Võlaõigus

Põhiosa

Intress VÕS §94

Osamakse kokku

10.02.2026

226,67

18,48

245,15

10.03.2026

229,29

17,89

247,18

10.04.2026

231,95

17,30

249,25

10.05.2026

234,63

16,70

251,33

10.06.2026

237,35

16,09

253,44

10.07.2026

240,10

15,48

255,58

10.08.2026

242,88

14,85

257,73

10.09.2026

245,70

14,23

259,93

10.10.2026

248,54

13,59

262,13

10.11.2026

251,42

12,95

264,37

10.12.2026

254,33

12,29

266,62

10.01.2027

257,28

11,64

268,92

10.02.2027

260,26

10,97

271,23

10.03.2027

263,27

10,30

273,57

10.04.2027

266,32

9,61

275,93

10.05.2027

269,41

8,93

278,34

10.06.2027

272,53

8,23

280,76

10.07.2027

275,69

7,52

283,21

10.08.2027

278,88

6,81

285,69

10.09.2027

282,11

6,09

288,20

10.10.2027

285,38

5,36

290,74

10.11.2027

288,68

4,62

293,30

10.12.2027

292,03

3,87

295,90

10.01.2028

295,41

3,11

298,52

10.02.2028

298,83

2,35

301,18

10.03.2028

302,29

1,58

303,87

10.04.2028

306,08

0,79

306,87

Menetluskulude jaotus

Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt palus hageja mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 13 012,51 eurot, intress 684,20 eurot, sissenõudmiskulud summas 50,00 eurot, haldustasu 6,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1730,51 eurot, alates 15.10.2024 kuni põhinõude summas 13012,51 eurot täitmiseni lepingujärgses viivise määras 13,9% aastas, hageja kasuks menetluskulud summas 1402,50 eurot, sealhulgas riigilõiv 980,00 eurot ja hageja õigusabikulud 422,50 eurot.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid C AS (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja K. D. K. (edaspidi kostja) 1.04.2022 laenulepingu (edaspidi leping) nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 15 000 eurot. Vastavalt 1.04.2022 laenutingimustele võttis kostja laenu 72 kuuks. Intressi määraks oli 13,9% aastas.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 29.09.2023.a kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. Kostja sellele ei reageerinud ning ei täitnud oma kohustust laenuandja ees ka täiendava tähtaja jooksul. 30.10.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Lepingu ülesütlemise, so 30.10.2023 seisuga oli kostjal tagastamata 15.-18. osamaksete maksed, s.o 10.07.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 10.10.2023.

31.10.2023 loovutas esialgne võlausaldaja C AS kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finants Group (edaspidi hageja) koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalkulusid.

31.10.2023 loovutas C AS kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid.

Kostja võlgnevus hagejale seisuga 31.10.2023 tagastamata laenu põhiosa eest on 13 012,51 eurot.

Intresside võlg vastavalt maksegraafikule ülesütlemise seisuga s.o 31.10.2023 oli summas 684,20 eurot. Sõlmitud laenulepingu punkti 4.1 kohaselt kohustus kostja tagastama maksepäevaks lepinguga määratud igakuise kohustusliku laenu tagasimakse summa koos sellele lisanduva intressiga. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 13,9% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 15. osamaksest, s.o 10.07.2023 kuni ülesütlemiseni 30.10.2023 summas 684,20 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole.

Viivise võlg hagi esitamise seisuga, s.o 14.10.2024 on summas 1730,51 eurot. Viivist arvestab hageja lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni lepingus kokku lepitud viivisemääras 13,9% aastas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega.

Hageja soovib kostjalt lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Seda nõuab hageja kogu põhinõudelt, s.o 13012,51 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 15.10.2024 lepingujärgses viivise määras, s.o 13,9% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustab viivise summa 1808,73 eurot.

Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 summas 50,00 eurot. Lepingu kehtivuse ajal on hageja saatnud kostjale 3 tasulist meeldetuletuskirja kogumaksumusega 35,00 eurot (1tk – 25 eur, 13.11.2023 meeldetuletuskiri, 2tk – 5 eur, 28.11.2023 teine meeldetuletuskiri, 3 tk – 18.12.2023 kolmas meeldetuletuskiri). Lisaks makseviivitusega tekkinud kulu 15 eurot, mis sisaldavad endas nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikele vastamisega seotud kulusid, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Tulenevalt eeltoodust leiab hageja, et 50,00 eurot on mõistlikud võla sissenõudmiskulud ja need kuuluvad rahuldamisele, kuna esialgne võlausaldaja ja hageja on teinud kõik endast võimaliku, et teavitada kostjat võlgnevusest ja selle tasumise vajadusest.

