Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hageja õigusi ja huve kahjustavad on järgmised faktiväited: loodusest kogutud rehvihunnikutele toovad hoogsalt lisa Rehviliiduga mitteliitunud rehvifirmad (väide 1); rehve viivad metsadesse rehvide maaletoojad ja rehvivahetajad, kes ei ole Rehviliiduga ühinenud (väide 2); Rehviliiduga mitteliitunud rehviettevõtted ei austa loodust, vilistavad keskkonnahoiule ja ei hooli seaduste täitmisest (väide 3) ; kõigis Eesti maakondades võtab vanarehve ainsana vastu Rehviliidu korraldatud kogumisvõrk (väide 4); rehvide maaletoojad ja rehvivahetajad, s. h. OÜ Oscarrehvid, on vedanud Tabasallu rehve (väide 5); vanarehvide utiliseerimise osas on probleemseim ettevõte OÜ Oscarrehvid (väide 6); OÜ-l Oscarrehvid on rehvide kokkukogumine korraldamata (väide 7); Teeme Ära! koristusaktsiooni käigus kogutud ligi tuhande tonni vanade rehvide omanik on muuhulgas OÜ Oscarrehvid (väide 8); kui OÜ Oscarrehvid ise vanu rehve metsa ei vii, siis teevad seda kindlasti nende kliendid (väide 9); kuna OÜ Oscarrehvid pole liitunud MTÜ Eesti Rehviliit poolt korraldatud kogumisvõrguga ja tegutseb väljaspool Eesti Rehviliitu, ei ole vanarehvide vastuvõtmine OÜ-s Oscarrehvid korraldatud (väide 10); OÜ-l Oscarrehvid pole avalikult väljas infot, kuhu kliendid saaksid tasuta rehve ära anda (väide 11); OÜ-l Oscarrehvid puudub võimalus rehve ära anda Hiiumaal, Valgamaal, Järvamaal (väide 12); juhul, kui OÜ Oscarrehvid ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks pole loodud võimalusi (väide 13); OÜ Oscarrehvid poolt kasutatavatesse Kuusakoski kogumispunktidesse ei ole võimalik rehve tasuta ära anda (väide 14). Tegelikkuses on hagejal AS-iga K. sõlmitud jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingud, mille kohaselt osutab AS K. hagejale probleemtoodete vanarehvide käitlemise ja kogumise teenust. Maakondades, kus puuduvad AS-i K. kogumispunktid, on AS-il K. sõlmitud lepingud teiste kogujatega ning AS-i K. poolt on tagatud hageja rehvide vastuvõtmine üle kogu Eesti. Hageja esitab regulaarselt Keskkonnaministeeriumi poolt hallatavale probleemtooteregistrile aruandeid hageja poolt imporditud ja kokkukogutud rehvide koguste kohta ning keskkonnaministeeriumi probleemtooteregistrist nähtuvad hageja poolt kasutatavad probleemtooted, kasutatavate probleemtoodete jäätmekäitluse iseloomustus, kogumispunktid üle Eesti. 18. aprillil 2006. a. on Keskkonnainspektsioon läbi viinud OÜ-s Oscarrehvid objekti kontrollimise, mille tulemusena tunnistati ettevõte seaduses sätestatud keskkonnanõuetele vastavaks. 5. veebruaril 2008. a. on Lasnamäe Linnaosa Valitsus saatnud OÜ-le Oscarrehvid järelepärimise rehvide utiliseerimise osas aastatel 2006 ja 2007. Vastuseks teatas hageja, et tal on sõlmitud vanarehvide kogumise ja taaskasutamise koostööleping AS-iga K. ning perioodil

kokkukogumise süsteemi korraldamatuse osas on hagejaga kõige rohkem probleeme. Need asjaolud on kontrollitavad. Hagiavalduses esitatud faktiväited ei ole artiklitest tuletatud, vaid on kostja veebilehel avaldatud artiklites otseselt kajastatud. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada otseseid fakte. Kostja ei ole tõendanud, et tema veebilehel avaldatud andmed vastavad tõele või et ta ei teadnud ega pidanudki teadma andmete ebaõigsusest, mistõttu on selliste andmete avaldamine õigusevastane. Ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus ei sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst. Kostjal on kohustus ümber lükata avaldatud ebaõiged andmed. Kostja vastutab ebaõigete andmete õigusvastase avaldamise ja sellega kahju tekitamise eest. Kostja veebilehel avaldatud artiklite ja kostja esindaja tegevdirektori K. K. poolt ajakirjanduses tehtud sõnavõttude tõttu, mis sisaldasid ebaõigeid andmeid hageja tegevuse osas, oli hageja sunnitud pöörduma advokaadi poole õigusabi saamiseks. Ebaõigeid andmeid sisaldavate artiklitega seoses on hageja kandnud õigusabikulusid kohtusse pöördumise eelselt üle 31.270 krooni. Kostja veebilehel avaldatud artiklid ja ajakirjanduses tehtud sõnavõtud leidsid laia kõlapinda ning hageja kohta ebaõigete andmete avaldamisega kahjustati oluliselt hageja mainet, mistõttu vähenes rehvide läbimüük ja käive. Lisaks oli tuntavalt häiritud hageja tavapärane majandustegevus – hageja juhtivtöötajad olid sunnitud tavapärase töö asemel tegelema pettunud klientide telefonikõnedele vastamise ja asja selgitamisega, avaldatud ebaõige info ümberlükkamisega jms. Majandustegevusse sekkumise ja maine kahjustamisega tekitatud kahju suuruseks on vähemalt 20.000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole avaldanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid ega tekitanud hagejale kahju.

lauseid ning tõlgendanud neid oma ettevõtet puudutavalt. Selline seoste tõmbamine on liiga kaugeleulatuv ning mõistliku inimese seisukohalt mitte tajutav. Kui hageja on oma suurkliente rehvide ja vanarehvide tagastamise võimalusest korralikult informeerinud, ei tohiks ka klientides tekkida valearusaama, nagu oleks artiklites öeldu puudutanud teda. Osa hageja poolt välja toodud väiteid väljendab isiku hinnangut. Taolisi väiteid ei ole võimalik kontrollida ja seega on tegemist väärtushinnangutega. Hageja seisukohaga, et võimalus kontrollida, kas äriühingul on rehvide kogumissüsteem korraldatud või mitte, muudab kõik esitatud väited faktiväideteks, ei saa nõustuda. Kokkukogumise süsteemi korraldusele saab omakorda anda hinnanguid, näiteks, kas süsteem on korraldatud hästi, rahuldavalt, puudulikult vms. Lisaks on hageja välja toonud ka vanarehvide kokkukogumise süsteemi korraldamist mittepuudutavaid väiteid. Samuti ei tõenda asjaolu, et hageja on vanarehvide kokkukogumise süsteemi korraldamiseks sõlminud lepingu AS-iga K., seda, et hageja ei vilista keskkonnahoiule, on piisavalt teavitanud oma kliente vms. Kostja poolt avaldatu vastab tegelikkusele. Hagejal on jäätmeseadusest tulenev kohustus korraldada rehvide kui probleemtoodete kokkukogumise süsteem, mida hageja pole korrektselt täitnud. Hageja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega. Hageja on otsustanud täita jäätmeseadusest tulenevat kohustust individuaalselt, sõlmides sellega väidetavalt lepingu AS-iga K.. Jäätmeseadusest (JäätS) tulenevat kohustust individuaalselt täitvad ettevõtted on kohustatud lisaks nende poolt müüdavate rehvide kokkukogumisele korraldama ka enne rehvide kogumise kohustuse tekkimist turule lastud rehvide vastuvõtmise ja nõuetekohase käitlemise. Seega peab tootjavastutuse süsteem tagama nii ettevõtte enda poolt turule lastud rehvide kogumise ja taaskasutamise kui ka ajalooliste rehvide kogumise ja taaskasutamise ja seda tasuta. JäätS § 26 lõigetest 1 ja 4 tulenevalt peab tarbija saama vanarehvid ära anda tasuta. Hageja kodulehel ei ole väljas infot, kuhu kliendid saavad tasuta rehve ära anda. Samuti ei ole kodulehel teavet, et vastu võetakse ka ajaloolisi rehve ja kuhu need saab tasuta ära anda. Hageja väidetava partneri AS-i K. kodulehel väljas olevast infost ei ole võimalik välja lugeda, et AS K. vastuvõtupunktidesse on võimalik rehve tasuta ära viia. AS K. osutab küll vanarehvide käitlemise teenust, mille raames võetakse vastu ka eraisikutelt rehve, kuid viitab seejuures probleemtoodete hinnakirjale. Seega ei võeta rehve tasuta vastu. Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2004. a. määruse nr. 352 § 2 lg. 2 kohaselt peab hageja vastu võtma vanarehve kõigis Eesti maakondades. Hageja esitatud tõendi kohaselt kogub hageja vanarehve Põlva maakonnas S. A. OÜ. Kostjale teadaolevalt ei võta S. A. OÜ vastu hageja vanarehve. Hageja ei võta vastu vanarehve ka Järvamaal. Hageja andmetel võtab Järvamaal vastu vanarehve Roosna-Allikul tegutsev AS N. K., kuid 27. augustil 2008. a. N. K. teatas rehve ära anda soovijatele, et mingeid vanarehve nemad vastu ei võta ja neil ei ole mingit lepingut vanarehvide vastuvõtmiseks AS-iga K. ega hagejaga. Seega on hagejal sisuliselt korraldamata see osa rehvide tootjavastutuse kohustusest, mis puudutab ajaloolisi rehve. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka Keskkonnainspektsioon 18. aprilli 2006. a. objekti kontrollimise protokollis, märkides, et AS K. võtab OÜ Oscarrehvid rehve vastu OÜ-st Oscarrehvid saadud arve alusel ning ajaloolisi rehve vastu ei võeta. Kostja ei ole sekkunud ebaõigete faktiväidete avaldamisega hageja majandustegevusse ega kahjustanud hageja mainet, väidete avaldamine ei olnud õigusvastane ja kostjal ei ole kohustust andmeid ümber lükata. See ei tähenda, et kostja möönaks faktiväidete avaldamist. Esiteks ei avaldanud kostja oma arvamust, vaid artikleid, mis olid avaldatud Eesti päevalehtedes. Kostja võib eeldada, et ajakirjandus on avaldatud informatsiooni kontrollinud ja selle tulemus on olnud positiivne, s. t. artiklit võib avaldada. Teiseks, kostjal kui jäätmekäitlusorganisatsioonil on huvi avaldada tema valdkonda puudutavaid andmeid. Kostja esitatud tõendid tõendavad, et avaldatud andmeid kontrolliti piisavalt, seda eriti arvestades rikkumise võimalikku raskust. Kui mingi rikkumine esineb, mida kostja ei mööna, siis ajakirjandusorganisatsioonide poolt artiklite avaldamine nende lugejaskonna hulka arvestades

