26. oktoober 2009 kell 16:00, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-03-302
T Silasi
A K hagi MP vastu võlgnevuse väljamõistmise nõudes
Menetlusosalised ja nende
Hageja A K (isikukood xxx; elukoht xxx); hageja esindaja vandeadvokaat Velmar Brett (advokaadibüroo Brett ja Soop, Tõnismägi 3 A, 10119 Tallinn); kostja MP(isikukood xx; elukoht xxx); kostja esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg (advokaadibüroo Luberg ja Päts, Pärnu mnt 20, 10141 Tallinn).
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
23. september 2009
Istungil osalenud isikud
hageja esindaja vandeadvokaat Velmar Brett; kostja, kostja esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja MP’ilt (isikukood xxx) A K’i (isikukood xxx) kasuks 152 000 (ükssada viiskümmend kaks tuhat) krooni.
Menetluskulude jaotus Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
2-03-302
Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hageja esitas 08.05.2003 hagi kostja vastu 152 000 krooni nõudes Tallinna Linnakohtule. Tallinna Linnakohtu 09.05.2003 määrusega on saadetud t Silasi kohtualluvusel Harju Maakohtule. Harju Maakohtu 21.12.2004 määrusega on kohus rahuldanud kostja taotluse menetluse peatamiseks seoses asjaoluga, et hageja avalduse alusel on alustatud kriminaalasi seoses laenu tagastuslepingul oleva allkirja väidetava võltsimisega. 23.10.2007 on kohus oma määrusega menetluse uuendanud. 29.11.2007 on kostja taotlenud asja juurde võtta kriminaalasja nr 03731000252 materjalid. Nimetatud kriminaalasi on asja juurde võetud. 28.03.2008 on hageja esitanud taotluse hageja vande alla ülekuulamiseks menetluskonverentsi abil. Kostja ei ole nimetatud taotlusele vastu vaielnud, kuid on rõhutanud, et oluline on menetluskonverentsi läbiviimisel tsiviilkohtumenetluseseadustiku sätete järgmine. Kohus on selgitanud hagejale menetluskonverentsi läbiviimise korda. 14.07.2008 on hageja esindaja teatanud, et hageja soovib menetluskonverentsi läbiviimist Skype vahendusel. Hageja esindaja ja kohus on selgitanud menetluskonverentsi läbiviimise võimalust Skype vahendusel. 17.04.2009 on kohus andnud hagejale tähtaja menetluskonverentsi läbiviimise võimaluste väljaselgitamiseks ja 02.06.2009 määrusega on Harju Maakohus jätnud rahuldamata taotluse A K vande all üle kuulata.
II Hageja nõue ja põhjendused
2.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 09.04.1999 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt hageja laenu andjana andis üle ja kostja laenu võtjana võttis vastu laenu summas 172 000 krooni intressimääraga 3,5 % kuus, mis kuulus tasumisele iga kuu 9. kuupäevaks. Raha üleandmist tõendab hageja pangatšekiga. Laenu osaline tagasimaksmine toimus kahel korral: 13.01.2001 summas 11 234 krooni ja 20.01.2001 summas 10 000 krooni. Intressi maksjamata jätmine algas 09.03.2001, v.a 22.05.2001, kui tasuti 1 000 krooni. Tänaseni pole kostja hagejale vastanud, näidates sellega ükskõiksust ja mittetahtmist võlga tasuda. Eeltoodust tulenevalt palub hageja välja mõista kostjalt tema kasuks võlg 152 000 krooni. Hageja 17.11.2003 selgituste kohaselt kostja vastusele on poolte vahel sõlmitud vaid üks kokkulepe – laenuleping. Hageja leiab, et mingit kaupa või isegi mingit kostja poolset pakkumist kaubale ei ole tehtud. Ainukesed kaubad, mida hageja sai kostja poest, on need, mida ta ise oma sularaha eest ostis täishinnaga, mitte omahinnaga: üks jalgratas, neli riideeset ja mõned asjad jalgrattavarustusest. Hageja leiab, et laenu tagastusleping on võltsitud, kuna sellist paberit ei ole hageja kunagi alla kirjutanud. Hageja allkiri sellel on võltsitud. Kui kostja
