2-09-36369/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus tuleb kätte toimetada väljaspool Eesti Vabariiki või avaliku teatavakstegemisega, võib kaja esitada otsuse kättetoimetamisest alates 28 päeva jooksul (TsMS § 415, § 416 lg 1, § 420 lg 1, § 442 lg 6). Kajalt tasutakse kautsjon, välja arvatud juhul, kui vastavalt seadusele kuulub avaldus rahuldamisele, sõltumata sellest, kas menetlustoimingu õigeaegseks tegemata jätmiseks oli mõjuv põhjus või mitte. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 250 krooni ja mitte rohkem kui 100 000 krooni (TsMS § 142 lg 1, 2). Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule (TsMS § 416 lg 2, § 340). Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 420 lg 1, § 630 lg 3, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

TsMS § 444 lõike 4 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Teatud järeldusi peab kohus vajalikuks siiski põhjendada. SMS Laen OÜ ja kostja on 18.12.2006. a sõlminud lepingu interneti vahendusel. Seejuures olid laenusumma ja selle tagasimakse tähtaeg ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist oli kostjal võimalik mõjutada. Eelnevast saab järeldada, et kosja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, mistõttu tuleb lepingu ülejäänud tingimusi pidada tüüptingimusteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lõike 1 mõttes. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkt 13 on tühine kalendripäevas arvutatava 0,5 % suuruse viivise määra osas (182,5 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise määr VÕS § 113 lõike 1 kohaselt alates 01.01.2007. a kuni 30.06.2007. a oli 10,5 % aastas, alates 01.07.2007. a kuni 22.07.2008. a (aeg, milleni on viivist arvestatud) oli 11 % aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 18.01.2007. a kuni 30.06.2007. a summas 94,36 krooni (2 000 krooni x 10,5 % x 164 päeva / 365 päeva) ja perioodi eest 01.07.2007. a kuni 22.07.2008. a summas 233,86 krooni (2 000 krooni x 11 % x 388 päeva / 365 päeva). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 18.01.2007. a kuni 22.07.2008. a summas 328,22 krooni (94,36 + 233,86). Tulenevalt VÕS § 158 lõikest 1 leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus märgib, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe on lepingusse võetud hageja initsiatiivil. Seega on leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei ole eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS §st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leiab, et tüüptingimusena lepingu punktis 14 ette nähtud leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur (kuni 50 % kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust), mistõttu on antud tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine VÕS § 42 lõike 1 kohaselt. Kuna antud juhul puudub hagejal võimalus nõuda leppetrahvi ka seaduses sätestatud eeldustel, jätab kohus hageja nõude leppetrahvi summas 1 000 krooni kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 163 lõikest 1 ning § 173 lõigetest 1 ja 4. Menetluskulud jagab kohus hagi osalist rahuldamist arvestades järgmiselt: Ain Valgepea kanda jääb 33 % ja Era Liisingu Inkassoteenused AS kanda 67 % menetluskuludest (3 028,22 / 9 220 × 100). Hageja on käesolevas tsiviilasjas tasunud riigilõivu kogusummas 2 150 krooni. TsMS § 1741 lõikest 3 ja menetluskulude jaotusest lähtudes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 709,50 krooni (2 150 kroonist 33 %).