolt tekitatud kahju, tasudes akende remondi eest 936 eurot, kindlustusvõtja omavastutus oli 300 eurot. Hageja sai 3. novembril 2023 PPA-lt info kahju põhjustamise eest vastutavate isikute kohta. Üheks kahju põhjustajaks oli sündmuse toimumise ajal 15-aastane kostja II. Hageja esitas tagasinõude kostja II eestkostjaks olnud Rakvere linnale. Rakvere linn esitas 31. jaanuaril 2025 vastuväited tagasinõudele, viidates, et kostja II oli ajavahemikul 6. veebruar 2012 kuni 31. detsember 2022 asendushooldusel kostja I asutuses Vinni Perekodus. Asendushooldust osutati Vinni Perekodu ja Rakvere Linnavalitsuse vahel sõlmitud halduslepingu alusel. Seega 2
ei kasvanud kostja II teo toimepanemise ajal eestkostja juures, mistõttu on VÕS § 1053 lg 3 alusel põhjendatud kostja I vastu nõude esitamine. Kostja I kohustus kostja II üle järelevalvet teostama ja halduslepingu alusel on kostja I lepingulist järelevalvet teostav isik. PPA-lt saadud info kohaselt lõhuti Rakvere linnas Tuleviku tn 1 asuval majal aknaklaasid ära ajavahemikus 21. veebruar 2022 kell 15.00 kuni 22. veebruar 2022 kell 8.30. Kostja I väitel teavitasid nad kostja II kadumisest politseid alles 21. veebruaril 2022 peale kella 23.00 ning ise teda otsima ei asunud. Hageja leidis, et sarnases olukorras oleks lapsevanem asunud lisaks politseile ka ise last otsima, kuid seda ei tehtud. Kostja I ei ole teostanud seega piisavat järelevalvet kostja II üle. Kuigi kostja II lõhkus 13 aknast ära 6 aknaklaasi, siis VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täieliku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja leiab, et kahjunõue on täies ulatuses põhjendatud. Hageja esitas 3. veebruaril 2025 kostjale I tagasinõude. VÕS § 1052 kohaselt vastutab 14-18aastane isik reeglina enda tekitatud kahju eest ise. Lisaks vastutab 14-18-aastase isiku tekitatud kahju eest VÕS § 1053 lg 3 järgi ka isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama. Kostja I kohustus teo toimepanemise ajal alaealise kostja II üle järelevalvet teostama ning VÕS § 1053 lg 3 alusel on kostja I vastutavaks isikuks. Hageja nõudis kostjatelt I ja II solidaarselt kahjuhüvitise 936 euro välja mõistmist.
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Kostja II ei ilmunud 21. veebruaril 2022 perekodusse, perevanem tegi lapse kadumisest (so 11 minuti jooksul lapse puudumisest) teavituse PPA-le. Kostja II ilmus 22. veebruaril 2022 kell 19.30 ise perekodusse tagasi, PPA leidis lapse ja suhtles temaga 2 tundi, lapsega oli kõik korras. Kostja I perekodu pidajana ei vastuta kahju eest, kuna eestkostja oli Rakvere linn. Halduslepinguga asendushooldusteenust osutanud perekodu pidaja ei ole VÕS § 1053 lg 3 mõistes lepingulist järelevalvet teostav isik, vastav säte ei kohaldu avalik-õiguslikus suhtes ehk halduslepinguga reguleeritud olukordades. Halduslepingu alusel lapse faktilist järelevalvet ei saa võrdsustada tsiviilõigusliku lepinguga lapsevanemale või eestkostjale teenuse osutajaga. Hagi on esitatud vale kostja vastu, vastutavaks isikuks on kostja I asemel kostja II eestkostja Rakvere linn. Kui kohus asub seisukohale, et hagi on esitatud õige kostja vastu, siis tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna kostja I täitis järelevalve raames oma halduslepinguga võetud (hoolsus)kohustusi, kui teavitas PPA-d lapse kadumisest. Lapse vabaduse piiramine oleks olnud vastuolus halduslepinguga, lapsega olid kodukorra alusel sõlmitud kokkulepped ja laps pidi perekodus olema tagasi kindlal ajal. Hageja on käitunud halvas usus, kui viivitas hagi esitamisega ca kolm aastat. Kostja II poolt lõhutud akende arv oli väiksem kui 50% kogu kahjust, kuid hageja nõuab kostjatelt kahju kogu ulatuses. Hageja pole hagis esile toonud õiguslikku alust, mille korral kostja võiks vastutada kahju eest, mille on põhjustanud teised isikud, kes aknaid lõhkusid, mistõttu ei saa kostja igal juhul vastutada suuremas ulatuses kui 46% (6/13). Selliselt saaks kostja maksimaalne vastutus piirduda 430 euroga (936 x 46%). Kahjunõue tuleb 430 eurot ületavas osas jätta rahuldamata.
