Võlaõigus

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palus mõista välja kostjalt hageja kasuks krediidilepingust #xxx tulenev põhivõlgnevus 4000,00 eurot, intress 602,00 eurot, viivis 665,57 eurot ja võla sissenõudmiskulud summas 35,00 eurot.

Hagi aluses olevate asjaolude kohaselt kostja ja XXX AS (edaspidi krediidiandja) sõlmisid 03.01.2024 tähtajatu krediidilepingu nr #xxx, krediidilimiidiga 4000,00 eurot. Lepingu tingimustes lepiti kokku intressimääras 42% aastas (päevamääraga 0,12%), esialgse maksimaalse krediidi kulukuse määraga 51,11% aastas, krediidi kogukuluga 5509,99 eurot. Kostja on kokku saanud kasutada krediiti summas 8000,00 eurot, millest 04.01.2024 on kostja arvelduskontole kantud krediit summas 4000,00 eurot ning 15.01.2024 summas 4000,00 eurot.

Kostja on teinud 10.01.2024 ühe tagasimakse summas 4000,00 eurot, mis arvestati põhiosa katteks. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse tasumise kohustust, hoiatas krediidiandaja kostjat 01.05.2024 teatisega, edastades teatise eposti aadressile xxx aadressile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et täiendava tähtaja so. hiljemalt 15.05.2024 võlgnetavate summade mittetasumisel, käsitletakse antud teadet lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks ning lepingu ülesütlemisel muutuvad kõik lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Samuti teavitati antud teates, et krediidiandjal on võimalik nõue loovutada inkassofirmale või alustada kohtumenetlust. Kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei likvideerinud ning oli viivituses enam kui kolme üksteisele järgneva 15.02.2024, 15.03.2024, 15.04.2024, 15.05.2024 minimaalse tagasimakse tasumisega, luges krediidiandja lepingu teenuse üldtingimuste peatüki VII punkti 4.2 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 ülesöelduks 16.05.2024 seisuga.

Võttes arvesse eeltoodut, on kostja krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 4000,00 eurot (saadud krediit 8000,00 eurot – 10.01.2024 tagasimakse lepingu põhiosa katteks summas 4000,00 eurot.

Kostja poolt tasumata intress on kokku summas 440,71 eurot ja viivisevõlgnevus ajavahemiku 17.05.2024-08.10.2024 eest on 665,57 eurot.

Hageja esitas 12.06.2025 menetlusdokumendis vastavalt 05.06.2025 kohtunõudele VÕs § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt arvestades, et 2/9

kostjale on krediidilepingu alusel tehtud viimane väljamakse 15.01.2024, mil krediidi jääk oli 4000,00 eurot (8000,00 eurot – 4000,00 eurot), kujuneks tagasimaksegraafiku kohaselt esimeseks tagasimakse kuupäevaks 15.02.2024 ning krediit tuli tagastada igakuise võrdse tagasimaksega 341,51 eurot (intressimäär lepingu sõlmimisel 4,5% aastas) 12 kuu möödudes ehk lõpptähtajaga 15.01.2025.Arvestades, et kostja peale 15.01.2024 krediidi väljamakset krediidilepingu katteks tagasimakseid teinud pole, see tähendab tagasimaksegraafiku kohaselt on kostja jäänud võlgnevusse alates esimese tagasimakse tasumisega, mistõttu jäi kostja täielikult võlgnevusse 15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2025 tagasimakse tasumisega. Seega enne lepingu ülesütlemist, so 16.05.2024 oli kostja viivituses enamgi kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu on lepingu ülesütlemise eeldused täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes ning hageja on õigustatud kostjalt saadu summas 4000,00 eurot tagasi saama.

Juhul kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust tulenev põhivõlgnevus 4000,00 eurot, seadusjärgne intress 52,64 eurot (intressimaksed alates 15.02.2024-15.05.2024), viivis põhivõlalt (4000,00 eurolt) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast so. 17.05.2024 kuni alternatiivse nõude esitamiseni so. 12.06.2025 VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas kokku summas 506,99 eurot ning võla sissenõudmiskulud summas 35,00 eurot.

Kostja seisukoht

Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohus tuvastab järgmised asjaolud: Kostja ja XXX AS (edaspidi krediidiandja) sõlmisid 03.01.2024 tähtajatu krediidilepingu nr #xxx, krediidilimiidiga 4000,00 eurot. Lepingu tingimustes lepiti kokku intressimääras 42% aastas (päevamääraga 0,12%), esialgse maksimaalse krediidi kulukuse määraga 51,11% aastas, krediidi kogukuluga 5509,99 eurot) (dtl 36-50). Kostja on kokku saanud kasutada krediiti summas 8000,00 eurot, millest 04.01.2024 on kostja arvelduskontole kantud krediit summas 4000,00 eurot ning 15.01.2024 summas 4000,00 eurot (dtl 51-54). Nõue kostja vastu on loovutatud hagejale (dtl 59).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandusvõi kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. 3/9

Esile toodud asjaoludel andis hageja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on hageja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 221-13098, p 14).

Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt 03.01.2024 krediidilepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 17,36%. (vt. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3x17,36% = 50,08%. Kostjale antud laenu KKM oli 51,11% aastas, seega ei jäänud kostjale antud laenu krediidikulukuse määr lubatu piiresse.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17)

Riigikohus1 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist:

„Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 1) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 2) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 3) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 1 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 18. 4/9

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

Hageja on selgitanud, et krediidiandja analüüsis kliendi krediidivõimelisust järgnevate kliendiga seotud näitajate alusel lähtudes konservatiivsuse printsiibist: Regulaarsed sissetulekud: Kliendi esitatud info: 2500 eurot, Maksu- ja Tolliameti päringust saadud kostja 4 kuu keskmine netosissetulek 4627,20 eurot. Krediidiandja arvestas krediidiotsuse tegemisel Kliendi poolt esitatud netosissetulekust, mis oli madalam EMTA päringust saadud netosissetuleku andmetest. Väljaminekud: Kliendi esitatud info finantskohustuste kohta: 0 eurot. Krediidiandaja kohaldab 0 eurose finantskohustuse korral alati krediidiandja kehtestatud minimaalsest kohusustuste määra, milleks on 100 eurot ning mis krediidiotsuse tegemisel ka arvesse võeti. Kliendi esitatud info majapidamiskulude kohta: 150 eurot. Krediidiandja lähtus majapidamiskuludes üldkohaldatavast määrast võttes arvesse 234,00 eurot, kuna see oli suurem kostja poolt laenutaotluses märgitust. Majapidamiskulude hindamisel võetakse aluseks Statistikaameti poolt avaldatud andmed kooskõlas krediidiandja poolt sise-eeskirja kehtestatud arvuliste näitajatega. Eelkirjeldatud tegevus on olnud kooskõlas turupraktikaga, kuivõrd sama meetodit on kasutanud ka teised krediidiandjad ja krediidiasutused. Metoodika rakendamisest on olnud teadlik ka finantsjärelevalve (Finantsinspektsioon). Krediidiandja leidis, et antud metoodika valik oli õigustatud ning vastavuses konkreetse krediidilepinguga (tootega), tarbijaga ning krediidi suurusega. Eeltoodud info oli piisav võimaldamaks hinnata kostja krediidivõimelisust. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas, päringute vastused Maksehäireregistrist ja Taust.eest ei kuvanud krediidisaaja makshäireid või täitmata kohustusi. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline ja suudab lepingust tulenevaid kohustusi täita. Krediidilepingust tulenev maksimaalne kuumakse ca 210,66 eurot, oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane. Seega moodustusid krediidi väljastamisel kostja finantskohustused kokku suurusjärgus 12,43% ((100+210,66)/2500*100), mis Eesti mõistes on äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal. Soovituslik on, et kogu kohustuste osakaal ehk kõik laenukohustused kokku ei ületaks 50% netosissetulekust.

Kohtu hinnangul ei saa krediidiandaja tegevust lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja ei ole täpsustanud, kuidas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel kontrollitud kostja igakuiseid finantskohustusi ja majapidamiskulusid. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole laenuandja kontrollinud kostja tegelikke finantskohustusi ega majapidamiskulusid, vaid on need ise määranud. Nendel põhjendustel leiab kohus, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 5/9

Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24; RKTKo nr 2-21-13098, p 16). Riigikohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt kohtotsuse p-s 53 viidatud RK otsuse p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal (28.06.2021) 0% (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda.

