Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Elektroonikaseadmete kahjustusi hindas selleks pädev ettevõte. Hindamisaktist nähtuvalt on Tehnikasalong OÜ hindamise käigus teatanud, et vee läbijooks tingis seadmete garantii katkemise. Garantii lõpetamine tõendab, et seadmete edasiste rikete tekkimise riisiko tõusis oluliselt. Seadmete garantii oli 3 aastat soetamisest, seega oleks lõppenud alles suvel 2010. Kostja kahjutekitava käitumise tõttu toote garantii - õigus nõuda asja müüjalt seadme rikke kõrvaldamist - lõppes. Tehnikasalong OÜ on hinnanud õiguse lõppemise mõju asja väärtusele 80% asja hinnast. Hageja mööblikahju kõrvaldas ettevõte, kes oli nimetatud mööbli valmistanud. Hageja on oma majandustegevuses vaba valima oma lepingupartnereid. Pealegi oleks teiste mööblitootjate kasutamine veekahjustuse kõrvaldamiseks olnud tõenäoliselt kulukam. OÜ Viilung Puit on reaalselt Läänemaal Paliveres tisleritööga tegelev ettevõte ja tema pädevust ei ole alust kahtluse alla seada. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ainuüksi veeavarii toimumine ei tõenda, et kostja kohustused üürileandjana ei olnud kohaselt täidetud. Hageja väide, et ehitise ja selle süsteemide seisund on asjaolu, mis on otseselt majaomaniku mõjutada, kuulub oma olemuselt riskivastutuse valdkonda (VÕS §-d 1056-1060). Kostja ei arvestanud üürilepingu sõlmimisel võimalike veeavariidega ega võtnud seetõttu endale kohustuse hoida oma kulul kommunikatsioonid nõutavas tehnilises seisundis. Samas ei ole hageja selgitanud, milles seisnes äsja kapitaalselt remonditud hoones lepingu mittekohane täitmine. Üürilepingu sätted (s.h lepingu p. 4.1.4.) ei laiene ega kuulu kohaldamisele väljaspool lepingu eset. Väljaspool hageja kasutusse ja valdusesse antud äriruumi toimunud veeavarii ei ole käsitletav poolte vahel sõlmitud lepingu tingimuste rikkumisena. Üürilepingu p-i 4.1.4. mõtteks oli anda kostjale üürnikuna kindlus selleks, et ta ei ole kohustatud investeerima hoone ja/või konkreetse äriruumi kommunikatsioonidesse, sõltumata nende paiknemisest hoones, samuti jätta üürnikule õigus nõuda üürileandjalt mistahes üürilepingus nimetatud kommunikatsioonide kättesaadavuse tagamist. Vaidlust ei ole selles, et üürilepinguga ei ole hõlmatud Posti 24 asuv hoone tervikuna, vaid ikkagi konkreetsed kostja kasutuses olevad äriruumid. Kostja ei ole üürilepingu tingimusi rikkunud. Pigem vastupidi, kostja on täitnud kõiki endale võetud lepingulisi kohustusi korrektselt, lähtudes hea usu põhimõttest. Hageja alternatiivse nõude kohta arvab kostja, et tegemist võib olla veeavarii tagajärjel tekkinud lepinguvälise võlasuhtega, kui asjas leiab tõendamist kostja süü. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Riigikohus on 31.05.2007 lahendis nr 3-2-1-54-07 selgitanud, et deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane, s.t et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Antud juhul peab kostja tõendama hooletuse puudumise ja et ta on teinud kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Konkreetse juhtumi puhul jääb selgusetuks, milles seisneb kostja õigusvastane tegu ja kuidas ta selle on toime pannud, ehk millist kohustuslikku õigusnormi on kostja veeavarii tekkimisel rikkunud. Tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks peab tegevusetuks jäänud isikul olema lasunud tegutsemise kohustus. Rääkimaks kostja süüst, tuleb eelnevalt leida see asjaolu (tegu või tegevusetus), millel saab kostja vastutus põhineda. Lisaks peab see asjaolu olema kahju tekkimisega sellises seoses (põhjuslik seos), et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Antud juhul on ilmne, et kahju ei saanud tekkida kostja poolt mingi teo toimepanemise tagajärjel ja vaidluse lahendamisel tuleb tuvastada, kas aset on leidnud kostja tegevusetuse õigusvastasus. Kostja ei ole olnud hooletu ega ka raskelt hooletu, kuna 2007.a lõpetati Posti 24 asuva hoone kapitaalremont koos kõigi uute kaasaja nõuetele vastavate

