Salva Kindlustuse AS hagi Külli Tedrema vastu 6250 krooni ja 45 sendi nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.06.2009. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6250 krooni ja 45 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht: Tallinn 10141, Pärnu mnt 16), esindaja Katrin Starkopf Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Külli Tedrema (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht:
XXXXXXX XXXXX, XXXXX XXX XXX-X)
tehinguline esindaja Ardi Tedrema
Kohtuistungi toimumise aeg
16.10.2009.a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Katrin Starkopf, kostja Külli Tedrema, kostja esindaja Ardi Tedrema
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 26.06.2009.a otsus jätta muutmata.
2.Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Salva Kindlustuse AS-i kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-60862
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt toimus liiklusõnnetus 18.08.2007 Tallinnas, Kivimäe tänaval, kus kostja tütar A. T. sõitis jalgrattaga otsa Sampo Liising AS–le kuuluvale sõidukile Volvo S80, registrimärgiga XXX XXX, mida juhtis Ü. A.. Sõidukile tekitati kahjustusi. Sõiduki suhtes oli sõlmitud Salva Kindlustuse AS-ga sõidukikindlustuse leping. Hageja oli hüvitanud Sampo Liising AS–le kahju ning üle kandnud sõiduki taastusremondi eest Sampo Liising AS– le 5728 krooni, kahju suurus oli 8728 krooni, sealjuures oli omavastustus 3000 krooni, mis jäi kindlustusvõtja kanda. Hageja oli esitanud kostjale tagasinõude võlgnevuse tasumiseks, mida ei ole tehtud. Hageja tugines oma nõudes VÕS §-le 1043, 1045 ja VÕS § 492 lg 1 ning VÕS § - le 1053 lg 2. Hageja palus välja mõista viivise tuginedes VÕS §-le 82 lg 3, 7 ja 113 lg 1 ning oli arvestanud viivisenõude perioodil 17.11.2007 -16.09.2008 antud kahjujuhtumis kokku 552.45 krooni. Hageja palus välja mõista kostjalt 6250.45 krooni, mis koosnes kahjusummast 5728 krooni ja viivistest 522.45 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja asus seisukohale, et A. T. ei sõitnud sõidukile oma jalgrattaga otsa. 18.08.2007 sõitis Kivimäe tänavalt Pärnu mnt suunas sõiduk, enne Pärnu mnt asus Kivimäe tänaval liiklusmärk „anna teed“ ja seejärel kõnnitee, sõidukis olnud isik ei vähendanud kiirust ega peatanud autot veendumaks pöördemanöövri ohutus sooritamises liiklusmärgi juures vaid vahetult enne Pärnu maanteed. Sõiduki juht rikkus liikluseeskirja. A. T. peatus sõiduki juures, ta ei kukkunud ega saanud vigastusi. Pärnu maanteel Juhani istikuäri juures kuulis A. T. signaali, sõidukijuht peatas oma auto ja alustas ähvardaval toonil väitlust ja küsis nime, aadressi ja telefoninumbri. Salva Kindlustuse AS–st helistati 23.08.2007 ning paluti minna jalgrattaga ekspertiisi. Kostjal ei olnud võimalik transportida sel ajal jalgratast kesklinna ning pakkus võimaluse läbi viia ekspertiis kodus. Kostja teatas hagejale, et asjaga võiks tegeleda politsei. Hageja ei pöördunud politsei poole, kahjujuhtumi kirjeldus oli esitatud 22.08.2007, seega viis päeva hiljem. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesolevas vaidluses olid kohtu hinnangul tõendatud kahju olemasolu ehk sõiduki vigastused, mida kinnitasid nii sõiduki ülevaatuse akt kui sõidukist tehtud fotod, mis kajastasid sõiduautol Volvo S80 paremal poritiival olevat mõlki. Kohus asus seisukohale, et puudusid piisavad tõendid, mis kinnitaksid, et kokkupuutel vaidlusaluse jalgrattaga või jalgratturiga oli tekkinud kindlustatud autol mõlk. Põhjendatud oli küll hageja viide liikluseeskirja punktile 234, mille kohaselt pidi jalgrattaga sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, kuivõrd talle ei laienenud liikluseeskirja punkt 236. Samas juhtis kohus tähelepanu, et nii sõidutee kui kõnnitee ees asetses liiklusmärk ́ ́anna teed ́ ́, mis kehtis sõidukijuhile.
