Kohtulahend

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 15.01.2009 otsus ja teha uus otsus alljärgnevas redaktsioonis:

otsuse kättetoimetamisest. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud T. K. ja H. K. on olnud abielulistes suhetes 1992. aastast ning samast ajast elanud ühise leibkonnana, perekonnana. Abielu registreeritud ei ole, kooselust on sündinud kolm tütart. 2008 kevadeni elasid pooled koos lastega XXXX linnas, aadressil XXXXXXXX XX-X, milline eluruum oli vastastikkusel kokkuleppel registreeritud H. K. nimele, kuid soetatud ühisvarana eesmärgiga kasutada korteriomandit ühiselt perekonna koduna. Korter on soetatud ühiste vahendite eest kooselu ajal 1999. aastal, pärast eelmise koos soetatud eluruumi müüki ja korteriomand moodustati 2004. Hagejale ootamatult teatas kostja veebruaris 2008, et soovib poolte ühisest kodust lahkuda ja korteriomandi müüa, mistõttu oli hageja sunnitud esitama hagi kohtusse. Hageja leiab, et vaidlusalune korter on poolte ühisvara, kuna pooled on elanud perekonnana, loonud endile ja oma lastele kodu, pidanud ühist majapidamist, kandnud ühiselt sellega seonduvaid kulutusi ning teinud ühiselt parendusi. Hageja leiab, et tema ja kostja suhted on olnud algusest peale abielulised, kooselu on rajanenud samadele alustele kui abielu. Kuna perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg-st 1 lähtudes loetakse abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara abikaasade ühisvaraks, siis sarnaselt tuleb poolte poolt vabaabielu kestel omandatud vara lugeda poolte ühisvaraks. Vabaabielu täidab samu funktsioone, mis abielugi. Mõlemal puhul on tegemist kahe iseseisva isikuga, kes osalevad õiguskäibes, teevad tehinguid, omandavad vara ja võtavad kohustusi. Ühised varalised õigused ja kohustused võivad koostööpartneritel tekkida vastavate kokkulepete alusel. Pooled on oma kooselu korraldanud vastavalt ühiselt tegutsedes ning nende kooselu vastab ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) tunnustele. Kui panustatakse ühiselt, on ka saavutatud eesmärk käsitletav ühisena – vabaabielu poolte poolt ühise eesmärgi saavutamiseks vahendite arvel soetatu läheb vabaabielu poolte ühisomandisse. Nii ka hageja ja kostja kokkuleppel kostja nimele registreeritud, kuid siiski ühiselt omandatud korteriomand, mis tuleb ühisvarana jagada kaasomandi jaotamise sätetest lähtudes. Kuna kokkulepet kaasomandi jagamiseks ei ole võimalik saavutada, on hageja sunnitud taotlema osade määramist ühises varas ning registrikannete parandamist vastavalt AÕS § 65 lg-le 2. Tuginedes AÕS § 80 lg-le 1 ja § 77 lg-le 1 palus hageja tunnustada hageja omandiõigust XXXX linnas XXXXXXXX XX-X asuvale poolele korteriomandile ja muuta kinnistusraamatu kannet, kandes T. K. kinnistusraamatusse korteriomandi 1⁄2 omanikuna. 06.06.2008 esitas hageja omandiõiguse tunnustamise nõudele alternatiivnõude, taotledes kostjalt hageja kasuks välja mõista alusetu rikastumisena saadud 35 000 krooni VÕS § 1027 alusel (tl 112). 29.10.2008 suurendas hageja alternatiivnõuet 263 500 kroonile, mis on pool vaidlusaluse korteri väärtusest (tl 171-172). 30.10.2008 täiendas hageja hagi eset, paludes tuvastada, et pooltel oli alates 1992.a. kuni veebruarini 2008 ühine majapidamine ning pooled tegutsesid perekondlikes suhetes ühiselt panustades, ühisel eesmärgil, ühise varalise huvitatuse alusel (tl 173). Hageja on esitanud tema 2(10)