on rikkumine kordades raskem. Kostja kontrollis andmeid ka hageja ja tema partneriks oleva AS-i K. veebilehtede abil. Hageja väitest, et tema partneriks on AS K., järeldas kostja, et hageja võtab vanarehve vastu ainult nendes maakondades, kus on AS-i K. teenindusplatsid. AS-il K. ei ole veebilehe andmetel teenindusplatsi Hiiumaal, Valgamaal ja Järvamaal ja paljud teenindusplatsid ei võta vanarehve vastu. Nimetatud maakondades ei ole hageja veebilehe andmetel ka hageja esindust. Seega ei ole tarbijal piisavalt infot vanarehvide vastuvõtmise kohta hageja poolt või on see info ebaõige (Põlva ja Järva maakonna kohta) või seotud ebaseaduslike tingimustega (arve alusel või raha eest). Seega rakendas kostja hoolsust ja kontrollis andmeid piisava põhjalikkusega. Avaldatud faktiväited ei saa hageja mainet kahjustada, sest maine kui moraalne abstraktsioon on omane vaid füüsilisele isikule. Juriidilise isiku õigusi kaitseb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg. 1. Kostjal ei ole kohustust andmeid ümber lükata. Riigikohtu seisukoht on, et isikut ei saa pidada artikli avaldajaks, kui ta ei omanud kontrolli andmete ajakirjanduses avaldamise üle. Isik ei ole selles osas ka andmete meediaväljaandes avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg. 4 mõttes ning teda ei saa kohustada oma kulul ümber lükkama andmeid, mis on avaldatud artiklis. Seega ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet osas, mis puudutab andmete ümberlükkamist lisaks kostja kodulehele ka ajalehes Äripäev. Kostjal puudus kontroll artiklite avaldamise üle meediaväljaannetes. Veelgi enam – kostja avaldas juba kord avaldatud artiklid, millest nähtub, et artiklite esmakordne avaldamine toimus täiesti sõltumatult kostjast. Hageja väidetav kahju seisneb õigusabile tehtud kulutustes, rehvide läbimüügi ja käibe vähenemises ning tavapärase majandustegevuse häirimises. Hageja ei suuda täpselt määratleda kahju summat, mis tekkis läbimüügi vähenemisest ja majandustegevuse häirimisest, ega ole esitanud selle kohta ka mingeid tõendeid. Hageja kahju õigusabikulude näol 30.000 krooni ulatuses ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja esitatud AS-i Advokaadibüroo Paul Varul arve nr. 80.722 ei tõenda, et hageja on antud vaidlusega seoses maksnud õigusabi eest 31.270 krooni. Pealegi on arvel kirjelduseks lisatud „ajakirjanduses avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamisega seotud õigusabikulud“, kuid kostja ei avaldanud hageja kohta andmeid ajakirjanduses. Teadaolevalt on hagejal käimas vaidlus ka ajakirjandusega, millega seoses võis hageja samuti õigusabile kulutusi teha. Seega ei ole õigusabile tehtud kulutused põhjendatud. Õigusabikulud otsese varalise kahjuna peavad olema mõistlikud. Kahjuhüvitusnõudena ei saa esitada õigusabikulusid, mis pole põhjendatud ega vajalikud. Vabariigi Valitsuse määruses „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ sätestatud piirmäärasid saab rakendada ka VÕS § 128 lg. 3 puhul vajalike kulutuste määratlemisel. Määruse kohaselt on kuni 70.000 kroonise hagi korral maksimaalseks sissenõutavaks kuluks 20.500 krooni, mis on aga mõeldud terve menetluse käigus tehtud kulutuste katteks, mitte vaid ühe konsultatsiooni või dokumendi koostamise eest. Seega, isegi kui arvel esitatud summalt 31.270 krooni arvata maha käibemaks, on 26.500 krooni liiga suur ega kuulu selles ulatuses hüvitamisele. Käibe vähenemist ega kauaaegsete klientidega suhte katkemist ei ole hageja tõendanud. Käibe vähenemise põhjusena toob hageja esile kostja kodulehel avaldatud artiklitest tekkinud avaliku arutelu, mis väidetavalt kahjustas tema mainet. Maine kahjustamine ei ole juriidilise isiku puhul võimalik. Lisaks ei ole kostja kodulehel avaldatud artiklitest ükski kostja enda oma, vaid artiklid pärinevad ühest või teisest üle-eestilise levikuga ajalehest. Kostja kodulehe külastatavus päevas on keskmiselt 25 korda, mis ei ole võrreldav Postimehe, Päevalehe, Äripäeva ja SL Õhtulehe tiraažide ega nende kodulehekülgede külastatavusega. Seega tõenäosus, et laia kõlapinda leidsid artiklid just kostja kodulehel avaldamise, mitte aga päevalehtedes ilmumise tõttu, on minimaalne. Hagejale ei saanud põhjustada märkimisväärset kahju hageja majandustegevuse väidetav häirimine sellega, et hageja juhtivtöötajad olid sunnitud töö asemel tegelema pettunud klientide telefonikõnedele vastamisega ning asja selgitamisega. Klientidega suhtlemine peaks olema hageja ettevõttes loomulik ning käima tavapärase majandustegevuse

juurde. Asjaolu, et kliendid helistasid selgituste saamiseks, viitab sellele, et eelnevalt oli kliente puudulikult informeeritud ning seega seadusest tulenev kohustus puudulikult täidetud. Samuti ei ole teada, kui paljude klientidega tuli juhtivtöötajatel erakorraliselt suhelda, kuid on küsitav, kas see häiris tööd tuntavalt või mitte. Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb andmete avaldamise õigusvastasus. Avaldatud faktiväited on õiged ning nende avaldamine ei ole VÕS § 1047 lg. 1 ja 2 kohaselt õigusvastane. Väärtushinnangute puhul ei ole hageja VÕS § 1046 sätestatud eeldusi puudutanud. Seega ei ole kostja poolt artiklite avaldamine oma kodulehel õigusvastane ning puudub kohustus ka hagejale väidetavalt tekkinud kahju hüvitamiseks. Esimese astme kohtu otsus

veebilehel avaldamisega muutus kostja artiklite avaldajaks ja tal oli kohustus kontrollida avaldatavate andmete tõelevastavust. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja veebilehel avaldatud vaidlusalused artiklid on esmalt avaldatud erinevates üleriigilistes päevalehtedes. Andmete avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes meediaettevõtjat. Ajakirjanduses andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediale andmeid edastanud isik. Seega ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse eest võib vastutada samuti isik, kes esitab andmed meediaväljaandele. Vaidlust ei ole, et K. K. esines ajakirjanduses ja avaldas andmeid kostja esindajana ning seega vastavalt VÕS § 1054 lõikele 1 vastutab kostja K. K. poolt meediaväljaannetele esitatud andmetega hagejale kahju tekitamise eest. Õige ei ole hageja väide, et avaldades ajakirjandusväljaannetes ilmunud artiklid oma veebilehel, muutus kostja ühtlasi ka artiklite avaldajaks ning tal oli sellest tulenevalt kohustus kontrollida avaldatavate andmete tõelevastavust. Kostja veebilehel on viited artiklid esmalt avaldanud väljaannetele. Artiklite kostja kodulehel avaldamisega ei kaasnenud hageja õiguste täiendavat rikkumist või kahju suurenemist, võrreldes olukorraga, milles hageja oleks olnud, kui kostja ei oleks artikleid oma veebilehel avaldanud. Kostja veebilehe külastatavuse statistikast nähtub, et alates külastatavuse loenduri loomisest 25. novembril 2005. a. kuni statistika väljavõtte tegemiseni 12. jaanuaril 2009. a. on kostja kodulehte külastatud kokku 30.923 korda, keskmine külastuste arv päevas on 27. Seega on kostja veebilehe külastatavus üleriigiliste päevalehtede võrguväljaannete külastatavusega võrreldes marginaalne. Seega saab kostja vastutada üksnes andmete meediaväljaannetele avaldajana. Artiklite avaldamine meediaväljaannetes ei allunud kostja kontrollile. Kohtul ei ole andmeid, et hageja oleks nõudnud hagiavalduses nimetatud artiklite ajalehtede Postimees, Päevaleht, SL Õhtuleht ja Äripäev võrguväljaannetes avaldamise ja levitamise lõpetamist, Kohtu infosüsteemist selliste hagide esitamist ei nähtu. Seetõttu ei ole võimalik saavutada hageja soovitud eesmärki – lõpetada hageja suhtes ebaõigete andmete avaldamine – hagis taotletud kostja kohustamisega eemaldada vaidlusalused artiklid kostja veebilehelt ning keelata kostjal nende artiklite ja teemaga seotud muude artiklite avaldamine kodulehel. Lisaks tuleks artiklite edasisest avaldamisest ja levitamisest hoidumise nõude rahuldamisel eemaldada kostja kodulehelt ka hageja esindaja selgitust sisaldav artikkel. Artiklite kodulehelt eemaldamise ja edasisest levitamisest hoidumise kohustus on käsitletav kestva kahju tekitava õigusvastase tegevuse keelamisena VÕS § 1055 lg. 1 mõttes. VÕS § 1055 lg. 1 ja § 1047 lg. 1 koostoimest tulenevalt on artiklite kostja poolt avaldamise keelamise nõude rahuldamise eelduseks, et avaldatud on hageja või tema tegevuse kohta ebaõigeid andmeid, artiklid sekkuvad hageja majandus- või kutsetegevusse (s. t. tegemist on andmete õigusvastase avaldamisega), sellega on hagejale tekitatud kahju ning kahju tekitamine on kestev ja sõltuv artiklite kostja kodulehel avaldamise jätkuvusest. Nimetatud eeldused täidetud ei ole ning hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Isikut saab üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul avaldusest järelduva asjaolu ümberlükkamist. Menetluse käigus on leidnud tõendamist, et hagiavalduses nimetatud artiklitest hageja poolt esile toodud lausetest ei ole võimalik järeldada hageja kohta tõele mittevastavaid fakte. Hageja on meelevaldselt noppinud artiklitest lauseid ja tõlgendanud neid oma ettevõtet puudutavalt. Selline seoste tõmbamine on liiga kaugeleulatuv ning mõistliku isiku seisukohalt mittetajutav. Artiklites ei esine faktiväiteid „rehve viivad metsadesse rehvide maaletoojad ja rehvivahetajad, kes ei ole Rehviliiduga ühinenud“ ja „Rehviliiduga mitteliitunud rehviettevõtted ei austa loodust, vilistavad keskkonnahoiule ja ei hooli seaduste täitmisest“. Hageja selgituste järgi tulenevad need väited 1. mai 2008. a. artiklist „Liit süüdistab

rehvifirmasid looduse reostamises“. Artiklis ei ole juttu rehvide metsa viimisest, vaid vahendatakse Rehviliidu kahtlustust, et kasutatud rehvidega reostavad loodust mitmed rehviäris tegutsevad ettevõtted. Hageja ega ühegi teise rehviäris tegutseva ettevõtte nime artiklis nimetatud ei ole. Samas on artiklis avaldatud K. K. selgitus, et nn. rehvimäärusega saaks tagada, et kõik autorehvidega tegelevad ettevõtted utiliseeriks kasutatud rehvid keskkonnasõbralikult – kas ühinedes rehviliidu kogumissüsteemiga või luues oma kogumisvõrgu. Hageja nime artiklis ei nimetata. Kui tõele vastavad hageja väited, et hageja kogumissüsteem oli nõuetekohaselt korraldatud ja vastuvõtukohtade kohta oli piisavalt avalikku infot, siis hageja olemasolevad ja potentsiaalsed kliendid ei saanud artikli põhjal teha järeldust, et artiklis heidetakse rehvide loodusesse viimist ette just hagejale. Faktiväite, et Rehviliiduga mitte liitunud rehviettevõtted ei austa loodust, vilistavad keskkonnahoiule ja ei hooli seaduste täitmisest, on hageja poolt konstrueeritud kolmest lausest: „rehviliidu kahtlustuse kohaselt reostavad kasutatud rehvidega loodust mitmed rehviäris tegutsevad ettevõtted“; „MTÜ Eesti Rehviliit tegevjuhi K. K. sõnul on loodusest kogutud rehvihunnikutele hoogsalt lisa toonud rehviliiduga mitteliitunud rehviettevõtted“ ja „praeguses olukorras paljud rehviettevõtted lihtsalt vilistavad keskkonnahoiule, sest karta pole eriti midagi“. Seega nii artiklis esinevate lausete kui nende alusel hageja konstrueeritud lause näol on tegemist väärtushinnangutega, mitte faktiväidetega. Ei ole võimalik tõendada looduse austamist, keskkonnahoiule vilistamist ja seaduste täitmisest mittehoolimist kui fakte. Tegemist on kujundliku väljendiga (keskkonnahoiule vilistamine) või tegevustega (austamine, mittehoolimine), mida saab järeldada muudest asjaoludest (tegevusest, hoiakutest). Ei ole olemas ühte konkreetset tegevust „looduse austamine“ või „hoolimine“. Näiteks saab keskkonnahoiust ja loodusest mittehoolimist järeldada looduses olevatest rehvihunnikutest. Järeldusotsustus sõltub selle tegija enda väärtushinnangutest ja temal olemasolevatest teadmistest. Rehvide loodusesse viimine on üldiste arusaamade kohaselt vastuolus loodus- ja keskkonnahoiu põhimõtetega ning õigusvastane. Kostja andis hinnangu, et loodusesse rehve viivad isikud ei austa loodust, ei hooli seadustest ega keskkonnahoiust, sisuliselt on see õiguslik hinnang sellele, et ei täideta õigusnorme. Arusaadavalt on kostja esindajal teadmine, et temaga liitunud ettevõtted utiliseerivad oma kogutud rehvid kostja kogumissüsteemi kaudu ning tal võis tekkida kahtlus, et loodusesse viivad rehve rehviäris tegutsevad ettevõtted, kes ei ole Rehviliiduga liitunud. Kahtluse avaldamist ei saa käsitada faktiväitena, vaid see on hinnang mingi asjaolu kohta, mille olemasolu tuleb veel tõendada. Artiklites ei esine ja meelevaldselt on tuletatud väide „Rehvide maaletoojad ja rehvivahetajad, s. h. OÜ Oscarrehvid, on vedanud Tabasallu rehve“. Hageja selgitas kohtuistungitel, et see väide tuleneb 6. mai 2008. a. artiklist „Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla ?“ Artiklis on tsiteeritud kostja esindaja sõnu, et Rehviliidule on teada, et Tabasallu prügikoristuskampaania käigus loodusest kogutud vanarehvidele on viimastel päevadel toodud lisa. Rehviliidu esindaja ei nimeta ühtegi firmat nimeliselt ega seo rehvide Tabasallu juurdetoomisega otseselt ka Rehviliiduga mitteliitunuid. Artiklis on Tabasallu rehvide viimisega mitteseotult nimetatud nimeliselt suuremaid väljaspool Rehviliitu tegutsevaid firmasid, s. h. hagejat. Kostja esindaja on aga samas väitnud, et ei saa mingil juhul näidata neile näpuga, et just nemad on vedanud rehve metsa ja kraavidesse. Hagejale viitava faktiväitena ei saa käsitleda ka viimatinimetatud lausele järgnevat kostja esindaja küsimust „Aga kuhu nad oma rehvitonnid panevad?“ Samas artiklis on avaldatud hageja esindaja P. P. selgitus hageja kogumissüsteemi ja koostööpartneri AS-i K. kohta. Ei ole alust arvata, et kostja esindaja poolt ajakirjanduses avaldatud üldsõnalised kahtlused olid kaalukamad ja omasid hageja klientidele suuremat mõju kui hageja esindaja konkreetne selgitus. Seega mõistlikul inimesel ei saanud tekkida arusaama, et hageja viib rehve metsa alla. Kostja ei ole nimetatud artiklites väitnud, et konkreetselt hageja viib rehve loodusesse. Hageja poolt on tuletatud ka faktiväide „kui OÜ Oscarrehvid ise vanu rehve metsa ei vii, siis teevad seda kindlasti nende kliendid“ 5. mai 2008. a. artiklist „Metsast kogutud vanade rehvide omanikeks on tuntud maaletoojad“. Ka selle väite näol on tegemist

