Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-08-91067
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
15.10.2009, Tallinn, Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei Liili Lauri
Kohtuasi
M S hagi SRKAs vastu nõudes. 433 310 krooni 29.09.2009
Hagi hind Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Resolutsioon
433 310 krooni
Hageja: M S, ik xxx, elukoht xxx Hageja esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, epost: [email protected] Kostja: SRKAS, registrikood xxx, xxx Kostja esindaja A Saar Kolmas isik: AS Swedbank Kolmanda isiku (hageja poolel) esindaja E Lainela Hagi jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus. Jätta käesoleva tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue.
Hagiavaldus esitati kohtule 28.12.2008. Hagiavalduse kohaselt saatis kostja hagejale 26.10.2007 pakkumuse kindlustada ridaelamuboks aadressil Xxx, leping sõlmiti 14.11.2007, mille esemeks oli Xxxasuv 60 m2 suurusega ridaelamuboks, kindlustussummaga 1 200 000 krooni, omavastutusega 5000 krooni ja hüvitise saajaks oli AS Swedbank (endine ärinimi AS Hansapank). 09.04.2008 kell 23.52 toimus tulekahju, ridaelamuboks aadressil Xxx hävis, 14.07.2008 hüvitisotsusega tasus kostja kindlustushüvitise 45 025 krooni, hooneosa taastamiskulud on 483 335 krooni BK Konsultandid eksperdi arvamuse kohaselt. Hageja sai tarbijana aru, et kindlustussumma 1 200 000 krooni ongi selleks summaks, mis hüvitatakse, kui kindlustusobjekt hävib 100%. Hageja leiab, et kindlustusandja ei ole käitunud temaga seltsimehelikult ning lepingupartnerile omase väärikusega. Kindlustusobjektiks on ehitis, mis TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasja oluline osa, ehitis hävis tulekahjus, hageja soovib kindlustusobjekti taastamise vajalike kulutuste hüvitamist ega soovi hüvitist kinnisasja väärtuse vähenemise eest. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus on kogu kindlustusperioodil võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega, VÕS § 480 lg 1 kohaselt võivad kindlustuslepingu pooled kokku leppel määrata eelnevalt kindlustusväärtuse kindla summana. Mõlemad lepingupooled hindasid hoone taastamiseks kulu 1 200 000 krooni, kostja aga tugines AJ arvamusele, kes must valgel sedastas, et hoone taastamiskulud on 483 355 krooni, asjatundja ei ole öelnud, et kulumiks on 89,65% nagu väidab kostja. Eksperdiarvamus ei muuda lepingus kokkulepitut, hageja määrab nõudeks 433 310 krooni, mis on mõistlik, et hoone taastada. Hageja palub välja nõuda AS – lt SRK välja kõik materjalid ja välja mõista kostjalt 433 310 krooni soodustatud isiku AS.-I Swedbank kasuks. 04.08.2009 täpsusatas hageja hagi, mille kohaselt ei olnud hageja teadlik kindlustustingimuste punktist 4.1.2. nimetatud punkt on VÕS § 35 ja 37 lg 3 tähenduses tüüptingimus ja kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust kasutaja kahjuks, keeldumise alusena viidatud üldtingimuste vastav säte on kindlustusvõtjale üllatuslik ja arusaamatu. Selline tüüptingimus millega, kehtestatakse, et tegelikult on kindlustusandja piirvastutuse määraks poliisil märgitud 1 200 000 krooni asemel 14 330 krooni on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale ootamatu. Seega ei ole lubatud tugineda kindlustushüvitise 96% –list vähendamist reguleerivale kindlustustingimuse sättele. Kostja vastuväited. Kostja pöördus 16.04.2008 kindlustatud eseme taastamiskulude ja kulumi kindlakstegemiseks sõltumatu eksperdi AJ poole, kelle 22.05.2008 arvamuse kohaselt olid kindlustatud eseme taastamiskulud 483 335.00 krooni ja põlengujärgne kulum 89,65%, kulumi protsendi kohta päringut esitades pidas kostja silmas kindlustatud eseme põlengueelset kulumit, kuid asjatundja oli ekslikult arvestanud välja kindlustatud eseme põlengujärgse kulumi. Kostja jättis ekslikult punktis 1.3 märgitud asjatundja eksituse tähelepanuta ning hüvitas oma 16.07.2008 maksmisotsuse nr 2 alusel hagejale 45 025.00 krooni, arvestades kindlustatud eseme taastamiskuludest summas 483 335,00 krooni vastavalt tingimuste punktile AK 4.1.2 maha asjatundja arvamusega tõendatud kulumi 89,65% ning omavastutussumma 5 000.00 krooni. Kostja selgitas hagejale nimetatud kahju hüvitamise käiku oma 14.07.2008 hüvitisotsusega.