poolt perioodil 1999 kuni 2008 tehtud ja finantseeritud ehitustööde ja parenduste nimekirja (tl 175), millised kulutused lisanduvat hageja selgituse kohaselt korteri omandamiseks tehtud kulutustele. Kohtuvaidluses hageja loobus nõudest tunnustada tema omandiõigust XXXX linnas XXXXXXXX XX-X asuvale poolele mõttelisele osale korteriomandist. Kostjate vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt elasid pooled koos 1997.a. kuni 2007. oktoobrikuuni, millisest ajast elab kostja omaette leibkonnas, kuigi elati jätkuvalt 2008 veebruarini XXXX XXXXXXXX XX-X korteris. Pooled ei ole kunagi olnud abielus, mistõttu ei ole võimalik rääkida ka abielulisest ühisvarast ning asjas ei kuulu kohaldamisele hageja nõude põhistusena toodud PKS § 14 lg 1. Pooled ei ole soetanud XXXXX asuvat korterit ühisvarana, selle ostis kostja 18.01.1999 vallasasjana, mis kanti notariaalselt tõestatud lepinguga kostja ainuomandisse ja 06.08.2004 on kostja korteriomandi ainuomanik. Korteriomandi esmakinnistamisel kostja nimele hageja vastuväiteid ei esitanud. Korteriomandi majandamisega seotud kulud on kandnud kostja. Kostja leidis, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka väidetava ühise tegutsemise lepingu olemasolul. Korteri omandamise ajal 1999.a. oli ühise tegutsemise lepinguga seonduv reguleeritud Eesti NSV TsK normidega (TsK §-d 438-442), milles ei sätestatud ühise tegutsemise lepingule vorminõudeid, kuid 1999.a. kehtinud asjaõiguse rakendamise seaduse § 13 lg 6 kohaselt pidi ehituse või selle osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud. Kuna hageja nõue korteriomandile omandiõiguse tunnustamiseks on alusetu, on põhjendamatu ka nõue registrikande parandamiseks. Vaidlusalune korter on soetatud 1999. aastal ning korteri ostu-müügilepingust nähtub, et korteri eest on kostja tasunud 35 000 krooni. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema on andnud oma panuse korteri eest tasumisel. Alternatiivnõude osas leidis kostja, et hageja nõue korteri omandamisel alusetu rikastumisega saadu hüvitamiseks on aegunud 01.07.2005 ning taotles selle nõude osas aegumise kohaldamist (tl 158160). VÕS § 1027 on üldnorm, milles on sätestatud, et isik peab VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Hageja ei ole oma nõuet õiguslikult põhjendanud ühegi asjakohase VÕS 52. peatükis sätestatud alusega. 30.10.2008 hagi eseme täiendamise avalduses esitatud nõue on tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 tähenduses, kuid hageja ei ole põhjendanud, millistel asjaoludel on temal õigussuhte tuvastamise vastu õiguslik huvi ning nõudest jääb ebaselgeks, millise õigussuhte tuvastamist hageja taotleb. Kuna hageja poolt tehtud ja finantseeritud ehitustööde ja parenduste osas puuduvad andmed materjalikulu, hindade ning töö maksumuse kohta, siis ei ole summad kontrollitavad ning on kostja arvates nõue tõendamata. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt vaidlust ei ole selles, et pooled ei olnud registreeritud abielus ajal, mil on soetatud vaidlusalune korter XXXX linnas XXXXXXXX XX-X. PKS § 1 lg 2 kohaselt on õigusliku tähendusega ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse akt. Seega saab rääkida abielulisest suhtest üksnes registreeritud abielu puhul ning kuna pooled registreeritud abielus ei olnud, ei ole pooltel ka abielulist ühisvara ning hageja viited vara jagamisel PKS § 14 lg-le 1 ei ole asjakohased. H. K. ostis XXXXX asuva korteri vallasvarana 18.01.1999, mis kanti notariaalselt tõestatud lepinguga kostja ainuomandisse (tl 48-49), tasudes selle eest 05.01.1999 V. K. 3 500 krooni (tl 45) ning 13.01.1999 sularahas 31 500 krooni (tl 46). 06.08.2004 on kostja korteriomandi ainuomanik vastavalt kinnistusraamatu väljavõttele (tl 3). Puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks korteriomandi esmakinnistamisel kostja nimele vastuväiteid esitanud.