kommunikatsioonide paigaldamisega. Hoone teisele korrusele paigaldati tehnilistele standarditele ja normidele vastav uus veevärk 2007.a juulikuus koos kvaliteedinõuetele vastavate seadmetega, seega vahetult enne hoones veeavarii toimumist. Sellest nähtuvalt ei ole kostja süüdi veeavarii toimumises. Kostja oli hoone kindlustanud ja Ergo Kindlustus AS ei tuvastanud kindlustusjuhtumi menetlemisel veevärgi detaili purunemises kostja süüd ega muid asjaolusid, mis oleksid võinud välistada kindlustushüvitise väljamaksmise (20.09.2007 otsus nr 708320023). Hageja juhatuse liige A. S. on rikkunud seaduses sätestatud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust olulisel määral, kostja hinnangul raske hooletuse vormis. Olles vastutav äriühingu vara säilimise eest, oli ta turvafirmaga sõlmitud lepingu järgi kontaktisikuks, kes oleks pidanud tagama sidevahendi ööpäevaringse töötamise. Kahju tagajärjed sõltuvad otseselt hoolsuskohustuse täitmisest, s.o põhjuste kõrvaldamise kiirusest. Hageja väide, et veeavarii põhjustas äriruumi kasutamise võimatuse alates 01.03.2007 kuni 03.09.2007 teise pooleni, ei ole korrektne. Avarii põhjuste likvideerimiseks ei olnud hagejal vajalik kohvikut sulgeda. Kondiitritoodete valmistamiseks takistused puudusid. Hageja andmed kohviku müügitulu kohta päevas on vastuolus 2007.a majandusaasta aruandes näidatud müügituluga. Ka ei ühti hageja esitatud palgaleht majandusaasta aruandega, mille kohaselt oli hagejal 2007.a kolm töötajat ja juhatuse liikmetele palka (juhatuse liikme tasu) ei makstud. Hageja nõue on müügitulu osas ebaselge, kuna pole esitatud tõeseid andmeid. Ka muus osas on kahju kohta esitatud andmed ebatäpsed. Nii näiteks hävis tšekiprinter eelkõige seetõttu, et hageja töötaja jättis elektrilise seadme töökohalt lahkudes välja lülitamata (mis oleks võinud põlengu tekitada). Kostja arvamusel on hindamisakt küsitava väärtusega. Samuti ei ole kohaste dokumentidega tõendatud hageja kulud elektroonikaseadmete kordategemisele. Kahjustatud esemed ei olnud majanduslikus mõttes hävinud, kuna need on töötanud pärast veeavarii toimumist juba üle ühe aasta. Väidet, et monitor, kliendiekraan, spetsiaalklaviatuur ja tindiprinter võivad veekahjustuse tõttu igal hetkel ootamatult töötamise lõpetada, hindamisakt ei sisaldu. Nõustuda ei saa hindamisaktis märgitud väärtuse vähenemise protsendiga, kuna asjade väärtus vähenes olulisel määral (ca 30-40 %) juba nende ostmisel ja tööle rakendamisel. Juhul, kui hageja väidab, et lauatelefon ja tšekiprinter hävimise põhjustas kostja ja nõuab kahju hüvitamist, siis oleks korrektne hävinud asjad anda kostjale üle anda. VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud põhimõtte kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. OÜ Viilung Puit kahjuhinnangu kohaselt läheb kahjustatud mööblidetailide asendamine maksma 6811 krooni, millele lisandub käibemaks 18 %. Ebatõenäoline on hageja väide, et mööbli kahjustused on kõrvaldamata raha puudumise tõttu. Ilmselt puudub selleks reaalne vajadus. Kahjuhinnangule ei ole võrdluseks lisatud tööde ja materjalide eelarvet, samuti ei nähtu hagiavaldusest ega selle lisadest väidetavalt kahjustusi saanud mööbli (baarilett ja kraanikausi alune kapp) maksumus. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ööl vastu 01.09.2007 toimus veeavarii, mille tulemusena sai veekahjustusi ka hagejale üürile antud ruum ja selles asuv tehnika. Nimekirja kohaselt on hagejale tekitatud veeavariiga kahju 29 326, 03 krooni. Hageja on esitanud tõendid järgmiste kahjude kohta: veeavariis kahjustada saanud kassasüsteemi, arvuti ja nende juurde kuuluva ribakoodilugeja, monitori, kliendiekraani, klaviatuuri, printeri, kassasahtli ja UPS hooldus ja remont 2000 krooni, mida tõendab Tehnikasalongi koostatud hindamisakt. Töökõlbmatuks muutunud tšekiprinter maksumusega 4661