Kostja sai 27.08.2008 hagejalt kätte pretensiooni 433 310.00 krooni nõudes, milles viidati õigesti asjaolule, et kuigi asjatundja arvamuse kohaselt on kindlustatud eseme põlengujärgne kulum 89,65%, on kostja oma 14.07.2008 hüvitisotsuses viidanud tingimuste sellele punktile, mis käsitleb vara kulumist vahetult enne kindlustusjuhtumit. Kostja pöördus uuesti asjatundja poole, paludes määrata kindlaks põlengueelne kulum ning 22.09.2008 täiendava arvamuse kohaselt tuvastati kindlustatud eseme põlengueelne kulum 96%. Kostja teatas hagejale 22.09.2008 täiendavale arvamusele tuginedes oma 09.10.2008 vastuses pretensioonile, et kindlustatud eseme põlengueelne kulum on 96%. Arvestades kindlustatud hoone taastamismaksumusest 483 335.00 krooni maha hoone põlengueelse kulumi 96% ning omavastutussumma 5 000.00 krooni, kujuneb tegelikuks kindlustushüvitise suuruseks 14 333.40 krooni. Samas ei nõudnud kostja hagejalt ebaõigesti enam makstud kindlustushüvitise osa (30 691.00 krooni) hagejalt tagasi, kuna esialgselt ebaõiges summas tasutud kindlustushüvitis kanti hagejale üle mitte hagejast tuleneva asjaolu tõttu. Seega on kõnealusel juhul kostja tasunud hagejale 30 691.60 krooni rohkem, kui oli tegelik kahju, arvestades kindlustatud eseme kulumit. Kindlustatud eseme kindlustusjuhtumieelne kulum kuulub taastamiskuludest mahaarvestamisele. Hageja nõuab kindlustatud eseme taastamiskulude täiendavat hüvitamist summas 433 310.00 krooni ning ei soovi hüvitist kinnisasja väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3), jättes aga tähelepanuta asjaolu, et kindlustatud eseme kindlustusjuhtumieelne kulum oli 96%, mis kuulub vastavalt tingimuste punktile 4.1.2 kindlustushüvitisest mahaarvestamisele. Kostja leiab, et kulumi arvestamine olukorras, kus kindlustatud eseme kindlustusjuhtumieelne kulum on 96% on õiglane ja põhjendatud ning kooskõlas ka võlaõigusseaduse kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega (VÕS § 128 ja § 132), punkt AK 4.1.2 ei kaldu kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ega ole ebamõistlikult kahjustav VÕS-i § 42 lg 2 järgi. Kindlustatud eseme näol on tegemist sellise hoonega, mille elueaks on 40 aastat (ehitusaeg ilmselt 1957-58), sellest tulenev aastane kulum 2,5% ning see annab sajaprotsendilise kulumi juba 1998-ndaks aastaks. Asjatundja märgib 22.09.2008 täiendavas arvamuses, et hoone põlengujärgne ülevaatus ei anna mingeid viiteid hoone ehitamisjärgsete parendustööde kohta ning võib arvata, et selle kasutamine elamuna lõppeski aastatel 1997/99 ja põlengu ajaks oli see täielikult amortiseerunud ning selle kinnistu väärtuseks on ainult krunt. Vastavalt tingimuste punktile AK 4.1.2 tuleb arvestada kulumit siis, kui see on suurem kui 50% taastamisväärtusest, kuni 50%-ni kostja kulumit üldse ei arvesta, mis on kostja hinnangul kindlustusvõtjale väga soodne tüüptingimus. Kostja ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt sai hageja kindlustuslepingu sõlmimisel mõistliku isikuna aru, et kindlustussumma 1 200 000.00 krooni on selleks summaks, mis hüvitatakse juhul, kui kindlustusobjekt hävib 100%. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil on võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. Hageja allkirjastas omakäeliselt 14.11.2007 kindlustuspakkumise, mille kohaselt oli vastavalt hageja soovile märgitud kindlustatud eseme kindlustussummaks 1 200 000.00 krooni ja kostja eeldas põhjendatult, et kindlustatud eseme kindlustusväärtus vastabki kindlustussummale 1 200 000.00 krooni. Asjaolu, et kindlustatud ese oli rohkem kui kaks korda ülekindlustatud, ei muuda aga kostja VÕS §-st 477 tulenevat vastutuse piirangut täita rohkem, kui on kahju tegelik suurus. Hageja tegelikult teadis, et kindlustatud ese on ülekindlustatud, kuna vara suhtes sõlmitud kindlustuslepingu esimesel kindlustusperioodil 23.11.2006-22.11.2007 (kindlustuspoliis nr 2/224589) oli kindlustussummaks 550 000.00 krooni. Hageja esindaja MT 22.11.2006 e-kirja