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-60862 Sõidukijuht Ü. A. oli kirjeldanud kahjuteates kahjujuhtumit, et enne kui ta nägi kõnniteed, sõitis sealt autole otsa jalgrattaga A. T.. Kohus oli vaidluse lahendamisel üle kuulanud nii sõiduauto juhi Ü. A.i kui ka jalgratturi A. T.. Ü. A. andis tunnistajana ütlusi selle kohta (t lk 46, 47), et Kivimäe kaupluse nurga juures enne kui kõnnitee autoni jõudis oli rattur kapoti peal, auto jäi seisma, jalgrattur aga sõitis edasi. Rattur oli ülakehaga küünarnukkidega kapoti peal. Samas oli A. T. andnud ütlusi selle kohta, et kokkupõrget ta ei mäletanud, auto peale ta ei kukkunud, sai enne jalad maha, kriimustusi ei olnud, riided ja ratas olid terved (t lk 49). Sõidukijuht Ü. A. oli kirjeldanud kahjuteates, et jalgratturil puudusid vigastused. Seega kohus asjaosaliste ütlustest otsest kokkupõrget järeldada ei saanud, ütlused olid vastuolulised, ning ükski tõend ei viidanud ratturi või ratta vigastustele. Kahjukäsitleja ütluste kohaselt oli vigastus tekkinud kokkupuutel lapsega, mitte rattaga, sest teravaid jälgi ei olnud. Ka kahjukäsitleja ütlus oli kohtu hinnangul vastuoluline, õnnetusjärgselt ei soovinud ta last üle vaadata, vaid jalgratast. Kohtu hinnangul oli ebamõistlik hageja järeldus, et lapse kokkupuutel autoga ei jäänud mingit jälge lapsele. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd õnnetusjuhtum oli iseenesest fikseerimata ja esitatud tõendid ei kinnitanud piisavalt hagiavalduses kirjeldatud kokkupõrget tuli jätta hagi kostja vastu rahuldamata ja hagetav summa väljamõistmata kuna hageja ei olnud tõendanud tekkinud kahju ja A. T. tegevuses põhjuslikku seost. Apellatsioonkaebus
4.13.07.2009. a. laekus Tallinna Ringkonnakohtusse hageja apellatsioonkaebus, milles hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja kohtukulud jätta kostja kanda. Tunnistaja Ü. A.i ütlustega on tõendatud, et antud liiklusõnnetus toimus ning selle tulemusena sai vigastada apellandi poolt kindlustatud sõiduk. Tunnistaja A. T. ütlused ei viita sellele, et tunnistaja Ü. A.i poolt kirjeldatud viisil toimunud sündmust ei ole saabunud, sest A. T. ütluste kohaselt ei mäletanud ta liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid. Tunnistaja A. T.l puudus ütlusi andes täpne arusaam, kas jalgratas puutus sõidukiga kokku või mitte. Järelikult kui jalgrattur täpselt liiklusõnnetust ei mäletanud, siis ei saanud ta ka kindlalt väita, et ta küünarnukkidega sõiduki peale ei kukkunud. Tegemist oli A. T. poolsete oletustega sündmuse toimumise asjaolude suhtes. Maakohus ei arvestanud põhjendamatult otsuse tegemisel sõidukijuhi Ü. A.i ütlustega. Samuti on kohus jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta, et sõiduki rattakoopa juures olid jalgrattast ka punased kriipsud (dokumentaalsed tõendid värviliste piltide näol toimikus). Need fotod kinnitavad samuti liiklusõnnetuse toimumist tunnistaja Ü. A.i poolt kirjeldatud viisil. Eeltoodut arvesse võttes leiab apellant, et kohus ei ole tõendeid hinnanud kogumis, ei ole uurinud tõendeid igakülgselt, täielikult ega objektiivselt. Hageja on tunnistajate ütlustega ning lisatud tõenditega ära tõendanud põhjusliku seose tekkinud kahju ja jalgrattur A. T. tegevuses. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid üle kordama ei hakka. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-60862
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti. Seda, kas kostja võimaliku vastutuse aluseks olev kokkupõrge kostja tütre, tema jalgratta ja sõiduauto vahel toimus, sai hinnata tunnistajate Ü. A. ́i ja A. T. ütluste alusel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellant tõi apellatsioonkaebuses esile üksnes need kohad, mis justkui hageja väiteid kinnitaksid, jättes samas käsitlemata tunnistajate ütlused, mis sellistele seisukohtadele jõudmise välistavad. 