2-03-302 väidab vastupidist, palub hageja teha käekirjaekspertiis. Hageja ei olnud huvitatud müügitööst, sest oli ise hõivatud minekuga Ameerika Ühendriikidesse ülikooli, kus ta on tänaseni. Kostja esitatud vihikupaberid, kus on loetletud rattad, mida kostja oma arvates hagejale üle andis, ei oma mingit juriidilist ja tõenduslikku jõudu, sest sellel puuduvad allkirjad. Hagejale jääb arusaamatuks, mida kostja tahab tõendada teiste vihikupaberitega ja leiab, et kohtul tuleb jätta need tähelepanuta. Kostja on esitanud kohtule Hansapanga konto väljavõtted. Hageja on seisukohal, et viidatud maksetega maksis kostja hagejale intressi laenulepingu järgselt. Raamatupidamise lihtsustamiseks kirjutas kostja ülekannetele „laenu tagastus”. Laenulepingu summa on 152 000 krooni intressiga 3,5 % kuus, seega on intressid kuus 152 000 x 3,5 : 100 = 5 320 krooni. Konto väljavõtete järgi maksis kostja hagejale just 5 320 krooni kuus ehk täpse intressi suuruse. Hageja ei esitanud hagiavalduses nõuet intressi kohta, kuna hageja oli veendunud, et kostja käitub ausalt. Nüüd, kui kostja väidab, et need maksed olid laenu tagastus, aga mitte intresside maksmine, täiendab hageja hagiavaldust. Hageja on korduvalt saatnud kostjale e-maile, millele kostja pole tänaseni vastanud, kuigi kõik aadressid on samad. Ka püüti kostjale helistada, kuid kostja katkestas kõne, kui sai aru, kes on toru otsas ja uuel helistamisel enam ei vastanud. 30.01.2008 on hageja esitanud täpsustatud hagiavalduse, mille kohaselt täitis kostja esialgselt poolt vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi enam-vähem korrektselt, s.t tasus intresse igakuiselt 3,5 % laenujäägilt ehk 6 020 krooni (172 000 x 3,5 %) kuus. Jaanuaris 2000. a tasus kostja 2 tagasimakset 10 000 krooni ja 11 234 krooni, millest 1 234 krooni oli intresside eest ja 20 000 krooni oli laenu tagastus. Rohkem ei ole kostja laenu tagastanud. Peale seda tasus kostja igakuiselt intresse 3,5 % laenujäägilt 152 000 kroonilt ehk 5 320 krooni kuus. Osa intressi tasus kostja 2 kuu kaupa (2 x 5 320) 10 640 krooni korraga. 22.05.2001 tasus kostja intressi ainult osaliselt ja peale seda ei ole kostja enam midagi tasunud. Hageja kinnitab, et suurema osa maksetest on teinud osaühing S. Seega leiab kostja, et hagi esitamise seisuga on kostja laenujääk 152 000 krooni ja ei ole ka täpsustatud hagiavalduse ajaks muutunud. Kuna kostja tegi viimase täieliku intressi tagasimakse veebruaris 2001. a, on hageja arvestuse järgi kostja intressivõlgnevus 6 aasta ja 11 kuu eest ehk 83 kuu eest, millest tuleb maha arvestada 2001. a mais tasutud 1 000 krooni. Seega on kostja intressivõlgnevus (83 x 5 320) 440 560 krooni. Hageja ei ole intressinõuet esitanud ja seetõttu ei ole intressi suurus oluline. 2001. a kui kostja ei tasunud laenuintresse, soovis hageja kogu laenusumma tagastamist. Kostja lubas oma 21.08.2001 kirjas raha tagastamiseks müüa poe ja peale seda maksta ära kogu võlgnevus. Kostja ei ole hoolimata lubadustest laenu tagastanud. Ka leiab hageja, et kostja igakuiseid makseid tuleb käsitleda intressimaksetena, mitte laenu tagasimaksetena, kuna kostja kohustus maksta intressi tulenes poolte vahelisest lepingust. Samuti leiab hageja, et kostja ei ole tagastanud talle 83 000 krooni eest rattaid ning hageja ei ole nimetatud summa ulatuses rattaid saanud. Kostja kohustuseks on tagada endal võlausaldaja allkirjaga dokument, mis tõendab kohustuse täitmist. Hageja kinnitab, et ei ole 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastamise lepingut allkirjastanud. Hageja leiab, et kostja ei saa laenu tagastamist tõendada tunnistajate ütlustega, vaid see peab olema vormistatud kirjalikult. Hageja leiab, et nimetatud lepingu sõlmimine ei ole loogiline, kuna see sõlmiti ühes eksemplaris ja ebaloogiline on see, et originaali ei jäetud tagasimaksjale, kellel oli tegelik huvi selle dokumendi koostamiseks, vaid see jäi tagasisaajale. Samuti tekib küsimus, miks on laenu tagastuse lepingule alla kirjutanud isikud, kes ei olnud lepingu pooleks. Juriidiliselt on need allkirjad tähtsusetud, kuna need isikud ei