kohaselt kostja müügiesindajale lepingu sõlmimisel oli kogu asja väärtus kinnistus, majaosa oli täiesti ebaoluline. RKAS-i tehtud hindamisakti järgi määrati vara maksimaalseks hinnaks 100 000.00 krooni ning kindlustamise põhjuseks oli üksnes asjaolu, et pank nõudis kindlustuse olemasolu. Hageja väide, et ei soovi hüvitist kinnisasja väärtuse vähenemise eest VÕS § 132 lg 3 järgi, ei ole põhjendatud, kuna juba enne kindlustusjuhtumit 96%-lise kulumi ning äärmiselt halvas seisukorras vara hävimisega kinnisasja väärtus ei vähenenudki. 23.11.2006 allkirjastas hageja esindaja MT pakkumuse, mille kohaselt oli kindlustatud eseme kindlustussummaks 550 000.00 krooni. Arvestades asjatundja arvamust on kindlustatud eseme taastamisväärtuseks 483 335.00 krooni ja kindlustussumma 550 000.00 krooni oli ligikaudselt vastav kindlustusväärtusele st taastamisväärtusele. Kostja eeldas, et hageja on kindlustatud eset kas remontinud või uuendanud nii, et selle kindlustusväärtus on vastavalt tõusnud. Kõnealuse kindlustusjuhtumi järgselt selgus aga, et kindlustatud hoones asukohaga Xxx, Tallinn, kindlustusjuhtumieelselt ei elatud püsivalt, puudus nii vee- kui elektrivarustus ning hoone üldseisukord (sh aknad, uksed, siseviimistlus jms) oli äärmiselt halb. Kindlustatud eseme olukorda illustreerivad tulekahjujärgsed fotod. Kindlustuslepingu sõlmimisel saatis kostja müügiesindaja hagejale e-postiga täitmiseks sooviavalduse ja kindlustuslepingu tingimused. Kõnealused tingimused olid märgitud nii sooviavaldusele, hageja allkirjastatud pakkumustele kui ka kindlustuspoliisidele, lisaks eeltoodule oli hagejal võimalik lepingu tingimustega tutvuda veebilehel www.seesam.ee. Kolmanda isiku AS Swedbank seisukohad. AS Swedbank kui soodustatud isik kindlustusssuhtes toetas esitatud hagiavaldust. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Võlaõigusseaduse ( VÕS ) § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil, teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Hageja ja kostja vaheline õigussuhe põhineb kindlustuslepingul, mida tõendab kindlustuspoliis nr 2/224589 (tlk 15-17), sellest nähtuvalt oli pakettkindlustuse kindlustusvariandiga kindlustatud ridaelamuboks asukohaga Tallinn, Xxx kindlustussummaga 1 200 000.00 krooni ning omavastutussummaga 5 000.00 krooni. Kohtu hinnangul on kindlustuslepingu lahutamatuks lisaks muuhulgas Seesami koduvarakindlustuse tingimused, mis kehtivad alates 01.04.2004 ( tlk
38-48) ja Seesami üldised lepingutingimused 1/2003 (tlk 50-57), kuivõrd kindlustuspoliis kajastab nimetatud dokumente lepingu osana (tlk16). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 10.04.2008 põles hoone aadressil Xxx, Tallinn, hageja esitas 15.04.2008 kostjale koduvarakindlustuse kahjuavalduse (tlk 60) ning tegemist on kahjujuhtumiga. Seega tekkis kostjal kindlustuslepingu täitmise kohustus ning hüvitise summas 45 025 krooni on kostja hüvitanud. Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle ja küsimus seisneb selles, kas kostjal on kindlustuslepingu kohaselt õigus kindlustatud eseme taastamiskuludest maha arvestada kindlustatud eseme kulum. Vaidlus puudub selle üle, et kindlustatud ese oli kindlustatud taastamisväärtuses, samuti selles, et vastavalt asjatundja arvamusele (tlk 73-76) on kindlustatud eseme taastamisväärtuseks 483 335.00 krooni. 