väärtushinnanguga, mitte faktiväitega. Hageja on väite tuletanud artiklis avaldatud K. K. seisukohast, et Teeme Ära! koristusaktsiooni käigus kogutud ligi tuhande tonni vande rehvide omanikud on ettevõtted, kellel rehvide kokkukogumine korraldamata ning probleemseima ettevõttena nimetas K. hagejat. K. loetleb artiklis nimeliselt suuremaid maaletoojaid, nimetades teiste hulgas hagejat, ning avaldab lõpuks arvamust, et kui nad ise rehve metsa ei vii, siis kliendid viivad. Nende andmete alusel on järeldatav, et kostja arvates on teiste hulgas ka hageja ettevõte, kelle kliendid rehve metsa alla viivad. Kostja seisukoht puudutab pigem kliente kui hagejat. Arvestades asjas kogutud tõendeid ning üldiselt teada asjaolu, et 2008. a. kevadel prügikoristuskampaania käigus koguti loodusest sadade tonnide kaupa rehve, on kostja hinnang põhjendatav ega ole ebakohane. Kostja arvamus, et teiste hulgas ka hageja kliendid võivad rehve metsa alla viia, ei kahjusta kohtu hinnangul hageja mainet ega tekita talle kahju. Artiklites ei esine ja hageja poolt on meelevaldselt tuletatud faktiväide „Kuna OÜ Oscarrehvid pole liitunud MTÜ Eesti Rehviliit poolt korraldatud kogumisvõrguga ja tegutseb väljaspool Eesti Rehviliitu, ei ole vanarehvide vastuvõtmine OÜ-s Oscarrehvid korraldatud“ 5. mai 2008. a. artiklist „Metsast kogutud vande rehvide omanikeks on tuntud maaletoojad“ ja 6. mai 2008. a. artiklitest „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“ ja „Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla ?“. Nimetatud artiklitest hageja konstrueeritud väidet ei järeldu. Vastupidi – 6. mai 2008. a. artiklis „Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla?“ on avaldatud ka hageja esindaja P. P. seisukoht ja selgitus hageja kogumissüsteemi kohta, millega on mõistlikult välistatav hageja väidetud järelduse tuletamine nimetatud artiklite pinnalt. Artiklites ei esine samuti faktiväidet „Kui Oscarrehvid ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks ei ole loodud võimalusi“. Hageja selgituste kohaselt pärineb faktiväide 6. mai 2008. a. artiklist „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“. Hageja on väite tuletanud lausetest „Eestis on mitmeid rehviettevõtteid, kes ei ole süsteemiga liitunud. Kui nad ka ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks pole loodud võimalust.“ Artiklis eespool on nimetatud, et OÜ Oscarrehvid kasutab K. teenuseid, kuid väljas ei ole avalikku infot rehvide tasuta äraandmise võimaluste kohta. Sellest pidi mõistlik lugeja järeldama, et hagejal on süsteem olemas. Hageja poolt enda seostamine artiklis nimetatud süsteemiga liitumata mitmete rehviettevõtjatega on meelevaldne. Artiklist ei ole mõistlikult võimalik teha järeldust, et hageja kliendid ei pruugi utiliseerida rehve, kuna selleks ei ole loodud võimalusi. Kuid hageja konstrueeritud väide on osaliselt tõene, sest hageja loodud võimalused rehvide äraandmiseks on puudulikud. Faktiväide „OÜ Oscarrehvid poolt kasutatavasse K. kogumispunktidesse ei ole võimalik rehve tasuta ära anda“ on tuletatud 6. mai 2008. a. artiklis „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“ toodud näitest, et AS-i K. kodulehel on info, kus sõidu- ja veoauto rehve võetakse nende osakondades vastu hinnaga 1000 krooni/tonn + käibemaks. Hageja mainet ei saa kahjustada ega talle kahju tekitada artiklis avaldatud väide (mis pealegi on tõene) selle kohta, milline info on üleval hageja koostööpartneri kodulehel. Lisaks on asjas kogutud tõenditega tõendatud, et AS K. tasuta rehve vastu ei võta. Hageja leiab, et kõikides artiklites avaldatu taandub põhiväitele, et OÜ-l Oscarrehvid on vanarehvide vastuvõtmine ja kogumine korraldamata ning hagejal on probleeme vanarehvide kogumisel. Hageja arvates asjaolu, kas äriühingul on rehvide kokkukogumise süsteem korraldatud või mitte ning kas äriühingul on rehvide kokkukogumise osas probleeme, on kontrollitavad. Väide, et mingi süsteem on korraldamata, võib tähendada seda, et süsteem üldse puudub või seda, et süsteem on küll olemas, aga selle toimimine on puudulik. Esitatud artiklitest järelduvalt avaldas kostja esindaja mõtet, et hageja kogumissüsteem on korraldamata selles mõttes, et süsteem ei vastanud nõuetele. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja kogumissüsteem ei vastanud 2008. a. kevadel nõuetele. JäätS § 25 lg. 1 ja lg. 2 p. 3 kohaselt on autorehvid probleemtooted, s. o.

tooted, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. JäätS § 26 lg. 1 järgi on tootja kohustatud tagama tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtootest tekkivate jäätmete kokkukogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega. JäätS § 26 lg. 4 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud jäätmete jäätmehoolduse kulud kannab tootja või tootjate ühendus. Isiku, kes võtab tarbijalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmed, kannab tarbijalt vastuvõetud probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulud. Seega tarbija peab saama vanarehvid tasuta ära anda. Hageja on otsustanud täita tootja kohustusi individuaalselt. Hageja on selleks sõlminud 17. mail 2004. a. jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingu AS-iga E. M. (praeguse ärinimega AS K.); 20. mail 2005. a. kasutuselt kõrvaldatud mootorsõiduki rehvide käitlemise lepingu tootjavastutuse kohustuse täitmiseks OÜ-ga U., 6. jaanuaril 2006. a. jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingu ja 19. veebruaril 2008. a. jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingu AS-iga K.. Viimase, kuni 31. detsembrini 2009. a. kehtiva lepingu kohaselt on lepingu esemeks probleemtoodete – vanarehvide – käitlemise ja kogumise teenuse osutamine hagejale. Lepingu p. 3 järgi võetakse jäätmeid vastu AS-i K. Tallinna, Tartu, Pärnu ja Rakvere osakondades või hageja poolt laetuna AS-i K. konteineris OÜ Oscarrehvide esindustes Talllinnas kolmel aadressil ning Tartus, Rakveres ja Pärnus. Vabariigi Valitsuse

muuda tunnistaja L. seletus, et käesoleval ajal on neil Järvamaal partneriks A. OÜ. Tunnistaja L. kirjeldas, et läks järgmisel päeval, 28. augustil 2008. a. samu rehve ära andma AS-i K. Tallinna esindusse, kuid ka sealt vastati, et tasuta ei saa rehve kusagil ära anda. Pakuti võimalust anda rehvid ära tasu eest, summa oli ca 270 krooni, mille kohta väljastati tšekk. Tähtsust ei oma, kas tunnistajad püüdsid rehve ära anda hageja klientidena. Hageja kahtlus, et tunnistajatelt ei võetud rehve tasuta vastu seetõttu, et nad ei teinud seda hageja klientidena, tõendab veelkordselt, et hageja kogumissüsteem oli piirangutega, s. t. tasuta sai rehve ära anda üksnes hageja klient. Lisaks on tõendamist leidnud, et AS-il K. ei olnud lepingupartnerit ka Põlva maakonnas. Hagejaga sõlmitud lepingule lisatud nimekirjas on K. partnerina näidatud S. A. OÜ-d. Kostja esitas AS-il K. selle osaühinguga koostöölepingu puudumise tõendamiseks OÜ S. A. juhataja S. H. 25. augusti 2008. a. e-kirja, milles kinnitatakse, et OÜ S. A. territooriumil ei ole avatud kasutatud rehvide kogumispunkti, AS-iga K. ega OÜ-ga Oscarrehvid vastavaid lepinguid sõlmitud ei ole. Tunnistaja L. kinnitas samuti partnerite vahetust Põlva ja Järvamaal. Tunnistaja L. arvamus, et praegusel ajal on K. koostööpartner Põlvamaal Z. V., ei muuda fakti, et vahepeal koostööpartnerit Põlvamaal ei olnud. Lisaks on tunnistaja L. andnud seletusi viisil, mis lubab kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Nii kinnitas tunnistaja, et AS-i K. esindused on aastaringselt avatud ja kui tekib probleeme mõne koostööpartneriga, siis AS K. otsib uue partneri võimalikult kiiresti. Tunnistaja seletas, et kollektiivpuhkused ei ole ettevõttes tavalised. Samas tunnistaja seletas, et esindused on järjest kollektiivpuhkusel, s. t. esindused on mingil ajal suletud. Nii tunnistas T. L., et sellel aastal oli Võru osakond talvepuhkuse tõttu suletud 9. – 24. veebruaril 2009. a. Talvepuhkusel olid samuti Viljandi ja Pärnu esindused, info selle kohta on ka veebilehel. Võru osakonna puhkuse ajal oli elanikel võimalik rehve ära anda Võru Jäätmejaamas, mis ei ole AS-i K. süsteemi osaline. Vajadusel teenindas selle piirkonna kliente Tartu esindus. Hagejal üleriigilise nõuetekohase vanarehvide kogumissüsteemi olemasolu ei tõenda ka tunnistaja E. K. väited, et kui rehvide äraandmisega tekkis probleeme ja klient võttis ühendust OÜ Oscarrehvid esindusega, korraldas esindus ise rehvide kliendi juurest äratoomise. Tunnistaja, kes on hageja Tartu esinduse töötaja, seletusest nähtuvalt käis ta ühel korral rehve toomas Põlvamaal 2008. a. augustis, s. o. pärast artiklite avaldamist. Lisaks tuleb arvestada, et kliendiks ei olnud eraisik, vaid äriühing M. V.. Tunnistaja ütlused tõendavad ka seda, et Põlvamaal kogumispunkt puudus: tunnistaja seletas, et klient vajas rehvide äraandmiseks abi, sest OÜ S. A. oli keeldunud temalt rehve vastu võtmast. Pärast artiklite avaldamist tekkinud tõrge tõendab, et rehvide kogumissüsteemis on probleeme, asjas ei ole tõendeid, et hageja kogumissüsteem oleks pärast artiklite avaldamist muutunud. Samas ei tõenda pärast artiklite avaldamist 2008. a. augustis ühekordne hageja töötaja poolt probleemi lahendamine seda, et esinduse töötaja sõidaks ka füüsilisest isikust kliendi juurde teise maakonda rehvi järele. Tunnistaja L. ütlused selle kohta, et AS K. võtab klientidelt rehve vastu tasuta, ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja esmalt seletas, et hageja klientide jaoks on rehvide äraandmine tasuta. Veidi hiljem tunnistaja parandas end ja väitis, et K. võtab kõikidelt eraklientidelt vastavalt seadusele tasuta rehve vastu. Samas tunnistaja selgitas, et nad on teinud hageja kliente kindlaks kliendil kaasas olnud ostuarve alusel või kontrollinud hageja esindusse helistades, kas rehvide äraandja on hageja klient. Tunnistaja R. L.u poolt rehvide äraandmisel AS-i K. poolt väljastatud tšekk tõendab samuti, et AS K. tegelikult erakliendilt rehve tasuta vastu ei võta. Kostja esitatud tõenditest (hageja veebilehe väljatrükkidest) nähtuvalt puudus hageja veebilehel veel 2008. a. augustis igasugune info vanarehvide äraandmise võimaluste kohta, kuigi hageja hagiavalduses kinnitas sellise info olemasolu oma veebilehel. Järjest enam Interneti-põhiseks muutuva infovahetuse ajastul on asjakohatu hageja väide, et äriühingu veebileht ei ole info saamiseks oluline allikas ning klientidel oli võimalik saada infot rehvide kogumiskohtade kohta hageja arvetelt ning probleemtoodete registrist. Hageja väited on vastuolulised: ühelt poolt hageja väidab, et tema veebileht ei ole info