2-03-302 ole lepingu pooled ja ei omanda ega loovuta selle tehingu alusel õigusi ega vastuta selle täitmise eest. Hageja leiab, et põhjus lepingule lisada isikute allkirjad, kes ei olnud lepingu pooleks, on soov püüda luua dokumendist usaldusväärsemat muljet ja võimalust, et neid isikuid saaks kasutada tehingu hilisemal tõendamisel tunnistajatena ja vastupidiselt seaduses sätestatule. Hageja leiab, et laenu tagastamisel üleantav objekt on ebaselge. Ta leiab, et on loogiline, kui laenu vastu anti üle jalgrattad, siis oleks kajastatud üleandmisel ka nende nimetus, hind ja kogus kasvõi raamatupidamises kajastamise vajaduse tõttu. Kui selline dokument oleks eksisteerinud, oleks see pidanud vastama raamatupidamise nõuetele ja olema raamatupidamise algdokumendiks, kuna selle alusel väljastati väidetavalt laost kaup ja kauba väljastamisel peab olema ka selle vastuvõtja allkiri. Hageja lahkus sisuliselt jäädavalt Tallinnast 11.09.1999 ja oli selleks hetkeks realiseerinud kogu oma vara Eestis, mis ei mahtunud kaasavõetavasse 6 kohvrisse. Pole loogiline, et ärasõidu eelsel päeval oleks hageja olnud nõus vastu võtma jalgrattaid, millega tal poleks olnud midagi peale hakata. Hageja palub kostjalt välja mõista 152 000 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda. 16.09.2009 on hageja esitanud nõude suurendamise avalduse ja palunud kostjalt välja nõuda laenulepingust tulenev põhinõue 152 000 krooni ja intressivõlgnevus 152 000 krooni.
III Kostja vastuväited
3.Kostja 05.09.2009 kirjaliku vastuse kohaselt tunnistab kostja, et hageja laenas talle raha 09.04.1999. Kostja vastuväite kohaselt kandis kostja samal päeval raha osaühing S pangaarvele. Raha oli vaja rataste ostmiseks. Hageja oli rataste müügist väga huvitatud ja alustas pärast rataste ostmist hoogsat müügitööd. Kaupluses töötasid siis AA, HP ja HU. Kostja leppis hagejaga kokku, et hageja saab kõik kaubad omahinnaga ja rataste kasum läheb % maksmiseks. Kaubad said kõik kirjutatud vihikusse. Osaühing S maksis hagejale laenu tagasi tema pangaarvele ja sularahas vastavalt tema vajadustele. Tehtud on ka vastav leping 10.09.1999, kus on näidatud, millises summas hageja rattaid on saanud. Lepingu on allkirjastanud A K, MP, AA, HPja HU. Hageja lubas neile teatada rataste müügist ja kui palju läheb %-diks ning palju tagasimaksuks. Sellekohast teadet kostjale ei tulnud. Pärast 10. septembrit tuli teade, et hageja on läinud Ameerikasse. Selleks ajaks oli hageja võtnud 83 000 krooni eest rattaid omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999 viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. Osaühing S raamatupidamise andmetel on viimane makse tehtud 09.11.2000 ja kokku on tehtud makseid 119 470 krooni. Arvestades tehtud makseid ja hagejale üle antud rattaid, luges kostja asja lõppenuks. 2001. a helistas hageja Ameerikast ja ütles, et 1 000 krooni on veel vaja. Kostja maksis selle summa hagejale pangaarvele. Kostja jaoks on üllatus, et hageja ei ole 2,5 aastat temaga ühendust võtnud, kuid kohtule väidab, et on ainult kaks korda kostjalt raha saanud ja pole kostjaga ühendust saanud. Kostja mobiiltelefoni number on sama alates 1995. a. Kostjal on olemas panga dokumendid, allkirjad raha vastuvõtmise kohta ja allkirjastatud lepingud raha tagasimaksmise kohta. Kostja hinnangul põgenes hageja Ameerikasse arvatavasti oma läbikukkunud äride pärast. Samuti märgib kostja, et hageja esindaja RV’i väide, et ta on püüdnud kostjaga ühendust saada, on vale. RV ei ole kostjale tulnud ühtegi kõnet ega kirja, kui RV on välja uurinud kostja firma nime, siis saab ta telefoninumbri igast infotelefonist. Kostjale tundub, et hageja kasutab ära olukorda, kus leping ei ole lõpetatud allkirjaga ning leiab, et ilmselt loodab hageja, et kostjal ei ole alles dokumente, mis tõestavad hagejale tehtud makseid, kuna möödunud on 2,5 aastat.