21.04.2009.a maakohtu istungil tunnistas A. T. muuhulgas (t lk 49), et: „/.../Sain ratta pidama. Ü. A. tegi akna lahti. Ta küsis kas mul on kõik korras? Ma vastasin, et jah. Ma ei taibanud autot vaadata. Ta viipas käega. Ma sõitsin edasi./.../“; „/.../Ma ei mäleta kokkupõrget. Ma ei kukkunud auto peale. Ma sain jalad maha panna. Ma olin kahe jalaga maa peal./.../“ Viidatud ütlustest tuleneb selgesti, et A. T. mäletab, et ta auto peale ei kukkunud ja et ta sai kaks jalga maha panna. Kuigi Ü. A. andis tunnistajana ütlusi (t lk 46- 47), mille kohaselt võiks järeldada, et A. T. kukkus auto kapotile, ei saa kohus tunnistajate ütlusi kogumis hinnates sellisele järeldusele siiski jõuda. Mõlemal tunnistajal on asjaga puutumus, mida kohus peab tõendeid hinnates arvestama – käesoleva asja lahendist sõltub, kas rahuldatakse nõue A. T. ema vastu, mis tulenes A. T. tegevusest ning käesoleva asja lahendus mõjutab kaudselt Ü. A.i väljavaateid esitada kostja vastu auto kahjustamisest tulenev nõue ulatuses, mis jäi kindlustuse omavastutuse tõttu katmata. Kuivõrd mõlemad tunnistajad omavad asjaga teatud puutumust, puudub kohtul alus ühe või teise tunnistaja ütlusi eelistada. Kuna üks tunnistaja kinnitab, et A. T. kukkus auto kapotile ja teise tunnistaja ütlustest tuleb järeldada vastupidist, on tunnistajate ütlused omavahel vastuolus ja selles osas teineteist välistavad. Selle asjaolu kasuks, et A. T. auto kapotile ei kukkunud, räägib ka see, et Ü. A. andis tunnistajana muuhulgas ütluse, mille kohaselt (t lk 46): „/.../ Auto jäi seisma ja siis ta tõusis püsti lehvitas ja sõitis ära./.../“ Hageja väitis, et A. T. kukkus auto kapotile ja kukkumise tagajärjel tekkis Volvo S 80 plekist esitiiba mõlk. Hageja kahjukäsitlejast töötaja A. K. ́i ütluste kohaselt (t lk 56) tekkis mõlk mitte auto ja ratta kokkupõrkest, vaid auto ja lapse kokkupõrkest, sest teravaid jälgi ei ole. Juhul, kui A. T. oleks kukkunud kapotile ja põhjustanud sellega Volvo S 80 plekist esitiiba mõlgi, siis üldise elukogemuse pinnalt tuleks eeldada, et 17-aastane tütarlaps oleks kapotile kukkumise ja selle käigus kehaosaga auto pleki sisse mõlgi tekitamise tagajärjel tundnud valu, mis oleks takistanud tal koheselt edasi sõita. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt sõitis aga A. T. rattaga koheselt edasi ning ka Ü. A. ́il ei jäänud muljet, et A. T. oleks saanud haiget. Seega järeldas maakohus õigesti, et käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et A. T. oleks autoga kokku puutunud.
8.Kuigi hageja väitis ka, et auto vigastus võis tekkida ratta kokkupõrkest autoga, siis käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendite pinnalt ei saa ka seda järeldada. Kuigi A. T. ütluste kohaselt ei saa ta kindlalt kinnitada, et tema ratas auto vastu ei puutunud, ei tõenda see seda, et auto vigastused oleksid tekkinud rattaga kokkupõrkest. Hageja kahjukäsitlejast töötaja A. K. ́i poolt antud ütluste (t lk 56- 57) kohaselt tekitas mõlgi tema hinnangul laps ja mitte jalgratas, sest teravaid jälgi ei ole. Kuivõrd jalgratta ja auto kokkupõrge ei ole ei A. T. ega Ü. A. ́i ütlustega tõendatud ning hageja kahjukäsitlejast töötaja tunnistuse kohaselt ei ole mõlk rattaga kokkupõrkele iseloomulik, siis hindas maakohus ka selles osas tõendeid õigesti.
9.Apellant väitis, et hagi tuleks rahuldada ka seetõttu, et vaidlusalusel auto poritiival oli punane triip. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka see asjaolu hagi rahuldamiseks alust. Selles osas andis ütlusi hageja kahjukäsitlejast töötaja A. K., märkides 11.06.2009.a kohtuistungil (t lk 56), et: „/.../See märk ei pruugi olla rattast tulnud. Võib olla tekkinud ka inimesest./.../“ Tunnistaja A. T. ütlused ei kinnita, et jalgratas oleks autoga kokku põrganud. Ka Ü. A. ́i ütlused seda ei kinnita. Ü. A. väidab, et ta nägi, kuidas rattur auto kapotile sattus. Seda, et ratas oleks autoga kokku põrganud, ei väida otseselt ka Ü. A.. See, et jalgratturi
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-60862 kapotile kukkumise korral võib vastu autot lennata ka jalgratas, ei tähenda, et see igal juhul nii oleks. Seega ei saa järeldada, et punane triip tulenes A. T. jalgratta kokkupõrkest autoga ja maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata. See, et A. T. jalgratas oli punane, ei anna alust väita, et punane triip vaidlusalusel autol oli jalgrattast, sest kokkupõrke kui sellise toimumine on tõendamata. Käesolevas lõigus käsitletud hageja väite tõendamise osas ei oma tähendust ka see väide, et kostja keeldus jalgratast hagejale ette näitamast. Hageja ei ole kohtule tõendite kogumise taotlust esitanud, seega jättis hageja seaduses sätestatud tõendamise võimalused kasutamata. Eespooltoodust tulenevalt hindas maakohus tõendeid õigesti ja maakohtu otsus, millega hagi jäeti rahuldamata, oli seaduslik. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Käesolevas asjas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtul ei ole seega alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.