Aktiva Finance Group OÜ hagi A.K. vastu võla nõudes
Hagihind
2937,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ 10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);
(registrikood:
Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo OÜ; e-post: Kostja: A.K. (isikukood: XXX; aadress: XXX, 71013 XXX ; e-post:). Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi A.K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista A.K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr L89016648532 tulenev võlg 318,69 eurot, sh põhinõue 253,58 eurot ja intress 65,11 eurot (osamaksed perioodil 16.11.2024 kuni 16.01.2026). Välja mõista A.K.lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude 253,58 eurot tasumata osalt määraga 21,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
3.Välja mõista A.K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr L89016648532 tulenevad sissnõutavaks muutuvad põhiosa- ja intressiosamaksed vastavalt maksegraafikule alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:
Välja mõista A.K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis iga tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamakse tasumata osalt määraga 21,90% aastas alates vastava osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni vastava põhinõude tasumiseni.
4.Suuremas osas jääb hagiavaldus rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud 73,26% ulatuses A.K. kanda ja 26,74% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
6.Välja mõista A.K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 472,53 eurot (ilma käibemaksuta).
7.Välja mõista A.K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse tasumiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul 3 (13)
alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 17.03.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.K.-lt 2408,01 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 25.04.2025 maksekäsu kiirmenetluse, kuna makseettepanekut ei õnnestunud A.K.-le mõistliku aja jooksul kätte toimetada.
2.Hageja esitas 13.06.2025 Tartu Maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 2000 eurot, intressi 195,08 eurot, haldustasu 15,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 238,69 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 21,9% aastas. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 17.06.2024 tarbijakrediidilepingu nr L89016648532, mille alusel kostja sai laenu 2000 eurot. Lepingu kohaselt pidi kostja saadud laenu tagastama 72 osamaksega (osamakse suurus 55,60 eurot) hiljemalt 16.06.2030. Intressimäär oli 21,90% aastas ning krediidi kulukuse määr 29,85% (laenu kogukulu 2002,35 eurot). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostjal oli võlgnevus alates teisest osamaksest (16.08.2024) kuni ülesütlemisele eelnenud viienda osamakseni (16.11.2024). Hageja saatis 05.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja (19.11.2024) võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul ütles hageja lepingu 26.11.2024 üles. Esialgne võlausaldaja loovutas 27.11.2024 kostja vastase nõude koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid hagejale. Hageja selgitab, et on tarbijakrediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja viitab VÕS § 4031 lg-le 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja väidab, et on kogunud ja analüüsinud kostja majanduslikku seisundit puudutavat teavet VÕS § 4034 lg-te 24 ning KAVS § 49 ja § 50 nõuete kohaselt. Hageja märgib, et krediidivõimelisuse hindamisel kontrolliti kostja sissetulekuid, kohustusi ja varasemat maksekäitumist. Sissetuleku kontrollimiseks tehti päring Maksu- ja Tolliametisse. Kostja kohustuste suurus lähtus laenutaotluses esitatud andmetest ning avalikest registritest saadud teabest. Varasema maksekäitumise hindamiseks tehti päringud maksehäireregistritesse; kehtivaid maksehäireid taotluse esitamise ajal ei olnud. Hageja selgitab, et krediidiandjatele ei ole õigusaktidega kehtestatud kindlat sissetulekute ja kohustuste suhtarvu. Krediidiotsuse tegemisel lähtuti põhimõttest, et tarbija sissetulekud peavad ületama tema igakuiseid kohustusi ning sissetulekust peab jääma alles vähemalt arvestuslik elatusmiinimum. Hageja hinnangul olid kostja igakuised kohustused väiksemad kui tema sissetulekud ning laenulepingust tulenev kohustus oli kostjale jõukohane. Hageja leiab, et kui kostja esitas laenutaotluses ebaõigeid või puudulikke andmeid, ei saa seda lugeda krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiseks. Hageja viitab VÕS § 14 lg-tele 1, 2 ning Riigikohtu 31.01.2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, mille kohaselt on lepingupoolel kohustus esitada tõeseid andmeid ning teavitada teist poolt lepingu sõlmimise otsust mõjutavatest olulistest asjaoludest. Samuti viitab hageja VÕS § 6 lg-le 1, mille kohaselt peavad pooled käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtudes. 4 (13)
Hageja rõhutab, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmine ei tähenda garantiid tarbija hilisema maksevõime püsimise suhtes ning kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei tõenda iseenesest krediidiandja hooletust. Hageja hinnangul oli kostja lepingu sõlmimise ajal piisava sissetulekuga ja usaldusväärne laenuvõtja ning krediidivõimelisuse hindamine toimus kehtivate õigusnormide ja krediidiandja sisemenetluse kohaselt. Hageja esitas tõenditena laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostjalt laekumisi põhiosa katteks toimunud.