2-03-302 Kostja leiab 07.01.2004 vastuses, et raamatupidamist ei saa lihtsustada, s.h intressi ei saa lihtsustada tagasimakseks. Intressikulu kajastatakse kasumiaruandes finantskuluna, laenu tagasimaksed aga bilansi passivas võlakohustuste vähenemisena. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud füüsilisest isikust ettevõtjana kajastama seda maksudeklaratsioonis. Samuti leiab kostja, et hageja väide, et ta ostis kauba täishinnaga, on vale. Kaupluses on kassaprogramm, mis näitas tšekil kauba omahinda, allahindlust-juurdehindlust ja müügihinda. Kostja leiab, et kui hageja arvestab, et laenulepinguga 09.04.1999 laenatud summast 172 000 maha arvestada tagasimaksed, siis peaks võlgnevus olema (172 000 – 11 234 – 10 000) 150 766 krooni, mitte 152 000 krooni. Seega jääb kostjale arusaamatuks, miks intresse arvestatakse 152 000 kroonilt. Kostja leiab, et on hagejale tagastanud 83 000 krooni, mida kinnitab samal päeval tagastatud laenu tagastus, mille originaali võttis hageja endale. Seejärel tasus kostja eest võlgnevust osaühing S, kandes regulaarselt 2000. aastal hageja arvele raha. Kostja leiab, et laenu tagastusi ei saa lugeda intressi maksmiseks, kuna laenusumma oli väiksem laenulepingus märgitust. Kokku on kostja hagejale maksnud 208 790 krooni. Samuti märgib kostja, et huvitav on asjaolu, et hageja esitas hagiavalduse Harju Maakohtule 28.04.2003, kui 2003. a jaanuaris oli majas, kus kauplus rentis ruume, tulekahju. Kostjal on tekkinud kahtlus, et hageja lootis dokumentide hävimist ja leidis hea võimaluse teistkordselt laenu tagasi küsima hakata. 12.02.2008 vastuses selgitab kostja, et hageja andis kostjale sularahas üle 22 000 krooni ja 150 000 krooni kandis üle kostja arveldusarvele. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi kirjalikus vormis tehtud tehingule peavad alla kirjutama tehingu teinud isikud, on laenulepingul on ainult kostja allkiri, millega kostja kinnitab, et on hagejalt saanud 22 000 krooni. Lepingu sisu kinnitamiseks puuduvad nii hageja kui ka kostja allkirjad. Seega leiab kostja, et poolte vahel ei ole 09.04.1999 laenulepingut sõlmitud. Hageja ei ole poolte vahel sõlmitud kehtivat laenulepingut esitanud. Siiski puudub vaidlus selle üle, et kostja on hagejalt 172 000 krooni saanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et kostja ei saanud hagejalt 172 000 krooni laenulepingu alusel, kuna seda ei sõlmitud. Seega ei saa laenuleping olla õiguslikuks aluseks, mille alusel hageja kostjale 172 000 krooni üle andis. Kostja leiab, et tal on kohustus 172 000 krooni tagastada ning kostja asuski seda tegema, samuti tagastas osa raha osaühing S, mida hageja aktsepteeris. Hageja 30.01.2008 täpsustatud hagiavalduse punktist 1.1. on kostja tagastanud ajavahemikul mai 1999. a kuni 22.05.2001 kas sularahas või ülekannetega kokku 134 234 krooni. Lisaks on kostja ja hageja sõlminud 10.09.1999 „laenu tagastuse” kokkuleppe, mille kohaselt sai hageja kostjalt jalgrattaid väärtuses 83 000 krooni. Eelnimetatud kokkuleppele kirjutasid alla ka osaühing S töötajad. Kostja leiab, et hageja ei ole kuni 2001. a hagiavalduse esitamiseni esitanud kostjale mingisugust nõuet laenu tagastamiseks. Seetõttu oli kostja kuni hagiavalduse saamiseni seisukohal, et ta on nõude täitnud. Samuti leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamist. Kostja kinnitab, et tema ja osaühing S poolt tehtud tagasimaksed olid tehtud laenu tagasimaksmiseks ja mitte intresside maksmiseks. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et laenusumma tagastamine ja intresside maksmine pidi lepingu kohaselt toimuma kokkulepitud kahas osapoolte kokkuleppel. Seega eeldas nii laenusumma tagastamine kui ka intresside tasumine poolte vastavat kokkulepet, millist aga hageja esitanud ei ole. Kostja viitab enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 3 sätestatule, et kahtluse korral tuleb tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks.