allikaks, samas teiselt poolt leiab, et vajalik info on kättesaadav Internetist probleemtoodete registrist (PROTO). Spetsiifilist probleemtoodete registrit ei saa pidada piisavaks avalikuks infoallikaks. Tavatarbija ei tea ega peagi teadma PROTO olemasolust, on mõistlik eeldada, et Internetist otsitakse vajalikku infot eelkõige ettevõtjate kodulehtedelt. Probleemtoodete registri leidmine Internetist on oluliselt raskem. Keskkonnaministeeriumi kodulehelt mitmete alajaotuste kaudu leitud registris ei olnud hageja väidetud info kogumispunktide asukohtade kohta avalikult kättesaadav (ei olnud ka näha, kas sellist infot registris üldse on). Eeltoodust järeldub, et info hageja kogumissüsteemis rehvide tasuta äraandmise kohta oli kättesaadav üksnes hageja arvetelt, mida on kinnitanud tunnistaja L. (ja tema konkreetsel arvel näidatud kogumiskohas rehve tegelikult vastu ei võetud). Sellega hageja sisuliselt kinnitab, et tema kogumissüsteemis võeti rehve tasuta vastu üksnes hageja klientidelt. Hageja kogumissüsteemi toimimist ei tõenda hageja poolt esitatud K. arved ja rehvide kaalumiskviitungid. Nimetatud arvetest selgub üheselt, et rehve on vastu võetud äriühingutelt, rehvikoorma kaalumistšekkidel on viited hageja arvetele, s. t. kaalumisel registreeriti, et tegemist on hageja kliendiga. See ei ole kooskõlas JäätS ega eelviidatud määruse normidega, mille kohaselt tuleb tagada rehvide vastuvõtmine piiranguteta. Hagejal üleriigilise kogumisvõrgustiku olemasolu ja rehvide tasuta vastuvõtmist ei tõenda ka tunnistaja K., kes töötab hageja Tallinna esinduses. Tunnistaja seletuse kohaselt on Oscarrehvide esindustes vanarehvide kogumiseks K. konteinerid, kuhu ladustatakse vanad rehvid, mille klient soovib utiili jätta. Konteinerid on avalikud ning isegi mitteklient võib tulla ja oma rehvid sinna panna. Samas tunnistaja teadis kindlalt ainult seda, et Tallinna esinduses on selline avalik konteiner. Tunnistaja L. kinnitas, et teistes hageja esindustes konteinerit ei ole, vaid rehvid ladustatakse hageja esindusse ning vajadusel hageja tellib AS-ilt K.lt transpordi. AS-i K. kogumispunktides rehvide kõikidelt tasuta vastuvõtmist tõendava tõendina ei saa arvestada AS-i Rehvimeister juhataja T. M.i ütlusi. T. M. teab tõendada üksnes AS-i K. ja Rehvimeistri vahelisi suhteid. Asjas ei oma tähtsust, kuidas on AS-i Rehvimeister tootjavastutuse süsteem korraldatud. Tunnistaja M. ütlustest nähtub samuti, et tegelikult on AS-is K. rehvide äraandmine ja viimine tasuta ainult siis, kui kliendil on kaasas Rehvimeistri arve. Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et 2008. a. kevadel puudus hagejal nõuetekohane üleriigiline kogumisvõrgustik, kuhu tarbijad oleksid saanud rehve tasuta ära anda. Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduses nimetatud 30. aprilli – 7. mai 2008. a. erinevates ajakirjandusväljaannetes ja kostja veebilehel avaldatud artiklites tõesed järgmised hagejat puudutavad faktiväited: hagejal ei ole avalikult väljas infot, kuhu kliendid saaksid tasuta rehve ära anda (hagiavalduses faktiväide nr. 11, avaldatud 6. mai 2008. a. artiklis „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“). OÜ-l Oscarrehvid puudub võimalus rehve ära anda Hiiumaal, Järvamaal ja Valgamaal (faktiväide nr. 12, avaldatud 6. mai 2008. a. artiklis), on samuti kontrollitav faktiväide. Väide on tõene osaliselt, sest kohtumenetluse käigus on tõendatud, et hagejal puudusid kogumispunktid kahes maakonnas – Järvamaal ja Põlvamaal. Õige on artiklist tehtav ja väidetavalt hageja mainet kahjustanud järeldus, et hagejal puudus üleriigiline kogumisvõrgustik. Hageja majandustegevusse sekkuvateks ega hageja õigusi rikkuvateks ei saa pidada järgmisi hagiavalduses faktiväidetena loetletud lauseid: „loodusest kogutud rehvihunnikutele toovad hoogsalt lisa Rehviliiduga mitteliitunud rehvifirmad“ (30. aprilli 2008. a. artikkel „Prügihunnikud kerkivad tõusvas tempos“). Artiklis sellist kategoorilist väidet ei ole, artiklis tsiteeritakse K. K.t järgmiselt: „Teame väga hästi, millised firmad on meiega liitunud ja millised mitte,“ rääkis ta ning vihjas, et loodusest kogutud rehvihunnikutele toovad hoogsalt lisa just rehviliiduga mitteliitunud rehvifirmad. Artiklis kajastatud vihje ei ole käsitatav ei faktiväite ega väärtushinnanguna, kuna see ei ole seotud ühegi konkreetse ettevõttega. Üksnes asjaolu, et hageja kuulub Rehviliiduga mitteliitunud ettevõtete hulka, ei anna alust seostada lauset hagejaga. Umbmäärane vihje ei saa rikkuda hageja õigusi ka kõikide artiklite koostoimes. Kui hageja kogumissüsteem vastas nõuetele ja tema kliendid olid vanarehvide

vastuvõtukohtadest ja rehvide tasuta äraandmise võimalustest piisavalt informeeritud, siis on mõistlik eeldada, et umbisikulise vihje alusel ei teinud kliendid järeldust, et Rehviliiduga mitteliitunud ja rehvihunnikutele lisa viiva ettevõttena peetakse silmas hagejat. Lisaks K. K.le on artiklis tsiteeritud Jõelähtme valla keskkonna vanemspetsialisti L. T. ja Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunikku L. T., mistõttu ei ole selle artikli osas tõene hageja väide, et artikkel on koostatud üksnes hagejalt saadud andmete alusel ja osana kostja poolt hageja vastu korraldatud laimukampaaniast. Faktiväide nr. 4 „kõigis Eesti maakondades võtab vanarehve ainsana vastu Rehviliidu korraldatud kogumisvõrk“. Hageja tõlgenduse kohaselt püüab kostja selle väitega näidata, et teised, s. h. hageja, vanarehve vastu ei võta. Asjas on tõendatud, et kõigis maakondades ei ole kogumispunkte hageja koostööpartneritel AS-il K. ega OÜ-l U.. Viimast tõendab tunnistajana üle kuulatud OÜ U. arendusjuht M. H., kes kinnitas, et neil puudub kogumispunkt Hiiumaal: seal rehvide äraandmiseks tuleb esmalt helistada OÜ-le U., kes helistab omakorda H. A., kes võtab siis rehvid vastu. Seega ei saa kostja väide, et tema ainsana võtab vanarehve vastu kõigis maakondades, olla hageja majandustegevusse sekkuv ja mainet kahjustav isegi sel juhul, kui kostjal kõigis maakondades vanarehvide vastuvõttu ei toimu. Asjas ei oma tähtsust, kas kostja enda kogumissüsteem töötab laitmatult. Kui ka kostjal on probleeme, võib kostja poolt olla ebaeetiline ette heita teistele ettevõtetele kogumissüsteemi puudumist või probleemsust, kuid kostja enda süsteemi kvaliteedist ei sõltu hageja kohta avaldatud faktide tõesus või hinnangute põhjendatus. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta menetlusosaliste väited ja tõendid kostja kogumissüsteemi puudutavas osas. Tõendamist ei ole leidnud ka hageja väide, et artiklite avaldamine lühikese aja jooksul oli kostja korraldatud tahtlik laimukampaania hageja suhtes. Tõendid seda väidet ei kinnita. Artiklid on koostanud ajakirjanikud, reporterid või võrguväljaande toimetajad ning need on avaldatud päevalehtedes. Asjaolu, et artiklites on teiste hulgas vahendatud kostja esindaja väiteid, ei tõenda, et kostja oli artiklite initsiaatoriks või et tal oli avaldamise üle mõju. Lisaks kostjale on artiklites tsiteeritud Keskkonnainspektsiooni ja Jõelähtme valla ametnikke ja ka hageja enda esindajat. 7. mai 2008. a. artiklis ei ole ühtegi viidet hagejale ega kostjale, on tsiteeritud Keskkonnaministeeriumi osakonnajuhatajat, Politseiameti pressiesindajat ja Teeme Ära! meediajuhti. Sellest artiklist on hageja hagiavalduses enda õigusi rikkuvana esile toonud Teeme Ära! meediajuhi T. U. mõtte, et prügikoristuskampaania käigus leidis kinnitust fakt, et rehvidega tegelevad ettevõtted viivad vanu autokumme metsa alla. Kostja ei vastuta Teeme Ära! meediajuhi avaldatud seisukohtade eest. Hageja majandustegevusse sekkuvana ja tema õigusi kahjustavana võib käsitada vaid hagiavalduses faktiväidetena nimetatud lauseid nr. 6 ja 7: „vanarehvide utiliseerimise osas on probleemseim ettevõte OÜ Oscarrehvid“ (5. mai 2008. a. artikkel „Metsast kogutud vanade rehvide omanikeks on tuntud maaletoojad“). Tegemist ei ole aga faktiväitega, vaid väärtushinnanguga. Kostja ja hageja vahel puudub subordinatsiooni suhe, s. t. kostjal ei ole pädevust hageja ega teiste Rehviliiduga liitumata ettevõtete kogumissüsteemi kontrollida ning hinnata õiguslikke tagajärgi kaasatooval tasemel nende probleemsust, hagejal ei ole kostja ees aruandekohustust. Artiklist ei nähtu, milliste objektiivsete kriteeriumide alusel kostja hinnangu andis, seega ei ole võimalik mõõta väidetu tõelevastavust. Tegemist on kostja tegevjuhi subjektiivse väärtushinnanguga, mida võib põhjendada, kuid mille tõesust ei saa tõendada. Lauses „OÜ-l Oscarrehvid on rehvide kokkukogumine korraldamata“, mis hageja selgituste kohaselt on tuletatud kõikidest hagis nimetatud artiklitest, eelkõige 5. ja 6. mai 2008. a., on tegemist õigusliku hinnanguga sellele, kas hageja süsteem vastab nõuetele või mitte. K. K. on põhjendanud enda antud hinnanguid. Tunnistajana ta seletas, et hageja kui probleemseima ettevõtte hinnang kujunes Rehviliidu liikmete ja kohalike omavalitsuste kaudu saabunud infost, et AS-i K. süsteemis esineb puudusi, sest sinna ei saa tasuta rehve ära anda. Tunnistajani oli jõudnud info, et hageja arvetel on märge, et rehve võetakse vastu ainult arvete aluselt, s. t. et hageja võtab rehve vastu piirangutega. Lisaks külastas tunnistaja enne andmete

