2-09-41670/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

2.Hageja nõue tuleneb poolte vahel 02.01.2008.a sõlmitud laenulepingust nr xxxxxxxxxxx ja 03.04.2008.a sõlmitud laenulepingu lisast nr 1 (edaspidi Leping), milledes kokkulepitud omapoolseid raha maksmise kohustusi kostja hagi asjaolude kohaselt alates 2008.a juunikuust ei täitnud ja seda vaatamata hageja 01.10.2008.a meeldetuletusele. 01.04.2009.a saatis hageja kostjale kirja, milles teatas Lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, kui kostja võlgnevust hiljemalt 28.04.2009.a ei tasu. Hageja antud tähtajaks kostja võlga ei tasunud ning 20.05.2009.a lõpetas hageja Lepingu ennetähtaegselt. Lepingu lõpetamise seisuga on kostjal hagejale tasumata 107 042.67 krooni põhivõlga, 20 528.31 krooni intressi ja 6133.73 krooni sissenõutavaks muutunud viivist. Hageja nõuab kostjalt nende summade tasumist, lisaks ka sissenõutavaks muutumata viivist protsendina põhinõudest. TsMS § 407 lg 1 alusel loetakse hagiavalduses esitatud hageja faktilised väited (asjaolud) kostja poolt omaksvõetuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg-te 1 ja 3 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. TsMS § 367 lg 1 sätestab, et hagiavalduses võib koos põhinõudega nõuda ka hagi esitamise ajaks veel sisenõutavaks muutumata viivist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel on hageja nõue laenulepingust tuleneva põhivõla, intressivõla ja viiviste saamiseks hagis nõutud ulatuses viisil ja ulatuses asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.