3.Kostja II kinnitas 18. märtsil 2025 menetlusdokumentide kättesaamist, hagile vastust ei esitanud. Kostja II kinnitas 9. septembril 2025 toimunud istungil, et ei vaidle hagi asjaoludele vastu ja et kostja I selgitas talle, et akende lõhkumine ja muud varavastased süüteod ei ole lubatud tegevused.
MAAKOHTU OTSUS
3
4.Viru Maakohus rahuldas 15. oktoobri 2025 otsusega hageja kahju hüvitamise nõude ja mõistis solidaarselt Vinni Perekodult ja kostjalt II välja kahjuhüvitise 936 eurot ja hageja menetluskulud 285 eurot. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle asjaolude üle, vaidlus on ainult kostja I vastutuse küsimuses. VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. VÕS § 1053 lg 3 kohaselt vastutab lapse tekitatud kahju eest ka isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama. VÕS § 1053 lg 3 järgi võib järelevalvet teostavaks isikuks olla nii füüsiline kui juriidiline isik. Riigikohtu seisukoha järgi võib lapse lepinguliseks järelevalvajaks olla lasteaiateenust osutav isik, sh kohaliku omavalitsuse üksus (RKTKo 05.04.2017 3-2-1-128-16, p-d 12, 13 ja 19). Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 455 lg 1 kohaselt on asendushooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Maakohtu hinnangul saab viidatust järeldada, et lapse lepinguliseks järelevalvajaks saab halduslepingu alusel olla lapsele asendushooldusteenust tagav kostja I, kelle kohustuseks oli
21.novembri 2018 halduslepingu p 2.1.3 alusel tagada lapse suhtes ööpäevaringne järelevalve. Kostja I oli teo toimepanemise ajal lepinguline järelevalvaja VÕS § 1053 lg 3 mõttes. Lepingulise järelevalve lõppemine ei lõpeta lepingulise järelevalvaja vastutust, mis on tekkinud VÕS § 1053 lg 3 alusel, samuti ei lõpe VÕS § 1053 lg-st 3 tulenev vastutus kahju põhjustaja täisealiseks saamisega. Hageja ees vastutavad kostjad VÕS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel kahju eest solidaarselt ning hagejal on võlausaldajana (so kindlustusandjana, kellele on VÕS § 492 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtjalt üle läinud) õigus nõuda kahju hüvitamist kas mitmelt vastutavalt isikult ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodust tulenevalt on hagejal solidaarne nõudeõigus kostjate I ja II vastu. Kuigi lepingulise järelevalvaja olemasolu ei vabasta eestkostjat vastutusest VÕS § 1053 alusel tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1, ei piira see samas ka hageja nõuet järelevalvaja ehk kostja I vastu ega ka kostja II vastu. Arvestada tuleb vaid VÕS § 1053 lg 4 piiranguga, mille kohaselt kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate, eestkostja või VÕS § 1053 lg-s 3 nimetatud isiku omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad, eestkostja või VÕS § 1053 lg-s 3 nimetatud isik, so viidatud säte välistab nende tagasinõude õiguse alaealise vastu. Maakohus leidis, et kostja I rikkus oma hoolsuskohustust kostja II üle järelevalve teostamisel. SHS § 4512 lg 1 p 1 sätestab, et teenuseosutaja tagab asendushooldusel oleva lapse hooldamise, kasvatamise, arendamise ja turvalisuse. Asendushooldusteenuse halduslepingu p 2.1.2 alusel oli kostjal I kohustus last kasvatada, sh kõlbeliselt arendada ja p 2.1.3 alusel tagada lapse suhtes ööpäevaringne järelevalve ja lapse kadumise korral viivitamatu politsei teavitamine. Lisaks oli kostjal II lepingu p 2.2.1 järgi õigus otsustada iseseisvalt lapse hooldamisega seotud igapäevaelu küsimusi (päevakava, kodused tööd, vaba aja veetmine). Kohtu hinnangul lähtus kostja I perekodu pidajana kahju tekitamise ajal järelevalve küsimustes üldistest kokkulepetest ja kõigile mõeldud kodukorrast ega arvestanud kostja II puhul sellega, et tegemist oli riskikäitumisega noorega, kes oli olnud pikemaajaliselt probleemne ning kelle suhtes oleks pidanud teostama kõrgendatud järelevalvet. Piisav ei olnud see, et peale kella 23.00 helistati politseisse ja teavitati alaealise koju mittenaasmisest. 4
Kui ka nõustuda sellega, et perekodu töötaja ei saanud ise minna last otsima öösel, kui ta pidi valvama ka teisi perekodu lapsi, siis oleks kostja I pidanud, arvestades kostja II probleemsust, võtma tarvitusele rangemad kasvatusmeetodid ja piirangud. Asjaolu, et kostja II läks uuesti erikooli juunis 2022 ja oli seal kaks aastat, näitab maakohtu hinnangul, et teo toimepanemise ajal veebruaris 2022 oli tekkinud juba selline olukord, mis vajas sekkumist. Kostja II on ise selgitanud, et ta käis perekodust kogu aeg ära, koolis ei käinud, pidevalt oli õiguserikkumisi. Asjaolu, et kostja II osas sai mingeid otsustusi teha ja rahalisi vahendeid käsutada vaid eestkostja, ei muuda kostja I järelevalve ja kasvatamise kohustust. Kui kostja I oleks