3.Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 28.08.2025 kättetoimetamise portaali (KÄPO) vahendusel. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole.
4.Hageja esitas 20.01.2026 seisukoha, milles jääb varasema seisukoha juurde, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas alternatiivse lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt. Kostja sai laenu 2000 eurot ning on tagasimakseid teinud summas 55,60 eurot. Arvestades kõik maksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut 26.11.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Kostjal on sissenõutavaks muutunud võlgnevus alates 16.11.2024 osamaksest kuni 16.01.2026 summas 314,46 eurot, sh põhiosa 253,58 eurot ja intress 65,11 eurot). Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 253,58 eurot kohtuotsuse jõustumisest lepingujärgses viivisemääras 21,9% aastas. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel alates maksetähtpäevale järgnevast päevast ning viivis põhiosa osamakselt tasumise tähtajale järgnevast päevast lepingujärgses määras 21,9% aastas.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 07.01.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte toimetatud 28.08.2025 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole kohtule midagi vastanud. Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
6.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
8.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja
5 (13)
on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).
9.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2023 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kuue kuu keskmine 17,36%. Nimetatud näitaja avaldati 2023 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2024 kuni 30.06.2024. Kostjale laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 29,85% aastas (dtl 36), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.
10.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
6 (13)
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
11.Hageja on hagiavalduse punktis 1.5 ning 20.01.2026 seisukoha punktis 2.1 selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja selgitab, et on tarbijakrediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning täitnud VÕS § 4031 ja § 4034 ning KAVS § 49 ja § 50 kohased kohustused. Hageja väitel koguti enne lepingu sõlmimist teave kostja sissetulekute, kohustuste ja varasema maksekäitumise kohta, tehti päring Maksu- ja Tolliameti andmebaasi ning maksehäireregistritesse. Kehtivaid maksehäireid ei olnud. Hageja märgib, et kostja igakuine sissetulek oli ligikaudu 1416,54 eurot, lepingu osamakse 55,60 eurot ning kostja poolt märgitud igakuised väljaminekud 270 eurot, mistõttu jäi hageja arvutuste kohaselt kostjale pärast kohustuste arvestamist piisav reserv ning arvestuslik elatusmiinimum oli tagatud. Hageja leiab, et laenukohustus oli kostjale jõukohane. Hageja viitab Riigikohtu praktikale (RKTKm 2-21-13098), mille kohaselt ei tähenda hilisem makseraskuste tekkimine iseenesest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning konto väljavõtte küsimine ei ole vältimatu, kui muu teave on krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Hageja leiab, et juhul kui kostja esitas ebaõigeid andmeid, ei saa seda panna krediidiandja vastutusele. Tõenditena esitas hageja laenutaotluse, Maksu- ja Tolliameti päringu ning maksehäireregistri väljavõtte.
12.Kohus leiab, et hageja esitatud asjaolud ei ole piisavad järeldamaks, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks nõuetekohaselt järgitud. Vastutustundliku laenamise kohustus ei piirdu pelgalt tarbija esitatud andmete vastuvõtmise ja registripäringute tegemisega, vaid eeldab kogutud teabe sisulist analüüsi ning aktiivset ja põhjendatud veendumist tarbija tegelikus maksevõimes. Krediidiandja peab hindama tarbija majanduslikku olukorda terviklikult ning arvestama kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada kohustuse täitmise võimet. Eelkõige ei ole esitatud andmeid selle kohta, kas ja kuidas on tuvastatud laenutaotleja võimalikud ülalpeetavad, tema tegelike kohustuste kogusuurus ning igakuised vältimatud majapidamiskulud, mis on maksevõime hindamisel määrava tähtsusega. Samuti ei nähtu, millisel viisil kontrolliti tarbija esitatud andmete täielikkust ja usaldusväärsust olukorras, kus krediidivõimelisuse hindamisel tugineti peamiselt taotluses märgitud andmetele ja registripäringutele. Ainuüksi asjaolu, et registrites puudusid maksehäired ning et lepingu osamakse moodustas suhteliselt väikese osa sissetulekust, ei tõenda iseenesest, et krediidiandja on enne lepingu sõlmimist veendunud tarbija võimes krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel täita. Vastutustundliku laenamise põhimõte eeldab mitte üksnes formaalset vastavust miinimumnõuetele, vaid sisulist ja piisava hoolsusega läbiviidud krediidivõimelisuse hindamist.