3(10)

Korteri soetamise ajal 1999.a. kehtinud tsiviilkoodeksi kohaselt ning tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-142-05 võivad vabaabielu pooled ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud ja omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis. Kuna TsK ühise tegutsemise lepingule kohustuslikku vormi ette ei näinud, võisid pooled sõlmida lepingu üldjuhul mistahes vormis. Samas peab vallasasjast korteri võõrandamise leping asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi olema notariaalselt tõestatud. Kuna sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa lähtuda sellest, et poolte ühiseks eesmärgiks oli korteri kaasomadisse soetamine. Seega ei tekkinud hagejal TsK § 440 lg 2 järgi omandiõigust vallasasjast korterile ega seetõttu ka korteriomandile. Hageja on väitnud, et andis oma panuse korteri soetamisel, kuid see on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja poolt üüri- ja kommunaalteenuste tasumine iseenesest ei tõenda hagejal omandiõiguse tekkimist või vara kuulumist seltsinguvarasse. Kulutuste tegemine võib olla aluseks kostja vastu rahalise nõude esitamiseks. Kohus leidis, et vaidlusaluse korteri näol ei ole tegemist poolte ühisvaraga ega seltsinguvarasse kuuluva varaga. Puudub vaidlus selle üle, et pooled olid vabaabielus ning elasid ühiselt vaidlusaluses korteris, kasvatades ka ühiselt oma kolme last. Kostja on kinnitanud, et kandis korteri majandamisega seotud kulutusi ainuisikuliselt, esitades OÜ XXXX XXXXX arved tema nimele märts-aprill 2008 (tl 5051) ja pangakonto väljavõtted perioodist 2006. november kuni 2007. detsember (tl 52-62). Kuigi kostja on väitnud, et ta maksis ainuisikuliselt korteri halduskulusid ja on kohtuistungil täpsustanud, et maksis läbi panga, see panga väljavõtetest ei nähtu (tl 145-157). On olnud perioode, mil kostja ei töötanud, kuna kasvatas lapsi ning pikka aega on olnud kostja sissetulekuallikaks riiklikud toetused (tl 145-157). Kostja ei eitanud, et hageja on teinud talle rahalisi ülekandeid ning tema arvele on laekunud summasid tulenevalt hageja lepingutest kolmandate isikutega. Seda, et pooltel oli ühine majapidamine, koos kasvatati lapsi ning et pere põhilise sissetuleku tooja oli hageja, on kinnitanud tunnistajad A. U., T. T. ja O. K.. Kohus luges tuvastatuks, et pooltel oli alates 1997.a. kuni veebruarini 2008, mil kostja XXXXXX lahkus, ühine majapidamine ning nad tegutsesid perekondlikes suhetes. Vaidlust ei olnud, et korter soetati 1999. aastal ning kostja ei ole eitanud seda, et antud korteri remont toimus maksimaalselt 2,5 aasta jooksul, lõppedes 2001 ning pärast seda on toimunud üksnes väheolulised parendused. Kostja ei eitanud, et nimetatud korteri remondi tegi ja organiseeris ning finantseeris hageja ning see toimus kõigi, nii poolte kui ka nende laste huvides ning hageja tegi seda vabast tahtest. Tunnistajate A. U.i, T. T. ja O. K. ütluste kohaselt toimus XXXX korteris põhjalik remont, lammutati seinu ja pandi laudpõrandat, remonditi vannituba ning selle töö tegi hageja töömeeste abiga. . Lisaks sellele, et pooled elasid koos faktilistes abielusuhetes alates 1997. aastast ning neil oli ühine majapidamine, ei vaidle nad tegelikult ka selle üle, et tegutsesid ühiselt kostjale kuuluva korteri parendamisel, panustades selles nii oma tööga kui rahaliste vahenditega. Selliseid pooltevahelisi õigussuhteid tuleb käsitleda kui seltsingut VÕS §-de 580 ja 581 tähenduses. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-05 mõttest tuleneb, et seltsingleping võidakse sõlmida muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsinglepinguga kohustuvad kaks või enam isikut tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglaste panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine

4(10)