kostja II suhtes varem tarvitusele võtnud rangemad kasvatusmeetmed ja/või tema üle oleks olnud kõrgendatud järelevalve, ei oleks kostja II saanud 21. veebruaril 2022 toime panna õigusrikkumist, mille tagajärjel tekkis kahju. Maakohus ei ole tuvastanud hageja hea usu vastast käitumist. Selleks ei ole asjaolu, et hageja esitas hagi kohtusse mõni päev enne aegumise tähtaega. Maakohus ei nõustunud kostja I seisukohaga, et tema maksimaalne vastutus saaks piirduda 430 euroga (936 x 46%), kuna kostja II poolt lõhutud akende arv oli väiksem kui 50% kogu kahjust. VÕS § 137 lg-s 1 nimetatud isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab (VÕS § 137 lg 2). PPA vastusest nähtub, et kostja II lõhkus vähemalt 6 akent, teised kolm isikut igaüks 1 akna, kokku oli lõhutud aknaid 13, seega ei ole kindlalt tuvastatud, mitu akent ikkagi kostja II lõhkus, so neid võis olla ka rohkem kui 6. Kostja II istungil antud seletusest see asjaolu samuti ei selgunud. Seega ei ole põhjendatud kostja I seisukoht, et kostja II lõhkus ära ainult 6 akent ja selle alusel arvestada kahju suurust. VÕS § 139 ja § 140 kohaldamiseks maakohtu hinnangul alust ei olnud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja I esitas 11. novembril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi kostja I suhtes rahuldamata. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest see ei ole põhjendatud ega seaduslik. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja oli lepinguline järelevalvaja VÕS § 1053 lg 3 mõttes. Lasteaiateenuse osutamine ja sellest tulenev vastutus VÕS § 1053 lg 3 alusel ei ole võrreldav asendushooldusteenusega SHS § 45 5 lg 1 mõistes. Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus ja avalikõiguslikud lepingud ei ole VÕS § 1053 kohaldamisalas. Maakohus ei ole hinnanud, kas sotsiaalteenuseid saab osutada eraõiguslikus vormis ning kas kostja II eestkostja ja kostja I vahel sõlmitud leping oleks vastanud sellisele eraõiguslikule vormile. Maakohus järeldas alusetult, et kostja I rikkus hoolsuskohustust ja oleks pidanud võtma tarvitusele rangemad kasvatusmeetmed ja teostama kõrgendatud järelevalvet kostja I suhtes. Maakohus ei tuvastanud konkreetset tegu, milles seisnes hoolsuskohustuse rikkumine, vaid viitas ainult üldsõnaliselt rangematele kasvatusmeetmetele. Maakohtu otsuses puudub selgitus, milles need rangemad meetmed oleksid pidanud seisnema ja kas Vinni Perekodul üldse oleks olnud võimalik kasutusele võtta nn rangemaid meetmeid. Vinni Perekodu ei ole kinnine asutus, mistõttu ei olnud kostjal I võimalik piirata kostja II liikumisvabadust. Puudub
5
vaidlus, et perekodu töötaja teavitas koheselt politseid, kui laps ei naasnud vaidlusalusel ööl perekodusse. Kostja II oli varem viibinud kinnises lasteasutuses, kuid sellest oli möödunud kolm aastast ja sel hetkel ei olnud ilmnenud vajadust lapse kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kostjal I oli vaja kostja II suhtes oluliste otsuste vastuvõtmiseks kostja II eestkostja luba. Kostjal II olid probleemid väljaspool perekodu ja selle eest ei saa kostja I vastutada. Ei ole mõeldav, et kostja I, kes osutas sotsiaalteenust ning oli koos eestkostjaga taganud kostjale II nii riskikäitumisega noorte programmis osalemise, terapeudi abi, vestelnud pidevalt kostjaga tekkinud probleemidest ning taganud kostjale II turvalise elamispaiga, oleks asunud perekodus teostama isiku üle füüsilist või kõrgendatud järelevalvet. Maakohus on rajanud otsuse asjaoludele, mille osas kostja I ei saanud menetluses arvamust avaldada. Seeläbi on kohus rikkunud menetlusõiguse normi. Otsuse p-s 7 on maakohus rajanud järelduse kostja II poolt istungil antud ütlustele ja kohtu enda poolt istungi ajal kohtusüsteemist vaadeldud asjaoludele. Istungi protokolli lk 22 kohaselt uuris kohus, milliseid eelnevaid menetlusi on kostjal II olnud, samas kostja I ei tea, milliseid andmeid kohus nägi oma süsteemist ja kohus ei võimaldanud menetlusosalistel nende andmete kohta ka ütlusi ja seisukohti avaldada. Asjaolu, et kostja II paigutati juunis 2022 kinnise lasteasutuse teenusele, ei saa tõendada kostja I hoolsuskohustuse rikkumist 21. veebruari 2022 sündmustele eelneval ajal. Kuigi kostja I ei vaidlustanud kahju summat 960 eurot, siis vaidlustas kostja I temalt nõutud kahjuhüvitise suuruse. Asjas on tõendatud, et kostja II ei lõhkunud kõiki aknaid ja kostja I ei saa vastutada teiste isikute tekitatud kahju eest. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 3 ja üllatuslikult jätnud VÕS § 140 kohaldamata. Maakohus on teinud lahendi, mille alusel tuleks kostjal I hüvitada muuhulgas kahju, millel puudub igasugune põhjuslik seos kostja poolt sotsiaalteenuse osutamisega.