Lisaks põhivõlale, viivisele, intressile ja sissenõudmiskuludele nõuab hageja ka laenuhaldustasu summas 6,00 eurot. Vastavalt 1.04.2022 sõlmitud laenulepingu tingimustele ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,50 eurot kuus. Laenulepingu ülesütlemise, s.o 30.10.2023 seisuga oli kostjal tasumata 15.- 18. osamaksete laenuhaldustasud, s.o 6,00 eurot.

Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevus on kogusummas 17291,95 eurot (s.h põhivõlg 13012,51 eurot, intress 684,20 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1730,51 eurot ja täiendav viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise nõudele summas 1808,73 eurot).

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametist, mille kohaselt oli kostja 12 kuu keskmine sissetulek 1154,00 eurot ja 3 viimase kuu sissetulek 1833 eurot

Võttes arvesse, et kostja keskmine sissetulek oli 1833,00 eurot kuus ning muud igakuised finantskohustused puudusid, jäi kostjal kätte peale laenu väljastamist 1522,16 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks.

Hageja esitas 13.06.2025 menetlusdokumendis vastavalt 20.05.2025 kohtunõudele VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse, s.o määras kostjale uued tagasimaksed. Ümberarvestamise aluseks on hageja võtnud järgmised andmed: Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu enda kontole 15000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama perioodil 10.05.2022 – 10.09.2027. Antud lepingu alusel on kostja tagasimakseid teinud kokku summas 4344,39 eurot. Hageja esitas ümberarvestuse arvestades VÕS § 94 lg 1 intressimääraga.

Ümberarvestuse kohaselt on kostjal tasutud põhiosa 3804,48 eurot ja intressid 539,91 eurot. Tasumata seega põhiosa 11 195,52 eurot ja intressid 877,01 eurot. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 10.05.2022 – 10.04.2024 täielikult ning 10.05.2024 osaliselt. Hageja märgib, et ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemise seisuga 30.10.2023 ei olnud kostja kolme järjestikuse osamaksega võlas.

Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, esitab hageja alternatiivse lepingu täitmise nõude ning palub hagi alternatiivselt rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista 13.06.2025 sissenõutavaks muutunud põhiosa summa 2542,59 eurot ja intressid summas 460,19 eurot (s.o osamaksed 10.05.2024 – 10.06.2025) ning viivis põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates otsuse tegemisest kuna täitmiseni. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed ja intress alates maksetähtpäevale järgnevast päevast TsMS § 369 alusel ja viivis põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni järgnevalt vastavalt esitatud maksegraafikule.

Kostja on teinud lepingu alusel 14. maksegraafiku järgset makset, viimane neist tasutud 27.06.2023. Seega ei ole kostja lepingut käesolevaks ajaks täitnud 2 aastat. Ka kohtuvälises menetluses ei ole kostja teinud ühtegi makset näitamaks üles soovi asi lahendada ka osade kaupa tasumisega. Seetõttu leiab hageja, et kostja kohtueelne käitumine viitab sellele, et kostja ei pruugi siiski lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega esinevad erandlikud asjaolud, mõistmaks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused

30.12.2025 esitas hageja hagiavalduse täienduse, milles palus välja mõista kostjalt 30.12.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 3829,14 eurot, intressid 586,36 eurot ning viivised 416,46 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed ja intress alates maksetähtpäevale järgnevast päevast TsMS § 369 alusel ja viivis põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni järgnevalt vastavalt esitatud maksegraafikule.

Kostja seisukoht

Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole ega istungile ei ilmunud.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtaga ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt palus hageja mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 13 012,51 eurot, intress 684,20 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1730,51 eurot, täiendav viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise nõudele summas 1808,73 eurot, sissenõudmiskulud summas 50,00 eurot ja laenuhaldustasu 6,00 eurot. 30.12.2025 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt palus hageja välja mõista kostjalt 30.12.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 3829,14 eurot, intressid 586,36 eurot ning viivised 416,46 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed ja intress alates maksetähtpäevale järgnevast päevast TsMS § 369 alusel ja viivis põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni järgnevalt vastavalt esitatud maksegraafikule.

Kohus tuvastab, et C AS ja kostja sõlmisid 1.04.2022 laenulepingu nr. XXX, mille kohaselt väljastas C AS kostjale laenu summas 15 000 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10.09.2027 intressimääraga 13,9 % aastas ja krediidi kulukuse määraga 15,01%. Esialgne võlausaldaja on laenusumma kostjale välja maksnud (dtl 18-31). Kohtule esitatud kostja poolt tehtud laenumaksete aruande kohaselt on kostja tasunud laenu tagasimakseid kuni 10.05.2022 (dtl 50-53). Laenu maksegraafiku kohaselt pidid 15. – 18. osamakse toimuma kuupäevadel 10.07.2023, 10.08.2023, 10.09.2023 ja 10.10.2023. Kostja nendeks kuupäevadeks makseid teostanud ei ole.

