Võlaõigus

Kostja vastus Kostja X teatas maakohtule 25.09.2025 kirjalikult saadetud vastuses, et ta ei ole hagejaga sõlminud ega allkirjastanud ühtegi lepingut.

2

Maakohtu istung Hageja esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg jäi maakohtu istungil hagi juurde. Hageja esindaja selgitas, et fikseeritud on asjaolu, et kostja logis süsteemi sisse oma ID-kaardiga ning mingit täiendavat digiallkirja seal ei anta. Hageja esindaja kinnitas, et raha maksti kostja pangakontole reaalselt välja. Kostja X vaidles hagile vastu ja selgitas, et tema ei ole kuskile allkirja pannud, lepingut sõlminud ning kellelegi oma isikutunnistust andnud. Kostja ei osanud öelda, kas lepingu sõlmimise hetkel võis tema isikutunnistus olla kellegi teise käes. Kostja seletas, et ta oma pangakonto väljavõtet ei kontrollinud, mistõttu ta ei olnud laekunud krediitide summadest teadlik. Samas kinnitas kostja, et kuna möödunud on niivõrd palju aega, ta kõike ei mäleta. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: TsMS) §5 lg.1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) §2 lg.1 mõistes, mis õigustab hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt VÕS §3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.08.2019 tarbijakrediidilepingu nr.BL1330199 ja 13.10.2019 tarbijakrediidilepingu nr.BL1546101, mille järgi sai kostja enda kasutusse krediiti 12.08.2019 summas 3000 € (sellest oli lepingutasu 185 €) ja 13.10.2019 summas 5900 € (sellest oli lepingutasu 373 €). Asja materjalides asuva hagiavalduse lisadest nr.3 ja 4 nähtub, et kostja pangakontole kanti reaalselt 12.08.2019 raha summas 3000 € ja 13.10.2019 raha summas 5900 €. Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste täitmisega tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt. Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks ülesütlemise hoiatuse 28.07.2022, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 29.08.2022 lepingu erakorraliselt üles. Kokkuvõttes palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3954,35 €, sissenõutavaks muutunud viivise 1194,11 €.

3

Hageja pidi käesoleval juhul tõendama lepingu sõlmimise asjaolusid, et kostjal on lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata. Käesoleval juhul on tegemist sidevahendi (arvutivõrgu) abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu(te)ga (nii 12.08.2019 sõlmitud leping nr.BL1330199 kui ka 13.10.2019 sõlmitud leping nr.BL1546101) VÕS §52 lg.1, §62 1, §402 lg.1 ja §410 lg.1 järgi. Kostja väidab, et ta ei ole hagejaga lepingut sõlminud, pole selleks tahet avaldanud ning lepingud on sõlmitud tema nimel tema nõusolekuta ja teadmata. Maakohus on seisukohal, et nimetatud lepinguid saab lugeda sõlmituks Bondora AS ja X vahel kuivõrd autentimine toimus kostja isikut tõendavat dokumenti ja selle PIN-koodi kasutades. Niisiis nõustub maakohus hagiavalduses esitatuga selles, et leping on sõlmitud VÕS §404 lg.1 toodud vorminõudeid järgides. Ühtlasi pole X väitnud ega tõendanud, et tema arvutivõrgu abil autoriseerimist võimaldavad dokumendid ja nende PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema tahte vastaselt. Riigikohus on 16.12.2019 lahendis nr.2-16-124450 p.20 leidnud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Seega leiab maakohus, et kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PINkoodid oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda, et lepingu sõlmis kostja ning ta vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest. Järgnevalt analüüsib maakohus laenulepingute krediidi kulukuse määra. VÕS §406 lg.1 tulenevalt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. VÕS §4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu 08.05.2006 lahend tsiviilasjas nr.3-2-1-32-06 p.14 ja 25.02.2009 lahend tsiviilasjas nr.3-2-1-122-08 p 19).