6.Hageja on seisukohal, et kostja I apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja õige. Hageja nõue kostja I vastu on põhjendatud VÕS § 1053 lg 3 alusel. Kostja I perekodu pidajana kohustus lepinguga kostja II üle järelevalvet teostama. Ka halduslepinguga asendushooldusteenust osutav perekodu pidaja on VÕS § 1053 lg 3 mõistes lepingulist järelevalvet teostav isik. Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I ei olnud teinud kõike, mida saab mõistlikult võttes oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kui kostja II suhtes oleks varem tarvitusele võetud rangemad kasvatusmeetodid ja/või tema üle oleks olnud kõrgendatud järelevalve, ei oleks kostja II saanud toime panna õigusrikkumist, mille tagajärjel tekkis kahju.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hagi Vinni Perekodu vastu solidaarselt kostjaga II, jättis hageja menetluskulud solidaarselt Vinni Perekodu ja kostja II kanda ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks menetluskuluna välja 285 eurot. Ringkonnakohus saab teha ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ise tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi kostja I vastu rahuldamata ning kostja I menetluskulud hageja kanda. Ülejäänud osas (kostja II vastu hagi 6
rahuldamise, temalt kahju 936 eurot väljamõistmise ja hageja menetluskulude tema kanda jätmise ning välja mõistmise osas) jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
8.Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et kostja II lõhkus grupis koos teiste isikutega veebruaris 2022 Rakvere linnas Tuleviku 1 asuva hoone 13 akent, millega tekitati Rakvere Tervisemaja OÜ-le kahju. Hageja on kindlustusandjana tasunud kindlustusvõtjale kindlustushüvitise 936 eurot (varakahju 1236 eurot – omavastutus 300 eurot). Kostja II oli teo toimepanemise ajal 15-aastane ja tema eestkostjaks oli Rakvere linn. Kostja II viibis teo toimepanemise ajal asendushooldusteenusel Vinni Perekodus vastavalt tema eestkostja ja Vinni Perekodu vahel sõlmitud halduslepingule.
9.Hageja esitas solidaarselt kostjate vastu tagasinõude VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja leiab, et kostja I vastutab VÕS § 1053 lg 3 kohaselt kui isik, kes kohustus lepinguga lapse üle teostama järelevalvet. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kostja II osas ja maakohtu otsus on tema suhtes jõustunud.
10.Ringkonnakohus märgib kõigepealt seda, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud kostjana I (sh kohtuotsuse resolutsioonis) Vinni Perekodu. Vinni Perekodu on Vinni valla asutus, millel puudub iseseisev tsiviilkohtumenetlusõigus- ja teovõime ja seega ei saa ta osaleda poolena tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 204 lg 1). Valla ametiasutused või valla ametiasutuste hallatavad asutused ei ole juriidilised isikud, kuid saavad oma pädevuse piires osaleda menetluses valla nimel (vt ka RKTKo 30.04.2002, nr 3-2-1-10-03, p 11; 17.12.2007, nr 3-2-1114-07, p 10). Seega on ebaõige ka hageja seisukoht, et asjas on kostjaks I Vinni vallavalitsus, samuti on kostjat I esindav vandeadvokaat märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuses apellandiks Vinni vallavalitsuse. Õigusvõimeline on ja seega saab tsiviilkohtumenetluses olla menetlusosaliseks üksnes kohalik omavalitsusüksus, st Vinni vald, kes saab menetluses osaleda nii Vinni vallavalitsuse kui ka Vinni Perekodu kaudu. Samas tuleb kohtul kõik otsustused kostja I osas teha Vinni valla poolt või vastu.