Esile toodud asjaoludel andis C AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on C AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14)

Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,95%. (vt. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102).

VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,95% = 50,85%. Kostjale antud laenu KKM oli 15,01 % aastas (dtl 18), seega kostjale antud laenu KKM mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Seega jäi lepingu krediidikulukuse määr lubatu piiresse.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17)

Riigikohus1 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist:

„Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

Hageja märkis hagiavalduses, et enne lepingu sõlmimist on krediidiandja omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses.

Hageja on seisukohal, et kostja krediidivõimelisust on põhjalikult kontrollitud, esialgne võlausaldaja on teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd esialgne võlausaldaja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud.

Esialgne võlausaldaja on krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja tausta vastavalt pangas kehtivatele laenu andmise reeglitele. Lepingu sõlmimisel on tehtud päringud maksehäireregistritesse, mille mõlema andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks kontrolliti kliendi poolt öeldud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliameti päringuga, mille kohaselt oli kostja 12 kuu keskmine

1 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 18.

sissetulek 1154,00 eurot ja 3 viimase kuu sissetulek 1833 eurot. Arvestatud igakuisteks kohustusteks on 0,00 eurot. Hageja arvutuste kohaselt jäi seega peale laenu väljastamist kostjale kätte 1522,16 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks. Hageja selgitas, et arvestades laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Kohtu hinnangul ei saa laenuandja tegevust lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja ei ole piisavalt selgitanud, kuidas on kontrollitud kostja teiste varaliste kohustuste suurust. Laenuandja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametist. Samas laenuandja ei ole küsinud kostja konto väljavõtet ning hageja ei ole ka tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on viidatud punktis selgitanud, et: „Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teabe on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab, et hageja välja toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste ammendav suurus (vt otsuse punktis 7 viidatud Riigikohtu lahendi punktides 1) ja 2) nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on mh oluline välja selgitada laenutaotleja sissetuleku suurus ja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja igakuiseid kohustusti jne. Laenutaotluses on välja toodud, et kostjal on üks ülalpeetav, kuid kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et oleks kontrollitud infot ülalpeetavate kohta.

Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Esitatud tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et kostja pangakonto väljavõtet ega ülalpeetavate olemasolu algne võlausaldaja kontrollinud ei ole. Nendel põhjendustel leiab kohus, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. 2

2 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

Kohus on 20.05.2025 määruses hagejale selgitanud, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus andis hagejale võimaluse esitada VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Hageja esitas 13.06.2025 VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse, s.o määras kostjale uued tagasimaksed ja edastas uue maksegraafiku, millega hageja on määranud kostjale tagasimaksed ajavahemikus 10.01.2026-10.04.2028. Ümberarvestamise aluseks võttis hageja järgmised andmed: Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu enda kontole 15000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama perioodil 10.05.2022 – 10.04.2028 (dtl 152153). Maksegraafik on kostjale Ametlike Teadaannete kaudu 12.07.2025 kätte toimetatud. Vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kohus tuvastab, et kostjale üleantud laenusumma on 15 000 eurot ja kostja poolt laenuandjale tagasi makstud summa 10.05.2022 – 30.10.2023 selle perioodi jooksul on 4349,39 eurot (dtl 154). Hageja esitas ümberarvestuse arvestades VÕS § 94 lg 1 intressimääraga. Ümberarvestuse kohaselt on kostja poolt tasutud põhiosa 3804,48 eurot ja intressid 539,91 eurot. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 10.05.2022 – 10.04.2024 (osamaksed 1-124) täielikult ning 10.05.2024 (osamakse 25). osaliselt. Ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemise seisuga 30.10.2023 ei olnud kostja kolme järjestikuse osamaksega võlas. Seega on laenuandja poolt laenulepingu ülesütlemine tühine.

Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, esitab hageja alternatiivse lepingu täitmise nõude ning palub hagi alternatiivselt rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista 30.12.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 3829,14 eurot, intressid 586,36 eurot, viivised 416,46 eurot ning viivise põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates otsuse tegemisest kuna täitmiseni. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed ja intress alates maksetähtpäevale järgnevast päevast TsMS §369 alusel ja viivis põhiosa summalt lepingujärgses viivisemääras 13,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni järgnevalt vastavalt esitatud maksegraafikule.

Kohus tuvastab, et kohtulahendi tegemise aja seisuga 28.01.2026 oleks kostja pidanud laenuandjale olema ära tasunud maksed perioodil 10.05.2022-10.01.2026 ehk kokku põhiosa 4053,21 eurot (dtl 125). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4053,21 eurot.