4

12.08.2019 sõlmitud lepingu nr.BL1330199 ja 13.10.2019 sõlmitud lepingu nr.BL1546101 ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (kättesaadav internetis Eesti Panga kodulehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS §4062 lg.1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr enam kui 58,11% aastas. Kohus möönab, et lepingu nr.BLL1330199 järgne krediidi kulukuse määr 56,25% ja lepingu nr.BL1546101 järgne krediidi kulukuse määr 53,16% on piiripealsed, kuid need ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Eeltoodust tulenevalt ei ole lepingud nr.BLL1330199 ja nr.BL1546101 tühised krediidi kulukuse määra suuruse tõttu VÕS §4062 lg.1 mõistes. Järgnevalt analüüsib maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS §4034. Vastavalt VÕS §4034 lg.1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS §4034 lg.7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS §94 lg.1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja ei ole omapoolseid vastuväiteid (s.h. vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud. Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18 OPR-Finance, p.20-23). Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt. Riigikohtu 26.05.2016 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-30-16 p.10) Krediidiasutuste seaduse §83 lg.3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja

5

ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt. Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-169-13 p.21). Tulenevalt VÕS §4034 lg.13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr.2-20106661, p.55). Hageja märkis hagiavalduses, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis hageja arvesse m.h. kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne. Ühtlasi kasutas hageja teabe kogumiseks ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt. maksehäire registrit). Maakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on laenuandja järginud vähemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, analüüsinud laenutaotleja esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kogunud/kontrollinud andmeid andmebaasidest. Lepingute ülesütlemise 29.08.2022 seisuga oli kostja võlg hageja ees 3954,35 €. Vastavalt VÕS §76 lg.1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ja jättis maksegraafikujärgsed maksed tegemata, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS §100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS §101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (s.h. nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist). Hageja esitatud põhivõla nõue on seega põhjendatud. Järgnevalt analüüsib maakohus viivise nõuet. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS §101 lg.1 p.1 ja p.6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS §113 lg.1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

6

Hageja nõuab kostjalt viivist laenulepingu nr.BL1330199 põhivõlalt 1102,97 € perioodil 30.08.2022 - 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 333,07 € ja laenulepingu nr.BL1546101 põhivõlalt 2851,38 € perioodil 30.08.2022 - 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 861,04 €, kokku seega 1194,11 €. Hageja on esitanud arvutuse vastavalt viivisekalkulaatorile. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt 3954,35 € kuni sellekohase tasumiseni alates 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras. Maakohus leiab, et hageja viivisenõue on seaduslik ja rahuldab selle. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Bondora AS hagi X vastu ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 3954,35 € võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise 1194,11 € ja viivise alates 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud seadusejärgses määras. Menetluskulud TsMS §173 lg.1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS §162 lg.1 tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja palus hageja kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu summas 595 € ja hageja õigusabikulud 100 € + 388 € ja viivise menetluskuludelt VÕS §113 lg.1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtule 04.02.2026 esitatud menetluskulude nimekirjas teatas hageja, et ta palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 595 € ja hageja õigusabikulud summas 509,50 € (s.h. hagiavalduse koostamine 100 €, 19.08.2025 E-toimiku materjalidea tutvumine 12 €, 21.08.2025 kohtule vastuse koostamine 276 €, 13.09.2025 kohtumäärusega tutvumine 10,50 €, 19.01.2026 kirjavahetus kliendiga 3 €, 03.02.2026 vastaspoole e-kirjaga tutvumine, kirjavahetus kohtuga 6 €, 04.02.2026 kohtuistungiks valmistumine, kohtuistungil osalemine ja menetluskulude nimekirja koostamine 102 €). Maakohtu hinnangul on hageja õigusabikulude suurus põhjendatud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS §175 lg.1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11.02.2015 määrus kohtuasjas nr.3-2-1-115-14, p.11). Maakohus leiab, et hageja menetluskulude nõue on põhjendatud ja mõistab selle hageja kasuks kostjalt täies ulatuses välja. TsMS §177 lg.4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lg.1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7

Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt välja viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.