11.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selles, kas kostja I vastutab VÕS § 1053 lg 3 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lapse lepinguliseks järelevalvajaks saab VÕS § 1053 lg 3 alusel olla ka halduslepingu alusel lapsele perekodus asendushooldusteenust osutav kostja I, kelle kohustuseks oli mh halduslepingu p 2.1.3. alusel tagada lapse suhtes ööpäevaringne järelevalve. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lepingulise järelevalve lõppemine ei lõpeta lepingulise järelevalvaja vastutust. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I apellatsioonkaebuse väidetega selles, miks halduslepingu alusel teostatavale asendushooldusteenusele ja sellega kaasnevale järelevalve kohustusele VÕS § 1053 lg-s 3 sätestatut ei saa kohaldada. Halduslepingut ja selle sõlmimist reguleerivad haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 95 jj sätted. HMS § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. Praegusel juhul ei tuvasta ringkonnakohus HMS-st tulenevaid selliseid erisusi, mis välistaksid VÕS § 1053 lg-st 3 tuleneva vastutuse kohaldamist kostja I suhtes. Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena (SHS § 45 ). Arvestades Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-2-1-1287
16 (p-d 12 ja 13) leiab ringkonnakohus, et kuigi halduslepingu sõlmimine kostjale II asendushooldusteenuse osutamiseks toimus haldusmenetluses, oli halduslepingu alusel teenuse saajaks eraisik kostja II. Lapse eest hoolitsemine ei ole oma olemuselt avalik-õiguslik kohustus. Teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel tekkisid asenduskodu teenuse osutamisega eraõiguslikud suhted, kuivõrd selle teenuse osutamisega ei kaasnenud riigivõimu volitusi.
12.Riigikohus on oma praktikas leidnud, et õigussuhe on eraõiguslik, kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud (vt Riigikohtu erikogu 18. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p 8; 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p-d 11 ja 12). Sotsiaalhoolekande seadusest tuleneb, et asendushooldusteenuse osutamiseks, välja arvatud asendushooldusteenuse osutamiseks hooldusperes, peab olema tegevusluba vastavalt SKS § 151 p-le 2. Asendushooldusteenuse osutamisel hooldusperes võib teenust osutada füüsiline isik, kelle Sotsiaalkindlustusamet on kandnud SKS § 141 lg 1 alusel asutatud registrisse. Seega saab asendushooldusteenust, mida praegusel juhul osutas kostjale II halduslepingu alusel kostja I asutus, osutada seaduses ettenähtud tingimustel ka eraõiguslik isik ning sellega kaasneb ka VÕS § 1053 lg-s 3 sätestatud vastutus.
13.VÕS § 1053 lg 3 vastutuse eelduseks on lepingulise järelevalvaja poolt oma kohustuse rikkumine, kusjuures kohustuse rikkumise vabandatavust hinnatakse VÕS § 1053 lg 2 järgi. Sellise kohustuse rikkumine peab olema põhjuslikus seoses 14-18 aastase lapse tekitatud kahjuga (kahju põhjuseks olev lapse õigusvastane tegu on praegusel juhul tõendatud). See tähendab, et lapse üle lepingulist järelevalvet teostav isik peab põhjustama selle, et 14-18 aastane lapse paneb toime õigusvastase teo. Lapse üle lepingulist järelevalvet teostaval isikul on sarnaselt lapse vanemate ja eestkostjaga võimalik tõendada, et ta on teinud kõik, mida saab temalt mõistlikult võttes oodata, et ära hoida kahju tekkimist.
14.Maakohus heitis perekodule ette hoolsuskohustuse rikkumist, täpsemalt seda, et perekodu jättis arvestamata, et kostja II oli riskikäitumisega noor, kes oli olnud pikemaajaliselt probleemne ning kelle suhtes oleks pidanud kohaldama rangemaid kasvatusmeetodeid ja piiranguid, st kõrgendatud järelevalvet. Maakohus pidas perekodule etteheidetavaks ka seda, et peale kella 23.00 alanud öörahu, kui kostja II ei ilmunud perekodusse, helistas perekodu töötaja üksnes politseisse, ega läinud ise last otsima. Maakohus leidis, et kostja I ei ole tõendanud objektiivse hoolsusstandardi järgimist. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ning põhjendab seda järgnevalt.