Kohus on 05.06. 2025 määruses hagejale selgitanud, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõte. Kohus andis hagejale võimaluse esitada VÕS § 403 4 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Hageja esitas 12.06.2025 menetlusdokumendis vastavalt 05.06.2025 kohtunõudele VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt arvestades, et kostjale on krediidilepingu alusel tehtud viimane väljamakse 15.01.2024, mil krediidi jääk oli 4000,00 eurot (8000,00 eurot – 4000,00 eurot), kujuneks tagasimaksegraafiku kohaselt esimeseks tagasimakse kuupäevaks 15.02.2024 ning krediit tuli tagastada igakuise võrdse tagasimaksega 341,51 eurot (intressimäär lepingu sõlmimisel 4,5% aastas) 12 kuu möödudes ehk lõpptähtajaga 15.01.2025. Arvestades, et kostja peale 15.01.2024 krediidi väljamakset krediidilepingu katteks tagasimakseid teinud pole, see tähendab tagasimaksegraafiku kohaselt on kostja jäänud võlgnevusse alates esimese tagasimakse tasumisega, mistõttu jäi kostja täielikult võlgnevusse 15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2025 tagasimakse tasumisega. Seega enne lepingu ülesütlemist, so 16.05.2024 oli kostja viivituses enamgi kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu on lepingu ülesütlemise eeldused täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes ning hageja on õigustatud kostjalt saadu summas 4000,00 eurot tagasi saama.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Kuna kostja pärast 15.01.2024 krediidi väljamakset krediidilepingu katteks tagasimakseid teinud polnud, siis jäi kostja tagasimaksegraafiku kohaselt võlgnevusse alates esimese tagasimakse tasumisega, mistõttu jäi kostja võlgnevusse 15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2025 tagasimakse tasumisega. Seega enne lepingu ülesütlemist, so 16.05.2024 oli kostja viivituses enamgi kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu on lepingu ülesütlemise eeldused täidetud. Kostjale on 01.05.204 edastatud meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui kostjale antud täiendavaks tähtajaks 15.05.2024 võlgnevust ei tasuta, loetaks lepingu ülesöelduks ja lepingu lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks (dtl 58). Kuna kostja ei olnud oma kontaktandmete muutumisest krediidiandjat teavitanud (kohustus tulenes 6/9

teenustingimuste peatüki VIII punktist 3, võis krediidiandaja mõistlikult eeldada talle kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressi xxx õigsust. Seega lepingu ülesütlemise avalduse võib lugeda kostjale kätte saaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel.

Eeltoodust tulenevalt on leping kostjaga kehtivalt üles öeldud.

Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Kuna krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostjale on väljastatud krediiti 4000 eurot, kostja ei ole krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 4000 eurot.

Hageja on kohtu nõudel esitanud 05.06.2025 intressi ümberarvestuse. Leping sõlmimise ajal oli seadusejärgne intressimäär 4,5% aastas. Hageja on arvestanud intressi alates krediidilepingu alusel tehtud viimasest väljamaksest 15.01.2024, mil krediidi jääk oli 4000,00 eurot kuni laenu tasumise lõpptähtajani 15.01.2025. Kohus leiab, et hageja saab arvestada intressi laenulepingu ülesütlemiseni 15.05.2024. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intressid summas 52,64 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja arvestab viivist põhivõlalt (4000,00 eurolt) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast so. 17.05.2024 kuni alternatiivse nõude esitamiseni so. 12.06.2025 VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas kokku summas 506,99 eurot. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on seaduslik ja viivise arvestus korrektne.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja summas 506,99 eurot.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 35 eurot. Hageja väitel on ta teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale e-posti-aadressile xxx järgnevad järgnevad tasulised nõudekirjad: 19.06.2024 (25,00 eurot), 08.07.2024 (5,00 eurot) ja 01.08.2024 (5,00 eurot), millega seoses on hageja kandnud kulusid.

Kuna lepingu ülesütlemine oli kehtiv, oli võlausaldajal õigus teha tasulisi sissenõudmistoiminguid. VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 7/9

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro.

Kohus tuvastab, et poolte vahel sõlmitud lepingi osaks oleva tarbijakrediidi teabelehe punkti 3 kohaselt (Krediidiga seotud kulud/kaasnevad kulud) on osamaksete tasumisega viivitamise korral krediidiandjal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist.

Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal on võlgnevus 4000 eurot, seega võib hageja nõuda VÕS 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro.

Kohus tuvastab, et hageja on edastanud kostjale peale lepingu lõppemist 3 meeldetuletuskirja (dtl 61-66). Kohus leiab, et 19.06.2024, 08.07.2024 ja 01.08.2024 nõudekirja eest tasu küsimine on kooskõlas VÕS § 113 2 lg 2 punktiga 3. Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõudmiskulude hüvitis summas 35 eurot.

Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 4000 eurot, intressid summas 52,64, viivised summas 506,99 eurot ja sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul põhjendatud menetluskulude võrdeline väljamõistmine, lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Kohus rahuldab hageja nõude ligikaudu 85% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 85% ulatuse kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda.

Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust summas 595 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kuludest summas 20 eurot. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 595 eurot vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus) ja on põhjendatud. Samuti on põhjendatud kulu 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamis eest TsMS § 484 2 alusel.

Kuna kohus on rahuldanud hagi umbes 85 % ulatuses hageja poolt esitatud nõudest, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 85% menetluskuludest, mis on 522,75 eurot (615 × 85%). Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. 8/9

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb väljamõistetud ja tasumata menetluskuludelt kostjal tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni hagejalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Marget Henriksen kohtunik

9/9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.