või seltsingule teenuse osutamine. Tulenevalt viidatud regulatsioonist on võimalik seltsingusätete kohaldamine ka abieluvälistele kooselu vormidele, seda eriti juhtudel, kui üks osapooltest on teinud tööd teisele osapoolele kuuluva vara väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks ilma eraldi hüvitust saamata, näiteks ühise eluaseme rajamiseks või parendamiseks ehitus- ja remonditööde teostamine. Seejuures ei ole kohtu arvates vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eelduseks ilmtingimata seltsingulepingu sõlmimine nende vahel otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte faktiline käitumine. Seltsingut vabaabielupoolte vahel saab eeldada, kui neil on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks ja selle korrashoiu tagamiseks. Kuna seltsinguleping on oma olemuselt kestvusleping, siis on tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 seltsingu kohta käivad VÕS sätted pooltevahelises õigussuhtes kohaldatavad ka juhul, kui seltsing tekkis enne 01.07.2002. Eeltoodud asjaolud kogumis kinnitavad, et pooled tegutsesid koos elades ühiselt eesmärgiga parandada oma elamistingimusi, tehes selle eesmärgi saavutamiseks varalisi panuseid. VÕS § 600 lg 1 sätestab, et seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotus seltsinglaste vahel. VÕS § 603 lg 1 kohaselt pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsingvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Sama sätte lg 3 järgi kui panuse tagastamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. Kuigi hageja väidab, et pooltevahelised suhted lõppesid 2008 veebruaris ja kostja peab selleks 2007 oktoobrit, ei vaidle pooled selle üle, et nendevahelised suhted on lõppenud. Seltsinglaste vara jaotusel tuleb arvestada nende panustega. Hageja on esitanud alternatiivnõude summas 263 500 krooni, milline on pool vaidlusaluse korteri väärtusest (tl 182-194). Kuna kohtu arvates ei kuulu XXXXX XXXXXXXX XX-X asuv korter ei ühisvara ega seltsingvara hulka, saab seltsingu lõppemisel antud juhul rääkida üksnes panustest, mis hageja on teinud kostja vara parendamiseks. Ka kostja ei eita hageja panust antud korteri remontimisel. Hageja on esitanud tema poolt tehtud ning finantseeritud ehitustööde ja parenduste nimekirja, arvestades perioodil 1999 – 2008 materjalikulu 84 700 krooni ja arvutanud töö maksumust 60 000 krooni suuruses summas (tl 175). Kostja leidis, et ehitustööde ja parenduste maht on üle paisutatud, tuues võrdluseks 2008.a. ehistusmaterjalide ja –kaupade hinnad ja oletatava kulu ning saab vastavalt omapoolsele kuluarvestusele materjalikulu kokku 50 853 krooni (tl 201-203). Samas on õige kostja vastuväide, et hageja poolt väidetavalt tema poolt finantseeritud materjalikulu ei ole kontrollitav, sest puuduvad andmed materjali kulu ja hindade kohta. Ka on õigustatud kostja vastuväide selle kohta, et T. K. poolt töö maksumusena esitatud 60 000 krooni ei ole samuti kontrollitav, sest ei ole välja toodud töö mahu ja tunni- või tükitöö hinded. Hageja on küll vastuseks kostja vastuväidetele esitanud vaidlusaluses korteris teostatud analoogsete remonttööde töötasu arvestuse kohta vastavalt OÜ E. N. poolt koostatud Ehituslike üksushinnete kogumikule remondi- ja lammutustööde kohta, arvestades välja ühe ühiku tööde hinna leides, et hageja poolt esitatud töö maksumus 60 000 krooni on viidud absoluutse miinimumini isegi kostja pakutud materjalide hinda aluseks võttes (2 kd tl 3637; 17-31), kuid endiselt ei ole tööde maksumus kontrollitav. Hageja on esitanud tema poolt asja- ja tööpanusena summad 2008 hinnades, kuid nii poolte seletustest kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et suurem osa töid olid tehtud hiljemalt 2002. aastaks. Kuna VÕS § 603 lg 3 kohaselt tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus, tuleb panuse tegemise ajahetkeks lugeda panuse faktilise tegemise ajahetk ning kuna kostja ei ole omaks võtnud hageja poolt väidetavalt tehtud kulutusi ehitusmaterjalidele ning tööde maksumuse osas, siis tuleb hagejal seda ka tõendada, mida hageja ei ole seda teinud vaatamata kohtu ettepanekule täiendavate tõendite esitamise kohta. Õige on kostja väide, et 9-10 aastat tagasi tehtud kulutused ehitusmaterjalidele ja töötasudele ei ole ilmselt