2-03-302
IV Kohtuistung
4.23.12.2009 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde, kostja vaidles hagile täies ulatuses jätkuvalt vastu.
V Kohtu põhjendused
5.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkoodeks (edaspidi TsK) § 177 lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. TsK § 177 lg 2 sätestas, et võlgnik on kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast, kui viivitamatu täitmise kohustus ei tulene seadusest, lepingust või kohustise olemusest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 92 lg 1 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalik tehing on lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud. TsK § 273 sätestas, et laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (viiskümmend rubla – 5 EEK). TsK § 276 lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsÜS § 92 lg 2 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalikus vormis tehtud tehingule kirjutavad alla tehingu teinud isikud. Seaduses sätestatud juhtudel peab allkiri olema notariaalselt tõestatud.
6.Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 09.04.1999 sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale üle 172 000 krooni. Laenulepingu järgselt kuulus iga kuu 9. kuupäeval tasumisele intress 3,5 % kuus. Kostja on laenu tagastanud vaid 21 234 krooni ja jätnud tagastamata ka osaliselt intressid. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista laenu põhiosa 152 000 krooni ja intressivõlgnevuse summas 152 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu.
8.Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping 09.04.1999, kostja leiab, et pooled ei ole kehtivat laenulepingut sõlminud, kuna kohtule esitatud laenulepingul puuduvad mõlema poole allkirjad. Hageja tugineb tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 273, mille kohaselt pidi laenuleping olema sõlmitud kirjalikult ja TsÜS § 92, mille kohaselt on kirjalik tehing lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud ning kirjalikus vormis tehtud tehingule kirjutavad alla tehingu teinud isikud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale üle 22 000 krooni sularahas ja 150 000 krooni kandis hageja kostja pangakontole. Kohus leiab, et kostja seisukoht, et tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS 92 lg 1 ja 2 kohaselt peavad
2-03-302 mõlemad pooled kirjalikus vormis tehtud tehingule alla kirjutama, on õige. Samas leiab kohus, et kuna pooled ei vaidlusta raha üle andmist, siis ei too laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-54-02. Kuigi hageja on esitanud kohtule mõlema poole poolt alla kirjutamata lepingu (I kd, tl 4), on sama lepingu esitanud kohtule ka kostja (II kd, tl 3), mille teksti paigutusest, mahakriipsutustest ja sõnastusest nähtub, et tegemist on ühest ja samast kirjalikust lepingutekstist tehtud koopiaga. Kuna kostja esitatud laenulepingu koopialt nähtub, et kostja on pidanud arvestust laenulepingujärgsete tagasimaksete kohta (II kd, tl 3 pöördel), siis järeldab kohus, et kostja oli laenulepingu tingimustest teadlik ja ei vaidlustanud neid, mistõttu kohus leiab, et poolte vahel olid kokku lepitud ka laenulepingu tingimused.