avaldamist hageja ja tema koostööpartneri kodulehti, kuid ei leidnud kusagilt infot rehvide tasuta vastuvõtmise kohta, samuti ei olnud rehvide vastuvõtupunktidega kaetud kõik maakonnad. Samuti uurisid teised Rehviliidu liikmed tunnistajalt kui valdkonda hästi tundvalt isikult, kas hageja täidab seadust nõuetekohaselt. Tunnistaja ütlused on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja esitas Rehviliidu 9. juuni 2006. a. koosoleku protokolli, millest nähtub, et hagejat peeti kostja liikmete poolt juba 2006. a. probleemseks ettevõtteks, koosolekul osales ka K. K.. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse direktori 4. augusti 2008. a. kirjast nähtub, et PROTO andmete kohaselt hageja kogus 2006. – 2007. a. nõutavast vähem rehve. Samad andmed on Keskkonnainfo 11. augustil 2008. a. väljastanud hagejale endale. Tunnistaja M. seletas, et PROTO andmed ei ole usaldusväärsed, kuna 2006. a. IV kvartali andmete sisestamisel tekkis tõrge, samuti olevat K. K. veel 2008. a. sügisel küsinud Rehvimeistrilt, kes oli varem Rehviliidu liige, uuesti 2005. ja 2006. a. kohta andmeid, sest PROTO andmetega olevat segadus. Tunnistaja K. kinnitas, et hageja ei ole järelevalveorganisatsioon. Registri väidetavad tehnilised probleemid pidid mõjutama kõiki andmete sisestajaid, mistõttu ei ole võimalik, et ebausaldusväärsed ja valed on andmed ainult hageja kohta. Tootjal on kohustus kokku koguda vanarehve teatud protsent turule lastud rehvide kogusest. Hageja ei ole esile toonud, et registrisse oli takistatud ainult kokkukogutud vanarehvide koguste sisestamine ning turule lastud kogused on registris õiged. Seega on andmed võrreldavad ning K. K. võis hageja vähemkogutud kogusest teha järelduse hageja kogumissüsteemi puudulikkuse kohta sellele vaatamata, et teadis PROTO häiretest. Lisaks on Keskkonnainfo andmed väljastanud 2008. a. augustis, hageja esitatud registri veateade pärineb 15. jaanuarist 2007. a. ning esitatud e-kirjast nähtub, et takistatud oli 2006. a. IV kvartali andmete sisestamine. Ei ole usutav, et poolteise aasta jooksul probleemi ei lahendatud ja 2008. a. augustis esitatud andmetes hageja 2006. a. IV kvartali andmeid endiselt ei ole. Samuti on hageja ise esitanud Keskkonnainspektsiooni koostatud 18. aprilli 2006. a. hageja objekti kontrollimise protokolli, milles on fikseeritud kontrollimisel tuvastatud asjaolud, muu hulgas, et AS K. võtab hageja rehvid vastu hageja arve alusel ja ajaloolisi rehve vastu ei võeta. Nimetatud piirangud on vastuolus tootjavastutuse nõuetega. Protokollis ei ole andmeid, et hageja kogumissüsteem oleks tunnistatud nõuetekohaseks. Asjaolu, et hagejat ei ole nõuete rikkumise eest karistatud, ei tõenda, et Keskkonnaministeerium oleks tunnistanud hageja süsteemi nõuetele vastavaks. Kostja 2006. a. koosoleku protokollist nähtuvalt ei toimu kogumissüsteemi nõuetekohane käivitumine kiiresti, viidatud on, et Rootsis võttis see aega 10 a. Seetõttu on mõistetav, et ka meil süsteemi käivitumisel esialgu piirdutakse puuduste äramärkimisega ja tootjat ei karistata. See ei võta aga teistelt isikutelt õigust puudustega süsteemi kritiseerida. Eeltoodu alusel olid tunnistaja K. poolt ajakirjandusväljaandele avaldatud andmed piisavalt kontrollitud ning hinnangud põhjendatud. Hageja väide, et artiklite põhjal seostasid kliendid rehvide kogumise problemaatikat hagejaga, on paljasõnaline. Hageja leiab, et seda tõendab asjaolu, et artiklite ilmumise perioodil võtsid OÜ-ga Oscarrehvid ühendust mitmed kauaaegsed koostööpartnerid ja kliendid ning uurisid artiklites avaldatu tõelevastavuse kohta. Hageja soovis klientide pöördumisi tõendada hageja seadusliku esindaja P. P. vande all ülekuulamisega. Kostja hageja esindaja ülekuulamiseks nõusolekut ei andnud ning kohus P. P. ülekuulamist vajalikuks ei pidanud. Asjas on tõendiks üksnes menetlusosalise vande all antud seletus, kuid menetlusosalise või tema esindaja selgitustes võib esitada faktilisi asjaolusid. Hageja seaduslik esindaja ei toonud oma selgitustes esile ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, millest võiks järeldada, et hageja kliendid tõepoolest nägid artiklites probleemi ja hageja poole pöörduti selgituste saamiseks sellisel määral, et see takistas 2008. a. mai ja juunikuus juhatuse liikmete igapäevase töö tegemist. Õige on kostja seisukoht, et klientidega suhtlemine peaks olema müügiga tegeleva äriühingu töötajate igapäevane kohustus. Hagejal oli võimalik tavapärasest olulisemalt sagedasemaid ja artiklites avaldatuga seotud pöördumisi tõendada väidetavalt klientidega peetud e-kirjavahetuse kaudu. Hagiavalduses, selle mitmetes

täpsustustes ega hageja esindaja selgitustes ei ole esile toodud ühegi nn. suurkliendi nime, kellele hageja väidetavalt pidi pärast artiklite ilmumist selgitama, et hagejal on nõuetekohane tootjavastutuse süsteem ja talle on kahjulik rehve metsa alla viia. Eeltoodu alusel ei olnud kostja poolt hageja kohta andmete avaldamine õigusvastane ja avaldatud andmed ei olnud nende avaldamise ajal ebaõiged või hinnangud ebakohased. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue kostja kohustamiseks ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kostja kulul vabanduse avaldamiseks kostja veebilehel ja ajalehes „Äripäev“. Kuna on tuvastatud, et andmete avaldamine ei olnud õigusvastane, ei ole täidetud VÕS § 1043 kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused ning kostja ei vastuta hagejal väidetavalt tekkinud kahju eest. Hageja ei ole ka kahju tekkimist ja kahju suurust tõendanud. VÕS § 128 lg. 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda, kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Väidetav kahju õigusabile tehtud kulutuste näol võib olla seotud käesolevas asjas hagi ettevalmistamisega. 15. mail 2008. a. esitas hageja kostjale kohtuvälise kirjaliku nõude ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kohtuväliselt nõuti kahju hüvitamist 50.000 krooni, mille arvelt hageja väidetavalt pidi katma juhtumi asjaajamisega seotud õigusabikulud ning ülejäänut käsitles majandustegevusse sekkumise ja maine kahjustamisega tekitatud kahju hüvitisena. Mingite muude kohtuväliste toimingute tegemist (juhtumiga seotud asjaajamist) hageja tõendanud ei ole. Sama suure kahjunõude esitas hageja ka hagiavalduses, selgitades, et kahju seisneb lisaks kantud õigusabikuludele ka käibe vähenemises (saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg. 4 mõttes), mille suurust ei olevat võimalik kindlaks teha. Viimasel kohtuistungil hageja taotles välja mõista kahju kohtu õiglasel äranägemisel, kui kohus leiab, et hagejale on kahju tekkinud. Hageja ei ole põhjendanud, milliste tõendite või asjaolude pinnalt kohus pidanuks hagejal kahju tekkimise tuvastama. Seisukoht, et hagejale kahju hüvitamise eesmärk on eelkõige hoiatada teisi võimalikke ebaõigete andmete avaldajaid, ei põhista kahju hüvitamise nõuet ega ole kooskõlas VÕS § 127 lg. 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Rahuldamata tuleb jätta ka hageja taotlus kohustada kostjat hoiduma hagiavalduses nimetatud artiklite ja muude teemaga seotud artiklite kostja veebilehel edasisest avaldamisest ja levitamisest. Esiteks on nõue abstraktne ega ole täidetav, hageja oma nõuet ei ole täpsustanud. Kohtul oleks võimalik nõude piire ületamata hagiavalduse alusel kohtuotsuse resolutsioon endal sõnastada selliselt, et nõue oleks täidetav, kuid rahuldada ei ole võimalik nõuet „muude teemaga seotud artiklite“ edasisest avaldamisest hoidumiseks kohustamise osas, sest kohustust ei ole võimalik täpselt ja ühemõtteliselt arusaadavalt piiritleda ning selle täitmist ei ole võimalik kontrollida. Teiseks on kohus tuvastanud, et kostja ei ole andmeid avaldanud õigusvastaselt ning andmete avaldamisega ei ole hagejale kestvalt kahju tekitatud, mistõttu on täitmata artiklite jätkuva avaldamise lõpetamise keelamise nõude rahuldamise eeldused VÕS § 1055 lg. 1 järgi. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hagiavalduses esitatud faktiväiteid artiklites avaldatud ning need on artiklitest meelevaldselt tuletatud. Kohus on väite nr. 2 sidunud alusetult 1. mai 2008. a. artikliga. Väide pärineb kostja veebilehelt 30. mai 2008. a. artiklist pealkirjaga "Prügihunnikud kerkivad tõusvas tempos" ja 6. mai 2008. a. artiklist "Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla?". Samas artiklis on otseselt viidatud ka OÜ-le Oscarrehvid. Samuti nähtub see väide kostja veebilehel 7. mail 2008. a. avaldatud artiklist pealkirjaga "Nädalavahetuse prügiaktsioon kergitas rehvifirmade kohale kahtlusepilve ".

Väide nr. 3 nähtub otse 1. mai 2008. a. artiklist "Liit süüdistab rehvifirmasid looduse reostamises". Väide, et Rehviliiduga mitteliitunud ettevõtjad ei austa loodust ega täida seadusi ja seaduste täitmine on tagatud üksnes Rehviliidu kogumisvõrgus, nähtub 6. mai 2008. a. artiklist "Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon". Samas artiklis on viidatud otseselt ka OÜ-le Oscarrehvid. 5. mai 2008. a. artiklis "Metsast kogutud vanade rehvide omanikeks on tuntud maaletoojad" nimetatakse probleemseima ettevõttena, kellel rehvide kokkukogumine korraldamata, Oscarrehvid OÜ-d. Samuti tuleneb väide 3 vastustaja veebilehel 6. mail 2008. a. avaldatud artiklist "Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla?". Artiklite avaldamise ajal ja järel võtsid hagejaga ühendust mitmed suured ja pikaajalised kliendid, kes artiklitest ajendatuna uurisid artiklites avaldatu õigsuse kohta ning see näitab, et avaldatud artiklitega sekkuti hageja majandustegevusse. Kõik artiklid on avaldatud nädala jooksul. Erinevates artiklites on korratud sisuliselt samu väiteid ning koostoimes artiklitega, kus on otsene viide hagejale, on ka artiklites, kus taoline otsene viide puudub, arusaadav viide hagejale. Apellant ei nõustu kohtuga, nagu oleks meelevaldselt tuletatud väide nr. 5. See sisaldus

kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldati. Mõistlik inimene, kes on lugenud lühikese aja jooksul artikleid, kus on kajastatud hageja kui Rehviliiduga mitteliitunud ettevõtte probleeme seoses rehvide kogumisega ja rõhutatud, et üksnes Rehviliidul on toimiv rehvide kogumissüsteem ning mitteliitunud ettevõtetel on sellega probleeme, seostab artiklite puhul rehvide kogumise problemaatikat eelnevalt loetule tuginedes ja loetud kogumis arvestades muude ettevõtete hulgas ka hagejaga. Asjaolu, et hageja kliendid tundsid end puudutatuna ja sidusid hagejat ilmunud artiklitega, tõendab see, et artiklite ilmumise perioodil võtsid hagejaga ühendust mitmed kauaaegsed koostööpartnerid ja kliendid ning uurisid artiklites avaldatu tõelevastavuse kohta. Seega seostas mõistlik isik esitatud väiteid hagejaga, mistõttu need on kahjustanud hageja mainet ning artiklite avaldamisega on sekkutud hageja majandustegevusse. Maakohus jättis hageja seadusliku esindaja ülekuulamise taotluse rahuldamata põhjendusega, et ei pidanud seda vajalikuks. Samas on kohus toonitanud, et hageja ei ole esile toodud ühegi nn. suurkliendi nime, kellele hageja väidetavalt pidi pärast artiklite ilmumist asjaolusid selgitama. Eeltoodust tulenevalt on kohus pidanud vajalikuks nimetatud asjaolu tõendamist, kuid on alusetult keeldunud OÜ Oscarrehvid seadusliku esindaja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamisest ning tõendite igakülgsest ja põhjalikust uurimisest. Ebaõige on kohtu järeldus, et hagiavalduses käsitletud kostja poolt avaldatud väited ei ole faktiväited, vaid väärtushinnangud. Õige ei ole, et faktiväite nr. 3 puhul on tegemist kahtluse ja seetõttu väärtushinnanguga. See, kas isik täidab seadusi ja hoiab seeläbi keskkonda, on kontrollitav. Asjaolu, et isik esitas väite seetõttu, et tal võis tekkida kahtlus teiste isikute poolt seaduste täitmise suhtes, ei oma tähendust. Isik vastutab enda poolt avaldatu eest. Seisukohta, et väite nr. 9 osas on samuti tegemist väärtushinnanguga, ei ole kohus põhjendanud. Apellant leiab, et kuna asjaolu, kas isikud viivad rehve metsa, on kontrollitav, on tegemist faktiväitega. Kohus leidis, et faktiväidetena nimetatud laused nr. 6 ja 7 on väärtushinnangud, kuid tema põhjendused on asjakohatud ja alusetud. See, et menetlusosaliste vahel ei ole subordinatsiooni suhet ja vastustaja ei ole õigust apellandi tegevust kontrollida, ei oma väite faktiväiteks või väärtushinnanguks hindamise osas tähendust. Kostja väide tähendab, et hagejal on probleeme vanarehvide utiliseerimise osas. Probleemide olemasolu või nende puudumine on kontrollitav. Kostja on vanarehvide kogumise valdkonnas ainus suurem organisatsioon ning talle on teada, kuidas koguvad vanarehve Rehviliidu väliselt tegutsevad suuremad ettevõtted. Artiklitega on soovitud kahjustada oma konkurente ning avaldatud selgelt teatud ettevõtete vastu suunatud väiteid. Väite nr. 7 osas on kohus leidnud, et tegemist on õigusliku hinnanguga sellele, kas hageja süsteem vastab nõuetele või mitte. Pikemalt ei ole kohus oma seisukohta põhjendanud. Asjaolu, kas isikul on rehvide kokkukogumine korraldatud või mitte, on kontrollitav, mistõttu on tegemist faktiväitega. Viidatud väite tõelevastavust või mittevastavust on kohus ka sisuliselt kaalunud, hinnates hagiavalduses esitatud faktiväidete tegelikkusele vastavust ja hageja vanarehvide kogumissüsteemi toimimist. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus vastuoluline ja kohtu seisukohad vasturääkivad. Isegi juhul, kui nõustuda kohtu seisukohaga, et mõningate hagiavalduses toodud väidete puhul on tegemist väärtushinnangutega, ei tähenda see, et hagi tuleks jätta rahuldamata. Hageja ei ole nõudnud kõikide hagiavalduses loetletud väidete üksikult ümberlükkamist, vaid on palunud kohtul kohustada kostjat viivitamatult ümber lükkama ebaõiged ja eelnevalt kontrollimata andmed ning avaldama vabandus ja ebaõigete andmete ümberlükkamise avaldus oma veebilehel ja ajalehes Äripäev ning kohustada kostjat hoiduma hagiavalduses viidatud artiklite, samuti muude vaidlusalust teemat puudutavate ilmunud artiklite edasisest avaldamisest ja levitamisest. Põhiväiteks, mille ümberlükkamist hageja soovib, on kostja poolt avaldatud väide, et hageja ei täida JäätS-t tulenevat probleemtoodete kogumise ja taaskasutamise kohustust, tal puudub üle Eesti toimiv vanarehvide kogumisvõrgustik ning tal on probleeme vanarehvide utiliseerimisega. Selle väite tõesust või väärust on võimalik tõendada.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja kogumissüsteem ei vastanud kevadel 2008. a. nõuetele ning avaldatud väited vastavad tegelikkusele ja on õiged. Vastavalt seadusele võib tootja valida, kas ta täidab probleemtoodete kokkukogumise ja nende taaskasutamise kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega. Hageja on valinud JäätS kohustuste individuaalse täitmise ja on selleks sõlminud jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingud – alates 2004. a. AS-iga K. ja 2005. a. OÜga U.. Põhilisteks vanarehvide kogumispunktideks on hageja esindused, kuhu AS K. on paigaldanud kogumiskonteinerid või kus kogutakse rehve esinduse ruumidesse. Maakondades, kus on hageja enda esindused, on vanarehvide kogumine korraldatud esinduste kaudu. Hagejal on esindused Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Pärnus. Vanarehvide kogumist esinduste kaudu on oma ütlustega tunnistanud ka tunnistajad E. K.ja I. K.. Kohus on alusetult jätnud kogumispunktide loetelu tõendina arvestamata. Jäätmekäitluslepingute lisades on toodud AS-i K. kogumispunktid, milleks on AS-i K. esindused või kogumispartnerite esindused, kus AS K. või tema kogumispartner võtavad vanarehve vastu vahetult klientidelt. Maakondades, kus hagejal esindust ei ole, on vanarehvide kogumine korraldatud läbi AS-i K. ja tema kogumispartnerite kogumispunktide. Hageja ise AS-i K. kogumispartneritega ei suhtle ega sõlmi nendega vahetult lepinguid. Maakondades, kus puuduvad AS-i K. kogumispunktid, on nimetatu sõlminud lepingud teiste teenuse pakkujatega. Nii AS K. esindaja kui ka tunnistajad E. K.ja I. K. kinnitasid, et vanarehve võetakse muuhulgas vastu AS-i K. kogumispunktide kaudu. Seega on mõlemad lepingupooled kinnitanud kogumispunktide loetelu siduvust. Ka tunnistaja T. L.i ütlustega on tõendatud, et K. kogumisvõrgustik katab kõik seadusest tulenevad nõuded. Tulenevalt majandustegevuse dünaamilisusest ja AS-i K. kogumispartnerite äritegevuse lõpetamisest, asukoha vahetamisest vms. asjaoludest võivad AS-i K. kogumispartnerid aja jooksul vahetuda. Uue kogumispunktide nimekirja saamisel tehakse kohe vastavad vahetused hageja arvel. Seega võib kogumispunktide loetelu koostöölepingu kehtivuse ajal korduvalt muutuda. Asjaolu, et kogumispunktide loetelu on allkirjastamata, ei vähenda selle siduvust pooltele ega tähenda, et loetletud kogumispunktides vanarehve tasuta vastu ei võeta. Kohus on teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi, jätnud mitmed eelpool viidatud tõendid alusetult tähelepanuta ja lähtunud põhjendamatult ning ühekülgselt üksnes kostja poolt esitatud tõenditest. Alusetu on järeldus, mille kohaselt lükkavad kostja poolt korraldatud ''katsed" ümber kõik hageja tunnistajate, AS-i K. ja AS-i R. esindaja poolt asjas antud ütlused. Jättes kõrvale fakti, et kostja on "katsed" korraldanud augustis 2008. a., s. o. rohkem kui kolm kuud pärast artiklite avaldamist, ning need ei tõenda väidetavat kohustuste rikkumist artiklite avaldamise ajal, ei ole need ka usaldusväärsed. Katsed on teinud kostjaga seotud ja temale lojaalsed isikud. A. L. on kostja tütarettevõtte MTÜ E. P. logistik, mitmed tema poolt antud ütlused on küsitavad ja ilmselt tunnistajale ette antud. Hageja vastavad vastuväited on kohus jätnud tähelepanuta ning neile hinnangu andmata. Lisaks jääb kõikide katsete puhul selgusetuks, kas, millal ja kust on isikud ostnud hagejalt rehve või teostanud rehvitöid ning kas neil on olnud vastavad arved rehve ära andes kaasas. Lisaks ei ole tõendatud, et rehve sooviti ära anda hageja nimel. Kui isik soovib AS-ile K. või tema kogumispartnerile tasuta rehve ära anda, peab ta seda tegema hageja nimel. Sellisel juhul võtab koostööpartner rehvid tasuta vastu ning rehvide kogumise kulud kannab hagejal. Kui isik annab rehvid ära anonüümselt konkreetsele tootjale viitamata ning ei leia kinnitust, et tegemist on AS-i K. lepingupartneri kliendiga, ei ole jäätmeid vastuvõtval koostööpartneril võimalik isikut seostada konkreetse tootjaga, kellega tal on sõlmitud koostööleping ning kes kannab kulud vanarehvide kokkukogumise ja taaskasutamise eest vastavalt koostöölepingule. Tunnistaja T. L.i ütluste kohaselt on AS-i K. kogumispunktides tagatud vanarehvide tasuta vastuvõtmine. Kui AS-i1 K. on olnud probleeme kogumispartnerite leidmisega, on hageja lähenenud üksikjuhtudele individuaalselt ja taganud ise vanarehvide kogumise, lähtudes kliendi mugavusest. See, et vanarehvide kokkukogumise süsteem on

olemas, ei tähenda, et selles ei võiks kunagi ette tulla üksikuid tõrkeid ning tõrgete ettetulemine ei tähenda süsteemi puudumist või seda, et vanarehvid viidaks metsa. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks hageja poolt JäätS-s ja selle alusel antud määrustes toodud rehvide kogumis- ja taaskasutamise kohustuse rikkumist artiklite avaldamise ajal. Kohtu järeldus, et kui hageja süsteemis ilmnes väidetavaid tõrkeid augustis 2008. a., siis olid süsteemis puudused ka aprillis-mais 2008. a., on alusetu ja väär. Andmete avaldaja on kohustatud kontrollima nende tegelikkusele vastavust enne andmete avaldamist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et JäätS-s sätestatud kohustuste üle järelevalvet teostavad asutused ei ole kordagi leidnud hageja tegevuses rikkumisi, kuigi hageja tegevust selles osas on korduvalt kontrollitud. Kostja on aktiivselt suhelnud vanarehvide kogumise üle järelevalvet teostatavate organitega, mistõttu tal peaks olema võimalik esitada konkreetseid rikkumisi kajastavad tõendid. Kostja ei ole seda teinud. Vastavalt VÕS § 1047 lg. 2 loetakse teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid hagejal kogumissüsteemi puudumist ja JäätS-s sätestatud kohustuste täitmata jätmist aprillis-mais 2008. a. Asjaolu, et isikud toovad vanarehve hageja esindustesse ja AS-i K. kogumispunktidesse, tõendab, et kogumissüsteem toimib ja isikud on sellest teadlikud. Sama nähtub hageja poolt vastuvõetud vanarehvide kogumise eest esitatud arvete tasumisest ja järelevalveasutuste poolt süsteemi nõuetelevastavaks tunnistamisest ja rikkumiste mittetuvastamisest. Kohus ei ole teinud apellandile ettepanekut esitada asjas täiendavaid tõendeid. Seadus ei nõua vastava teabe avaldamist äriühingu kodulehel. Info rehvide kogumispunktide kohta, kuhu on võimalik vanarehve tasuta ära viia, on toodud igal hageja poolt väljastatud arvel. Lisaks on hageja käest alati võimalik saada infot vanarehvide kogumispunktide kohta. Eeltoodust tulenevalt on info vanarehvide äraandmise võimaluste kohta kättesaadav ning seadusest tulenevad nõuded on hageja poolt täidetud. Kohus on alusetult pidanud hageja poolt vanarehvide kogumiskohustuse rikkumise tõendiks ka probleemtooteregistri andmeid, millest nähtuvalt on hageja kogunud vanarehve keskmisest vähem. Probleemtooteregistri andmed ei ole tehniliste probleemide ja üheselt arusaadava probleemtooteregistri täitmise korra puudumise tõttu usaldusväärsed ning probleemtooteregistri aruannete täitmisel tekkivat segadust ei ole siiani kõrvaldatud. Kohtu poolt viidatud kontroll on läbi viidud 2006. aastal, kui vanarehvide kogumise kohustus ja vastav süsteem alles käivitus. Keskkonnainspektsioon on 2006. a. läbiviidud kontrolli käigus lugenud hageja vanarehvide kogumise süsteemi seaduse nõuetele vastavaks. Seega ei tõenda Keskkonnainspektsiooni 2006. a. läbi viidud kontroll hageja poolt vanarehvide kogumiskohustuse rikkumist ja vanarehvide kogumata jätmist. Isikult rehvide vastuvõtmisel ei kontrollita, kas isik toob tagasi peale rehvide kogumise kohustuse tekkimist või enne seda ostetud rehvid. Nimetatud asjaolu on praktiliselt võimatu tuvastada. Nn. ajalooliste rehvide vastuvõtmisega pole siiani probleeme tekkinud. Rehviliidu süsteemis esinevad puudused ei tõenda esitatud andmete tegelikkusele mittevastavust, kuid Rehviliidu kogumissüsteemi ja sisesuhete kohta esitatud tõendid omavad tähendust hagejat kahjustavate andmete avaldamise kontekstis, mistõttu kohus on need alusetult jätnud tähelepanuta. Kostja osas esitatud tõenditest nähtub tema eesmärk mõjutada ja ähvardada liidu väliselt tegutsevaid ettevõtteid, s. h. ja eelkõige hagejat kui suurimat konkurenti. Väljavõtted Rehviliidu koosolekute protokollidest ja juhatuse liikmete kirjavahetustest tõendavad kostja sihilikku tegutsemist hageja vastu. Alusetu on kohtu järeldus, et kostja ei vastuta andmete avaldajana. Vaidlust ei ole, et K. K. esines ajakirjanduses ja avaldas andmeid kostja esindajana ning seega kostja vastavalt VÕS § 1054 lõikele 1 vastutab tema poolt meediaväljaannetele esitatud andmetega hagejale kahju tekitamise eest. VÕS § 1047 ei piira avaldaja mõistet esmakordse andmete avaldajaga. Ebaõigete andmete avaldamise eest vastutab iga isik, kes andmeid kolmandale isikule teatavaks teeb sõltumata sellest, kas ja kes eelnevalt andmeid on avaldanud. Seega on igal