krooni, mille hävimist tõendab sama akt. Hävinud tšekiprinteri asemel andis kostja hageja kasutusse uue printeri. Kahjustatud mööbli parandamist summas 6811 krooni tõendatakse OÜ Viilung Puit kahjuhinnanguga. Mööbli parandus on hageja väitel tegemata raha puudumise tõttu. Kuna seda tööd rohkem kui aasta jooksul tehtud ei ole, on kohtule jäänud mulje, et paranduste tegemine ei ole osutunud vajalikuks ja mööblit on võimalik kasutada ka ilma selle parandamiseks kulutusi tegemata. Saamata jäänud tulu kohta seoses kohviku 2,5 päevaks sulgemisega seoses veeavariiga ei ole hageja tõendeid esitanud. Kostjale saadetud kirjas on kostja märkinud, et kohvik oli suletud 2 päeva. Seega on tõendid vastuolulised ja mitteusaldusväärsed. Kasutuskõlbmatuks muutunud lauatelefoni maksumuse kohta on hageja esitanud küll selle soetamise arve, kuid ei ole tõendanud selle kasutuskõlbmatuks muutumist. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud kahju olemasolu summas 8115, 49 krooni. Kohtu hinnangul ei olnud pooltevahelise üürilepingu p-i 4.1.4. eesmärk kahju ärahoidmine, vaid kindluse andmine üürnikele, et nad ei pea tegema kulutusi tehnovõrkude korrashoiuks. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et tagada tehnovõrkude korrasolek, sest majja paigaldati uus veevarustuse süsteem 2007.a. Seetõttu ei saanud kostja lepingu sõlmimisel ette näha ka kahju tekkimist defektse tihendi purunemise tõttu, ta ei saanud seda kuidagi mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimisel oleks arvestanud asjaoluga, et veetorustiku paigaldamisel kasutatakse defektset tihendit ja see võib puruneda. Kohus seisukohale, et kostja ei ole toime pannud lepingutingimuste rikkumist ja tema suhtes ei saa kohaldada sellest tulenevat vastutust. Veelekke asukoht ei olnud tegelikult hageja kasutuses olevate ruumide kohal, vaid kõrval asuva apteegi kohal. Apteegi sisustus veest kahjustada ei saanud, põrandal olev vesi kõrvaldati ja ruum kuivatati. Samuti on kostja üürileandjana tegutsenud ka hageja kasutuses olnud üüriruumides, kus asuti koheselt kahjustusi kõrvaldama. Kohtu arvates on hageja püüdnud tekkinud olukorda näidata tegelikkusest halvemana, rääkides tonnidesse ulatuvast veemassist tema kasutuses olnud ruumides. Samas on tunnistajana ütlusi andnud A. A. kinnitanud, et vett oli põrandal umbes kinga talla jagu ning mingit vee väljavoolu ukse avamisel ei olnud. Alternatiivnõudena on hageja esitanud VÕS § 1043 tuleneva kahjunõude (deliktiline üldvastutus). Kohus ei pidanud ka seda hageja nõuet põhjendatuks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja pani toime õigusvastase süülise teo, mille tulemuseks oli veeavarii ja sai kahju hagejale kuuluv vara. Kostja selgituse kohaselt põhjustas veeavarii purunenud tihend, mida kostja ei saanud ette näha. Ka ei saa kostjale ette heita hoolsuskohustuse rikkumist, sest uue veevarustussüsteemi paigaldamisega oli kostja võtnud tarvitusele mõistlikud ja vajalikud abinõud veeavariide vältimiseks ja toimunu asjaolusid arvestades ei oleks kostja saanud kahju ära hoida ka kõige hoolikamal tegutsemisel, sest ei saa nõuda, et üürileandja viibiks üürile antud ruumides ööpäevaringselt. Kostja asus kohe peale teate saamist veeavarii tagajärgi kõrvaldama, mida kinnitavad ka tunnistaja A. A. ütlused. Põrandatele kogunenud vesi kõrvaldati ja alla kukkunud laeplaadid asendati. Seega tegi kostja kõik endast oleneva, et veeavarii tulemusena tekkinud kahjusid vähendada. Kohviku ruum nägi tunnistaja sõnul peale kuivatamist välja nii nagu oleks seda kõvasti pestud. Kuigi kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud tõendeid, ei pea kohus kahju väljamõistmist kostjalt õiglaseks ja põhjendatuks. Kohus ei pea põhjendatuks ka hageja poolt viidatud VÕS § 1058 kohaldamist. Asja omanik vastutab asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Tavaline veevarustuse süsteem ei kujuta endast rajatist, mis muudaks ehitise ohtlikuks või mille puhul võiks rääkida ehitisest lähtuvast erilisest ohust. Seetõttu jättis kohus selle hageja poolt hagi alusena märgitud sätte kohaldamata.

Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Asjaolu, et veeavarii toimus, tõendab iseenesest, et veevarustussüsteem ei olnud korras ja kostja oli olnud hooletu veesüsteemi korrashoiul - hooldamisel või torutööde teostamisel. Ehitise ja selle süsteemide seisund on asjaolu, mis on otseselt majaomaniku mõjutada ning et süsteemide terviklikkuse tagamine oli lepingu p-i 4.1.4. järgi üürileandja kohustuseks, siis oli selle asjaoluga ka arvestatud ehk seda riski oli ette nähtud. Kuna seda riski oli ette nähtud, siis ei ole see hinnatav vääramatu jõuna. Kohus on rikkunud lepingu p-i 4.1.4. tõlgendamisel rikkunud VÕS § 29 tõlgendamisreegleid ja poolte tahet moonutanud. Keelelise tõlgenduse seisukohalt on oluline, et p-s 4.1.4. on ette nähtud üürileandja kohustus tagada mitte ainult äriruumi, vaid terve hoone kommunikatsioonide terviklikkus ja funktsioneerimine. Arusaamatu on, millest sai kohus eeldada, et üürnikul võib olla vastutus terve hoone, mitte ainult oma äriruumi kommunikatsioonide terviklikkuse ja funktsioneerimise eest, et seda tuli sellisel kujul üürniku teavitamiseks eraldi lepingus sätestada. Tõlgendus, et p-i 4.1.4. eesmärgiks on tagada ruumi kasutamise võimalikkus üüriperioodil ja üürnikul kahju ärahoidmine, on kooskõlas nii VÕS § 276 kui ka üürilepinguga. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks midagi teinud lepingu p-i 4.1.4. täitmiseks ja kahju ärahoidmiseks. Kostja ei tõendanud, et hoones oleks 2007.a paigaldatud uus veevarustussüsteem või mingeid torutöid tehtud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kui 2007.a hoone teisel korrusel torutöid ei tehtud, siis saabus veekahju süsteemi hooldamata jätmise tõttu, ja kui torutöid tehti, siis toimus veekahju kostja hooletuse tõttu lepingu p-i 4.1.4. täitmisel - tööde omal jõul teostamisel või töövõtulepingu järgi tööde üle järelevalve teostamisel ja tehtud tööde vastuvõtmisel tellijana. Kostja ei tõendanud, et ta ei vastuta lepingurikkumise eest. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja ei ole toime pannud lepingutingimuste rikkumist. Kohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 103 sätteid ning leidnud, et kostja ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kuna temal ei saanud mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt oodata, et ta oleks lepingu sõlmimisel arvestanud, et veetorustiku paigaldamisel kasutatakse efektset tihendit ja see puruneb. Kohustuse rikkumine on vabandatav üksnes siis, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Katkine tihend või ebakvaliteetne torutöö, mille tagajärjel toimub veeavarii, ei ole vääramatu jõu asjaolu. Tegu on müügilepingu või töövõtulepingu rikkumise tagajärjega. Veeavarii saanuks ära hoida suurema hoolsusega tarviku ostul või töö vastuvõtmisel ning selle tagajärjel tekkinud kahjud on sissenõutavad. Kostja süü vormi küsimus ei ole lepingulise vastutuse kohaldamise seisukohalt oluline, vastutusest rikkumisega põhjustatud kahju eest võib vabastada vaid vabandatavus. 01.09.2007 toimunud veeavarii ja sellega kaasnenud kahjud põhjustas kostjapoolne lepingu p-i 4.1.4. rikkumine ning see rikkumine ei olnud vabandatav ehk vääramatu jõu asjaolust tingitud ning hageja hagi tulnuks rahuldada. Hageja taotles hagi rahuldamist ka alternatiivsel alusel, s.o lepinguvälise vastutuse sätete alusel. Kui kohus otsustab, et hagejale tekitatud kahju ei ole käsitletav lepingulise kahjuna, siis tuleb kahju hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahjuna VÕS § 1043 ja § 1045 p-de 5 ja 6 alusel. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu poleks tõendatud õigusvastase teo toimepanemine kostja poolt ja kostja süü kahju tekkimises (viimase välistab kostja poolt uue veevarustussüsteemi rajamine). Kuna hagejale kahju tekitanud mõjutus lähtus kostja omandis ja valduses olevast ehitise osast, on kahju tekitatud kostja poolt. Ehitusseadusest tulenevalt ei tohi ehitis ohustada kellegi omandit (selle kasutaja vara). Vastavalt VÕS §-le 1043 on isik kohustatud hüvitama teisele isikule tekitatud kahju, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Süü puudumist peab tõendama kostja. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit veesüsteemi hooldamise, remondi või renoveerimise kohta. Menetluslikult põhjendamatu on kohtu

tuvastus, et „kuigi kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud tõendeid, ei pea kohus kahju väljamõistmist kostjalt õiglaseks ja põhjendatuks“. Kohus ei ole seda seisukohta motiveerinud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kuna puuduvad motiivid kostja vastutusest vabastamise aluseks oleva asjaolu suhtes kostja tõendamisest vabastamise osas, siis puuduvad otsuses motiivid olulises osas ja kohus on asja lahendades oluliselt rikkunud TsMS § 656 lg-s 2 sätestatut. Kahju on tekitatud VÕÜS § 1045 p-de 5 ja 6 kohaselt õigusvastaselt, kui see on toimunud kannatanu omandi rikkumisega ja majandustegevusse sekkumisega. Veeõnnetus põhjustas hageja asjade hävimise, kahjustumise ja majandustegevuse katkemise. Seega oli kahju tekitamine õigusvastane. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 kahju tekitaja süüd eeldatakse, kuni ta ei ole tõendanud vastupidist. Kostja ei ole tõendanud, et ta on elamu veesüsteemi hooldanud, remontinud või renoveerinud. Seega esines kostja käitumises süü vähemalt raske hooletuse vormis. Asjaolu, et kostja esindaja hakkas kohe hageja ruumides avarii tagajärgi likvideerima ja asju kuivatama, ei välista kostja vastutust. Pigem kinnitab see asjaolu seda, et hageja esindaja puudumine ei põhjustanud kahju suurenemist. Eeltoodust tulenevalt oleks hagi tulnud rahuldada ka õigusvastaselt tekitatud kahjuna, kui kohus leiab, et lepingu p-i 4.1.4. eesmärgiks ei olnud üürnikul varalise kahju ärahoidmine. Kohtuotsusest ei nähtu, millistest summadest kohtu poolt aktsepteeritav kahju 8115, 49 krooni koosneb. Otsusest võib mõista, et kohus on aktsepteerinud kahju vaid 2000 krooni ulatuses – elektroonikaseadmete kuivatamise ja hooldamise tasu. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga kahju suuruse kohta. Kohus luges mööbli kahju nõude (OÜ Viilung Puit kahjuhinnang - tl 19) põhjendamatuks, kuna töö oli aasta jooksul tegemata ning kohus leidis, et mööblit on ka ilma parandamata võimalik kasutada. Kohus aktsepteeris kulutusi süsteemi remonttöödele 2000 krooni ulatuses. Tšekiprinteri (hinnaga 4661 krooni) kahjustumine oli põhjuslikus seoses veeõnnetusega, mitte asjaoluga, et ta oli ööseks vooluvõrku ühendatud. Kostja 13.02.2008 vastusest hagejale (tl 35-41) nähtuvalt andis ta uue tšekiprinteri hagejale üksnes kasutamiseks, mistõttu ei ole kostja tekitatud kahju selles osas hüvitanud. Otsusest ei nähtu kohtu seisukoht kassasüsteemi elektroonikaseadmete garantii katkemise ja sellega kaasnevate asjade väärtuse vähenemise kahju suhtes. Kui kohus leidis, et väärtuse asjade vähenemine 75% on liiga suur, arvestades, et asjad töötavad, siis pidanuks kohus määrama asjade väärtuse vähenemise eest õiglase hüvitise VÕS § 127 lg 6 järgi. Kohus leidis otsuses, et hageja ei ole tõendanud telefoni hävimist veeavarii tõttu. Selline kohtu etteheide on põhjendamatu ning motiveerimata. Kohus on rikkunud dispositiivsuse põhimõtet, lükates hageja nõude tagasi vastuväitega, mida kostja menetluses ei