7 (13)
Seetõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks, et hageja on enne lepingu sõlmimist veendunud kostja võimes krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel täita.
13.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatudteavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks mõne olulise teabe krediidiandjale teadlikult esitamata jätnud. Samuti ei tulene esitatud materjalidest alust väita, et krediidiandja krediidivõime hindamine oleks olnud ebaõige seetõttu, et kostja jättis edastamata teavet oma varasemate kohustuste või finantsraskuste kohta.
14.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
15.Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 16.07.2024-16.06.2030 igakuiseid põhiosa- ja intressimakseid. Hageja andmetel on kostja teinud tagasimakseid summas 55,60 eurot ning tasunud osamakseid perioodil 16.0716.11.2024. Hageja väitel jäi kostja osaliselt viivitusse 16.11.2024 osamaksega ning täielikult jäid tasumata 16.12.2024 ja 16.01.2025 osamaksed. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise ajal, s.o 16.11.2024, ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tagasimaksega. Selleks ajaks oli saabunud üksnes 16.11.2024 maksetähtaeg ning järgnevad osamaksed ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Seega ei olnud lepingu ülesütlemise hetkel täidetud tingimus, mille kohaselt peab võlgnik olema viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamaksega.
8 (13)
Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud. Seetõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud ning poolte õigused ja kohustused tulenevad jätkuvalt kehtivast lepingust.
16.Lepingu viimase osamakse tähtpäev on 16.06.2030, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast 16.11.2024 hagejale makseid teinud, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa- ja intressimaksed, mis ei ole 16.02.2026 sissenõutavaks muutunud, on: Maksetähtaeg
Põhiosa jääk
Põhiosa
Intress
Igakuine osamakse
16.02.2026
1736,84
18,95
2,90
21,85
16.03.2026
1717,89
22,44
3,18
25,62
16.04.2026
1695,45
19,73
3,04
22,77
16.05.2026
1675,72
21,12
3,10
24,22
16.06.2026
1654,60
20,50
2,96
23,46
16.07.2026
1634,10
21,88
3,02
24,90
16.08.2026
1612,22
21,30
2,98
24,28
16.09.2026
1590,92
21,70
2,85
24,55
16.10.2026
1569,22
23,06
2,90
25,96
16.11.2026
1546,16
22,54
2,77
25,31
16.12.2026
1523,62
23,89
2,82
26,71
16.01.2027
1499,73
23,42
2,78
26,20
16.02.2027
1476,31
23,86
2,47
26,33
16.03.2027
1452,45
26,96
2,69
29,65
16.04.2027
1425,49
24,82
2,55
27,37
16.05.2027
1400,67
26,14
2,59
28,73
16.06.2027
1374,53
25,78
2,46
28,24
16.07.2027
1348,75
27,09
2,50
29,59
16.08.2027
1321,66
26,78
2,45
29,23
16.09.2027
1294,88
27,28
2,32
29,60
16.10.2027
1267,60
28,57
2,35
30,92
16.11.2027
1239,03
28,33
2,29
30,62
9 (13)
16.12.2027
1210,70
29,60
2,17
31,77
16.01.2028
1181,10
29,43
2,19
31,62
16.02.2028
1151,67
29,98
1,93
31,91
16.03.2028
1121,69
31,91
2,08
33,99
16.04.2028
1089,78
31,15
1,95
33,10
16.05.2028
1058,63
32,38
1,96
34,34
16.06.2028
1026,25
32,35
1,84
34,19
16.07.2028
993,90
33,56
1,84
35,40
16.08.2028
960,34
33,59
1,78
35,37
16.09.2028
926,75
34,22
1,66
35,88
16.10.2028
892,53
35,41
1,65
37,06
16.11.2028
857,12
35,54
1,59
37,13
16.12.2028
821,58
36,71
1,47
38,18
16.01.2029
784,87
36,90
1,45
38,35
16.02.2029
747,97
37,59
1,25
38,84
16.03.2029
710,38
39,60
1,31
40,91
16.04.2029
670,78
39,05
1,20
40,25
16.05.2029
631,73
40,17
1,17
41,34
16.06.2029
591,56
40,54
1,06
41,60
16.07.2029
551,02
41,64
1,02
42,66
16.08.2029
509,38
42,09
0,94
43,03
16.09.2029
467,29
42,89
0,84
43,73
16.10.2029
424,40
43,95
0,79
44,74
16.11.2029
380,45
44,53
0,70
45,23
16.12.2029
335,92
45,57
0,60
46,17
16.01.2030
290,35
46,22
0,54
46,76
16.02.2030
244,13
47,10
0,41
47,51
16.03.2030
197,03
48,34
0,36
48,70
16.04.2030
148,69
48,90
0,27
49,17
16.05.2030
99,79
49,88
0,18
50,06
16.06.2030
49,91
49,91
0,09
50,00
Hageja on nõudnud ka viivist iga tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamakse tasumata osalt lepingujärgses määras 21,90% aastas alates vastava osamakse tasumise
10 (13)
tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasumiseni. Kohus peab ka selle nõude põhjendatuks ning rahuldab selle hageja taotluse kohaselt. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud osas, milles see puudutab maksegraafiku järgi 16.11.2024 kuni 16.01.2026 sissenõutavaks muutunud ja tasumata osamakseid. Hageja esitatud arvestuse kohaselt moodustab nimetatud perioodi põhinõue 253,58 eurot ning intress 65,11 eurot; kuigi hageja on nõude kogusummana märkinud 314,46 eurot, ei ühti see nimetatud põhinõude ja intressi summade liitmisel saadava tulemusega, mistõttu lähtub kohus hageja poolt eraldi välja toodud põhinõude ja intressi summadest. Kostja ei ole nimetatud summasid tasunud ning nende sissenõutavus tuleneb lepingust ja maksegraafikust. Seetõttu mõistab kohus hageja kasuks välja 318,69 eurot. Hageja on taotlenud edasiulatuvat viivist põhinõude 253,58 euro tasumata osalt lepingujärgses määras 21,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kuna viivise nõue on esitatud sellises ulatuses ning lepingus on vastav viivisemäär kokku lepitud, peab kohus nõuet selles osas põhjendatuks ja mõistab viivise välja vastavalt hageja taotlusele.
17.Seoses hageja viivisenõudega märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 21,90% aastas. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe viivisemäära osas - lepingu põhitingimuste järgi on viivisemääraks 21,90% aastas. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras.
18.Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 2000 eurot, kuid kohus rahuldab hageja põhinõude 1990,42 euro ulatuses (253,58 eurot sissenõutavaks muutunud põhinõuet ning 1736,84 eurot tulevikus sissenõutavaks muutuvaid põhiosa osamakseid), jääb hageja põhinõue rahuldamata 9,58 euro ulatuses. Hageja intressinõue 195,08 eurot jääb rahuldamata 129,97 euro ulatuses (195,08-65,11), kuna kohus peab põhjendatuks üksnes maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud intressi summas 65,11 eurot. Hageja nõutud viivis perioodi 27.11.2024-13.06.2025 eest summas 238,69 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses, kuivõrd hageja on käesolevas asjas nõudnud edasiulatuvat viivist põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest ning kohus ei tuvastanud aluseid viivise väljamõistmiseks nimetatud varasema perioodi eest. Hageja sissenõudmiskulude nõue summas 50 eurot ja haldustasu nõue summas 15,60 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal puudub kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.
11 (13)
Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel jätta 73,26% ulatuses kostja kanda ning 26,74% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskulud on kokku 968,32 eurot, millest riigilõiv on 385 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu 563,32 eurot (käibemaksu ei lisandu). TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 2937,37 eurot tasuda riigilõivu 385 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist kuulub hageja tasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude jaotusele kostja poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot TsMS § 4842 alusel on põhjendatud. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja tasu 464,75 eurot on põhjendatud üksnes osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on õigusabi osutanud 3 tundi 20 minutit tundi (täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja analüüs, hagi ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule ning täiendavate dokumentide kogumine, kohtule esitamine; 20.01 ja 27.01.2026 menetlusdokumentide koostamine) tunnitasuga 169 eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kohus hindab, et arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Arvestades asja keerukust, mahtu ja hagi lühikest sisu, on põhjendatud ajakulu 2 tundi. Kohus arvestab sedagi, et 20.01 ja 27.01.2026 menetlusdokumentide koostamise vajadus tekkis seetõttu, et järgitud ei olnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku summas 645 eurot (385+20+240). Arvestades menetluskulude jaotust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 472,53 eurot (645 eurost 73,26%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.
12 (13)
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.