9.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenulepingu järgselt on kostja tagastanud kas sularahas või ülekannetega 134 234 krooni (II kd, tl 113-117; 127-131). Hageja leiab, et kostja on tagastanud laenu põhiosa 20 000 krooni ja ülejäänud maksed on tasutud lepingujärgse intressi eest, kostja leiab, et kõik maksed on kostja poolt tehtud laenulepingu põhiosa tagastamiseks. Hageja leiab, et laenulepingu kohaselt tuli iga kuu 9. kuupäeval tasuda intressi 3,5 % kuus ja kostja on seda kohustust täitnud kuni veebruarini 2001. a. Hageja hinnangul maksis kostja maist 1999. a kuni detsembrini 1999. a igakuiselt 6 020 krooni, mis oli 3,5 % 172 000 kroonist. 13.01.2000 tasus kostja 11 234 krooni, millest 10 000 krooni oli tagasimakse ja 1 234 krooni intressimakse ja 20.01.2000 tagastas kostja laenu 10 000 krooni. Peale seda oli laenulepingu järgne võlgnevus 152 000 krooni ja sellelt kuulus tasumisele intress 3,5 % kuus summas 5 320 krooni (II kd, tl 114-115). Kostja on tunnistanud hageja poolt esitatud maksete arvestuse õigsust, kuid leiab, et tema poolt tehtud ülekanded läksid laenu tagastamiseks aga mitte intresside maksmiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osaliselt tasus poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel makseid osaühing S. Kostja on esitanud kohtule väljavõtte osaühing S pangakontolt (II kd, tl 4-11, 19) ja osaühing S kassaraamatust (vihik, II kd, tl 12-16), milledelt nähtuvad hagejale tehtud maksed. Osaühing S pangakontolt nähtub, et hagejale tehtud ülekannete selgituseks on märgitud „tagasimakse“ (II kd, tl 4-11). Kohus leiab, et kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeks ei määratlenud, millises järjekorras loetakse tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid ja osaühing S on märkinud hagejale tehtud maksetele selgituseks tagasimakse, tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimusi ja maksete iseloomu arvestades pidada osaühing S poolt tehtud makseid intressimakseteks. Nimetatut näitab asjaolu, et kuni kostja ja osaühing S poolt jaanuaris 2000. a laenu põhiosast 20 000 krooni tagastamiseni on kostja tasunud igakuiselt 6 020 krooni (II kd, tl 114) ehk 3,5 % 172 000 kroonist. Kostja on korduvalt kinnitanud, et ta nõustub hageja esitatud tagasimaksete arvestusega. Samuti nähtub kostja ja osaühing S maksetest, et pärast 2000. a jaanuari, mil oli tagastatud laenu põhiosast 20 000 krooni, vähenesid kostja ja osaühing S poolt tehtud maksed 5 320 kroonini, ehk 3,5 %-ni 152 000 kroonilt. Samuti nähtub osaühing S kassaraamatust, et 10.09.1999 hagejale tehtud 10 000 makse juures on märge, et 9. oktoobril tuleb maksta intresse (II kd, tl 16). Asjaolu, et kostja ja osaühing S poolt tagastati laenu põhiosast jaanuaris 2000. a vaid 20 000 krooni ja makstud rahast 1 234 krooni loeti intressimakseteks näitab kostja ja osaühing S poolt tehtud hilisemad maksed, s.o igakuiselt 152 000 kroonilt makstud 3,5 % ehk 5 320 krooni edaspidine tasumine. Juhul, kui jaanuaris 2000. a oleks tagasi makstud laenu põhiosas 21 234 krooni, siis oleks laenulepingu tasumata osaks jäänud 150 766 krooni, millelt 3,5 % oleks moodustanud 5 276.81 krooni. Seega leiab kohus, et kostja oli teadlik laenulepingu järgsest intressi maksmise kohustusest ja ta seda kohustust ka täitis läbi osaühingu S ning, et
2-03-302 jaanuaris 2000. a arvestati laenu tagasimakseks 20 000 krooni, mida näitab 5 320 kroonini vähenenud osaühing S poolt tehtavad igakuised maksed.