14.1.Kostja II eestkostjaga sõlmitud halduslepingu p 2.1.3 kohaselt kohustus perekodu tagama lapsele turvalise ja ööpäevaringse järelevalve, lapse kadumise korral viivitamatult teavitama politseid. Asjas ei ole vaidlust, et 21. veebruaril 2022 ei naasnud kostja II öörahu ajaks kella 23-ks perekodusse ning perekodu töötaja teavitas sellest koheselt ka politseid. Ringkonnakohus leiab, et nii hageja kui ka maakohus on ebaõigesti heitnud kostjale I hoolsuskohustuse rikkumisena ette perekodu töötaja tegevust kostja II perekodusse öörahu ajaks mittenaasmisel. Kostja II seletas maakohtu istungil, et kahjujuhtum leidis aset 21. veebruaril 2022 õhtul pimedas. See toimus Rakvere Noortekeskusest tulles, Noortekeskus suletakse kl 19 (dtl 105). Ringkonnakohus peab kahjujuhtumi toimumise aja kindlaksmääramisel õigeks lähtuda kostja II enda selgitusest, kuivõrd muud tõendid selles osas puuduvad. Hageja täiendavaid tõendeid maakohtus selle asjaolu osas koguda ei soovinud (dtl 111). PPA vastus hageja päringule 3. novembrist 2023 ei ole sündmuse toimumisaja osas kostja II avaldatuga vastuolus (dtl 8), pigem nähtub PPA vastusest see, et menetluses ei peetud vajalikuks teo täpset toimumisaega välja selgitada. 8
Kuivõrd kostja II põhjustatud kahjujuhtum leidis aset enne öörahu saabumist, siis ei oleks perekodu töötaja teistsugune tegevus kostja II tagaotsimisel pärast 21. veebruar 2022 kella 23.00 mitte kuidagi kahjujuhtumit ära hoidnud ja sellega seotud hageja etteheited perekodu töötajale hoolsuskohustuse rikkumisel ei ole asjakohased.
14.2.Praeguse vaidluse lahendamine taandub sellele, kas kostja I on oma lepingujärgse kohustuse täitmisel järginud hoolsuskohustust. Lisaks järelevalvekohustusele (halduslepingu p 2.1.3) oli kostjal I ka lapse kasvatuskohustus, sh kohustus last kõlbeliselt arendada, kujundada lapse tööoskusi jms (halduslepingu p 2.1.2.), samuti kohustus teavitada eestkostjat lapse kadumisest, õigusrikkumistest ja kontaktidest politseiga (halduslepingu p 2.1.7.). Kostja I hoolsuskohustuse sisuks on praeguse juhtumi kontekstis ringkonnakohtu arvates see, missugusel viisil ja intensiivsusega pidi perekodu teostama kostja II üle järelevalvet selleks, et perekodu saaks lugeda oma lepingujärgset hoolsuskohustust nõutaval tasemel täitnuks. Hinnata tuleb seda, kuidas peaks olema korraldatud perekodus kostja II päevakava ja selle täitmise järgimine, samuti reageerimine õigusrikkumistele, aga ka eestkostja teavitamiskohustuse täitmine.
14.3.Peamiseks tõendiks kostja poolse hoolsuskohustuse täitmisest on perekodu töötaja X.X. ütlused tunnistajana (dtl 98 jj). Tunnistaja ütluste kohaselt oli 21. veebruar 2022 tavapärane päev. Lõunapaiku, nagu tavaliselt, soovis kostja II minna Rakverre sõpradega kohtuma ja pidi perekodus tagasi olema kell 23.00. Politsei järgmisel päeval õigusrikkumise kohta perekodule informatsiooni ei andnud, kahjujuhtumist sai tunnistaja teada hiljem. Kostjal II ei olnud perekodus viibimise ajal probleeme, ta käitus seal hästi, pahandused tekkisid väljaspool perekodu, nende lahendamisega tegeles eestkostja ja perekodul täpne informatsioon nende pahanduste osas puudus. Kostja II osales „Ringist välja“ programmis, mis oli suunatud riskikäitumisega noortele, temaga tegeles terapeut. Probleeme lahendati koostöös eestkostjaga, eestkostja võttis vastu olulised otsustused, ilma eestkostja loata ei saanud kostja I kostja II osas midagi teha, sh kooli vahetada, laagrisse saata. Eestkostjaga suhtles perekodust sotsiaaltöötaja, aga ka perevanem.
14.4.Asjas puuduvad tõendid, et kostja I oleks kostjale II asenduskodu teenust osutades enne kahjujuhtumi toimumist rikkunud oma lepingulisi kohustusi, sh eestkostja ees. Sellele ei ole viidanud ka kostja II eestkostja Rakvere Linnavalitsuse 31. jaanuari 2025 vastuskiri hagejale (dtl 10). Tunnistaja ütlused on kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud eestkostja kohustustega (PKS § 179 jj). Eestkostja poolt lapse asenduskoduteenusele paigutamine ei piira eestkostja ülesandeid ja vastutust lapse seadusliku esindajana. Seega ei saa kostjale I asenduskodu teenuse osutamisel heita ette seda, et ta oleks pidanud kohaldama kostja II suhtes mingeid piiranguid (milliseid täpsemalt, maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu). Kostja I on menetluses asjakohaselt märkinud, et perekodu ei ole kinnine lasteasutus, kus saaks piirata lapse liikumist suuremas ulatuses, kui see on õigusaktidega alaealiste osas lubatud. LasteKS § 23 kohaselt on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00 – 6.00, muude liikumispiirangute tegemisega oleks kostja I rikkunud lapse põhiõigusi.