5(10)

võrreldavad 2008.aastaga. Kuigi pooled võivad TsMS § 230 lg 1 alusel kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust, seda antud juhul tehtud ei ole, seega lasub hagejal kohustus tõendada ka tema poolt väidetavalt tehtud panuseid. Tegemist ei ole varalise vaidlusega, mis oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, mis tingiksid TsMS § 233 alusel panuse hindamise kohtu siseveendumusest lähtudes. Hageja on esitanud nõude ka kostja alusetu rikastumise sätete alusel, kuid antud sätted reguleerivad lepinguväliseid suhteid. Otsuse kohaselt kohus tuvastas pooltevahelised lepingulised suhted, mistõttu ei ole alusetu rikastumise sätted antud juhul kohaldatavad. Põhjendatud ei ole kostja väide nagu oleks hagi aegunud. TsÜS § 143 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ning nimetatud aegumistähtaeg laieneb ka seltsingust kui tehingust tulenevatele nõuetele. VÕS § 600 lg 1 kohaselt saab seltsinglane nõuda seltsingvara jagamist seltsingu lõppemisel, seega algab TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg seltsinguvara jagamise nõude kohtusse esitamiseks mitte seltsingulepingu sõlmimise hetkest, vaid ajast, mil pooltevahelised seltsingusuhted lõppesid. Kuigi käesoleval juhul on pooled erineval arvamusel pooltevahelise seltsingu lõppemises, ei ole hagi aegunud. Apellatsioonkaebuse põhjendused Apellant palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue kostjalt alusetu rikastumise teel saadu hüvitamiseks ning teha asjas esimese astme kohtule läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hageja nõue kostja vastu, viimase poolt alusetult rikastumise teel saadu hüvitamiseks 144 700 krooni suuruses summas ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse kohaselt maakohtu otsus on vastuoluline ja põhistamata. Kõiki hagiavalduses esiletoodud asjaolusid arvesse võttes ning esitatud tõendeid asjakohaselt analüüsides olnuks kohtul alus kostjalt alusetult rikastumise teel saadu väljamõistmise nõude rahuldamiseks ning hagejale kostja nimel olevale varale tehtud kulutuste hüvitamiseks. Vaatamata asjaolule, et kohus on tuvastanud, et poolte vahel valitsesid faktilised abielulised suhted ja perekonna põhiliseks sissetuleku tagajaks oli hageja, et hageja on teinud panuseid kostjale kuuluvasse varasse, mida kostja kinnitas, on kohus leidnud, et nõue ei kuulu rahuldamisele pooltevaheliste lepinguliste suhete tuvastatuse tõttu. Kohus on kõiki hageja poolt rahalise nõude põhistamiseks esitatud aluseid tunnustanud, toetudes ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-142-05, kus on muuhulgas selgitatud, et kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel. Maakohus on lõppkokkuvõttes võtnud vastu tuvastatuks loetud asjaoludele ning viidatud kohtupraktikale täiesti vastupidise lahendi. Vastavalt TsMS § -le 7 on pooled ja muud isikud õigusemõistmisel tsiviilasjades seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kaebaja arvates ei ole kohus pooli võrdsetena kohelnud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-107-07 on asunud seisukohale, et varalistes vaidlustes on oma seisukohti võimalik tõendada ka muude tõenditega kui kuludokumentidega. Hageja on oma rahalise nõude tõendamiseks esitanud ka muid tõendeid, sh dokumentaalseid tõendeid (kuluarvestused ning arvestuse alused, tunnistajate ütlused). Kohus on pidanud kostja paljasõnalisi seisukohti hageja omadest tõepärasemateks ja usaldusväärsemateks, selgitamata, millest lähtudes on ta selliselt talitanud.

6(10)