Hageja on kohtu nõudel esitanud koos põhinõude ümberarvestusega ka intressi ümberarvestuse. 01.01.2023 kuni 30.06.2023 oli seadusejärgne intressimäär 2,15% aastas. 1.07.2023 kuni 31.12.2023 oli see 4,00%, 01.01.2024 kuni 30.06.2024 4,50%, 1.07.2024 kuni 31.12.2024 4,25%, 1.01.2025 kuni 30.06.2025 3,15% ning 1.07.2025

sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24)

kuni 31.12.2025 2,15%. Kohtuotsuse jõustumisel on seadusjärgne intressimäär 2,15%. Ümberarvestatud intress perioodi eest 11.05.2024 ehk poolikult tasutud osamaksest järgmisest päevast kuni 31.12.2025 on suurusega 586,36 eurot. Sellele lisandub kohtuotsuse jõustumise hetkeks sissenõutavaks muutunud 10.01.2026 osamakse intress summas 19,06 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intressid summas 605,42 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud lepinguga ettenähtud viivisemääraks kokku lepitud 13,9% aastas ehk 0,0386% päevas arvestatuna 360-päevase aasta baasil. Kohus märgib, et tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvestades, et laenuandaja ja kosja vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga, milles kokku lepitud viivisemäära tühisuse tõttu seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tuleb kohaldada VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Seega saab kostjalt välja mõista viivise üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätetatud määras. Hageja on arvestanud kostjalt viivist alates 10.05.2024, so alates uue maksugraafikujärgsest tasumata maksest. Kohus märgib, et hageja poolt esitatud uus maksegraafik on kostjale Ametlike Teadaannete kaudu 12.07.2025. Seega ei saanud kostja enne maksegraafiku temale kättetoimetamist olla kuidagi viivituses maksegraafikujärgsete maksetega. Seega ei saa kohus välja mõista kostjalt viiviseid alates 10.05.2024. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt summas 4053,21 eurot alates 13.07.2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.01.2026) VÕS § 113 lg teises lauses sätestatud määras summas 225,43 eurot (vt viivisekalkulaator) ja alates 29.01.2026 põhivõlalt summas 4053,21 eurot kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja esitas kohtule VÕS § 108 lg 1 ja TsMS § 369 alusel edasiulatuva nõude ning palus kohtul välja mõista kostjalt edasiulatuvad maksed 30.12.2025 esitatud graafiku alusel. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud nõue tuleb rahuldada, sest laen on kostja kasutusse antud, laenu ei ole täielikult tagastatud ja hagejal on TsMS § 369 kohaselt alust eeldada, et võlgnik ei pruugi tulevikus sissnõutavaks muutunud kohustusi õigeaegselt täita. Tulevikus sissenõutavate kohustuse väljamõistmine ei kahjusta kostjat. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7137,31 eurot vastavalt uuele maksegraafikule edasiulatuvate maksetena ajavahemikus 10.02.2026 kuni 10.04.2028 osamaksed 46-72.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas 14.10.2024 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 13012,51 eurot, intressid summas 684,20 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, laenuhaldustasud 6,00 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 1730,51 eurot ja täiendav viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise nõudele summas 1808,73 eurot. Hagiavalduse esitamisel oli hagi hind 17291,95 eurot.

Kohus leidis, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seetõttu mõistis kohus kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla summas 4053,21 eurot, VÕS § 94 alusel seadusjärgse intressi summas 605,42 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summad 4053,21, viivised alates 29.01.2026 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt 4053,21 eurot ning 7137,31 eurot vastavalt uuele maksegraafikule edasiulatuvate maksetena ajavahemikus 10.02.2026 kuni 10.04.2028 osamaksed 46-72. Kohus rahuldas hageja menetlusse jäänud nõude, mis moodustab esialgselt kohtule esitatud hagi hinnast 72%. Seega peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda ja 72% ulatuses kostja.

Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt välja hageja menetluskulud 72% ulatuses.

Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Hageja on kandnud menetluskuluna riigilõivu 980,00 eurot ja lepingulise esindaja kulusid 929,50 eurot. Hageja lepinguline esindaja osutab hagejale õigusabi teenust 169,00 eur/h ilma käibemaksuta.

Tasutud riigilõiv 980,00 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja kulud 929,60 eurot (6 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud 4 tundi. Asjaolu, et hageja lepinguline esindaja ei esitanud korrektset hagi ja kohus on olnud sunnitud tegema hagejale puuduste kõrvaldamise määruse ja hageja on sellest tulenevalt pidanud puuduste kõrvaldamiseks menetlusdokumente koostama, ei tähenda seda, et selle kulu peaks kostja kanda. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud kulu on seega 480 eurot (4 x 120).

Kohus märgib, et hageja taotleb menetluskulu väljamõistmist ilma käibemaksuta. Hageja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud käesoleva kohtumenetlusega seoses

Seega hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 1409,5 eurot (929,50+ 480).

Kostja ei ole kasutanud menetluses lepingulist esindajat ja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

Kuna kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulud 72% ulatuses, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 1014,48 eurot (1409,50 eurot x 72 %).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.