14.5.Maakohus heidab kostjale I ette ka kõrgendatud järelevalve teostamata jätmist. Kõrgendatud järelevalve mõiste on maakohus jätnud sisustamata. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja II oleks perekodus viibimise ajal enne 21. veebruari 2021 pannud toime selliseid õigusrikkumisi, et tema suhtes oleks tulnud kaaluda tavapärase päevaplaani muutmist ja tavapärastest kasvatusmeetoditest erinevaid meetmeid, sh asendushooldusteenuse lõpetamist kostja I juures. Veebruaris 2022 oli probleemiks kostja II koolikohustuse täitmine, kuid tunnistaja ütluste kohaselt oli perekodu selles osas kontaktis eestkostjaga, plaanis oli koolivahetus ja tegemist oli eestkostja otsustuspädevuses oleva küsimusega. Puudub alus heita 9
kostjale I ette, et ta lubas kostjal II 21. veebruaril 2022 tavapäraselt minna pärast lõunat Rakverre sõpradega kohtuma. Seega ei ole kostja I tegevus oma lepinguliste kohustuste täitmisel põhjuslikus seoses kostja II poolt tekitatud kahjuga.
14.6.Maakohtu otsuse põhjendustest on võimalik aru saada, et maakohus on kostja I hoolsuskohustuse täitmise hindamisel võtnud arvesse mh kostja II seletust, et ta oli varasemal ajal viibinud kinnises lasteasutuse ja uuesti paigutati ta sinna juunis 2022 (maakohtu otsusest: „Teist korda sattus Kaagverre juunis 2022 ja oli seal 2 aastat. Enne seda oli 30 päeva arestis“ ). Ringkonnakohus leiab, et kostja I ei pidanud kostja II päevaplaani koostamisel ega järelevalve teostamisel arvestama asjaoluga, et kostja II oli viibinud varasemal ajal (ca 2 aastat enne kahjujuhtumit kinnises lasteasutuses, kui kostja II käitumisele perekodus etteheiteid ei olnud. Samuti ei saanud kostja I hoolsuskohustuse täitmisel võtta arvesse asjaolusid, mis saabusid alles pärast kahjujuhtumit ja need asjaolud ei tõenda kostja I hoolsuskohustuse rikkumist kostja II poolt kahju tekitamise ajal. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja X.X. ütlused, et kostja I ei omanud ülevaadet kõigist kostja II õigusrikkumistest, sest nende probleemidega tegeles eestkostja. Vastavad kostja apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule on põhjendatud. Ringkonnakohus saab hageja etteheidetest aru nii, et kostja II oleks tulnud juba varasemalt paigutada kinnise lasteasutuse teenusele SHS § 130 1 tähenduses, sest see oleks võimaldanud tema liikumist piirata, kuid seda ei saa ette heita kostjale I. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamise, samuti seal viibimise pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse avalduse alusel tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohta ettenähtud korras (SHS § 1302 lg 2), samuti karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel. Asjas puuduvad tõendid, et kostja I tegevus või tegevusetus takistas õigustatud isikutel vastavate taotlustega kohtu poole pöörduda.
15.Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus arvestas asja lahendamisel asjaoludega, mida kohus nägi kohtuinfosüsteemist ja mille osas kohus ei võimaldanud pooltel arvamust avaldada. Tõepoolest, kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus on kohtuistungi ajal uurinud kohtuinfosüsteemist, milliseid eelnevaid menetlusi on kostjal II olnud (dtl 110). Samas ei ole maakohus pooltele avaldanud, kas ja millist informatsiooni kohtusüsteemis kostja II kohta on. Maakohus ei ole küll sellisel viisil saadud informatsioonile otsuse põhjendustes tuginenud (piirdudes vaid kostja II seletustele viitamisega), kuid ei saa välistada, et sellisel viisil saadud teave mõjutas kohtu hinnangut tõendite kogumile ja siseveendumuse kujunemist asja lahendamisel. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetluses, erinevalt hagita menetlusest, ei selgita kohus ise asjaolusid ega kogu selleks vajalikke tõendeid. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et pooled oleksid taotlenud kohtult kostja II seletuste täpsustamiseks tõendite kogumist kohtu vahendusel (TsMS § 236 lg 2). Ka maakohus ise ei teinud pooltele ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid, milline õigus kohtul TsMS § 230 lg 2 järgi on. Seega puudus maakohtul praegusel juhul õiguslik alus asuda ise tõendeid kohtuinfosüsteemi abil juurde koguma, jättes samas pooled teadmatusse, kas ja millise teabega kohus sellisel viisil tutvus.