juhul kostja andmete algallikas ja esmane kolmandatele isikutele avaldaja, s. t. andmete avaldaja VÕS § 1047 tähenduses ning vastutab ebaõigete andmete avaldamise eest. Isegi kui asuda seisukohale, et kostjal ei olnud kontrolli avaldatu üle ja ta lihtsalt riputas varem ajakirjanduses avaldatud artiklid üles oma veebilehele, tuleb toonitada, et ka veebilehel varem kuskil mujal avaldatud artiklit avaldades muutub isik andmete avaldajaks ja tal on kohustus kontrollida nende tõelevastavust. Kostja veebilehel avaldatud artiklites on leidnud kajastamist tema enda tegevjuhi K. K. sõnavõtud ning artiklid, mis muuhulgas on ka ajakirjanduses avaldatud. Kohus on alusetult lähtunud kostja väitest, mille kohaselt nemad ei vastuta artiklites esitatu eest, kuna ajakirjandus oleks pidanud kontrollima artiklites avaldatud info õigsust, sest see baseerus kostja tegevjuhi sõnavõttudel ja tema poolt ajakirjandusele antud teabel. Alusetu on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud kostjal kontrolli andmete ajakirjanduses avaldamise üle ja andmed on avaldatud kostjast täiesti sõltumatult. Asjakohatu on viide kostja veebilehe külastatavusele, sest selle ulatus ei vähenda ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasust. Kostja on ebaõigete andmete algallikas, on avaldanud ebaõiged andmed ajakirjandusele ning ebaõigete andmete avaldamine on toimepandud juba ainuüksi ajakirjandusele ebaõigete andmete avaldamisega. Kostja poolt avaldatud ebaõiged andmed leidsid ajakirjanduses laia kõlapinda ning sellega on sekkutud hageja majandustegevusse ja tekitatud talle kahju. Hagi rahuldamine ei saa sõltuda sellest, kas hageja on esitanud hagi artikleid avaldanud teiste avaldajate (antud juhul ajakirjandusväljaannete väljaandjate) vastu. Hageja majandustegevusse sekkuti just kostja ja tema esindaja sõnavõttudega, mistõttu on õige ja õiglane, et just kostja peab esitama andmeid ümberlükkava avalduse ning lõpetama enda kui rehvivaldkonna suurima ühenduse kodulehel artiklite avaldamise. Kostja oleks pidanud oma veebilehel andmete avaldamisel neid eelnevalt kontrollima ja tagama, et esitatud andmed vastaksid tegelikkusele ega kahjustaks teiste isikute huve. Kostja ei ole piisavalt kontrollinud andmete tõelevastavust. Nõuetekohase vanarehvide kogumise süsteemi olemasolu ei saa kontrollida veebilehe baasil. Samuti on kostja hageja ja AS-i K. veebilehe baasil teinud ebaõigeid järeldusi, mille kohaselt on hagejal rehvide kogumine korraldamata maakondades, kus puuduvad AS-i K. esindused. Kostja ei ole kontrollinud andmete õigsust ega rakendanud piisavat hoolsust enda poolt ajakirjandusele antud teabe ja avaldatud artiklites kajastatud andmete kontrollimisel. Vastavalt VÕS § 1047 lg. 4 kohaselt on ebaõigete andmete ümberlükkamine objektiivne kohustus ega sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest. Pole oluline, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest. Samuti pole oluline, kas avaldatud andmed teotavad isiku au või mitte. Eeltoodust tulenevalt on kostjal igal juhul kohustus ümber lükata avaldatud ebaõiged andmed. Alusetu on kohtu väide, mille kohaselt on hageja poolt esitatud nõue abstraktne ja ei ole täidetav. Hageja on hagiavalduses nõudnud ebaõigete andmete ümberlükkamist ja ümberlükkamise avalduse avaldamist oma veebilehel ja ajalehes Äripäev ning hagiavalduses viidatud artiklite, samuti muude vaidlusalust teemat puudutavate ilmunud artiklite edasisest avaldamisest ja levitamisest hoidumist. Mõiste "muud vaidlusalust teemat puudutavad ilmunud artiklid" on selgepiiriline ja ühemõtteliselt arusaadav mõiste ning selle täitmine on kontrollitav. Kuna kohus on tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti hinnates jõudnud väärale seisukohale, et hageja vanarehvide kogumissüsteem ei vastanud kevadel 2008. a. nõuetele ning kostja poolt avaldatud artiklites avaldatud väited on õiged, on väär ka kohtu seisukoht, et andmete avaldamine ei ole õigusvastane ja kostja ei vastuta tekitatud kahju eest. Vastavalt VÕS § 1045 lg. 1 p. 6 on kahju tekitamine õigusvastane muuhulgas juhul, kui see tekitati isiku majandustegevusse sekkumisega. Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt vastutab kostja ebaõigete andmete õigusvastase avaldamise ja sellega hagejale tekitatud kahju eest, mis koosneb kantud

õigusabikuludest ning majandustegevusse sekkumise tõttu hageja läbimüügi vähenemisel tekkinud kahjust. Õigusabikulude arve, mille alusel kantud kulutuste hüvitamist apellant kahjuna nõuab, on väljastatud advokaadibüroo poolt 19. mail 2008. a., hagiavaldus on kohtusse esitatud

Rehviliiduga liitumata rehvifirma – alusel hagejat kui kriitika sihtmärki ära tunda. Sellest, et Rehviliidu kodulehel on nimekiri liiduga liitunud rehvifirmadest ja seega võib sellest tuletada, et hageja liiduga liitunud ei ole, ei piisa lugejate poolt artiklites väidetu seostamiseks hagejaga: taolise seose loomine eeldaks lugejate erilist huvi ja pingutust, hageja ei ole aga põhjendanud, millisel lugejate grupil ja millisel põhjendusel võiks niisugust huvi eeldada. Pealegi ei saa artiklite põhjal järeldada, nagu käiksid hageja poolt esile tõstetud laused, olenemata sellest, kas tegemist on faktiväidete või väärtushinnangutega, kõigi liitumata rehvifirmade, seega teiste hulgas ka hageja kohta, sest sõnu või lausejuppe, millest võiks järeldada, et silmas on peetud kõiki liitumata firmasid, need ei sisalda. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et osundatud artiklites esitatut ei saa pidada hageja kohta käivaks ka kõikide artiklite koostoimes: põhjendatud on seisukoht, et eeldades, et hageja oli vanarehvide kogumise korraldanud nõuetekohaselt, nagu ta on väitnud, ei olnud tema klientidel põhjust pidada teda rehvifirmaks, kellel on vanarehvide kogumine korraldamata ja kellele osundatud artiklites umbmääraselt vihjatakse. Pealegi oli tegemist hageja poolt vaidluse alla toodud artiklitest ajaliselt esimestega ja eeldada ei saa, et mõistlik lugeja, näinud hilisemates artiklites viidet hagejale, oleks seostanud teda ka varem ilmunud artiklites väidetuga, milles viide hagejale puudub. Et osundatud artiklites esitatul ei ole piisavat seost hagejaga, siis ei saa nendes avaldatu juba ainuüksi sellest tulenevalt tema õigusi rikkuda. Vihjet hagejale ei sisalda ja juba ainuüksi sellest tulenevalt tema õigusi ei riku ka 7. mai 2008. a. artiklis avaldatu. Üksnes artiklis avaldatud mõttest, mille kohaselt rehvidega tegelevad ettevõtted viivad vanu autokumme metsa alla, ei saa järeldada väljendatu piisavat seost hagejaga. Nii on rehvidega tegelevaid ettevõtteid hageja poolt vaidluse alla toodud artiklites avaldatud andmete kohaselt sadu (Rehviliiduga liitunud 64 rehvide maaletoojat ja 261 rehvide edasimüüjat, lisaks paarkümmend liitumata firmat) ja artiklis ei ole midagi, mis hagejat sadadest teistest esile tõstaks. Esitatu näol on tegemist üldise väitega ja artiklis ei ole viidet isegi mitte Rehviliiduga liitumata firmadele, nii et öeldu puudutab samavõrd Rehviliiduga liitunud rehvifirmasid. Ainuüksi sellest tulenevalt, et 5. ja 6. mai artiklites on hagejat kriitiliselt ära märgitud, ei ole hageja 7. mai artiklis äratuntav ja otsese seose loomine selles väljendatu ning hageja vahel oleks meelevaldne. Et artikli kohaselt on tegemist „Teeme Ära!“ meediajuhi sõnade edastamisega, mitte kostja algatusel meediaväljaannetele edastatud teabega, siis ei ole asjakohane ka hageja esitatud kahtlus, nagu sooviks kostja selles artiklis väljendatuga süvendada tema poolt eelnevates artiklites hageja kohta loodud negatiivset muljet. Pealegi, et „Teeme ära!“ meediajuhi arvamusavalduses ei ole eristatud rehvifirmasid selle alusel, kas nad kuuluvad Rehviliitu või mitte, siis võib öeldu käia ka kostja liikmete kohta ja sellestki tulenevalt ei saa olla suunatud just hageja vastu. Siiski ei ole seos ühegi konkreetse isikuga äratuntav. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja nõustunud hinnanguga, mille maakohus on andnud hageja poolt 6. mai 2008. a. artiklist „Rehvifirmad ise poetavad vanu rehve metsa alla?“ tuletatud väitele 5. Kolleegium maakohtu hinnanguga nõustub. Viidatud artiklis ei ole väidet „rehvide maaletoojad ja rehvivahetajad, s. h. OÜ Oscarrehvid on vedanud Tabasallu rehve“ ja õige on maakohtu järeldus, et selle väite on hageja ise tuletanud. Õige on ka maakohtu hinnang, mille kohaselt tegemist on meelevaldse tuletisega, milleks vaidlustatud artiklis väidetu ei anna alust. Artiklis on õigustatult tõstatatud küsimus, kes on viinud metsa alla need tuhanded vanarehvid, mis prahikoristusaktsiooni käigus sealt leiti. Selles on selgitatud tootja kohustust korraldada üleriigiline vanarehvide vastuvõtt ja seda, et tootjavastutuse süsteemiga on praeguseks ühinenud üle 60 firma, samuti avaldatud arvamust, et arvestades aktsiooni käigus kogutud vanarehve, mille kogumass on vähemalt 1000 tonni, ei hooli kõik seaduse täitmisest. Artiklis on nimetatud väljaspool Rehviliitu tegutsevaid firmasid, teiste hulgas hagejat, neid otse rehvide metsa alla viimisega seostamata, ja sellele järgnevad otsese kõnena K. K. öelduna järgmised laused: „Ma ei saa mingil juhul näidata neile näpuga, et just nemad on vedanud rehve metsa ja kraavidesse. Aga kuhu nad oma rehvitonnid panevad?“. Seega on artiklis rõhutatud, et intervjueeritaval ei ole andmeid selle kohta, et prahikoristusaktsiooni