10.Kostja 05.09.2009 kirjaliku vastuse kohaselt kandis kostja hagejalt 09.04.1999 raha saamisel selle samal päeval üle osaühingu S pangaarvele. Raha vajas kostja jalgrataste ostmiseks. Kostja leiab, et hageja oli rataste müügist väga huvitatud ja alustas pärast jalgrataste ostmist hoogsat müügitööd. Kostja vastuväidete kohaselt leppis ta hagejaga kokku, et hageja saab kõik jalgrattad osaühingu S kauplusest omahinnaga ja jalgrataste müügist saadud kasum loetakse laenulepingu järgse intressi maksmiseks. Kostja vastuväidete kohaselt Ki kõik hagejale üle antud jalgrattad osaühing S kassaraamatusse (vihik). Kostja on esitanud kohtule 10.09.1999 sõlmitud lepingu (II kd, tl 17), milles pooled on kokku leppinud, et osaühing S tagastab hagejale 172 000 kroonise laenu 83 000 krooni ulatuses jalgratastes. Lisaks pooltele on nimetatud lepingule alla kirjutanud osaühing S kaupluses töötanud AA, HP ja HU. Pärast 10.09.1999 sai kostja teate, et hageja on läinud Ameerika Ühendriikidesse. Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja selleks ajaks võtnud 83 000 krooni eest jalgrattaid omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999 viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. Hageja on vastu vaielnud asjaolule, et poolte vahel on 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping. Hageja on leidnud, et nimetatud dokumendil on võltsitud tema alkkiri ja on esitanud sellekohase kuriteoteate, mille alusel 24.12.2003 on Tallinna prokuratuuris alustatud kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 03731000252 (võetud tsiviilasja juurde). Nimetatud kriminaalmenetlus on lõpetatud määrusega 15.08.2007. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjenduste kohaselt jõudis käekirjaekspertiisi läbi viinud ekspert arvamusele, et kuna vaidlustatud materjal on esitatud koopiana ja järgib A K allkirja kuju ning nimi on kirjutatud suhteliselt väheinformatiivsetes trükitähtedes, ei ole võimalik määrata, kas vaidlustatud käekirjaline tekst ja allkiri on kirjutatud A K poolt ning samadel põhjustel ei ole võimalik määrata ka seda, kas see võib olla kirjutatud MP poolt. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu ning juhindudes tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 3, leiab kohus, et kuna dokumendi originaali puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on 10.09.1999 allkirjastanud laenu tagastuse lepingu, siis tuleb tõlgendada 10.09.1999 lepingu olemasolu kohustatud isiku kasuks, seega leiab kohus, et poolte vahel oli 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping.