esitanud. Hageja nõudis veeavarii tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist: kohviku ruume ei olnud võimalik kasutada 1. septembri pärastlõunal, 2. septembril ja 3. septembri päeva esimesel poolel. Sel ajal oli kohvik suletud, samas olid töötajad tööl ja tegelesid veekahju kõrvaldamisega ning neile tuli maksta palka. Hageja lähtus saamata jäänud tule arvestamisel 2007.a augustikuust. Kohus leidis, et nimetatud kahju ei ole tõendatud, sest hageja ei ole veeavarii tõttu kohviku sulgemise kohta tõendeid esitanud (kohtuotsuse lk 10), märkides samas, et tõendid on vastuolulised ja seega vasturääkivad. Aarete KV Ole saadetud kirjas (tl 25) on märgitud, et kohvik oli suletud kaks päeva, kuid hagiavalduses on märgitud, et kohvik oli suletud 2,5 päeva. Kui tõend oli kahe päeva, mitte kahe ja poole päeva kohta, tulnuks vastavalt sellele ka hüvitis välja mõista (2 x 2591 = 5182 krooni). Hageja nõudis VÕS § 128 lg 3 alusel lepingulise kahjuna asjaajamiskulude 2750 krooni hüvitamist. Nimetatud kulutus oli vajalik, sest vaatamata hageja korduvale nõudmisele kostja ei hüvitanud kahju. Kokku moodustab hageja kahjunõue 28 030, 48 krooni. Ühtlasi soovib apellant rõhutada, et

kahjustatud esemed olid sisuliselt uued (soetatud mõni kuu enne 2007.a juunis kohviku avamist), mistõttu ei ole põhjendatud hüvitise võimalik vähendamine seoses kulumiga. Hageja esitas ka viivise nõude, paludes see välja mõista alates 27.09.2007, s.o ajast, mil ta esitas kostjale kahju hüvitamise kohta arve. Hageja ei nõua viivist tšekiprinteri maksumuselt ning kuni hagi esitamiseni ka asjaajamiskuludelt, seega soovis ta saada viivist perioodi 28.09.2007-10.03.2008 ehk 197 päeva eest arvestatuna 20 619, 48 kroonilt, seega viivist 1224, 18 krooni. Alates 11.03.2008 kuni 31.12.2008 ehk 296 päeva eest 23 369, 48 kroonilt, seega viivist 2084, 69 krooni, ning TsMS § 367 alusel alates 01.01.2009 kuni kohtuotsuse täitmiseni põhivõlalt 28 030, 48 kroonilt 9,5% aastas. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 3 tühistada ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus on rikkunud menetlusnorme määral, mis tingib otsuse tühistamise ja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole tegemist lepingulise kohustuse, s.o poolte vahel 17.03.2007 sõlmitud äriruumide üürilepingust tuleneva kohustuse, rikkumisega kostja poolt. 01.09.2007 öösel aset leidnud veeavarii põhjuseks ei olnud asjaolu, mida saaks hinnata kostja poolseks lepingu rikkumiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et pooltevaheline üürileping ei olnud suunatud kõnealuse juhtumi ärahoidmisele ega reguleerinud toimunuga seotud asjaolusid. Üürilepingu esemeks oli I korrusel paiknev 57,9 m2 suurune äriruum. Lepingu punktis 4 olid pooled leppinud kokku lepingu esemega seotud vastastikused kohustused. Kuigi üürilepingu punktis 4.1.4 käsitleti muu hulgas ka hoone tehnilist seisundit, oli selle kohustuse eesmärgiks eelkõige üüritud ruumide kasutamise tagamine. Veeavarii toimumine ei olnud seotud lepingu esemega. Seetõttu ei ole hagejal alust nõuda kahju hüvitamist üürilepingu punkti 4.1.4 alusel. Hageja esitas kostja vastu ka alternatiivse nõude - VÕS §-st 1043 tuleneva kahjunõude (deliktilise üldvastutuse alusel), viidates VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 6, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega. Maakohus, kirjeldanud hageja nõuet, leidis lakooniliselt, et ei pea ka seda nõuet põhjendatuks (otsuse lk 12 keskel). Kohus leidis, et kahju õigusvastase põhjustamisega seotud vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama õigusvastase teo toimepanemist kostja poolt, kostja süü