11.06.2009 ja 29.09.2009 toimunud kohtuistungitel ( tlk 19) on hageja ja tema esindaja kinnitanud, et ekspertiisi osas vastuväited puuduvad. Hageja on viidanud oma hagi asjaoludes kindlustustingimuste punkti 4.1.2 puhul tüüptingimusele VÕS § 35 tähenduses, millele ka kostja vastuväiteid ei esitanud, leides, et see tüüptingimus ei ole kindlustusvõtjat kahjustav. Tingimuste punkti 4.1.2 (tlk 43) kohaselt, ``kui vara on kindlustatud taastamisväärtuses, hüvitatakse taastamiskulud vastavalt Seesamiga kirjalikult kooskõlastatud remondiarvetele. Kui vara kulum vahetult enne kindlustusjuhtumit oli suurem kui 50% taastamisväärtusest, vähendatakse hüvitist tegeliku kulumi võrra.``. Kohtu hinnangul puudub alus jätta kohaldamata kindlustustingimuste punkti 4.1.2, sest seda ei saa pidada ebatavaliseks ning see säte ei ole mõistlikkuse põhimõttest lähtudes arusaamatu. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esitluslaad on niivõrd ebatavaline lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja M S kinnitas 29.09.2009 toimunud kohtuistungil, et kindlustuspoliisi ta luges, kuivõrd vaidlustatud tingimustele oli poliisis viidatud, oli hagejal võimalus ka tutvuda p 4.1.2 sisuga. Esitatud tõendite ja asja sisulise arutamise käigus esile toodu põhjal ei saanud hagejale olla ootuspärane asjaolu, et kui kindlustusandja piirvastutuse määraks on poliisil märgitud 1 200 000 krooni, lähtutakse hüvitise määramisel nimetatud summast. Hagiavalduses on hageja õigesti märkinud, et lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus on kogu kindlustusperioodil võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. Kohtuistungil hageja enda ütluste kohaselt ei saanud ta aru, miks just selline summa ning pakutud 1 200 000 krooni oli talle üllatus, kuid samas ei teavitanud ta kindlustusandjat sellest eksimusest. Seega ei saa pidada kindlustusvõtja käitumist hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks arvestades VÕS § 6. Põhjendatuks ei saa pidada hageja seisukohta selles osas, et p 4.1.2 ei saa kohaldada kui pärast kindlustuslepingu sõlmimist vara väärtus sisuliselt ei vähenenud, see ei ole kooskõlas hüvitise maksmise üldiste põhimõtetega. Punktis 4.2.1 kohaselt on sõnaselgelt sätestatud, et kui vara kulum enne kindlustusjuhtumit oli suurem kui 50% taastamisväärtusest, vähendatakse hüvitist tegeliku kulumi võrra. Nimetatud kahju hüvitamise alus ei ole seotud vara kulumiga lepingu sõlmimise ja kahjujuhtumi vahelise perioodiga, vaid taastamisväärtusega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-07 märkinud, et VÕS § 37 lg 3 ``välistab lepingutingimuste hulgast tüüptingimuse kahel juhul - kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et teine
lepingupool ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (üllatuslik tüüptingimus), ja kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus). Lepingu osaks saavad olla üksnes mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Kindlustuslepingu tüüptingimus on sisult VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.``. Hageja seisukohta ei saa pidada õigustatuks, et ta sai tarbijana aru, et kindlustussumma 1 200 000 krooni ongi selleks summaks, mis hüvitatakse, kui kindlustusobjekt hävib 100%. Vaidlustatud tingimuste punktis on selge viide hüvitise vähendamisele kulumi võrra ja ebatõenäoline on olukord, et hageja kindlustusvõtjana ei olnud teadlik vara tegelikust olukorrast sh väärtusest. Kindlustuspoliis nr 2/224589 sõlmimise aluseks oli hageja kui kindlustusvõtja 23.11.2006 allkirjastatud sooviavaldus (tlk 87). Kohtu arvates on kostja põhjendatult eeldanud, et hageja on oma vara kas remontinud või uuendanud nii, et selle kindlustusväärtus on vastavalt sellele parendusele ka tõusnud. VÕS § 440 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja lepingu sõlmimisel teatama kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millele on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille kohta on kindlustusandja otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet küsinud. Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest nähtub, kostja esitas hagejale pakkumised ( tlk 85- 86), millised hageja allkirjastas 23.11.2006 ja 14.11.2007, hageja esindaja MT 22.11.2006 allkirjastatud koduvarakindlustuse sooviavalduse alusel. Sooviavaldusel (tlk 87) on kindlustussumma lahtris summad maha kriipsutatud ja märgitud uued ilmselt hageja teadlikkusel, esimesel kindlustusperioodil 23.11.2006-22.11.2007 kindlustussumma 550 000.00 krooni ja teisel kindlustusperioodil kindlustussumma 23.11.200722.11.2008 1 200 000.00 krooni. Kindlustussumma on VÕS § 426 lg 1 kohaselt see kokkulepitud rahasumma, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma) ning see ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut. VÕS § 477 ja tingimuste (ÜL) punkti 8.9 kohaselt ei ole kostja kohustatud täitma rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Hageja on muutnud kindlustusssummat, kuid ei ole põhistanud, et on ka vara väärtust suurendanud kindlustusperioodil, lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil on võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. Hageja on allkirjastanud omakäeliselt 14.11.2007 perioodiks 23.11.2007 kuni 22.11.2008 koostatud kindlustuspakkumise. Esitatud materjalide kohaselt alles pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kahju suuruse kindlakstegemist ilmnes kostjale, et kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust ning seega on tegemist ülekindlustusega (VÕS § 481). Asjaolu, et vara on rohkem kui kaks korda ülekindlustatud, ei muuda aga kostja VÕS §-st 477 tulenevat vastutuse piirangut täita rohkem, kui on kahju tegelik suurus. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 76 lg
1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 476 lg 1 ja tingimuste (ÜL) punkti 8.8.1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 479 lg 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvestatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Hageja nõudeks on taastamiskulude täiendav hüvitamine summas 433 310.00 krooni, arvestamata, et kindlustatud eseme kindlustusjuhtumieelne kulum oli 96%, mis kohtu hinnangul kuulub vastavalt tingimuste punktile 4.1.2 kindlustushüvitisest mahaarvestamisele. Hageja ei ole tõendanud, et vara väärtus kindlustuslepingu sõlmimisel oli poliisil märgitud suuruseni muutunud. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. VÕS § 477 järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusandjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Riigikohus on lahendi 3-2-1-104-07 punktis 12 märkinud, et ``VÕS § 477 järgi ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustusvõtjale rohkem, kui on kindlustusvõtja kahju tegelik suurus. VÕS § 477 on rakendatav muu hulgas ülekindlustuse juhtudel, s.o olukorras, kus kindlustusväärtus on väiksem maksimaalsest väljamaksusummast (kindlustussummast). Seega ei pea kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust.``. Hageja ei ole vaidlustanud, et hoone taastamise kulu on 483 335 krooni ja kulum 96%, ehk AJ arvestusi majaosa põlengueelse protsentuaalse kulumi osas, samuti taastamiskulu (tlk 21-23) protsenti. Esitatud hüvitissummaks kujunes 14 333.40 krooni (tlk 73-76), kostja on kindlustusandjana hüvitanud 45 025 krooni, mis kohtu arvates on kooskõlas VÕS § - ga 477 ning kohustis tuleb lugeda täidetuks ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud ja hagi hind. TsMS § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja teise lõike kohaselt on hagihind hagiasjas taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 alusel määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hagi hind on 433 310 krooni. TsMS § 438 lg 2 kohaselt otsustab kohus menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,
alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.