Apellandi arvates on oluline asjaolu, et sisuline vaidlus poolte vahel hageja poolt tehtud kulutuste osas puudub, vaidlus on kulutuste suuruse üle. Vaatamata sellele on kohus leidnud, et nõue ei ole tõendatud. Kaebaja peab silmas kostja korteris teostatud remondi maksumuse hindamist kohtu poolt. Kaebaja esitas asjakohased arvestused, tuginedes OÜ E. N. poolt koostatud ehituslike üksushinnete kogumikule remondi- ja lammutustööde kohta, millise kohus võttis asja materjalide juurde. Töö maksumus sisaldab nii lammutus- kui ehitustöid vastavalt OÜ E. N. üksushinnetele ja kõik hinnad on arvestatud lähtuvalt kehtinud hindadest. Apellant on esitanud hageja arvestustele oma vastuväited ning omapoolse arvestuse, lisamata tõendeid, millistel alustel on ta oma arvestuse koostanud, märkides vaid et arvestus on koostatud lähtuvalt kehtivatest turuhindadest, selgitamata ja tõendamata, kust kostja informatsioon pärineb. Kohus leidis, et kuivõrd kostja ei ole hageja poolt esitatud arvestust tema omandis olevas korteris teostatud remondi kohta omaks võtnud, tuleb hageja nõue lugeda tõendamatuks. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta väidab, et nõue ei ole tõendatud, kui kostja on nõuet tunnistanud ja omapoolse arvestuse teinud. Apellant on lähtunud eeldusest, et ühise tegutsemise leping hõlmas kogu poolte kooselu, sh vaidlusaluse korteriga seonduvat (omandamine, remont, parendused, kommunaalmaksed jmt), lastega seonduvat (kasvatamine, ülalpidamine), pooltega seonduvat (rahalised, varalised kohustused) ja kõik muu, mis kuulub kooselu, abielu juurde. Kohus asus seisukohale, et pooltevahelisid õigussuhteid tuleb käsitleda kui seltsingut VÕS §-de 580 ja 581 tähenduses ning seltsingu alusel on võimalik vara omandamine kaasomandisse ning seltsingu lõppemisel on hagejal õigus tema poolt ühisellu panustatu hüvitamisele kostja poolt, kusjuures panuse hüvitamine on võimalik korteri remonti panustatu korvamise teel. Samas on kohus jällegi leidnud, et hageja ei ole tõendanud kulutuste suurust, mistõttu ei ole võimalik kompensatsiooni kindlaks määrata. Apellandi poolt antud selgituste ja dokumetaalsete tõenditega on tõendatud asjaolu, et ta on teinud kostjale kooselu vältel rahalisi ülekandeid, samuti on kostja arvele laekunud summasid tulenevalt hageja lepingutest kolmandate isikutega. Pere põhilise sissetuleku tooja oli apellant, vaidlusaluse korteri remondi perioodil 1999-2008 tegi ta oma vahenditest ning remont kestis praktiliselt tegeliku kooselu lõpuni. Kohus jättis arvestamata, et apellant kandis kõik korteriga (sh tarbitud teenused) seotud kulud. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole arvestanud hindade muutusi, kulutused ei ole kontrollitavad ja et 9-10 aastat tagasi tehtud kulutused ehitusmaterjalidele ja töötasudele ei ole võrreldavad 2008. aastaga. Apellandi arvates on kohus tõendatud asjaolude asemel lähtunud oletuslikest asjaoludest, vaatamata sellele, et ka kostja on esitanud omapoolsed arvestused. Kostja on hageja poolt tehtud kulutuste tõendatuse suhtes olnud vastuoluline, neid kord selgelt kinnitades, siis püüdnud vastu vaielda omapoolse kulutuste summa esitamisega, kuid ei ole eitanud kulutuste tegemist hageja poolt. Kaebja arvates ei ole õigustatud ja asjakohane kohtu poolt hagejale esitatud panuse suuruse hindmata ja otsustamata jätmine. Apellandi arvates ei ole adekvaatne kohtu väide, et kuivõrd ei ole tegemist eriliste raskustega või ebamõistlike kuludega seotud varalise vaidlusega, siis ei ole alust kohaldada TsMS § 233. Kulutuste ajaline kestvus on jaotunud mitmete aastate peale ja kõiki kuludokumente ei ole säilinud, mis tingiski vajaduse kasutada sõltumatuid tööde hindamise aluseid. See oli võimalik, kuna pooltel tööde sisu ning mahu osas vaidlus puudub. Kostja on olnud oma seisukohtades ning arvestustes vastuoluline, kuid hageja nõuet mitte eitav. Kohus ei teinud esitatud arvestuste analüüsi, vaid tugines kostja paljasõnalisele ja endale vasturääkivale väitele, et kulutused ei ole hinnatavad ja kontrollitavad.

7(10)

Apellandi rahaline nõue põhineb seadusel, on põhjendatud ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Ta tegi kulutusi teadmisega, et kulutused tehakse ühisel eemärgil ühisele varale, kuid kooselu lõppedes osutus see eeldus ebaõigeks. Hageja poolt kostja korterisse panustatu temale mittekorvamine oleks kostja poolt alusetult rikastumine. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Apellatsioonkaebuses taotleb apellant vastustajalt saadu hüvitamist 144 700 krooni osas. TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kolleegium ei tuvastanud seejuures poolte võrdse kohtlemise põhimõtte, mis on tsiviilkohtumenetluses oluliseks põhimõtteks, rikkumist. Maakohus tuvastas tsiviilasjas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud:

8(10)

Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses toodud väitega, et kui maakohus luges tuvastatuks hageja poolt korteris kapitaalremondi tegemist ning luges seda hageja panuseks, siis puudus alus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 603 lg 3 järgi kui panuse tagastamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. Seega tuli hinnata esitatud tõendeid. Kolleegium on seisukohal, et korteriomandile kapitaalremondi tegemine tõstab omandi väärtust. Selle arvel toimub ka kostja rikastumine hageja panuse arvelt. Seega on hageja õigustatud nõudma tehtud kulutuste hüvitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.12.2005 otsuses nr 3-2-1-142-05 asunud seisukohale, et ühise tegutsemise lepingut võidi sõlmida ka muul viisil kui asja ühiseks omandamiseks. Kui pooled korteri omandamisel, parandamisel või majandamisel oma varalisi suhteid ei reguleerinud lepinguga, võib selleks kulutusi teinud poolel olla nõue alusetu rikastumise alusel. Hageja nõuab tehtud kulutuste hüvitamist, kuivõrd seltsingu lõppemisel kostja ei hüvitanud hagejale tema poolt tehtud kulutusi korteri parendamisel. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, st kohtu ülesandeks on kohaldada õigust. Seega asjaolu, et hageja tugines oma nõudes VÕS §-le 1027, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Õige on, et VÕS § 1027 on alusetu rikastumise üldnorm. Hageja on tuginenud asjaolule, et ta tegi kulutusi teadmisega, et kulutused tehakse ühisel eemärgil ühisele varale, kuid kooselu lõppedes osutus see eeldus ebaõigeks. Kolleegium leiab, et käesolevas tsiviilasjas saab hageja tugineda ka alusetu rikastumise sättele, milleks on VÕS § 1042 lg 1, kuivõrd kostja esemele tehtud kulutuste võrra toimus hageja rikastumine. Hageja arvestuse kohaselt on tema poolt tehtud kulutuste suuruseks kokku 144 700 krooni, sellest ehitusmaterjalide maksumus on 84 700 krooni ja töö maksumus 60 000 krooni (I kd. lk. 175). Hageja on viidanud E. N. poolt koostatud ehituslikele üksushinnetele remonttööde kohta ning leidnud, et materjalide kulu ega ka töömaksumus ei ole üle paisutatud (II kd lk. 16-30). Kolleegium nõustub maakohtuga, et remonttööde maksumust hagetud ulatuses ei ole hageja usaldusväärselt tõendanud, kuid TsMS § 233 lg 2 annab kohtule õiguse varalise nõude olemasolu korral oma siseveendumuse kohaselt, hinnates kõiki asjaolusid, otsustada nõude suuruse üle. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas ei saa kohaldada TsMS § 233. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagejal on varaline nõue remontööde kulutuste hüvitamiseks. Hageja põhjendas, et kuludokumente ei ole säilinud ning selle täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Seega on võimalik kohtul TsMS § 233 lg 1 ja 2 järgi otsustada nõude suuruse üle. Vastustaja nõustus, et kostja panuseks on 50 853 krooni. Kuivõrd hagejal on võlgnevus kostja ees elatise näol, siis oleks kostja nõus tasaarvelduse korral hüvitise suurusega 75 000 krooni. Kolleegium tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss, kuid pooled kokkuleppele ei jõudnud. Kolleegium loeb õiglaseks ja mõistlikuks hageja kulutuseks korteriomandile kapitaalremondi teostamisel 75 000 krooni. Kostja vastuväidete kohaselt maakohtus materjalikulu remonttööde osas võiks olla 50 853 krooni, kuid töömaksumus 60 000 krooni ei ole kontrollitav (II kd lk. 7-9). Kostja ei eitanud, et hageja organiseeris ja finantseeris remonttöid, seega olid kulud suuremad, kui oli seda kostja poolt näidatud materjali maksumus 50 863 krooni. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja ei ole suutnud tõendada usaldusväärsete tõenditega tehtud kulutusi remontööde osas summas 144 700 krooni, siis tuleb lugeda õiglaseks ja mõistlikuks hüvitiseks remonttööde ja materjalide maksumuse osas kokku 75 000 krooni, millist summat on ka vastustaja faktiliselt aktsepteerinud. Apellandi väited sellest, et ta tegi märkimisväärseid kulutusi pere ülalpidamisel, kolleegium ei saa arvesse võtta.

9(10)

Menetluskulu jaotus Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ca 50 % ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta võrdsetes osades poolte kanda TsMS § 163 lg1 alusel.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.