16.VÕS § 1053 lg 2 järgi võivad vanemad või eestkostja vabaneda vastutusest, kui nad tõendavad, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Sama kehtib ka sel juhul, kui kahju hüvitamist nõutakse isikult, kes lepinguga kohustus lapse üle järelevalvet teostama VÕS § 1053 lg 3 järgi. Arvestades kostja I lepingulisi õigusi ja kohustusi ei oleks ka tema hoolikam tegevus suutnud praegusel juhul kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus leiab, et kostja I on asjas tõendanud (eelkõige tunnistaja ütlustega), et 10
ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kostja II poolt kahju tekitamist. Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu seisukohaga, et kostja I pidi igal juhul ära hoidma selle, et kostja II tekitas asendushooldusteenusel viibimise ajal kahju kolmanda isiku varale, ja see kujutabki endast hoolsuskohustuse rikkumist. Selline määratlus tähendaks, et kostja I on rikkunud oma objektiivset hoolsuskohustust igal juhul, kui kahju tekitamine kolmandale isikule üldse võimalikuks on saanud ja vastav tagajärg on tekkinud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja jätab hagi rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldamiseks puudub alus, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ka kahju hüvitise nõude ulatust kostja I vastu.
17.Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
17.1.Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus õigusabikulud (9h ja 56 min) kokku 2449,93 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtus on kostja menetluskuluks õigusabikulud (15 h 02 min) kokku 3604,89 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub riigilõiv apellatsioonkaebuselt 245 eurot, kokku 3849,89 eurot. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja taotleb TsMS § 174 lg-st 10 juhindudes menetluskulude hüvitamist käibemaksuga.
17.2.Hageja on esitanud vastuväite kostja I menetluskulude suurusele maakohtus. Põhjendatud ei ole kostja I esindaja kohtuistungile ja tagasi sõiduks kulunud aja (2 h 20 min) hüvitamine kokku 578,67 eurot. Riigikohus on otsuse 3-2-1-65-13 punktis 17 asunud seisukohale, et seadus ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Samuti ei kuulu hüvitamisele kohtuistungil osalemise ajakulu 2h 30 min, sest kohtuistung kestis 1h 30 min. Kostja I menetluskuludest tuleb maha arvestada 3h 20 min summas 666,67 eurot, so koos käibemaksuga 826,67 eurot. Kostja I lepingulise esindaja põhjendatud menetluskulu on 1623,26 eurot (2449,93- 826,67).
17.3.Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväidetega kostja I menetluskulude suurusele maakohtus ja arvestab nendega. Kostja põhjendatud õigusabi kulusid tuleb vähendada kohtuistungil viibitud aja osas 1h võrra. Tasu kohtuistungile sõitmiseks kulutatud aja eest on osaliselt põhjendatud menetluskulu. Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud võimalikuks kohaldada lepingulise esindaja poolt sõidule kulutatud aja eest makstava tasu hüvitamisele analoogia korras Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (kord) §-i 15 1 (Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261/149, p 12). Korra § 15 1 näeb ette sõidule kulutatud aja eest tasu maksmise. Kostja esindaja osutas kostjale õigusabiteenust Tallinnas asuva advokaadibüroo kaudu. Kohtuistung toimus Rakvere kohtumajas. Tallinna ja Rakvere vahemaa on ühte suunda arvestades 100 kilomeetrit. Korra § 151 lg 1 p 2 alusel kuulub hüvitamisele sõidule kulunud aja eest 20 eurot, lisandub käibemaks 4.80 eurot, kokku 24,80 eurot. Kokku tuleb kostja I põhjendatud menetluskulu maakohtus vähendada 801,87 euro võrra (koos käibemaksuga).
17.4.Ülejäänud osas on kostja I menetluskulude väljamõistmise taotlus põhjendatud. 11
Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt menetluskulude jaotuse alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et arvestades vaidluse iseloomu ja osutatud õigusabi teenuse mahtu ja kvaliteeti, on kostja õigusabikulud mõlemas kohtuastmes vajalikud ja põhjendatud (välja arvatud otsuse p-s 17.3 märgitu). Kostja on põhjendatult viidanud, et tegemist on vaidlusega, kus selge kohtupraktika VÕS § 1053 lg 3 kohaldamise küsimuses puudub. Seetõttu on põhjendatud ka apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud õigusabi 8h 56 min ulatuses. Mõlemas kohtuastmes on kohus pidanud kohtuistungi, kus kostja lepinguline esindaja osales. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskuluna maakohtus välja 1648,06 eurot ja ringkonnakohtus 3849,89 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt kostja taotlusele tuleb välja mõistetud menetluskulult tasuda TsMS § 177 lg 4 järgi ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.