11.10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et osaühing S tagastab osaliselt laenu A Kile (mille sai MP ja AK vahelisel laenulepingul 172 000 krooni jalgratastes summas 83 000 krooni (II kd, tl 17). Kohus leiab, et kuigi kohus on asunud käesoleva kohtulahendi punktis 10 seisukohale, et 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping on poolte vahel sõlmitud, ei tulene nimetatud lepingust, et hagejale on 83 000 krooni eest jalgrattaid üle antud. Kostja on jalgrataste üleandmist hagejale tõendanud tunnistajate HP(III kd, tl 38-39) ja AA (III kd, tl 41-42) ütlustega. Kohus leiab, et TsK § 276 lõike 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt TsK § 273 tuli poolte vahel sõlmida kirjalik laenuleping. Seega tulenes TsK § 276 lg 2 põhimõttest, et keelatud on tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-47-99. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tunnistajate H. Puu ja A. A ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Samuti leiab kohus, et kostja vande alla antud ütlused jalgrataste üleandmise kohta (III kd, tl 128129) tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja on isiklikult huvitatud tõendi loomisest. Kostja poolt esitatud osaühing S kassaraamatus (II kd, tl 18) on märgitud K rattad ja loetletud 18 jalgratast koguväärtuses 83 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud märkmeid ei saa käsitleda hagejale jalgrataste kogumaksumuses 83 000 krooni üleandmist tõendava dokumendina. Kuigi kostja
2-03-302 on esitanud asja juurde ka osaühing S kassaraamatu, ei nähtu nimetatust, et hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000 krooni väärtuses jalgrataste vastuvõtmist. Kostja on selgitanud, et ta ei ole kunagi väitnud, et hagejale anti 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid üle üks päev enne hageja Ameerikasse lahkumist (III kd, tl 120). Kohus leiab, et arvestades osaühing S kassaraamatu koostamise põhimõtteid, oleks pidanud asjaolu, et hagejale anti jalgrattad üle muul ajal kui 10.09.1999, kajastuma osaühingu S kassaraamatus vastaval kuupäeval kannetena, mida aga kassaraamatust ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pole tõendatud kostja ja osaühing S poolt hagejale 83 000 krooni väärtuses jalgrataste üleandmine ja seega kostja poolt laenulepingust tuleneva kohustuse 83 000 krooni ulatuses täitmine.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud on, et kostja on läbi osaühing S tagastanud hagejale laenu 20 000 krooni ja seega on laenulepingu järgsed kohustused täitmata 152 000 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista 152 000 krooni.
13.16.09.2009 on hageja esitanud nõude suurendamise avalduse, milles palub välja mõista intressivõlgnevus summas 152 000 krooni (III kd, tl 92-93). Avalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista intress ajavahemiku eest september 2006. a kuni detsember 2008. a summas 148 960 krooni ja osaliselt jaanuari 2009. a eest summas 3 040 krooni. Pooled ei olnud laenulepingus kokku leppinud laenulepingu tagastamise tähtajas. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 177 lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Hageja esindaja on 22.01.2008 toimunud kohtuistungil esitanud tõendina poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse (II kd, tl 92-97; III kd, tl 134141), mille kohaselt hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi laenu tagastamise osas. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal hagejaga elektroonilist kirjavahetust olnud (III kd, tl 124). Kohus leiab, et kuigi kostja on esitanud kohtule poolte vahel toimunud elektroonilise kirjavahetuse väljatrükid (II kd, tl 92-97) ja edastanud need ka kohtule elektrooniliselt (III kd, tl 134-141) ei tõenda need elektroonilised väljatrükid poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse olemasolu. Kohus on viidatud elektroonilist kirjavahetust korduvalt kohtuistungitel uurinud ja leiab, et kohtule nii väljatrükkidena kui ka elektrooniliselt edastatud e-kirjad ei tõenda sellekohase kirjavahetuse olemasolu, kuna välistatud ei ole nende loomine käesolevas asjas tõendina esitamiseks. Nimetatut kinnitab näiteks asjaolu, et II kd, tl 93 asuv elektroonilise kirjavahetuse väljatrükk ei sisalda näiteks väidetava kostja kirja ees pealdist, et kellelt on kiri saadetud ning kes on saatja jms. Samuti on paljasõnalised hageja väited, et hageja lepinguline esindaja RV püüdis tulutult kostjaga ühendust saada. Kuna hageja ei ole tõendanud nõude esitamist enne hagi esitamist, siis leiab kohus, et hageja on esitanud nõude kostjale alles hagi esitamisel, s.o 08.05.2003. Tulenevalt TsK § 177 lg 2 tekkis kostjal alates nimetatud tähtajast kohustus täita laenulepingust tulenev kohustus seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates hageja poolt nõude esitamise päevast. Kuna kostja nimetatud tähtaja jooksul laenu ei tagastanud, kaotas hageja alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest intressi arvestamise õigusliku aluse. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-89-90. Seega tekkis hagejal õigus esitada üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise nõue (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), kuid nimetatud nõuet hageja esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja 16.09.2009 esitatud intressivõlgnevuse nõue summas 152 000 krooni jätta rahuldamata.
14.Pooled on palunud enda kasuks vastaspoolelt välja mõista menetluskulud. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, siis tulenevalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS
2-03-302 § 60 lg 1 tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
15.Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.