selle toimepanemises ja põhjusliku seose teo ja kahju kui tagajärje vahel, mida aga tehtud ei ole. Samas lisades, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pani toime õigusvastase süülise teo, mille tulemuseks oli veeavarii ja kahjustati hageja vara. Sama lehekülje alaosas on kohus küll ka tuginenud VÕS § 1050 lg-le 1, mille kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kuid on samas möönnud, et kuigi kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud tõendeid, ei pea kohus kahju väljamõistmist kostjalt õiglaseks ja põhjendatuks. Kolleegium ei nõustu eeltoodud käsitlusega. Maakohus on tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti ning jaganud valesti poolte vahel tõendamiskoormuse.

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning siis, kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Pooled ei vaielnud selle üle, et 01.09.2007 öösel purunes kostja omandis ja valduses olevates ruumides paiknenud veetorustiku ühendustihend, s.o toimus veeavarii, mis põhjustas hageja kasutuses olnud ruumides veelekke. Vaidlust ei olnud ka selles, et veeavarii tulemusel said kahjustusi hagejale kuuluvad esemed. Hageja esitatud põhjendustest ja tõenditest nähtuvalt soovis ta tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja põhjustas hagejale kuuluva vara kahjustamise, s.o omandi rikkumise (VÕS § 1045 lg 1 p-s 6 sätestatud teole ei ole hageja oma nõude põhjendamisel tuginenud, kuigi ta ka sellele sättele viitas). VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas ka siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohtuotsuse põhjendavas osas (otsuse lk 10) on maakohus jõudnud järeldusele, et hageja on tõendanud kahju olemasolu (märkides, et summas 8115, 49 krooni). Kuigi kohus oli seisukohal, et tegemist ei ole lepingulise kahjuga, asus ta hindama kohustust rikkunud poole vastutust välistavaid asjaolusid (süülisust, vabandatavust), lisades seejuures emotsionaalseid asjakohatuid kõrvalepõikeid hageja püüete kohta näidata olukorda halvemana, kui see tegelikult oli. Deliktilise vastutuse osas on kohus aga leidnud, et hageja kohustuseks oli tõendada, et kostja pani toime õigusvastase süülise teo, mille tulemuseks oli veeavarii ja kahjustati hageja vara, ning leidis, et hageja ei ole seda teinud. Selline käsitlus ei ole õige. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul pidi hageja tõendama nii õigusvastase teo toimumist kui selle tagajärjel kahju tekkimist, kuid mitte kostja süüd. Kui hageja on neid asjaolusid tõendanud, siis VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku süüd (hooletust, mitte tahtlust). Seega juhul, kui on küll tõendatud, et kostja tekitas kahju, vabaneb ta nimetatud sätte järgi kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hooletu. Maakohus, märkides, et kostja ei ole oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud, pidas õiglaseks vabastada ta kahju hüvitamise kohustusest. Kohtuotsus ei sisalda põhjendusi, millele tuginedes kohus sellele järeldusele jõudis. Esitatud tõendeid ei ole kohus hinnanud. Eeltooduga on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole üldjuhul kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamisel pidi kohus lähtuma TsMS § 230 lg-st 1 ning arvestama, et vaidlusaluse kahju hüvitamise nõude puhul on seadusega määratud, milliseid asjaolusid kumbki pool peab tõendama. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kahjuhüvitise suuruse määratlemisel peab kohus seejuures juhinduma võlaõigusseaduse 7. peatükist. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Sel põhjusel tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.