Võlaõigus

väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.“ Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja IPF Digital OÜ krediidikonto lepingu nr 4530401 limiidiga kuni 1800 eurot. Taotluses esitas kostja andmed järgmiselt: sissetulek summas 500 eurot, majapidamiskulud summas 100 eurot, ülalpeetavaid 0, töökoht puudub - isik saab invaliidsus pensioni. Hageja tõi välja, et taotlus aktsepteeriti manuaalprotsessis. Hageja tõi välja, et tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti pangakonto väljavõtte andmete alusel. Pangakonto väljavõtte andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 427 eurot kuus. IPF Digital AS tegi 31.08.2019 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja IPF Digital AS 24.03.2021 krediidikonto lepingu nr 5028084, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 2500 eurot. Viidatud lisa puhul oli tegemist väljavõttega kostja taotlusest krediidikonto suurendamiseks. Taotluses esitas kostja andmed järgmiselt: sissetulek summas 800 eurot, majapidamiskulud summas 100 eurot, ülalpeetavaid 0, töökoht puudub - kostja on töövõimetuspensioni saav isik. Taotlus aktsepteeriti manuaalprotsessis. Hageja lisas, et tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti pangakonto väljavõtte andmete alusel. Pangakonto väljavõtte andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 1045 eurot kuus. IPF Digital AS tegi 24.03.2021 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Hagiavalduse kohaselt oli krediidikontolepingu nr 5028084 krediidi kulukuse määr 59,84% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär oli 47,16% ja igakuine kontohaldustasu 0 eurot. Krediidiandja teatas, et alates 21.01.2023 kohaldub kostja krediidikontolepingule nr 5028084 intressi- ja viivisemäär 37,68% aastas. Intressimäära muutmise tõttu korrigeeriti ka lepingu krediidi kulukuse määra, mis on 45,67%. Hageja selgitas, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja on teinud perioodil 01.09.2019 – 08.03.2023 kostja arvelduskontole väljamakseid kogusummas 3236,25 eurot. Vastavalt laekumiste arvestusele sai kostja seega krediiti kogusummas 3236,25 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tasus krediidisumma katteks 942,63 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga summas 2293,62 eurot (so 3236,25 – 942,63). Hageja palub vastava summa kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja intressi summas 281,55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist summas 108,41 eurot ja sissenõudmiskulusid summas 35 eurot. Kostja on esitanud vastuse hagile, milles tõi välja, et kostja ei nõustu hagiga ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on hageja nõue ebaselge, lepingus toodud intressi ja viivise päevamäär ei ole vastavuses aastamääraga, hageja ei ole tõendanud laenu väljamaksmist, lepingus toodud krediidi kogusumma on ebaõige jne. Kostja leidis lisaks, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

2

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta 3

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta on hageja märkinud, et hageja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete, avalikest registritest saadud info ning arvelduskontode väljavõtte alusel. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja on esitanud kohtule kostja konto väljavõtted, millelt nähtub, et kostjal olid kohustused ka teiste krediidiandjate ees. Kostjale maksti Eesti Töötukassa poolt töövõimetuspensioni ca 427 eurot kuus ja Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaaltoetust ca 34 eurot kuus. Kohtu hinnangul ei saanud kostja olla isikuks, kes on võimeline võetud laene teenindama. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud tabeli, millest nähtub, et krediidiandja on võimaldanud kostjale krediiti summas 3236,25 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 5455,69 eurot, millest 942,63 eurot on arvestatud põhivõlgnevuse katteks, 4502,65 eurot intressi katteks, 5 eurot teenustasude katteks ja 5,41 eurot viivise katteks. Kostja on edastanud kohtule lõpliku seisukoha, milles on toonud välja, et kostja on saanud laenuks kokku 3535,25 eurot ning teinud tagasimakseid summas 5754,69 eurot. Kostja esitas kohtule eelnevat tõendavad arvelduskonto väljavõtted. Kohtu 4

arvestuse kohaselt nähtub, et kostja on kasutanud limiiti summas 3236,25 eurot nagu hageja märkis, sest maksed summas 299 eurot on tagastatud krediidiandjale selgitusega „viitenumber puudub või on väär“. Kohtu arvutuste kohaselt on kostja teinud laenu katteks tagastusi krediidiandjale summas 5329,06 eurot. Kohus, tuvastanud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestanud kostja tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks, asub seisukohale, et kostja on võlgnevuse hagejale tasunud. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“ Maakohus edasikaebamise luba ei anna. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.