käigus leitud vanarehvid oleksid metsa alla toimetanud Rehviliiduga liitumata firmad, sealhulgas hageja, kuid talle ei ole ka teada, kuhu nad need panevad. Sellele omakorda järgneb artiklis hageja juhataja selgitus, mille kohaselt hagejal on olemas korralik süsteem, ja tema arvamus, et metsadest leitud rehvid on suuremas osas pärit varasematest aastatest, kui Eestis ei olnud vanarehvide kogumissüsteemi. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et artiklist ei ole mõistlikul lugejal võimalik järeldada, nagu süüdistataks selles vanarehvide metsa alla vedamises hagejat, ning et kostja tegevjuhi retoorilisena esitatud küsimusest tekkinud kahtluse mõju tasalülitas hageja juhataja selgitus, millest lugeja pidi mõistma, et kahtlus ei saa puudutada hagejat. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu otsust ka väidete 4 ja 13 osas, mille hageja on tuletanud 6. mai 2008. a. artiklis „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“ avaldatust. Väide 4 hageja sõnastuses on: „kõigis Eesti maakondades võtab vanarehve ainsana vastu Rehviliidu korraldatud kogumisvõrk“, tegelikult on artiklis lause „Vanarehve võtab seadusele vastavalt kõigis Eesti maakondades ainsana vastu Rehviliidu korraldatud kogumisvõrk, ...“. Seega on hageja artiklis esitatud väidet kajastades jätnud sellest välja hinnangule viitavad sõnad „seadusele vastavalt“, millel väite konteksti asetamisel on oluline tähendus. Lause sisaldab kostja hinnangut oma vanarehvide kogumissüsteemile, mida kostja peab ainsana seadusele vastavaks, ja sellest võib järeldada, et kostja hinnangul teiste, sealhulgas ka hageja vanarehvide kogumissüsteem nõuetele ei vasta, sest selles vanarehve kõigis Eesti maakondades vastu ei võeta. Eespooltoodud väide eraldivõetuna ei oleks piisava selgusega seostatav hagejaga, arvestades aga, et hagejat on samas artiklis ka otse nimetatud kui rehvifirmat, kuhu kliendid mõnedes piirkondades ei saa rehve ära anda, siis on seos olemas. Seega on artiklis avaldatud lause näol tegemist ühest küljest Rehviliidu hinnanguga iseenda ja kaudselt ka teiste isikute vanarehvide kogumissüsteemile (seadusele vastav või mitte) ning teisest küljest andmetega nende kogumissüsteemide kohta (kõigis Eesti maakondades teiste isikute, sealhulgas hageja süsteem ei toimi). Hageja poolt formuleeritud väite 13 kohta maakohtu otsuses tehtud järeldusi vaidlustades on hageja märkinud, et talle on kohtu seisukoht arusaamatu, selgitamata täpsemalt, mida ta ei mõista. Kohus on otsuses selgelt märkinud, et artiklis ei ole väidet „juhul, kui OÜ Oscarrehvid ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks pole loodud võimalusi“, nagu hageja on selle sõnastanud. Kohus on samuti märkinud, et tegelikult sisaldab artikkel järjestikuseid lauseid „Eestis on mitmeid rehviettevõtteid, kes ei ole süsteemiga liitunud. Kui nad ka ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks pole loodud võimalust.“ Maakohus on põhjendanud ka oma seisukohta, miks ta leiab, et artikli osundatud lauseid ei saa mõistlik lugeja seostada hagejaga. Et hageja ei ole kaebuses selgitanud, mis talle arusaamatuks jääb, siis ei ole kaebusele selles osas võimalik vastata. Veel on hageja vaidlustanud selle, kuidas maakohus on käsitlenud 5. mai 2008. a. artiklis avaldatud väiteid, mille hageja on kokku võtnud väideteks 6 ja 9, sama kuupäeva artiklist ja 6. mai artiklitest tuletatud väidet 10 ning hageja poolt kõikidest artiklitest tuletatud väidet 7, oma seisukohti ei ole hageja kaebuses aga piisaval määral põhjendanud, korrates põhiliselt vaid artiklites avaldatud lauseid ja märkimata, miks just tema arusaamine on õige. Maakohus on leidnud, et hagejat puudutavate faktiväidetena on käsitletavad 6. mai artiklis „Rehviliit: Rehviliit on hästitoimiv organisatsioon“ avaldatud väited, et hagejal ei ole avalikult väljas infot, kuhu kliendid saaksid tasuta rehve ära anda (väide 11) ning et OÜ-l Oscarrehvid puudub võimalus rehve ära anda Hiiumaal, Järvamaal ja Valgamaal (väide 12). Eespooltoodust tulenevalt on faktiliste andmetena hinnatav ka samas artiklis sisalduv teave selle kohta, et teiste hulgas ei ole ka hagejal kõigis Eesti maakondades vanarehvide kogumissüsteemi, mis on sisult küll samalaadne väitega 12. Seega oleks iseenesest VÕS § 1047 lg. 1 alusel võimalik taotleda üksnes nende andmete ümberlükkamist, eeldusel, et kostja ei tõendaks avaldatud andmete õigsust. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt artiklites avaldatud väited, mis sisaldavad hinnanguid sellele, kuidas hageja

korraldatud vanarehvide kogumissüsteem toimib ning kas see vastab nõuetele, on vaadeldavad väärtushinnangutena, mille ümberlükkamine ei ole võimalik, kuid mille põhjendatust peab andmete avaldaja tõendama. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et isikut võidakse üldsuse ees ebaõigesti kujutada sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte. Seda põhimõtet on tunnistanud ka maakohus oma otsuses, kuid otsuses on hageja poolt esiletoodud väiteid ka sellest seisukohast piisavalt kaalutud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning tõendite alusel tehtud järeldusega, et kostja on tõendanud, et ei ole esitanud hageja kohta ebaõigeid andmeid, samuti, et kostja on hageja vanarehvide kogumissüsteemile antud kriitilise hinnangu põhjendamiseks esitanud piisavaid tõendeid, mille tõttu taolist hinnangut ei saa pidada hageja õigusi rikkuvaks. Tõendite ümberhindamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Maakohus on põhjendanud, miks ta on jätnud tõendina arvestamata hageja poolt esitatud kogumispunktide loetelu; kolleegium nõustub selle põhjendusega. Apellatsioonkaebuses nimetatud tunnistajad ei väitnud midagi kogumispunktide loetelu siduvuse kohta. Sellega seostatav ei ole ka kaebuses esitatud käsitlus sellest, et kogumispunktide loetelu kogu aeg muutub. Pealegi ei ole hageja vanarehvide kogumissüsteemile hinnangu andmisel esmatähtis see, kas hageja on kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes näinud lepingupartneritele ette kohustuse vanarehvide kogumist nõuetekohaselt korraldada, vaid see, kas hageja oma seadusest tulenevat kohustust kolmandate isikute kaudu täites ka tegelikult seaduses sätestatud nõudeid täidab. Seega, kui hageja lepingupartner vanarehvide kogumiseks seaduses sätestatud nõudeid ei täida, siis ei puuduta see ainuüksi hageja lepingupartnerit, vaid tähendab ka hageja kogumissüsteemi puudulikkust. Apellatsioonkaebuses ei ole väidetud, nagu ei oleks juhtumid A. L.. ja R. L..ga tegelikult aset leidnud, ega ole toodud ka tunnistajate poolt kirjeldatust erinevalt esile asjaolusid tunnistajate poolt kirjeldatud juhtumite kohta; juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa kerkida küsimust tunnistaja A. L. usaldusväärsusest. Pealegi ei tõstatanud hageja sellist küsimust maakohtu menetluses, tunnistaja R. L.u usaldusväärsust ei ole hageja aga ka kaebuses kahtluse alla seadnud. Lisaks sellele on tunnistajatena üle kuulatud rida hageja töötajaid ja temaga seotud isikuid, kelle ütlusi ei ole apellatsioonkaebuse kohaselt ebausaldusväärseks peetud, põhjendatud ei ole aga, miks tuleks selliseks sama tunnuse alusel juba iseenesest pidada A. L. ütlusi, isegi kui eeldada, et nimetatul on mingi seos kostjaga. Siiski ei ole kostja taolist seost omaks võtnud ja hageja ei ole seda tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kui mitu kuud pärast hagejat olulisel määral häirinud kriitiliste hinnangute ilmumist, mis puudutasid vanarehvide kogumissüsteemi puudusi, ei olnud hageja korraldanud oma vanarehvide vastuvõtmise süsteemi viisil, et vanarehve oleks vastu võetud tasuta olenemata sellest, kas tegemist oli hageja kliendiga või mitte, siis on ülimalt tõenäoline, et seda süsteemi ei olnud selliselt korraldatud ka vaidlusaluste andmete ja hinnangute avaldamise ajal. Pealegi on apellant ka kaebuses tunnistajate ütluste arvesse võtmata jätmise vajadust põhjendades leidnud, et vanarehvide äraandmiseks hageja kogumissüsteemi oleksid tunnistajad pidanud end tutvustama kui hageja kliente, sellest nähtub aga hageja tõdemus, et nendelt, kes end hageja klientidena ei esitle, hageja või tema kohustusi täitev lepingupartner vanarehve vastu ei võta. Just selle tõttu ongi kostja hageja süsteemi kritiseerinud. Õige on maakohtu seisukoht, et asjaolu, et hageja üle järelevalvet teostavad asutused ei ole teda karistanud, ei välista iseenesest rikkumiste olemasolu. Samas nähtub hageja enda poolt esitatud Keskkonnainspektsiooni 18. aprilli 2006. a. kontrolliaktist, et hageja rehve võtab tema lepingupartner vastu üksnes hagejalt saadud arve alusel (punkt 11) ning et ajaloolisi rehve vastu ei võeta (punkt 12, kd. I, tl. 29). Seega on selles dokumendis samuti kajastatud asjaolud, mis tingisid hageja süsteemi kritiseerimise kostja poolt.

Õige on, et VÕS § 1047 lõikes 4 sätestatud andmete ümberlükkamise kohustus on objektiivne ega sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest, hageja on aga jätnud tähelepanuta, et see nõudenorm eeldab, et avaldatud oleks ebaõigeid andmeid. Taolisi andmeid ei ole kostja hageja kohta avaldanud. Heites maakohtule ette hageja seadusliku esindaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist, ei ole hageja eristanud menetlusosalise poolt asjaolude esiletoomist ja tõendite esitamist. Tõendeid esitatakse asjaolude kohta, millele tuginevad poole nõuded või vastuväited (TsMS § 230 lg. 1), kusjuures tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel (TsMS § 236 lg. 1), kusjuures kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja arvestab ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg. 1). Seega peab tõendi esitamisele eelnema nende faktiliste asjaolude esiletoomine, millele hageja on oma nõude rajanud, alles selle põhjal saab kohus otsustada, kas tõend, mida esitada soovitakse, on asjakohane. Apellant ei ole esile toonud ühegi suurkliendi nime, kellele tema väidete kohaselt tuli pärast artiklite avaldamist asjaolusid selgitada, seega ei saanud kerkida ka küsimust selle asjaolu tõendamisest ja maakohus ei ole tõendi kogumiseks esitatud taotlust rahuldamata jättes menetlusnormi rikkunud. Mis puudutab hageja nõuet, siis ei taotlenud hageja iga tema poolt väljatoodud väite eraldi ümberlükkamist, vaid soovis, et kostja lükkaks ebaõiged andmed ümber, avaldades järgmises sõnastuses teate: „MTÜ Eesti Rehviliit vabandab OÜ Oscarrehvid ees aprillis ja mais 2008. a. seoses prügikoristusaktsiooniga OÜ Oscarrehvid kohta avaldatud ebaõigete andmete avaldamise eest ning teatab, et kuigi OÜ Oscarrehvid ei ole MTÜ Eesti Rehviliit liige ega ühinenud MTÜ Eesti Rehviliit vanarehvide kogumise süsteemiga, täidab OÜ Oscarrehvid jäätmeseadusest tulenevat probleemtoodete kogumise ja taaskasutamise kohustust nõuetekohaselt, OÜ-l Oscarrehvid on üle Eesti kõigis maakondades toimiv vanarehvide kogumisvõrgustik ning OÜ-l Oscarrehvid ei ole probleeme vanarehvide utiliseerimisega.“ (kd. I, tl. 171). Vabandamise nõudmise õigust ei näe seadus ette. Ülejäänud teksti sisuks ei ole aga nende andmete ümberlükkamine, mis hageja väidete kohaselt on ebaõiged, vaid kinnituse andmine selle kohta, milline on hageja vanarehvide kogumissüsteem ja kuidas see toimib, samuti selle süsteemi toimimisele hinnangu andmine. Seega on hageja soovinud mitte seda, et kostja kinnitaks teatud avaldatud andmete ebaõigsust, vaid seda, et kostja kinnitaks, et teatud asjaolud vastavad tegelikkusele ja teatud hinnangud on kohased. Taolise kinnituse nõudmine läheb kolleegiumi hinnangul kaugemale andmete ümberlükkamise nõudest, millele aluse annab VÕS § 1047. Andmete avaldajat saab põhimõtteliselt kohustada ümber lükkama üksnes tema poolt avaldatud ebaõigeid andmeid, teda ei saa aga kohustada laiemalt hindama selle isiku tegevust, kelle kohta andmeid avaldati, sealhulgas avaldama tema tegevuse kohta positiivseid hinnanguid. Hageja ei saa seega juba iseenesest nõuda kostjalt kinnitust selle kohta, et tema süsteem toimib nõuetekohaselt, et hagejal on kõigis maakondades toimiv kogumisvõrgustik ja et tal ei ole probleeme vanarehvide utiliseerimisega. Et hagi jääb aga rahuldamata juba sellest tulenevalt, et ebaõigeid andmeid hageja kohta ei ole kostja avaldanud, siis ei ole viisil, kuidas hageja oma nõude sõnastas, asja lahendamiseks määravat tähtsust. Mis puudutab hageja nõuet kohustada kostjat hoiduma hagiavalduses viidatud artiklite, samuti muude vaidlusalust teemat puudutavate ilmunud artiklite edasisest avaldamisest ja levitamisest, siis on õige maakohtu seisukoht, et nõue muude vaidlusalust teemat puudutavate artiklite edasisest avaldamisest ja levitamisest hoidumiseks ei ole piisavalt määratletud, et seda oleks võimalik täita, seega ei oleks niisugust nõuet juba iseenesest võimalik ka rahuldada. Et hagi jääb rahuldamata nõude materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu, siis ei ole aga sellelgi asjaolul asja lahendamiseks sisulist tähtsust. Et avaldatud ei ole ebaõigeid andmeid ega ebakohaseid väärtushinnanguid, siis ei saa kerkida ka küsimust taoliste andmete ja väärtushinnangute avaldamisega tekitatud kahju

hüvitamisest. Siiski on õige ka maakohtu järeldus, mille kohaselt hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal oleks kohtul võimalik tuvastada, et andmete avaldamisega on hagejale varaline kahju tekkinud. Seega ei saa aga kerkida ka küsimust varalise kahju suurusest, mille kohus kooskõlas VÕS § 127 lõikega 6 võiks teatud ulatuses määrata oma äranägemisel. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 apellandi kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.